Sel aastal esmakordselt eurovalimistel osalenud Hollandi Vabaduspartei sai Euroopa Parlamenti poole rohkem kohtasid kui Eesti Keskerakond. Järgneva kõne pidas erakonna esimees Geert Wilders 14. juunil Kopenhaagenis, kus ta viibis Taani Vaba Ajakirjanduse Ühingu kutsel.
Daamid ja härrad, ma tänan taaskord Taani Vaba Ajakirjanduse Ühingut selle eest, et mind kutsuti Kopenhaageni teie ees kõnet pidama. On meeldiv olla tagasi Taanis. Suur tänu, mu sõber, Lars Hedegaard.
Ja ma tänan ka Taani piirivalvet selle eest, et mul lubati siia riiki siseneda.
Daamid ja härrad, eelmine nädal oli võimas nädal. Minu erakond, Hollandi Vabaduspartei, tuli Hollandis europarlamendi valimisel teiseks!
Paljudes linnades, sealhulgas Rotterdamis ja Haagis, õnnestus meil saavutada isegi esikoht!
Samal ajal saavutas siin Taanis taas väga hea tulemuse Taani Rahvapartei, see on Taani jaoks suurepärane uudis. Ma õnnitlen Pia Kjærsgaardi ja Morten Messerschmidti nende erakonna võidu puhul. Imehea tulemus!
[Taani Rahvapartei sai Euroopa Parlamenti ühele varasemale kohale lisaks ka teise.]
Neil päevil on tulnud ka teisi häid uudiseid. Sotsialistid -- või sotsiaaldemokraadid, nagu nad ennast nimetada eelistavad -- kaotasid Euroopas peaaegu kõikjal: Hollandis, Belgias, Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ning, mis võib olla kõige olulisem, Suurbritannias. Euroopa suur argpüks, Briti peaminister Gordon Brown, sai Briti valijaskonna käest vapustava löögi. See on talle paras!
Ma ei hakka tundma suurt puudust Jacqui Smithist, sellest Briti valitsuse ministrist, kes nägi nii palju vaeva selleks, et mind ei lastaks minu filmi "Fitna" pärast Suurbritanniasse. On lausa irooniline, et tema karjääri lõpp oli miskitpidi seotud filmidega, sest selgus ju, et Briti maksumaksjad pidid tasuma tema abikaasa laenutatud pornofilmide eest. Vähemalt ei saa me öelda, et ta vihkab kõiki filme. Tema maitse on lihtsalt veidi valikuline.
Miks see on hea uudis, et sotsialistid nii võimsalt kaotasid?
Las ma vastan sellele ise. See on hea uudis, sest sotsialistid on kõige paadunumad kultuurirelativistid Euroopas. Nad peavad arenematut ja vägivaldset islami kultuuri võrdväärseks meie Lääne kultuuriga, mis hindab vabadust, demokraatiat ja inimõigusi. Fakt on see, et need on just sotsialistid, kes vastutavad massilise immigratsiooni, islamiseerumise ning meie linnade ja ühiskondade üldise laostumise eest. Need on sotsialistid, kes vastutavad selle eest, et linnad nagu Rotterdam, Marseille ja Malmö näivad asuvat Euraabias, mitte Euroopas. Ja nemad on selle üle isegi uhked.
Läänemaailma eliit, käigu jutt poliitikutest, ajakirjanikest või kohtunikest, on teelt täiesti eksinud. Kogu reaalsustaju on kadunud. Kogu terve mõistus on heidetud tuulde. Nad pingutavad kõigest väest, et eitada asjasid, mis leiavad aset otse nende endi silme all, ning eitada kõike seda, mida kõik teised nii selgesti näevad.
Nad ei ole valmis seisma mitte millegi eest. Nende kultuuriline relativism mõjutab absoluutselt kõike, kuni selleni välja, et nad ei tee enam vahet heal ja halval, absurdsustel ning loogilisel tervel mõistusel. Kõik tõugatakse halli tsooni, udusesse sohu, millel pole otsa ega äärt. Ainus moraalne standard, mida nad näivad veel järgivat, on küsimus, kas moslemid kiidavad asja heaks või mitte. Millega moslemid ei nõustu, sellega ei nõustu ka nemad.
Ja nüüd on valijatel saanud sellest kõrini. Sest nemad loomulikult mõistavad, et Euroopa läheb vales suunas. Nemad teavad, et Euroopas on islamiga seotud tohutud probleemid. Nemad teavad väga hästi, kes neid selles suunas sõidutab. Need on šariaadisotsialistid.
Mis puudutab täna siin viibijaid, siis olen ma kindel, et kõik teavad, kui rasketeks islamiga seotud probleemid on Euroopas muutunud, arvestades, et moslemeid leidub ebaproportsionaalselt palju nii kuritegevuse kui ka sotsiaaltoetuste statistikas. Loomulikult ei tähenda see, et ei leidu paljusid heatahtlikke moslemeid, kes on korralikud, seaduskuulekad kodanikud. Aga faktid jäävad faktideks.
Hollandi majanduspoliitika analüüsimise büroo andmetel on massiline immigratsioon läinud Hollandi maksumaksjatele tänaseks maksma enam kui sada miljardit eurot. Taani riigipanga andmetel läheb iga moslemist immigrant Taani riigile maksma enam kui 300 tuhat eurot. Üks Rootsi majandusteadlane on arvutanud välja, et massiline immigratsioon läheb Rootsi maksumaksjatele maksma 27 miljardit dollarit aastas. Norras on antud hoiatus, mille kohaselt lähevad Põhjamerest saadavad naftatulud täielikult massilise immigratsiooniga seotud kulude katteks, samas kui Prantsusmaal avaldatud ametlikud andmed näitavad, et massiline immigratsioon hoiab Prantsusmaa majanduskasvu kahe kolmandiku võrra tagasi. Teisi sõnu: Euroopa ühtesoodu kasvava mahajäämuse ja laostumise põhjuseks on osaliselt kindlasti massiline immigratsioon, sellega seotud demograafilised arengud ja islamiseerumine.
Daamid ja härrad, te olete võib-olla kuulnud Taani psühholoogist Nicolai Sennelsist, kes ütles hiljuti, et moslemite integreerumine Läände on lihtsalt võimatu. Vaadake, see ei ole uus mõte. Üks teatud prantslane ütles enam-vähem sama aastal 1959. Ma tsiteerin: "Integratsiooni soovitajatel peab olema hernetera suurune aju, isegi kui nad on õpetlased ja teadlased. Proovige vaid segada naftat ja äädikat. Siis raputage pudelit. Hetk hiljem eralduvad need kaks taas teineteisest. Kas te tõesti usute, et Prantsuse ühiskond suudab imeda endasse kümme miljonit moslemit, kellest saab homme kakskümmend miljonit ja ülehomme nelikümmend miljonit? Minu enda küla oleks siis enam mitte Colombey-les-deux-Églises, vaid hoopis Colombey-les-deux-mosques."
See tsitaat, nagu te arvata võisite, pärineb ei kellegilt muult kui kunagiselt Prantsuse presidendilt Charles de Gaulle'ilt.
Ma ei tea nüüd, kas oli õige Sennelsi ja De Gaulle'i järeldus, et moslemid ei suuda integreeruda teistesse kultuuridesse. Minu arvates me siiski näeme reaalsuses, kuidas moslemid üksikisiku tasandil meie ühiskondadesse assimileeruvad. Aga ma tean seda, et väga paljud moslemid ei taha integreeruda. Taaskord, faktid ei valeta: neli kümnest moslemist Briti üliõpilasest tahab Suurbritannias šariaadi kehtestamist, samas kui kolmandik moslemitest Briti üliõpilastest pooldab ülemaailmset kalifaati. Seitse kümnest Hispaania moslemist peab ennast ise ennekõike moslemiks, mitte Hispaania kodanikuks. Kolmandik Prantsuse moslemitest ei leia vastuväiteid enesetapurünnakutele, pooled Hollandi moslemid "mõistavad" enese sõnul 2001. aasta 11. septembri rünnakuid. Siin Kopenhaagenis on igast kümnest noortevangla asukast seitse moslemid. 2005. aastal sooritasid 82% kuritegudest Kopenhaagenis immigrandid, neist paljud moslemid. Enam kui pooled Taani moslemid arvavad, et islami kritiseerimine peaks olema keelatud, ning kaks kolmandikku Taani moslemitest leiab, et sõnavabadust tuleks piirata.
Mõne aja eest tehti Prantsusmaal intervjuu moslemist üliõpilase Mohamed Sabaouiga, kes ütles järgmist, ma tsiteerin:
"Teie seadused ei vasta Koraanile, moslemite üle võib valitseda ainult šaria.
Me kuulutame Roubaix iseseisvaks moslemi enklaaviks ning kehtestame šaria kõikidele kodanikele.
Meist saab teie Trooja hobune, meie hakkame valitsema, Allah akbar."
Tsitaadi lõpp.
Daamid ja härrad, ärgem eksigem:islam on üritanud Euroopat alati vallutada. Hispaania langes 8. sajandil, Konstantinoopol langes 15. sajandil, isegi Viin ja Poola olid hädaohus, ning nüüd, 21. sajandil, üritab islam seda uuesti. Seekord mitte armeedega, vaid rakendades Al-Hidžrat, islami doktriini migratsioonist ja demograafiast.
Kahjuks on Al-Hidžra doktriin osutunud väga edukaks. Esimest korda maailma ajaloos elab väljaspool Dar al-Islami, islamimaailma, tosinaid miljoneid moslemeid. Al-Hidžra võib teha lõpu meile tuntud Euroopa tsivilisatsioonile: Hollandi suuruselt teises linnas, Rotterdamis, saavutavad kolme aastaga ülekaalu mitte-Lääne inimesed. Euroopas on praegu enam kui 50 miljonit moslemit, prognooside kohaselt kahekordistub see arv vaid kahekümne aastaga. 2025. aastal sünnib juba kolmandik kõikidest Euroopa lastest moslemiperedes.
Paljud nendest Euroopa moslemitest, nagu ma eelnevalt välja tõin, soovivad rakendada meie justiitssüsteemide kaudu šariaadiseadusi. Šaria, nagu te teate, katab kõiki eluvaldkondasid, alates religioonist, hügieenist ja toitudest kuni riietuse, pere- ja ühiskondliku eluni, alates rahandusest ja poliitikast kuni islami ja riigi ühtsuseni. Mõningate kuritegude eest on nähtud ette koletud, barbaarsed karistused, nagu näiteks peade maha raiumine ning jäsemete küljest löömine. Šariaadikohtutes ei saa kohtunikuks olla ükski naine. Šaria ei tunnista sõnavabadust ega usuvabadust. Mitmenaisepidamine ning usust taganejate tapmine on "voorused", aga alkoholi tarbimine kuritegu. Selline on lühidalt kokku võetuna see haige šaria, ning on uskumatu ja vastuvõetamatu, et kultuurilised relativistid võimaldavad Euroopas tegutseda šaria pankadel ja šaria koolidel ning mitteametlikult -- ja Suurbritannias isegi ametlikult -- šaria kohtutel.
Daamid ja härrad, need on kahtlemata šokeerivad faktid, arvud ja avaldused. Kuid need ei ole eriti üllatavad kellegi jaoks, kes tunneb veidi Koraani ning teab, kes oli Muhamed.
Sellega seoses lubage mul, daamid ja härrad, rääkida lühidalt islami olemusest ning asuda kohe otse asja kallale: islam on mitte niivõrd religioon, vaid eelkõige ideoloogia; täpsemalt, nagu kommunism ja fašism, üks poliitiline, totalitaarne ideoloogia, ülemaailmsete ambitsioonidega.
Leidub, loomulikult, palju mõõdukaid moslemeid. Kuid ei ole sellist asja nagu mõõdukas islam. Islami süda on Koraanis. Koraan on õelust täis raamat, mis kutsub üles vägivallale, mõrvadele, terrorismile, sõjale ning kuuletumisele. Koraan kirjeldab juute ahvide ja sigadena. Koraan kutsub moslemeid üles tapma kaffire, mittemoslemeid.
Häda on selles, et Koraanis antud juhtnöörid ei ole piiratud aja ja kohaga. Need kehtivad kõikidele moslemitele ja igal ajaperioodil. Teine häda on selles, et moslemid peavad Koraani Jumala sõnaks. See tähendab, et Koraan asub väljaspool kriitikat.
Koraanile lisaks on veel Muhamedi elukäik. Ta võitles tosinates sõdades ning tal oli kombeks juutidel omaenda mõõgaga päid otsast raiuda. Häda on selles, et moslemite jaoks on Muhamed "täiuslik inimene", kelle elu on see eeskuju, mille järgimise poole tuleb püüelda.
See on põhjus, miks džihadistid mõrvasid süütuid inimesi Washingtonis, New Yorgis, Madriidis, Amsterdamis, Londonis ja Mumbais.
Nüüd on selge, miks võrdles Winston Churchill oma raamatus "Teine maailmasõda", mille eest ta sai Nobeli kirjanduspreemia, Koraani Adolf Hitleri "Mein Kampfiga". Nüüd on selge, miks kuulus Šveitsi teoloog Karl Barth ütles 1936. aastal, ma tsiteerin: "On võimatu mõista natsionaalsotsialismi kui me ei näe seda nagu uut islamit, selle müüti kui uut Allahi ning Hitlerit kui selle uue Allahi prohvetit." Nüüd on selge, miks Heinrich Himmler islamit imetles. Ja nüüd on selge, miks president Barack Obama, kes ütles möödunud nädalal Kairos, et islam on traditsiooniliselt tolerantne, tuleks saata tagasi kooli.
Nagu kommunism, fašism ja natsism, nii ohustab ka islam kõike seda, mille eest seisame meie. See ohustab demokraatiat, põhiseaduslikku riigikorda, meeste ja naiste võrdväärsust, vabadust ja tsivilisatsiooni. Kuhu te maailmas ka ei vaataks: mida enam näete islamit, seda vähem näete vabadust. Islam ohustab seda Euroopat, mida esindavad Bach ja Michelangelo, Shakespeare ja Socrates, Voltaire ja Galileo.
Daamid ja härrad, leidub üks lääneriik, mis on olnud sunnitud võitlema enda väärtushinnangute eest alates oma sündimise esimesest päevast: Iisrael. Las ma räägin mõne sõnaga ka sellest võrratust riigist.
Nagu Bosnia, Kosovo, Nigeeria, Sudaan, Kaukaasia, Kašmiir, Lõuna-Tai, Lääne-Hiina ja Lõuna-Filipiinid, nii asub ka Iisrael täpselt Dar al-Islami, islamimaailma, ning Dar al-Harbi, mitteislami maailma eraldusjoonel. Ei ole juhus, et just sellel eraldusjoonel leiavad aset verevalamised. Kõigi nende konfliktidega on seotud džihaad, barbaarse Muhamedi vaimus džihaad.
Islam sunnib Iisraeli võitlema. Nõndanimetatud "Lähis-Ida konflikt" ei ole üldse konflikt maa pärast. Asi ei ole mõnes maatükis Gazas, Juudeas või Samaarias. See konflikt käib ideoloogia pärast, see on lahing vabaduse ja islami, hea ja halva vahel, sest islami jaoks on kogu Iisrael okupeeritud territoorium. Islami jaoks on ka Tel Aviv ja Haifa asundused.
Iisrael on ainus tõeline demokraatia kogu Lähis-Idas. Iisrael on valgustusajastu oaas, samal ajal kui ülejäänud Lähis-Ida on kaetud öö musta looriga. Ei ole juhus, et Winston Churchill ütles 1939. aastal tänapäeva Iisraeli aladel elanud juutide kohta: "Nad on pannud kõrbe õitsema."
Daamid ja härrad, mina pooldan vägagi kahe-riigi-lahendust. Üks juudiriik nimega Iisrael, kuhu kuuluvad ka Juudea ja Samaaria, ning üks Palestiina riik nimega Jordaania.
Daamid ja härrad, kusiganes islam ja kultuuriline relativism, mida propageerivad šariaadisotsialistid, kohtuvad, seal satub ohtu sõnavabadus, eriti on see ohus Euroopas. Mind, nagu te võib-olla teate, on kaevatud Hollandis oma arvamuse väljendamise eest kohtusse ning samal põhjusel keelati mulle sisenemine Suurbritanniasse. Kuid asi ei ole muidugi üldse ainult minus. Kogu Euroopas on käimas džihaad sõnavabaduse vastu. Näiteks Austrias anti üks naispoliitik kohtu alla selle eest, et ta rääkis tõtt Muhamedi [pedofiilia] kohta. Pange tähele, tõtt! Meil oli ka Taani karikatuurikriis, rääkimata tapmisähvardustest või lausa sooritatud mõrvadest: Salman Rushdie, Ayaan Hirsi Ali, Pim Fortuyn, Theo van Gogh, Oriana Fallaci ja minu vapper sõber Wafa Sultan. Hollandis käis ühte karikaturisti mõningate pilapiltide pärast vahistamas ei rohkem ega vähem kui kümme politseiniku! Loetelu võiks jätkata veel pikalt, aga ma ei tee seda, sest teil läheks sellest süda pahaks.
Daamid ja härrad, ma rõhutan tungivalt, et me peame kaitsma sõnavabadust kogu oma jõuga. Sõnavabadus on meie paljude kodanikuõiguste hulgas kõige olulisem. Sõnavabadus on meie vabade ühiskondade nurgakivi. Ilma sõnavabaduseta ei ole mingit demokraatiat, ei ole mingit vabadust. Sõnavabaduse kaitsmine on meie kohustus. Meie kohus on hoida alal Briti Magna Carta ning Prantsuse Inim- ja Kodanikuõiguste Deklaratsiooni pärandit. Meie kohus on kaitsta USA Bill of Rights'i ja Inimõiguste Ülddeklaratsiooni.
Inimõigused kaitsevad üksikisikute vabadusi, aga need ei kaitse ideoloogiaid. Mul on kaks ettepanekut:
Ma teen ettepaneku boikoteerida ÜRO Inimõiguste Nõukogu. Igal aastal võtab see nõukogu vastu resolutsioone, millega üritatakse tappa sõnavabadust ja inimõiguste kontseptsiooni. Et ei jääks mingit kahtlust: ÜRO Inimõiguste Nõukogu ohustab Läänes sõnavabadust.
Ma teen ettepaneku tühistada Euroopas kõik "vaenu õhutamist" puudutavad seadused. Need seadused võimaldavad radikaalsetel moslemitel sundida vaikima neid, kes on kriitilised islami suhtes. Sõnavabadust tuleb Euroopas laiendada, mitte piirata. Me peame kaaluma seda laadi seaduste vastuvõtmist nagu on USA põhiseaduse esimene parandus.
Kui me tahame aga panna tõesti lõpuks piiri Euroopa islamiseerumisele, siis peame tegelema paraku enama kui vaid sõnavabaduse kaitsmise või laiendamisega. Selles osas on minu kindel veendumus, et me peame rakendama järgmiseid meetmeid:
Esiteks, tuleb teha lõpp igasugusele kultuurilisele relativismile. Selleks peame me täiendama oma riikide põhiseaduseid punktiga, mis ütleb, et meie euroopalik kultuuriline aluspõhi on loomult judeokristlik ja humanistlik. Kultuurirelativistidele-šariaadisotsialistidele ütlen ma uhkusega: "Meie Lääne kultuur on islami kultuurist parem." Või nagu ütles Lääne kultuuri islamiga võrreldes Wafa Sultan: "See ei ole kokkupõrge tsivilisatsioonide vahel, see on kokkupõrge barbaarsuse ja mõistuse vahel." Ma olen temaga täiesti nõus.
Teiseks, me peame peatama massilise immigratsiooni islamiriikidest ning propageerima vabatahtlikku tagasipöördumist.
Kolmandaks, me peame saatma välja kuritegevusega tegelevad välismaalased ning, pärast kodakondsuse äravõtmist, topeltkodakondsust omavad kurjategijad. Mul on selge sõnum kõikidele meie ühiskondades elavatele moslemitele: kui te peate lugu meie seadustest, väärtushinnangutest ja põhiseadusest, siis olete te teretulnud jääma ning me aitame teil isegi assimileeruda. Aga kui te astute üle punase joone ja sooritate kuritegusid, hakkate mõtlema ja tegutsema džihaadi ja šariaadi nimel, siis saadame me teid oma riikidest välja.
Neljandaks, me peame sulgema kõik islamikoolid, sest need on fašistlikud institutsioonid, et hoida ära väikeste laste jätkuv doktrineerimine vägivalda ja vihkamist jutlustava ideoloogiaga.
Viiendaks, me peame sulgema kõik radikaalsed mošeed ning keelama uute ehitamise, Euroopas on juba piisavalt islamit. Pealegi, seni kuni kristlasi koheldakse Türgis, Egiptuses, Iraagis, Iraanis, Pakistanis ja Indoneesias nii skandaalselt, nagu seda praegu tehakse, ning kuni ei ole antud luba kirikute ehitamiseks või Piiblite müümiseks, näiteks, Saudi Araabias, seni peaks Läänes olema peatatud igasugune mošeede ehitamine.
Kuuendaks, me peame saama lahti kõikidest nendest argpükslikest nn. juhtidest. Me naudime privileegi elada demokraatias. Kasutagem seda privileegi selleks, et vahetada argpüksid välja kangelaste vastu. Olgu meil vähem chamberlaine ja rohkem churchille. Valigem tõelisi juhte.
Lühidalt, daamid ja härrad, minu sõnum on täna see, et me peame hakkama osutama vastupanu. Mitte kaitses, vaid rünnakul. Me peame osutama vastupanu ning näitama, et miljonitel inimestel on sellest kõigest kõrini ja nad ei ole nõus seda enam taluma. Me peame kindlustama, et miljonid vabadust armastavad inimesed ütleksid: Aitab!
Daamid ja härrad, Euroopa seisab taas ristteel. Me valime kas tee pimedusse või tee vabadusse.
Minu põlvkond ei ole pidanud selle vabaduse eest kunagi võitlema, see toodi meile hõbekandikul kätte inimeste poolt, kes võitlesid selle eest oma elu hinnaga. See vabadus ei kuulu minu põlvkonnale, meie oleme vaid selle hoidjad. Me ei tohi lüüa käsi mullade ja imaamidega. Me tohi alistuda ning oma vabadustest loobuda, meil ei ole lihtsalt õigust seda teha.
Daamid ja härrad, me oleme võidulainel! Kultuurirelativistid ja šariaadisotsialistid on kaotamas, vabadust armastavad inimesed on võitmas. Asjad muutuvad paremuse suunas.
Daamid ja härrad, ma lahkun teie juurest järgmiste sõnadega: me ei anna kunagi alla, me ei loobu kunagi, me ei alistu kunagi, me peame võitma, ja me võidame!