Eestile ristilipp riigilipuks ja trikoloor rahvuslipuks!
Eesti ajalooline lipp on sini-must-valge. Selle lipu all toimus rahvuslik ärkamine, ja selle lipu all võideti Vabadussõda. Sinine, must ja valge - need on kahtlematult eestlastele rahvusvärvid. Justnimelt rahvuslipuks peabki olema sini-must-valge trikoloor. Kuid siinjuures pole mingiks saladuseks, et trikoloori eeskujuks oli Vene Impeeriumi trikoloor. Ka siin ei ole iseenesest midagi imelikku. On ju meie vappki Taani päritoluga. Eestit valitsevad võimud kujutavad tahes-tahtmata ka meie ajalugu. Ajalood segunevad ja kunagine võõras asi võib väga omaseks saada. Kuid tuleb tunnistada, et Vene mõju Eestis on suhteliselt hiline nähtus. Palju tugevamalt on Eestist mõjutanud Euroopa, täpsemalt Skandinaavia maad. Skandinaavias on kasutusel ristilipp (lisaks kristlikule risti käsitlusele tuleb märkida, rist on iidne sümbol, risti peale naelutasid vanad roomlased süüdimõistetuid). Kuid kustkohast sai alguse Skandinaavia ristilippude traditsioon? Õige vastus on - Eestist! Justnimelt Eestis Rävala (Tallinna) asukohas toimunud lahingus taanlaste ja eestlaste vahel olevat taevast kukkunud kaotusseisus olevate taanlaste sekka ristilipp - Daneborg, nii jutustab vähemalt legend. Taani lipp on vanemaks riigilipuks maailmas.
Ajalooliselt väga tihedalt Skandinaavia maadega seotud olnud Eesti peaks igati loogiliselt olema sobiv kanditaat ristilipule. Sellega ei kaoks sini-must-valge trikoloor kuhugi - trikoloor oleks lihtsalt rahvuslipp, ristilipp aga riigilipp. Nii on paljudes riikides. Üks lipp rahvale, teine riigile. Üks rohkem emotsionaalsem, teine ametlikum. Eesti Vabariigi lipuks pakuti ristilippu juba Eesti Wabariigi ajal, kui otsiti Eestile riigilippu. |
Estland, Estland über alles
12.11.2001 Eerik-Niiles Kross
“Ma sündisin USA-s! Mõtle vaid, kus ma oleksin võinud sündida: Põhja-Koreas, Eestis, Kambodzhas, Burkina Fasos. Ma võiksin olla praeguseks surnud, tapetud nälja, malaaria, tsunaami, mässuliste, põua, kodusõja või joogivee mürgitamise läbi… Ma ei vaeva Teid rohkem, see nimekiri läheks liiga pikaks!” Sõna-sõnalt nõnda kirjutas 31.oktoobril 2001 USA-s ilmuva pooleteise miljonise lugejaskonnaga uudislehe Onion kolumnist Darcy Wyatt.
Panite tähele: Koriia, Estõunia, Cambõudia…Siia võiks veel lisada Makedoonia, Albaania, Armeenia, Jakuutia, Gambia, Sambia. Võib muidugi väita, et Onion ei ole New York Times ja tippajaleht ei lubaks enesele kunagi taolist võrdlust. Aga selles just häda ongi. Onion on keskmiste ameeriklaste keskmine ajaleht. Ja tsiteeritud artikkel räägib hoopis sellest, kui hea on elada USA-s. Kindlasti ei ole Darcy Wyatt põhimõtteline estofoob või Vene agent. Ta ei tea Eestist mitte midagi. Ja tema lugejad ka mitte. Eestit, täpsemalt Estoniat, on siin kasutatud lihtsalt keskmisele ameeriklasele päralejõudva sümbolina. Sümbolina millestki räpasest, kaugest, ebastabiilsest ja kolmasmaailmsest. Millestki, mis on Lääne tsivilisatsiooni vastand.
ia-lõpuline nimi tähistab midagi võõrast. Kuid juba Rooma Impeeriumi ajal kutsuti kaugemaid ja barbaarsemaid maid tavaliselt ia-lõpulise nimega. Näiteks Gallia või Germaania. Edaspidi kujunes traditsioon, et ia-lõpuline nimi tähistab provintsi. Ia-lõpulise nimega tähistatakse ladina keele traditsioonis maad, mille jaoks päris oma nime ei ole ja mis juba seetõttu on võõras. Ia lõpus on midagi mitte-päris-läänelikku. Juhus või mitte, kuid ka pärast esimest laienemisringi ei ole inglisekeelses NATO riikide nimekirjas ühtki ia-lõpulist riiki. Küll on aga saatuse tahtel kõik praegused rohkem või vähem tõsiseltvõetavad NATO liikmekandidaadid ia-lõpulised, alates Eestist ja lõpetades Rumeeniaga.
Miks kutsutakse Eestit inglise keeles Estonia? Praegu teadaolevalt on “Eesti” nimetuse esimest korda kirja pannud Rooma ajaloolane Tacitus 1. sajandil teose Germania 45. peatükis. Siin kasutatakse vormi “Aestii”, mis on küll tähelepanuväärselt sarnane tänapäeva eestikeelsele ”Eestile”, kuid on arvatud, et Tacituse ”Aesti” tähistas tollaseid Preisi hõime. Tõenäosemaks tuleb pidada, et ”Aestii” tähistas kõiki germaanlastest ida poole jäävaid Läänemere äärseid rahvaid, k.a eestlasi. Eesti kui maa esineb üleskirjutatud tekstis esmakordselt kaupmees Wulfstani reisikirjelduses 9. sajandi lõpul, tähistades siis veel ilmselt Läänemere kagukalda piirkonda. See tekst pärineb kurioossel moel Inglismaalt, kuna kirjutati üles kuningas Alfredi õukonnas. Kurioossel moel seetõttu, et anglo-saksi keelses tekstis kasutatakse sõna ”Eastland”, mitte ”Estonia”.
Vikingid tundsid Eestit kui ”Estlandi” või ”Eistlandi” samal ajal juba ammu kui nimelt seda maad, mida skandinaavlased tänaseni Estlandiks kutsuvad. Vanim Eesti nimetamine esineb kuulsas Ynglinga saagas, mis kirjeldab antud juhul umbes 600. aastal toimunud sündmusi, kuigi on üles kirjutatud hiljem. Skandinaavlased on meid seega enam-vähem ühtviisi kutsunud juba vähemalt 1400 aastat.
Nimetus ”Estonia” tuleb kasutusele ladinakeelsete kirjameeste tekstides 1200. aasta paiku. Nii Breemeni Aadam oma 1076. aastal kirja pandud “Hamburgi piiskopiide tegudes” kui Saxo Grammaticus sadakond aastat hiljem oma Taani ajalookirjutuse esikteoses “Taanlaste teod” kasutavad veel ”Haistiat”. Breemeni Aadam toob seejuures esimest korda selgelt kaardile tänapäeva Eesti kui ”Aestlandi”, kasutades seda nimekuju ladina keeles. ”Estonia” kirjutab jäädavalt ladinakeelse kirjasõnas aktsepteerituks Läti Henrik ”Liivimaa kroonikas” umbes aastal 1225. Kuigi isegi Henrik kasutab ladinakeelses tekstis mõnes kohas pool-saksakeelset vormi ”Estlandia”.
Keskajal kadus Eesti nimetus ametlikust käibest mõneks ajaks peaaegu ära. Kogu Eesti ja Läti ala kutsuti Liivimaaks. Siinjuures on siiski oluline nimetada, et üldse varaseimal Eesti ala kaardil, al-Idrisi 1154. aasta atlases on Eesti nimi ”Astlanda”. Russow räägib ”Eestist” ainult ajaloolises mõttes ja kasutab Eesti ala kohta läbivalt ”Liivimaa”. 1774. aastal kirjutab Hupel, et ”Ehstlandi” nime all tuntakse Põhja-Eesti maakondade ala, mis ladina keeles olevat ”Eistia”. Aga eestlased kutsuvat kogu oma eluala ”Ehsti” maaks.
Estonia naasis koos ärkamisajaga. ”Estonia” tõusis uuesti au sisse akadeemilistes ringkondades, kes hakkasid 19. sajandi algupoolel, eriti taasavatud Tartu Ülikooli ümber, kohalikku ajalugu uurima. Nii loodi 1865. aastal Estonia selts ja 1913. aastal ehitati Estonia teater. Nii otsustati, et inglise keeles peab Eesti olema ”Estonia” ja mitte ”Estland”. Kui 1918. aasta veebruaris tõlgiti põranda all Eesti Iseseisvusmanifesti Euroopa keeltesse, tekkis prantsuse keeles alguses kaks pisut erinevat Eesti nimetust, inglise keeles jäi ja juurdus aga ametlikult ”Esthonia”. Hiljem kulus see ”Estoniaks”.
Suur osa Euroopa rahvaid tunneb Eestit oma keeles ka praegu kui Estlandi. Nii on see sakslaste, rootslaste, taanlaste, norralaste, hollandlaste ja flaamlastega. Juhtumisi on need rahvad ka meile lähemal. Tänapäevasel ingliskeelsel ajal suhtleme aga enamasti ka Estlandi teadjatega inglise keeles ja kasutame sõna ”Estonia”. Sel moel on tekkinud olukord, kus meie sisepoliitilises kismas välja mõeldud Teine Eesti võib kummalisel moel eksisteerida germaanikeelsete eurooplaste mõtlemises. Küsisin mõne nädala eest konverentsil käies ühelt kõrgesti haritud ja intelligentselt baierlaselt inglise keeles, mida ütleb talle sõna ”Estonia”. Ta vastas, et see on see laev, mis mõne aasta eest põhja läks ja palju inimesi sai surma. Kui ma siis küsisin, mida ütleb talle sõna ”Estland”, hüüatas ta rõõmsalt: ja, ja, Estland. Ja rääkis Hansast, baltisakslastest, Revalist ja isegi Hermann Hessest. Kui ma pärast sakslasega vestlust juba spordi pärast küsisin sama küsimust taanlaselt, tuli välja , et tal ei olnud mingit assotsiatsooni Taani lipu ja ”Estonia” vahel. Küll aga hüüatas ta esimese asjana ”Danebrog”, kui nimetasin Estlandi. Ma hakkasin aru saama, miks Toomas Henrik Ilves on korduvalt öelnud, et ”Estland” on parem kui ”Estonia”.
Keskmise inimese jaoks on Estonia hukkunud laev. See kõik ei tähenda veel, et peaksime hakkama ummisjalu oma riigi ingliskeelset nimetust muutma. Aga selle üle võiks tõsiselt mõelda. ”Estonia” on, nagu öeldud, ladinakeelne nimi. Meie jaoks on ”Estonia” pisut romantiline, rahvuslikult ja kultuurselt kõlav nimi. Aga meil on ju esmajoones Eesti. Ladinakeelseid nimesid kasutatakse üldiselt asjade kohta, mis nii harva ette tulevad, et nende jaoks omakeelset nime ole. Näiteks nagu antrax siberi katku kohta.
Keskmiselt informeeritud inglisekeelse inimese jaoks läks ”Estonia” hea nimi, kui ta oli ka jõudnud tekkima hakata, põhja koos samanimelise laevaga. Nende jaoks, kes meist teavad, on Estonia ”Eesti” või ”Estland”. Valdava enamiku jaoks, kes ei tea, on ükskõik kas Estonia või Burkina Faso. Nii oleks mõistlik kaaluda, kas ”Estland” ei ole mitte ajalooliseltki õigem väljamaalaste sõna Eesti kohta. Sest vaadake: Armeenia, Rumeenia, Nikaraagua, Malaisia, Latvia, Moldaavia, Estonia (see laev). Ja vaadake veel: England, Ireland, Scotland, Switzerland, Finland, Estland.
Võib-olla kõlab tuleva aasta Eurovisioonil ingliskeelne punktipanek juba: Estland, twelve points.
Allikas: Eesti Päevaleht
Loe lisaks:
“Ma sündisin USA-s! Mõtle vaid, kus ma oleksin võinud sündida: Põhja-Koreas, Eestis, Kambodzhas, Burkina Fasos. Ma võiksin olla praeguseks surnud, tapetud nälja, malaaria, tsunaami, mässuliste, põua, kodusõja või joogivee mürgitamise läbi… Ma ei vaeva Teid rohkem, see nimekiri läheks liiga pikaks!” Sõna-sõnalt nõnda kirjutas 31.oktoobril 2001 USA-s ilmuva pooleteise miljonise lugejaskonnaga uudislehe Onion kolumnist Darcy Wyatt.
Panite tähele: Koriia, Estõunia, Cambõudia…Siia võiks veel lisada Makedoonia, Albaania, Armeenia, Jakuutia, Gambia, Sambia. Võib muidugi väita, et Onion ei ole New York Times ja tippajaleht ei lubaks enesele kunagi taolist võrdlust. Aga selles just häda ongi. Onion on keskmiste ameeriklaste keskmine ajaleht. Ja tsiteeritud artikkel räägib hoopis sellest, kui hea on elada USA-s. Kindlasti ei ole Darcy Wyatt põhimõtteline estofoob või Vene agent. Ta ei tea Eestist mitte midagi. Ja tema lugejad ka mitte. Eestit, täpsemalt Estoniat, on siin kasutatud lihtsalt keskmisele ameeriklasele päralejõudva sümbolina. Sümbolina millestki räpasest, kaugest, ebastabiilsest ja kolmasmaailmsest. Millestki, mis on Lääne tsivilisatsiooni vastand.
ia-lõpuline nimi tähistab midagi võõrast. Kuid juba Rooma Impeeriumi ajal kutsuti kaugemaid ja barbaarsemaid maid tavaliselt ia-lõpulise nimega. Näiteks Gallia või Germaania. Edaspidi kujunes traditsioon, et ia-lõpuline nimi tähistab provintsi. Ia-lõpulise nimega tähistatakse ladina keele traditsioonis maad, mille jaoks päris oma nime ei ole ja mis juba seetõttu on võõras. Ia lõpus on midagi mitte-päris-läänelikku. Juhus või mitte, kuid ka pärast esimest laienemisringi ei ole inglisekeelses NATO riikide nimekirjas ühtki ia-lõpulist riiki. Küll on aga saatuse tahtel kõik praegused rohkem või vähem tõsiseltvõetavad NATO liikmekandidaadid ia-lõpulised, alates Eestist ja lõpetades Rumeeniaga.
Miks kutsutakse Eestit inglise keeles Estonia? Praegu teadaolevalt on “Eesti” nimetuse esimest korda kirja pannud Rooma ajaloolane Tacitus 1. sajandil teose Germania 45. peatükis. Siin kasutatakse vormi “Aestii”, mis on küll tähelepanuväärselt sarnane tänapäeva eestikeelsele ”Eestile”, kuid on arvatud, et Tacituse ”Aesti” tähistas tollaseid Preisi hõime. Tõenäosemaks tuleb pidada, et ”Aestii” tähistas kõiki germaanlastest ida poole jäävaid Läänemere äärseid rahvaid, k.a eestlasi. Eesti kui maa esineb üleskirjutatud tekstis esmakordselt kaupmees Wulfstani reisikirjelduses 9. sajandi lõpul, tähistades siis veel ilmselt Läänemere kagukalda piirkonda. See tekst pärineb kurioossel moel Inglismaalt, kuna kirjutati üles kuningas Alfredi õukonnas. Kurioossel moel seetõttu, et anglo-saksi keelses tekstis kasutatakse sõna ”Eastland”, mitte ”Estonia”.
Vikingid tundsid Eestit kui ”Estlandi” või ”Eistlandi” samal ajal juba ammu kui nimelt seda maad, mida skandinaavlased tänaseni Estlandiks kutsuvad. Vanim Eesti nimetamine esineb kuulsas Ynglinga saagas, mis kirjeldab antud juhul umbes 600. aastal toimunud sündmusi, kuigi on üles kirjutatud hiljem. Skandinaavlased on meid seega enam-vähem ühtviisi kutsunud juba vähemalt 1400 aastat.
Nimetus ”Estonia” tuleb kasutusele ladinakeelsete kirjameeste tekstides 1200. aasta paiku. Nii Breemeni Aadam oma 1076. aastal kirja pandud “Hamburgi piiskopiide tegudes” kui Saxo Grammaticus sadakond aastat hiljem oma Taani ajalookirjutuse esikteoses “Taanlaste teod” kasutavad veel ”Haistiat”. Breemeni Aadam toob seejuures esimest korda selgelt kaardile tänapäeva Eesti kui ”Aestlandi”, kasutades seda nimekuju ladina keeles. ”Estonia” kirjutab jäädavalt ladinakeelse kirjasõnas aktsepteerituks Läti Henrik ”Liivimaa kroonikas” umbes aastal 1225. Kuigi isegi Henrik kasutab ladinakeelses tekstis mõnes kohas pool-saksakeelset vormi ”Estlandia”.
Keskajal kadus Eesti nimetus ametlikust käibest mõneks ajaks peaaegu ära. Kogu Eesti ja Läti ala kutsuti Liivimaaks. Siinjuures on siiski oluline nimetada, et üldse varaseimal Eesti ala kaardil, al-Idrisi 1154. aasta atlases on Eesti nimi ”Astlanda”. Russow räägib ”Eestist” ainult ajaloolises mõttes ja kasutab Eesti ala kohta läbivalt ”Liivimaa”. 1774. aastal kirjutab Hupel, et ”Ehstlandi” nime all tuntakse Põhja-Eesti maakondade ala, mis ladina keeles olevat ”Eistia”. Aga eestlased kutsuvat kogu oma eluala ”Ehsti” maaks.
Estonia naasis koos ärkamisajaga. ”Estonia” tõusis uuesti au sisse akadeemilistes ringkondades, kes hakkasid 19. sajandi algupoolel, eriti taasavatud Tartu Ülikooli ümber, kohalikku ajalugu uurima. Nii loodi 1865. aastal Estonia selts ja 1913. aastal ehitati Estonia teater. Nii otsustati, et inglise keeles peab Eesti olema ”Estonia” ja mitte ”Estland”. Kui 1918. aasta veebruaris tõlgiti põranda all Eesti Iseseisvusmanifesti Euroopa keeltesse, tekkis prantsuse keeles alguses kaks pisut erinevat Eesti nimetust, inglise keeles jäi ja juurdus aga ametlikult ”Esthonia”. Hiljem kulus see ”Estoniaks”.
Suur osa Euroopa rahvaid tunneb Eestit oma keeles ka praegu kui Estlandi. Nii on see sakslaste, rootslaste, taanlaste, norralaste, hollandlaste ja flaamlastega. Juhtumisi on need rahvad ka meile lähemal. Tänapäevasel ingliskeelsel ajal suhtleme aga enamasti ka Estlandi teadjatega inglise keeles ja kasutame sõna ”Estonia”. Sel moel on tekkinud olukord, kus meie sisepoliitilises kismas välja mõeldud Teine Eesti võib kummalisel moel eksisteerida germaanikeelsete eurooplaste mõtlemises. Küsisin mõne nädala eest konverentsil käies ühelt kõrgesti haritud ja intelligentselt baierlaselt inglise keeles, mida ütleb talle sõna ”Estonia”. Ta vastas, et see on see laev, mis mõne aasta eest põhja läks ja palju inimesi sai surma. Kui ma siis küsisin, mida ütleb talle sõna ”Estland”, hüüatas ta rõõmsalt: ja, ja, Estland. Ja rääkis Hansast, baltisakslastest, Revalist ja isegi Hermann Hessest. Kui ma pärast sakslasega vestlust juba spordi pärast küsisin sama küsimust taanlaselt, tuli välja , et tal ei olnud mingit assotsiatsooni Taani lipu ja ”Estonia” vahel. Küll aga hüüatas ta esimese asjana ”Danebrog”, kui nimetasin Estlandi. Ma hakkasin aru saama, miks Toomas Henrik Ilves on korduvalt öelnud, et ”Estland” on parem kui ”Estonia”.
Keskmise inimese jaoks on Estonia hukkunud laev. See kõik ei tähenda veel, et peaksime hakkama ummisjalu oma riigi ingliskeelset nimetust muutma. Aga selle üle võiks tõsiselt mõelda. ”Estonia” on, nagu öeldud, ladinakeelne nimi. Meie jaoks on ”Estonia” pisut romantiline, rahvuslikult ja kultuurselt kõlav nimi. Aga meil on ju esmajoones Eesti. Ladinakeelseid nimesid kasutatakse üldiselt asjade kohta, mis nii harva ette tulevad, et nende jaoks omakeelset nime ole. Näiteks nagu antrax siberi katku kohta.
Keskmiselt informeeritud inglisekeelse inimese jaoks läks ”Estonia” hea nimi, kui ta oli ka jõudnud tekkima hakata, põhja koos samanimelise laevaga. Nende jaoks, kes meist teavad, on Estonia ”Eesti” või ”Estland”. Valdava enamiku jaoks, kes ei tea, on ükskõik kas Estonia või Burkina Faso. Nii oleks mõistlik kaaluda, kas ”Estland” ei ole mitte ajalooliseltki õigem väljamaalaste sõna Eesti kohta. Sest vaadake: Armeenia, Rumeenia, Nikaraagua, Malaisia, Latvia, Moldaavia, Estonia (see laev). Ja vaadake veel: England, Ireland, Scotland, Switzerland, Finland, Estland.
Võib-olla kõlab tuleva aasta Eurovisioonil ingliskeelne punktipanek juba: Estland, twelve points.
Allikas: Eesti Päevaleht
Loe lisaks:
Eesti olgu Estland, Tallinn Reval, lipuks ristilipp ja hümniks “Põhjamaa”
09. juuli 2010
Eesti riiklikud sümbolid on kõigile teada ja kindlalt paigas. Kuid kas me oleme mõelnud, kas need sümbolid on ikka kõige õnnestunumad? Kas nende asemel oleks võinud või võiks leida mõne õnnestunuma sümboli, mis ajalooliselt oleks enam meid sümboliseeriv kui need, mis meil praegu on. Prooviks leida sobivamaid riiklike sümboleid, kui neid üldse leidubki...
Juba muinasskandinaavia saagades esines Eesti nimi kujul Aistland (Gutasaga), Eistlantz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga). Al Idrise kaartidel esineb Eesti nimekujul Astlanda.
Kõigist neist esimestest kindlatest Eesti kirjalikest mainimistest ilmneb, et meie maad on tuntud põhiliselt nimekujul EST+LAND=ESTLAND (Estide (eestlaste) maa, Eestimaa). Ka hilisemal ajal tunti meid pigem Estlandi kui Estoniana. Sarnaselt Soomes kasutusel olevale Finlandi nimele, oleks õigem võtta Eestigi rahvusvahelise nimena kasutusele nimekuju Estland.
Estonia on palju hilisem ladinakeelne tuletis. Meie kultuuriruumis Euroopas oleme me tuntud ennekõike Estlandina ja see oleks ka kõige kohasem.
Tuleme Tallinna nimekuju juurde. Praeguse Tallinna asualas on juba kiviajal olnud inimasustust. Kirjalikud andmed kinnitavad ka muinasaegse asulakoha siin paiknemist. Naabermaade kroonikates nimetatakse seda asulat Lindanise ja Kolõvan. Need nimed on erinevad ega haaku eriti mingi konkreetse Eesti teadaoleva kohanimega siinkandis. Kuid me teame, et muistset maakonda, mis siin asus, nimetati Rävalaks. Sellest muinaseesti nimest on tuletatud ka saksa (germaani keeltes) Reval ja vene (slaavi) Revel. Revali nime all oli Tallinn Hansa kaubalinnana kuulus ja sama nime all teati medi Euroopas ka hiljem.
Reveli kasutuselevõtule seistakse kindlasti kohe vastu väitega, et miks meil on vaja okupantide pandud nime. Kuid vaatame siis lähemalt, mis nimi see Tallinn siis on? Tallinna nimi tuleb kõige tõenäolisemalt eesti keelsest nimest “Taani linn”, mis pikapeale rahva suus lühenes Tallinnaks. Kas mitte Tallinn ei ole ülistus taani vallutajatele, kes panid aluse kõigile Eesti hilisematele okupatsioonidele? Taani kuningas Valdemar II oli see, kes tänase Tallinna asuala vallutas ja siia linnuse rajas.
Seevastu Rävalast tuletatud Reval on ajalooliselt tuntud ja samas eesti algupäraga.
Eesti lipp on auväärse vanusega sinimustvalge. Keegi ei vaidle sellele vastu, et see lipp on oma ajalooga meile kallis ja sümboolne. Kindlasti ei peaks sinimustvalget mingi teise lipuga asendama. Selleks poleks ka vajadust.
Kuid paljudes riikides on eraldi olemas nii riigilipp, kui ka rahvuslipp. Kuna sinimustvalge on okupatsioonide ajal olnud pigem rahvus- , kui riigilipp, siis võikski sinimustvalge ollagi auväärseks rahvuslipuks.
Riigilipu kavandite tegemisel 1919. a ja hilisemalt pakuti välja kõige erisugusemaid lipukavandeid. Kuid üheks levinumaks motiiviks oli skandinaavialik-euroopalik ristilipp. On ju Eesti ajaloos kuulunud enamuse ajast mõne ristilippu kasutava kuningriigi alluvusse. Ristippude kui riigilippude traditsioon sai väidetavalt alguse praeguse Tallinna juures, kus Taani kuningas Valdemar II võitles 15. juunil 1219. a. eestlastega ja taanlastele otsustaval hetkel langes taevast Dannenborg ehk tänane Taani riigilipp, mille abil taanlased võitsid lahingu. Nii et ristilippude traditsioon on alguse saanud Eestist, sest Taani lipp on Euroopas vanim ristilipp-riigilipp.
Kust on aga pärit sinimustvalge trikoloori motiivid? Sinimustvalge trikoloor on hiline nähtus ja otseselt seotud Vene keisririigi lipuga. 19.saj. lõpul mil sinimustvalge lipp valmis üliõpilaskorporatsiooni lipuna, oli Vene keisririigi lipp sama, mis on tänapäevalgi Venemaa riigilipuks - valgesinipunane trikoloor.
Eks ajalugu oli selline ja olgu peale meie trikoloori eeskujuks Vene trikoloor. Sinimustvalge on meile armas ja las ta ollagi rahvuslipp, mida iga eestlane võib oma äranägemisel heisata. Riigilipp võiks aga olla sinine, millel valge rist, millel omakorda must rist. Selline riigilipu kavand esitati juba Eesti Wabariigi alguses.
Veel üheks riigi sümboliks on riigihümn. Eesti hümn on muidugi ilus jne, kuid ei saa eitada, et ta on praktiliselt Soome hümni koopia. Viis on ju pärit Soomest. Selline hümnide sarnasus on väga harukordne. See võib ju paljudele meeldida, et meil “suure venna” Soomega on üks hümn, kuid me oleme ju siiski iseseisev riik. Seda iseseisvust võiks rõhutada meie oma helilooja loodud hümniviisiga. Arvan, et väga ilus ja sobiv oleks Ülo Vinteri “Põhjamaa, mu sünnimaa”. See on väga jõuline ja emotsiaalne, kodumaa armastust kasvatav. Muidugi on maitse asi, mis kellegile meeldib. Kindlasti ka Gustav Ernesaksa looming, mis okupatsiooni ajal aitas eestlastel isamaaarmastust säilitada, on paljutähenduslik. Kuid Ernesaks lõi ka ENSV hümni ja tema looming “toimis” pigem omal ajal omas kohas.
Lõpetuseks võib öelda, et riiklikud sümbolid ei ole kohe kindlasti millegiks selliseks, mille muutmise kallale võiks uisa-paisa tormata. Samas võime me esitada küsimusi, et miks on meie riiklikeks sümboliteks just need sümbolid nagu nad tänapäeval on. Kui rahvas saaks oma tahtmist siinjuures avaldada, siis millised oleksid tema valikud riiklikeks sümboleiks? Seda pole paraku kunagi tehtud.
Eesti riiklikud sümbolid on kõigile teada ja kindlalt paigas. Kuid kas me oleme mõelnud, kas need sümbolid on ikka kõige õnnestunumad? Kas nende asemel oleks võinud või võiks leida mõne õnnestunuma sümboli, mis ajalooliselt oleks enam meid sümboliseeriv kui need, mis meil praegu on. Prooviks leida sobivamaid riiklike sümboleid, kui neid üldse leidubki...
Juba muinasskandinaavia saagades esines Eesti nimi kujul Aistland (Gutasaga), Eistlantz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga). Al Idrise kaartidel esineb Eesti nimekujul Astlanda.
Kõigist neist esimestest kindlatest Eesti kirjalikest mainimistest ilmneb, et meie maad on tuntud põhiliselt nimekujul EST+LAND=ESTLAND (Estide (eestlaste) maa, Eestimaa). Ka hilisemal ajal tunti meid pigem Estlandi kui Estoniana. Sarnaselt Soomes kasutusel olevale Finlandi nimele, oleks õigem võtta Eestigi rahvusvahelise nimena kasutusele nimekuju Estland.
Estonia on palju hilisem ladinakeelne tuletis. Meie kultuuriruumis Euroopas oleme me tuntud ennekõike Estlandina ja see oleks ka kõige kohasem.
Tuleme Tallinna nimekuju juurde. Praeguse Tallinna asualas on juba kiviajal olnud inimasustust. Kirjalikud andmed kinnitavad ka muinasaegse asulakoha siin paiknemist. Naabermaade kroonikates nimetatakse seda asulat Lindanise ja Kolõvan. Need nimed on erinevad ega haaku eriti mingi konkreetse Eesti teadaoleva kohanimega siinkandis. Kuid me teame, et muistset maakonda, mis siin asus, nimetati Rävalaks. Sellest muinaseesti nimest on tuletatud ka saksa (germaani keeltes) Reval ja vene (slaavi) Revel. Revali nime all oli Tallinn Hansa kaubalinnana kuulus ja sama nime all teati medi Euroopas ka hiljem.
Reveli kasutuselevõtule seistakse kindlasti kohe vastu väitega, et miks meil on vaja okupantide pandud nime. Kuid vaatame siis lähemalt, mis nimi see Tallinn siis on? Tallinna nimi tuleb kõige tõenäolisemalt eesti keelsest nimest “Taani linn”, mis pikapeale rahva suus lühenes Tallinnaks. Kas mitte Tallinn ei ole ülistus taani vallutajatele, kes panid aluse kõigile Eesti hilisematele okupatsioonidele? Taani kuningas Valdemar II oli see, kes tänase Tallinna asuala vallutas ja siia linnuse rajas.
Seevastu Rävalast tuletatud Reval on ajalooliselt tuntud ja samas eesti algupäraga.
Eesti lipp on auväärse vanusega sinimustvalge. Keegi ei vaidle sellele vastu, et see lipp on oma ajalooga meile kallis ja sümboolne. Kindlasti ei peaks sinimustvalget mingi teise lipuga asendama. Selleks poleks ka vajadust.
Kuid paljudes riikides on eraldi olemas nii riigilipp, kui ka rahvuslipp. Kuna sinimustvalge on okupatsioonide ajal olnud pigem rahvus- , kui riigilipp, siis võikski sinimustvalge ollagi auväärseks rahvuslipuks.
Riigilipu kavandite tegemisel 1919. a ja hilisemalt pakuti välja kõige erisugusemaid lipukavandeid. Kuid üheks levinumaks motiiviks oli skandinaavialik-euroopalik ristilipp. On ju Eesti ajaloos kuulunud enamuse ajast mõne ristilippu kasutava kuningriigi alluvusse. Ristippude kui riigilippude traditsioon sai väidetavalt alguse praeguse Tallinna juures, kus Taani kuningas Valdemar II võitles 15. juunil 1219. a. eestlastega ja taanlastele otsustaval hetkel langes taevast Dannenborg ehk tänane Taani riigilipp, mille abil taanlased võitsid lahingu. Nii et ristilippude traditsioon on alguse saanud Eestist, sest Taani lipp on Euroopas vanim ristilipp-riigilipp.
Kust on aga pärit sinimustvalge trikoloori motiivid? Sinimustvalge trikoloor on hiline nähtus ja otseselt seotud Vene keisririigi lipuga. 19.saj. lõpul mil sinimustvalge lipp valmis üliõpilaskorporatsiooni lipuna, oli Vene keisririigi lipp sama, mis on tänapäevalgi Venemaa riigilipuks - valgesinipunane trikoloor.
Eks ajalugu oli selline ja olgu peale meie trikoloori eeskujuks Vene trikoloor. Sinimustvalge on meile armas ja las ta ollagi rahvuslipp, mida iga eestlane võib oma äranägemisel heisata. Riigilipp võiks aga olla sinine, millel valge rist, millel omakorda must rist. Selline riigilipu kavand esitati juba Eesti Wabariigi alguses.
Veel üheks riigi sümboliks on riigihümn. Eesti hümn on muidugi ilus jne, kuid ei saa eitada, et ta on praktiliselt Soome hümni koopia. Viis on ju pärit Soomest. Selline hümnide sarnasus on väga harukordne. See võib ju paljudele meeldida, et meil “suure venna” Soomega on üks hümn, kuid me oleme ju siiski iseseisev riik. Seda iseseisvust võiks rõhutada meie oma helilooja loodud hümniviisiga. Arvan, et väga ilus ja sobiv oleks Ülo Vinteri “Põhjamaa, mu sünnimaa”. See on väga jõuline ja emotsiaalne, kodumaa armastust kasvatav. Muidugi on maitse asi, mis kellegile meeldib. Kindlasti ka Gustav Ernesaksa looming, mis okupatsiooni ajal aitas eestlastel isamaaarmastust säilitada, on paljutähenduslik. Kuid Ernesaks lõi ka ENSV hümni ja tema looming “toimis” pigem omal ajal omas kohas.
Lõpetuseks võib öelda, et riiklikud sümbolid ei ole kohe kindlasti millegiks selliseks, mille muutmise kallale võiks uisa-paisa tormata. Samas võime me esitada küsimusi, et miks on meie riiklikeks sümboliteks just need sümbolid nagu nad tänapäeval on. Kui rahvas saaks oma tahtmist siinjuures avaldada, siis millised oleksid tema valikud riiklikeks sümboleiks? Seda pole paraku kunagi tehtud.
Lauri Törni - mees kes sõdis kolme maa lipu all kommunistide vastu!
Lauri Allan Törni oli legendaarne Soome sõjamees, kes kaitses oma kodumaad kommunistliku Stalini-Venemaa agressiooni vastu nii Talvesõjas kui ka Jätkusõjas. Pärast Talvesõda viibis ta koos rühma Soome ohvitseridega Saksamaal Waffen-SSi koolitusel. Jätkusõjas saavutas ta oma suuskadel liikuva sissiüksusega legendaarse kuulsuse nii omade kui ka vaenlaste silmis. Tänu sellele on ta ainus Soome sõjamees, kelle pea eest panid venelased välja rahalise preemija - 3 miljonit marka. Sellele vaatamata ei reetnud teda keegi.
Pärast sõda oli ta vanglas valesüüdistuse tõttu. Hiljem põgenes Rootsi ja sealt USAsse, kus liitus USA erivägedega. Ta hukkus Vietnami sõja ajal, võideldes nagu ikka kommunistide vastu, kes juba Talvesõjas okupeerisid tema kodulinna Viiburi ja hävitasid ta kodu.
Loe siit edasi...
Pärast sõda oli ta vanglas valesüüdistuse tõttu. Hiljem põgenes Rootsi ja sealt USAsse, kus liitus USA erivägedega. Ta hukkus Vietnami sõja ajal, võideldes nagu ikka kommunistide vastu, kes juba Talvesõjas okupeerisid tema kodulinna Viiburi ja hävitasid ta kodu.
Loe siit edasi...