Ernst Junger

Ernst Jünger (1895-1998) - Saksa mõtleja, kirjanik, sõdur, sõjateoreetik, botaanik, entomoloog, poeet, müstik...

"ERNST JÜNGER (sünd. 29. märtsil 1895) on neid saksa "filosoofilisi kirjanikke", kes on oma päevaraamatute, esseede ja romaanidega märgatavalt mõjutanud Saksamaa vaimset elu Esimesest maailmasõjast alates tänapäevani välja. Neis teostes kõneleb rikkalikult elu kogenud — mõlemad maailmasõjad jne - "seikluslik süda", mida ilma pikemata mõne koolkonna "Prokrustese sängi" suruda tähendaks vägivalda tarvitada."
Ülo Matjus

Jünger pakuks huvi juba ainuüksi oma väga pika elu pärat: Saksa Kesririigist kuni Taasühinenud Saksamaani. Sinna vahele mahuvad muidugi üliedukas ja vapper võitlus I maailmasõjas (sai kuldse haavatumärgi ja vahetult enne sõja lõppu noorimana Saksa kõrgeima sõjalise autasu Pour le Mérite ordeni), pärast sõda Vabakorpuses punaste riigipöörde vastu võitlemine (nagu toimus meil siin Eestiski 1924 aastal kommunistide riigipöördekatse) osalus II maailmasõjas, ka putukate kogumine ja muidugi pidev kirjaniku-mõtleja töö.

Tuleb tunnistada, et eriti pärast II maailmasõda, mil kõigis maailmahädades siunati Saksa-Presi militarismi, ei saanud tõelised Saksa patrioodid oma ideid karistamatult avaldada. Kuigi Jünger eemaldus poliitilisest sfäärist tasapisi juba alates 30nendate algupoolest ja keskendus maailmakäsitlusele erinevate poliitvoolude üleselt, jäi ta sisemiselt siiski veendunud rahvuslaseks ja konservatiiviks.

Arusaadavalt on siunatud tema algusaastate sõda ja ohverdust ülistavaid teoseid, kuid just nendes avaldus tema tõeline tuum. Vasakintelligendikesed neid muidugi ei salli. Üheks selliseks tundu(s?)b olevat ka Peeter Helme, kes 2003 a. kirjutas:

"Poiss läks õhinal sõtta, sai üle kümne korra haavata ja keiser Wilhelm pani ise oma valge käega talle rinda ordeni Pour-lé-Merite (Vapruse eest), mis oli Saksa Keisririigi kõrgeim aumärk. Esimene maailmasõda mõjutas Ernst Jüngerit meeletult ja sõja järel kirjutas ta terve rea selle stiihiat ülistavaid raamatuid, millest kõige tuntum on vast "Terasäikestes" ("In Stahlgewittern"). Ka nooruke Adolf Hitler luges neid ja sai innustust juttudest, kus kiidetakse võitlust kui loodusjõudu, orkaani mille vastu ei saa, kuid mille vooluga on võimalik kaasa minna, tunda end osana elementidest. ... Aga selge see, et selline inimene ei ole enam endine, kes on saanud üle kümne korra haavata ja kelle üksusest hukkus pea 100% vaid päev pärast viimast rasket haavatasaamist ja rindelt pääsemist. Sõja lõppu nägigi Ernst Jünger laatsaretis. ... Kahju ainult, et ta raamatuid pole tänini veel Eesti keelde tõlgitud. Huvitav oleks näha, mida Eesti lugejad taipavad sõja eetost ülistavatest raamatutest välja lugeda. Lubatagu mul arvata — neid raamatuid neelaksid neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid (nagu näiteks see tubli Saaremaa mees, kes võttis kätte, tegi intellektuaalse ponnistuse ja tõlkis vene keelest [sic!] eesti keelde ühe XX sajandi mõttetuma ja jaburama teose: kodanik Schickelgruberi üllitise "Mein Kampf")."

Helme ei tea isegi seda, et Hitler pole kunagi Schickelgruber olnudki. Mis puutub "Mein Kamf"i, siis olgu selle kirjanduslik väärtus milline tahes, fakt on, et tegu on ühe 20. sajandit tugevalt mõjutanud teosega. Seega on ka loogiline, et eestlased saaksid seda ise lugeda ja hinnata.

Kuid siiski mingi tõmme neil enamasti vasakintelligendikestel Jüngeri poole on. Näiteks isegi Prantsusmaal ja Itaalias on Jünger palju populaarsem, kui oma kodumaal. Miks nii? Sellele on vastanud Boris Buracinschi: "...prantsuse intellektuaalidele meeldivad tugevad isiksused". Ahaa, vaat nii! See on nii tüüpiline vasakpoolsetele: nad keelavad ära paljusid asju, hoiduvad avalikult nendest, kuid salaja siiski igatsevad ja teevad. Toome näiteks kasvõi pederastia ja sooneutraalsuse propaganda. Samas tuuakse sisse immigrante maadest, kus neid piiranguid pole, mehed saavad olla mehed ja naised naised ning nad on viljakad. Kuid vasakpoolsed ei suuda mõista, et 1+1=2. Nad ei saa aru, et nende loomuvastane ideoloogia pole jätkusuutlik ja see võetakse varem-või-hiljem tugevamate ja ennekõike jätkusuutlikumate poolt üle. Siis on nad koos oma vaskpoolsete intellektuaalsete heietustega ajaloo prügikastis. Ja paras neile! Intelligenditseval sonimisel, mida tänapäeval filosoofiaks nimetatakse, ei ole absoluutselt mingit mõtet. See on loodrite ja jobude igavusest ja kõige ülemõtlemisest sündinud mõttekõhulahtistus, lakkamata verbaalne pasavool. Mida nad on oma elus saavutanud? Kus on praktika, eeskuju, ideaalid? Võib vaid kaasa tunda inimestele, kes seda saasta tarbivad. Nendele kontrastiks võib tuuagi Jüngeri, kes elas tõesti "seiklusliku südamega" teguderohket elu. Ei olnud vaid kuiv teoreetik, vaid ka praktik.

Aga see-selleks. Helme kiituseks tuleb siiski öelda, et ta on aastatega andnud tubli panuse Jüngeri tutvustamisse Eestis.

Ernst Jünger – elu ja looming

Ernst Jünger (29. märts 1895, Heidelberg – 17. veebruar 1998, Riedlingen) oli saksa kirjanik, sõdur, esseist ja entomoloog, kelle elu ulatus kolmel sajandil: Keisririigi Saksamaalt läbi Weimari vabariigi, natsi-Saksamaa, Lääne- ja Ühinenud Saksamaa lõpuks liitriigi ajani. Tema elu ja looming peegeldavad sõjakogemusi, tehnoloogia ja modernsuse kriitikat ning filosoofilisi ja poliitilisi vaateid.

Varane elu ja Prantsuse võõrleegionErnst Jünger sündis Heidelbergis ja kasvas üles Hannoveris apteekri pojana. Pärast gümnaasiumihariduse omandamist 1913. aastal jooksis ta kodust ära ning liitus Prantsuse võõrleegioniga. Tema teenistus kestis vaid mõned nädalad, kuna ta oli alaealine ja tema isa suutis ta tagasi Saksamaale tuua. Siiski, see kogemus jättis talle sügava mulje ja mõjutas hilisemaid valikuid.

Esimene maailmasõda

1914 aastal astus Jünger vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke ning viibis kogu sõja vältel ohvitserina Läänerindel. Sõjas paistis ta silma vaprusega: sai vähemalt seitse korda haavata ning 1918. aastal anti talle Pour le Mérite orden, keiserliku Saksamaa kõrgeim sõjaline autasu.

Vahetult sõja järel avaldas ta päevikuvormis autobiograafilise romaani In Stahlgewittern („Terastormis”, 1920), milles kirjeldab elu Läänerinde kaevikutes ning saksa sõdurite lahingukogemusi. Romaan võeti hästi vastu lugejate ja kriitikute poolt, kuigi võrreldes Erich Maria Remarque’i teosega Läänerindel muutusteta peeti seda toonilt sõjakamaks. Jünger ei varjanud oma raamatutes sõjakoledusi, rõhutades realismi ja sõdurite kogemuste autentsust.

1920. aastad ja ideoloogiline kujunemine

1923 aastal demobiliseeriti Jünger, seejärel õppis ta Leipzigi ja Napoli ülikoolides bioloogiat. Ta avaldas veel kaks sõjamälestust: Das Wäldchen 125 („Metsasalu 125”, 1925) ja Feuer und Blut („Tuli ja veri”, 1925), samuti lühemaid kirjutisi Saksa parempoolses ajakirjanduses, kus autoritaarselt kritiseeris Weimari vabariigi demokraatlikku valitsust.

Vaatamata militaristlikele vaadetele keeldus Jünger 1920. aastate lõpus Adolf Hitleri sõprusest ega astunud natsiparteisse ka pärast 1933. aasta võimuletulekut. 1938. aastal keelati tal oma teoste avaldamine, misjärel 1939. aastal avaldas ta natside suhtes kriitilise allegooria Auf den Marmorklippen („Marmorkaljudel”, eesti keeles 2017), kus kujutatakse rahuliku maa hävitamist barbarite poolt.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja ajal teenis Jünger ohvitserina Pariisis, kohtudes kunstnikega nagu Pablo Picasso ja Jean Cocteau. 1943. aastaks oli temast saanud lõplikult natside maailmavallutusplaanide vastane, nagu kajastub tema poliitilises manifestis Der Friede („Rahu”, 1943, avaldatud 1948). Tema armeeteenistus lõppes 1944. aastal, kui selgus tema kaudne seotus nn Stauffenbergi vandenõuga Hitleri kõrvaldamiseks. Mõni kuu hiljem hukkus Itaalias tema poeg, kes oli karistuspataljoni saadetud.

Sõjajärgne elu ja looming

Pärast sõda oli Jünger rahvuslasena esialgu kahtluse all ja tema teoste avaldamine keelatud. Alles 1948. aastal ilmus Rahu, mis tõstis Jüngeri taas 20. sajandi saksa kirjanduse suurkuju sekka. Tema teine tähtis sõjajärgne teos on düstoopiline romaan Gläserne Bienen („Klaasmesilased”, 1957), mida peetakse üheks maagilise realismi eelkäijaks.

Jünger jätkas eksperimenteerimist erinevate uimastitega (meskaliin, kokaiin, hašis, LSD), millest ta kirjutas põhjalikult teoses Annäherungen („Lähenemised”, 1970). 1983. aastal ilmus Aladins Problem, kus ta mõistis hukka Saksamaa liigse militarismi mõlemas maailmasõjas. Samal aastal avaldati teine väljaanne Jüngeri kogutud teostest (esimene 1965), tehes temast ühe neljast Saksa kirjanikust, kes on eluajal näinud kahte kogutud teoste väljaannet (teised olid Goethe, Klopstock ja Wieland).

Isiklik elu ja tunnustused

Jünger oli sõber filosoof Martin Heideggeriga ning tema loomingut hindas Itaalia esoteerik Julius Evola. Oma konservatiivsuse ja rahvusluse tõttu jäi ta saksa vasakpoolsete seas elu lõpuni kahtlaseks. 1995. aastal tähistati tema sajandat sünnipäeva muuhulgas Prantsusmaa president François Mitterrand’iga. Ernst Jünger suri 17. veebruaril 1998 Riedlingenis, olles 102-aastane. Ta oli viimane elus olnud Pour le Mérite sõjalise ordeni kavaler.

E. JÜNGER "TULEVÄRK"

"Leian sõjakirjeldustes tihti viiteid teatud meeleolule, mis alati rünnakuga kaasnes, ja pean üsna kõnekaks, et iga kajastaja libiseb sellest üle üsna pealispindselt, enamasti psühholoogiliste märkustega - täpselt nagu me kõik, kes me seda kogesime, sellest üle oleme libisenud. Ma arvan, et nii piiritletakse üht ruumi, mis peaks alatiseks inimestele suletuks jääma.

See puudutab vaikust pärast tormi. Pärast suurtükkide orkaani, pärast pealetungi, pärast mees-mehe-vastu võitlust, saabus kummalise vastuolu hetk. Kesk suurimat tõusulainet asendus lahingu vihane möll sügava vaikusega, erakordselt tihedast liikumisest sai hetkega seisak. Vaenlase hävitamisega oli täidetud tegude seadus, ent kuulutatud samas ka kehtetuks, ning lahinguväli võrdus lühikest aega sipelgapesaga, mille sagimine kivineb mõttetuse võluväel. Igaüks seisis liikumatult kui pealtvaataja, kelle silme ees on äsja lõppenud hiiglaslik tulevärk, ent samuti ka kui kaasosaline, kes on pannud toime jubedaid tegusid.

Siis hakkas kõrv eristama haavatute ühetoonilisi karjeid; tundus, nagu oleks üksainus hunnitu plahvatus tabanud ühekorraga neid kõiki. Need karjed, milles leidis väljenduse olendi hämmastav kannatus, olid elu niihästi hilinenud kui ka mõttetu protest ajalooliselt kõrgeima järgu hetke vastu, mis masina hoolimatusega oli veerenud üle liha ja vere.

Sellised hetked meenuvad mulle nii jõuliselt, et arvan end tundvat püssirohulõhna, mis tõusis pilvedena mürskudest küntud pinnasest. See oli segaduse imetlusväärne väljendus, mis oli kirjutatud kõikidele nägudele, - justkui oleks põlenud, nagu võluväel kadunud teatridekoratsioonide tagant ilmunud nähtavale hämmastav ja kaua otsitud lahendus mõistatusele. Tuhmunud sisemisest silmast kumas hõõguva ja särava illusiooni segavärv, toites end une hämarusest ja hullust riivavast kirest.

Et maailm on hiiglaslik tsirkus, et aga iga narruse taga on meetod, võib-olla ka kurjus, et oli võimalus osaleda kõrgema režii seaduste järgi toimunud vaatemängus improviseeriva statistina, mille kestel oli võimatu mõtelda, ja selle kõige erilisema aspekti saab teadvuse abiga alles nüüd omandada, ja tema ees kivineda, — et, kõige otsesemas mõttes preisilikult öelduna, on oldud teenistuses, kõik see aimub selles mõteteta olukorras, mis on segu kurnatusest ja vaimuteravusest, mis ebatõelise tõelisuses ja tõelisuse ebatõelisuses kuulub tormist ühevõrra nii pettunud kui küllastunud röövloomale.

Kas polnud see kõik nii, nagu oleks maailma vaim oma kehakatet natuke liiga ägedasti, natuke liiga rutakalt lehvitanud, nii et tuhmile pilgule üheks silmapilguks ilmus selle all varjul olnu?"

Saksa keelest tõlkinud Peeter Helme

Jünger ühe oma kassi Prinzessin Li-Ping´iga.

Ernst Jünger. Veri

Ernst Jünger (1895–1998) oli sõdur, filosoof ja seikleja, kelle elu ja looming peegeldavad 20. sajandi Euroopa torme ja muutusi. Kirjanduse ja poliitilise mõtte suurkujuna trotsis Jünger tavapäraseid tõlgendusi sõjast, tehnoloogiast ja modernsusest, pakkudes unikaalset, Friedrich Nietzsche vaimust kantud vaadet enesearengule läbi võitluse ja katsumuste. Tema kogemused ulatusid ajaloo äärmusteni – Esimese maailmasõja kaevikutest kuni sõdadevahelise Euroopa ideoloogiliste lahinguteni, kus ta seostus Konservatiivse Revolutsiooni liikumisega, ning 1950. aastateni, mil ta sukeldus psühhedeelsetesse rännakutesse koos LSD avastaja Albert Hofmanniga.

1926. aastal avaldas Jünger esseekogumiku „Rahvusluse alused“, kuhu kuulusid esseed „Veri“, „Tahe“ ja „Iseloom“. Neis uuris ta rahvusliku identiteedi metafüüsilisi ja sümboolseid aluseid. Essee „Veri“ käsitleb ürgseid ja müstilisi jõude, mis seovad inimeste kogukondi ühisesse saatusesse, lükates seejuures tagasi materialistlikud ja ratsionalistlikud tõlgendused veresugulusest. See essee peegeldab Jüngeri elukestvat huvi isikupära, kollektiivse saatuse ja võitluse eksistentsiaalse tähenduse vastu.

Meie ühtekuuluvus peab olema vere ühtekuuluvus – see on meie esimene nõue. Aga mis on veri? See on nii lihtne kui ka keeruline küsimus. Selle kaudu avastame sügava vastuolu taju ja tunde vahel.

Igaüks, kes tõeliselt hindab elu, tunneb selle olemust – ühist verd. Ta teab ka, et on keeruline rääkida nendest hetkedest, kui see voogav loodusjõud rahutult pulbitseb. Verd ei saa sõnades täielikult väljendada. Keel on nagu kalavõrk, mis kaotab suurema osa saagist oma silmuste vahelt, kui ta sügavustest välja tõmmatakse. Keel sisaldab tähendust, nagu maja seinad, kuid vaid akendest pääseb välja maagiline valgus. See salapärane, väljendamatu soojus muutub sõnadesse panduna tuhmiks, kahvatuks ja värvituks. Isegi kõige rikkalikum keel on vaid meisterlik raam salapäraste maalide ümber, mida võib näha vaid sisemine pilk.

Veri on sügavam kui kõik, mida tema kohta öeldakse või kirjutatakse. Tema valgus- ja varjumasside võnkumistest sünnivad lummavad meloodiad, mis võivad tekitada kas kurbust või täita meie rinna rõõmuga. Nad kas tõmbavad meid inimeste, maastike ja esemete poole või tõukavad neist eemale. See suur tundmatu, mis avaldub meile mägede siluettides, tasandike horisondis, pilvemängus taevas, inimnaerus, loomade liikumises või maalide värvides, mille looja võib olla ammu surnud – lühidalt öeldes see ainulaadne aktsent, mille elu ise annab kõigele, mis meid ümbritseb, määratakse vere ainulaadsuse poolt. Meile antakse nähtus, kuid just vere jõud ja rikkus annavad sellele väärtuse, muudavad selle tähenduslikuks, sümboolseks ja sügavaks. Silmadega me näeme, kõrvadega kuuleme, kätega tunneme, ajuga mõistame teiste mõtteid, kuid ainult veri otsustab, kas see kõik jääb surnud aineks või täitub elava hingusega. Me tajume esemeid närvide ja meeleorganite abil, kuid nende sisemine tähendus avaneb meile vere kaudu. Tänu meeleorganitele saame teada asju, tänu verele võtame need omaks. Vere kaudu tunneme oma sugulust või võõrust.

Veri tunneb ühe inimese sugulust teisega. Me elame ülerahvastatud maailmas ega suuda enam mõista, kui õnnelik võib olla inimene, kes leiab selle sugulustunde, sest ratsionaliseerimissoov on tema instinktid tuimestanud. Ainult üksildus, ainult suured erinevused rassi ja looduse jõudude vahel suudavad taas äratada selle võimsa, uinuva tunde inimese sees. Isegi nii külm ja kainelt mõtlev autor nagu Stanley¹ on öelnud, et pärast oma Kongo-seiklust, kus ta palju aastaid viibis süsimustade inimeste seas, koges ta joovastavat ja võrreldamatut tunnet, kui kohtas viimaks taas valget meest.

Kuid isegi tänapäeva tsivilisatsioonis, selles üsna mehhaniseeritud maailmas, ei suuda me vere mõjust pääseda. Käesurumised, pilkude kohtumised, hääletoon, kõik, mis sõltub kõne sisust, kõnnak, hoiak, liikumine ja näoilmed – tajudes tuhandeid peeneid nüansse, isegi neid teadvustamata, kõneleme me vere keelt, veri ise räägib meie kaudu, hüüdes, tõmmates ligi või tõrjudes eemale. Hoolimata maskide paljususest leiame Mina ja Sina tänu sellele saladuslikule, keele-eelsele suhtlusviisile vastastikuse mõistmise. Ja seal, kus Minu ja Sinu vahel on ühisosa, peab olema midagi suuremat, mingisugune keskkond, mis hõlmab mõlemat poolt, nii nagu vaakumis võimaldab eeter päikesevalguse levikut. See on saatus, mis seob üksikuid inimesi suguluse ja ühise tähendusega.

Individuaalsete meeltega tajume vaid nähtuste pealispinda, mitte tegelikke seoseid – juuri, mis on põimunud maa all ja saadavad siia-sinna uusi võrseid. Üksikindiviid selle kõrval pole midagi, sest üksnes need juured kannavad elu jätkamise väge. Vere kaudu aimame seda ning kogeme rõõmsat solidaarsuse ja ühtsuse tunnet.

Kui mõnel kogukonnal puudub see tunne, on see kogukond juba surnud. Rahvas, kes ei tunne vere sidet, on vaid mass – füüsiline keha, mis pole suuteline tõusma materiaalsusest kõrgemale ega ilmutama kõrgema elu jõudu. Sellises kogukonnas pole kohta imetlusväärsele; ükski pimestav valgus ei suuda inimest nõrkusehetkedel enam lohutada. Kõikjal valitsevad ainult mehaanilised seadused. Sellise kogukonna jaoks pole põhjust elada, surra, järglasi saada ega loomingulist energiat kulutada – see jääb individuaalsfäärist kaugemale. Sel pole enam saatust ega verd, mis oleks valmis oma saatust vastu võtma.

Need kaks elementi annavad elule suure intensiivsuse, eesmärgi, väärikuse ja traagilise sisu: saatus ja veri. Esimene on nähtamatu jõud, teine on loodusjõud, milles me leiame saatuse. Ainult nende kaudu saame mõista vere olemust. Veri ilma saatuseta on nagu tühjenenud patarei, magnet ilma tõmbejõuta. Verepuhtusel ja tõul, tema segunemise kvaliteedil pole mingit tähtsust ilma suure saatuseta. Saatus on justkui proovikivi, millega mõõdetakse vere väärtust.

Seepärast lükkame tagasi kõik katsed alistada rass ja veri mingile ratsionaalsusele. Vere väärtuse tõestamine aju ja tänapäevase loodusteaduse abil on sama, mis nõuda teenrilt vastutust oma isanda eest. Me ei soovi kuulda keemilistest reaktsioonidest, vereülekannetest, koljukujust ega aaria profiilist. Kõik see viib varem või hiljem inetuse ja tühiste vaidlusteni, mis avavad intellektile ukse väärtuste maailma, mida ta ei suuda mõista ja mida ta suudab vaid hävitada. Verel pole vaja tõendeid ega seaduslikkuse teste, näiteks kui räägime inimese suhtest paavianiga. Veri on see kütus, mis toidab saatuse metafüüsilist leeki. Tal võib olla mistahes keemiline koostis – see ei oma meile tähtsust. Las teadlased vaatlevad vererakke oma mikroskoopidega ja vaidlevad nende üle. Vaim täidab raamatulehti selliste küsimustega, kuid elu täidab saatuseruume hoopis millegi muuga.

Vere magneetiline jõud ei vaja väliseid materiaalseid omadusi. Tal on sümboolne väärtus, mitte loogiline. Selle kandjad leiavad üksteist nagu kaks liblikat öises orus: nad tunnevad üksteist ära juba penikoormate kauguselt. Nad tunnevad, millal on nende aeg, samamoodi nagu rändavate linnuparvede instinkt teab rohkem kui kõik maailma meteoroloogiajaamad. Nad järgivad alati vääramatut saatuse kutset, ammu enne, kui ajaloolased selle paratamatuse ajalooõpikutesse kirjutavad. Veri teab täpselt, kust oodata ohtu ja kust saada tuge. Tema silmi ei saa kinni siduda, sest ta näeb ilma valguseta.

Veresugulus sünnib ainult seal, kus veri on seotud saatuse lõngadega. Ilma nende sidemeteta kaotavad perekond, aristokraatia, rahvas – kõik oma tähenduse. Kõik sügavad ja iidsed tunded saavad liberaalsete mõtete, ülbe ja küünilise kirjanduse naerualuseks. Kõik tasandatakse, lagundatakse ja määritakse laiali, tasandades kõik loovad kõrvalekalded ning ainulaadsuse tunne. see orgaanilise seose tunne, sureb ühiste tõdede kõrbes. Individuaal ei pea enam oma kogukonna solvamist näkku sülitamiseks, indiviidi suured saavutused ei inspireeri enam kogu rahva uhkustunnet. Ta ei tunne end enam oma juhtides ära ning see hämmastav ühtsustunne, mis täidab suuri linnu elu suurima ülevusega, kaob. Selle ajatu ülevusega koos kaob ka surmapõlgus, mis on seotud arusaamaga, et üksikindiviidil on tähendus ja väärtus ainult kõrgema, isiklikku ületava väärtuse kontekstis. Ohvrimeelsus, see jumalik jõud, mis lepitab inimese surmaga, kustub.

Vere jaoks on liikumine olulisem kui sihtpunkt. Veri ei tunne progressi, sest tema tahe otsib ja saavutab absoluutse igal ajastul, igas kohas ja igas kogukonnas. Kõik taandub intiimsele seosele ja hävimatule jõule. Seetõttu tunnustame kõigi ajastute ja kõigi maade kangelastegusid. Meie armastus Rooma vastu ei välista meie armastust Hannibali vastu. Napoleonis näeme eluenergia hämmastavat ilmingut. Hindame Prantsuse revolutsiooni suuri ja veriseid tegelasi – alates Mirabeaust kuni Robespierre’ini – igaüht omal viisil, ja igasugune vägivald lakkab meid õõvastamast, kui meenutame külmaverelist Barrasi.² Austaksime oma revolutsiooni samavõrra, kui selle nimel oleks valatud niisama palju verd.

Hinnates meid, ei pea meie järeltulijad silmas eesmärke, mida me taotlesime. Eesmärgid saavutati, ülesanded täideti, uued seati. Oluline on, et need ülesanded on vaid saatuse väline ja mööduv kest. Saatus on igavene, kuid värske veri avaldub iga kord uutes vormides. Meid ei hinnata pelgalt edu mõõdupuuga. Loeb vaid üks – kas me saavutasime selle potentsiaali, mille saatus meile andis, või mitte. Leonidase spartalased hukkusid, kuid nende kangelastegu saavutas absoluutse tähenduse. Mitte kunagi, mitte kusagil ega mingil moel ei suuda elu korda saata suuremat kangelaslikkust.

Ei, meid ei hinnata meie edu järgi – küsitakse vaid, kui vali oli meie „Jah“, kui eredalt põles meie tahteleek. Ja ühel päeval võime uhkusega öelda, et meie osaks sai õnn jõuda absoluudini saatuse uuel rajal. Iga lahingulaev, mis vajus meresügavusse, lipp kõrgel, on meie tunnistajaks. Ja kõik, kes selle pardal olid – admiralist lihtsa kütjani – on kangelased, keda ühendab veri ja kes olid täidetud surmapõlgusega. Samamoodi kinnitavad seda ka kaevikusõja sõdurid, kes vaatasid hirmuta lähenevale sõjamasinale ja langesid, võttes metsiku vaimustusega omaks ülima olemise.

Kõik see kuulub nüüd igavikku, samal ajal kui meie seisame muutunud maailma keskel. Meie veri püüdleb uute eesmärkide poole, januneb uute ideede järele, millesse end joovastada, uue liikumise järele, millele end täielikult anda, uute ohverduste järele, et iseendast loobuda. Veri tahab osa saada suurest armastusest; ta igatseb elada ja surra selle nimel.

Märkused:
1. Henry Morton Stanley (28. jaanuar 1841 – 10. mai 1904) oli Walesi-Ameerika ajakirjanik ja maadeavastaja, kes sai kuulsaks Kesk-Aafrika uurimise ning misjonäri ja maadeavastaja David Livingstone’i otsimisega. Stanley raamat Niiluse allika otsingutest oli Ernst Jüngeri üks lemmikraamatuid läbi tema elu (allikaks Jüngeri päevikukirje 14. augustist 1965).
2. Paul François Jean Nicolas, vikont de Barras (30. juuni 1755 – 29. jaanuar 1829), üldtuntud kui Paul Barras, oli Prantsuse poliitik Prantsuse revolutsiooni ajal ning Direktooriumi režiimi (1795–1799) peamine täidesaatev juht.

Allikas: https://koiduaeg.ee/ernst-junger-veri/

Ernst Jünger vasakpoolsete „patsifistide“ väärtusetusest

Kohe pärast sõda uputati lugejaskond pihtimustevoogu. Ent suurima kõmu tekitas Barbusse’i „Le Feu“. Autorid soovisid pretendeerida sellele, et nad on mõistnud sõja sügavaimat tähendust, ja uskusid, et nad suudavad selle igaveseks lõpetada. Kuid niivõrd kiire reaktsioon sündmustele ei saanud terava kriitilise meelega inimestes mitte tekitada umbusku. Sõja „tühistamise“ kasuks – kui kasutada seda naiivset väljendit – toodi argumendiks, et sõda on ebamoraalne. Võiks ju oodata, et niisugune väide, katse mõjutada kultuuri eetost, õigustatakse üksikisiku eetose kaudu. Kuid lugeja ei leidnud nendest raamatutest midagi peale nälja ja janu kirjelduste, tühjade silmade ja paljastatud siseelundite. Teisisõnu – ei midagi muud kui sõja kõige jubedamad varjundid, millest inimesed olid niigi juba mõnevõrra teadlikud.

Muidugi olid miinid, gaasirünnakud, tankid ja trummeltuli uued nähtused. On arusaadav, et just tehnilised uuendused määrasid suhtumise sõtta. Kuid kas saab tõesti väita, et kogu sõja psühholoogiline kogemus taandub ainult sellele? Kas saab pelgalt relvastuse tehnoloogilise arengu põhjal teha moraalseid järeldusi? Miks siis need inimesed ei protestinud varem – miks nad hakkasid targutama alles siis, kui viimane kahur vaikis? Kas nad kartsid riiki? Mis moraal see on, mis roomab riigi ees? Iga viimane kui jalaväelane, kes tormas rünnakusse ja leidis lahingus surma, omas rohkem sisemist jõudu kui nemad! Me ei eksi palju, kui näeme selles reaktsioonis hirmu, mis on peidetud moraalijutu taha. Pole seni olnud inimest, kes tõestaks, et üksikisik, kes ohverdab end kõrgema eesmärgi nimel, käitub ebamoraalselt, või et riik, mis nõuab üksikisikult sellist ohvrit, on ebamoraalne. Vastupidi – kõik need barbusse’ilikud kõned on üdini materialismist läbi imbunud. Seda ei maksa aga liiga traagiliselt võtta, sest varsti kaotab see jõu – see ei suuda enam sisendada hirmu ega õudust. Tegelikult ei erista nad, kui nad räägivad hingest, seda närvisüsteemist.

Tõeline sisemine kogemus on haruldus nii sõja ajal kui ka igal muul ajal. See on „kogemus vaid vähestele“. Sõja ajal toimus kahtlemata psühholoogiline kasv, pealegi sai see põlvkonnale, kes oli kasvatatud marksistlik-darvinistlikus vaimus, millekski oluliseks ja uueks. Järk-järgult annavad endast märku need vähesed, kes selle olulise kogemuse on läbi elanud – sest see, mis võideti sõja põletavas katlas, avaldub varem või hiljem. Valu ja kannatused on kohe nähtavad ning nende üle võib nelja ilmakaarde karjuda. Aga see, mis kogeti tõeliselt hingesügavuses, tuleb esile tasapisi.

Kui püüame aimata seda uut ja tundmatut jõudu, mis on peidus Euroopa noorte vaimsetes sügavustes, siis mõistame, et siin, nagu igal muulgi juhul, sõltub tõeline kogemus sellest ainest, mida kogetakse. Seepärast tuleb tagasi pöörduda Somme’i lahingu juurde – seal sündis esmakordselt see sõda, mis peegeldab meie ajastu olemust, ning seal jõudis sõjakunst, pärast pikka ja viljatut pausi, järele teistele eluvõitluse vormidele, mis väljendasid meie tahet elada.

— Ernst Jünger, „Sõda kui sisemine kogemus“ (Die Standarte, 1925)

Allikad: wikipedia, kreutzwald.kirmus.ee, Akadeemia (1995),