Natsionaalsotsialism ja kommunism esindavad üht inimvaenulist ideoloogiat, mis pole Eestile midagi head teinud. Mõlemad põhinevad sotsialismil. Kuid sotsialism on õpetus varade ümberjagamisest, mitte varade juurde tekitamisest. Sotsialism ei ole jätkusuutlik. Ja seegi fakt jääb faktiks, et 20. saj. suurimad massimõrvarid olid sotsialistid. Seegi pole kokkusattumus.
Mida võtta ajaloost ja mida mitte?
Ajaloost tehtud vigadest tuleb õppida, ja võtta üle vaid positiivne ja vajalik. Näiteks konkreetselt natsionaalsotsialismist on paljugi positiivset üle võtta. Eriti, mis puutub oma riigi põlisrahva kultuurilise, sotsiaalse ja vaimse heaolu esikohale seadmist - ehk siis rahvuslust. Samas kõik see juudiviha, aaria rassi ülemuslikkuse propaganda, üleüldine valedel põhinev ajupesu ja agressiivne välispoliitika - kõik see ei paku midagi. Näiteks valedel põhinev propaganda näitab, et riigis on kõik hea ja aina paremaks läheb. Samasugune ajupesu teenistusse kaasatud propaganda käis ka Nõukogude Liidus. Isegi tänasel päeval on veel inimesi, kes selliseid totalitaarsete riikide propaganda materjale imetlusega vahivad ja tõe pähe võtavad. Neile võib vaid kaasa tunda.
Meil eestlastel on oma ajaloostki võtta liikumisi, mis on kodumaise ja võõrsilt võetud maailmavaated sünteesinud omaks eesti asjaks. Konkreetselt tegid seda vabadussõjalased. Nende eeskuju tulekski järgida.
Enesetapjast Hitlerile ja kogu Natsi-Saksamaale on ajalooliselt ehk tõesti ülekohut tehtud, kuid meil on ennekõike vaja oma ajalooga hakkama saada.
Ei maksa ka unustada, et just Hitleri käitumine tegi kogu maailma (eriti Euroopa) natsionalistidele suure "karuteene". Pärast teda on kõigisse rahvuslastesse suhtutud üsna halvustavalt.
Piisab sellestki, kui me ei ühine kergekäeliselt võitjariikide "hundikooriga". Ja kui tõesti miskit siin ajaloos vajab rahvale selgitamist, siis tuleb seda teha tasa-ja-targu. Kui aga hinnang mingile ajaloolisele nähtusele kipub varjutama eesti rahvuslaste vahelist läbisaamist, siis tasub tõsiselt kaaluda, kas see küsimus on eesti rahva ja riigi tuleviku küsimuses nii oluline, et sellel lastaks omavahelist hädavajalikku solidaarsust lõhkuda. Siia kuulub näiteks hinnang natsidesse, holocausti ja veel mõningatesse nähtustesse.
Kas rahvuslusel on tulevikku?
Esmapilgul tekib tõesti küsimus, et kas tänapäeva üha enam multikultuursemas maailmas on enam kohta rahvusriikidele. Tundub, et multikultuursuse eest pääsu pole. Juhtivatel kohtadel olevad poliitikud (sotsid, liberaalid ja teised), kelle eesmärgiks on VÕIM ja majanduslik kasu, näevad rahvusluses ennekõike ajaloolist igandit ja takistust oma poliitika ajamisel. Rahvusvahelisel kapitalil ei ole kodumaad ja selle juhtidel on ükskõik mis rahvusest inimesed tööd teevad, peaasi, et rahvusvahelise majanduse "ämblikuvõrk" üle maakera funktsioneeriks ladusalt, nii nagu vaja.
Siinjuures tundub tõesti, et sellise võimu ees on kõigi maade rahvuslased võimetud. Kuid siiski. Nagu vesi suudab tilkhaaval murendada kaljut, nii suudavad ka rahvuslased (ehk kõik tavalised inimesed, kes lähtuvad Eesti põhiseadusest ja tahavad säilitada oma keele, kultuuri, rahva ja riigi) oma eesmärkide eest seista ja ka võita. Sageli on nii, et mida suuremaks läheb vastaste surve, seda tugevamaks läheb ka neile vastuseis. Meil Eestis on see veel kõik ees. Tähtis on vastu hakata. Olgu seis näiliselt nii lootusetu kui tahes.
Võtame näiteks Tallinna linnapea Edgar Savisaare vastu kogutud 100 000 allkirja. Mis sellest oli kasu, kui ta neis väljagi ei teinud ja valitseb edasi? - nii küsivad paljud. On lootusetu, me ei suuda midagi muuta - arvavad teised. Kuid sellest (ja teistest näiliselt tulututest aktsioonidest) on kasu. Tõsi, Savisaar ei astunud tagasi (jokk seadused seda ei nõua ja eetikat meie poliitikutel eriti pole), kuid tema reageering tema vastastele allkirjadele paljastas paljudele tema tegeliku olemuse. See oligi selle aktsiooni suurim saavutus. Ka nii saab ebaeetilise poliitiku tõelist palet näidata ja see suur võit iseenesest.
Eesti tänased ohud (muulased jne.)
Esmajoones on tähtis panna piir immigrantidele. Eesti on niigi Euroopas üks kõige suurema muulaste arvuga riik (koos Lätiga). Muulasi on meil ligi 30%.
Kuna Eesti riigi eesmärk on eesti rahva, kultuuri ja riigi säilimine igavesti, peavad iseenesestki mõista Eesti poliitikas kaasa rääkima üksnes eestlased või vähemalt kodanikud. Selline olukord, nagu meil praegu on, kus mittekodanikud (ja ka Venemaa kodanikud!) saavad kohalike omavalitsuste valimistel osaleda, on täiesti lubamatu. Isegi multikultuurses ameerikas saavad valida üksnes kodanikud. Ka meie naaberriigis Lätis on valimisõigus ainult kodanikel, ja see on täiesti normaalne. Arvestades seda, kui suur on muulaste protsent Lätis ja seda, et muulased valivad (meelega) reeglina kõige põlisrahva vaenulikumat erakonda, oleks peagi võim selle erakonna käes. Põlisrahval on palju erakondi, kelle vahel hääled jagunevad, muulastel on aga reeglina üks meelepärane erakond. Nii et on absurd lasta muulastel Eesti poliitikas kaasa rääkida.
Selleks, et muulane saaks hääletada, peaks ta tegema väga lihtsaks (üks lihtsamaid maailmas) tehtud kodakondsuseksami. See, kui muulane ei vaevu seda eksamit ära tegema, näitab tema suhtumist riiki. (Ka praegused mittekodanikud, kes valivad meelega kõige eestivaenulikuma ja venemaalsema erakonna, näitavad sellega üksnes oma viha Eesti vastu, mitte aga mingit kodanikuaktiivsust, nagu mõned meie (puna)politoloogid ja sotsioloogid rõõmsalt kilkavad.)
Nõukogude võim hävitas kõik paremad vene rahva pojad, alles jäid orjameelsed, kaasajooksikud - ühesõnaga rahva kehvem osa.
Eestisse toodud/sisse lastus muulased on ennekõike rahvusetu sovieti aegne pööbel. Teame kõik lugusid, kuidas vene naised 1939-40 ostsid Eestis kombineesid, pidades neid kallihinnalisteks ballikleitideks. Samuti polnud nad vesiklosetti näinud. WC-potti marineeriti kurke! Tavalist lauakella peeti pommiks. Terve käsi pikiti käekelli täis, sest see oli imeasi.
Sellised olid siis Venemaa kõrgklassi (ohvitserid, parteilased jne.) kuuluvad tegelased. Mis siis tahta tavalistest vabrikutöölistest ja tänavapätist, kes Eesti rikkuste peale tormi jooksid.
Ja polegi midagi imestada, millise vaimse ja eetilise tasemega sovietirämpsu järglased Eestis elavad. Sellised ei vääri mingit riigipoolset erikohtlemist. Riik peab näitama oma jõudu. Kahjuks Aprillimäss ja sellele järgnenud pättide õigeksmõistmine on Eesti riigi platnoikultuuris elava muulase silmis "allalastu" seisusse pannud. Venelane austab vaid tugevat juhti (võimu), mis vajadusel tal hambad sisse lööb. Sellist võimu ta austab. Sellest räägib Venemaa ajlugu. Oma olemuselt ei ole venelased valmis demokraatiaks. Eesti riik peab end jõuliselt maksma panema!
Mis imevits lähendaks eestlasi ja muulasi? Mis aitaks muulastel end tunda vähem tõrjutud Eesti ühiskonnas? Mis see küll oleks? Vastus saab olla vaid üks: EESTI KEEL! See on elementaarne. Kõik kampaaniad kahe "kogukonna" (eestlased on põlisrahvas omal maal, mitte kogukond!) lähendamiseks on mõttetud, kui seda elementaarset tingimust pole täidetud!
Mida võtta ajaloost ja mida mitte?
Ajaloost tehtud vigadest tuleb õppida, ja võtta üle vaid positiivne ja vajalik. Näiteks konkreetselt natsionaalsotsialismist on paljugi positiivset üle võtta. Eriti, mis puutub oma riigi põlisrahva kultuurilise, sotsiaalse ja vaimse heaolu esikohale seadmist - ehk siis rahvuslust. Samas kõik see juudiviha, aaria rassi ülemuslikkuse propaganda, üleüldine valedel põhinev ajupesu ja agressiivne välispoliitika - kõik see ei paku midagi. Näiteks valedel põhinev propaganda näitab, et riigis on kõik hea ja aina paremaks läheb. Samasugune ajupesu teenistusse kaasatud propaganda käis ka Nõukogude Liidus. Isegi tänasel päeval on veel inimesi, kes selliseid totalitaarsete riikide propaganda materjale imetlusega vahivad ja tõe pähe võtavad. Neile võib vaid kaasa tunda.
Meil eestlastel on oma ajaloostki võtta liikumisi, mis on kodumaise ja võõrsilt võetud maailmavaated sünteesinud omaks eesti asjaks. Konkreetselt tegid seda vabadussõjalased. Nende eeskuju tulekski järgida.
Enesetapjast Hitlerile ja kogu Natsi-Saksamaale on ajalooliselt ehk tõesti ülekohut tehtud, kuid meil on ennekõike vaja oma ajalooga hakkama saada.
Ei maksa ka unustada, et just Hitleri käitumine tegi kogu maailma (eriti Euroopa) natsionalistidele suure "karuteene". Pärast teda on kõigisse rahvuslastesse suhtutud üsna halvustavalt.
Piisab sellestki, kui me ei ühine kergekäeliselt võitjariikide "hundikooriga". Ja kui tõesti miskit siin ajaloos vajab rahvale selgitamist, siis tuleb seda teha tasa-ja-targu. Kui aga hinnang mingile ajaloolisele nähtusele kipub varjutama eesti rahvuslaste vahelist läbisaamist, siis tasub tõsiselt kaaluda, kas see küsimus on eesti rahva ja riigi tuleviku küsimuses nii oluline, et sellel lastaks omavahelist hädavajalikku solidaarsust lõhkuda. Siia kuulub näiteks hinnang natsidesse, holocausti ja veel mõningatesse nähtustesse.
Kas rahvuslusel on tulevikku?
Esmapilgul tekib tõesti küsimus, et kas tänapäeva üha enam multikultuursemas maailmas on enam kohta rahvusriikidele. Tundub, et multikultuursuse eest pääsu pole. Juhtivatel kohtadel olevad poliitikud (sotsid, liberaalid ja teised), kelle eesmärgiks on VÕIM ja majanduslik kasu, näevad rahvusluses ennekõike ajaloolist igandit ja takistust oma poliitika ajamisel. Rahvusvahelisel kapitalil ei ole kodumaad ja selle juhtidel on ükskõik mis rahvusest inimesed tööd teevad, peaasi, et rahvusvahelise majanduse "ämblikuvõrk" üle maakera funktsioneeriks ladusalt, nii nagu vaja.
Siinjuures tundub tõesti, et sellise võimu ees on kõigi maade rahvuslased võimetud. Kuid siiski. Nagu vesi suudab tilkhaaval murendada kaljut, nii suudavad ka rahvuslased (ehk kõik tavalised inimesed, kes lähtuvad Eesti põhiseadusest ja tahavad säilitada oma keele, kultuuri, rahva ja riigi) oma eesmärkide eest seista ja ka võita. Sageli on nii, et mida suuremaks läheb vastaste surve, seda tugevamaks läheb ka neile vastuseis. Meil Eestis on see veel kõik ees. Tähtis on vastu hakata. Olgu seis näiliselt nii lootusetu kui tahes.
Võtame näiteks Tallinna linnapea Edgar Savisaare vastu kogutud 100 000 allkirja. Mis sellest oli kasu, kui ta neis väljagi ei teinud ja valitseb edasi? - nii küsivad paljud. On lootusetu, me ei suuda midagi muuta - arvavad teised. Kuid sellest (ja teistest näiliselt tulututest aktsioonidest) on kasu. Tõsi, Savisaar ei astunud tagasi (jokk seadused seda ei nõua ja eetikat meie poliitikutel eriti pole), kuid tema reageering tema vastastele allkirjadele paljastas paljudele tema tegeliku olemuse. See oligi selle aktsiooni suurim saavutus. Ka nii saab ebaeetilise poliitiku tõelist palet näidata ja see suur võit iseenesest.
Eesti tänased ohud (muulased jne.)
Esmajoones on tähtis panna piir immigrantidele. Eesti on niigi Euroopas üks kõige suurema muulaste arvuga riik (koos Lätiga). Muulasi on meil ligi 30%.
Kuna Eesti riigi eesmärk on eesti rahva, kultuuri ja riigi säilimine igavesti, peavad iseenesestki mõista Eesti poliitikas kaasa rääkima üksnes eestlased või vähemalt kodanikud. Selline olukord, nagu meil praegu on, kus mittekodanikud (ja ka Venemaa kodanikud!) saavad kohalike omavalitsuste valimistel osaleda, on täiesti lubamatu. Isegi multikultuurses ameerikas saavad valida üksnes kodanikud. Ka meie naaberriigis Lätis on valimisõigus ainult kodanikel, ja see on täiesti normaalne. Arvestades seda, kui suur on muulaste protsent Lätis ja seda, et muulased valivad (meelega) reeglina kõige põlisrahva vaenulikumat erakonda, oleks peagi võim selle erakonna käes. Põlisrahval on palju erakondi, kelle vahel hääled jagunevad, muulastel on aga reeglina üks meelepärane erakond. Nii et on absurd lasta muulastel Eesti poliitikas kaasa rääkida.
Selleks, et muulane saaks hääletada, peaks ta tegema väga lihtsaks (üks lihtsamaid maailmas) tehtud kodakondsuseksami. See, kui muulane ei vaevu seda eksamit ära tegema, näitab tema suhtumist riiki. (Ka praegused mittekodanikud, kes valivad meelega kõige eestivaenulikuma ja venemaalsema erakonna, näitavad sellega üksnes oma viha Eesti vastu, mitte aga mingit kodanikuaktiivsust, nagu mõned meie (puna)politoloogid ja sotsioloogid rõõmsalt kilkavad.)
Nõukogude võim hävitas kõik paremad vene rahva pojad, alles jäid orjameelsed, kaasajooksikud - ühesõnaga rahva kehvem osa.
Eestisse toodud/sisse lastus muulased on ennekõike rahvusetu sovieti aegne pööbel. Teame kõik lugusid, kuidas vene naised 1939-40 ostsid Eestis kombineesid, pidades neid kallihinnalisteks ballikleitideks. Samuti polnud nad vesiklosetti näinud. WC-potti marineeriti kurke! Tavalist lauakella peeti pommiks. Terve käsi pikiti käekelli täis, sest see oli imeasi.
Sellised olid siis Venemaa kõrgklassi (ohvitserid, parteilased jne.) kuuluvad tegelased. Mis siis tahta tavalistest vabrikutöölistest ja tänavapätist, kes Eesti rikkuste peale tormi jooksid.
Ja polegi midagi imestada, millise vaimse ja eetilise tasemega sovietirämpsu järglased Eestis elavad. Sellised ei vääri mingit riigipoolset erikohtlemist. Riik peab näitama oma jõudu. Kahjuks Aprillimäss ja sellele järgnenud pättide õigeksmõistmine on Eesti riigi platnoikultuuris elava muulase silmis "allalastu" seisusse pannud. Venelane austab vaid tugevat juhti (võimu), mis vajadusel tal hambad sisse lööb. Sellist võimu ta austab. Sellest räägib Venemaa ajlugu. Oma olemuselt ei ole venelased valmis demokraatiaks. Eesti riik peab end jõuliselt maksma panema!
Mis imevits lähendaks eestlasi ja muulasi? Mis aitaks muulastel end tunda vähem tõrjutud Eesti ühiskonnas? Mis see küll oleks? Vastus saab olla vaid üks: EESTI KEEL! See on elementaarne. Kõik kampaaniad kahe "kogukonna" (eestlased on põlisrahvas omal maal, mitte kogukond!) lähendamiseks on mõttetud, kui seda elementaarset tingimust pole täidetud!