(vene Александр Александрович Карелин) sündis 19. septembril 1967 Novosibirskis, Venemaal (ta vanavanemad olid Siberisse asumisele saadetud) oli Nõukogude Liidu, SRÜ ja Venemaa maadleja ning praegune poliitik. Tema hüüdnimed on Siberi Karu, Aleksander Suur ja Ekpriment.
Karelin kaalus sündides 5 kg. ja oli 54.cm pikk. 1981. aastal alustas ta kreeka-rooma maadluse treeninguid. Ta on tulnud kolmekordseks olümpiavõitjaks: 1988, 1992, 1996, 9-kordseks maailma-, 12-kordseks Euroopa ning 13-kordseks Nõukogude Liidu, SRÜ ja Venemaa meistriks. Ta püsis 13 aastat võitmatuna, kuni 2000. aasta Sydney olümpiamängudeni. Seal kaotas ta finaalis Rulon Gardnerile (USA) ja sai hõbemedali.
Karelin õppis Novosibirski Tehnilise Mototranspordi Kolledžis ja Omski Kehakultuuri Instituudis, kus ta omandas treener-õpetaja elukutse. Tal on pedagoogikadoktori kraad (2002). Ta on Venemaa Teaduste Akadeemia liige. 1995. aastal alustas ta tööd Venemaa Maksupolitseis kehalise kaitse osakonna juhtivspetsialistina ning sai politseikoloneli auastme. Ta on Venemaa parlamendi (Riigiduuma) saadik (valitud 1999, 2003 ja 2007).
Karelin on valitud 20. sajandi maailma 25 parema sportlase hulka. Ta on abielus Olgaga, tal on pojad Denis ja Ivan ning tütar Vasilisa.
Talle meeldib poeesia ja (klassikaline) muusika. Samuti tegeleb ta sporditeaduse ja poliitikaga.
Karelin kaalus sündides 5 kg. ja oli 54.cm pikk. 1981. aastal alustas ta kreeka-rooma maadluse treeninguid. Ta on tulnud kolmekordseks olümpiavõitjaks: 1988, 1992, 1996, 9-kordseks maailma-, 12-kordseks Euroopa ning 13-kordseks Nõukogude Liidu, SRÜ ja Venemaa meistriks. Ta püsis 13 aastat võitmatuna, kuni 2000. aasta Sydney olümpiamängudeni. Seal kaotas ta finaalis Rulon Gardnerile (USA) ja sai hõbemedali.
Karelin õppis Novosibirski Tehnilise Mototranspordi Kolledžis ja Omski Kehakultuuri Instituudis, kus ta omandas treener-õpetaja elukutse. Tal on pedagoogikadoktori kraad (2002). Ta on Venemaa Teaduste Akadeemia liige. 1995. aastal alustas ta tööd Venemaa Maksupolitseis kehalise kaitse osakonna juhtivspetsialistina ning sai politseikoloneli auastme. Ta on Venemaa parlamendi (Riigiduuma) saadik (valitud 1999, 2003 ja 2007).
Karelin on valitud 20. sajandi maailma 25 parema sportlase hulka. Ta on abielus Olgaga, tal on pojad Denis ja Ivan ning tütar Vasilisa.
Talle meeldib poeesia ja (klassikaline) muusika. Samuti tegeleb ta sporditeaduse ja poliitikaga.
Olümpiasangar - "Siberi Karu" Aleksandr Karelin
Pilt: people.ru
"Ma ei meeldinud enesele enne, kui hakkasin maadlema," rääkis Aleksandr Karelin kord ajakirjanikele. "Maadlus aitas mul end kergemini tunda. Ometi tahaksin ikka veel olla väike vend, keda keegi ei märka. Teismelised hüüavad: "Vaadake seda selli! Ta jalgu! Kõrvu!" Vanemad inimesed vaatavad mu nägu ja ütlevad: "Issand! Vaadake ruttu! See on ju kurjategija." Olen samuti joodikute favoriit ja ka teistele, kes tahavad minuga jõudu proovida." lausub ta. "Kuid ma olen rahul oma jõuga. See teeb mind iseseisvaks. Kui ostsin külmutuskapi, siis tassisin selle ise trepist üles kaheksandale korrusele. Olen alati arvanud, et ma pole tüüpiline mees. Võin võita maadlusvõistluse suureskooriliselt, kuid just seepärast, et ma ei ole tüüpiline, - pean võitma ebatüüpilisel viisil."
1990. aasta MM-võistlused Roomas. Maadlejatel on maailmameistrivõistlused sama prestii˛ikad kui olümpiavõistlusedki. Karelin tegi aga võistlusest naljanumbri. Tema võit oli alati ülekaalukas ja vastaste peamine eesmärk näis olevat vaid vältida kiiret seljakaotust. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Karelin seljatas 1.35-ga Souli hõbemedalimehe bulgaarlase Rangel Gerovski, siis poolaka Slawomir Zrabaki 1.07-ga ja kanadalase Andrew Borodowi 1.21-ga. Jaapanlane Hidenori Nara pidas vastu ainult 0.26 ja ungari hiiglane Laszló Klausz läks selili 2.58-ga. Finaalis polnud vastast ka rootslasest Tomas Johanssonist, kes vajus õlgadele 2.50-ga. Vähe sellest, et Karelin seljatas kõik oma vastased, ta esines turniiril ühtki punkti loovutamata. Ennekuulmatu lugu! Lisaks vastaste võitmisele tuimendas venelane ka nende tahtejõudu ja sisendas hirmu, nii et järgmiseks võistluseks oli konkurent juba varakult küps. Pärast viimast matši, innustatuna publiku hõisetest, eemaldas Karelin oma trikoo õlapaelad, surus need kaenlasse ning demonstreeris seeriat palja ülakeha sedalaadi poose, mida enamik itaallasi näeb ainult siis, kui külastab Michelangelo "Taavetit" Firenzes. "Mõnikord vaatame teda ja oleme ise ka üllatunud," rääkis koondisekaaslane, kuuekordne maailmameister Arsen Fad˛ajev. "Ta on nagu skulptuur."
Tõepoolest, nad kartsid teda. Eriti pelgasid maadlejad parteris olles Karelini tõstmist. Keha matilt ülestõstmist praktiseerisid üldjuhul vaid kergemate kehakaalude maadlejad, raskekaalus seda ei rakendatud. "Normaalselt on raskekaallasel lihtne ennast kaitsta," on kommenteerinud seda 1984. aasta olümpiavõitja Jeff Blatnick, "sest inimest, kes kaalub ligi 130 kg, pole võimalik sel viisil maast lahti kangutada." Kuid Karelin oli äärmiselt tugev. Lihased tema jalgades ja kätes paisusid inetuvõitu proportsioonidesse, kui ta haaras mõne mehe oma sülelusse... ja siis oli lendamine. "Kui see juhtus minuga, tõusid kõik mu kuklakarvad turri," ütles Blatnick. "Tegin kõik, mis on inimese võimuses, et takistada teda mind matilt kergitamast. Kaalusin 123 kilo ja olin heas vormis. Kuid olin hirmunud ja kartsin väga. Mulle ei meeldi lennata niiviisi läbi õhu. Mõtlesin vaid ühest - ära lase ennast vaid vigastada." Selline oli ka teiste maadlejate prevaleeriv arvamus.
Koos taoliste saavutustega tekkivad ka kahtlused. Kuigi Karelin oli läbi käinud kõik dopingutestid, leidus siiski skeptikuid, kes arvasid, et niisugune füüsis võib tekkida vaid steroidide toimel. Teised aga väitsid, et ta kasutab kasvuhormoone ning kutsusid Karelinit hüüdnimega Experiment. "See on normaalne," arvas Karelin. "See on juba kord inimloomuses, et kui keegi on väga edukas, tuntakse kadedust. Olen käinud läbi iga viimasegi dopingukontrolli. Isegi siis, kui mul polnud vaja seda teha, läksin vabatahtlikult, sest keegi ei usu, et olen loomulik inimene." "Ta on lihtsalt uunikum. Ta on pärit Siberist ja see on tähtis. Karm kliima arendab inimestes erilist jõudu," ütles N. Liidu maadlustreener Vjatšeslav Mironov.
1990. aasta MM-võistlused Roomas. Maadlejatel on maailmameistrivõistlused sama prestii˛ikad kui olümpiavõistlusedki. Karelin tegi aga võistlusest naljanumbri. Tema võit oli alati ülekaalukas ja vastaste peamine eesmärk näis olevat vaid vältida kiiret seljakaotust. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Karelin seljatas 1.35-ga Souli hõbemedalimehe bulgaarlase Rangel Gerovski, siis poolaka Slawomir Zrabaki 1.07-ga ja kanadalase Andrew Borodowi 1.21-ga. Jaapanlane Hidenori Nara pidas vastu ainult 0.26 ja ungari hiiglane Laszló Klausz läks selili 2.58-ga. Finaalis polnud vastast ka rootslasest Tomas Johanssonist, kes vajus õlgadele 2.50-ga. Vähe sellest, et Karelin seljatas kõik oma vastased, ta esines turniiril ühtki punkti loovutamata. Ennekuulmatu lugu! Lisaks vastaste võitmisele tuimendas venelane ka nende tahtejõudu ja sisendas hirmu, nii et järgmiseks võistluseks oli konkurent juba varakult küps. Pärast viimast matši, innustatuna publiku hõisetest, eemaldas Karelin oma trikoo õlapaelad, surus need kaenlasse ning demonstreeris seeriat palja ülakeha sedalaadi poose, mida enamik itaallasi näeb ainult siis, kui külastab Michelangelo "Taavetit" Firenzes. "Mõnikord vaatame teda ja oleme ise ka üllatunud," rääkis koondisekaaslane, kuuekordne maailmameister Arsen Fad˛ajev. "Ta on nagu skulptuur."
Tõepoolest, nad kartsid teda. Eriti pelgasid maadlejad parteris olles Karelini tõstmist. Keha matilt ülestõstmist praktiseerisid üldjuhul vaid kergemate kehakaalude maadlejad, raskekaalus seda ei rakendatud. "Normaalselt on raskekaallasel lihtne ennast kaitsta," on kommenteerinud seda 1984. aasta olümpiavõitja Jeff Blatnick, "sest inimest, kes kaalub ligi 130 kg, pole võimalik sel viisil maast lahti kangutada." Kuid Karelin oli äärmiselt tugev. Lihased tema jalgades ja kätes paisusid inetuvõitu proportsioonidesse, kui ta haaras mõne mehe oma sülelusse... ja siis oli lendamine. "Kui see juhtus minuga, tõusid kõik mu kuklakarvad turri," ütles Blatnick. "Tegin kõik, mis on inimese võimuses, et takistada teda mind matilt kergitamast. Kaalusin 123 kilo ja olin heas vormis. Kuid olin hirmunud ja kartsin väga. Mulle ei meeldi lennata niiviisi läbi õhu. Mõtlesin vaid ühest - ära lase ennast vaid vigastada." Selline oli ka teiste maadlejate prevaleeriv arvamus.
Koos taoliste saavutustega tekkivad ka kahtlused. Kuigi Karelin oli läbi käinud kõik dopingutestid, leidus siiski skeptikuid, kes arvasid, et niisugune füüsis võib tekkida vaid steroidide toimel. Teised aga väitsid, et ta kasutab kasvuhormoone ning kutsusid Karelinit hüüdnimega Experiment. "See on normaalne," arvas Karelin. "See on juba kord inimloomuses, et kui keegi on väga edukas, tuntakse kadedust. Olen käinud läbi iga viimasegi dopingukontrolli. Isegi siis, kui mul polnud vaja seda teha, läksin vabatahtlikult, sest keegi ei usu, et olen loomulik inimene." "Ta on lihtsalt uunikum. Ta on pärit Siberist ja see on tähtis. Karm kliima arendab inimestes erilist jõudu," ütles N. Liidu maadlustreener Vjatšeslav Mironov.
Siber - uinuv maa. Dostojevski kutsus seda Surnute Majaks. Päevad on lühikesed ja karmid. Enamik aastast katab maad lumevaip ja talvel langeb temperatuur -40 kraadini. "Isegi meie omal maal öeldakse, et Siber on karude maa ja ei midagi muud," ütles Karelin, "kuid Siberis on midagi ka positiivset". "Novosibirskis on parim aastaaeg just talv. Lapsed uisutavad ja kelgutavad. Õhetavad õnnelikud näod. Minu vanavanemad tulid Siberisse vastu nende tahtmist, sest enne ja pärast revolutsiooni saadeti sinna haritlasi. Seepärast pole Novosibirsk tavaline Vene linn. See on tulvil väga intelligentseid aristokraatlikke inimesi. Vaadake mind!" ja puhkes naerma.
|
Tegelikult aga ongi asi just nii. "Ta on väga andekas inimene," rääkis Larissa Mason, kes oli tõlgiks Karelini ühe Ameerika-turnee ajal. "Tema teadmised ja suhtumine poeesiasse, kirjandusse ning muusikasse on lausa uskumatud. Ta heidab nalja, mis on tulvil kalambuure ning rikastab pidevalt oma väljendeid tsitaatidega raamatutest. Samal ajal on ta ka suur mängukaru."
"Tüüpilisele 23-aastasele vene mehele meeldivad viin, naised ja kaardid," ütleb Karelin. "Ma olen rohkem praktiline kui seda. Ma tahan süveneda ühte asja ja olla selles parim. Kreeka-rooma maadlus on traditsiooniline olümpuamängude spordiala. Mulle meeldib idee olla klassikaline mees, kes hindab klassikalist traditsioonilist muusikat, kunsti ja kirjandust."
Karelinil on tuim nägu, kuid eksib see, kes arvab, et selline on ka ta iseloom. Ta oskab laitmatult teha järgi Stravinski klouni Petruiskat, teda on kogu elu kutsutud Sašaks ja ta võib teha hämmastavaid tantsusamme. "Me olime ühel peol," meenutab Mironov, "ja kogu õhtu jooksul ei võtnud keegi teda tantsima. Nad kõik arvasid, et ta peab olema mingi suur pätt. Lõpuks üks naine kutsus ta tantsima ja ta oli seal parim tantsija. Ta teab muusikat, ta liigub nõtkelt, graatsiliselt. Kõik olid üllatunud. Tema näo järgi arvaks, et lapsed kardavad teda. Aga Sašal on alati lapsed ümber, igal pool kuhu ta läheb. Vahest on lausa 15 last korraga tal süles."
"Tüüpilisele 23-aastasele vene mehele meeldivad viin, naised ja kaardid," ütleb Karelin. "Ma olen rohkem praktiline kui seda. Ma tahan süveneda ühte asja ja olla selles parim. Kreeka-rooma maadlus on traditsiooniline olümpuamängude spordiala. Mulle meeldib idee olla klassikaline mees, kes hindab klassikalist traditsioonilist muusikat, kunsti ja kirjandust."
Karelinil on tuim nägu, kuid eksib see, kes arvab, et selline on ka ta iseloom. Ta oskab laitmatult teha järgi Stravinski klouni Petruiskat, teda on kogu elu kutsutud Sašaks ja ta võib teha hämmastavaid tantsusamme. "Me olime ühel peol," meenutab Mironov, "ja kogu õhtu jooksul ei võtnud keegi teda tantsima. Nad kõik arvasid, et ta peab olema mingi suur pätt. Lõpuks üks naine kutsus ta tantsima ja ta oli seal parim tantsija. Ta teab muusikat, ta liigub nõtkelt, graatsiliselt. Kõik olid üllatunud. Tema näo järgi arvaks, et lapsed kardavad teda. Aga Sašal on alati lapsed ümber, igal pool kuhu ta läheb. Vahest on lausa 15 last korraga tal süles."
On levinud kuuldusi, nagu oleks Karelin kavatsenud Venemaalt emigreeruda. "Minu kodumaa ei ole meie päevil õnnelik paik. Gorbatšov nimetas seda sõnaga razval, mis tähendab lagunemist, kokkuvarisemist. On nii, nagu Bulgakov kirjutas 1918. aasta Venemaast: "Aeg ja koht kannatavale ebakindlusele." Ma ei uskunud niisugusesse sotsialismi, nagu see meil oli. Ma usun iseendasse ja inimestesse minu ümber. Olen üllatunud, et vene inimesed on nõnda optimistlikud, nagu nad on; pärast seda, mida nad on pidanud läbi elama. Kui pöördun koju USA-st või Euroopast, siis valdab mind depressioon, kuid see inspireerib samuti: näha neid inimesi, kes peavad vastu, hoolimata pidevalt rusuvast elust. Olukord muutub üha rängemaks, kuid nemad ei murdu. Nad peavad vastu. Tahaksin neid inimesi aidata. Ma ei mõtle veel poliitilisele karjäärile, kuid võib-olla kunagi kasvan sellesse," ei kavatse Karelin kodumaad reeta. Kuigi ahvatlevaid ettepanekuid tehakse. "Solzhenitsõni "Gulagi arhipelaag" on huvitav raamat," ütleb Karelin. "Ainus probleem on see, et sügaval minu sees on jäänused usaldusest ühiskonna vastu, kus ma elan. Pärast selle lugemist ei jäänud midagi järgi. Ma imestan, kas ei ole enam valgeid laike meie ajaloos, ainult mustad? Kogu mu riik on nagu lõppematul matusel". Kuni eeslmise aastani oli Karelini ema Kommunistliku Partei liige. Ta poeg sundis teda sellest välja astuma. "Kui ma seisan esikoha pjedestaalil ning tõstetakse Nõukogude lipp, siis ma ei näe seal taga valitsust," lausub ta. "Ma ei kuule süsteemi, kui nad mängivad riigihümni. Mu süda rõõmustab, sest ma mõtlen inimestele, kes mind on aidanud tippu tõusta, inimestele, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Inimesed küsivad, miks sa ei lahku Siberist? Midagi on selles kohas. See on kus on mu süda. Ma ei taha olla kusagil mujal." |
Karelini parim sõber on väikest kasvu mees Kalunja, kes kasvas vaeslapsena üles Novosibirskis. "Tugevaim mees on Kalunja, kelle lahkus ja vastutulelikkus on sama puhtad kui elu," ütles Karelin. Kord külastas ta lastekodu, kus Kalunja oli kasvanud. Käes oli tal šokolaad. Kui uks avati, nägi ta väikeses ahtas ruumis 160 last, kes kõik rõõmustasid, nähes kuulsat maadlejat. Karelin peitis maiustused selja taha - ta oli kohmetunud. "Ma ei taha olla rikas mees, kes jagab armuande," rääkis maadleja. Pärast jutuajamist direktoriga väljus Karelin lastekodust. Samal päeval tuli ta tagasi rahaga. Direktor puhkes nutma.
Kuid pöördume tagasi Karelini maadlejakarjääri algusesse. Poiskesena käis Aleksandr koos isaga suuskadel rebaseid ja soobleid küttimas. Vahetevahel ujus kohalikus basseinis. Korduvalt pöördusid kutsega tema poole ka maadlustreenerid, kuid alles 13-aastaselt, kui poiss oli juba isast pikem, asus ta raskejõustikuga tutvuma. Esialgu talle maadlus ei meeldinud, kuid kohtumine treener Viktor Kuznetsoviga muutis suhtumist. "Maadlus on nagu poeem," hindab Karelin seda spordiala nüüd tshempionina. "Kõik kujutavad sama asja, kuid igaüks mõtleb sellest erinevalt. Kuidas iga rida või võtet interpreteerida, see on täiesti isiklik. Mõnikord unistan võttest, mida keegi pole varem sooritanud. Virgun ja püüan seda teostada. Puhuti on need unistused äärmiselt fantastilised. Asjad, mida keegi ei suuda teha. Nii oli ka tagantvöö tõstmisega."
Selleks, et pääseda N. Liidu maadluskoondisse, tuli Karelinil kõigepealt jagu saada valitsevast tšempionist Igor Rostorotskist. Pärast mitmeid võite konkurendi üle võeti 21-aastane noormees Souli olümpiaesindusse. Tavaliselt valiti N. Liidu koondise lipukandja teenekate veteranide seast. Arutati, kas Soulis kannab lippu ujuja Vladimir Salnikov või vasaraheitja Juri Sedõhh. Lipukandja pidi aga olema kindel kuldmedalipretendent ka eelolevatel mängudel, kuid siin olid veteranide lootused väikesed. Siis tõstis maadlejate esinduse kapten Mihhail Mamiašvili käe ja ütles: "Meil on siin keegi, kes tuleb kindlasti kuldmedalile. Kuigi ta pole veel olnud tšempion, luban teile, et Aleksandr Karelin võidab." Karelin valitigi ja ta näitas, et Mamiašvilil oli õigus. Kuldmedal tuli kergelt. "Ta ei saa kunagi näidata oma täit potentsiaali," kurtis ameeriklane Duane Koslowski, kes kaotas Soulis Karelinile, "sest ta ei saa kunagi olla tõeliselt järele proovitud." Ja tal on tuline õigus.
Barcelonas kulges kõik tuttavat rada. Kümme järjestikust tiitlivõistlust võitnud Siberi Karu seljatas ka siin ühe vastase teise järel. Konkurentidele oli prestii˛ikaks saavutuseks tähtis teenida Karelinilt vaid punkt. Sellega sai lõpuks hakkama kokkuvõttes seitsmendaks jäänud soomlane Juha Ahokas, kes pidas vastu täisaja 5 minutit ja kaotas punktidega 1:8. Ülejäänud vastaste alistamiseks kulutas Karelin kokku vaid 5 minutit ja 22 sekundit. Finaalivastaseks platseerus vana tuttav rootslane Tomas Johansson. Johanssonil oli silmapaistev olümpiakarjäär: 1984. aastal hõbemedal (mis dopingu pärast hiljem ära võeti). 1988. aastal pronksmedal ja nüüd tuli leppida jälle hõbedaga. Rootslane ei olnud veel kunagi Karelinit võitnud, kuid üsna harjunud rutiinsete kaotustega. Venelane oli Johanssonist parem olnud 19 korda, punktide vahekorraga 101:0!! Arusaadav, et rootslane läks Siberi Karu vastu pigem hirmu kui võidujanuga. Tulemuseks - seljakaotus ajaga 1.23.
Kõik, mida Karelin oma viis aastat kestnud rahvusvahelise maadlejakarjääri jooksul korda saatis, oli muutunud kullaks. Neli aastat on Barcelona olümpiamängudest möödunud, kuid pilt on ikka endine. Atlantas läheb Siberi Karu võitma oma kolmandat kuldmedalit ja kes suudab oma hirmuvärinaid tagasi hoida, võib tema vastu maadeldes võita mõne punkti. Mitte rohkem!
Allikas: www.eok.ee (Põhineb 1991.a intervjuule) + täiendatud!
Kuid pöördume tagasi Karelini maadlejakarjääri algusesse. Poiskesena käis Aleksandr koos isaga suuskadel rebaseid ja soobleid küttimas. Vahetevahel ujus kohalikus basseinis. Korduvalt pöördusid kutsega tema poole ka maadlustreenerid, kuid alles 13-aastaselt, kui poiss oli juba isast pikem, asus ta raskejõustikuga tutvuma. Esialgu talle maadlus ei meeldinud, kuid kohtumine treener Viktor Kuznetsoviga muutis suhtumist. "Maadlus on nagu poeem," hindab Karelin seda spordiala nüüd tshempionina. "Kõik kujutavad sama asja, kuid igaüks mõtleb sellest erinevalt. Kuidas iga rida või võtet interpreteerida, see on täiesti isiklik. Mõnikord unistan võttest, mida keegi pole varem sooritanud. Virgun ja püüan seda teostada. Puhuti on need unistused äärmiselt fantastilised. Asjad, mida keegi ei suuda teha. Nii oli ka tagantvöö tõstmisega."
Selleks, et pääseda N. Liidu maadluskoondisse, tuli Karelinil kõigepealt jagu saada valitsevast tšempionist Igor Rostorotskist. Pärast mitmeid võite konkurendi üle võeti 21-aastane noormees Souli olümpiaesindusse. Tavaliselt valiti N. Liidu koondise lipukandja teenekate veteranide seast. Arutati, kas Soulis kannab lippu ujuja Vladimir Salnikov või vasaraheitja Juri Sedõhh. Lipukandja pidi aga olema kindel kuldmedalipretendent ka eelolevatel mängudel, kuid siin olid veteranide lootused väikesed. Siis tõstis maadlejate esinduse kapten Mihhail Mamiašvili käe ja ütles: "Meil on siin keegi, kes tuleb kindlasti kuldmedalile. Kuigi ta pole veel olnud tšempion, luban teile, et Aleksandr Karelin võidab." Karelin valitigi ja ta näitas, et Mamiašvilil oli õigus. Kuldmedal tuli kergelt. "Ta ei saa kunagi näidata oma täit potentsiaali," kurtis ameeriklane Duane Koslowski, kes kaotas Soulis Karelinile, "sest ta ei saa kunagi olla tõeliselt järele proovitud." Ja tal on tuline õigus.
Barcelonas kulges kõik tuttavat rada. Kümme järjestikust tiitlivõistlust võitnud Siberi Karu seljatas ka siin ühe vastase teise järel. Konkurentidele oli prestii˛ikaks saavutuseks tähtis teenida Karelinilt vaid punkt. Sellega sai lõpuks hakkama kokkuvõttes seitsmendaks jäänud soomlane Juha Ahokas, kes pidas vastu täisaja 5 minutit ja kaotas punktidega 1:8. Ülejäänud vastaste alistamiseks kulutas Karelin kokku vaid 5 minutit ja 22 sekundit. Finaalivastaseks platseerus vana tuttav rootslane Tomas Johansson. Johanssonil oli silmapaistev olümpiakarjäär: 1984. aastal hõbemedal (mis dopingu pärast hiljem ära võeti). 1988. aastal pronksmedal ja nüüd tuli leppida jälle hõbedaga. Rootslane ei olnud veel kunagi Karelinit võitnud, kuid üsna harjunud rutiinsete kaotustega. Venelane oli Johanssonist parem olnud 19 korda, punktide vahekorraga 101:0!! Arusaadav, et rootslane läks Siberi Karu vastu pigem hirmu kui võidujanuga. Tulemuseks - seljakaotus ajaga 1.23.
Kõik, mida Karelin oma viis aastat kestnud rahvusvahelise maadlejakarjääri jooksul korda saatis, oli muutunud kullaks. Neli aastat on Barcelona olümpiamängudest möödunud, kuid pilt on ikka endine. Atlantas läheb Siberi Karu võitma oma kolmandat kuldmedalit ja kes suudab oma hirmuvärinaid tagasi hoida, võib tema vastu maadeldes võita mõne punkti. Mitte rohkem!
Allikas: www.eok.ee (Põhineb 1991.a intervjuule) + täiendatud!
A. Karelin Atlanta olümpiamängudel 1996
Pilt: karelin.ru
Pärast finaalmatši langes Georgia World Center' dopingukontrollilabori juures raskelt istmele Aleksandr Karelin. Küünarnukid põlvedel, pilk ainiti ette suunatud. Higinired voolasid tema Gargantuapeast maha, moodustades loigu jalgade juures. Mõned hetked tagasi oli Siberi Karu jätkanud võitmatult, tulles juba kolmandat korda olümpiavõitjaks. Seekord oli see olnud raske. "Kas see oli teie raskeim matš üheksa aasta jooksul?" küsiti temalt. "See polnud nii raske," vastas Karelin. Tabloo maadlussaalis ja higiloik kõnelesid teist keelt. Karelin ja buldog Paramusest nimega Matt Ghaffari maadlesid omavahel juba 13. korda ja reaalsus oli Ghaffarile seegi kord karm. Karelin, kes oli viimati kaotanud 1987. aastal N. Liidu meistrivõistlustel Igor Rostorotskile, polnud seejärel enam kaotusekibedust tundnud. Seekord tuli võit tõeliselt raskelt. Alles kaks ja pool kuud tagasi oli Siberi Karu olnud tõsiselt vigastatud ning operatsioonijärgne alatreenitus ja jõukaotus avaldusid Atlantas. Inimesed tulid vaatama kuulsat Karelini tõstmisheidet, kuid ei näinud seda. Siberi Karu üritas, kuid ei jõudnud. Tšempioni eelised olid sedakorda vaid psühholoogilist laadi.
Finaal oli tihe ja omapärane. Ghaffari jooksis riietusruumist matile rockmuusika saatel. Ta pilk otsis vastasnurgas istuvat meest, tuttavat kuju, kellele ta kogu aeg oli vaid kaotanud. Ei olnud seegi kord õnne. Kahe maadlusminuti möödudes haaras Karelin Ghaffari kinni, paiskas matile ja teenis punkti. Järgneva kuue minuti jooksul pusisid mõlemad agaralt, higistasid tugevalt ning kurnasid vastastikku teineteist. "Kuna tal oli punkt juba käes, teadis ta, et on võitnud," ütles Ghaffari. "Ma lihtsalt ei suutnud skoori võrdsustada. Ta ei andnud selleks võimalust." Karelin tekitas juba aastaid vastastes hirmu. Kreeklane Poikilidis, keda venelane oli võitnud eelmises matšis, ütles pärast: "Olen uhke, et võin oma lastele öelda: olen maadelnud selle suure mehega." Ghaffaril oli Karelini plakat riietusruumis Colorado Springsis ja Karelini portree ikoonina elutoas. Enne finaalmatši läks ameeriklane olümpiakülas voodisse ja nägi und, mida oli näinud juba aastaid. "Tõstsin ta tema enda lemmiknipiga matilt üles ja paiskasin selili, siis ulatasin talle käe ja ütlesin: sa oled suur tšempion," rääkis Ghaffari oma unenäost. Mõistagi polnud Ghaffari sellises olukorras moraalselt võiduks valmis. Alles möödunud aastal maailmameistrivõistlustel nuhtles Karelin teda 10 : 0. Autasustamisel Ghaffari nuttis - nagu ka Karelin -, ja hiljem omaette riietusruumis: "Ma kaotasin endast paremale mehele. Sain hõbemedali, kuid valmistasin oma maale ja võistluskaaslastele pettumuse."
Allikas: www.eok.ee
Finaal oli tihe ja omapärane. Ghaffari jooksis riietusruumist matile rockmuusika saatel. Ta pilk otsis vastasnurgas istuvat meest, tuttavat kuju, kellele ta kogu aeg oli vaid kaotanud. Ei olnud seegi kord õnne. Kahe maadlusminuti möödudes haaras Karelin Ghaffari kinni, paiskas matile ja teenis punkti. Järgneva kuue minuti jooksul pusisid mõlemad agaralt, higistasid tugevalt ning kurnasid vastastikku teineteist. "Kuna tal oli punkt juba käes, teadis ta, et on võitnud," ütles Ghaffari. "Ma lihtsalt ei suutnud skoori võrdsustada. Ta ei andnud selleks võimalust." Karelin tekitas juba aastaid vastastes hirmu. Kreeklane Poikilidis, keda venelane oli võitnud eelmises matšis, ütles pärast: "Olen uhke, et võin oma lastele öelda: olen maadelnud selle suure mehega." Ghaffaril oli Karelini plakat riietusruumis Colorado Springsis ja Karelini portree ikoonina elutoas. Enne finaalmatši läks ameeriklane olümpiakülas voodisse ja nägi und, mida oli näinud juba aastaid. "Tõstsin ta tema enda lemmiknipiga matilt üles ja paiskasin selili, siis ulatasin talle käe ja ütlesin: sa oled suur tšempion," rääkis Ghaffari oma unenäost. Mõistagi polnud Ghaffari sellises olukorras moraalselt võiduks valmis. Alles möödunud aastal maailmameistrivõistlustel nuhtles Karelin teda 10 : 0. Autasustamisel Ghaffari nuttis - nagu ka Karelin -, ja hiljem omaette riietusruumis: "Ma kaotasin endast paremale mehele. Sain hõbemedali, kuid valmistasin oma maale ja võistluskaaslastele pettumuse."
Allikas: www.eok.ee
King-Kong on tagasi!
Pilt: karelin.ru
Tunnen kaasa raskekaallastest kreeka-rooma maadlejatele. Viimase seitsme aasta jooksul on neil olnud mitu korda paremad shansid võita lotoga miljon krooni kui seljatada maadlusmatil Aleksandr Karelinit.
Üheksakordne Euroopa meister, kuuekordne maailma parim ning kolmekordne olümpiavõitja Karelin on statistikuid uskudes kogunud tiitlivõistlustelt 550 punkti ning andnud vastastele vaid seda, mis tema taldrikult on maha pudenenud - 12 hädist punktikest. Kujutan ette, et maadlusringkondades on kujunenud omamoodi vandesõnaks - noh, selliseks, nagu «et susi sind sööks» - soov «et Karelin sulle avaringis vastu tuleks». See tähendaks maavärisemist, tsunamit, sõnaga katastroofi.
Esimene lootusekiir tungis raskekaalu maadlejate magamistubadesse (muuseas, siinkohal meenus, et maadleja ei tohiks kunagi selili magada, sest sellest võib tulla halb harjumus) pärast Atlanta olümpiat, kui Karelin teatas, et loobub motivatsiooni puudumise tõttu tippspordist ning keskendub edaspidi muudele elualadele.
See oli raskekaallastele rõõmusõnum - nagu oleks ümbruskonna suurim paharet jäänud pensionile. Nüüd ei pea me tiitlivõistlustele sõitma vaid hõbemedali järele, hõõrusid 120-kilosed mehemürakad oma keskmise labida suurusega käsi, nüüd on luba unistada ka kullast! Ainult et... vara rõõmustasite, raskekaallased. Aleksandr Karelin käitus ju tegelikult nagu Agatha Christie või siis Stephen Kingi raamatu kangelane, kes lõunasöögilauas teatab, et kohv, mida naabrimees äsja jõi, polnud mürgitatud, kuid hetk hiljem vürtsitab naeru turtsudes asjade käiku dramaatilise tõdemusega, et aprill, aprill - oli ikka küll.
Sõnaga, värisege, raskekaallased - viimased uudised teatavad, et Aleksandr Karelin valmistub, higipiisad laubal, kevadel Soomes peetavateks EM-võistlusteks.
King-Kong on tagasi!
Võrdlus King-Kongiga tuli mulle kõigepealt pähe siis, kui vaatasin Karelinist maadlusmatil tehtud pilte ning meenutasin varem loetut; seda, et hiiglase karmi ja kõva koore all tuksub tegelikult hea ja hell süda. Niisiis, ei mingi Terminaator, kes kõigepealt tulistab ning alles siis märkab, et tegelikult tahtis ta ju vaid kella küsida, ka mitte vampiir Dracula, kellele nupuvõttest tähtsam on vastase kaelale tähendusrikka pilgu saatel hambajälgede jätmine, vaid hoopis King-Kong. Jah, just too sümpaatne armastust ja mõistmist otsiv hiigelsuur gorillaahv, kellest tehtud filmid toovad pisara silma ka neile, kel südame asemel on punane telliskivi ning hing on tühi justkui joodiku pudel esmaspäeva hommikul.
Paralleelid on ilmsed. Ka Karelinit kujutatakse pahatihti ette südametu matigorillana, kes endamisi urisedes ja käppadega maakraapimise liigutusi tehes on alati valmis vastase peale kargama, ka Karelinit tullakse nagu kaheksandat maailmaimet suure piletiraha eest vaatama, kuid... tõde on teistsugune. Aleksandr Karelin, see Siberi King-Kong on haritud ja sõbralik hiiglane, kelle kohta on öeldud, et ta ei tee ilmaasjata haiget isegi mitte kärbsele. Temagi ihkab armastust ja mõistmist, neid elu võlujooke, nagu tema nimekaim tollest Hollywoodi linateosest.
King-Kongi filmi lõpukaadrites tulistati sümpaatne ahv alla Empire State Buildingi katuselt ning Jessica Lange’i kehastatud kaunitar jäi pisaraid pühkides oma karvast kavaleri taga igatsema. Taas tahaks kasutada allegooriat: ka meie, spordisõbrad, olime veel mõni kuu tagasi, nagu too Jessica Lange’i näoga neiu - tundsime, et koos Karelini loobumisega kaotasime ühe tüki huvist maadluse vastu, osa tema särast, külgetõmbejõust. Midagi oli nagu puudu, kuni... Filmidel peab teadagi olema õnnelik lõpp. Kui seda ei ole, siis vändatakse neile ruttu järg, kus kangelane tõuseb üles kasvõi hauast, klopib pintsaku, kleidi või kasuka - mis tal parajasti seljas on - tolmust puhtaks ning ütleb taevasiniste silmadega: vabandage, aga maailm on ju tegelikult nii imeline ja õigupoolest pole mul ju kuhugi kiiret.
Nii juhtus King-Kongiga, nii on juhtunud ka maadleja Kareliniga.
Kui ma loeks kusagilt näiteks jalgpallur Maradona väidet, et tema ei spordi raha pärast, hakkaksin ilmselt suure häälega naerma. Ma ei usuks teda. Karelini suust sama väidet kuuldes oleksin aga vait nagu sukk ning noogutaksin ainult pead. Siberi King-Kong on mitmel korral oma tegudega tõestanud, et tema jaoks on rahast tähtsam iidne vene vanasõna «ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra» (tõsi, arvestades tänapäeva kiiret inflatsiooni Venemaal, kõlab see tõde paremini umbes nii: ärgu olgu sul sadatuhat rubla, olgu sul sadatuhat sõpra). Hollywoodi filmitöösturid on Karelinile pakkunud miljoneid selle eest, et too oma Auguste Rodini skulptuuride atleete meenutava musklites kehaga teeks kaasa mõnes nende filmis. Karelinile pole see mõte meeldinud, tema eelistab Ameerikale kodus raamatuid lugeda ning mõtiskleda. Nii võimegi suu puhtaks pühkida lootusest, et ükskord jookseks Eesti kinodeski Hollywoodi kõmulise armastusfilmi «Üheksa ja pool nädalat» uus variant, kus poksijaminevikuga Mickey Rourke’i asemel oleks Kim Basingeri partneriks maadlejaolevikuga Aleksander Karelin. Nüüd jääb aga Karelinil Oscar võitmata ning filmimaailma ihaldatuima auhinna saab keegi teine. Näiteks Madonna oma super-Evita eest.
Karelin on tõepoolest suur Venemaa patrioot, krahv Tolstoi ning Ivan Sussanini hingesugulane: tühja nendest dollaritest, unustage Hollywoodi prozhektorite sära, mina tahan rahu ja vaikust. Nõukogude Liidu päevil oli Karelin vankumatu riigitruuduse musternäidis - teda võis julgelt välismaale lubada, kartmata, et ta teeks sama patu, mis enne rudolf nurejevid ja aleksander mogilnõid - jääks Läände. Ei, seda poleks saanud juhtuda, sest kodus ootasid teda lilled, heinamaa, päikesepaiste... Nagu Arno Talit Paunveres. Ja kodumaa ei ole unustanud Karelinit. Kuuldavasti sai Siberi kuulsaim armeesportlane hiljuti oma uhiuuele mundrile kindralmajori pagunid. Ja seda 29-aastasena! Mis saab edasi? Tehtagu ometi Karelinist Venemaale uus kaitseminister - tema on nii hea südamega, et maailmapoliitikas hakkaksid puhuma soojad troopikatuuled: NATO peakorter avaks uksed Kremli lähedal Suures teatris ning ristleja Auroral hakkaksid korda pidama USArmy mundrites nätsu närivad palgasõdurid.
Ja terve maailm saaks endale uue tunnuslause: vähem poliitilisi ping-ponge, rohkem südamlikke King-Konge! Elu on ju ilus, kas pole? Lilled, heinamaa, päikesepaiste...
Allikas: postimees.ee 1997
Üheksakordne Euroopa meister, kuuekordne maailma parim ning kolmekordne olümpiavõitja Karelin on statistikuid uskudes kogunud tiitlivõistlustelt 550 punkti ning andnud vastastele vaid seda, mis tema taldrikult on maha pudenenud - 12 hädist punktikest. Kujutan ette, et maadlusringkondades on kujunenud omamoodi vandesõnaks - noh, selliseks, nagu «et susi sind sööks» - soov «et Karelin sulle avaringis vastu tuleks». See tähendaks maavärisemist, tsunamit, sõnaga katastroofi.
Esimene lootusekiir tungis raskekaalu maadlejate magamistubadesse (muuseas, siinkohal meenus, et maadleja ei tohiks kunagi selili magada, sest sellest võib tulla halb harjumus) pärast Atlanta olümpiat, kui Karelin teatas, et loobub motivatsiooni puudumise tõttu tippspordist ning keskendub edaspidi muudele elualadele.
See oli raskekaallastele rõõmusõnum - nagu oleks ümbruskonna suurim paharet jäänud pensionile. Nüüd ei pea me tiitlivõistlustele sõitma vaid hõbemedali järele, hõõrusid 120-kilosed mehemürakad oma keskmise labida suurusega käsi, nüüd on luba unistada ka kullast! Ainult et... vara rõõmustasite, raskekaallased. Aleksandr Karelin käitus ju tegelikult nagu Agatha Christie või siis Stephen Kingi raamatu kangelane, kes lõunasöögilauas teatab, et kohv, mida naabrimees äsja jõi, polnud mürgitatud, kuid hetk hiljem vürtsitab naeru turtsudes asjade käiku dramaatilise tõdemusega, et aprill, aprill - oli ikka küll.
Sõnaga, värisege, raskekaallased - viimased uudised teatavad, et Aleksandr Karelin valmistub, higipiisad laubal, kevadel Soomes peetavateks EM-võistlusteks.
King-Kong on tagasi!
Võrdlus King-Kongiga tuli mulle kõigepealt pähe siis, kui vaatasin Karelinist maadlusmatil tehtud pilte ning meenutasin varem loetut; seda, et hiiglase karmi ja kõva koore all tuksub tegelikult hea ja hell süda. Niisiis, ei mingi Terminaator, kes kõigepealt tulistab ning alles siis märkab, et tegelikult tahtis ta ju vaid kella küsida, ka mitte vampiir Dracula, kellele nupuvõttest tähtsam on vastase kaelale tähendusrikka pilgu saatel hambajälgede jätmine, vaid hoopis King-Kong. Jah, just too sümpaatne armastust ja mõistmist otsiv hiigelsuur gorillaahv, kellest tehtud filmid toovad pisara silma ka neile, kel südame asemel on punane telliskivi ning hing on tühi justkui joodiku pudel esmaspäeva hommikul.
Paralleelid on ilmsed. Ka Karelinit kujutatakse pahatihti ette südametu matigorillana, kes endamisi urisedes ja käppadega maakraapimise liigutusi tehes on alati valmis vastase peale kargama, ka Karelinit tullakse nagu kaheksandat maailmaimet suure piletiraha eest vaatama, kuid... tõde on teistsugune. Aleksandr Karelin, see Siberi King-Kong on haritud ja sõbralik hiiglane, kelle kohta on öeldud, et ta ei tee ilmaasjata haiget isegi mitte kärbsele. Temagi ihkab armastust ja mõistmist, neid elu võlujooke, nagu tema nimekaim tollest Hollywoodi linateosest.
King-Kongi filmi lõpukaadrites tulistati sümpaatne ahv alla Empire State Buildingi katuselt ning Jessica Lange’i kehastatud kaunitar jäi pisaraid pühkides oma karvast kavaleri taga igatsema. Taas tahaks kasutada allegooriat: ka meie, spordisõbrad, olime veel mõni kuu tagasi, nagu too Jessica Lange’i näoga neiu - tundsime, et koos Karelini loobumisega kaotasime ühe tüki huvist maadluse vastu, osa tema särast, külgetõmbejõust. Midagi oli nagu puudu, kuni... Filmidel peab teadagi olema õnnelik lõpp. Kui seda ei ole, siis vändatakse neile ruttu järg, kus kangelane tõuseb üles kasvõi hauast, klopib pintsaku, kleidi või kasuka - mis tal parajasti seljas on - tolmust puhtaks ning ütleb taevasiniste silmadega: vabandage, aga maailm on ju tegelikult nii imeline ja õigupoolest pole mul ju kuhugi kiiret.
Nii juhtus King-Kongiga, nii on juhtunud ka maadleja Kareliniga.
Kui ma loeks kusagilt näiteks jalgpallur Maradona väidet, et tema ei spordi raha pärast, hakkaksin ilmselt suure häälega naerma. Ma ei usuks teda. Karelini suust sama väidet kuuldes oleksin aga vait nagu sukk ning noogutaksin ainult pead. Siberi King-Kong on mitmel korral oma tegudega tõestanud, et tema jaoks on rahast tähtsam iidne vene vanasõna «ärgu olgu sul sada rubla, olgu sul sada sõpra» (tõsi, arvestades tänapäeva kiiret inflatsiooni Venemaal, kõlab see tõde paremini umbes nii: ärgu olgu sul sadatuhat rubla, olgu sul sadatuhat sõpra). Hollywoodi filmitöösturid on Karelinile pakkunud miljoneid selle eest, et too oma Auguste Rodini skulptuuride atleete meenutava musklites kehaga teeks kaasa mõnes nende filmis. Karelinile pole see mõte meeldinud, tema eelistab Ameerikale kodus raamatuid lugeda ning mõtiskleda. Nii võimegi suu puhtaks pühkida lootusest, et ükskord jookseks Eesti kinodeski Hollywoodi kõmulise armastusfilmi «Üheksa ja pool nädalat» uus variant, kus poksijaminevikuga Mickey Rourke’i asemel oleks Kim Basingeri partneriks maadlejaolevikuga Aleksander Karelin. Nüüd jääb aga Karelinil Oscar võitmata ning filmimaailma ihaldatuima auhinna saab keegi teine. Näiteks Madonna oma super-Evita eest.
Karelin on tõepoolest suur Venemaa patrioot, krahv Tolstoi ning Ivan Sussanini hingesugulane: tühja nendest dollaritest, unustage Hollywoodi prozhektorite sära, mina tahan rahu ja vaikust. Nõukogude Liidu päevil oli Karelin vankumatu riigitruuduse musternäidis - teda võis julgelt välismaale lubada, kartmata, et ta teeks sama patu, mis enne rudolf nurejevid ja aleksander mogilnõid - jääks Läände. Ei, seda poleks saanud juhtuda, sest kodus ootasid teda lilled, heinamaa, päikesepaiste... Nagu Arno Talit Paunveres. Ja kodumaa ei ole unustanud Karelinit. Kuuldavasti sai Siberi kuulsaim armeesportlane hiljuti oma uhiuuele mundrile kindralmajori pagunid. Ja seda 29-aastasena! Mis saab edasi? Tehtagu ometi Karelinist Venemaale uus kaitseminister - tema on nii hea südamega, et maailmapoliitikas hakkaksid puhuma soojad troopikatuuled: NATO peakorter avaks uksed Kremli lähedal Suures teatris ning ristleja Auroral hakkaksid korda pidama USArmy mundrites nätsu närivad palgasõdurid.
Ja terve maailm saaks endale uue tunnuslause: vähem poliitilisi ping-ponge, rohkem südamlikke King-Konge! Elu on ju ilus, kas pole? Lilled, heinamaa, päikesepaiste...
Allikas: postimees.ee 1997
Siberi karu Karelin ei pea end poliitikuks
Pilt: regnum.ru
Enne maadluskarjääri lõppu kinnitas Aleksandr Karelin, et poliitikasse ta ei suundu. Nüüd on mees ometi Venemaa riigiduuma liige, kuid ei pea end poliitikuks.
"Ma ei arva, et seadusandliku kogu liige nii väga poliitikaga tegeleks. See on rohkem täitevvõimu, eriti välisministeeriumi rida," hämab Karelin.
"Spordis oli suur pluss see, et maadlusmatil sõltus kõik minust endast. Praegu on lood teisiti, olen meeskonnamängija," kuulutab Karelin, kes oli Tallinnas Kristjan Palusalu mälestusvõistluste aukülaline. "Aitan omanimelise fondi kaudu kaasa maadlusvõistluste korraldamisele. Tallinna tulin ajanappuse kiuste meeleldi: austan silmapaistva maadleja mälestust, pealegi on mul Eestist head mälestused."
Kolmekordne olümpiavõitja ja üheksakordne maailmameister on uhke selle üle, et mõni üksik maadleja maailmas suutis tema vastu võtte teha. "Ühte juhtumit 1988. aastast ma mäletan. Mulle ei meeldinud leida end matilt, parem oli vastast heita," muigab Siberi karuks hüütav maadluslegend.
Karelin pakub, et tal vedas. "Mul polnud mingit edusaladust. Kuulusin aastaid maailma tugevaima maadlusmaa koondisse. Sellest piisas." Praegu satub Karelin maadlussaali harva, käib rohkem jooksmas ja patsutab korvpalli. Ta ei kahetse, et ei võtnud omal ajal USA-st ja Jaapanist tulnud ettepanekuid hakata tegelema wrestlingu ehk kätšiga. "Käisin vaatamas. Ei meeldinud," nendib Karelin, eraelus napisõnaline ja karmiilmeline.
Palusalu mälestusvõistlustelt kreeka-rooma maadluses jättis ainsa esikoha koju endale Ateena olümpiapääsme juba kindlustanud Tarvi Thomberg, kes kehakaalus kuni 84 kg alistas finaalis venelase Deniss Frolovi 3:1. Raskekaalus sai Helger Hallik lüüa soomlaselt Juha Ahokaselt ning Karol Maurer (-96 kg) ukrainlaselt Aleksan Sardarjanilt. Ülejäänud kaaludes võidutsesid venelased Viktor Korabljov, Ašot Zakarjan, Juri Makejev ja Barteres Samurgasev.
Jaan Jürine Virumaa Teataja. 03.11.2003
"Ma ei arva, et seadusandliku kogu liige nii väga poliitikaga tegeleks. See on rohkem täitevvõimu, eriti välisministeeriumi rida," hämab Karelin.
"Spordis oli suur pluss see, et maadlusmatil sõltus kõik minust endast. Praegu on lood teisiti, olen meeskonnamängija," kuulutab Karelin, kes oli Tallinnas Kristjan Palusalu mälestusvõistluste aukülaline. "Aitan omanimelise fondi kaudu kaasa maadlusvõistluste korraldamisele. Tallinna tulin ajanappuse kiuste meeleldi: austan silmapaistva maadleja mälestust, pealegi on mul Eestist head mälestused."
Kolmekordne olümpiavõitja ja üheksakordne maailmameister on uhke selle üle, et mõni üksik maadleja maailmas suutis tema vastu võtte teha. "Ühte juhtumit 1988. aastast ma mäletan. Mulle ei meeldinud leida end matilt, parem oli vastast heita," muigab Siberi karuks hüütav maadluslegend.
Karelin pakub, et tal vedas. "Mul polnud mingit edusaladust. Kuulusin aastaid maailma tugevaima maadlusmaa koondisse. Sellest piisas." Praegu satub Karelin maadlussaali harva, käib rohkem jooksmas ja patsutab korvpalli. Ta ei kahetse, et ei võtnud omal ajal USA-st ja Jaapanist tulnud ettepanekuid hakata tegelema wrestlingu ehk kätšiga. "Käisin vaatamas. Ei meeldinud," nendib Karelin, eraelus napisõnaline ja karmiilmeline.
Palusalu mälestusvõistlustelt kreeka-rooma maadluses jättis ainsa esikoha koju endale Ateena olümpiapääsme juba kindlustanud Tarvi Thomberg, kes kehakaalus kuni 84 kg alistas finaalis venelase Deniss Frolovi 3:1. Raskekaalus sai Helger Hallik lüüa soomlaselt Juha Ahokaselt ning Karol Maurer (-96 kg) ukrainlaselt Aleksan Sardarjanilt. Ülejäänud kaaludes võidutsesid venelased Viktor Korabljov, Ašot Zakarjan, Juri Makejev ja Barteres Samurgasev.
Jaan Jürine Virumaa Teataja. 03.11.2003
Siberi karu Karelin armastab Rahmaninovi ja Dostojevskit
Pilt: eok.ee
Kui õnn naeratab, saabub täna Kristjan Palusalu mälestusvõistluste aukülalisena Tallinna maadlusajaloo üks säravamaid ja värvikamaid tähti, praegune Venemaa Riigiduuma saadik Aleksandr Karelin (36).
Siberi karu hüüdnime pälvinud Karelin pidi Eestisse jõudma juba eile, ent vabandas hilinemist keeruliste ilmaoludega Novosibirskis.
Aastatel 1985-1999 võitmatuna püsinud Vene vägilane oli kreeka-rooma maadluses omaette nähtus. Ta tuli raskekaalus kolmekordseks olümpiavõitjaks, üheksakordseks MM- ja kaheteistkordseks EM-meistriks.
Kuid saavutustega samaväärselt köitis ajakirjanikke ja pöidlahoidjaid rammumehe värvikas isiksus.
Suur vigurivänt
Tulevane hiid Karelin kaalus juba sündides ligi kuus kilo [Teistel andmetel on tegu müüdiga, mida levitati, et ta tohutule jõule põhjendus leida. Tegelikult oli selle taga põhiliselt raske treening ja ei midagi muud "müstilist"]. Kui nooruk 14-aastaselt sportlaskarjääri alustas, suutis talle sobivaid jalanõusid pakkuda vaid üks Novosibirski kauplustest.
«Minu lapsepõlv ja noorus möödusid traktoriks nimetatud roomikuid kandes,» on rammumees hiljem meenutanud.
Ent maadlusmatil polnud Karelini trumbiks üksnes 191-sentimeetrine kasv, 129 kg kehakaalu ja number 50 saapad. Nii lihaselise keha ja tohutu jõuga ei saanud hoobelda ükski teine raskekaallane.
Karelinile ei valmistanud vaeva upitada kolmekambriline külmkapp selga ja marssida hetkekski peatumata kaheksandale korrusele. Matil tappis Siberi karu vastaseid ainuüksi pilkudega. «Tihti ei jäänud konkurendid Sasha võtet ootamagi, viskusid ise pikali,» väidavad endised koondisekaaslased.
Paraku ei pannud Karelini altkulmu pilk värisema üksnes maadlustippe. «Kui sisenen õhtul trammi, tormavad kõik millegipärast vagunis ettepoole,» pihtis atleet kord ajakirjanikele.
Tema olümpiavõitjast kolleeg Mihhail Mamiashvili aga naljatas: «Habet ajades ehmun peeglisse vaadates ka ise. Rahustab teadmine, et kuskil uurib ennast Karelin, temale avaneb veel õudsem pilt.»
Tänu hirmuäratavale välimusele liikusid Novosibirskis jutud Karelini seotusest maffiaga.
Kui maadluskuulsus aga omanimelise fondi lõi, kahtlustati teda hoobilt rahapesemises.
Raskusi tekkis ka tütarlastega tutvumisel. «Nad pidasid mind madalalaubaliseks olendiks,» meenutas Karelin. Ning rääkis, kuidas üks raamatukoguhoidja teda kahtlustas: tahate vist raamatu kõikuva lauajala alla panna?
Tegelikult Karelin lausa neelas raamatuid, kirjutas ka ise luuletusi. «Täna on minu lemmikud Bunin, Dostojevski ja Kuprin, lennureiside ajal loen aga Babelit,» selgitas ta hiljutisel kohtumisel tudengitega.
«Armastan klassikuid, kes oskasid oma mõtteid nii lakooniliselt edasi anda,» jätkas Karelin. Tõsi, aastaid varem oli ta säravaimaks pärliks tunnistanud Lenini väite: elu on võitlus!
Siberi karu hüüdnime pälvinud Karelin pidi Eestisse jõudma juba eile, ent vabandas hilinemist keeruliste ilmaoludega Novosibirskis.
Aastatel 1985-1999 võitmatuna püsinud Vene vägilane oli kreeka-rooma maadluses omaette nähtus. Ta tuli raskekaalus kolmekordseks olümpiavõitjaks, üheksakordseks MM- ja kaheteistkordseks EM-meistriks.
Kuid saavutustega samaväärselt köitis ajakirjanikke ja pöidlahoidjaid rammumehe värvikas isiksus.
Suur vigurivänt
Tulevane hiid Karelin kaalus juba sündides ligi kuus kilo [Teistel andmetel on tegu müüdiga, mida levitati, et ta tohutule jõule põhjendus leida. Tegelikult oli selle taga põhiliselt raske treening ja ei midagi muud "müstilist"]. Kui nooruk 14-aastaselt sportlaskarjääri alustas, suutis talle sobivaid jalanõusid pakkuda vaid üks Novosibirski kauplustest.
«Minu lapsepõlv ja noorus möödusid traktoriks nimetatud roomikuid kandes,» on rammumees hiljem meenutanud.
Ent maadlusmatil polnud Karelini trumbiks üksnes 191-sentimeetrine kasv, 129 kg kehakaalu ja number 50 saapad. Nii lihaselise keha ja tohutu jõuga ei saanud hoobelda ükski teine raskekaallane.
Karelinile ei valmistanud vaeva upitada kolmekambriline külmkapp selga ja marssida hetkekski peatumata kaheksandale korrusele. Matil tappis Siberi karu vastaseid ainuüksi pilkudega. «Tihti ei jäänud konkurendid Sasha võtet ootamagi, viskusid ise pikali,» väidavad endised koondisekaaslased.
Paraku ei pannud Karelini altkulmu pilk värisema üksnes maadlustippe. «Kui sisenen õhtul trammi, tormavad kõik millegipärast vagunis ettepoole,» pihtis atleet kord ajakirjanikele.
Tema olümpiavõitjast kolleeg Mihhail Mamiashvili aga naljatas: «Habet ajades ehmun peeglisse vaadates ka ise. Rahustab teadmine, et kuskil uurib ennast Karelin, temale avaneb veel õudsem pilt.»
Tänu hirmuäratavale välimusele liikusid Novosibirskis jutud Karelini seotusest maffiaga.
Kui maadluskuulsus aga omanimelise fondi lõi, kahtlustati teda hoobilt rahapesemises.
Raskusi tekkis ka tütarlastega tutvumisel. «Nad pidasid mind madalalaubaliseks olendiks,» meenutas Karelin. Ning rääkis, kuidas üks raamatukoguhoidja teda kahtlustas: tahate vist raamatu kõikuva lauajala alla panna?
Tegelikult Karelin lausa neelas raamatuid, kirjutas ka ise luuletusi. «Täna on minu lemmikud Bunin, Dostojevski ja Kuprin, lennureiside ajal loen aga Babelit,» selgitas ta hiljutisel kohtumisel tudengitega.
«Armastan klassikuid, kes oskasid oma mõtteid nii lakooniliselt edasi anda,» jätkas Karelin. Tõsi, aastaid varem oli ta säravaimaks pärliks tunnistanud Lenini väite: elu on võitlus!
Karelin ei väsi tänini kiitmast oma suurt muusikakogu - «Gerschwinist Armstrongini». «Muusika on minu jaoks katalüsaator,» nendib rammumees. «Vabal ajal kuulan d˛ässi ja klassikat. Armastan Rahmaninovi, tema helide saatel on väga hea Dostojevskit lugeda.»
Karelin ei väsi tänini kiitmast oma suurt muusikakogu - «Gerschwinist Armstrongini». «Muusika on minu jaoks katalüsaator,» nendib rammumees. «Vabal ajal kuulan d˛ässi ja klassikat. Armastan Rahmaninovi, tema helide saatel on väga hea Dostojevskit lugeda.» Samas on ta ühes Siberi ajalehes pihtinud, kuidas Soome filmimehi alt vedas. «Kuni võteteni polnud ma Sibeliusest kuulnudki,» rääkis Karelin. «Ent sõber seletas - tegemist on suure Soome heliloojaga. Ja kui soomlased küsisid, millist muusikat armastan, vastasin: Sibelius meeldib kohutavalt!» |
Legendid Karelinist ületasid riigipiirid, omapärase huumorimeelega aitas ta nende tekkimisele kaasa. «Elan Siberis, metsloomade keskel,» kuulutas vägilane kord pressikonverentsil. «Söön nende toorest liha. Ka maadlusmatil olen valmis vastasel pea otsast rebima.»
Atlanta olümpiamängude eel kruttisid ameeriklased maailma tugevaimast mehest filmi, rammumees sörkis seal toasussides Siberi pakases, võimles poolpaljana härmas võimlas ning vedas kalapaati.
«Nad tulid kohale ja ütlesid: aga meie mõtlesime, et te jooksete lumes,» meenutas Karelin. «Noh, ma siis lippasingi, pärast pidin äärepealt surema.»
Mitmel korral peibutati Karelinit ka Hollywoodi. Maadleja käis USAs läbirääkimistel, kuid pakutavad mafiooso ja KGB agendi rollid polnud meeltmööda.
Kaitses doktorikraadi
Veel 1990. aastate keskel võrdles ajaleht Sovetski Sport Karelinit Leniniga. Tal on sama võimas mõttelend, ta armastab lapsi ja ka soni sobib peakatteks suurepäraselt, loetleti artiklis sarnaseid jooni.
Ainsat erinevust nägi väljaanne selles, et Karelinile ei meeldi poliitika. «Poliitikasse? Ei mingi hinna eest,» kinnitas vägilane. 1999. aasta lõpus lasi ta end siiski Riigiduumasse valida, Sydney olümpiamängude finaalis pidi aga vastu võtma tippkarjääri ainsa kaotuse.
Sportlasena jõudis Karelin polkovniku auastmeni, õppurina kaitses kehakultuuri vallas doktoriväitekirja. Saadikuna väidab endal olevat sadu soove. «Et ühiselamutes poleks huligaane, et inimesed ei peaks peituma metalluste taha, et nad võiksid end õnnelikena tunda...,» rääkis Siberile truuks jäänud deputaat unistustest. Ning kinnitas, et ei kavatse eluaegseks saadikuks jääda.
Allikas: Postimees.ee 01.11.2003
Atlanta olümpiamängude eel kruttisid ameeriklased maailma tugevaimast mehest filmi, rammumees sörkis seal toasussides Siberi pakases, võimles poolpaljana härmas võimlas ning vedas kalapaati.
«Nad tulid kohale ja ütlesid: aga meie mõtlesime, et te jooksete lumes,» meenutas Karelin. «Noh, ma siis lippasingi, pärast pidin äärepealt surema.»
Mitmel korral peibutati Karelinit ka Hollywoodi. Maadleja käis USAs läbirääkimistel, kuid pakutavad mafiooso ja KGB agendi rollid polnud meeltmööda.
Kaitses doktorikraadi
Veel 1990. aastate keskel võrdles ajaleht Sovetski Sport Karelinit Leniniga. Tal on sama võimas mõttelend, ta armastab lapsi ja ka soni sobib peakatteks suurepäraselt, loetleti artiklis sarnaseid jooni.
Ainsat erinevust nägi väljaanne selles, et Karelinile ei meeldi poliitika. «Poliitikasse? Ei mingi hinna eest,» kinnitas vägilane. 1999. aasta lõpus lasi ta end siiski Riigiduumasse valida, Sydney olümpiamängude finaalis pidi aga vastu võtma tippkarjääri ainsa kaotuse.
Sportlasena jõudis Karelin polkovniku auastmeni, õppurina kaitses kehakultuuri vallas doktoriväitekirja. Saadikuna väidab endal olevat sadu soove. «Et ühiselamutes poleks huligaane, et inimesed ei peaks peituma metalluste taha, et nad võiksid end õnnelikena tunda...,» rääkis Siberile truuks jäänud deputaat unistustest. Ning kinnitas, et ei kavatse eluaegseks saadikuks jääda.
Allikas: Postimees.ee 01.11.2003
Aleksandr Karelin - mees, kes hoidis maailma 13 aastat karukäpa all
Pilt: karelin.ru
Karelini kurikuulsale tõstele ei leidunud kogu maailmas vastast
-www.t-nation.com
Teisipäeval algasid Vilniuses maadluse Euroopa meistrivõistlused. Avapäevadel on võistlustules vabamaadlejad ja homme läheb kuni 74 kg meeste arvestuses matile Raido Jalas, kes kohtub avaringis türklase Firat Binciga.
Eestlaste lootused on seotud põhiliselt kreeka-rooma stiili ja 2006. aasta maailmameistri Heiki Nabiga, kelle kaalukategooria kuni 120 kg on kavas võistluste lõpupäeval, 5. aprillil.
Kreeka-rooma maadleja on ka viimaste kümnendite legendaarseim matimees Aleksandr Karelin, kes võitis aastatel 1988–2000 raskekaalus 12 Euroopa meistritiitlit. Lisaks on mees üheksakordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja.
Novosibirskist pärit „Siberi karu” hüüdnime kandnud Karelin ilmus maailma maadlusareenile 1987. aastal, kui pääses Nõukogude Liidu koondisesse ja tuli juunioride maailmameistriks. Aasta varem oli Karelin kaotanud vaid ühe matši – Igor Rostorotski vastu. Tollal ei osanud keegi arvata, et „Siberi karu“ järgmist kaotust tuleb oodata peaaegu 14 aastat.
Koos treeneri Viktor Kuznetsoviga töötati välja niinimetatud Karelini tõste, mis tegi mehe võitmatuks. Karelini tõste seisnes selles, et kõhuli maas lamav vastane tõsteti õhku ja heideti siis selili. Selline võte nõuab raskete meeste maadluses tohutut karujõudu, mida Karelinil jagus küllaga.
1984. aasta olümpiavõitja Jeff Blatnick sai Karelini võimu tunda 1987. aastal. Hiljem on Blatnick matši meenutanud järgmiselt: „Ma tegin kõik, mis võimalik, et ta mind matilt üles ei tõstaks. Ma kaalusin 109 kilo, ma olin heas vormis, aga ma olin tõsiselt hirmul. Mulle ei meeldi niimoodi läbi õhu lennata. Ma suutsin mõelda sellele, kuidas haigetsaamist vältida. Maadeldes Kareliniga on võit juba see, kui ta sind heita ei suuda.”
Karelin alustas tõelist valitsemisaega ja heitis tihtipeale ka Rostorotskit kui jahukotti. Mees valiti 1999. aastal ka Venemaa riigiduumasse ja Sydney olümpiamängud pidid saama Karelini karjääri kõlavaks luigelauluks. Sündis aga võimatu ja ameeriklane Rulon Gardner suutis lisaajale läinud finaalmatšis venelast 1:0 võita. Karelin polnud terve kümnendi jooksul oma vastasele punkti loovutanud. Maalt pärit Gardner kostis hiljem, et oli väikesest peale lehmi taradesse lükanud ja finaalis kulus see kogemus marjaks ära.
2000. aastal oma karjäärile punkti pannud Karelin valiti riigiduumasse ka 2003. ja 2007. aastal. Maadlusmatil saavutatud seljavõitudele poliitikatandril võrdväärseid veel tulnud pole.
Allikas: sport.err.ee 2009
Monumendid A. Karelinile
-www.t-nation.com
Teisipäeval algasid Vilniuses maadluse Euroopa meistrivõistlused. Avapäevadel on võistlustules vabamaadlejad ja homme läheb kuni 74 kg meeste arvestuses matile Raido Jalas, kes kohtub avaringis türklase Firat Binciga.
Eestlaste lootused on seotud põhiliselt kreeka-rooma stiili ja 2006. aasta maailmameistri Heiki Nabiga, kelle kaalukategooria kuni 120 kg on kavas võistluste lõpupäeval, 5. aprillil.
Kreeka-rooma maadleja on ka viimaste kümnendite legendaarseim matimees Aleksandr Karelin, kes võitis aastatel 1988–2000 raskekaalus 12 Euroopa meistritiitlit. Lisaks on mees üheksakordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja.
Novosibirskist pärit „Siberi karu” hüüdnime kandnud Karelin ilmus maailma maadlusareenile 1987. aastal, kui pääses Nõukogude Liidu koondisesse ja tuli juunioride maailmameistriks. Aasta varem oli Karelin kaotanud vaid ühe matši – Igor Rostorotski vastu. Tollal ei osanud keegi arvata, et „Siberi karu“ järgmist kaotust tuleb oodata peaaegu 14 aastat.
Koos treeneri Viktor Kuznetsoviga töötati välja niinimetatud Karelini tõste, mis tegi mehe võitmatuks. Karelini tõste seisnes selles, et kõhuli maas lamav vastane tõsteti õhku ja heideti siis selili. Selline võte nõuab raskete meeste maadluses tohutut karujõudu, mida Karelinil jagus küllaga.
1984. aasta olümpiavõitja Jeff Blatnick sai Karelini võimu tunda 1987. aastal. Hiljem on Blatnick matši meenutanud järgmiselt: „Ma tegin kõik, mis võimalik, et ta mind matilt üles ei tõstaks. Ma kaalusin 109 kilo, ma olin heas vormis, aga ma olin tõsiselt hirmul. Mulle ei meeldi niimoodi läbi õhu lennata. Ma suutsin mõelda sellele, kuidas haigetsaamist vältida. Maadeldes Kareliniga on võit juba see, kui ta sind heita ei suuda.”
Karelin alustas tõelist valitsemisaega ja heitis tihtipeale ka Rostorotskit kui jahukotti. Mees valiti 1999. aastal ka Venemaa riigiduumasse ja Sydney olümpiamängud pidid saama Karelini karjääri kõlavaks luigelauluks. Sündis aga võimatu ja ameeriklane Rulon Gardner suutis lisaajale läinud finaalmatšis venelast 1:0 võita. Karelin polnud terve kümnendi jooksul oma vastasele punkti loovutanud. Maalt pärit Gardner kostis hiljem, et oli väikesest peale lehmi taradesse lükanud ja finaalis kulus see kogemus marjaks ära.
2000. aastal oma karjäärile punkti pannud Karelin valiti riigiduumasse ka 2003. ja 2007. aastal. Maadlusmatil saavutatud seljavõitudele poliitikatandril võrdväärseid veel tulnud pole.
Allikas: sport.err.ee 2009
Monumendid A. Karelinile
"No one can believe that I am natural. The most important drug is to train like a MADMAN - really like a madman. The people who accuse me are those who have never trained once in their life like I train every day of my life."
-Alexander Karelin |
|
Loe lisaks: A. Karelin Wikipeedias www.karelin.ru Fond А. КАРЕЛИН: «Своей ролью в спектакле под названием «Жизнь» я доволен» VE: Karelin, Aleksandr - Siberi karu Биография Maadluslegend Karelin tuleb Palusalu memoriaalile Фотогалерея Karelin Gallery ШАГИ В ЕГО СТОРОНУ FILA Hall of Honors: Alexander Karelin of Russia Aleksandr KARELIN - The Gentle Giant Награды: Спортивные Правительственные |
Aleksandr Karelin e. "Siberi Karu" Карелин Александр Александрович Intervjuu Kareliniga: (2001/12/11 "Рабочий край", Иваново). Запись аудио-моста с Александром Карелиным KUULA (vene keeles) Barcelona1992 Final: Relive Aleksandr Karelin's (RUS) fight against Tomas Johansson (SWE) in the wrestling final (super heavyweight category) in Barcelona '92. Watch the video |
Teisi tuntud N Liidust pärit raskejõustiklasi:
|
|