Kalevi haud puhtaks!
Eesti rahva muistendites on Toompea Kalevi haud. Hiljem asus selle koha peal Martin Lutheri ausammas. 1899 püstitasid venelased selle asemele Aleksander Nevski katedraali, mis oli Eesti venestamise sümbol. Samuti pidi see tähendama vene õigeusu võitu luterliku Eesti üle. Hansa linna Tallinna täiesti sobimatu sibulkuplitega ehitis ei oma mingit arhitektuurilist väärtust. Kuid kõige vääram on selle katedraali asukoht - otse Eesti Vabariigi valitsuse vastas! (Ei imestaks, kui nende kuplite all kuulataks pealt Toompeal toimuvaid vestluseid). Aleksander Nevski oli teatavasti see vene vürst, kes Peipsi jääl lõi saksa rüütlite ja liitlaste (ka eestlaste) ühisväge. Tänu sellele jäid põlised soome-ugri alad (Vadjamaa, Ingeri jt.) venelastele. Vene kirik on läbi ajaloo olnud tihedalt seotud poliitikaga. Venemaa anastuspoliitikas ei nähtud midagi muud, kui "Püha Venemaa ehk Püha Ruumi" laiendamist. Nõukogude ajal tehti tihedalt koostööd KGB-ga, nüüd FSB-ga. Kui lammutamine võimalik ei ole, tuleks see hoone vähemalt ümber ehitada ja eestlaste kätte anda. Katedraali asukoht on strateegiliselt liialt oluline, et vaenuliku naaberriigi poolpoliitilisel luurega seotud organisatsioonil laubada seal oma keskust omada. Kirikuid lammutas kommunistlik võim. Tänu Eesti Wabariigile jäi Vene Õigeusukirikule alles Petseri ja Kuremäe kloostrid, kirikud ja nende vara. On Vene kirik Eestit selle eest tänanud? Ei! Vastupidi, nõutakse kõike endale, mis tegelikult kuulub Eesti Õigeusu kirikule.Tänapäeval saaks Nevski kiriku varad (mis talle päriselt kuuluvad) ilusasti Lasnamäele ümber kolida, kus uus kirik kerkib. Lasnamäe ongi vene kants Tallinnas, mitte Toompea. Vanuritel on palju lihtsam kodu lähedal kirikus käija. Toompeale on väga raske mäest üles kõmpida. Jumala pärast ei maksaks ka eriti muretseda, sest Jumal ei ela inimkätega tehtud hoonetes! Nevski katedraali lugu, Tuna, 2009. (tsitaat) "Katedraali lammutamise küsimus tuletas aga meelde rahva pahameelt selle ehitamise ajal. Toompeaga on seotud mitmeid rahvajutte, mis räägivad, et Toompea olevat Kalevipoja hauaküngas. Kangelase haud asuvat just Vene katedraali all. „See tõsiasi olevat selgunud kiriku vundamendi kraavi kaevamisel. ”Nimelt olevat leitud kaevamise käigus massiivne rauduks, millel olnud hoiatav kiri: „Äraneetud olgu igaüks, kes minu rahu julgeb segada.” Vene võimumehed pole sellest muinasaegsest hoiatusest midagi hoolinud, vaid ehitustööd kestnud edasi veel suurema hoolega. Raske öelda, kas siin oli Kalevipoja käsi mängus või mitte, aga vahetult enne katedraali valmis saamist tekkisid kiriku seintesse ohtlikud praod. Eestlastest töömehed rääkisid üha rohkem Kalevipoja vägitegudest rahvavaenlaste vastu. Raskustega õnnestus siiski praod kõrvaldada. Rahvas aga rääkis, „et katedraal asub „Kalevi kalmul” ja et muistne vägilane ta kord raputab „oma kulmult””. NB! 1940 aastal oli Eestil USA-s oleva Vene Eksiilkirikuga kokkulepe, et Nevski katedraal võetakse osadeks, saadetakse Ameerikasse ja pannakse seal jälle püsti. Okupatsiooni tõttu jäi see leping täitmata. Selline pidi Toompea ja Tallinn välja nägema pärast põhjalikku ümberehitust. Ennekõike tänu õigeuskliku Pätsi vastuseisule see kava ei teostunud! |
August Gailit:
„Kui üks rahvas leiab tarviliku olevat kirikut lammutada, siis peab ta seda tegema. Mida rutem need sibulad Toompealt kaovad, seda parem.” Tallinn pole Moskva!
Toompea pole Punane Väljak! Loe lisaks: Neski katedraali lugu. Kalev. NB! MEELDETULETUS! |
Eesti kultuuri ja poliitikategelaste arvamused Nevski katedraali mahavõtmise teemal
Rasmus Kangro-Pool oma artiklis „Pealinna ilu kohustab” märgib: „Meie kasvatame omariiklust ja meil on selle tsaariaegse poliitikatempli kaotamiseks sama palju omariiklikke moraalseid kohustusi, nagu oli tsaari võimu ametiasutuste likvideerimiseks. [– – –] aitaksime kohendada ka linna ilu puht stiili seisukohast.”
August Gailit: „Kui üks rahvas leiab tarviliku olevat kirikut lammutada, siis peab ta seda tegema. Mida rutem need sibulad Toompealt kaovad, seda parem.”
Karl Burman: „Toompää lossiesine plats peaks omandama eesti foorumi ilme ja vene kirik tuleks ehitada ümber iseseisvuse Panteoniks. See idamaine kirju ja kriiskav kogu eraldub ümbrusest ja ongi püstitet ju venestuspoliitika sümbolina.”
Alfred Vaga: „Eesti rahval [– – –] on küsimuse kohta ainult üks vääramatult kindel seisukoht: vene katedraal kui iga tõelise eestlase rahvustunnet sügavasti solvav tsaristliku surve- ja venestusaja märk peab Toompealt – muistselt Kalevi kalmult – kaduma niipea, kui suudetakse leida vajalisi summasid ja vabu töökäsi lammutamise läbiviimiseks.”
Toompea säravad kuld(sibul)kuplid Kuigi Tallinna Vabaduse väljaku üle käiv arutelu on sama vana kui väljak ise, pole see ainus tulise debati keskpunkt. Vabaduse platsi kohal, Kalevite kantsil, kõrgub Aleksander Nevski katedraal. selle käekäiku esimesel Eesti ajal teeb põgusa sissevaate Tallinna Linnamuuseumi arendusjuht Kalmar Ulm. Üle saja aasta tagasi, 30. aprillil 1900 kõlas Tallinnas esimest korda vastvalminud õigeusu katedraali üheteistkümne kella helin. Kirikuhoone pidulikul sisseõnnistamistseremoonial viibisid tol päeval Riia piiskop Agafangel, Kroonlinna ülempreester Joann ja rohkelt vaimulikke, ent ka Peterburi sõjaväeringkonna juhataja, suurvürst Vladimir Aleksandrovitš pojaga. Selle sündmuse jaoks toodi Kuremäe kloostrist kohale imettegev Jumalaema ikoon. Toompeal kõrguv pühakoda oli valminud ülevenemaalise korjanduse abil küllalt kiiresti – kõik suuremahulised ehitustööd tehti ära seitsme aasta jooksul. Tänini hästi säilinud historitsistliku kunstimälestise, algul punast ja valget värvi fassaadilahendusega pühakoja ehitamisel ei hoitud kokku raha ega materjale. Kiriku kuplid kattis lehtkullaga Peterburi kullassepp P. Abrosimov, väidetavalt seoti isegi vundamendikivid sulatina seguga. 27 tonni kaaluvad kirikukellad toodi kohale otse Venemaalt, nagu ka tänini kirikut ehtivad mosaiikpannood, mis transporditi valmis kujul raudteed pidi Peterburist, arhitekt A. N. Frolovi töökojast. Katedraali ajalooga on seotud mitmeid märgilise tähendusega sündmusi, nii näiteks pühitseti siin 1917. aastal esimene eestlasest õigeusu piiskop Paul Kulbusch. Tema ajal jäi aga pühakoja jumalateenistuse keeleks valdavalt kirikuslaavi keel, eestikeelseks muutus sealne elukorraldus alles eelmise Eesti aja lõpuaastatel. Teadaolevalt pakkus just vabariigi kujunemisaastatel rohkesti kõneainet «Eesti foorumi» idee ehk Toompea ümberehitamine valitsusasutuste kompleksiks koos Vabaduse väljaku rekonstrueerimisega, kuhu juba tollal planeeriti rajada vabadusmonument. Nevski kuppelkiriku ehitamine Toompea lossi endise iluaia kohale tekitas juba selle ehitusaastatel üldsuse hulgas paksu pahameelt. Üks Eesti esimesi kutselisi arhitekte Karl Burman märkis, et pühakoja silmatorkav asukoht valiti tsaariajal teadlikult, sest «katedraal paistab kaugele üle mere ja maa oma koguga ja hiilgavate kuplite säraga». Leiti ka, et kuldkuplid ei sobi kuidagi Tallinna kui vana hansalinna arhitektuuriga, liiatigi veel riigikogu hoone vastas. Ka ei olnud meeltmööda see, et kirikuhoone ummistas kogu lossiesise avara platsi ja varjas vähimagi vaate lossiplatsi idaküljel, Pika jala nurgal seisvale riigivanema majale. Nimetatud põhjustel, aga ka hoone viletsa üldseisundi tõttu, mis kandvat juba lagunemise tundemärke, nagu kirjutas 1928. aasta Päevaleht, algatati samal aastal riigikogus vastav seaduseelnõu, mille põhjal plaaniti pühakoda osaliselt lammutada ja kardinaalselt ümber ehitada «Iseseisvuse Panteoniks». Kuid ehkki küll õigeusu katedraal oli juba vabariigi algaastatest saati eestlaste teadvuses kinnistunud tsaaririigi sümbolina, ei nõustunud nende plaanidega kaugeltki mitte kõik. Eelkõige olid eri arvamusel Eesti õigeusklikud, kes tänu oma suurele liikmeskonnale (ligikaudu 20 protsenti elanikkonnast) saavutasid aastateks 1934–1940 rahvakiriku õigusliku eristaatuse. Kohaliku õigeusukiriku pea, metropoliit Aleksander Pauluse sõnul olnuks kiriku lammutamine õigeusklike usu- ja õiglustunde kõige jämedam haavamine. Vaidlusi ja vastakaid seisukohti tuli ette ka ühiskonnategelaste seas, nii näiteks väljendas lammutamise suhtes oma eitavat seisukohta kindralleitnant Johan Laidoner, kes ei pidanud lammutamist ei välis- ega sisepoliitiliselt tulusaks. Sõjaminister Nikolai Reek seevastu tähendas, et see, mis ei käi kokku Tallinna stiiliga ja ei ole eestipärane, tuleks koristada ning mida varem, seda parem. Teda toetas kirjanik Eduard Vilde, kelle sõnul olevat kiriku arhitektuurselt sobimatud kuplid teda alati haavanud ja kes pooldas kiriku ümberehitamist kultuuriliseks otstarbeks. Seega põhjustas Nevski katedraali teema tollases Eesti ühiskonnas üllatavalt elavat poleemikat, nii et Postimees pidi 1928. aastal nentima: «Pealinnas on nüüd päevahuvi punktis Toompea vene kiriku lammutamine. Sellest kõneldakse parlamendis, kuluaarides, trammivagunis, perekonnas, ooteruumis, lokaalis ja turulgi.» Miks aga lennukad ümberehitusplaanid vaatamata kindlaksmääratud lammutustähtajale – 1. mai 1929 – ja arvestatud kuludele – 100 000 krooni – siiski soikusid? 1928. aasta Wabas Maas kinnitas riigivanem Jaan Tõnisson, et hella küsimust kaalutakse tarviliku ettevaatusega, ja soovitas kiriku esindajatel «rahustada rahva ärevaid meeleolusid». Ehk just seetõttu viivitas valitsus lõpliku seisukohavõtuga, tuues põhjuseks majanduslikud kaalutlused ja lükates lammutamisotsust aastateks edasi, väidetavalt seniks kuni Toompea valitsuskompleksi ehituskava selgema kuju võtab. Poleemika pühakoja ümber sai isemoodi lahenduse 1936. aastal, kui riigivanem Konstantin Pätsi vend, õigeusukiriku ülempreester Nikolai Päts siirdus koos oma eesti kogudusega Ahtri tänava Tallinna püha Siimeoni kirikust Nevski katedraali. Et ka riigivanem ise oli õigeusklik, võis see määravatele otsustele kahtlemata mõju avaldada. Katedraal jäi Toompeale kõrguma ja sellest sai eesti õigeusklike esinduskirik, kus edaspidi – kuni 1940. aastani – peeti jumalateenistusi eesti keeles. Niisiis jätkas kirikuhoone endisel kujul oma eksistentsi, ainsa uuendusena võõbati pühakoja säravad kuldkuplid esialgu rohelise värviga üle. Aasta hiljem kirjutati aga tollastes lehtedes, et kirikukupleid katvad seitse kihti kulda (koguväärtusega 18 000 rubla) tahetakse maha võtta. Katedraali kuplite kattematerjal sisaldas tõepoolest 95 protsenti ehtsat kulda, ehituse ajal olevat kallihinnalisi kuldlehti hoitud koguni riigipanga Reveli osakonnas ning väljastatud sealt tükikaupa vaid kiriku ehituskomisjoni esindajatele. Näib, et kuplite väärtus kasvas aja jooksul veelgi, sest keisririigi 200 aasta juubeli eel, uue sajandi alguskümnenditel kullati kuplid uuesti üle, töö ja materjali maksumuseks kujunes umbes 40 000 rubla. Katedraali keskkupli kuld vahetatigi lihtsa katusepleki vastu välja pärast 1920. aasta suurt jaanuaritormi, mil möödujaid üllatas pesuehtne kullasadu. Kuigi toimekad linnakodanikud jõudsid osa tuule mahakistud kuldtahvleid laiali tassida, jäi midagi ka koguduse kätte, kes seda juulikuises ajalehes müügiks pakkus. Pärast eesti kogudusega katedraali kolimist võttis ülempreester Nikolai Päts seal 1937. aastal ette suure remondi. Läbitilkuv kuldkatus vajas tervikuna vahetamist ning 1937. aasta Päevalehest saame teada, et «... kuplid võetakse alla ja loodetakse tema kullast katta suure osa remondikuludest… senine «kuldplekk» aga asendatakse hariliku plekiga ja värvitakse üle». Et remondikulud kaetigi osaliselt katuselt saadud kulla arvelt, selgub pealinna lehes ilmunud kuulutusest, milles kogudus teatab: «Müüa kullatud katuseplekki 2000 kilogrammi.» Tegelikult töötati ülejäänud nelja kupli võrdlemisi paks vana plekk kulla kättesaamiseks ümber ning mõnituhat kilo kaalunud katusekattest saadi vaid ligikaudu kaks kilo kulda. Kulla vastu tundis huvi üks Taani firma, pakkudes selle eest 3000 krooni. Kirikuhoone sisetööd, mille üheks eesmärgiks oli lisada kiriku interjööri eestipäraseid ja rahvuslikke motiive, plaaniti lõpetada ühe aasta jooksul. Remondiga pühakojas jõuti küll ühele poole, kuid nähtavasti seadis koguduse majanduslik seis omad piirid: rahvusliku interjööri asemel piirduti vaid kirikuslaavi keeles kirja asendamisega eestikeelsega mõnel kirikus asuval ikoonil. 13.06.2009 00:00 Kalmar Ulm Postimees |
_Johan Pitka kriitika Peeter I kuju ja muude Vene vägistajate sümbolite vastu Eestis. 1920
|
Õigeusklik Konstantin päts lasi Oru lossi juures asunud õigeusu kiriku lammutada!
Kas kiriku lammutamine saab minna kokku kristlaseks ja antud juhul täpsemalt õigeusklikuks olemisega? Saab küll! Seda näitab meile kasvõi "president" Pätsi otsus lasta lammutada endise vürst Orlovi Oru lossi juures asunud Toila-Oru Issandamuutmise õigeusu kiriku. Mis me räägime siin moraalist, eetikast jne. Kirik oli küll väike, kuid see-eest ilus ja esteetiline.
|
1960. a. õhiti Tallinnas Kuremäe Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri Tallinna abikirik
Tallinnas jõuti õigeusu kirki lammutamiseni Nõukogude Liidu võimu ajal, mil 16. jaanuaril 1960. a. õhiti Kuremäe Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri Tallinna abikirik koos säilinud kloostri osaga. Tegu oli Tallinna ühe suurima õigeusukirikuga. Klooster oli osaliselt hävinud juba 1944. a. märtsil, kui punalennuvägi korraldas terrorirünnaku tsiviilelanikele Tallinnas. Siis hävis Niguliste kirik ja vigastada said ka muud kirikud. Kuid "vene" kirikud jäid kõik puutumata. Sama asi juhtus ka Narcva pommitamisel, kus "vene" kirikud jäid terveks, ülejäänud mitte. Loe lisaks...
|
Miks lisati taastatud kaitseväe mõõgale Nevski sibulkuplid?
Eesti Wabariigi ohvitseri tseremoniaalmõõga tera peal on rahvuslikud graveeringud. Üheks selliseks on ka Toompea, kui Eesti võimu keskus ja Kalevi haud. Nüüd aga, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariigis võeti taas kasutusele kaitseväe ohvitseri mõõk, siis tehti need omaaegsete mõõkade koopiatena. Anus erinevus omaaegsete mõõkadega on see, et tänastel mõõkadele on lisatud Toompeale Nevski katedraali sibulkuplid. Väidetavalt olla eesti Wabariigis valitsenud äärmusnatsionalistlikud meeleolud, mille tõttu jääti omal ajal nevski katedraalid Toompeal kujutamata. Nüüd aga suure sallivuse ja lõmitamise ajajärgul tuleb need sibulkuplid muidugi peale panna, sest mis siis küll teised meist arvata võiksid? Nii et Eesti kaitseväe mõõk on rikutud. Oleks need mõõgad muutmata jäätud, ei oleks keegi arugi saanud, et sealt mingid sibulkuplid puudu on (aga enne 1900.a. neid seal ju polnudki!). Nüüd mindi oma agaruses-ogaruses muutma seda, mida polegi vaja muuta, sest enne 1900.a. neid venestamise sümboleid seal tõesti ei olnud ja just sellest ajajärgust võibki see pilt olla. Aga kui juba siis juba; ehk peaks Wabariigi aegsetele maalidele, mis kujutavad kaitseväe kalmistut, nüüd Pronkssõduri ka peale maalima, sest nüüd on see seal?
NB!
2010. a sarjas Moskva patriarh Kirill "Õigeusu entsüklopeedia" nõukogu koosolekul, et "Moskval on Eestile ajaloolised õigused ning iseseisva kiriku tekkimine vabariigi algusaastail oli juhuslik arusaamatus, nagu ka selle taastamine."
Kas me peame sellisele usukaugele šovinistile tõesti vastu tulema?
Allikad: poltimees.ee, wikipedia.ee,