A. SIRK, noor.-ltn.: Saksa sõjaväe modern võitlusviis. Sõjateadlane, I.1925.
Saksa jalgväe modern võitlusviis.
Tartu garnisoni ohvitseridele major Hüttmann'i „Die Kampfweise der Infanterie" järele refereerinud n.-leitnant A. Sirk.
Sissejuhatus.
Saksa jalgvägi astus ilmasõtta väljaõpetatuna 19. mail 1906 a. väljaantud jalgväe lahingmäärustiku järele. Need väljaõpetamise määrused käsitasid igat väeliiki üksikult, kuna aga mitmesuguste relvade koostöötamisele küllaldast tähelpanu ei pühendatud. Pataljonid koosnesid ainult jalgväest. Rügement omas ainult ühe kuulipildujate kompanii 6 raske kuulipildujaga. Ilmasõja algupäevil viidi kõik kallaletungid ühekülgselt, jalgväe vastastikkuse tuletoetuse najal läbi. Jalgvägi ei usanud kahurväega intensiivselt hooatöötada - tihti toimao ta kallaletungile, äraootamata kahurväe tulemõju. Kui sarnased kallaletungid siiski õnnestasid, siis tuleb seda Saksa sõduri paremusega seletada, vastastega võrreldes. Kuid edu lunastati tihti suurte ohvritega, mis osalt tingitud oli tihedatest laskurahelikkudest, osalt oskamatusest maastikku kasutada.
Sõja jooksul suurenes liitlaste kahurväe, kuulipildujate ja lennukite arv järjest. Ilmusid tankid. See kõik nõudis Saksa jalgväe lahing-viisi ümberkujundamist. Sõjaväe ülemjuhatus ei jätnud seda tähelpane-mata ja katsus kogemuste põhjal oma arvurikaste ettekirjutustega anda uusi näpunäiteid. 1921 a. ilmus: ,,Ühendatud väeliikide juhtimine ja lahing." (Führung und Gefecht der verbundenen Waffen). 1923 a. ilmus ,, Jalgväe väljaõpetamise eeskiri". (Ausbildungsvorschrift für die
Infanterie.)
Ülalnimetatud tööd võimaldavad sõjakogemuste põhjal Saksa sõjaväele täiesti ühtlase väljaõpetuse. Esimene töö ,,F. u. G." käsitab Saksa kui suurriigi modern relvastust ja varustust, et ei unustataks (nagu major Hüttmann tähendab), mis sakslased Versailles rahulepingu järele on kaotanud. Teine töö aga: ,,Jalgväe väljaõpetamise eeskiri" on kirjutatud praegu olemasoleva Saksa sõjaväe kohaselt. Peaasjalikult selle töö on ka major Hüttmann võtnud oma teose aluseks.
Jalgväe rügemendi koosseis ja varustus.
Jalgväe rügement koosneb 3 pataljonist ja 1 miinipildujate kompaniist. Pataljon: 3 kompaniid: 1 raske-kuulipildujate kompanii.
Laskur kompaniis on 6 kerget kuulipildujat, igal rühmal — 2. Kerged kuulipildujad veetakse lahingvankritel, kui aga liikumine lahingval-misolekut nõuab — siis käsivankritel. Kuulipilduja kompaniis on 4 rühma, igas 3 rasket kuulipildujat. 1. 2. ja 3. rühmal on kahehobuse rakendus, 4 saaterühmal 4 hobuse rakendus. Jäägri-pataljonide kuulipildujate kompaniidel puudub 4-as saaterühm, rasked kuulipildujad ja laskemoon asetatakse kandekoormana veoldomadele.
Raske-kuulipildujate kompaniides on määratud saaterühma 3 rasket kuulipildujat ja 1. 2. ja 3. rühmast igaühest 1 raske kuulipilduja ühes tarvilise varustusega lennukite vastu võitlemiseks. Samaks otstarbeks määratakse laskur-kompaniist 3 kerget kuulipildujat. Miinipildujate kompaniis on 4 rühma. 1. ja 2. 3. rühmal on igal 2 kerget miinipildujat. 4-dal rühmal — 2 keskmist miinipildujat.
Iga rügemendi ja pataljoni juures on side rühm (Nachrichtenzug), mis on varustatud telefonidega, helk-side aparaatidega ja teate koertega. Tarviduse korral antakse rügemendi juurde ka sädetelegraafi abinõud. Kohtsõjas leiavad veel kirjatuvid tarvitamist. Lahingu ajaks antakse rügemendile veel juurde üks jalgväe saatja patarei ja ratsaväge. Iga patarei juurde kuulub 2 kerget kuulipildujat.
Juhtumistel, kui olukord diviisi kahurväe ülemat oma kahurväe tuld küllalt ühtlaselt ja tagajärjerikkalt juhtida, ei luba, võidaks© osa diviisi kahurväest jalgväe rügemendi ülema käsutusse anda, kui läheda -maa võitluse kahurvägi.
Kergeteks jalgväe relvadeks nimetatakse püss, karabiiner, kerge kuulipilduja, püstol, käsigranaat; rasketeks aga — raske kuulipilduja, miinipilduja ja jalgväe patarei kahurid.
Nii on siis endisest ühtlasest jalgväe rügemendist saanud mitmesuguste sõjariistliikide segu, mille tõttu rügemendi võitlusvõime mitmekordselt on kasvanud. Näituseks oli enne sõda rügemendil 6, nüüd aga 90 rasket kuulipildujat, peale selle veel miinipildujate kompanii. Varustamine mitmesuguste side abinõudega võimaldab kõikide osade intensiivset koostöötamist. Versailles'i rahulepingu järele on Saksa sõjaväe jalgväe saatjad suurtükid (nagu nad teistes sõjavägedes on) keelatud. Sellepärast peab neid diviisi kahurväest jalgväe juurde määratama. Ülevalpool üles loetud jõud peavad ühise eesmärgi saavutamiseks kooskõlastatud olema mitte ainult taktiliste nõuete täitmisega, vaid ka juhi suurte tehniliste teadmiste ärakasutamisega.
Rännak-kolonn on raskete relvade ja lahingvankrite hulgalise suurenemisega saanud palju tundelisemaks vaenlase tule vastu ja veninud palju pikemaks. Kuna varem terve rügemendi rännak-kolonni pikkus 2100 mtr. oli, on ta nüüd 3500 mtr. peale suurenenud.
Ilmasõja eelsed ja modern võitlusviisid. Ehk küll paljud põhimõtted, mis enne ilmasõda maksid, praegug veel loetakse tähelpanu väärilisteks, lähevad siiski tolleaegne ja praegum lahingpidamise viisid suuresti lahku. See lahkuminek on tingitud peaasjalikult relvade arvu, mitmekesiduse ja nende mõju suurenemisest. Enne ilmasõda maksis põhimõte: kui maastik lubas varjatud lähenemist ja hargnemist, siis moodustati tegeliku tule kaugusele väljajõudes tihedad laskurahelikud. Kui aga maastik mingit varju ei pakkunud, siis moodustati tihe laskurahelik esimesel tulejoonel üksteise järel sinna väljajõudvate õredate lainete kaudu. Sealt edasi läks pealetung vastastikkusel tuletoetusel kuni rünnak-kauguseni. Hüppedpidid nii tehtama, et lamama jäänud naabrite tuli takistatud ei saaks. Kui mõni osa soodsa maastiku tõttu teisest ette oli tunginud, siis ei tarvitsenud ta teisi ilmtingimata järel oodata, vaid võis ka üksikult edasi tungida, kui üäha oli, et tema edasitung võis eduga end kroonida. Reservid pidid ?'?ulejoone teguvõimet täiel määral alal hoidma, kuid siiski pidi nendega alguses kokkuhoidlikult ümberkäima, et nad otsustaval, momendil «.asutada oleksid.
Kui tulejoon rünnaku distantsini oli väljajõudnud ja vaenlane küllaldaselt nõrgestatud näis, mindi rünnakule. Rünnaku käsk võidi anda niihästi eeljoonel kui ka tagapool asuvate ülemate poolt. Hünnak pidi võimalikult ühiselt läbiviidama. Kuid' kui mõni osa rünnaku distantsini välja jõudis ja temal soodsad rünnaku tingimused olid, pidi ta rünnakule minema vaatamata selle peale, et teised osad järele polnud jõudnud "R.n.skpd kuulipildujad seisid rügemendi ülema käsutuses, kes neid täiesti ehk osaliselt pataljonide juurde võis anda. Rasked kuulipildujad astusid tegevusse ainult tegelikkudel tulekaugustel.
Sama lineaarne kui jalgväe võitlusviis, oli kahurväe oma. Jalgväe kaitsel astus kahurvägi lahingusse. Põhimõttelikult pidi jalg-vägi kahurväest palju ees olema, et vaenlase püssi ja kuulipildujate iegelik tuli kahurväele kahju ei võinud teha ja et vaenlase mürskid, inis meie kahurväe vastu sihitud, jalgväge ei tabaks. Kahurväe pea ülesanne oli hädaohtlikke märke hävitades jalgväe pealetungi hõlbustada. 1906 a. ,.Reglement" kirjutab: ,.Vaenlase positsiooni ründamise luures on jalgvägi kahurväele väga tänulik, kui viimane kuni sissemurde «nomendini sissemurde punkte oma tule all hoiab." Jalgväe üksuste I ülemate käsutada kahurväge ei antud.
Kaitselahingu jaoks valiti joonekujuline seisukoht, mille ees lage iaskeväli avanes. Kahurvägi asetus umbes 600 m jalgväest tahapoole. Põhimõttelikult valiti ainult üks kaitseseisukoht, mida kõige abinõudega kindlustati ja kaitsti. Kui kaitsjal küllaldaselt laskemoona oli ja vastavad märgid ilmusid, avas ta tule juba kaugema maa peale. Nagu modern lahinguski, soovitati kuulipildujate frontaalset ja flan-keerivat tuld; kuid jäeti juhi otsustada, kas ta kuulipildujad kohe seisukohale kaasa võtab, või nad esialgul reservi jätab, et otsustaval momendil neid seda kasulikumalt tarvitada. Nii pidi laskurite tuli peaasjalikult i vaenlase tagasi lööma. Kui aga pealetungijale korda läks sarnasesse e kaitse-joonde sisse murda, siis oli ka lahingukäik suuremalt jaolt otsustatud.
Prantsuse taktika tunnistas juba enne sõda osalist paigutust sügavusse, kuid Saksa taktika ei võtnud seda mitte omaks, kartes et sarnane paigutusviis tagapool asuvate osade tuld segab ja et üksikute osade asukohti kergem vallata on.
Modern taktika on ennesõjaaegsele, lineaarsele taktikale, kus jalg-ja kahurväe koostöötamine kuigi intensiivne polnud, täiesti vastand. Niihästi kaitsel kui pealetungil paigutatakse üksused väikeste gruppidena, kes oma väeliigi ja sõjariistade kohaselt maastikku kasutades ja intensiivselt koostöötades lahingülesannet nii katsuvad täita, et vaenlane maksimaalseid, ise aga minimaalseid kaotusi kannaks. Jalg-vägi otsustab lahingu. Sellepärast on iga teise väeliigi kohus jalgväele tema ülesande täitmist kergendada ja võimaldada. Neid nõudmisi on kergem täita, kui võimalik on vaenlast üllatada, ?— tuld ja löögi -jõude flankeerivalt mõjuda lasta. Niihästi pealetungil kui kaitsel moodustavad tulejõu kahurid, rasked ja kerged kuulipildujad. Nende kaitsel tuleb laskurite löögigrupid võimalikult ruttu ette lükata, kes ainult läheda maa peale tulevõitlusesse astuvad ja elava jõuga lahingu kulminatsiooni punkti otsustavad.
Suured ja sügavad märgid hävitatakse kahurväe ja raske-kuuli-püänjm&e poolt juha. kauge maa peale. Sellepärast paigutavad niihästi kaitsja kui kallaletungija omad jõud sügavusse ja laiuti väikeste gruppidena, kes kõige paremini maastikule võivad kohaneda. Sarnane pai-gunemine killustab vaenlase tuld ja ei paku ka küllalt häid ja nähtavaid märke. Peale selle annab paigunemine sügavusse väeosale võimaluse palju kergemini oma tiibu kaitsta ja kõrvaldab läbimurdmise, ümberhaaramise ehk kokkurullimise hädaohu. Sarnase paigunemise juures jäävad üksikute gruppide vahele tühjad maaalad, mis võimaldavad tagapool asuvatel osadel eelpool võitlevaid tulega toetada. Side pidamine ja juhtimine on aga gruppide taktika juures palju raskem. Sellepärast peavad alamad juhid ja iga üksik sõdur mõistma iseseisvalt tegutseda. Grupp koosneb peale grupi juhi 5—7 mehest. Lahingus on grupp kõige suurem tuleüksus, mida hääle ja märkide abil vahetult juhtida võib. Et vaenlase lennukitel iga tegevuse peale suur mõju on, siis on juhi ülesanne seda igasuguste abinõudega kõrvaldada (lennukite hävitamine, osade maskeerimine j. n. e.).
Allpool on antud mõned direktiivid, missuguseid modern jalgväe lahingus põhipanevateks tuleb lugeda. Kuid tuleb äramärkida, et need direktiivid ei moodusta endist mitte skeemi, mille järele tuleks alati talitada, vaid sisaldavad ainult teatvaid põhimõtteid. Kui mõnesuguse olukorra ja eeltinigmiste juures mõni teine talitusviis kergemate ohvritega eesmärgile viib, siis peab seda kõhklemata valima. Suurt mõju võitlusviisi valiku peale avaldavad ka vaenlase karakter, väljaõpetuse kõrgus, võitlusvõime, relvastus, maastik j. n. e.
Näiteks, võideldes hästi väljaõpetatud vaenlasega peab igat sammu hästi järelkaaluma, äärmise jõupingutusega töötama, kuna aga ala-väärtuslise vaenlase vastu abinõusid pole nõnda palju tarvis valida.
Juhi kohus on igasuguses olukorras ruttu kohaneda ja kõik juhtumised enda kasuks tarvitada. Seda elastilikkuse nõuet kriipsutab ,,A. V. J." (Ausbildungsvorschrift für Infanterie) mitmes kohas alla.
Samuti tuleb silmas pidada relvade arenemist, mis võitlusviisi peale suurt mõju avaldab. Nagu omal ajal Hannibal roomlasi üllatas oma sõjaelevantidega, sakslased liitlasi oma 42 cm kahuritega, Zeppe-linidega ja 100 klm peale laskvate kahuritega, prantslased sakslasi 1916 a. Somme juures oma kahurite arvuga, inglased Cambrai juures oma tankidega, samuti võib arenev sõjariistade tehnika iga moment uued leidused esile tuua, mis võitlusviisi muutmise möödapääsematuks teevad.
Fj Ka selle võimaluse näeb ,, Jalgväe väljaõpetamise eeskiri" ette ja nõuab juhilt, et ta abinõude valikul igas olukorras leidlik oleks ja et ta üllatusi ootamata vastulöökidega likvideeriks. Vaatamata tehnika arenemise peale, mis üksiku võitleja ja ühes sellega ka terve osa võitlus-jõudu tõstab, jäävad siiski vaimlised omadused, nagu vahvus, julgus, '3amaaarmastus ja võidutahe ühes põhjaliku väljaõpetusega võidu peatingimuseks.
PEALETUNG VÄLISSÖJAS. Ko h tiimi sltili i n g.
Lähenemine.
Juba jõudude koondamisel -tuleb väeosasid ja voori hoolikalt kohandada maastikule, et neid hoida vaenlase lennukite luure ja kallaletungi eest. Igasugune jõudude kogumine peab kaitstud olema postide läbi ja vaenlase lennukite vastu võitluseks peavad kuulipildujad määratud olema ka siis, kui vaenlasega veel kokkupuutumist pole olnud.
Lähenemine sünnib eelväe kaitse all. Eel ja flangidel liigub ratsanikkudest ja rattasõitjatest koosnev luurevõrk. Luure ülesanne on peale vaenlase ülesotsimise ja kindlakstegemise ka maastiku luuret toimetada, s. t. teateid koguda, kuivõrd on maastik läbikäidav, kuivõrd on varjatud liikumine võimaldatud j. n. e. Kui seisukord küllalt selge pole, on soovitav, etr teatud maaaladest üleminekut kaitstaks kolonnist seisukohtadele asetatud kuulipildujate saaterühmade ja kahurväe läbi. See kaitse peab kindlustatud olema senikaua kuni eelvägi teatud kahtlase maaala on läbistanud (küla, metsa j. n. e.). Kui vaenlasega kokkupõrge võimalik on, peab sarnast ettevaatusabinõu tarvitama reeglina. Mägisel maastikul, kus hea vaatlusvõimalus puudub, antakse eelväele juure ka kerged miinipildujad. Asetatuna eelväe esimeste osade juurde, võivad need oma kiire tule valmisoleku tõttu vaenlase vastupanu kergesti murda. Vaenlase tulle ei tohi sattuda ükski osa muidu kui selle tule peale kohe mõne tulevalmis hoitud abisõjariistaga vastatud pole.
Juba rännak-kolonni paigutakse jalgvägi ja tema käsutada antud teised relvliigid selle järele, kuidas neid kasutada on kavatsetud. Lennukite vastu võitlemine rünnakul on peaasjalikult kuulipilduja saaterühmade ülesanne, millised vaheldamisi hüpetega edasi liiguvad. Harilikult ratsutab juht eelväe juures, et kiiremini teadaandeid kätte saada ja oma silmaga näha. Tema juures asuvad alluva kahurväe ja miinipildujate ülemad. Kuid selle koha külge pole juht mitte seotud. Tihti valib ta omale teatud punktid, et isiklikult maastiku vaatlust toimetada. Kui igaüks ennast lahingunõuetele vastavalt ülal peab, pole üllatusi karta.
Pikas kolonnis lahtist maanteed mööda liikumine on ainult siis võimalik, kui ilmastiku tõttu vaenlase lendurid tegutseda ei saa, või kui meie lennukite vastu võitluseks määratud osad vaenlase lennukid tõesti suudavad tagasi hoida. Kui need tingimused puuduvad, millega suuremalt jaolt tuleb rehkendada, ja rännak päeval sünnib, peab suurtest teedest kõrvale hoidma, sest et need kõige sagedamini vaenlase lennukite vaatlusobjektiks on, samuti ka tihti kaugelelaskjate kahurite tule all seisvad. Kasutada tuleb kõrval- ehk jalgteid, kui need aga puuduvad, tuleb ka ilma igasuguse teedeta edasitungida ja tarviduse korral kolonni hargneda lasta, s. t. üks pikk rännakkolonn jaotada mitmeks lühikeseks.
H argnomixie.
Lahingkorda hargnemise juures määratakse üksustele kõige pealt suund-punktid. Hargnemine sünnib rännakteelt kiirtetaoliselt läheda-maa kaitse-piilkondade kattel. Samuti määratakse ära ka suuniv üksus ja teiste osade vahekord temaga (distantsid, intervallid). Sellega saadakse kätte soovitud jaotus astmetena sügavusse ja reservide eraldumine. Lühidamaa kaitset teostavad piilurid. Need on üksikud, iseäranis vilunud sõdurid, kes oma liikumist oma osa liikumisega kooskõlastavad. Nemad toimetavad vahetult oma osa ees luuret. Märkavad nad vaenlast, siis teatavad sellest leppemärkide, käskjala ehk hädakorral laskudega. Nende ülesanne on täidetud, kui eelmised kergete kuulipildujate ja laskurite jaod tulevõitlusse astuvad. Lahtisel maastikul, mis kergesti vaatlemist võimaldab, võib ka ilma piduriteta läbi ajada. Samal aja peavad kiiresti liikuvad luurajad (ohvitserid ratsa, ratsanikud, kahurväe luure, jalgväe raskete relvade luure) ette ruttama, et oma relvade tarvitamisvõimalusi koha peal võimalikult varem selgitada, kuna astmetena asetatud rasked kuulipildujad, miinipildujad ja kahurid laskevalmis ehk äraootaval seisukohal edasiliikumist silmas peavad. Ka raske jalgväe relvade läbi peab luuret korraldama, kui nad seda juba oma initsiatiivil pole teinud. Tihti on tarvilik raskete relvade liikuvamaid osasid (näiteks raske kuulipilduja saaterühm) ette saata, et koman-deerivaid kohti, kõrgustikud, vaatluspunktid, kitsused, oma alla võtta. Väeosa juht peab nende relvade ülemaid varakult ja kestvalt oma kavatsuste üle informeerima. Nimetatud relvade ülemad teevad väeosa juhile ettepanekud oma relvade tarvitamise kohta, kaš sellekohase käsu peale, ehk ka ilma käsuta. Enamasti peavad nad selleks enne käsu saama,
põhjustel rännakteelt kõrvale pööratakse, tuleb kohe J
maastiku luuret toimetada, et otsustada, kas kompaniide lahingvankrid kaasa võivad tulla, või maha peavad jääma, sest kaart võib petta. Kui lahingvankrite läbipääs küsitav on, võetakse kuulipildujad maha ja veeretatakse ehk kantakse käsivankritel. Kui tarvis on iga moment võitlusevalmis olla, peab seda aegsasti korraldama. Enne lahingusse astumist tulevad padrunid ja lähedamaa võitlusabinõud (käsi- ja püssi-granaadid) lahingvankritelt kõik ehk osalt meeskonnale välja jagada. Lahingu ajal sünnib padruni ja granaadi tagavarade täiendamine seljatagusest appitulevate osade kaudu. Mõnesugustel tingimustel võib selle juures ka käsivankreid tarvitada. Lahingvankrite mahajäämise käsu annab juht. Kui maastiku iseäraldused (kraavid, soo, mets) kahurväele läbipääsu ei võimalda ja viimane ringteid peab tarvitama, siis peab juht selle kaitse eest hoolitsema, ühtlasi kooskõlastades kahurväe ja jalgväe liikumist. Tarviduse korral aitab jalgvägi kahurväge raskelt läbikäida-vatest kohtadest üle saada Pimedas ja tihedas udus tuleb tähelepanna, et äraeksimisi ja üksteisest lahkuminekuid ei juhtu
Kui luure vastasega kokku on puutunud ja seda alalhoiab tuleb juba edaspidine jaotamine üksikutes kolonnides ette võtta Hargnemise käsk sisaldab eneses- 1) teated vaenlasest ja juba nimetatud rännak-suunast 2) suuniva osa ja edaspidise hargnemise määramise 3) tema-on väljendatud juhi tahtmine ja kavatsused ja sellest järgnevad ülesanded edaspidiseks seisukorra selgitamiseks ja kindlustamiseks, 4) määrab ära miinipildujate ja jalgväe saatja patareide alluvuse,' 5) reservide asukohad 6) lennukite vastu võitlemise 7) juhi asukoha ja 8) säde ühenduse ' '
Hargnemise käsus määratud distantsid ja intervallid osade vabel ripuvad ära maastikust juhi kavatsustest vaenlase lennukite ja tule mõjust tegevuseks määratud maaala suurusest ja kahurväe tule toetusest ' Hargnemisega valmistatakse pärastist lahingkäigu arenemist ette Sellepärast määratakse üksikutele üksustele nõnda palju ruumi kui palju nad oma edaspidiseks jõu arenemiseks tarvitavad Üldiselt võtab aga eelvägi suurema maaala oma alla kui tema võitlusiõu kohane on Sarnane teguviis on tingitud tarvidusest oma jõudude suurust ia kavatsusi vaenlase eest varjata Kui üks ehk mõlemad tiivad lahtised siis tuleb iõudusid sinna astmetena sügavusse ia küliepeale paigutada Mida Ilgemale vaenlasele väeosa nõuab, seda vaiksemateks gruppideks tema jaguneb. JN eed grupid liiguvad suuremalt laolt ussi sarnaselt,
1 t- ' j j.-1 1 • 1 ~ 1 t. -J 1 Ü J J. -1 "j.j. J J
kohanedes maastikule ia kõrvale hoides kohtadest, mis kattesaadavad
1 J- 1 1 j_l 1 "NT 1 • • — lj Y . vi • j.
vaenlase tulele ja vaatlusele. JNoolrivi võimaldab sarnast liücumist , ~- i - • • ii ••??ii i i i • j. i ±. ~ ji
kõige kergemini ia olles pöördud vaenlase poole, kui utab ta võrdlemisi
ik st märki P 1 11 ' h'l 1 1 11 'd o a mõ' all
,es ' ' ®a e se e 011 ]u 1 yoima us a uv®* Om&&0&^}1 &\
u je pea asuva vaen ase u e ja vaa use su es on aga noo
q • 1111 e . . , . TT~'U
öuuniv osa pead voimaiaama naaonteie si e pi amis . oi osau peavad suuniva osaga kuni laningusse astumiseni oma niKumiseo.kooskõlastama, täielikult kasutades maastikku. Vaenlase tuli ja maastiku iseäraldused võivad mõnikord määratud intervallide ja distantside ajutise muutmise esile tuua. Kui maastik ei luba vahetut silma sidet, siis tuleb selleks üksikud sõdurid välja saata. Lahingu ajal on suuniv osa see, milline kõige kaugemale ette on tunginud. Iga eeljoonel viibiv pataljon saadab temale hargnemisega näidatud luure piirkonnas piilkonnad välja; need piilkonnad peavad juba üksikasjalised teated tooma vaenlasest. Tähtsamad piilkonnad saadab juht ise välja. Iga piilkond saab kindla ülesande ja suuna. Suundpunktid peab sarnaselt andma, et nende valdamisega võimalik on üksikasjalisi teateid Vaenlase jõudude ja seisukohtade üle saada. Juht, kes piilkonna välja saadab, teatab, mis ta teada soovib saada (vaenlase jõud, jaotus, nõrgad punktid seisukohtadel i n e 1 Iea milkonna sõdur Deab seda ülesannet teadma Sarnase piilkonna jõud ja koosseis ripuvad ära seisukorrast ja ülesandest. Tihti on soovitav piilkonnale kaasa anda teatekoeri, rakette ja helk-side abinõusid. Et piilkonda liikuvamaks teha, võib nende seljakotte lahing-vankritele asetada. Kui võimalik, et piilkond vaenlase luurajatega kokku puutub, ehk tarvidus tuleb mõnd punkti omä alla võtta siis on soovitav piilkonda määrata kerge-kuulipilduja jagu ohvitseri juhatusel. Kokkupuutudes raskete relvade poolt välj a saadetud piilkondadega, vahetavad nad üksteisega kogutud teateid Kõige parem piilkond ei
auuda -täita aga oma iilooarmAt, lnii ta. jllllti Õigttl ajal SÜndmUStiku Üle ei
iniormeerita. Teateid saadetakse suusõnal, kirjalikult, krokiide ja perspektiiv joonistuse läbi ja mõningatel juhtumistel helk-side kaudu. Väga tähtsad on ka teated nende kohtade üle, kus vaenlast ei leitud. Ühegi kirjaliku teate peal ei tohi puududa teate ärasaatmise aeg ja koht. Luure ja teadete andmine ei tohi kogu lahingu kestvusel mitte katkeda.
Väeosa juht asub nõnda kaugel ees, et tal kindlustatud on ülevaade maastiku üle. Alluva kahurväe juhiga peab ta isiklikku sidet. Kui hargnemise juures ehk lahingu ajal kahurväe juht jalgväe ülema juurest on sunnitud lahkuma, siis astub tema asemele jalgväe ülema juure kahurväe side komando, mis koosneb 1 ohvitserist, käskjalgadest ja side-meeskonnast 2 telefoni ja helk-side aparaadiga. Kui aga kahurväge vähe on, täidab samu ülesandeid allohvitser käskjalgadega ja side-meeskonnaga.
Kaugel asuvate osadega peetakse sidet signalisatsiooni ehk helkide abil. „
Eellahing.
Käsikäes liginemisega arenevad ka võitlused vaenlase eelosadega, mis tihti peajõududest kaugele ette on paigutatud. Sagedasti võivad neile ka kahurvägi ja soomusautod kaasaantud olla. Nüüd langeb eelväe juhi peale raske vastutus, sest tema otusel on suured tagajärjed, mis võivad teatud tingimistel kogu lahingkäigu peale nii ehk teisiti mõjuda. Tihti peab ta käskima teadmatuses. Täpsemate teadete ootamine toob tihti ilmaasjata viivitust ja kahju, sellepärast peab juht, arvesse võttes üldist olukorda, otsustavalt tegutsema. Sarnane tegutsemine toob peagi tarvilikku selgust tekkinud olukorda. Piilkondadelt saadud teadete ja isiklise vaatluse põhjal algab ta kallaletungi raske-relvade tulekaitsel. Selle läbi on vaenlane sunnitud oma jõudusid näitama. Kui teatud juhtumisel ainult vaenlase eelpostide peale on satutud, siis tuntakse ja kõrvaldatakse nad sarnasel viisil kõige hõlpsamini. Kui vaenlase eelpostid on taganenud ehk eelvõitluse positsioon läbimurtud, tuleb hoolikalt luuret toimetada, et vaenlase peajõude, nende seisukohti ehk peavõitluspositsiooni, rinde pikkust ja suuna kindlaks teha ja selle järele kallaletungi suuna ja jõudude suurust määrata.
Kui luure läbi on kindlaks tehtud, et vaenlane lahingvalmisoleku suhtes eesõigustatud seisukorras on, mis sagedasti võib juhtuda, kui vaenlasel hea õhuluure olemas, ehk et ta väga soodsa maastiku oma alla •on võtnud, siis on tarvilik pealetungi katkestada, et mitte väheste jõududega liig tugeva vaenlase kallale minna ja seega end ümberhaaramise hädaohtu paisata. Mõnikord on isegi tarvilik liig ettetunginud osasid tagasi tõmmata seniks, kui abijõud kohale on jõudnud ja küllaldane kaitse kahurväe tule läbi kindlustatud. Kalleletungi eel käib sarnasel ]uhtumisel harilikult ettevalmistus.
Ettevalmistus. 31 Kohad, kus väeosad lahingvalmis seatakse, peavad võimalikult •?üljaspool vaenlase vaatlust (lendurid) ja tulemõju olema. Osade asukohad ja rivistus on tingitud maastikust. Lähedamaa kaitse ja raskete 'elvade abil võimaldatakse paigunemine sügavusse. Eelpool asuvad tähtsad punktid, mis soodsad vaatlemiseks ja edaspidise labingkäigu peale mõju võivad avaldada, tulevad oma alla võtta. Kasutada olev ».eg tuleb luure läbi saadud teadete täienduseks tarvitada. Kui maastik ehk pimedus vaatlust 'takistab, või olukord küllalt selge pole, tuleb esemest esemeni (Abschnitt) edasiliikumist alalisel tulekaitsel toimetada. Selle läbi kindlustatakse jalgväele ja tema rasketele relvadele soodsa frondi valdamine ja ühine lahingusse astumine ning õigeaegne kahurväe tuletoetus.
Jalgväe raskete relvade alluvus ja tarvitamine.
Jalgväe rasked relvad peavad osaga, mille kaitseks nad määratud, intensiivselt koostöötama ja kõige hädaohtlikumate märkide valdamist toetama (üksikud kuulipildujad, miinipildujad, kahurid ja vastupanu pesad ning toetuspunktid, kuhu rohkemal arvul on sarnaseid relvu koondatud, ja soomusautod). Seejuures on ükskõik, kas vaenlane oma või naabri võitlusribas (Streifen) asub, kas teda oma või naabri võitlusribast tulistatakse. Tiiva löögiks külje peale väljanihutatud raskete relvadega tuleb eraldi side luua (signaalide, helkside, käskjalgade ja teäte-koerte kaudu). Side katkemise puhul peab raskete relvade juht antud ülesande imõttes iseseisvalt talitama.
Rasked relvad täidavad oma ülesande kõige paremini siis, kui nad vastupanu punktid ja märgid ise ülesleiavad. (Vaatlejad kaugel ees ehk kohastel vaatluspunktidel, olles ühenduses vastavate side abinõudega.) Töötades vastava raskete relvade ühise juhi juhatusel, saavutavad need relvad kõige kiiremini tagajärgi äkilise koondatud tule läbi. Seda peab seni kaua jätkama, kuni kõigi osadele küllaldane tulekaitse on kindlustatud. Esialgse vaenlasele lähenemise ajal on see tihti läbiviidav.
Vaatluseks ebasoodne maastik, pimedus ja udu ning osade laiali-paiskumine teevad tulekaitse sagedasti küsitavaks ja sunnivad juba lahingu algul raskeid relvu jaglväe üksuste ülemate juhatusele andma. Sagedasti satuvad rasked relvad sarnasesse alluvusse olukorra sunnil ilma sellekohase käsuta. Iseäranis tarvilik on see seal, kus vaenlane äärmiselt visalt vastupaneb. Vastutaval juhil peab seal võimalus olema kõiki relvu kasutada, mis tema ülesande täitmiseks kaasa võivad aidata.
Harilikult näidatakse rasketele relvadele ainult*märgid, mida nad tulistama peavad, oma seisukohad valivad nad siis võimalikult lähedal, silmaspidades omi vaatluspunkte. Kui aga väike maaala ta tarvitada on, näidatakse ka seisukohad kätte, et ärahoida kaotusi. Pataljoni ülem määrab, kas raske kuulipildujate kompanii oma kompanii ülema käsutada jääb, või üksikud rühmad ehk rasked kuulipildujad laskur-kompanii juurde antakse jn. Iras mõni rühm iseäralise ülesande saab. Ühtlasi käsib ta, kui tarvilik, osa rühmi eraldada lennukite vastu võitlemiseks ehk reserviks. Üksikute raskete kuulipildujate juurdeandmine laskurkomapniidele, mis vana määrustik täiesti ära keelas, tuleb sagedasti ette.
Rasked kuulipildujad peavad tulistama üle oma väeosade ja flankeerivalt, kus maastik seda vähegi lubab. Kui see mitte võimalik pole, tuleb kasutada neid tühikuid, mis eelolev jalgvägi enda vahele on jätnud. Viimasel juhtumisel peavad kuulipildujad vaenlasele palju lähemal asuma. Selle tõttu hävitatakse nad vaenlase poolt ka kerge mini. Teatud eeltingimistel on võimalik ka tasasel maastikul ül< oma osade vaenlast tulistada.
Rügemendi ülem käsutab miinipildujate kompaniid ja jalgvä* saatjat patareid samuti, kui pataljoni ülem raske-kuulipildujate kom paniid. Ka miinipildujate kompaniile bn tähtis, et ta otsustaval minuti ja kohal ühiselt võiks tegutsema hakata. Harilikult antakse ta aga rüh made kaupa pataljonide juurde, isegi üksikuid miinipildujaid antaksi lahingu kestvusel laskur-kompaniide juurde. Kerge miinipilduja oi oma ehituse ja varustuse poolest väga liikuv. Võib lahingväljal vedads ehk kanda ja järgneb jalgväele igalepoole kergelt. Teatuc tingimistel võib ka ratastelt tulistada. Kuuli lend joon on nõnda kõver et ta pea alati varjatud seisukohalt võib tulistada. Olles varustatut soomusmiinidega on ta väga hea sõjariist soomusautode vastu.
Keskmise miinipilduja liikumise võimalused on juba enam piiratud Tema tulevalmis seadmine nõuab keskmiselt % tundi.
i ? ^ ' -: •. ^PiiMH
Kui miinipilduja lahingusse saadetakse, tuleb arvesse võtta aega, mis neil tarvis läheb luureks, edasiliikumiseks ja tule valmis seadmiseks, vähest laskemoona tagavara ja raskusi, millega selle tagavara täiendamine lahingväljal on ühendatud.
Jalgväe saatja patarei töötab tihedas sidemes ialgväega. Kogu jalgväe patarei ühine töötamine tuleb harva ette. Harilikult jaotatakse ta rühmadeks ja mõnikcrd ka üksik-kahuriteks. Raskused, mis juba miinipildujate kohta nimetatud, maksavad jalgväe kahurite kohta veelgi kõrgemal määral. Sellepärast peab jalgväe kahuritele ülesannete andmisega tagasihoidlik olema. Märgi hävitamiseks, millega raske kuulipilduja ehk miinipilduja võivad valmis saada, ei või jalgväe kahurid välja nihutada. Teatud lahingülesannete täitmiseks võib üksikuid jalgväe kahurid anda isegi kompanii ülemate käsutada. Kõige paremini suudavad jalgväe kahurid oma ülesannet siis täita, kui nad igat maastiku varjet kasutades mitmesugustelt, tihti lahtistelt seisukohtadelt tulistavad ja siis jälle ruttu kaovad, enne kui vaenlase kahurtuli neid on muutnud tabada.
Kui jalgväe rügemendile kerge kahurvägi juurde antakse, siis võitleb viimane harilikult oma juhi ühtlasel juhatusel. Väiksemateks isadeks jaotamine raskendab juhtimist ja killustab mõju. Seda võib sinult siis lubada, kui olukord ja maastik seda tõesti nõuavad. Harili-
'älilt koondatakse kerge kahurväe ja miinipilduja tuli kõige tähtsamasse
lahingribasse. Laskemoona järelsaatmise eest kerge kahurväele ja ka ialgväe patareile muretsevad kahurväe juhid. Karabiinerite, kuulipil-ciujate ja püstolite jaoks laskemoona ning lähedamaa võitlusabinõusid nõuab kahurväe juht oma jalgväe ülemalt. Side jalgväe ja kerge kahurväe vahel on eriti tähtis ja selle eest peab kahurvägi muretsema esimeses järjekorras.
Mida vähem kahurväge tarvitada on, seda rohkem peavad miinipildujad ja rasked kuulipildujad täitma tema ülesandeid.
. Lahingkäsk. Kui ettevalmistused lõpul, annab juht käsu pealetungiks. Kui ta teiste osade vahel võitleb, siis järgneb käsk juhile kõrgema instantsi poolt antud ülesande põhjal. Võitleb ta aga üksi, siis otsustuse põhjal, mis ta vaenlase ja maastiku luurelt saadud andmete najal teinud. Suuremalt osalt jäetakse juhi hooleks, kuidas ta oma ülesande täidab. See on üks modern lahingviisi põhimõtteist ja ta omab maksvuse kõigi juhtide kohta, alates jao ülemast. Alluv kannab aga täielikku vastutust, kui ta ülesandest kõrvale kaldub. Ka iseseisva otsustuse juures peab ta tegutsema üldise ülesande piirides.
Alamate juhtide lahingkäsud peavad palju üksikasjalisemad olema, kui varem. Hädalistel juhtumistel peab aga ka ilma sarnase pika käsuta läbi ajama. Nimelt väiksemate üksuste juhtide kohta maksab sõna: „Kriitilisel momendil on isiklik eeskuju kõige parem käsk." Juht peab lahingu algul viibima ees, isiklikku luuret toimetama ja siis maastiku ja olukorra kohaselt- suusõnalise käsu andma. Alates pataljonist ülespoole kirjutab adjutant need käsud lühidalt üles. Kui aeg ja olukord lubavad, antakse käsk kokkukutsutud üksuste ja relvade ülematele. Kui mõnel üksusel vaja kiirelt tegutseda, antakse neile üksustele eraldi käsud kätte kaardi järele. Need käsud peavad sisaldama peale ülesande veel kõige tarvilikumaid teateid teiste väeliikide ja naabrite üle. Sarnased eraldi käsud võetakse pärast kirjalikult kokku. Kui sarnane eraldi käsk käskjalaga edasi antakse, siis tuleb seda kirjalikult teha, võimalikult juurde lisades krokiid.
Lahingkäsu jaoks pole võimalik mingit skeemi ülesseada. Pataljonile ehk rügemendile antud lahingkäsk sisaldab eneses: 1) teateid vaenlase ja maastiku üle, 2) teated oma ja naabri kahurväe ülesande üle, 3) teated juhi kavatsuste üle, 4) ülesanded alluvatele rasketele relvadele ja side nendega ning naabriosadega, 5) lahingpiirkonna ja kallaletungi suundipunktide määramise, 6) reservi ja selle asukoha ning lennukite vastu kaitse määramise, 7) üldise side, 8) sidumise punkti ja vooride asukohad. Käsk peab varustud olema märkusega, kus ja millal ta välja on antud. Iga käsu andmise juures peab arvesse võtma aega, mis tarvilik selle käsu täitmiseks.
Võitlusriba.
Üksikutele osadele näidatakse kätte kindel hargnemise koht ja kallaletungi suundpunktid. Selle läbi sünnivad võitlusribad, milledes üksikud osad võitlevad kuni teatud märgi valdamiseni. Ainult väiksemate üksuste juures (kompaniist allapoole) võib kindlate võitlusribade määramisest mööda minna. Siis tuleb aga kallaletungi suun osa keskelt ehk tiiba läbistava joone abil kindlaks määrata. Võitlusriba näol väeosale antud kindel raam hoiab teda liig laialipaiskamise eest ja garanteerib teatud paigutuse sügavusse. Ühtlasi kergendab ta väeosa kooshoidmist ja juhtimist. Kuid kindlad võitlusriba piirid ei tohi väeosale mitte komistuskiviks saada. Kui maastiku kasutamine seda nõuab, võib ajutiselt ka oma võitlusribalt lahkuda. Selle läbi vabaks jäetud maaala tuleb aga kindla vaatluse ja kui tarvis tule all hoida. Kui üksikud märgid on vallatud, tuleb võitlusriba uuesti kindlaks määrata. Pataljon, mis asub teiste osade vahel, võtab pealetungi] oma alla umbes 400— 500 m.
Jõudude jaotus, raskuspunkt.
Suuremalt jaolt pole jõudude jaotus võitlusribades mitte ühesugune. See ripub ära maastikust, näiteks võib lahtist maastikku mõnesugustel tingimistel ainult raskekuulipilduja tulega katta, kuna aga peajõud koondatakse maaaladele, kus kergemini edu peale loodetakse. Nendel maaaladel võitlevatele osadele antakse kitsamad võitlusribad. Ühtlasi saavad nad ka rohkem raskeid relvu ja sideabinõusid. Suuremalt jaolt järgnevad neile ka reservid.
juhil võimalus lahingut omal jõul läbiviia, otsustaval kohal lööki anda, jõudusid sügavusest ettepaisates.
Väeosal, kelle käsutuses pole küllaldaselt lennuväge, on väga raske vaenlase jõudude jaotust täpselt teada saada. Sellepärast tuleb koht, kuhu lahingu raskuspunkt kantakse, peaasjalikult maastiku järele valida. Kui mõni maaala head varjatud lähenemise võimalust pakub ning oma iseäralduste poolest kallaletungivale jalgväele raskete relvade tulekaitset võimaldab — tuleb lahingu raskuspunkt sinna asetada. Kui aga maastik erilisi soodustusi ei paku, tuleb tervel rindel väheste jõududega Kallaletungile asuda. Tugevad reservid jäetakse sel juhtumisel nõnda kaugele maha, et neid kerge on tiibadele välja nihutada. Kui nüüd iahingu ajal vaenlase nõrgad kohad ilmsiks tulevad, lükatakse reservid nende nõrkade kohtade vastu j ei seega on sissemurre saavutatud. Alates ?lendest sissemurde kohtadest valmistab kahurväe ja raske-kuulipilduja i/uli teatud tänavad, läbikäigu teed vaenlase sügavusse, kust kaudu lündävad osad vaenlase sügavusse edasi tungivad. Vaenlase osade peale, *>"ds neid tänavaid piiravad, antakse maashoidvat tuld, et oma ette-fcunginud osadel tiibu ja seljatagust vaba hoida. '
?
Juhi koht.
q1 Juht valib oma koha nõnda, et ta kogu kallaletungi maastikku võib vaadelda ja reservisid kergelt käsutada. Kallaletungi edasiliiku-TTiisega liigub ka juhi vaatluspunkt edasi, nõnda et ta võitlevaid osasid o<na mõju alt ei kaota. Endist vaatluspunkti ei pea ta aga mitte enne ?naha jätma, kui uuel vaatluspunktil side üksustega loodud on. Jalg-jn kahurväe tegevus kooskõlastatakse kõige paremini siis, kui mõlemad ?juhid ühte ja sedasama, ehk vähemalt ligidal asuvaid vaatepunkte kasutavad. Rügemendi ja' pataljoni ülemad märgivad oma vaatepunktid nelja- ja kolmenurgeliste lippudega.
Kallaletungi läbiviimine.
|y Jalgväe kallaletungi läbiviimine seisab selles, et tuli ja liikumine nõnda peavad olema kooskõlastatud, et ühe osa tuli teisele edasiliikumist võimaldab. Laskurjagude.löögijõudu on vaja alalisel automaat relvade tule kaitsel võimalikult väheste kaotustega esiteks vaenlase lähedusse ja siis tema sügavusse viia. Jalgväe tule kaitset teostavad esiteks kahurvägi ja teiseks jalgväe oma rasked ja automaat relvad. Jalgväe kerged automaat relvad liiguvad raskete ja oma enese vastastikkusel tule kaitsel ja toetusel kuni rünnak distantsini. Käsikäes kergete relvade edasiliikumisega käib ka raskete relvade edasiviimine. Kuid see peab nõnda sündima, et tulekaitse sekündikski ei katkes-tuks. Väga tähtis on, et tulekaitse kohe ja otsustavalt edasiminekuks ära kasutatakse.
ara Kasutades maastikku ja tarvitades mitmesuguseid liikumise vorme, liiguvad kerge-kuulipilduja ja laskur j aod niivõrd vaenlase ligi, kui vähegi võimalik, ilma ise tuld avamata. Sissekaevumine on lubatud kahurväe tule all ka siis, kui seisak kestab ainult mõned minutid. Vana määrustik nägi sarnases kaevurnises pealetungi hoo vähenemist. Kuid seda pole karta, kui alamad juhid küllalt energilised on.
Kerged kuulipildujad moodustavad pealetungi tuliküüned. Nad astuvad harilikult keskmistelt kaugustelt tulivõitlusse. Jalgväe rasked relvad järgnevad astmetena. Mida selgemini vastupanu punktide asupaigad selguvad, seda tihedamaks muutub koostöö, sagedasti tõuseb tarvidus osa raskeid relvu eelvõitlevate üksuste käsutada anda, kui seda juba ennem pole tehtud maastiku iseäralduste tõttu. Nüüd kujunevad võitlusgrupid vahelduvas koosseisus (näiteks üks kerge kuulipilduja ja üks ehk rohkem löögi j agu) ühiste ülesannete täitmiseks. Need ülesanded täidetakse võitlusgruppide poolt seda kergemini, mida ootamatult ja tiiva pealt katsutakse tegutseda. Mõlemad tegurid: ootamatus ja tiibtegutsemine mõjuvad vaimliselt vaenlase peale ja nii võib ka arvulise-selt palju suuremat vaenlast lüüa.
Tiib-tegutsemise all mõtleb ,,Saksa jalgväe väljaõpetuse eeskiri" taktilist ümberhaaramist ja tiibtuld. Modern võitlusviis võimaldab mõlemat juba ka väiksemate üksuste tegutsemise juures. Juba üksikud
VOitlUSgrupW peavad püüdma, lüüa, vaenlast ümbcxliaaxamiscga.. Selle
juures võib kerge kuulipilduja vaenlase vastupanu pesa peale frontaalselt tuld anda; kuna löögijaod haaravad, tungivad frontaalselt kerge kuulipilduja flankeeriva tule kaitse all edasi (Stosstrupptaktik).
Sel haaramise püüdel on muidugi olemas piirid, sest muidu võib haarav grupp ise vaenlase käest tiibtuld saada.
Ootamatus on üks üldise lahingedu peapantidest. Tal on suur tähtsus ka väikeste üksuste ja üksikute sõdurite tegevuses; nii näiteks peavad vaenlasele ootamata ja järsku tulema kuulipilduja ja miin'-pilduja tule valingud, laskuri näpsav lask, hüpe edasiminekuks ja sissemurdeks ning vastulöök. Tarvilik on vaheldus liikumises edasitungil, leidlikkus ja kavalus. ,,Hea juht on leidlik abinõude valikus", ütleb eeskiri. Niipea kui laskurid vaenlase mõjuva tule piirkonda jõuavad, kannab kahurvägi oma tule vaenlase jalgväe peale üle. Juhi kohus on kooskõlastada mitmesuguste relvade tegevust vastavalt kallaletungi eesmärgile. Vaja on kiiresti vaenlase nõrgad kohad ära tunda ja pealööl sinna juhtida. Kahurväega peab side olema otsekohene ehk ülemuse kaudu, mis võimaldab kahurväe tuld teatud kohtadele juhtida ja õige ajal jälle üle kanda. Kõik alamad juhid peavad kallaletungi jätkama, ka üle määratud kallaletungi märkide kuni see vähegi võimalik ia ülesandega kooskõlas on. Selle juures peavad juba alamad juhid (jao, rühma ja kompanii ülemad) vaenlase nõrku kohti iseseisvalt äratundma ja selle järele tegutsema ning ülemusele kiirelt selle üle teateid saatma
Löögijõud peab vaenlasele nõnda lähedale jõudma, et viimane tedi oma rasketest relvadest tulistada ei saa ilma oma osadele kahju sünnitarnata. Eelpool viibivate üksuste osad, mis taga asusid, visatakse ette ja nõnda kujuneb sissemurdeks tarvilik löögijõud.
Sissemurre. Eelolevate üksuste juhtide algatusel sünnib sissemurre väga harva ühiselt. Teravalt jälgides eeljoone tegevust peavad jalgväe rasked relvad ja kahurvägi õigel ajal tõkketule looma, mis siis jalgväe poolt kohe ära kasutatakse. Toetatuna kerge kuulipilduja ja püssi granaatide tulest tormab jalgvägi rünnakule, sunnib käsigranaatidega viimast korda vaenlast varju otsima ja asub siis vägeva huraaga täägivõitlusse. Kerged kuulipildujad tulistavad kuni viimse momendini ja ruttavad peale õnnestanud sissemurret löögijagudele järele. Kui kergetel kuulipildujatel viimaselt tule positsioonilt rünnaku ajal pole võimalik tulistada — lähevad nad ründajatega kaasa ja tulistavad liikudes, kui vähegi võimalik.
Läbimurre.
Läbimurre vaenlase sügavusse seisab koos paljudest üksikutest võitlustest, sest tuleb vallata vaenlase vastupanu sõlmed ja pesad. Siin on alamate juhtide iseseisval tegutsemisel ja paendumata pealetungi tahtel ja võidu ihal suur tähtsus. Kus maastik ja vaenlase tuli vähegi lubavad, peavad sissemurdnud jaod kallaletungi suunas edasi
faingima,, vcitiüiiiia(;i öcllcpcalc, c6 j_lhjulci1 vaenlase vtistujjajiu pesad
veel valdamata. Järeltulevad rasked relvad peavad ettetunginud osade ieljatagust ja tiibu puhastama ja kaitsma.. Oigel ajal järelvisatud reservid ja rasked relvad annavad kallaletungile uut hoogu ja pakuvad kindlustust vaenlase vastulöökide puhul. Kui vaenlase sügavuses mõni tugevasti kindlustatud vastupanu punkt on, mida nõnda ruttu ei saa vallata, võib sellest punktist kõva tulekaitse all mööda minna. Juht otsustab, arvesse võttes olukorda, kes selle vastupanu punkti likvideerima peab, kas reservid või mõni muu osa. Kui veel reservis on jalgväe raskeid relvu, siis on neid väga otstarbekohane siin tarvitada. Samuti tarvitatakse ka lähedal olevaid patareid seks otstarbeks. Mõnesugustel juhtumistel määratakse juba enne lahingu algust sarnaste vastupanu punktide likvideerimiseks eraldi osad.
Arvesse tuleb võtta ka vaenlase vastulööke, tema lennukite ja soomusautode kallaletungi. Kui lähedal olevate reservide abiga võimata on vaenlase vastulööki likvideerida, kasutab kõrgem juht seks otstarbeks tema käsutada jäetud jalgväe rasked relvad, jalgväe kahurid ja reservid ära.
Vaenlase tankide, soomusautode ja lennukite kallaletungil on harilikult suur moraalne mõju. Iga ülem, alates kompanii ülemast ülespoole, peab lennukite vastu võitlemist korraldama. Selleks otstarbeks tuleb ära kasutada kuulipildujate ja ka koondatud püssi tuli. Tankide ja soomusautode vastu tuleb võidelda kahurtulega. Selleks tuleb ära kasutada eestkätt jalgväe saatja patarei. Peale selle on iga teise patarei kohus seda teha, kel võimalus tankisid tulistada. Ka võib kasutada miixiipildujaid seks otstarbeks. Kui tankid läbimurravad ja seljatagusesse liiguvad, ei pruugi kaitsja sugugi meelt kaotada, vaid peab rahulikult oma kohale jääma ja järeltuleva jalgväega võitlusse astuma, sest tankid üksi ei otsusta veel lahingut. Mõnesugustel juhtumistel võib juht oma kuulipildujate ja kahurite reservist teatud grupi eraldada, määrates neid võitluseks tankide ja soomusautode vastu. See grupp hoitakse kõik aeg valmis ja paisatakse tankide ilmumisel neile vastu. Igal juhtumisel tuleb hoolitseda kättevõidetud maaala enda käes kindlustamise, läbimurtud lõhede laiendamise ja tiibade kaitse eest.
Kallaletung välisõjas s i s s e k a e v u n u d vaenlase
peale.
Kui juhtub, et vaenlane enam või vähem kindlustatud seisukohale on asunud, käib kallaletungi eel hoolikas luure. Et täpsemaid teateid vaenlase seisukoha üle saada, tuleb tema eelpostid sundida taganema. Nüüd toimetatakse luuret kõigi relvliikidega, et vaenlase peapositsiooni pikkuse, suuna, tugevuse ja osade ning relvade paigunemise üle selgusele jõuda. Luure andmete põhjal otsustab juht, kuidas ta kallaletungi plaanikindlalt läbi viib. Võimalikult tähelpanu äratamata, harilikult pimeduse kaitsel tuuakse kallaletungijad osad lähtekohale ja seatakse, arvesse võttes maastikku, vaenlase poolt võimalikult nõrgalt tulistavatel kohtadel valmis.
Pealetungi kellaaeg määratakse käsuga täpselt kindlaks, samuti ka kõikide relvade ja üksuste tegevus ja koostöötamine. Harilikult käib pealetungi eel järsk tuliettevalmistus, millest ka rasked kuulipildujad ja keskmised miinipildujad osa võtavad, mitte aga jalgväe patarei. Sissemurde momendil läheb see ettevalmistav tuli teatud kindla vaheaegade järele üle edasiliikuvaks tulirulliks. Tulirulli edasiliikumine peab jalgväele täpselt teada olema. Jalgväe kohus on tulirulli mõju otsustavaks löögiks ilma kõhklemata ärakasutada ja veel järeljäänud vastupanu-pesasid hävitada.
Sissemuxdnud jalgväele on alguses abiks ainult kerged miinipildujad ja jalgväe kahurid; viimased ei võtnud tuliettevalmistusest just sellepärast osa, et nüüd olla juhi käsutuses kõige laskemoona tagavaraga. Lahingu ülekandmisega vaenlase sügavusse antakse ka osa kahurväge jalgväe ülemate käsutusse, lähedamaa võitluse ülesannete täitmiseks. Edasi läheb võitlus vaenlase sügavuses samuti nagu eelpool kohtamislahingu kohta kirjeldatud.
Tagaaj amine. Kui sügavusse paigutatud vaenlane on läbi murtud, ehk taandub, tuleb teda jälgida kogu rinde laiusel ilma erilise käsuta. Kõik ülemad ruttavad kaugele ette. Visatakse ette ka ruttu liikuvad reservid ja jalg-vägi jõuvankritel, kuulipildujate saaterühmad ja jalgväe kahurid. Tule ja järeljätmata pealtungimisega tuleb vaenlane lõpulikult purustada. Isegi öö ei tohi tagaajamist takistada. Esinaisel võimalusel tulevad üksused uuesti korraldada ja reservid eraldada. Tuleb korraldada lahingmoona ja voori järelsaatmist.
Kui vaenlasel korda läheb vastupanuks positsioonile asuda ja jälgivatel osadel kohe korda ei lähe teda läbimurda, katkestakse käsuga tagaajamine seniks, kuni kahurtuli ehk muud abinõud vaenlast uuesti on kõigutanud. Sellest peab kohe teatama kõrgemale ülemusele. Ühtlasi peab naabritega sidet looma.
Kui pealetungi jätkamiseks tarvilik jõud puudub, ehk kui pealetung oma eesmärgi on saavutanud, siis tulevad juhil kõik abinõud tarvitusele võtta, et kättevõidetud maaala enda käes kindlustada. Kättevõidetud esimesed seisukohad muudetakse peavõitlus-positsioo-"iks, millel kerged kuulipildujad ja laskurid kaevuvad, raskete relvade kaitsel. Sügavusse paigutamine tuleb kohe läbiviia ja tulejaotus kooskõlastada. Arvesse võttes maastikku, võib kauemaks ajaks kaitseseisu--orda asumise juures peavõitlus-positsiooni tagasi tõmmata. Lahing-^"lpostid jäävad vaenlase lähedusse, tö
Kaitselahing.
Qi Kaitselahingu viisid on ilmasõja jooksul palju muutunud. Need Muutused on tingitud peaasjalikult relvade mitmekesiduse ja arvu suurenemisest.
Oi Varemalt katsuti läbimurde hädaohtu sellega kõrvaldada, et Traitsejoon 3 kaevikute reaks jaotati, umbes 100 m. vahega. Kui aga suuremad kaliibrid tarvitusele võeti, tekkis tarvidus II joont esimesest i—3 klm. kaugele paigutada. I joon täideti ka õredamalt. Kui 1917 a. liitlaste kahurväe ülekaal iseäranis selgesti ilmsiks tuli, tekkis tarvidus vaenlase tuld rohkem killustada. Sellepärast võeti tarvitusele paigutus sügavusse. Eelvõitluse positsioon täideti õredalt, saarte taoliselt, tsha poole aga ehitati- palju vastupanu pesasid ja turbepunkte. Eel-võitlus-positsioonil asuvatele gruppidele oli vaenlase ülekaalu ees taga-ü:;mine peavõitlus positsioonile lubatud.
See sisaldas aga endas mõningaid pahesid. Sellepärast nõuab ; praegune Saksa jalgväe väljaõpetamise eeskiri, et grupp oma seisukohta 'psab kaitsma kuni vaenlase kallaletungi tagasilöömiseni ehk viimse meheni. Grupi juht võib aga oma gruppi paremale ehk vasakule pare-Wale seisukohale asetada, mitte milgil juhtumisel aga taganeda ihna käsuta. •
Kaitsmine peab sarnane olema, kus mitte ei taheta ainult teatud seisukohta oma käes pidada, vaid vaenlast lüüa. Suureks kasuks on uhile, kui ta oskab vaheldamisi õigel ajal kallaletungida ja kaitsta.
Peavõitlusjoon. Kaitsel asetatakse vaenlased sügavale maaalale, postisoonile, mille esimene äär harilikult pea võitlusjooneks nimetatakse. See esimene joon määratakse juhi poolt übe^ alamate juhtidega ja raskete relvade ülematega kindlaks tegelikult maastikul. F. u. G. (Juhtimine ja lahing) ütleb: ,,Peavõitlusjoon kujutab enesest joont, mille ees kallaletungiv vaenlane kõikide relvade tule all kokku peab varisema, mis, olles vallatud mõnel juhusel vaenlase poolt, tingimata peab tagasi võetama, nii et ta lahingu lõpul väeosa käes on. Selleks peab pea-võitlusjoone ette vägev tulikaitse loodama, millest osa võtavad mitte ainult kahurvägi ja eelpool asuvad jalgväe üksused, vaid ka tagapool asuv jalgvägi oma raskete kuulipildujatega ja miinipildujatega.
Kui eduga tahetakse võidelda, ei tohi vaenlasele võimalust anda enne jalgväe lahingut peavõitlusjoone äratundmiseks. Olles hoolikalt kohandatud maastikule, jookseb peavõitlusjoon tihti mäeseljan-dikkude tagant ja otse läbi metsade ja maakohtade. Väga hea on muidugi kui peavõitlusjoone ees asuvad loomulikud takistused tankide ja soomusautode jaoks (sood, vesi j. n. e.) Olles paigutatud peavõitlusjoone taha sügavusse, seab väeosa end seal üksikute pesade, punktide, sõlmede ja gruppidena visaks vastupanuks valmis. Küllaldast tähelepanu tuleb pöörata maskeerimisele, et end kaitsta vaenlase õhuluure ja kallaletungi eest. Väga tähtis on, et üksikud pesad end ka tiibadelt saaks kaitsta ja üksteist flankeeriva tulega võiks toetada. Igale üksusele, ka jaole, näidatakse oma kindel piirkond kätte. Piirkondade laius ripub täiesti maastikust ära. Juhid eraldavad oma üksustest reservid, milk abil nad vaenlase üllatavaid ettevõtteid likvideerivad.
Nagu juba ülal tähendatud, peab peavõitlusjoone ette väge? tulikaitse loodama. Kuid sügavusse paigutatud rasked relvad peavac oma tulega ka postisooni all oleva maaala katma, kui see tarvilik on, Sellepärast on täpne tuleplaan tarvilik, mis isa relvale tema ülesande ja tegevuspiirkonna ära näitab.
Kui aega ja vähegi võimalik on, tuleb positisooni eelne maastik ka vaenlase seisukohalt luurata. Tingimata alati peab kuulipildujae lennukite vastu võitluseks määratama.
Soovitav on valmistada vahelduvaid seisukohti kõigi rasket* relvade jaoks. Iseäranis mõjuv kallaletungi tagasilöömiseks on raskete kuulipildujate ja kahurite tuli, mis viimase momendini vaikisid ji seega vaenlasele üllatuse valmistavad.
L a h i n g-eelpostid.
Mõni kilomeeter peavõitlusjoone ette (kaugus .ripub täiesti äri maastikust), asetatakse laMng-eelpostid, kes vaenlase eest peavõitluS] joont peavad varjama ja positsiooni eelse maastiku vaatlemist võima! dama, mis peavõitlus-positsioonilt tihti raskendatud on. Ka peavad nai väeosa kaitsma vaenlase üllatava kallaletungi eest. Mõnesugustel juhus tel võib eelpostidele ka kerged miinipildujad kaasa anda (võitlusel soomusautode vastu).
Harilikult seisavad lahing-eelpostid päevaajal mitmesuguste vahelduvatel vaatluskohtadel paigal, öösel nad suuremalt osalt liiguvad
Nende jaotus, jõud ja ülesanne ripub ära olukorrast. Oma tegevuse kohta saavad nad täpsed käsud. Nende tagasitõmbamist peab nõnda korraldama, et nad peavõitlusjoone tuld ei segaks.
Kui lahing-eelpostid eeljoone kompaniidest võetakse, siis alluvad nad edasi oma kompanii ülemale ja hoolitsevad oma kompanii piirkonna eest. Et sarnasel juhtumisel kogu väeosa eelpostide tegevus küllalt ühtlane pole ja neile külje peale liikumine teatud viisil kitsendatud on, sellepärast on paljudel juhustel kasulikum, kui teatud piirkonna eelpostid sama piirkonna reservi alla kuuluvad. Eelpostide ülem saab juhtnöörid siis piirkonna ülemalt. Selle läbi kindlustatakse «atlane ja elastiline eelpostide võitlus.
Side.
Raskete relvade ja naabritega kooskõlastatud tegevuse eeltingimuseks on peale vaatluse veel hea side. Side peab, hoolimata vaenlase
iule mõjust, alati korrashoitama.
fC •
K - . , Y- ? ?
Kallaletungi tagasilöömine.
Niipea kui vaenlase lähenemine on kindlaks tehtud ja vähegi
yääriliaod märgid ilmuvad, avab kahurvägi juha haugcma zziaa peale
tule, esimeses joones vaenlase kahurväe pihta. Kui aga vaenlase jalg-vägi end pealetungiks valmis on seadnud ja edasi liigub, kantakse tuli Vas osalt ehk täiesti jalgväe peale üle. Siin astuvad juba ka rasked kuuli-jjUdujad ning miinipildujad tegevusse.
Niipea km vaenlane peavõitlus-postisioonile nõnda ligidale va tulnud, et tema kahurvägi seda ilma oma osadele kahju tegemata tulistada ei saa, avavad ka peidetud kerged kuulipildujad ja laskurid järsu tule. Kergel kuulipildujal on kallaletungi tagasilöömiseks pea-xšihtsus. Nende kõrval peavad aga ka laskurid oma näpsava laskmisega niiirikeseks ajaks ilmuvaid märke hävitama. Kui vaenlasel korda läheb positsioonile sissemurda, tuleb teda sügavusse ja seni vaikivate raskete .kuulipildujate ja naabri vastupanu pesade tulega seni paigal hoida, JiUni vastulöögiga reservide etteviskamisega sissemurre likvideeritakse.
Et pimeduses ja udus vaenlase kallaletungi tagasi lüüa, selleks tuleb päeva ajal (valges) tarvilikud ettevalmistused teha (kauguste mõõtmine, mõõtlaskmine). Valveteenistust tuleb kõvendada ja positsioo-nieelset maaala valgustada (raketid, valgustusmiinid) ning raskete relvadega kindlat sidet hoida, siis ei ole üllatusi nõnda kergesti karta. [Piirkondade reservid toodakse vaenlase öösise kallaletungi ajal lähemale.
Kui vaenlane peavõitlus-positsiooni eelses tules kokku on varisenud, võib vastukallaletungi ettevõtta. Sarnase vastukallaletungi otstarbekohasus tuleb aga igal juhtumisel hästi järelkaaluda.^
,,Ebaõnnestanud vastukallaletung võib raskeid kaotusi ja seisukohalt väljalöömist kaasa tuua." (F. u. G.).
tk
Kaitselahing kohtsõjas.
Kui kaitsmine pikkamööda üle läheb kohtsõjaks, jaotatake rügemendi pataljonid:
Võitlus-, valve- ja reservpataljonideks. Nende, kui ka miinipildujate rühmade vahetus korraldatakse tarviduse järele.
Võitlus-pataljoni ülesanne on positsiooni kindlustamine ja selle kaitsmine.
Valve-pataljon peab igal ajal valmis olema sissemurdnud vaenlasele vastulööki andma. Tema raskeid kuulipildujaid võib kasutada võitlus-pataljoni toetuseks.
Reserv-pataljoni asukoht on võimalikult väljaspool vaenlase kerge kahurväe tulemõju. Hoolikalt peab ta end vaenlase õhuluure eest varjama.
Taandumine. Võitluses viibival osal on võimalik ennast vaenlasest lahti kiskuda ainult siis, kui teatud edu on saavutatud, ehk kui maastik selleks iseäralisi soodustusi pakub. Harilikult peab ka kõige raskemas olukorras pimeduseni vastupanema. Vaelane ei tohi milgil kombel teada saada, et taandumine kavatsusel. Alamad juhid (pataljonide ja kompaniide ülemad) jäävad kogu aeg oma üksuste juurde, et neid pihus hoida
Esiteis saadetai.Be haavatud, vaugid ja voor ära. Võitlzioahiziõnd
mida võimalik pole kaasa viia, hävitatakse.
Oma reservid, ja osa raskeid relvu võtab nüüd juht ühe ohvitser poolt valmisvaadatud tagapool asuvale positsioonile. Kahurväe j raskete relvade tule kaitsel taanduvad nüüd eeljoone kompaniid või malikult tähelpanemata määratud tagapool asuvale seisukohale. Taan dumist võimaldavad kerge kuulipildujate jaod rikkaliku laskemoonaga üksikud- rasked kuulipildujad, miinipildujad ja kahurid, mis tarvidusi korral eneseohverdamiseni vastu panevad. Edasi sünnib jalgväe ji raskete relvade taandumine järkude ja piirkondade kaupa. Kui vaen lane selle juures pealtungi jätkab, moodustatakse käsutada olevates jõududest front, neid asetades vastupanu seisukohtadele. Juht katsu oma väeosa võimalikult kiirelt vaenlasest tarvilikku kaugusesse asetada et tegevusvabadust omada.
Sideteenistus. Raskete relvade ja üksuste tagajärjerikas ja kooskõlastata tegutsemine ripub suuresti ära heast ja alalisest sidest- Kui sidet või malik pole pidada vahetu vaatlemise abil, tuleb ta kohe kindlustad sideabinõude läbi. Rügemendi ja pataljonide juures asuvate siderüh made ülemad peavad alati informeeritud olema olukorra ja juhi kavat süste üle. Nemad juhivad sideliinide sisseseadmist ja on ka nende tööta mise eest vastutavad. Senikaua, kui staabid veel liiguvad, peetaksi sidet ratsanikkude, rattasõitjate, käskjalgade ja mõnesugustel juhuste ka helkside läbi. Kui aga lahingusse astumisega ülemate vaatluspunkti kindlaks on määratud algab traatübenduse sisseseadmine. Telefon esineb peasideabinõuna. Peale selle peaks igal vaatluspunktil ka helkside abinõud olema. Põhimõttelikult vastutab iga staap side eest järgmise alama instantsiga ja parempoolse võrdse naabriga, kuna aga alam instants selle peale vaatamata kõik abinõud peab tarvitusele võtma, et seljatagusega sidet luua ja alal hoida. Põhimõttelikult loovad lähedamaa võitluse kahurvägi, jalgväe patarei ja miinipildujate kompanii sidet jalgväe ülemusega.
Lahingu alguks ehitab diviisi side osakond kas otsekohese ühenduse diviisi ja rügemendi vahel, või ta ehitab kavatsetava pealetungi suunas /-?ea sideliini, mille kaudu siis rügement side loob. Pataljoni poolt ?luuakse telefoni-side vähemal ühe eeljoonel võitleva kompaniiga, harilikult sellega, missugune kõige tähtsamas piirkonnas võitleb. Helkside, käskjalgade ja teatekoerte kaudu tuleb side iga kompaniiga ja ??aabri pataljoniga sisseseada. Kompanii ülem peab sidet oma rühmadega la. alluvate raskete relvadega leppemärkide, hääle, käskjalgade ja teate-ioerte kaudu. Teatekoeri on iseäranis kasulik tarvitada raskelt läbi-iäidaval maastikul ja ägeda tule all. Ettesaadetud piilurid peavad sidet leppemärkide, signaliseerimise ja valgustus-signaalide abil. Paksus udus, kui valgustussignaalisid näha pole, tuleb sidet ka akkustiliste afektide abil pidada (näit. vile Särvö hääl j. n. e.).
Kokkuvõte.
Modern lahingpidamise elementidena esinevad: tühikute ja gruppide taktika, kõigi relvade kooskõlastatud tegutsemine, flankeerimine ia lahingu raskuspunkti õigesse kohta asetamine. ,,Jalgvägi otsustab Ühingu" ütleb ,,Saksa jalgväe väljaõpetamise eeskiri", sellepärast •peab temas võitlejaid kasutama, kes kehaliselt ja vaimliselt enda ülesande kõrgusel suudavad seista. Nõudmised, mis modern lahing alamate juhtide teadmistele ja meelekindlusele ette paneb, on suuresti kasvanud.
Mitte skemaatilist, vaimuvaest eeskirjade täitmist, vaid üleolevat, otstarbekohast abinõude valikut tekkinud olukorra lahenduseks nõuab •juhtidelt ,,Saksa jalgväe väljaõpetamise eeskiri".
ü
_
Tartu garnisoni ohvitseridele major Hüttmann'i „Die Kampfweise der Infanterie" järele refereerinud n.-leitnant A. Sirk.
Sissejuhatus.
Saksa jalgvägi astus ilmasõtta väljaõpetatuna 19. mail 1906 a. väljaantud jalgväe lahingmäärustiku järele. Need väljaõpetamise määrused käsitasid igat väeliiki üksikult, kuna aga mitmesuguste relvade koostöötamisele küllaldast tähelpanu ei pühendatud. Pataljonid koosnesid ainult jalgväest. Rügement omas ainult ühe kuulipildujate kompanii 6 raske kuulipildujaga. Ilmasõja algupäevil viidi kõik kallaletungid ühekülgselt, jalgväe vastastikkuse tuletoetuse najal läbi. Jalgvägi ei usanud kahurväega intensiivselt hooatöötada - tihti toimao ta kallaletungile, äraootamata kahurväe tulemõju. Kui sarnased kallaletungid siiski õnnestasid, siis tuleb seda Saksa sõduri paremusega seletada, vastastega võrreldes. Kuid edu lunastati tihti suurte ohvritega, mis osalt tingitud oli tihedatest laskurahelikkudest, osalt oskamatusest maastikku kasutada.
Sõja jooksul suurenes liitlaste kahurväe, kuulipildujate ja lennukite arv järjest. Ilmusid tankid. See kõik nõudis Saksa jalgväe lahing-viisi ümberkujundamist. Sõjaväe ülemjuhatus ei jätnud seda tähelpane-mata ja katsus kogemuste põhjal oma arvurikaste ettekirjutustega anda uusi näpunäiteid. 1921 a. ilmus: ,,Ühendatud väeliikide juhtimine ja lahing." (Führung und Gefecht der verbundenen Waffen). 1923 a. ilmus ,, Jalgväe väljaõpetamise eeskiri". (Ausbildungsvorschrift für die
Infanterie.)
Ülalnimetatud tööd võimaldavad sõjakogemuste põhjal Saksa sõjaväele täiesti ühtlase väljaõpetuse. Esimene töö ,,F. u. G." käsitab Saksa kui suurriigi modern relvastust ja varustust, et ei unustataks (nagu major Hüttmann tähendab), mis sakslased Versailles rahulepingu järele on kaotanud. Teine töö aga: ,,Jalgväe väljaõpetamise eeskiri" on kirjutatud praegu olemasoleva Saksa sõjaväe kohaselt. Peaasjalikult selle töö on ka major Hüttmann võtnud oma teose aluseks.
Jalgväe rügemendi koosseis ja varustus.
Jalgväe rügement koosneb 3 pataljonist ja 1 miinipildujate kompaniist. Pataljon: 3 kompaniid: 1 raske-kuulipildujate kompanii.
Laskur kompaniis on 6 kerget kuulipildujat, igal rühmal — 2. Kerged kuulipildujad veetakse lahingvankritel, kui aga liikumine lahingval-misolekut nõuab — siis käsivankritel. Kuulipilduja kompaniis on 4 rühma, igas 3 rasket kuulipildujat. 1. 2. ja 3. rühmal on kahehobuse rakendus, 4 saaterühmal 4 hobuse rakendus. Jäägri-pataljonide kuulipildujate kompaniidel puudub 4-as saaterühm, rasked kuulipildujad ja laskemoon asetatakse kandekoormana veoldomadele.
Raske-kuulipildujate kompaniides on määratud saaterühma 3 rasket kuulipildujat ja 1. 2. ja 3. rühmast igaühest 1 raske kuulipilduja ühes tarvilise varustusega lennukite vastu võitlemiseks. Samaks otstarbeks määratakse laskur-kompaniist 3 kerget kuulipildujat. Miinipildujate kompaniis on 4 rühma. 1. ja 2. 3. rühmal on igal 2 kerget miinipildujat. 4-dal rühmal — 2 keskmist miinipildujat.
Iga rügemendi ja pataljoni juures on side rühm (Nachrichtenzug), mis on varustatud telefonidega, helk-side aparaatidega ja teate koertega. Tarviduse korral antakse rügemendi juurde ka sädetelegraafi abinõud. Kohtsõjas leiavad veel kirjatuvid tarvitamist. Lahingu ajaks antakse rügemendile veel juurde üks jalgväe saatja patarei ja ratsaväge. Iga patarei juurde kuulub 2 kerget kuulipildujat.
Juhtumistel, kui olukord diviisi kahurväe ülemat oma kahurväe tuld küllalt ühtlaselt ja tagajärjerikkalt juhtida, ei luba, võidaks© osa diviisi kahurväest jalgväe rügemendi ülema käsutusse anda, kui läheda -maa võitluse kahurvägi.
Kergeteks jalgväe relvadeks nimetatakse püss, karabiiner, kerge kuulipilduja, püstol, käsigranaat; rasketeks aga — raske kuulipilduja, miinipilduja ja jalgväe patarei kahurid.
Nii on siis endisest ühtlasest jalgväe rügemendist saanud mitmesuguste sõjariistliikide segu, mille tõttu rügemendi võitlusvõime mitmekordselt on kasvanud. Näituseks oli enne sõda rügemendil 6, nüüd aga 90 rasket kuulipildujat, peale selle veel miinipildujate kompanii. Varustamine mitmesuguste side abinõudega võimaldab kõikide osade intensiivset koostöötamist. Versailles'i rahulepingu järele on Saksa sõjaväe jalgväe saatjad suurtükid (nagu nad teistes sõjavägedes on) keelatud. Sellepärast peab neid diviisi kahurväest jalgväe juurde määratama. Ülevalpool üles loetud jõud peavad ühise eesmärgi saavutamiseks kooskõlastatud olema mitte ainult taktiliste nõuete täitmisega, vaid ka juhi suurte tehniliste teadmiste ärakasutamisega.
Rännak-kolonn on raskete relvade ja lahingvankrite hulgalise suurenemisega saanud palju tundelisemaks vaenlase tule vastu ja veninud palju pikemaks. Kuna varem terve rügemendi rännak-kolonni pikkus 2100 mtr. oli, on ta nüüd 3500 mtr. peale suurenenud.
Ilmasõja eelsed ja modern võitlusviisid. Ehk küll paljud põhimõtted, mis enne ilmasõda maksid, praegug veel loetakse tähelpanu väärilisteks, lähevad siiski tolleaegne ja praegum lahingpidamise viisid suuresti lahku. See lahkuminek on tingitud peaasjalikult relvade arvu, mitmekesiduse ja nende mõju suurenemisest. Enne ilmasõda maksis põhimõte: kui maastik lubas varjatud lähenemist ja hargnemist, siis moodustati tegeliku tule kaugusele väljajõudes tihedad laskurahelikud. Kui aga maastik mingit varju ei pakkunud, siis moodustati tihe laskurahelik esimesel tulejoonel üksteise järel sinna väljajõudvate õredate lainete kaudu. Sealt edasi läks pealetung vastastikkusel tuletoetusel kuni rünnak-kauguseni. Hüppedpidid nii tehtama, et lamama jäänud naabrite tuli takistatud ei saaks. Kui mõni osa soodsa maastiku tõttu teisest ette oli tunginud, siis ei tarvitsenud ta teisi ilmtingimata järel oodata, vaid võis ka üksikult edasi tungida, kui üäha oli, et tema edasitung võis eduga end kroonida. Reservid pidid ?'?ulejoone teguvõimet täiel määral alal hoidma, kuid siiski pidi nendega alguses kokkuhoidlikult ümberkäima, et nad otsustaval, momendil «.asutada oleksid.
Kui tulejoon rünnaku distantsini oli väljajõudnud ja vaenlane küllaldaselt nõrgestatud näis, mindi rünnakule. Rünnaku käsk võidi anda niihästi eeljoonel kui ka tagapool asuvate ülemate poolt. Hünnak pidi võimalikult ühiselt läbiviidama. Kuid' kui mõni osa rünnaku distantsini välja jõudis ja temal soodsad rünnaku tingimused olid, pidi ta rünnakule minema vaatamata selle peale, et teised osad järele polnud jõudnud "R.n.skpd kuulipildujad seisid rügemendi ülema käsutuses, kes neid täiesti ehk osaliselt pataljonide juurde võis anda. Rasked kuulipildujad astusid tegevusse ainult tegelikkudel tulekaugustel.
Sama lineaarne kui jalgväe võitlusviis, oli kahurväe oma. Jalgväe kaitsel astus kahurvägi lahingusse. Põhimõttelikult pidi jalg-vägi kahurväest palju ees olema, et vaenlase püssi ja kuulipildujate iegelik tuli kahurväele kahju ei võinud teha ja et vaenlase mürskid, inis meie kahurväe vastu sihitud, jalgväge ei tabaks. Kahurväe pea ülesanne oli hädaohtlikke märke hävitades jalgväe pealetungi hõlbustada. 1906 a. ,.Reglement" kirjutab: ,.Vaenlase positsiooni ründamise luures on jalgvägi kahurväele väga tänulik, kui viimane kuni sissemurde «nomendini sissemurde punkte oma tule all hoiab." Jalgväe üksuste I ülemate käsutada kahurväge ei antud.
Kaitselahingu jaoks valiti joonekujuline seisukoht, mille ees lage iaskeväli avanes. Kahurvägi asetus umbes 600 m jalgväest tahapoole. Põhimõttelikult valiti ainult üks kaitseseisukoht, mida kõige abinõudega kindlustati ja kaitsti. Kui kaitsjal küllaldaselt laskemoona oli ja vastavad märgid ilmusid, avas ta tule juba kaugema maa peale. Nagu modern lahinguski, soovitati kuulipildujate frontaalset ja flan-keerivat tuld; kuid jäeti juhi otsustada, kas ta kuulipildujad kohe seisukohale kaasa võtab, või nad esialgul reservi jätab, et otsustaval momendil neid seda kasulikumalt tarvitada. Nii pidi laskurite tuli peaasjalikult i vaenlase tagasi lööma. Kui aga pealetungijale korda läks sarnasesse e kaitse-joonde sisse murda, siis oli ka lahingukäik suuremalt jaolt otsustatud.
Prantsuse taktika tunnistas juba enne sõda osalist paigutust sügavusse, kuid Saksa taktika ei võtnud seda mitte omaks, kartes et sarnane paigutusviis tagapool asuvate osade tuld segab ja et üksikute osade asukohti kergem vallata on.
Modern taktika on ennesõjaaegsele, lineaarsele taktikale, kus jalg-ja kahurväe koostöötamine kuigi intensiivne polnud, täiesti vastand. Niihästi kaitsel kui pealetungil paigutatakse üksused väikeste gruppidena, kes oma väeliigi ja sõjariistade kohaselt maastikku kasutades ja intensiivselt koostöötades lahingülesannet nii katsuvad täita, et vaenlane maksimaalseid, ise aga minimaalseid kaotusi kannaks. Jalg-vägi otsustab lahingu. Sellepärast on iga teise väeliigi kohus jalgväele tema ülesande täitmist kergendada ja võimaldada. Neid nõudmisi on kergem täita, kui võimalik on vaenlast üllatada, ?— tuld ja löögi -jõude flankeerivalt mõjuda lasta. Niihästi pealetungil kui kaitsel moodustavad tulejõu kahurid, rasked ja kerged kuulipildujad. Nende kaitsel tuleb laskurite löögigrupid võimalikult ruttu ette lükata, kes ainult läheda maa peale tulevõitlusesse astuvad ja elava jõuga lahingu kulminatsiooni punkti otsustavad.
Suured ja sügavad märgid hävitatakse kahurväe ja raske-kuuli-püänjm&e poolt juha. kauge maa peale. Sellepärast paigutavad niihästi kaitsja kui kallaletungija omad jõud sügavusse ja laiuti väikeste gruppidena, kes kõige paremini maastikule võivad kohaneda. Sarnane pai-gunemine killustab vaenlase tuld ja ei paku ka küllalt häid ja nähtavaid märke. Peale selle annab paigunemine sügavusse väeosale võimaluse palju kergemini oma tiibu kaitsta ja kõrvaldab läbimurdmise, ümberhaaramise ehk kokkurullimise hädaohu. Sarnase paigunemise juures jäävad üksikute gruppide vahele tühjad maaalad, mis võimaldavad tagapool asuvatel osadel eelpool võitlevaid tulega toetada. Side pidamine ja juhtimine on aga gruppide taktika juures palju raskem. Sellepärast peavad alamad juhid ja iga üksik sõdur mõistma iseseisvalt tegutseda. Grupp koosneb peale grupi juhi 5—7 mehest. Lahingus on grupp kõige suurem tuleüksus, mida hääle ja märkide abil vahetult juhtida võib. Et vaenlase lennukitel iga tegevuse peale suur mõju on, siis on juhi ülesanne seda igasuguste abinõudega kõrvaldada (lennukite hävitamine, osade maskeerimine j. n. e.).
Allpool on antud mõned direktiivid, missuguseid modern jalgväe lahingus põhipanevateks tuleb lugeda. Kuid tuleb äramärkida, et need direktiivid ei moodusta endist mitte skeemi, mille järele tuleks alati talitada, vaid sisaldavad ainult teatvaid põhimõtteid. Kui mõnesuguse olukorra ja eeltinigmiste juures mõni teine talitusviis kergemate ohvritega eesmärgile viib, siis peab seda kõhklemata valima. Suurt mõju võitlusviisi valiku peale avaldavad ka vaenlase karakter, väljaõpetuse kõrgus, võitlusvõime, relvastus, maastik j. n. e.
Näiteks, võideldes hästi väljaõpetatud vaenlasega peab igat sammu hästi järelkaaluma, äärmise jõupingutusega töötama, kuna aga ala-väärtuslise vaenlase vastu abinõusid pole nõnda palju tarvis valida.
Juhi kohus on igasuguses olukorras ruttu kohaneda ja kõik juhtumised enda kasuks tarvitada. Seda elastilikkuse nõuet kriipsutab ,,A. V. J." (Ausbildungsvorschrift für Infanterie) mitmes kohas alla.
Samuti tuleb silmas pidada relvade arenemist, mis võitlusviisi peale suurt mõju avaldab. Nagu omal ajal Hannibal roomlasi üllatas oma sõjaelevantidega, sakslased liitlasi oma 42 cm kahuritega, Zeppe-linidega ja 100 klm peale laskvate kahuritega, prantslased sakslasi 1916 a. Somme juures oma kahurite arvuga, inglased Cambrai juures oma tankidega, samuti võib arenev sõjariistade tehnika iga moment uued leidused esile tuua, mis võitlusviisi muutmise möödapääsematuks teevad.
Fj Ka selle võimaluse näeb ,, Jalgväe väljaõpetamise eeskiri" ette ja nõuab juhilt, et ta abinõude valikul igas olukorras leidlik oleks ja et ta üllatusi ootamata vastulöökidega likvideeriks. Vaatamata tehnika arenemise peale, mis üksiku võitleja ja ühes sellega ka terve osa võitlus-jõudu tõstab, jäävad siiski vaimlised omadused, nagu vahvus, julgus, '3amaaarmastus ja võidutahe ühes põhjaliku väljaõpetusega võidu peatingimuseks.
PEALETUNG VÄLISSÖJAS. Ko h tiimi sltili i n g.
Lähenemine.
Juba jõudude koondamisel -tuleb väeosasid ja voori hoolikalt kohandada maastikule, et neid hoida vaenlase lennukite luure ja kallaletungi eest. Igasugune jõudude kogumine peab kaitstud olema postide läbi ja vaenlase lennukite vastu võitluseks peavad kuulipildujad määratud olema ka siis, kui vaenlasega veel kokkupuutumist pole olnud.
Lähenemine sünnib eelväe kaitse all. Eel ja flangidel liigub ratsanikkudest ja rattasõitjatest koosnev luurevõrk. Luure ülesanne on peale vaenlase ülesotsimise ja kindlakstegemise ka maastiku luuret toimetada, s. t. teateid koguda, kuivõrd on maastik läbikäidav, kuivõrd on varjatud liikumine võimaldatud j. n. e. Kui seisukord küllalt selge pole, on soovitav, etr teatud maaaladest üleminekut kaitstaks kolonnist seisukohtadele asetatud kuulipildujate saaterühmade ja kahurväe läbi. See kaitse peab kindlustatud olema senikaua kuni eelvägi teatud kahtlase maaala on läbistanud (küla, metsa j. n. e.). Kui vaenlasega kokkupõrge võimalik on, peab sarnast ettevaatusabinõu tarvitama reeglina. Mägisel maastikul, kus hea vaatlusvõimalus puudub, antakse eelväele juure ka kerged miinipildujad. Asetatuna eelväe esimeste osade juurde, võivad need oma kiire tule valmisoleku tõttu vaenlase vastupanu kergesti murda. Vaenlase tulle ei tohi sattuda ükski osa muidu kui selle tule peale kohe mõne tulevalmis hoitud abisõjariistaga vastatud pole.
Juba rännak-kolonni paigutakse jalgvägi ja tema käsutada antud teised relvliigid selle järele, kuidas neid kasutada on kavatsetud. Lennukite vastu võitlemine rünnakul on peaasjalikult kuulipilduja saaterühmade ülesanne, millised vaheldamisi hüpetega edasi liiguvad. Harilikult ratsutab juht eelväe juures, et kiiremini teadaandeid kätte saada ja oma silmaga näha. Tema juures asuvad alluva kahurväe ja miinipildujate ülemad. Kuid selle koha külge pole juht mitte seotud. Tihti valib ta omale teatud punktid, et isiklikult maastiku vaatlust toimetada. Kui igaüks ennast lahingunõuetele vastavalt ülal peab, pole üllatusi karta.
Pikas kolonnis lahtist maanteed mööda liikumine on ainult siis võimalik, kui ilmastiku tõttu vaenlase lendurid tegutseda ei saa, või kui meie lennukite vastu võitluseks määratud osad vaenlase lennukid tõesti suudavad tagasi hoida. Kui need tingimused puuduvad, millega suuremalt jaolt tuleb rehkendada, ja rännak päeval sünnib, peab suurtest teedest kõrvale hoidma, sest et need kõige sagedamini vaenlase lennukite vaatlusobjektiks on, samuti ka tihti kaugelelaskjate kahurite tule all seisvad. Kasutada tuleb kõrval- ehk jalgteid, kui need aga puuduvad, tuleb ka ilma igasuguse teedeta edasitungida ja tarviduse korral kolonni hargneda lasta, s. t. üks pikk rännakkolonn jaotada mitmeks lühikeseks.
H argnomixie.
Lahingkorda hargnemise juures määratakse üksustele kõige pealt suund-punktid. Hargnemine sünnib rännakteelt kiirtetaoliselt läheda-maa kaitse-piilkondade kattel. Samuti määratakse ära ka suuniv üksus ja teiste osade vahekord temaga (distantsid, intervallid). Sellega saadakse kätte soovitud jaotus astmetena sügavusse ja reservide eraldumine. Lühidamaa kaitset teostavad piilurid. Need on üksikud, iseäranis vilunud sõdurid, kes oma liikumist oma osa liikumisega kooskõlastavad. Nemad toimetavad vahetult oma osa ees luuret. Märkavad nad vaenlast, siis teatavad sellest leppemärkide, käskjala ehk hädakorral laskudega. Nende ülesanne on täidetud, kui eelmised kergete kuulipildujate ja laskurite jaod tulevõitlusse astuvad. Lahtisel maastikul, mis kergesti vaatlemist võimaldab, võib ka ilma piduriteta läbi ajada. Samal aja peavad kiiresti liikuvad luurajad (ohvitserid ratsa, ratsanikud, kahurväe luure, jalgväe raskete relvade luure) ette ruttama, et oma relvade tarvitamisvõimalusi koha peal võimalikult varem selgitada, kuna astmetena asetatud rasked kuulipildujad, miinipildujad ja kahurid laskevalmis ehk äraootaval seisukohal edasiliikumist silmas peavad. Ka raske jalgväe relvade läbi peab luuret korraldama, kui nad seda juba oma initsiatiivil pole teinud. Tihti on tarvilik raskete relvade liikuvamaid osasid (näiteks raske kuulipilduja saaterühm) ette saata, et koman-deerivaid kohti, kõrgustikud, vaatluspunktid, kitsused, oma alla võtta. Väeosa juht peab nende relvade ülemaid varakult ja kestvalt oma kavatsuste üle informeerima. Nimetatud relvade ülemad teevad väeosa juhile ettepanekud oma relvade tarvitamise kohta, kaš sellekohase käsu peale, ehk ka ilma käsuta. Enamasti peavad nad selleks enne käsu saama,
põhjustel rännakteelt kõrvale pööratakse, tuleb kohe J
maastiku luuret toimetada, et otsustada, kas kompaniide lahingvankrid kaasa võivad tulla, või maha peavad jääma, sest kaart võib petta. Kui lahingvankrite läbipääs küsitav on, võetakse kuulipildujad maha ja veeretatakse ehk kantakse käsivankritel. Kui tarvis on iga moment võitlusevalmis olla, peab seda aegsasti korraldama. Enne lahingusse astumist tulevad padrunid ja lähedamaa võitlusabinõud (käsi- ja püssi-granaadid) lahingvankritelt kõik ehk osalt meeskonnale välja jagada. Lahingu ajal sünnib padruni ja granaadi tagavarade täiendamine seljatagusest appitulevate osade kaudu. Mõnesugustel tingimustel võib selle juures ka käsivankreid tarvitada. Lahingvankrite mahajäämise käsu annab juht. Kui maastiku iseäraldused (kraavid, soo, mets) kahurväele läbipääsu ei võimalda ja viimane ringteid peab tarvitama, siis peab juht selle kaitse eest hoolitsema, ühtlasi kooskõlastades kahurväe ja jalgväe liikumist. Tarviduse korral aitab jalgvägi kahurväge raskelt läbikäida-vatest kohtadest üle saada Pimedas ja tihedas udus tuleb tähelepanna, et äraeksimisi ja üksteisest lahkuminekuid ei juhtu
Kui luure vastasega kokku on puutunud ja seda alalhoiab tuleb juba edaspidine jaotamine üksikutes kolonnides ette võtta Hargnemise käsk sisaldab eneses- 1) teated vaenlasest ja juba nimetatud rännak-suunast 2) suuniva osa ja edaspidise hargnemise määramise 3) tema-on väljendatud juhi tahtmine ja kavatsused ja sellest järgnevad ülesanded edaspidiseks seisukorra selgitamiseks ja kindlustamiseks, 4) määrab ära miinipildujate ja jalgväe saatja patareide alluvuse,' 5) reservide asukohad 6) lennukite vastu võitlemise 7) juhi asukoha ja 8) säde ühenduse ' '
Hargnemise käsus määratud distantsid ja intervallid osade vabel ripuvad ära maastikust juhi kavatsustest vaenlase lennukite ja tule mõjust tegevuseks määratud maaala suurusest ja kahurväe tule toetusest ' Hargnemisega valmistatakse pärastist lahingkäigu arenemist ette Sellepärast määratakse üksikutele üksustele nõnda palju ruumi kui palju nad oma edaspidiseks jõu arenemiseks tarvitavad Üldiselt võtab aga eelvägi suurema maaala oma alla kui tema võitlusiõu kohane on Sarnane teguviis on tingitud tarvidusest oma jõudude suurust ia kavatsusi vaenlase eest varjata Kui üks ehk mõlemad tiivad lahtised siis tuleb iõudusid sinna astmetena sügavusse ia küliepeale paigutada Mida Ilgemale vaenlasele väeosa nõuab, seda vaiksemateks gruppideks tema jaguneb. JN eed grupid liiguvad suuremalt laolt ussi sarnaselt,
1 t- ' j j.-1 1 • 1 ~ 1 t. -J 1 Ü J J. -1 "j.j. J J
kohanedes maastikule ia kõrvale hoides kohtadest, mis kattesaadavad
1 J- 1 1 j_l 1 "NT 1 • • — lj Y . vi • j.
vaenlase tulele ja vaatlusele. JNoolrivi võimaldab sarnast liücumist , ~- i - • • ii ••??ii i i i • j. i ±. ~ ji
kõige kergemini ia olles pöördud vaenlase poole, kui utab ta võrdlemisi
ik st märki P 1 11 ' h'l 1 1 11 'd o a mõ' all
,es ' ' ®a e se e 011 ]u 1 yoima us a uv®* Om&&0&^}1 &\
u je pea asuva vaen ase u e ja vaa use su es on aga noo
q • 1111 e . . , . TT~'U
öuuniv osa pead voimaiaama naaonteie si e pi amis . oi osau peavad suuniva osaga kuni laningusse astumiseni oma niKumiseo.kooskõlastama, täielikult kasutades maastikku. Vaenlase tuli ja maastiku iseäraldused võivad mõnikord määratud intervallide ja distantside ajutise muutmise esile tuua. Kui maastik ei luba vahetut silma sidet, siis tuleb selleks üksikud sõdurid välja saata. Lahingu ajal on suuniv osa see, milline kõige kaugemale ette on tunginud. Iga eeljoonel viibiv pataljon saadab temale hargnemisega näidatud luure piirkonnas piilkonnad välja; need piilkonnad peavad juba üksikasjalised teated tooma vaenlasest. Tähtsamad piilkonnad saadab juht ise välja. Iga piilkond saab kindla ülesande ja suuna. Suundpunktid peab sarnaselt andma, et nende valdamisega võimalik on üksikasjalisi teateid Vaenlase jõudude ja seisukohtade üle saada. Juht, kes piilkonna välja saadab, teatab, mis ta teada soovib saada (vaenlase jõud, jaotus, nõrgad punktid seisukohtadel i n e 1 Iea milkonna sõdur Deab seda ülesannet teadma Sarnase piilkonna jõud ja koosseis ripuvad ära seisukorrast ja ülesandest. Tihti on soovitav piilkonnale kaasa anda teatekoeri, rakette ja helk-side abinõusid. Et piilkonda liikuvamaks teha, võib nende seljakotte lahing-vankritele asetada. Kui võimalik, et piilkond vaenlase luurajatega kokku puutub, ehk tarvidus tuleb mõnd punkti omä alla võtta siis on soovitav piilkonda määrata kerge-kuulipilduja jagu ohvitseri juhatusel. Kokkupuutudes raskete relvade poolt välj a saadetud piilkondadega, vahetavad nad üksteisega kogutud teateid Kõige parem piilkond ei
auuda -täita aga oma iilooarmAt, lnii ta. jllllti Õigttl ajal SÜndmUStiku Üle ei
iniormeerita. Teateid saadetakse suusõnal, kirjalikult, krokiide ja perspektiiv joonistuse läbi ja mõningatel juhtumistel helk-side kaudu. Väga tähtsad on ka teated nende kohtade üle, kus vaenlast ei leitud. Ühegi kirjaliku teate peal ei tohi puududa teate ärasaatmise aeg ja koht. Luure ja teadete andmine ei tohi kogu lahingu kestvusel mitte katkeda.
Väeosa juht asub nõnda kaugel ees, et tal kindlustatud on ülevaade maastiku üle. Alluva kahurväe juhiga peab ta isiklikku sidet. Kui hargnemise juures ehk lahingu ajal kahurväe juht jalgväe ülema juurest on sunnitud lahkuma, siis astub tema asemele jalgväe ülema juure kahurväe side komando, mis koosneb 1 ohvitserist, käskjalgadest ja side-meeskonnast 2 telefoni ja helk-side aparaadiga. Kui aga kahurväge vähe on, täidab samu ülesandeid allohvitser käskjalgadega ja side-meeskonnaga.
Kaugel asuvate osadega peetakse sidet signalisatsiooni ehk helkide abil. „
Eellahing.
Käsikäes liginemisega arenevad ka võitlused vaenlase eelosadega, mis tihti peajõududest kaugele ette on paigutatud. Sagedasti võivad neile ka kahurvägi ja soomusautod kaasaantud olla. Nüüd langeb eelväe juhi peale raske vastutus, sest tema otusel on suured tagajärjed, mis võivad teatud tingimistel kogu lahingkäigu peale nii ehk teisiti mõjuda. Tihti peab ta käskima teadmatuses. Täpsemate teadete ootamine toob tihti ilmaasjata viivitust ja kahju, sellepärast peab juht, arvesse võttes üldist olukorda, otsustavalt tegutsema. Sarnane tegutsemine toob peagi tarvilikku selgust tekkinud olukorda. Piilkondadelt saadud teadete ja isiklise vaatluse põhjal algab ta kallaletungi raske-relvade tulekaitsel. Selle läbi on vaenlane sunnitud oma jõudusid näitama. Kui teatud juhtumisel ainult vaenlase eelpostide peale on satutud, siis tuntakse ja kõrvaldatakse nad sarnasel viisil kõige hõlpsamini. Kui vaenlase eelpostid on taganenud ehk eelvõitluse positsioon läbimurtud, tuleb hoolikalt luuret toimetada, et vaenlase peajõude, nende seisukohti ehk peavõitluspositsiooni, rinde pikkust ja suuna kindlaks teha ja selle järele kallaletungi suuna ja jõudude suurust määrata.
Kui luure läbi on kindlaks tehtud, et vaenlane lahingvalmisoleku suhtes eesõigustatud seisukorras on, mis sagedasti võib juhtuda, kui vaenlasel hea õhuluure olemas, ehk et ta väga soodsa maastiku oma alla •on võtnud, siis on tarvilik pealetungi katkestada, et mitte väheste jõududega liig tugeva vaenlase kallale minna ja seega end ümberhaaramise hädaohtu paisata. Mõnikord on isegi tarvilik liig ettetunginud osasid tagasi tõmmata seniks, kui abijõud kohale on jõudnud ja küllaldane kaitse kahurväe tule läbi kindlustatud. Kalleletungi eel käib sarnasel ]uhtumisel harilikult ettevalmistus.
Ettevalmistus. 31 Kohad, kus väeosad lahingvalmis seatakse, peavad võimalikult •?üljaspool vaenlase vaatlust (lendurid) ja tulemõju olema. Osade asukohad ja rivistus on tingitud maastikust. Lähedamaa kaitse ja raskete 'elvade abil võimaldatakse paigunemine sügavusse. Eelpool asuvad tähtsad punktid, mis soodsad vaatlemiseks ja edaspidise labingkäigu peale mõju võivad avaldada, tulevad oma alla võtta. Kasutada olev ».eg tuleb luure läbi saadud teadete täienduseks tarvitada. Kui maastik ehk pimedus vaatlust 'takistab, või olukord küllalt selge pole, tuleb esemest esemeni (Abschnitt) edasiliikumist alalisel tulekaitsel toimetada. Selle läbi kindlustatakse jalgväele ja tema rasketele relvadele soodsa frondi valdamine ja ühine lahingusse astumine ning õigeaegne kahurväe tuletoetus.
Jalgväe raskete relvade alluvus ja tarvitamine.
Jalgväe rasked relvad peavad osaga, mille kaitseks nad määratud, intensiivselt koostöötama ja kõige hädaohtlikumate märkide valdamist toetama (üksikud kuulipildujad, miinipildujad, kahurid ja vastupanu pesad ning toetuspunktid, kuhu rohkemal arvul on sarnaseid relvu koondatud, ja soomusautod). Seejuures on ükskõik, kas vaenlane oma või naabri võitlusribas (Streifen) asub, kas teda oma või naabri võitlusribast tulistatakse. Tiiva löögiks külje peale väljanihutatud raskete relvadega tuleb eraldi side luua (signaalide, helkside, käskjalgade ja teäte-koerte kaudu). Side katkemise puhul peab raskete relvade juht antud ülesande imõttes iseseisvalt talitama.
Rasked relvad täidavad oma ülesande kõige paremini siis, kui nad vastupanu punktid ja märgid ise ülesleiavad. (Vaatlejad kaugel ees ehk kohastel vaatluspunktidel, olles ühenduses vastavate side abinõudega.) Töötades vastava raskete relvade ühise juhi juhatusel, saavutavad need relvad kõige kiiremini tagajärgi äkilise koondatud tule läbi. Seda peab seni kaua jätkama, kuni kõigi osadele küllaldane tulekaitse on kindlustatud. Esialgse vaenlasele lähenemise ajal on see tihti läbiviidav.
Vaatluseks ebasoodne maastik, pimedus ja udu ning osade laiali-paiskumine teevad tulekaitse sagedasti küsitavaks ja sunnivad juba lahingu algul raskeid relvu jaglväe üksuste ülemate juhatusele andma. Sagedasti satuvad rasked relvad sarnasesse alluvusse olukorra sunnil ilma sellekohase käsuta. Iseäranis tarvilik on see seal, kus vaenlane äärmiselt visalt vastupaneb. Vastutaval juhil peab seal võimalus olema kõiki relvu kasutada, mis tema ülesande täitmiseks kaasa võivad aidata.
Harilikult näidatakse rasketele relvadele ainult*märgid, mida nad tulistama peavad, oma seisukohad valivad nad siis võimalikult lähedal, silmaspidades omi vaatluspunkte. Kui aga väike maaala ta tarvitada on, näidatakse ka seisukohad kätte, et ärahoida kaotusi. Pataljoni ülem määrab, kas raske kuulipildujate kompanii oma kompanii ülema käsutada jääb, või üksikud rühmad ehk rasked kuulipildujad laskur-kompanii juurde antakse jn. Iras mõni rühm iseäralise ülesande saab. Ühtlasi käsib ta, kui tarvilik, osa rühmi eraldada lennukite vastu võitlemiseks ehk reserviks. Üksikute raskete kuulipildujate juurdeandmine laskurkomapniidele, mis vana määrustik täiesti ära keelas, tuleb sagedasti ette.
Rasked kuulipildujad peavad tulistama üle oma väeosade ja flankeerivalt, kus maastik seda vähegi lubab. Kui see mitte võimalik pole, tuleb kasutada neid tühikuid, mis eelolev jalgvägi enda vahele on jätnud. Viimasel juhtumisel peavad kuulipildujad vaenlasele palju lähemal asuma. Selle tõttu hävitatakse nad vaenlase poolt ka kerge mini. Teatud eeltingimistel on võimalik ka tasasel maastikul ül< oma osade vaenlast tulistada.
Rügemendi ülem käsutab miinipildujate kompaniid ja jalgvä* saatjat patareid samuti, kui pataljoni ülem raske-kuulipildujate kom paniid. Ka miinipildujate kompaniile bn tähtis, et ta otsustaval minuti ja kohal ühiselt võiks tegutsema hakata. Harilikult antakse ta aga rüh made kaupa pataljonide juurde, isegi üksikuid miinipildujaid antaksi lahingu kestvusel laskur-kompaniide juurde. Kerge miinipilduja oi oma ehituse ja varustuse poolest väga liikuv. Võib lahingväljal vedads ehk kanda ja järgneb jalgväele igalepoole kergelt. Teatuc tingimistel võib ka ratastelt tulistada. Kuuli lend joon on nõnda kõver et ta pea alati varjatud seisukohalt võib tulistada. Olles varustatut soomusmiinidega on ta väga hea sõjariist soomusautode vastu.
Keskmise miinipilduja liikumise võimalused on juba enam piiratud Tema tulevalmis seadmine nõuab keskmiselt % tundi.
i ? ^ ' -: •. ^PiiMH
Kui miinipilduja lahingusse saadetakse, tuleb arvesse võtta aega, mis neil tarvis läheb luureks, edasiliikumiseks ja tule valmis seadmiseks, vähest laskemoona tagavara ja raskusi, millega selle tagavara täiendamine lahingväljal on ühendatud.
Jalgväe saatja patarei töötab tihedas sidemes ialgväega. Kogu jalgväe patarei ühine töötamine tuleb harva ette. Harilikult jaotatakse ta rühmadeks ja mõnikcrd ka üksik-kahuriteks. Raskused, mis juba miinipildujate kohta nimetatud, maksavad jalgväe kahurite kohta veelgi kõrgemal määral. Sellepärast peab jalgväe kahuritele ülesannete andmisega tagasihoidlik olema. Märgi hävitamiseks, millega raske kuulipilduja ehk miinipilduja võivad valmis saada, ei või jalgväe kahurid välja nihutada. Teatud lahingülesannete täitmiseks võib üksikuid jalgväe kahurid anda isegi kompanii ülemate käsutada. Kõige paremini suudavad jalgväe kahurid oma ülesannet siis täita, kui nad igat maastiku varjet kasutades mitmesugustelt, tihti lahtistelt seisukohtadelt tulistavad ja siis jälle ruttu kaovad, enne kui vaenlase kahurtuli neid on muutnud tabada.
Kui jalgväe rügemendile kerge kahurvägi juurde antakse, siis võitleb viimane harilikult oma juhi ühtlasel juhatusel. Väiksemateks isadeks jaotamine raskendab juhtimist ja killustab mõju. Seda võib sinult siis lubada, kui olukord ja maastik seda tõesti nõuavad. Harili-
'älilt koondatakse kerge kahurväe ja miinipilduja tuli kõige tähtsamasse
lahingribasse. Laskemoona järelsaatmise eest kerge kahurväele ja ka ialgväe patareile muretsevad kahurväe juhid. Karabiinerite, kuulipil-ciujate ja püstolite jaoks laskemoona ning lähedamaa võitlusabinõusid nõuab kahurväe juht oma jalgväe ülemalt. Side jalgväe ja kerge kahurväe vahel on eriti tähtis ja selle eest peab kahurvägi muretsema esimeses järjekorras.
Mida vähem kahurväge tarvitada on, seda rohkem peavad miinipildujad ja rasked kuulipildujad täitma tema ülesandeid.
. Lahingkäsk. Kui ettevalmistused lõpul, annab juht käsu pealetungiks. Kui ta teiste osade vahel võitleb, siis järgneb käsk juhile kõrgema instantsi poolt antud ülesande põhjal. Võitleb ta aga üksi, siis otsustuse põhjal, mis ta vaenlase ja maastiku luurelt saadud andmete najal teinud. Suuremalt osalt jäetakse juhi hooleks, kuidas ta oma ülesande täidab. See on üks modern lahingviisi põhimõtteist ja ta omab maksvuse kõigi juhtide kohta, alates jao ülemast. Alluv kannab aga täielikku vastutust, kui ta ülesandest kõrvale kaldub. Ka iseseisva otsustuse juures peab ta tegutsema üldise ülesande piirides.
Alamate juhtide lahingkäsud peavad palju üksikasjalisemad olema, kui varem. Hädalistel juhtumistel peab aga ka ilma sarnase pika käsuta läbi ajama. Nimelt väiksemate üksuste juhtide kohta maksab sõna: „Kriitilisel momendil on isiklik eeskuju kõige parem käsk." Juht peab lahingu algul viibima ees, isiklikku luuret toimetama ja siis maastiku ja olukorra kohaselt- suusõnalise käsu andma. Alates pataljonist ülespoole kirjutab adjutant need käsud lühidalt üles. Kui aeg ja olukord lubavad, antakse käsk kokkukutsutud üksuste ja relvade ülematele. Kui mõnel üksusel vaja kiirelt tegutseda, antakse neile üksustele eraldi käsud kätte kaardi järele. Need käsud peavad sisaldama peale ülesande veel kõige tarvilikumaid teateid teiste väeliikide ja naabrite üle. Sarnased eraldi käsud võetakse pärast kirjalikult kokku. Kui sarnane eraldi käsk käskjalaga edasi antakse, siis tuleb seda kirjalikult teha, võimalikult juurde lisades krokiid.
Lahingkäsu jaoks pole võimalik mingit skeemi ülesseada. Pataljonile ehk rügemendile antud lahingkäsk sisaldab eneses: 1) teateid vaenlase ja maastiku üle, 2) teated oma ja naabri kahurväe ülesande üle, 3) teated juhi kavatsuste üle, 4) ülesanded alluvatele rasketele relvadele ja side nendega ning naabriosadega, 5) lahingpiirkonna ja kallaletungi suundipunktide määramise, 6) reservi ja selle asukoha ning lennukite vastu kaitse määramise, 7) üldise side, 8) sidumise punkti ja vooride asukohad. Käsk peab varustud olema märkusega, kus ja millal ta välja on antud. Iga käsu andmise juures peab arvesse võtma aega, mis tarvilik selle käsu täitmiseks.
Võitlusriba.
Üksikutele osadele näidatakse kätte kindel hargnemise koht ja kallaletungi suundpunktid. Selle läbi sünnivad võitlusribad, milledes üksikud osad võitlevad kuni teatud märgi valdamiseni. Ainult väiksemate üksuste juures (kompaniist allapoole) võib kindlate võitlusribade määramisest mööda minna. Siis tuleb aga kallaletungi suun osa keskelt ehk tiiba läbistava joone abil kindlaks määrata. Võitlusriba näol väeosale antud kindel raam hoiab teda liig laialipaiskamise eest ja garanteerib teatud paigutuse sügavusse. Ühtlasi kergendab ta väeosa kooshoidmist ja juhtimist. Kuid kindlad võitlusriba piirid ei tohi väeosale mitte komistuskiviks saada. Kui maastiku kasutamine seda nõuab, võib ajutiselt ka oma võitlusribalt lahkuda. Selle läbi vabaks jäetud maaala tuleb aga kindla vaatluse ja kui tarvis tule all hoida. Kui üksikud märgid on vallatud, tuleb võitlusriba uuesti kindlaks määrata. Pataljon, mis asub teiste osade vahel, võtab pealetungi] oma alla umbes 400— 500 m.
Jõudude jaotus, raskuspunkt.
Suuremalt jaolt pole jõudude jaotus võitlusribades mitte ühesugune. See ripub ära maastikust, näiteks võib lahtist maastikku mõnesugustel tingimistel ainult raskekuulipilduja tulega katta, kuna aga peajõud koondatakse maaaladele, kus kergemini edu peale loodetakse. Nendel maaaladel võitlevatele osadele antakse kitsamad võitlusribad. Ühtlasi saavad nad ka rohkem raskeid relvu ja sideabinõusid. Suuremalt jaolt järgnevad neile ka reservid.
juhil võimalus lahingut omal jõul läbiviia, otsustaval kohal lööki anda, jõudusid sügavusest ettepaisates.
Väeosal, kelle käsutuses pole küllaldaselt lennuväge, on väga raske vaenlase jõudude jaotust täpselt teada saada. Sellepärast tuleb koht, kuhu lahingu raskuspunkt kantakse, peaasjalikult maastiku järele valida. Kui mõni maaala head varjatud lähenemise võimalust pakub ning oma iseäralduste poolest kallaletungivale jalgväele raskete relvade tulekaitset võimaldab — tuleb lahingu raskuspunkt sinna asetada. Kui aga maastik erilisi soodustusi ei paku, tuleb tervel rindel väheste jõududega Kallaletungile asuda. Tugevad reservid jäetakse sel juhtumisel nõnda kaugele maha, et neid kerge on tiibadele välja nihutada. Kui nüüd iahingu ajal vaenlase nõrgad kohad ilmsiks tulevad, lükatakse reservid nende nõrkade kohtade vastu j ei seega on sissemurre saavutatud. Alates ?lendest sissemurde kohtadest valmistab kahurväe ja raske-kuulipilduja i/uli teatud tänavad, läbikäigu teed vaenlase sügavusse, kust kaudu lündävad osad vaenlase sügavusse edasi tungivad. Vaenlase osade peale, *>"ds neid tänavaid piiravad, antakse maashoidvat tuld, et oma ette-fcunginud osadel tiibu ja seljatagust vaba hoida. '
?
Juhi koht.
q1 Juht valib oma koha nõnda, et ta kogu kallaletungi maastikku võib vaadelda ja reservisid kergelt käsutada. Kallaletungi edasiliiku-TTiisega liigub ka juhi vaatluspunkt edasi, nõnda et ta võitlevaid osasid o<na mõju alt ei kaota. Endist vaatluspunkti ei pea ta aga mitte enne ?naha jätma, kui uuel vaatluspunktil side üksustega loodud on. Jalg-jn kahurväe tegevus kooskõlastatakse kõige paremini siis, kui mõlemad ?juhid ühte ja sedasama, ehk vähemalt ligidal asuvaid vaatepunkte kasutavad. Rügemendi ja' pataljoni ülemad märgivad oma vaatepunktid nelja- ja kolmenurgeliste lippudega.
Kallaletungi läbiviimine.
|y Jalgväe kallaletungi läbiviimine seisab selles, et tuli ja liikumine nõnda peavad olema kooskõlastatud, et ühe osa tuli teisele edasiliikumist võimaldab. Laskurjagude.löögijõudu on vaja alalisel automaat relvade tule kaitsel võimalikult väheste kaotustega esiteks vaenlase lähedusse ja siis tema sügavusse viia. Jalgväe tule kaitset teostavad esiteks kahurvägi ja teiseks jalgväe oma rasked ja automaat relvad. Jalgväe kerged automaat relvad liiguvad raskete ja oma enese vastastikkusel tule kaitsel ja toetusel kuni rünnak distantsini. Käsikäes kergete relvade edasiliikumisega käib ka raskete relvade edasiviimine. Kuid see peab nõnda sündima, et tulekaitse sekündikski ei katkes-tuks. Väga tähtis on, et tulekaitse kohe ja otsustavalt edasiminekuks ära kasutatakse.
ara Kasutades maastikku ja tarvitades mitmesuguseid liikumise vorme, liiguvad kerge-kuulipilduja ja laskur j aod niivõrd vaenlase ligi, kui vähegi võimalik, ilma ise tuld avamata. Sissekaevumine on lubatud kahurväe tule all ka siis, kui seisak kestab ainult mõned minutid. Vana määrustik nägi sarnases kaevurnises pealetungi hoo vähenemist. Kuid seda pole karta, kui alamad juhid küllalt energilised on.
Kerged kuulipildujad moodustavad pealetungi tuliküüned. Nad astuvad harilikult keskmistelt kaugustelt tulivõitlusse. Jalgväe rasked relvad järgnevad astmetena. Mida selgemini vastupanu punktide asupaigad selguvad, seda tihedamaks muutub koostöö, sagedasti tõuseb tarvidus osa raskeid relvu eelvõitlevate üksuste käsutada anda, kui seda juba ennem pole tehtud maastiku iseäralduste tõttu. Nüüd kujunevad võitlusgrupid vahelduvas koosseisus (näiteks üks kerge kuulipilduja ja üks ehk rohkem löögi j agu) ühiste ülesannete täitmiseks. Need ülesanded täidetakse võitlusgruppide poolt seda kergemini, mida ootamatult ja tiiva pealt katsutakse tegutseda. Mõlemad tegurid: ootamatus ja tiibtegutsemine mõjuvad vaimliselt vaenlase peale ja nii võib ka arvulise-selt palju suuremat vaenlast lüüa.
Tiib-tegutsemise all mõtleb ,,Saksa jalgväe väljaõpetuse eeskiri" taktilist ümberhaaramist ja tiibtuld. Modern võitlusviis võimaldab mõlemat juba ka väiksemate üksuste tegutsemise juures. Juba üksikud
VOitlUSgrupW peavad püüdma, lüüa, vaenlast ümbcxliaaxamiscga.. Selle
juures võib kerge kuulipilduja vaenlase vastupanu pesa peale frontaalselt tuld anda; kuna löögijaod haaravad, tungivad frontaalselt kerge kuulipilduja flankeeriva tule kaitse all edasi (Stosstrupptaktik).
Sel haaramise püüdel on muidugi olemas piirid, sest muidu võib haarav grupp ise vaenlase käest tiibtuld saada.
Ootamatus on üks üldise lahingedu peapantidest. Tal on suur tähtsus ka väikeste üksuste ja üksikute sõdurite tegevuses; nii näiteks peavad vaenlasele ootamata ja järsku tulema kuulipilduja ja miin'-pilduja tule valingud, laskuri näpsav lask, hüpe edasiminekuks ja sissemurdeks ning vastulöök. Tarvilik on vaheldus liikumises edasitungil, leidlikkus ja kavalus. ,,Hea juht on leidlik abinõude valikus", ütleb eeskiri. Niipea kui laskurid vaenlase mõjuva tule piirkonda jõuavad, kannab kahurvägi oma tule vaenlase jalgväe peale üle. Juhi kohus on kooskõlastada mitmesuguste relvade tegevust vastavalt kallaletungi eesmärgile. Vaja on kiiresti vaenlase nõrgad kohad ära tunda ja pealööl sinna juhtida. Kahurväega peab side olema otsekohene ehk ülemuse kaudu, mis võimaldab kahurväe tuld teatud kohtadele juhtida ja õige ajal jälle üle kanda. Kõik alamad juhid peavad kallaletungi jätkama, ka üle määratud kallaletungi märkide kuni see vähegi võimalik ia ülesandega kooskõlas on. Selle juures peavad juba alamad juhid (jao, rühma ja kompanii ülemad) vaenlase nõrku kohti iseseisvalt äratundma ja selle järele tegutsema ning ülemusele kiirelt selle üle teateid saatma
Löögijõud peab vaenlasele nõnda lähedale jõudma, et viimane tedi oma rasketest relvadest tulistada ei saa ilma oma osadele kahju sünnitarnata. Eelpool viibivate üksuste osad, mis taga asusid, visatakse ette ja nõnda kujuneb sissemurdeks tarvilik löögijõud.
Sissemurre. Eelolevate üksuste juhtide algatusel sünnib sissemurre väga harva ühiselt. Teravalt jälgides eeljoone tegevust peavad jalgväe rasked relvad ja kahurvägi õigel ajal tõkketule looma, mis siis jalgväe poolt kohe ära kasutatakse. Toetatuna kerge kuulipilduja ja püssi granaatide tulest tormab jalgvägi rünnakule, sunnib käsigranaatidega viimast korda vaenlast varju otsima ja asub siis vägeva huraaga täägivõitlusse. Kerged kuulipildujad tulistavad kuni viimse momendini ja ruttavad peale õnnestanud sissemurret löögijagudele järele. Kui kergetel kuulipildujatel viimaselt tule positsioonilt rünnaku ajal pole võimalik tulistada — lähevad nad ründajatega kaasa ja tulistavad liikudes, kui vähegi võimalik.
Läbimurre.
Läbimurre vaenlase sügavusse seisab koos paljudest üksikutest võitlustest, sest tuleb vallata vaenlase vastupanu sõlmed ja pesad. Siin on alamate juhtide iseseisval tegutsemisel ja paendumata pealetungi tahtel ja võidu ihal suur tähtsus. Kus maastik ja vaenlase tuli vähegi lubavad, peavad sissemurdnud jaod kallaletungi suunas edasi
faingima,, vcitiüiiiia(;i öcllcpcalc, c6 j_lhjulci1 vaenlase vtistujjajiu pesad
veel valdamata. Järeltulevad rasked relvad peavad ettetunginud osade ieljatagust ja tiibu puhastama ja kaitsma.. Oigel ajal järelvisatud reservid ja rasked relvad annavad kallaletungile uut hoogu ja pakuvad kindlustust vaenlase vastulöökide puhul. Kui vaenlase sügavuses mõni tugevasti kindlustatud vastupanu punkt on, mida nõnda ruttu ei saa vallata, võib sellest punktist kõva tulekaitse all mööda minna. Juht otsustab, arvesse võttes olukorda, kes selle vastupanu punkti likvideerima peab, kas reservid või mõni muu osa. Kui veel reservis on jalgväe raskeid relvu, siis on neid väga otstarbekohane siin tarvitada. Samuti tarvitatakse ka lähedal olevaid patareid seks otstarbeks. Mõnesugustel juhtumistel määratakse juba enne lahingu algust sarnaste vastupanu punktide likvideerimiseks eraldi osad.
Arvesse tuleb võtta ka vaenlase vastulööke, tema lennukite ja soomusautode kallaletungi. Kui lähedal olevate reservide abiga võimata on vaenlase vastulööki likvideerida, kasutab kõrgem juht seks otstarbeks tema käsutada jäetud jalgväe rasked relvad, jalgväe kahurid ja reservid ära.
Vaenlase tankide, soomusautode ja lennukite kallaletungil on harilikult suur moraalne mõju. Iga ülem, alates kompanii ülemast ülespoole, peab lennukite vastu võitlemist korraldama. Selleks otstarbeks tuleb ära kasutada kuulipildujate ja ka koondatud püssi tuli. Tankide ja soomusautode vastu tuleb võidelda kahurtulega. Selleks tuleb ära kasutada eestkätt jalgväe saatja patarei. Peale selle on iga teise patarei kohus seda teha, kel võimalus tankisid tulistada. Ka võib kasutada miixiipildujaid seks otstarbeks. Kui tankid läbimurravad ja seljatagusesse liiguvad, ei pruugi kaitsja sugugi meelt kaotada, vaid peab rahulikult oma kohale jääma ja järeltuleva jalgväega võitlusse astuma, sest tankid üksi ei otsusta veel lahingut. Mõnesugustel juhtumistel võib juht oma kuulipildujate ja kahurite reservist teatud grupi eraldada, määrates neid võitluseks tankide ja soomusautode vastu. See grupp hoitakse kõik aeg valmis ja paisatakse tankide ilmumisel neile vastu. Igal juhtumisel tuleb hoolitseda kättevõidetud maaala enda käes kindlustamise, läbimurtud lõhede laiendamise ja tiibade kaitse eest.
Kallaletung välisõjas s i s s e k a e v u n u d vaenlase
peale.
Kui juhtub, et vaenlane enam või vähem kindlustatud seisukohale on asunud, käib kallaletungi eel hoolikas luure. Et täpsemaid teateid vaenlase seisukoha üle saada, tuleb tema eelpostid sundida taganema. Nüüd toimetatakse luuret kõigi relvliikidega, et vaenlase peapositsiooni pikkuse, suuna, tugevuse ja osade ning relvade paigunemise üle selgusele jõuda. Luure andmete põhjal otsustab juht, kuidas ta kallaletungi plaanikindlalt läbi viib. Võimalikult tähelpanu äratamata, harilikult pimeduse kaitsel tuuakse kallaletungijad osad lähtekohale ja seatakse, arvesse võttes maastikku, vaenlase poolt võimalikult nõrgalt tulistavatel kohtadel valmis.
Pealetungi kellaaeg määratakse käsuga täpselt kindlaks, samuti ka kõikide relvade ja üksuste tegevus ja koostöötamine. Harilikult käib pealetungi eel järsk tuliettevalmistus, millest ka rasked kuulipildujad ja keskmised miinipildujad osa võtavad, mitte aga jalgväe patarei. Sissemurde momendil läheb see ettevalmistav tuli teatud kindla vaheaegade järele üle edasiliikuvaks tulirulliks. Tulirulli edasiliikumine peab jalgväele täpselt teada olema. Jalgväe kohus on tulirulli mõju otsustavaks löögiks ilma kõhklemata ärakasutada ja veel järeljäänud vastupanu-pesasid hävitada.
Sissemuxdnud jalgväele on alguses abiks ainult kerged miinipildujad ja jalgväe kahurid; viimased ei võtnud tuliettevalmistusest just sellepärast osa, et nüüd olla juhi käsutuses kõige laskemoona tagavaraga. Lahingu ülekandmisega vaenlase sügavusse antakse ka osa kahurväge jalgväe ülemate käsutusse, lähedamaa võitluse ülesannete täitmiseks. Edasi läheb võitlus vaenlase sügavuses samuti nagu eelpool kohtamislahingu kohta kirjeldatud.
Tagaaj amine. Kui sügavusse paigutatud vaenlane on läbi murtud, ehk taandub, tuleb teda jälgida kogu rinde laiusel ilma erilise käsuta. Kõik ülemad ruttavad kaugele ette. Visatakse ette ka ruttu liikuvad reservid ja jalg-vägi jõuvankritel, kuulipildujate saaterühmad ja jalgväe kahurid. Tule ja järeljätmata pealtungimisega tuleb vaenlane lõpulikult purustada. Isegi öö ei tohi tagaajamist takistada. Esinaisel võimalusel tulevad üksused uuesti korraldada ja reservid eraldada. Tuleb korraldada lahingmoona ja voori järelsaatmist.
Kui vaenlasel korda läheb vastupanuks positsioonile asuda ja jälgivatel osadel kohe korda ei lähe teda läbimurda, katkestakse käsuga tagaajamine seniks, kuni kahurtuli ehk muud abinõud vaenlast uuesti on kõigutanud. Sellest peab kohe teatama kõrgemale ülemusele. Ühtlasi peab naabritega sidet looma.
Kui pealetungi jätkamiseks tarvilik jõud puudub, ehk kui pealetung oma eesmärgi on saavutanud, siis tulevad juhil kõik abinõud tarvitusele võtta, et kättevõidetud maaala enda käes kindlustada. Kättevõidetud esimesed seisukohad muudetakse peavõitlus-positsioo-"iks, millel kerged kuulipildujad ja laskurid kaevuvad, raskete relvade kaitsel. Sügavusse paigutamine tuleb kohe läbiviia ja tulejaotus kooskõlastada. Arvesse võttes maastikku, võib kauemaks ajaks kaitseseisu--orda asumise juures peavõitlus-positsiooni tagasi tõmmata. Lahing-^"lpostid jäävad vaenlase lähedusse, tö
Kaitselahing.
Qi Kaitselahingu viisid on ilmasõja jooksul palju muutunud. Need Muutused on tingitud peaasjalikult relvade mitmekesiduse ja arvu suurenemisest.
Oi Varemalt katsuti läbimurde hädaohtu sellega kõrvaldada, et Traitsejoon 3 kaevikute reaks jaotati, umbes 100 m. vahega. Kui aga suuremad kaliibrid tarvitusele võeti, tekkis tarvidus II joont esimesest i—3 klm. kaugele paigutada. I joon täideti ka õredamalt. Kui 1917 a. liitlaste kahurväe ülekaal iseäranis selgesti ilmsiks tuli, tekkis tarvidus vaenlase tuld rohkem killustada. Sellepärast võeti tarvitusele paigutus sügavusse. Eelvõitluse positsioon täideti õredalt, saarte taoliselt, tsha poole aga ehitati- palju vastupanu pesasid ja turbepunkte. Eel-võitlus-positsioonil asuvatele gruppidele oli vaenlase ülekaalu ees taga-ü:;mine peavõitlus positsioonile lubatud.
See sisaldas aga endas mõningaid pahesid. Sellepärast nõuab ; praegune Saksa jalgväe väljaõpetamise eeskiri, et grupp oma seisukohta 'psab kaitsma kuni vaenlase kallaletungi tagasilöömiseni ehk viimse meheni. Grupi juht võib aga oma gruppi paremale ehk vasakule pare-Wale seisukohale asetada, mitte milgil juhtumisel aga taganeda ihna käsuta. •
Kaitsmine peab sarnane olema, kus mitte ei taheta ainult teatud seisukohta oma käes pidada, vaid vaenlast lüüa. Suureks kasuks on uhile, kui ta oskab vaheldamisi õigel ajal kallaletungida ja kaitsta.
Peavõitlusjoon. Kaitsel asetatakse vaenlased sügavale maaalale, postisoonile, mille esimene äär harilikult pea võitlusjooneks nimetatakse. See esimene joon määratakse juhi poolt übe^ alamate juhtidega ja raskete relvade ülematega kindlaks tegelikult maastikul. F. u. G. (Juhtimine ja lahing) ütleb: ,,Peavõitlusjoon kujutab enesest joont, mille ees kallaletungiv vaenlane kõikide relvade tule all kokku peab varisema, mis, olles vallatud mõnel juhusel vaenlase poolt, tingimata peab tagasi võetama, nii et ta lahingu lõpul väeosa käes on. Selleks peab pea-võitlusjoone ette vägev tulikaitse loodama, millest osa võtavad mitte ainult kahurvägi ja eelpool asuvad jalgväe üksused, vaid ka tagapool asuv jalgvägi oma raskete kuulipildujatega ja miinipildujatega.
Kui eduga tahetakse võidelda, ei tohi vaenlasele võimalust anda enne jalgväe lahingut peavõitlusjoone äratundmiseks. Olles hoolikalt kohandatud maastikule, jookseb peavõitlusjoon tihti mäeseljan-dikkude tagant ja otse läbi metsade ja maakohtade. Väga hea on muidugi kui peavõitlusjoone ees asuvad loomulikud takistused tankide ja soomusautode jaoks (sood, vesi j. n. e.) Olles paigutatud peavõitlusjoone taha sügavusse, seab väeosa end seal üksikute pesade, punktide, sõlmede ja gruppidena visaks vastupanuks valmis. Küllaldast tähelepanu tuleb pöörata maskeerimisele, et end kaitsta vaenlase õhuluure ja kallaletungi eest. Väga tähtis on, et üksikud pesad end ka tiibadelt saaks kaitsta ja üksteist flankeeriva tulega võiks toetada. Igale üksusele, ka jaole, näidatakse oma kindel piirkond kätte. Piirkondade laius ripub täiesti maastikust ära. Juhid eraldavad oma üksustest reservid, milk abil nad vaenlase üllatavaid ettevõtteid likvideerivad.
Nagu juba ülal tähendatud, peab peavõitlusjoone ette väge? tulikaitse loodama. Kuid sügavusse paigutatud rasked relvad peavac oma tulega ka postisooni all oleva maaala katma, kui see tarvilik on, Sellepärast on täpne tuleplaan tarvilik, mis isa relvale tema ülesande ja tegevuspiirkonna ära näitab.
Kui aega ja vähegi võimalik on, tuleb positisooni eelne maastik ka vaenlase seisukohalt luurata. Tingimata alati peab kuulipildujae lennukite vastu võitluseks määratama.
Soovitav on valmistada vahelduvaid seisukohti kõigi rasket* relvade jaoks. Iseäranis mõjuv kallaletungi tagasilöömiseks on raskete kuulipildujate ja kahurite tuli, mis viimase momendini vaikisid ji seega vaenlasele üllatuse valmistavad.
L a h i n g-eelpostid.
Mõni kilomeeter peavõitlusjoone ette (kaugus .ripub täiesti äri maastikust), asetatakse laMng-eelpostid, kes vaenlase eest peavõitluS] joont peavad varjama ja positsiooni eelse maastiku vaatlemist võima! dama, mis peavõitlus-positsioonilt tihti raskendatud on. Ka peavad nai väeosa kaitsma vaenlase üllatava kallaletungi eest. Mõnesugustel juhus tel võib eelpostidele ka kerged miinipildujad kaasa anda (võitlusel soomusautode vastu).
Harilikult seisavad lahing-eelpostid päevaajal mitmesuguste vahelduvatel vaatluskohtadel paigal, öösel nad suuremalt osalt liiguvad
Nende jaotus, jõud ja ülesanne ripub ära olukorrast. Oma tegevuse kohta saavad nad täpsed käsud. Nende tagasitõmbamist peab nõnda korraldama, et nad peavõitlusjoone tuld ei segaks.
Kui lahing-eelpostid eeljoone kompaniidest võetakse, siis alluvad nad edasi oma kompanii ülemale ja hoolitsevad oma kompanii piirkonna eest. Et sarnasel juhtumisel kogu väeosa eelpostide tegevus küllalt ühtlane pole ja neile külje peale liikumine teatud viisil kitsendatud on, sellepärast on paljudel juhustel kasulikum, kui teatud piirkonna eelpostid sama piirkonna reservi alla kuuluvad. Eelpostide ülem saab juhtnöörid siis piirkonna ülemalt. Selle läbi kindlustatakse «atlane ja elastiline eelpostide võitlus.
Side.
Raskete relvade ja naabritega kooskõlastatud tegevuse eeltingimuseks on peale vaatluse veel hea side. Side peab, hoolimata vaenlase
iule mõjust, alati korrashoitama.
fC •
K - . , Y- ? ?
Kallaletungi tagasilöömine.
Niipea kui vaenlase lähenemine on kindlaks tehtud ja vähegi
yääriliaod märgid ilmuvad, avab kahurvägi juha haugcma zziaa peale
tule, esimeses joones vaenlase kahurväe pihta. Kui aga vaenlase jalg-vägi end pealetungiks valmis on seadnud ja edasi liigub, kantakse tuli Vas osalt ehk täiesti jalgväe peale üle. Siin astuvad juba ka rasked kuuli-jjUdujad ning miinipildujad tegevusse.
Niipea km vaenlane peavõitlus-postisioonile nõnda ligidale va tulnud, et tema kahurvägi seda ilma oma osadele kahju tegemata tulistada ei saa, avavad ka peidetud kerged kuulipildujad ja laskurid järsu tule. Kergel kuulipildujal on kallaletungi tagasilöömiseks pea-xšihtsus. Nende kõrval peavad aga ka laskurid oma näpsava laskmisega niiirikeseks ajaks ilmuvaid märke hävitama. Kui vaenlasel korda läheb positsioonile sissemurda, tuleb teda sügavusse ja seni vaikivate raskete .kuulipildujate ja naabri vastupanu pesade tulega seni paigal hoida, JiUni vastulöögiga reservide etteviskamisega sissemurre likvideeritakse.
Et pimeduses ja udus vaenlase kallaletungi tagasi lüüa, selleks tuleb päeva ajal (valges) tarvilikud ettevalmistused teha (kauguste mõõtmine, mõõtlaskmine). Valveteenistust tuleb kõvendada ja positsioo-nieelset maaala valgustada (raketid, valgustusmiinid) ning raskete relvadega kindlat sidet hoida, siis ei ole üllatusi nõnda kergesti karta. [Piirkondade reservid toodakse vaenlase öösise kallaletungi ajal lähemale.
Kui vaenlane peavõitlus-positsiooni eelses tules kokku on varisenud, võib vastukallaletungi ettevõtta. Sarnase vastukallaletungi otstarbekohasus tuleb aga igal juhtumisel hästi järelkaaluda.^
,,Ebaõnnestanud vastukallaletung võib raskeid kaotusi ja seisukohalt väljalöömist kaasa tuua." (F. u. G.).
tk
Kaitselahing kohtsõjas.
Kui kaitsmine pikkamööda üle läheb kohtsõjaks, jaotatake rügemendi pataljonid:
Võitlus-, valve- ja reservpataljonideks. Nende, kui ka miinipildujate rühmade vahetus korraldatakse tarviduse järele.
Võitlus-pataljoni ülesanne on positsiooni kindlustamine ja selle kaitsmine.
Valve-pataljon peab igal ajal valmis olema sissemurdnud vaenlasele vastulööki andma. Tema raskeid kuulipildujaid võib kasutada võitlus-pataljoni toetuseks.
Reserv-pataljoni asukoht on võimalikult väljaspool vaenlase kerge kahurväe tulemõju. Hoolikalt peab ta end vaenlase õhuluure eest varjama.
Taandumine. Võitluses viibival osal on võimalik ennast vaenlasest lahti kiskuda ainult siis, kui teatud edu on saavutatud, ehk kui maastik selleks iseäralisi soodustusi pakub. Harilikult peab ka kõige raskemas olukorras pimeduseni vastupanema. Vaelane ei tohi milgil kombel teada saada, et taandumine kavatsusel. Alamad juhid (pataljonide ja kompaniide ülemad) jäävad kogu aeg oma üksuste juurde, et neid pihus hoida
Esiteis saadetai.Be haavatud, vaugid ja voor ära. Võitlzioahiziõnd
mida võimalik pole kaasa viia, hävitatakse.
Oma reservid, ja osa raskeid relvu võtab nüüd juht ühe ohvitser poolt valmisvaadatud tagapool asuvale positsioonile. Kahurväe j raskete relvade tule kaitsel taanduvad nüüd eeljoone kompaniid või malikult tähelpanemata määratud tagapool asuvale seisukohale. Taan dumist võimaldavad kerge kuulipildujate jaod rikkaliku laskemoonaga üksikud- rasked kuulipildujad, miinipildujad ja kahurid, mis tarvidusi korral eneseohverdamiseni vastu panevad. Edasi sünnib jalgväe ji raskete relvade taandumine järkude ja piirkondade kaupa. Kui vaen lane selle juures pealtungi jätkab, moodustatakse käsutada olevates jõududest front, neid asetades vastupanu seisukohtadele. Juht katsu oma väeosa võimalikult kiirelt vaenlasest tarvilikku kaugusesse asetada et tegevusvabadust omada.
Sideteenistus. Raskete relvade ja üksuste tagajärjerikas ja kooskõlastata tegutsemine ripub suuresti ära heast ja alalisest sidest- Kui sidet või malik pole pidada vahetu vaatlemise abil, tuleb ta kohe kindlustad sideabinõude läbi. Rügemendi ja pataljonide juures asuvate siderüh made ülemad peavad alati informeeritud olema olukorra ja juhi kavat süste üle. Nemad juhivad sideliinide sisseseadmist ja on ka nende tööta mise eest vastutavad. Senikaua, kui staabid veel liiguvad, peetaksi sidet ratsanikkude, rattasõitjate, käskjalgade ja mõnesugustel juhuste ka helkside läbi. Kui aga lahingusse astumisega ülemate vaatluspunkti kindlaks on määratud algab traatübenduse sisseseadmine. Telefon esineb peasideabinõuna. Peale selle peaks igal vaatluspunktil ka helkside abinõud olema. Põhimõttelikult vastutab iga staap side eest järgmise alama instantsiga ja parempoolse võrdse naabriga, kuna aga alam instants selle peale vaatamata kõik abinõud peab tarvitusele võtma, et seljatagusega sidet luua ja alal hoida. Põhimõttelikult loovad lähedamaa võitluse kahurvägi, jalgväe patarei ja miinipildujate kompanii sidet jalgväe ülemusega.
Lahingu alguks ehitab diviisi side osakond kas otsekohese ühenduse diviisi ja rügemendi vahel, või ta ehitab kavatsetava pealetungi suunas /-?ea sideliini, mille kaudu siis rügement side loob. Pataljoni poolt ?luuakse telefoni-side vähemal ühe eeljoonel võitleva kompaniiga, harilikult sellega, missugune kõige tähtsamas piirkonnas võitleb. Helkside, käskjalgade ja teatekoerte kaudu tuleb side iga kompaniiga ja ??aabri pataljoniga sisseseada. Kompanii ülem peab sidet oma rühmadega la. alluvate raskete relvadega leppemärkide, hääle, käskjalgade ja teate-ioerte kaudu. Teatekoeri on iseäranis kasulik tarvitada raskelt läbi-iäidaval maastikul ja ägeda tule all. Ettesaadetud piilurid peavad sidet leppemärkide, signaliseerimise ja valgustus-signaalide abil. Paksus udus, kui valgustussignaalisid näha pole, tuleb sidet ka akkustiliste afektide abil pidada (näit. vile Särvö hääl j. n. e.).
Kokkuvõte.
Modern lahingpidamise elementidena esinevad: tühikute ja gruppide taktika, kõigi relvade kooskõlastatud tegutsemine, flankeerimine ia lahingu raskuspunkti õigesse kohta asetamine. ,,Jalgvägi otsustab Ühingu" ütleb ,,Saksa jalgväe väljaõpetamise eeskiri", sellepärast •peab temas võitlejaid kasutama, kes kehaliselt ja vaimliselt enda ülesande kõrgusel suudavad seista. Nõudmised, mis modern lahing alamate juhtide teadmistele ja meelekindlusele ette paneb, on suuresti kasvanud.
Mitte skemaatilist, vaimuvaest eeskirjade täitmist, vaid üleolevat, otstarbekohast abinõude valikut tekkinud olukorra lahenduseks nõuab •juhtidelt ,,Saksa jalgväe väljaõpetamise eeskiri".
ü
_