Ernst Jünger (1895-1998) - Saksa mõtleja, kirjanik, sõdur, sõjateoreetik, botaanik, entomoloog, poeet, müstik...
|
"ERNST JÜNGER (sünd. 29. märtsil 1895) on neid saksa "filosoofilisi kirjanikke", kes on oma päevaraamatute, esseede ja romaanidega märgatavalt mõjutanud Saksamaa vaimset elu Esimesest maailmasõjast alates tänapäevani välja. Neis teostes kõneleb rikkalikult elu kogenud — mõlemad maailmasõjad jne - "seikluslik süda", mida ilma pikemata mõne koolkonna "Prokrustese sängi" suruda tähendaks vägivalda tarvitada." Ülo Matjus
Jünger pakuks huvi juba ainuüksi oma väga pika elu pärat: Saksa Kesririigist kuni Taasühinenud Saksamaani. Sinna vahele mahuvad muidugi üliedukas ja vapper võitlus I maailmasõjas (sai kuldse haavatumärgi ja vahetult enne sõja lõppu noorimana Saksa kõrgeima sõjalise autasu Pour le Mérite ordeni), pärast sõda Vabakorpuses punaste riigipöörde vastu võitlemine (nagu toimus meil siin Eestiski 1924 aastal kommunistide riigipöördekatse) osalus II maailmasõjas, ka putukate kogumine ja muidugi pidev kirjaniku-mõtleja töö. Tuleb tunnistada, et eriti pärast II maailmasõda, mil kõigis maailmahädades siunati Saksa-Presi militarismi, ei saanud tõelised Saksa patrioodid oma ideid karistamatult avaldada. Kuigi Jünger eemaldus poliitilisest sfäärist tasapisi juba alates 30nendate algupoolest ja keskendus maailmakäsitlusele erinevate poliitvoolude üleselt, jäi ta sisemiselt siiski veendunud rahvuslaseks ja konservatiiviks. Arusaadavalt on siunatud tema algusaastate sõda ja ohverdust ülistavaid teoseid, kuid just nendes avaldus tema tõeline tuum. Vasakintelligendikesed neid muidugi ei salli. Üheks selliseks tundu(s?)b olevat ka Peeter Helme, kes 2003 a. kirjutas: "Poiss läks õhinal sõtta, sai üle kümne korra haavata ja keiser Wilhelm pani ise oma valge käega talle rinda ordeni Pour-lé-Merite (Vapruse eest), mis oli Saksa Keisririigi kõrgeim aumärk. Esimene maailmasõda mõjutas Ernst Jüngerit meeletult ja sõja järel kirjutas ta terve rea selle stiihiat ülistavaid raamatuid, millest kõige tuntum on vast "Terasäikestes" ("In Stahlgewittern"). Ka nooruke Adolf Hitler luges neid ja sai innustust juttudest, kus kiidetakse võitlust kui loodusjõudu, orkaani mille vastu ei saa, kuid mille vooluga on võimalik kaasa minna, tunda end osana elementidest. ... Aga selge see, et selline inimene ei ole enam endine, kes on saanud üle kümne korra haavata ja kelle üksusest hukkus pea 100% vaid päev pärast viimast rasket haavatasaamist ja rindelt pääsemist. Sõja lõppu nägigi Ernst Jünger laatsaretis. ... Kahju ainult, et ta raamatuid pole tänini veel Eesti keelde tõlgitud. Huvitav oleks näha, mida Eesti lugejad taipavad sõja eetost ülistavatest raamatutest välja lugeda. Lubatagu mul arvata — neid raamatuid neelaksid neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid (nagu näiteks see tubli Saaremaa mees, kes võttis kätte, tegi intellektuaalse ponnistuse ja tõlkis vene keelest [sic!] eesti keelde ühe XX sajandi mõttetuma ja jaburama teose: kodanik Schickelgruberi üllitise "Mein Kampf")." Helme ei tea isegi seda, et Hitler pole kunagi Schickelgruber olnudki. Mis puutub "Mein Kamf"i, siis olgu selle kirjanduslik väärtus milline tahes, fakt on, et tegu on ühe 20. sajandit tugevalt mõjutanud teosega. Seega on ka loogiline, et eestlased saaksid seda ise lugeda ja hinnata. Kuid siiski mingi tõmme neil enamasti vasakintelligendikestel Jüngeri poole on. Näiteks isegi Prantsusmaal ja Itaalias on Jünger palju populaarsem, kui oma kodumaal. Miks nii? Sellele on vastanud Boris Buracinschi: "...prantsuse intellektuaalidele meeldivad tugevad isiksused". Ahaa, vaat nii! See on nii tüüpiline vasakpoolsetele: nad keelavad ära paljusid asju, hoiduvad avalikult nendest, kuid salaja siiski igatsevad ja teevad. Toome näiteks kasvõi pederastia ja sooneutraalsuse propaganda. Samas tuuakse sisse immigrante maadest, kus neid piiranguid pole, mehed saavad olla mehed ja naised naised ning nad on viljakad. Kuid vasakpoolsed ei suuda mõista, et 1+1=2. Nad ei saa aru, et nende loomuvastane ideoloogia pole jätkusuutlik ja see võetakse varem-või-hiljem tugevamate ja ennekõike jätkusuutlikumate poolt üle. Siis on nad koos oma vaskpoolsete intellektuaalsete heietustega ajaloo prügikastis. Ja paras neile! Intelligenditseval sonimisel, mida tänapäeval filosoofiaks nimetatakse, ei ole absoluutselt mingit mõtet. See on loodrite ja jobude igavusest ja kõige ülemõtlemisest sündinud mõttekõhulahtistus, lakkamata verbaalne pasavool. Mida nad on oma elus saavutanud? Kus on praktika, eeskuju, ideaalid? Võib vaid kaasa tunda inimestele, kes seda saasta tarbivad. Nendele kontrastiks võib tuuagi Jüngeri, kes elas tõesti "seiklusliku südamega" teguderohket elu. Ei olnud vaid kuiv teoreetik, vaid ka praktik. Aga see-selleks. Helme kiituseks tuleb siiski öelda, et ta on aastatega andnud tubli panuse Jüngeri tutvustamisse Eestis. Ernst Jünger sündis Heidelbergis ning kasvas üles Hannoveris apteekri pojana. Pärast gümnaasiumihariduse omandamist 1913. aastal jooksis kodust ära, et astuda Prantsuse võõrleegioni. 1914. aastal läks ta vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke ning viibis kogu sõja vältel ohvitserina Läänerindel. Sõjas paistis Jünger silma vaprusega: ta sai vähemalt seitse korda haavata ning 1918. aastal anti talle Pour le Mérite orden, keiserliku Saksamaa kõrgeim sõjaline autasu. Vahetult sõja järel avaldas ta oma päevikuvormis autobiograafilise romaani pealkirjaga „Terastormis” („In Stahlgewittern” 1920), milles kirjeldab ilmekalt elu Läänerinde kaevikutes ning saksa sõdurite lahingukogemusi. Romaan võeti hästi vastu nii lugejate kui kriitikute poolt, ehkki võrrelduna Jüngeri kaasaegse Erich Maria Remarque'i teosega „Läänerindel muutusteta” peeti seda toonilt liiga sõjakaks. Samas ei saa öelda, et Jünger oma raamatutes kunagi ka sõjakoledusi varjanud oleks. 1923. aastal Jünger demobiliseeriti ning ta õppis Leipzigi ja Napoli ülikoolides bioloogiat. 1920. aastatel avaldas ta veel kaks raamatut sõjamälestusi: „Metsasalu 125” („Das Wäldchen 125”, 1925) ja „Tuli ja veri” („Feuer und Blut”, 1925) ning lühemaid kirjutisi Saksa parempoolses ajakirjanduses, milles ta autoritaarselt positisioonilt kritiseeris Weimari vabariigi demokraatlikku valitsust. Vaatamata oma militaristlikele vaadetele lükkas Jünger 1920. aastate lõpus tagasi Adolf Hitleri sõpruse ega astunud natsiparteisse ka pärast viimase võimuletulekut 1933. aastal. 1938. aastal keelati Jüngeril oma teoste avaldamine, mispeale ta 1939. aastal kirjutas julge ja natside suhtes kriitilise allegooria „Marmorkaljudel” („Auf den Marmorklippen”, eesti keeles 2017), kus kujutab rahuliku maa hävitamist barbarite poolt. Teise maailmasõja ajal teenis Jünger ohvitserina Pariisis, kus käis läbi tuntud kunstnikega nagu Pablo Picasso ja Jean Cocteau. 1943. aastaks oli temast lõplikult saanud natside maailmavallutusplaanide vastane, nagu see tuleb välja tema poliitlises manifestis „Rahu” („Der Friede”, 1943, avaldatud 1948). Jüngeri armeeteenistus lõppes 1944. aastal, kui selgus, et ta oli olnud kaudselt seotud nn Stauffenbergi vandenõuga Hitleri kõrvaldamiseks. Mõni kuu hiljem sai Itaalias surma tema poeg, kes samuti poliitilistel põhjustel oli karistuspataljoni saadetud. Sõja järel oli Jünger rahvuslasena esmalt oma mineviku pärast kahtluse all ja tema teoste avaldamine keelatud. Alles 1948. aastal sai lõpuks ilmuda „Rahu” (1943. aasta käsikirjast põhjalikum poliit-filosoofiline mõtisklus), mis tegi Jüngeri kui 20. sajandi saksa kirjanduse ühe suurkuju uuesti nähtavaks. Tema teine tähtis sõjajärgne teos on düstoopiline romaan „Klaasmesilased” („Gläserne Bienen”, 1957), mida on peetud üheks maagilise realismi eelkäijaks. Lisaks oli Jünger kogu oma elu eksperimenteerinud erinevate uimastitega (mh meskaliini, kokaiini, hašisi ja LSDga), millealastest kogemustest ta kirjutas põhjalikult oma 1970. aastal ilmunud teoses „Lähenemised” („Annäherungen”). 1983. aastal kirjutas Jünger raamatu „Aladdini probleem” („Aladins Problem”), milles mõistis hukka Saksamaa mõlemasse maailmasõtta paisanud liigse militarismi. Samal aastal avaldati juba teine väljaanne Jüngeri kogutud teostest (esimene oli ilmunud 1965. aastal), mis teeb Jüngerist ühe neljast Saksa kirjanikust, kes on juba eluajal näinud kahte väljaannet oma kogutud teostest (teised kolm on Goethe, Klopstock ja Wieland). Jünger oli sõber Martin Heideggeriga ning teda imetles Itaalia filosoof ja esoteerik Julius Evola. 1995. aastal õnnitles Jüngerit tema sajandal sünnipäeval muuhulgas Prantsusmaa sotsialistist peaminister François Mitterrand. Oma konservatiivsuse ja rahvusluse tõttu jäi Jünger saksa vasakpoolsete seas elu lõpuni kahtlaseks kujuks. Ta oli viimane elus olev Pour le Merite sõjalise ordeni kavaler. |
E. JÜNGER "TULEVÄRK" Saksa keelest tõlkinud Peeter Helme "Leian sõjakirjeldustes tihti viiteid teatud meeleolule, mis alati rünnakuga kaasnes, ja pean üsna kõnekaks, et iga kajastaja libiseb sellest üle üsna pealispindselt, enamasti psühholoogiliste märkustega - täpselt nagu me kõik, kes me seda kogesime, sellest üle oleme libisenud. Ma arvan, et nii piiritletakse üht ruumi, mis peaks alatiseks inimestele suletuks jääma. See puudutab vaikust pärast tormi. Pärast suurtükkide orkaani, pärast pealetungi, pärast mees-mehe-vastu võitlust, saabus kummalise vastuolu hetk. Kesk suurimat tõusulainet asendus lahingu vihane möll sügava vaikusega, erakordselt tihedast liikumisest sai hetkega seisak. Vaenlase hävitamisega oli täidetud tegude seadus, ent kuulutatud samas ka kehtetuks, ning lahinguväli võrdus lühikest aega sipelgapesaga, mille sagimine kivineb mõttetuse võluväel. Igaüks seisis liikumatult kui pealtvaataja, kelle silme ees on äsja lõppenud hiiglaslik tulevärk, ent samuti ka kui kaasosaline, kes on pannud toime jubedaid tegusid. Siis hakkas kõrv eristama haavatute ühetoonilisi karjeid; tundus, nagu oleks üksainus hunnitu plahvatus tabanud ühekorraga neid kõiki. Need karjed, milles leidis väljenduse olendi hämmastav kannatus, olid elu niihästi hilinenud kui ka mõttetu protest ajalooliselt kõrgeima järgu hetke vastu, mis masina hoolimatusega oli veerenud üle liha ja vere. Sellised hetked meenuvad mulle nii jõuliselt, et arvan end tundvat püssirohulõhna, mis tõusis pilvedena mürskudest küntud pinnasest. See oli segaduse imetlusväärne väljendus, mis oli kirjutatud kõikidele nägudele, - justkui oleks põlenud, nagu võluväel kadunud teatridekoratsioonide tagant ilmunud nähtavale hämmastav ja kaua otsitud lahendus mõistatusele. Tuhmunud sisemisest silmast kumas hõõguva ja särava illusiooni segavärv, toites end une hämarusest ja hullust riivavast kirest. Et maailm on hiiglaslik tsirkus, et aga iga narruse taga on meetod, võib-olla ka kurjus, et oli võimalus osaleda kõrgema režii seaduste järgi toimunud vaatemängus improviseeriva statistina, mille kestel oli võimatu mõtelda, ja selle kõige erilisema aspekti saab teadvuse abiga alles nüüd omandada, ja tema ees kivineda, — et, kõige otsesemas mõttes preisilikult öelduna, on oldud teenistuses, kõik see aimub selles mõteteta olukorras, mis on segu kurnatusest ja vaimuteravusest, mis ebatõelise tõelisuses ja tõelisuse ebatõelisuses kuulub tormist ühevõrra nii pettunud kui küllastunud röövloomale. Kas polnud see kõik nii, nagu oleks maailma vaim oma kehakatet natuke liiga ägedasti, natuke liiga rutakalt lehvitanud, nii et tuhmile pilgule üheks silmapilguks ilmus selle all varjul olnu?" |
- Loe lisaks: E. Jünger "Totaalne mobiliseering"
- www.nationalanzaccentre.com.au/story/ernst-j%C3%BCnger
Allikad: wikipedia, kreutzwald.kirmus.ee, Akadeemia (1995),
.
Ernst Jünger on the worthlessness of leftist “pacifists”
Immediately after the war the reading public was overwhelmed with a flow of confessions. But the most buzz was generated by Barbusse’s “Le Feu.” Authors wanted to lay claim to having understood the war’s deepest meaning and thought they would be able to put an end to it for good. But such a fast reaction to events could not but make people with sharp critical senses suspicious. An argument was made in favor of “canceling war”, a most naive collocation, that war is unethical. One would expect that this very claim, the attempt to influence the ethos of culture will be justified based on the ethos of the individual. But the reader didn’t find anything in these books other than descriptions of hunger and thirst, empty eyes and exposed internal organs. In other words nothing but the most gruesome shades of war that people were already somewhat aware of. Of course, landmines, gas attacks, tanks and drumfire are new phenomena. One understands that it were technological advancements that determined the attitude to war. However can one truly say that this is what all psychological experiences of war boil down to? Can one extract moral conclusions from the simple increase of technological armament? Then why didn’t these people protest, how come they only begun to act so clever after the last cannon grew quiet? Were they afraid of the state? What kind of morality grovels before the state? Every last infantryman who charged ahead and met his death in battle had more internal fortitude than these people! We won’t be so far from the truth if we see fear in this reaction, hidden behind talk of morality. There is yet to be such a man who’d prove to us that an individual who sacrifices himself in the name of a higher goal acts immorally or that a state is immoral if it demands such sacrifice from the individual. To the contrary, all these barbusse-like speeches are filled to the brim with materialism. One shouldn’t regard it tragically however, because it will lose its power soon as it won’t instill fear and horror. In reality, when they speak of the soul they don’t differentiate it from the nervous system.
True inner experience is a rarity in both war time and any other time. It is “an experience only for the few.” There was during the war, undoubtedly, psychological growth, moreover it became something important and new for a generation nurtured in a Marxist-Darwinist spirit. Gradually the very few people who had undergone this important experience are making themselves known, after all, what was conquered in the crucible of scorching war will eventually manifest. Pain and suffering are evident immediately and one can scream about then in all four directions. But what was truly experienced in the very depths of one’s soul comes out gradually.
In an attempt to feel out this new and unfamiliar force of nature, hidden in the spiritual depths of European youth, we will understand that here, as in any other case, actual experience depends on the very material that is being experienced. That is why we should go back to the Somme - in that battle was first born that war that reflects the nature of our era, while military art after a long and fruitless pause was able to catch up to the other forms that manifested our will to live.
- Ernst Jünger, “War as Inner Experience” (Die Standarte, 1925).
Ernst Jünger on the worthlessness of leftist “pacifists”
Immediately after the war the reading public was overwhelmed with a flow of confessions. But the most buzz was generated by Barbusse’s “Le Feu.” Authors wanted to lay claim to having understood the war’s deepest meaning and thought they would be able to put an end to it for good. But such a fast reaction to events could not but make people with sharp critical senses suspicious. An argument was made in favor of “canceling war”, a most naive collocation, that war is unethical. One would expect that this very claim, the attempt to influence the ethos of culture will be justified based on the ethos of the individual. But the reader didn’t find anything in these books other than descriptions of hunger and thirst, empty eyes and exposed internal organs. In other words nothing but the most gruesome shades of war that people were already somewhat aware of. Of course, landmines, gas attacks, tanks and drumfire are new phenomena. One understands that it were technological advancements that determined the attitude to war. However can one truly say that this is what all psychological experiences of war boil down to? Can one extract moral conclusions from the simple increase of technological armament? Then why didn’t these people protest, how come they only begun to act so clever after the last cannon grew quiet? Were they afraid of the state? What kind of morality grovels before the state? Every last infantryman who charged ahead and met his death in battle had more internal fortitude than these people! We won’t be so far from the truth if we see fear in this reaction, hidden behind talk of morality. There is yet to be such a man who’d prove to us that an individual who sacrifices himself in the name of a higher goal acts immorally or that a state is immoral if it demands such sacrifice from the individual. To the contrary, all these barbusse-like speeches are filled to the brim with materialism. One shouldn’t regard it tragically however, because it will lose its power soon as it won’t instill fear and horror. In reality, when they speak of the soul they don’t differentiate it from the nervous system.
True inner experience is a rarity in both war time and any other time. It is “an experience only for the few.” There was during the war, undoubtedly, psychological growth, moreover it became something important and new for a generation nurtured in a Marxist-Darwinist spirit. Gradually the very few people who had undergone this important experience are making themselves known, after all, what was conquered in the crucible of scorching war will eventually manifest. Pain and suffering are evident immediately and one can scream about then in all four directions. But what was truly experienced in the very depths of one’s soul comes out gradually.
In an attempt to feel out this new and unfamiliar force of nature, hidden in the spiritual depths of European youth, we will understand that here, as in any other case, actual experience depends on the very material that is being experienced. That is why we should go back to the Somme - in that battle was first born that war that reflects the nature of our era, while military art after a long and fruitless pause was able to catch up to the other forms that manifested our will to live.
- Ernst Jünger, “War as Inner Experience” (Die Standarte, 1925).
