Gilgameš - kõigi kangelaseepose kangelaste (sh. Kalevipoeg, Suur-Tõll jt.) nö esiisa
+ EESTI (SOOME-UGRI) JA SUMERI KEELTE SARNASUSEST
Gilgameš on seni teadaolevaist eepostest vanim - ca 5000 aastat, mis kirja pandud. Aeg muudab paljutki müütiliseks, ka lihtsurelikke. Gilgameš olla olnud kunagi hallil ajal kuningaks Sumeri Ur'i linnas. Naljatamisi on Gilgameši eesti keeles ka Kilgameheks kutsutud. See ei olegi nii vale, sest hämmastava kokkusattumusena tähendab sumeri meš sisuliselt sama, mida eesti keeles mees ehk siis täpsemalt kangelane, noor mees. Gilga ehk täpsemalt bilga tähendab sumeri keeles aga esivanemat. Seega Gilgameši nimi kõlaks tõlkes umbes nii - Kangelasest Esivanem või Esivanem On Kangelane, äärmisel juhul ka Esivanemast Noormees. Seega huvitav kokkusattumus eesti ja sumeri keeles. Selliseid kokkusattumusi tuleb erinevate keelte vahel sageli ette. Enamasti ei ole seal taga mingeid seoseid - pelk kokkusattumus. Kuid sellegipoolest on nad huvitavaks vahepalaks. Standardversiooni sisukokkuvõte Esimene tahvel. Pärast proloogi kirjeldatakse, kuidas kuningas Gilgameš Uruki rahvast ahistab oma mõõdutundetu lõbuhimuga. Vanababüloonia versioonis on paremini säilinud lugu sellest, kuidas ta kasutab „esimese öö õigust” (George 2003: 179). Uruki rahva appikarjet võtavad kuulda taevased jumalad, kes loovad metslase Enkidu, et anda Gilgamešile võrdne vastane. Enkidu loodub tühermaale ning hakkab ringi rändama koos metsikute kariloomadega. Ta häirib üht jahimeest, hävitades tema püüniseid ja lõkse, sellega kahandades tema saaki. Nõutu ja hirmunud jahimees pärib nõu oma isalt, kes omakorda saadab ta Urukisse kuningas Gilgamešilt nõu küsima. Kuningas soovitab tal võtta jahiretkele kaasa Uruki lõbunaine Šamhat ning temaga metslast ahvatleda. Jahimees, keda eeposes kunagi pärisnimega ei mainita, võtabki hoora kaasa ning laseb tal Enkidu ette minna. Järgneb metsiku Enkidu kopulatsioon Šamhatiga, mis kestab terve nädala. Kui Enkidu selle lõpetab ja tahab minna tagasi oma loomakarja juurde, tõmbuvad loomad temast eemale ega võta teda omaks. Tema loomalikkus asendub inimlikkusega ja ta astub Uruki hooraga vestlusse. Šamhat jutustab talle, kuidas kuningas Gilgameši kaks unenägu ennustasid talle ette kohtumist Enkiduga. Mõlemal korral nägi Uruki kuningas unes kummalist objekti. Gilgameši unenäod seletab talle ema Ninsun. Teise tahvli algus on standardversioonis halvasti säilinud, kuid selle vanababüloonia eeskujud lasevad aimata, et hoor Šamhat jätkab Enkidu tsiviliseerimist rõivaste ja linnas tarvitatavate toitude abil. Nad siirduvad tühermaalt kõigepealt karjuste laagrisse ja sealt Uruki linna, kus Enkidu ilmumine tekitab rahvahulgas suurt elevust. Seal leiab aset Enkidu ja Gilgameši esimene kohtumine, nende jõukatsumine, mis jääb viiki. Kaks kangelast sõlmivad sõpruse. Järgmisena säilinud lõigus tutvustab Gilgameš Enkidut oma emale Ninsunile. Peatselt teeb Gilgameš Enkidule ettepaneku minna ekspeditsioonile Seedrimetsa, mida valvab kohutav monstrum Humbaba. Enkidut ehmatab see ettepanek, sest tühermaal elades on ta aimu saanud, kui hirmus Humbaba tegelikult on. Teise tahvli lõpus korduvad sageli kõnelused, milles kõigepealt Enkidu ja siis Uruki vanemad soovitavad Gilgamešil mõte võitlusest Humbabaga kõrvale heita. Uruki kuningas jääb siiski endale kindlaks ja külastab sepikoda, et tellida retkeks vajalik varustus. Kolmandal tahvlil jagavad linna vanemad Gilgamešile ja Enkidule nende teekonnaks nõu ja õnnistust. Kaks kangelast lähevad jumalanna Ninsuni juurde, kes hakkab oma poja ohtlike plaanide pärast muretsema. Ta palub neile abi päikesejumal Šamašilt ning adopteerib Enkidu oma pojaks. Nõnda saavad Gilgameš ja Enkidu ametlikult vendadeks. Gilgameš annab juhiseid, kuidas tema äraolekul linna valitseda, ja kangelased asuvad teekonnale Seedrimetsa Neljas tahvel kirjeldab rännakut Liibanoni Seedrimetsa. Iga kolmanda päeva õhtul korraldavad Gilgameš ja Enkidu enne ööbimist mäeveerul rituaali, et esile kutsuda endelist unenägu. Gilgameš näeb sellel tahvlil kokku viis unenägu, ärkab neist hirmuga ja jutustab need Enkidule, kes unenägusid seletab. Kõik unenäod on tema seletuste järgi heaendelised. Kangelased jõuavad Seedrimetsa lähedusse, kus päikesejumal soovitab neil Humbabat kiiresti rünnata. Nii Gilgamešil kui ka Enkidul esinevad hirmuhood ning nad julgustavad teineteist kordamööda. Viies tahvel algab sõprade jõudmisega Seedrimetsa veerele. Nad haaravad oma mõõgad ja tungivad sügavamale metsa. Lõpuks kohtavad nad Humbabat, kes süüdistab Enkidut reeturlikkuses, kuna temagi oli varem metsa üks asukaid. Gilgameš ja Enkidu asuvad võitlema, kuid Humbaba osutub arvatust tugevamaks. Võitlusesse sekkub päikesejumal, saates Humbaba näkku 13 tuult, mis teda pimestavad. Tänu nendele seovad kangelased ebardi kinni ja Humbaba pakub ennast nüüd Gilgameši teenijaks. Enkidu kehutab siiski Humbabat tapma, enne kui jumalad midagi teada saavad. Humbaba tapetakse ja kangelased hakkavad tema metsas seedreid langetama. Ühest eriti suurest seedrist lubab Enkidu teha suure ukse, et kaunistada jumal Enlili templit ja sellega pehmendada jumala võimalikku viha Humbaba tapmise pärast. Kuuendal tahvlil jõuavad Gilgameš ja Enkidu tagasi Urukisse, kus Gilgamešile hakkab tegema lähenemiskatseid Ištar. Ta soovib, et nüüdseks suurte saavutustega pärjatud kangelane saaks tema meheks, lubades talle luksuslikke kingitusi. Gilgameš lükkab ettepaneku järsult tagasi, jutustades talle, kuidas jumalanna varem on kõiki oma meessõpru halvasti kohelnud. See kataloog on kõike muud kui julgustav. Sellisest aupakkumatust kohtlemisest erakordselt nördinud, läheb Ištar taevajumal Anu juurde ja nõuab temalt Taevasõnni, et see laskuks Urukisse ja karistaks Gilgamešši. Pärast algset puiklemist Anu siiski lubab seda. Hiiglaslik Sõnn tuleb alla Linnuteelt, Gilgameš ja Enkidu asuvad temaga võitlusse. Gilgameš tapab Taevase Sõnni lihuniku kombel noahoobiga. Ištar saab Taevasõnni tapmise pärast veelgi vihasemaks ja karjub Uruki müüril seistes needusi. Sellele järgneb Enkidu reaktsioon, kes viskab Taevasõnni „reietüki” jumalanna ette ja lubab teda kätte saades samamoodi teha. Gilgameš ja Enkidu lähevad tagasi paleesse ja korraldavad peo. Enkidu jääb magama ja näeb und.
Seitsmenda tahvli alguses jutustab Enkidu ümber oma halvaendelise unenäo. Tema unenäos otsustab jumalate koosolek päikesejumala vastuseisule vaatamata, et üks kahest kangelasest peab surema, kuna jumalate ilmas peetakse Humbaba ja Taevasõnni tapmist patuteoks. See tahvel sisaldab sureva Enkidu kõnesid – kõigepealt neab ta Seedrimetsas tehtud ust Enlili templi jaoks, kuna see jumala viha ei suutnud taltsutada. Seejärel neab ta jahimeest ja hoora, kes tõid talle tsivilisatsiooni hüvesid. Päikesejumal noomib Enkidut, öeldes, et hoor Šamhat tegi talle ka palju head, viies teda kokku Gilgamešiga, mille peale Enkidu oma järgmises kõnes hoora hoopis õnnistab. Seejärel näeb Enkidu teise unenäo, milles surmaingel haarab temast ja viib ta Allilma. Enkidu jutustab Gilgamešile ümber oma nägemuse teisest ilmast ning jääb raskesti haigeks. Ta kahetseb, et ei langenud mehe kombel väärikalt lahingus, seejärel sureb. Kaheksas tahvel kirjeldab Enkidu matuseid. Tahvel algab Gilgameši pika kaebelauluga, seejärel kutsub ta kokku sepad ja käsitöömeistrid, et need teeksid Enkidu kuju. Gilgameš läheb oma kuninglikku varakambrisse ja valib sealt hauapanuseid Allilma jumalate jaoks, et Enkidu läbisaamine nendega saaks hea. Ta korraldab piduliku tseremoonia, kus neid kalleid kingitusi näidatakse päikesejumalale, Uruki rahvale ja Allilma jumalatele. Tahvli lõpp ei ole säilinud. Üheksandal tahvlil mõistab Gilgameš Enkidu saatuse põhjal, et ka tema on surelik. Ta hakkab maailmas ringi rändama, et leida ainsa surelikuna veeuputusest pääsenud Uta-napišti ja teada saada tema surematuse saladus. Maailma idapoolse serva poole rännates jõuab ta Māšu mäe juurde, kust päike iga päev tõuseb. Selle mäe ja päikese tõusu üle valvab deemonlik Skorpion-mees oma abikaasaga. Ta üritab veenda Gilgamešši mitte minema ohtlikule teele mäe taga, kuid ei takista teda, kui pooljumalik kangelane oma soovile kindlaks jääb. Mäe taga alustab Gilgameš rännakut pimeduses „Päikese teel” valgusega võidu ning jõuab oma teekonna lõpul koos esimeste koidukiirtega aeda maailma äärel, kus puude otsas kasvavad kalliskivid. Kümnenda tahvli alguses kohtub Gilgameš maailma äärel elava kõrtsiemanda Šiduriga, kelle käest ta küsib teed Uta-napišti juurde. Kõrtsiemand on tegelikult vana tark jumalanna, kes soovitab Gilgamešil loobuda oma ihast surematuse järele. Ta suunab Gilgameši otsima Uta-napišti paadimeest Ur-šanabit, et tema paadiga ületada viimane meri ja „surma veed“, mis lahutavad teda veel Uta-napišti elupaigast „jõgede suudmel“. Ur-šanabi on metsas oma abilistega, kellega Gilgameš peab maha lühikese lahingu. Ta hävitab Kiviolendid, kellega Ur-šanabi tavapäraselt „surma vesi“ ületas. Nende asenduseks käsib paadimees tal lõigata maha 300 pikka latti, mida selles ohtlikus piirkonnas kasutada ühekordsete utjadena, et „surma vesi“ ei puutuks ihu. Gilgameš raiub latid ja nad asuvad Uta-napišti poole laevaga teele. Nad läbivad utjade abil „surma veed“ ja jõuavad lõpuks pärale surematu veeuputusekangelase juurde. Uta-napišti vaatab laeva kaugusest ja juurdleb endamisi, kes on see võõras, kes tema juurde sõidab. Üheteistkümnendal tahvlil jutustab Uta-napišti Gilgamešile ümber loo veeuputusest ja enese surematuks saamisest jumalate koosoleku otsusel. See on oluline teadmine, mille järele Gilgameš oli tulnud maailma lõppu. Uta-napišti paneb Gilgameši proovile, soovitades tal olla magamata ühe nädala. Gilgameš ei saa sellega hakkama ja ärgates taipab, et kui ta ei suuda olla tugevam unest, kes on surma noorem vend, siis ammugi ei suuda ta saada tugevamaks surmast. Uta-napišti käsib laevnik Ur-šanabil Gilgameš pesutoas puhtaks küürida, kuninglikult riidesse panna ja tagasi Urukisse saata. Oma abikaasa palvel avaldab Uta-napišti Gilgamešile „tagasi nooreks saamise” taime asukoha mere põhjas. Gilgameš sukeldub sinna ja toob taime üles. Tagasiteel ta ei suuda vastu panna ahvatlusele supelda ühes tiigis ning samal ajal varastab madu tema taime. Sellega on Gilgameš korraga ilma kõigest käegakatsutavast, mille ta oma rännakutega saavutanud oli. Ta jõuab tagasi Urukisse, kus kehutab Ur-šanabit kõndima Uruki müüridel sõnadega, mis kõlavad samamoodi kui eepose proloogis. Seega on Uruki müürid jääv monument Gilgamešile. Kaheteistkümnenda tahvli esinemine eepose osana on problemaatiline. Esiteks on „Gilgameši eepose“ narratiiv sidusal kujul juba justnagu lõpule viidud – Gilgameši rännakud on läbi ja ta on tagasi Urukis. Selle tahvli tekst kujutab endast sumeri poeemi „Bilgames ja Allilm” osalist ja sõnasõnalist tõlget akkadi keelde, mille esimene rida algab sumeri teksti 172. realt. Samuti esineb XII tahvlil taas Enkidu, kes suundub Allilma kadunud puupalli ja kepi järele, kuigi varasema jutustuse järgi peaks Enkidu olema surnud. Kui seda tahvlit tõesti peeti eepose orgaaniliseks osaks, siis moodsa kirjandusliku maitse seisukohalt rikub selle lisamine teksti sidusust ja kooskõlalisust üsna rängalt. Sellepärast on enamus moodsaid tõlkeid selle tahvli tekstist välja jätnud (George 1999; Maul 2005; Röllig 2009). Kaheteistkümnenda tahvli filoloogilised peensused viitavad, et akkadikeelne tõlge võiks olla tehtud Kesk-Babüloonia perioodil (u 1400-1100 e.m.a), seega võiks viimase tahvli olla lisanud toimetaja Sîn-lēqiunnini (George 2003: 48–49). Arvatavasti on viimane tahvel lisatud akkadi eeposele mingil doktrinaarsel ja tõlgenduslikul kaalutlusel, mille täpse olemuse kohta me võime teha ainult oletusi. Võimalik, et Gilgameši dialoog tema surnud sõbra Enkiduga sellel tahvlil tahab rõhutada ja esile tuua Gilgameši suure vaevaga omandatud tarkust, mis hõlmab ka surnutega suhtlemise kunsti (vt Parpola 1998: 292–293). Igatahes rõhutab kaheteistkümnes tahvel igati Gilgameši seotust surmavalla ja surnutega, mis on tema olemuslik profiil jumalana. On ka teine võimalus, et lisatud kaheteistkümnes tahvel mängis olulist rolli kuninglike matusetseremooniate liturgias, kus „Gilgameši eepost“ pidulikult retsiteeriti. Kuigi eepose tekst ajas oluliselt teisenes, säilitasid rituaal ja liturgia konservatiivselt arhailisi elemente. Samas peab seegi võimalus jääma spekulatsiooniks, sest kuninglike matuste liturgiat rituaaltekstide põhjal täpsemalt ei tunta. |
Valgus tuleb idast. Gilgameši eepos (19.06.2016)
![]()
|
Gilgameši eepose põhiosa on leitud Assüüria kuninga Assurbamipali raamatukogust. See kuningas oli suur teaduse ja kultuuri huviline, kes laskis ümbruskonnast kõik teadaolevad tekstid oma raamatukokku tuua või neist koopiad teha. Kui hiljem sõjas raamatukogu maha põletati, kukkusid kokku ka savitahvleid täis riiulid. Tuli hävitas, kuid samas ka tugevdas allesjäänud savitahvlite kilde. Sealt pärinebki meie peamine teadmine Assüüria riigi ja Mesopotaamia ajaloo kohta üldiselt.
Kuid tema nimekaim Assurbanipal II oli hoopis teist masti kuningas. Näiteks nii on kirjutatud temast ühel savitahvlil:
„Ma vangistasin palju vaenlaste vägesid: lakkamata lõikasin ma nende käed ja käelabad ära; teistelt ma lõikasin ära nina, kõrvad, jäsemed. Ma torkasin välja paljude vägede silmad. Ma tegin ühe hunniku kehadest ja ühe peadest. Ma riputasin nende pead linna ümber puudele”. Kuningas Assurnasirpal II, Nimrudi valitseja 883–859 eKr.
Kas Gilgameš oli homoseksuaal? Tänapäeval püütakse väga kergekäeliselt kõiki ajaloolisi isikuid võimalusel homodeks muuta. Sama toimub ka Gilgamešiga. Tõsi on, et eeposes on juttu Gilgameši ja Enkidu väga lähedasest sõprussuhtest. Kas see eeldab kohe seksuaalsuhet? Kõik oleneb inimese rikutuse astmest. Kui me loeme isegi 18. sajandi meestest sõprade omavahelist kirjavahetust, võime me selles näha midagi, mis eeldab seksuaalset suhet. Tegelikult normaalses ühiskonnas võivad ka meeste vahel olla sügavad ja emotsionaalsed sõprussidemed, ilma et selles midagi seksuaalset oleks. Paraku elame me ajastul, mil kõike seksualiseeritakse ja perverteeritakse. Toome ühe lõigu eeposest, kus on väidetavalt viiteid Gilgameši ja Enkidu homoseksuaalsest suhtest ja samuti näeme seal kirjeldust mehe ja naise vahelisest seksuaalaktist. Viimast muide tõlgitakse teisiti, kui meestevahelist väidetavat seksuaalsuhet. Miks nii? Kas tõlkija ei tea, mis suhe homodel on? Kui meeste vahel ei ole midagi seksuaalset, siis on tegu ju sõprusega. Seega näeme jällegi, kui suur ja samas ka keeruline roll on tõlkida nii iidset eepost, pealegi ligi 2000 aastat tagasi väljasurnud keeles ja kiilkirjas. Kuid läheme selle mainitudlõigu juurde: Gilgameš tõusis ja unenägu mõistatas, kõneles oma emale: „Mu ema, niisugust und ma nägin sel ööl: taeva tähed ilmusid mulle nagu meteoriidid ja langesid mu poole. Ma tõstsin ühte, kuid see oli vägevam minust, pöörasin teda, kuid ei suutnud seda liigutada. Uruki maa seisis ta juures, maa oli kogunenud tema juurde, tunglesid hulgad ta juures ja peal, noormehed kuhjusid tema peale, nagu väikesel lapsel nad suudlesid jalgu. Teda nagu naist armastasin, tema peal lembisin, ta tõstsin siis ja viskasin maha su ette ja sina, sa tegid ta võrdseks minuga.“ Gilgameši ema on tark ja teadja, kõike ta teab, kõneles oma pojale, metslehm Ninsun on tark ja teadja, kõike ta teab, kõneles Gilgamešile: „Taeva tähed, mis ilmusid sulle nagu meteoriidid ja langesid su poole; sa tõstsid ühte, kuid see oli vägevam sinust, pöörasid teda, kuid ei suutnud seda liigutada; sa tõstsid siis ja viskasid maha mu ette ja mina, ma tegin ta võrdseks sinuga; teda nagu naist armastasid, tema peal lembisid: Sinu juurde tuleb vägev kaaslane, sõbra päästja, ta on vägevaim maal, jõudu tal on, nagu Anu kaaslasel on vägevaim tema jõud! Sa armastad teda nagu naist, tema peal lemmid, tema on vägev, ta päästab sind sageli. Ilus ja väga väärtuslik on sinu uni!“ Ta nägi ka teise unenäo. Ta tõusis, sisenes jumalanna, oma ema, ette, ja Gilgameš temale, oma emale kõneles: „Jälle, ema, ma nägin teist und: Uruki suurele tänavale tapper oli heidetud, ja selle juurde koguneti, Uruki maa seisis ta juures, maa kogunes tema juurde, tunglesid hulgad ta juures ja peal, noormehed kuhjusid tema peale. Ma tõstsin ta siis ja viskasin maha su ette, teda nagu naist armastasin, tema peal lembisin, ja sina, sa tegid ta võrdseks minuga!“ Gilgameši ema on tark ja teadja, kõike ta teab, kõneles oma pojale, metslehm Ninsun on tark ja teadja, kõike ta teab, kõneles Gilgamešile: „Poeg, tapper, mida sa nägid, on mees, keda nagu naist armastasid, tema peal lembisid, ja mina tegin ta võrdseks sinuga: sinu juurde tuleb vägev kaaslane, sõbra päästja, ta on vägevaim maal, jõudu tal on, nagu Anu kaaslasel on vägevaim tema jõud!“ Gilgameš temale kõneles, oma emale: „Ema, nõuandja Enlili suuga öeldu langegu mulle osaks,
nõuandja sõbra saagu ma endale, endale saagu ma nõuandja sõbra!“ Nõnda on näinud ta unesid sinust!“ Kui Šamhat oli jutustanud Gilgameši unenägudest Enkidule, siis nad omavahel armatsesid. Mida me siis eelöeldust järeldada võime? Esiteks räägib Gilgameš oma unenäost, kus ta alla visatud taevatähte armastab nagu naist ja tema peal lembib. Ema tõlgendab seda nii, et taevatäht on Enkidu. Olgu see tõlge täpne või mitte, edaspidisest eeposest ei leia me enam mingeid viiteid Gilgameši ja Enkidu teineteise peal lembimisest. Ei midagi sellist! Selle asemel on tugev sõprusside, mida kahjuks tänapäeva üleseksualiseeritud ja perverteerunud ühiskonnas tõlgitsetakse ehk tõesti ka millegi homoseksuaalsena. Armastusest me saame aru, kuid mida siinjuures tähendab sõna lembis? ÕS toob selle sõna seletuseks: hellalt armastama / Lemmitd laps. Kuidas peaks selline sõna edastama (homoseksuaalset) seksuaalvahekorda? Lembima, nagu me näeme, on pigem selline hell, ema-lapse armastussuhe. Aga olgu sellega kuidas on, see on tõlkija suva ja õigus, valida enda äranägemisel sobivaid tõlkesõnu. Jätame siis meelde, et kogu Gilgameši ja Enkidu väidetav sekssuhe on eesti keelses edasi antud sõnaga lembima. Toome siin kõrval ära ka need tõlkesõnad, mida on kasutatud mehe-naise seksuaalvajekorra kirjutamiseks. Näiteks kui Enkidu seksib hoor Šamhat, siis ta armatseb või koinib teda. Need sõnad ei jäta meile eriti kahepidist tõlgitsemise võimalust, nagu lembima seda teeb. Toome ära need väidetava homoseksuaalsusele viitavad kirjakohad ära erinevates suurkeeltes, kus vana akkadi keele, kiilkirja ja muistse Mesopotaamia elu-olu tundmine ja uurimine on hoopis teisel ehk paremal tasemel:
|
Järeldus: Gilgameš ei olnud homo! Kaasaegsed tõlkijad on lihtsalt lähtunud tänapäevastest normidest ja kergekäeliselt meestevahelist sügavat sõprust tõlgendanud seksuaalsusena. Muide varasemates tõlgetes seda ei tehtud. Samas on ka tõlkijad ise segaduses ega tea, kuidas ikkagi tõlkida seda sidest, mis oli Gilgameši ja Enkidu vahel. Siin on eestikeelse tõlke autor Annus kasutanud kiiduväärselt sõna lembima. Me aga teame, et sellel sõnal puudub igasugune seksuaalne alatoon. Samas arusaadavalt on tänapäeva üleseksualiseeritud ja perverteeritud ajastul lootusetu aru saada, mida tähendas muistsel ajal meestevaheline sõprus. Tihti käidi sõjaretkedel ja kodus viibiti vähe. Oma elud anti üksteise kätte, jagati kõike mis oli omavahel. See on verevendlus - tõeline ja puhas vendlus! Näiteks eeposes Gilgameši ema lapsendab Enkidu. Kas tõesti Gilgameš kuinis oma (kasu)venda? Siin jõuamegi eeposes tegelikku seksuaalakti kirjeldava sõnastuseni - koinima ja armatsema! Midagi sellist aga Gilgameši ja Enkiduga seoses kusagil ette ei tule. Seega tänapäeva progressiivsed ajaloovõltsijad ja homoaktivistid peavad pettuma - homod on nad ise, mitte aga Gilgameš!
Suur viga on vaadata 5000 aasta taha ulatuvat kultuuri meie tänasest üliseksualiseeritud ja perverteeritud seisukohast. Vanasti oligi ühiskond maskuliinsem, meeste-keskne. Selle jälgi võime näha siiani Lähis-Idas, ka Indias, islamis, judaismis ja mingil määral isegi kristluses. Naistel oli oma roll: kodu ja lapsed. Mehed seiklesid, töötasid, võitlesid ja surid koos. Assüüria muistse ühiskonna kohta on isegi väidetud, et naist peete peaaegu nagu teiseks inimliigiks. Täiuslik inimene oli mees. Naine ei tohtinudki üksi väljas käia ja teha seda, mida mehed teevad. Vähemalt mitte lihtsurelikud. Tänapäevalgi võib Lähis-Idas ja Indias näha näiteks teineteise käest kinni hoidvaid meessõpru, nad võivad ka emmata või sõbralikult suudelda: sealjuures ei seal midagi seksuaalset.
Sumeri algupärastes lugudes on Enkidu B(G)ilgamesi teener või ori ja mingit sõprust ja kiindumust nende vahel ei ole. See on Vana-Babüloonia "Kreutzvaldi" Sîn-lēqi-unninni lisandus, kes Bilgamesi lood ühtseks eeposeks ehk standarversiooniks koondas.
Intervjuu tõlkijaga: Eesti rahvapärimuse ja "Gilgameši" seostest - mõlemad on osa rahvaste arhailisest loomingust
Rein Veidemann: See, et eesti keeles (ja ühtlasi kirjanduskultuuris) on olemas üks maailma vanimaid narratiive, suurendab ka meie endi n-ö kultuurilist kapitali. Kas meie kultuurimustris on lõimesid, mis ulatuvad sumeri legendide põhjal 4000 aastat tagasi savitahvlitel jäädvustatud eeposeni? Mida peaks üks eesti lugeja teadma, enne kui ta eepose esimese lehekülje avab?
Aimar Annus: Mullu suvel vestluses eesti rahvaluule teadlase Mari Sarvega leidsime koos midagi väga huvitavat. «Gilgameši eepose» tegevustik algab sellest, et Uruki kuningas sunnib noori mehi pidevalt ühele raskele pallimängule, mida mängitakse puust kepi ja keraga. Eepose 12. tahvel jutustab, kuidas Enkidu kaotas need pallimänguvahendid Allilma ning järele minnes jäi surnuteilma vangiks. Seejärel Gilgameš vestleb Enkiduga, saades teada nii mõndagi surnute eluolust.
Eesti regilaulude repertuaaris tuntakse laulu kurnimängust, mille käigus pall kukub kirikuaeda isa-ema hauale, haud avaneb ja vaenelaps vestleb seal oma vanematega. Nagu «Gilgameši eeposes», nii saavad ka eesti rahvaluules elavad kontakti surnutega huvitaval kombel just pallimängu vahendusel. Sarnasusi võib leida ka eesti muistsete hiidude või hiiglaste pärimuse ja sumeri-akkadi eeposte vahel.
«Gilgameši eepos» on osa muistsest maailmakultuurist nagu ka eesti rahvausundis säilinud vanimad kihistused. Selleks et Eesti muinaskultuuri uurijatel oleks võimalik teha võrdlevat uurimistööd, peaksid Eesti akadeemilises maailmas säilima sillad muude alade spetsialistidega.
THE FINNO-UGRIC AND SUMERIAN LANGUAGES ARE RELATED
In May 2016, a new study by the internationally highly regarded Finnish Assyriologist Simo Parpola was published by Eisenbrauns. The American publishing house has published several studies of Parpola (born 1943) pertaining to the Mesopotamian and Assyrian languages, culture, and history. Known e.g. from the Bible, Mesopotamia is a region between the rivers Eufrat and Tigris. Today, Mesopotamia is part of Syria, Iraq, and Kuwait.
The subject of Parpola's latest study is different from his previous ones. Professor Emeritus of Assyriology at the University of Helsinki, Parpola, has studied the Sumerian people of Mesopotamia from c. 4,000–2,000 BC, who – among other things – are believed to have invented writing.
In his 2016 study, 'Etymological Dictionary of the Sumerian Language', Parpola argues that the Sumerian language belongs to the Uralic languages. The Uralic languages with the most native speakers are Hungarian, Finnish, and Estonian, while other significant languages are Erzya, Moksha, Mari, Udmurt, Sami, and Komi, spoken in northern regions of the Russian Federation.
Over centuries, great strives have been made to connect the Sumerian language with other languages, but to no prevail, and – accordingly – most experts have thought that the Sumerian language simply has no relatives. However, in the introduction of his new two-part study, Etymological Dictionary of the Sumerian Language, Parpola states that linguistic relatives for the Sumerian language do exist.
At the publishing ceremony of his study, Parpola stated (free translation from Finnish): "The Sumerian language belongs to the Uralic language group, and it also has other, more distant linguistic relatives."
The Uralic language group consists of the Finno-Ugric languages and Samoyedic languages (any of a group of languages spoken in the Urals that, along with the Finno-Ugric, make up the Uralic language group).
Parpola worked on this particular study for 11 years. He juxtaposed the Sumerian language with all large language groups in Eurasia. According to Parpola, in the phones (sounds), basic vocabulary, pronouns and numbers there are even more similarities between the Sumerian and Uralic languages than there are in between various Finno-Ugric languages.
• Read more (in Finnish)
– http://sumerian.kvenland.org
Professor Emeritus in General Linguistics Fred Karlsson at the University of Helsinki agrees with Parpola's findings. Not all linguists so far are fully convinced, however. Supporters of Parpola say that this could be expected, as not all scientists like their own studies becoming outdated by new findings of their colleagues.
The author Anna Hollingsworth points out, that "Parpola is not alone in his conviction". "The idea that the humble Uralic languages have grander ancestors has been around since the mid-19th century when the cuneiform script was first studied.
It was soon noted that Sumerian was agglutinating – sticking meaningful bits of language together into longer words rather than using separate words to express, for example, location – just like Hungarian."
• Hollingsworth's full comment
– http://anna.kvenland.org
FINNIC PEOPLES ARE PART OF FINNO-UGRIC PEOPLES
Finnic peoples (a.k.a. Baltic Finnic peoples, Baltic Finns) are peoples who inhabit areas surrounding the Baltic Sea and speak Finnic languages, which are part of a larger group known as Finno-Ugric languages.
The traditional subdivisions of Finnic languages include Finnish, Estonian, Karelian, Veps, Ingrian, Votic, Ludic, and Livonian.
Additionally, the Finnic Meänkieli, spoken in northern Sweden, and the Finnic Kven, spoken in northern Norway both today have legal status as an independent minority language. In the past, they were considered to be dialects of Finnish, with which they are mutually intelligible.
• Finnic peoples around the Gulf of Finland
– http://finnic.peoples.kvenland.org
FINNO-UGRIC AND OTHER URALIC PEOPLES
The Finno-Ugric (a.k.a. Finno-Ugrian, Fenno-Ugric) languages is a traditional grouping of languages within the Uralic language family, excluding the Samoyedic languages and the – newly categorized (although not yet recognized by all linguists) – Sumerian language.
The commonly accepted status of the Finno-Ugric as a subfamily of the Uralic is based on criteria formulated in the 19th century. It is criticized by some contemporary linguists.
The Finno-Ugric peoples remaining today are spread on a vast territory of Eurasia, in a region limited in the southwest to Hungary, and in the northwest to Northern Scandinavia, and in the east to the northeastern outskirts of the Siberian Federal District.
Since the ancient past, the Finno-Ugric peoples have spoken Finno-Ugric languages, and a large part of them still do today. Many members of the ethnically Finno-Ugric peoples today also speak languages that are not considered Finno-Ugric by their origin, including e.g. Russian and Swedish.
The group name 'Finno-Ugric languages', which originally referred to the entire language family, is in common parlance sometimes used as a synonym for the group name 'Uralic languages', which includes the Samoyedic languages and the (newly grouped) Sumerian language, as commonly happens when a language family is expanded with further discoveries.
The three most-spoken Uralic languages, Hungarian, Finnish, and Estonian, are all included in the Finno-Ugric languages. The three existing Sami languages too are defined as Finno-Ugric, although as peoples the Sami are normally rather defined as Uralic than Finno-Ugric (although the latter can be seen used as well).
URALIC PEOPLES REMAINING TODAY
(The Assyrians, despite them having spoken the Uralic Sumerian language in the past, have not yet – officially at least – been widely recognized as part of this group; read more in the next segment).
Besermans, Csangos, Enetses, Estonians, Finns, Hungarians, Ingrians, Karelians, Khanty, Komis, Permian Komis, Kvens, Livonians, Mansi, Maris, Meryans, Mordvins (Moksha, Erzya), Muromans, Nenetses, Nganasans, Sámi, Selkups, Setos, Udmurts, Vepsians, Votians.
FINNO-UGRIC / URALIC LANGUAGES
The list provided below includes the four Samoyedic languages which are part of the Uralic group, but which are left out by many experts from the Finno-Ugric group, which too – however – is part of the Uralic group.
Based on the recently published findings by Professor Emeritus Simo Parpola, which have been approved by many linguistical experts, the Sumerian language too – accordingly – has been included in the second grouping provided below (although not all linguists yet agree on this).
• (1. Finnic – a.k.a. Baltic-Finnic – languages:) Estonian, Finnish, Ingrian, Karelian, Kven, Ludic, Livonian, Meänkieli, Veps, Votic; (2. Sami languages:) Eastern Sami, Central Sami, Western Sami; (3. Ugric languages:) Hungarian, Khanty, Mansi; (4. Finno-Permic languages:) Komi-Permyak, Komi-Zyrian, Udmurt; (5. Finno-Volgaic languages:) Mari, Mordvinic;
• The following are Uralic but not Finno-Ugric languages in a view shared by most experts: (1. Northern Samoyedic languages:) Enets, Nenets, Nganasan; (2. Southern Samoyedic languages:) Selkup; (3.) Sumerian (Attested from c. 3000 BC. Effectively extinct from about 2000–1800 BC; used as a classical language until about 100 AD.).
HELP SAVE THE FINNIC LIVONIAN LANGUAGE AND CULTURE
According to some, Livonians are now distinct as people, following the death of Grizelda Kristiņa. Allegedly, she was the last person to have learned Livonian as a mother-tongue and as the first language. She died in Canada in 2013, at the age of 103.
Livonia is a historic region on the eastern shores of the Baltic Sea, in modern-day Northern Latvia and Southwestern Estonia. Livonians (a.k.a. Livs; Finnish: Liiviläiset) are the indigenous Finnic people historically inhabiting that region and speaking Livonian, a Finnic language closely related to Estonian and Finnish.
The historical heartland of Livonia was the principal ancient Livonian County of Metsepole, with its center in Turaida in what now is Latvia, and some of the surrounding areas. The most prominent ruler known of the ancient Livonia, Caupo of Turaida, died in 1217.
As of 2010, there were allegedly about 30 people who had learned Livonian as a second language. In 2011, 250 people claimed Livonian ethnicity in Latvia. Other people claiming Livonian ethnicity recently have included 5 in Estonia (2009), and 64 in Russia (2010). Other countries that have had notable Livonian populations in the past are Sweden, Canada, and the United States.
Unofficially, many claim the number of living ethnic Livonians to be considerably larger than some of the related "official" censuses, linguistic studies, and/or estimates suggest.
"Historical, social, and economic factors, together with an ethnically dispersed population, have resulted in the decline of the Livonian population, with only a small group surviving in the 21st century."
• Livonians in Wikipedia
– http://en.wikipedia.org/wiki/Livonians
HELP SAVE THE FINNIC VOTIC LANGUAGE AND CULTURE
Most experts view the Finnic Votes as the earliest known human inhabitants of the region commonly referred to as Ingria (southwest from modern Finland). They may have descended from an ancient population of north-eastern Estonia and western Ingria. Some historians claim they were a tribe of Estonians, who developed a separate identity during isolation from other Estonians.
• Help save the Votic culture and language
– http://1642.kvenland.org
THE FINNIC AND FINNO-UGRIC ZONES HAVE SHRANK GRADUALLY
• Chart: Major European ethnic zones in 1918
– http://1918.kvenland.org
Many Finno-Ugric peoples and tribes have gone extinct over time. In the distant past, a vast territory inhabited by the Finno-Ugric peoples formed one unified Finno-Ugric zone, where Finno-Ugric languages and dialects were spoken. What today is referred to as the Baltic Sea, was – for instance – in the past a Finnic/Finno-Ugric inland sea.
Accordingly, King Alfred the Great of Wessex in c. 899 stated in writing that where Germany then ended in the north, the Kven Sea ("Qwensae"; Baltic Sea) began. Linked directly below, view a map of Europe in 814, showing Kvenland ("Quenland") and other regions inhabited by "Finnish Tribes", as well as the Finno-Ugric area of Hungary ("Kingdom of the Avars").
• A map: Europe in 814
– http://814.kvenland.org
• Study: Sumerian is a Uralic language
– http://4000bc.kvenland.org (you are here)
• 6,000 ancient rock-carvings in Alta, Kvenland
– http://5200bc.kvenland.org
• Finno-Ugric writing from 4000–6000 BC
– http://youtu.be/_nBmWHGRKIM
• Study: Language zones in Europe in 5,500 BC
– http://5500bc.kvenland.org
• Does DNA refute the discovery of the Americas
– http://7500bc.kvenland.org/
• Finnish Antrea fishnet from 8,540 BC
– http://8540bc.kvenland.org
• Finnish world's oldest known net and knot
– http://antrea.kvenland.org (14. sec. video)
• Finnish habitation from c. 8,700 BC
– http://8700bc.kvenland.org
• Similarities in Sami and Am. Indian cultures
– http://9000bc.kvenland.org/
• A Finno-Ugric code from before 9,000 BC?
– http://9100bc.kvenland.org/
• Cousin of Native Americans found in Russia
– http://12000bc.kvenland.org (May 20, 2020)
• Did European-American ice-bridge exist
– http://20000bc.kvenland.org/ (video)
• Study: Expansion of the Nordic Boat Peoples
– http://30000bc.kvenland.org/
• DNA: Finno-Ugrians the earliest Europeans
– http://35000bc.kvenland.org
• Possible Finno-Ugric-American-Indian DNA link
– http://37985bc.kvenland.org/
• A South American Finno-Ugric language?
– http://38000bc.kvenland.org
• 10 oldest languages still spoken today?
– http://oldest.languages.kvenland.org
• Finnish Wolf Cave before the last ice age
– http://128000bc.kvenland.org/
• More Finnic history posts
– http://history.kvenland.org
In May 2016, a new study by the internationally highly regarded Finnish Assyriologist Simo Parpola was published by Eisenbrauns. The American publishing house has published several studies of Parpola (born 1943) pertaining to the Mesopotamian and Assyrian languages, culture, and history. Known e.g. from the Bible, Mesopotamia is a region between the rivers Eufrat and Tigris. Today, Mesopotamia is part of Syria, Iraq, and Kuwait.
The subject of Parpola's latest study is different from his previous ones. Professor Emeritus of Assyriology at the University of Helsinki, Parpola, has studied the Sumerian people of Mesopotamia from c. 4,000–2,000 BC, who – among other things – are believed to have invented writing.
In his 2016 study, 'Etymological Dictionary of the Sumerian Language', Parpola argues that the Sumerian language belongs to the Uralic languages. The Uralic languages with the most native speakers are Hungarian, Finnish, and Estonian, while other significant languages are Erzya, Moksha, Mari, Udmurt, Sami, and Komi, spoken in northern regions of the Russian Federation.
Over centuries, great strives have been made to connect the Sumerian language with other languages, but to no prevail, and – accordingly – most experts have thought that the Sumerian language simply has no relatives. However, in the introduction of his new two-part study, Etymological Dictionary of the Sumerian Language, Parpola states that linguistic relatives for the Sumerian language do exist.
At the publishing ceremony of his study, Parpola stated (free translation from Finnish): "The Sumerian language belongs to the Uralic language group, and it also has other, more distant linguistic relatives."
The Uralic language group consists of the Finno-Ugric languages and Samoyedic languages (any of a group of languages spoken in the Urals that, along with the Finno-Ugric, make up the Uralic language group).
Parpola worked on this particular study for 11 years. He juxtaposed the Sumerian language with all large language groups in Eurasia. According to Parpola, in the phones (sounds), basic vocabulary, pronouns and numbers there are even more similarities between the Sumerian and Uralic languages than there are in between various Finno-Ugric languages.
• Read more (in Finnish)
– http://sumerian.kvenland.org
Professor Emeritus in General Linguistics Fred Karlsson at the University of Helsinki agrees with Parpola's findings. Not all linguists so far are fully convinced, however. Supporters of Parpola say that this could be expected, as not all scientists like their own studies becoming outdated by new findings of their colleagues.
The author Anna Hollingsworth points out, that "Parpola is not alone in his conviction". "The idea that the humble Uralic languages have grander ancestors has been around since the mid-19th century when the cuneiform script was first studied.
It was soon noted that Sumerian was agglutinating – sticking meaningful bits of language together into longer words rather than using separate words to express, for example, location – just like Hungarian."
• Hollingsworth's full comment
– http://anna.kvenland.org
FINNIC PEOPLES ARE PART OF FINNO-UGRIC PEOPLES
Finnic peoples (a.k.a. Baltic Finnic peoples, Baltic Finns) are peoples who inhabit areas surrounding the Baltic Sea and speak Finnic languages, which are part of a larger group known as Finno-Ugric languages.
The traditional subdivisions of Finnic languages include Finnish, Estonian, Karelian, Veps, Ingrian, Votic, Ludic, and Livonian.
Additionally, the Finnic Meänkieli, spoken in northern Sweden, and the Finnic Kven, spoken in northern Norway both today have legal status as an independent minority language. In the past, they were considered to be dialects of Finnish, with which they are mutually intelligible.
• Finnic peoples around the Gulf of Finland
– http://finnic.peoples.kvenland.org
FINNO-UGRIC AND OTHER URALIC PEOPLES
The Finno-Ugric (a.k.a. Finno-Ugrian, Fenno-Ugric) languages is a traditional grouping of languages within the Uralic language family, excluding the Samoyedic languages and the – newly categorized (although not yet recognized by all linguists) – Sumerian language.
The commonly accepted status of the Finno-Ugric as a subfamily of the Uralic is based on criteria formulated in the 19th century. It is criticized by some contemporary linguists.
The Finno-Ugric peoples remaining today are spread on a vast territory of Eurasia, in a region limited in the southwest to Hungary, and in the northwest to Northern Scandinavia, and in the east to the northeastern outskirts of the Siberian Federal District.
Since the ancient past, the Finno-Ugric peoples have spoken Finno-Ugric languages, and a large part of them still do today. Many members of the ethnically Finno-Ugric peoples today also speak languages that are not considered Finno-Ugric by their origin, including e.g. Russian and Swedish.
The group name 'Finno-Ugric languages', which originally referred to the entire language family, is in common parlance sometimes used as a synonym for the group name 'Uralic languages', which includes the Samoyedic languages and the (newly grouped) Sumerian language, as commonly happens when a language family is expanded with further discoveries.
The three most-spoken Uralic languages, Hungarian, Finnish, and Estonian, are all included in the Finno-Ugric languages. The three existing Sami languages too are defined as Finno-Ugric, although as peoples the Sami are normally rather defined as Uralic than Finno-Ugric (although the latter can be seen used as well).
URALIC PEOPLES REMAINING TODAY
(The Assyrians, despite them having spoken the Uralic Sumerian language in the past, have not yet – officially at least – been widely recognized as part of this group; read more in the next segment).
Besermans, Csangos, Enetses, Estonians, Finns, Hungarians, Ingrians, Karelians, Khanty, Komis, Permian Komis, Kvens, Livonians, Mansi, Maris, Meryans, Mordvins (Moksha, Erzya), Muromans, Nenetses, Nganasans, Sámi, Selkups, Setos, Udmurts, Vepsians, Votians.
FINNO-UGRIC / URALIC LANGUAGES
The list provided below includes the four Samoyedic languages which are part of the Uralic group, but which are left out by many experts from the Finno-Ugric group, which too – however – is part of the Uralic group.
Based on the recently published findings by Professor Emeritus Simo Parpola, which have been approved by many linguistical experts, the Sumerian language too – accordingly – has been included in the second grouping provided below (although not all linguists yet agree on this).
• (1. Finnic – a.k.a. Baltic-Finnic – languages:) Estonian, Finnish, Ingrian, Karelian, Kven, Ludic, Livonian, Meänkieli, Veps, Votic; (2. Sami languages:) Eastern Sami, Central Sami, Western Sami; (3. Ugric languages:) Hungarian, Khanty, Mansi; (4. Finno-Permic languages:) Komi-Permyak, Komi-Zyrian, Udmurt; (5. Finno-Volgaic languages:) Mari, Mordvinic;
• The following are Uralic but not Finno-Ugric languages in a view shared by most experts: (1. Northern Samoyedic languages:) Enets, Nenets, Nganasan; (2. Southern Samoyedic languages:) Selkup; (3.) Sumerian (Attested from c. 3000 BC. Effectively extinct from about 2000–1800 BC; used as a classical language until about 100 AD.).
HELP SAVE THE FINNIC LIVONIAN LANGUAGE AND CULTURE
According to some, Livonians are now distinct as people, following the death of Grizelda Kristiņa. Allegedly, she was the last person to have learned Livonian as a mother-tongue and as the first language. She died in Canada in 2013, at the age of 103.
Livonia is a historic region on the eastern shores of the Baltic Sea, in modern-day Northern Latvia and Southwestern Estonia. Livonians (a.k.a. Livs; Finnish: Liiviläiset) are the indigenous Finnic people historically inhabiting that region and speaking Livonian, a Finnic language closely related to Estonian and Finnish.
The historical heartland of Livonia was the principal ancient Livonian County of Metsepole, with its center in Turaida in what now is Latvia, and some of the surrounding areas. The most prominent ruler known of the ancient Livonia, Caupo of Turaida, died in 1217.
As of 2010, there were allegedly about 30 people who had learned Livonian as a second language. In 2011, 250 people claimed Livonian ethnicity in Latvia. Other people claiming Livonian ethnicity recently have included 5 in Estonia (2009), and 64 in Russia (2010). Other countries that have had notable Livonian populations in the past are Sweden, Canada, and the United States.
Unofficially, many claim the number of living ethnic Livonians to be considerably larger than some of the related "official" censuses, linguistic studies, and/or estimates suggest.
"Historical, social, and economic factors, together with an ethnically dispersed population, have resulted in the decline of the Livonian population, with only a small group surviving in the 21st century."
• Livonians in Wikipedia
– http://en.wikipedia.org/wiki/Livonians
HELP SAVE THE FINNIC VOTIC LANGUAGE AND CULTURE
Most experts view the Finnic Votes as the earliest known human inhabitants of the region commonly referred to as Ingria (southwest from modern Finland). They may have descended from an ancient population of north-eastern Estonia and western Ingria. Some historians claim they were a tribe of Estonians, who developed a separate identity during isolation from other Estonians.
• Help save the Votic culture and language
– http://1642.kvenland.org
THE FINNIC AND FINNO-UGRIC ZONES HAVE SHRANK GRADUALLY
• Chart: Major European ethnic zones in 1918
– http://1918.kvenland.org
Many Finno-Ugric peoples and tribes have gone extinct over time. In the distant past, a vast territory inhabited by the Finno-Ugric peoples formed one unified Finno-Ugric zone, where Finno-Ugric languages and dialects were spoken. What today is referred to as the Baltic Sea, was – for instance – in the past a Finnic/Finno-Ugric inland sea.
Accordingly, King Alfred the Great of Wessex in c. 899 stated in writing that where Germany then ended in the north, the Kven Sea ("Qwensae"; Baltic Sea) began. Linked directly below, view a map of Europe in 814, showing Kvenland ("Quenland") and other regions inhabited by "Finnish Tribes", as well as the Finno-Ugric area of Hungary ("Kingdom of the Avars").
• A map: Europe in 814
– http://814.kvenland.org
• Study: Sumerian is a Uralic language
– http://4000bc.kvenland.org (you are here)
• 6,000 ancient rock-carvings in Alta, Kvenland
– http://5200bc.kvenland.org
• Finno-Ugric writing from 4000–6000 BC
– http://youtu.be/_nBmWHGRKIM
• Study: Language zones in Europe in 5,500 BC
– http://5500bc.kvenland.org
• Does DNA refute the discovery of the Americas
– http://7500bc.kvenland.org/
• Finnish Antrea fishnet from 8,540 BC
– http://8540bc.kvenland.org
• Finnish world's oldest known net and knot
– http://antrea.kvenland.org (14. sec. video)
• Finnish habitation from c. 8,700 BC
– http://8700bc.kvenland.org
• Similarities in Sami and Am. Indian cultures
– http://9000bc.kvenland.org/
• A Finno-Ugric code from before 9,000 BC?
– http://9100bc.kvenland.org/
• Cousin of Native Americans found in Russia
– http://12000bc.kvenland.org (May 20, 2020)
• Did European-American ice-bridge exist
– http://20000bc.kvenland.org/ (video)
• Study: Expansion of the Nordic Boat Peoples
– http://30000bc.kvenland.org/
• DNA: Finno-Ugrians the earliest Europeans
– http://35000bc.kvenland.org
• Possible Finno-Ugric-American-Indian DNA link
– http://37985bc.kvenland.org/
• A South American Finno-Ugric language?
– http://38000bc.kvenland.org
• 10 oldest languages still spoken today?
– http://oldest.languages.kvenland.org
• Finnish Wolf Cave before the last ice age
– http://128000bc.kvenland.org/
• More Finnic history posts
– http://history.kvenland.org
Loe lisaks: Allikad: Aimar Annus, "Gilgameši eepos", 2010. |
![]()
|