Prohvet Karl Reits ja Eesti saatus
Esimese Maailmasõja lõpul andis suur Jumal endast märku sakslaste kätte vangi langenud eesti soost mehele Karl Reitsile, kes jõudis tagasi Tallinnasse 1921. aasta juulis.
Kolm kuud hiljem hakkas Isand teda ette valmistama tulevaseks prohvetitööks.
Jumal sulatas enesele tööriista läbi pisarate, patukahetsuse ja tõsiste testide.
1925. aasta augustis nägi Reits keset päeva enese ees seismas Jeesust Kristust.
Oma ristimist kirjeldab ta järgmiselt:
"Sel silmapilgul nägin selgesti, kui mu pahemalt poolt meelekohast nagu tuli sisse läks ja ma kuulsin enese sees üht vaikset häält nagu inimest rääkivat:
"Sa oled Püha Vaimu ja tulega ristitud!"
1929. aasta 23. juulil kuulis Karl taevast selget häält mis andis talle ka esimese prohvetliku ülesande eesti rahvale.
1933.aasta 16. oktobri "Päevalehet" kirjutab Reitsile antud taevasest ülesandest:
"Kuuluta rahvale, sest rahvas on kuri ja jumalakartmatu, et on viimane aeg ning rahvas peab end Jumalaga aegsasti ära lepitama, enne kui rahu maa pealt ära võetakse. .....
Õelusemeri on uppujaid täis, mine suurele turule ja laadaplatsile, sinna tuleb igast linna kandist rahvast kokku. Räägi seal, mida prohvetite läbi on kuulutatud ja mida Jumal maailma lõpetusel hakkab tõeks tegema."
"Häda tuleb! Parandage meelt, otsige Jumalat, lugege Tema sõna!",
kuulutas prohvet Reits eesti rahvale üksteist pikka aastat järjest.
Teda visati välja vabariigi suurimatest kirikutest ja palvelatest. Turuplatsidel järgis teda sajatamine ja rahvas pidas teda hullumeelseks või paremal juhul lihtsalt valeprohvetiks.
Tema kohta lausuti: "Niisugused tuleks maa pealt ära kaotada!"
Prohvet Reitsil tuli istuda ühe kuu jooksul arestimajas kaksteist ja pool ööpäeva.
Ise ta kirjutab:
"Ilmalike inimeste ja valgustamata paganate poolt vanglas leidsin ma arusaamist.
Nad ütlesid mulle poolehoidu avaldades:
"Meie oleme süüdlased ja peame kinni istuma, aga temal pole ju mingit süüd!
Jumala Sõna kuulutamine on ju lubatud!"
Niisugust tagakiusamist on kergem kannatada kui vaimu poolest pimedaks jäänud usklike
tagakiusamist."
(A.Kirjamägi Lk.18)
"Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus?"
(Matteuse 6:23)
Prohvet külastas korduvalt ka president Pätsi ja palus kuulutada välja üleriigilised palve ja anumise päevad Jumalalt armu ja halastuse palumiseks.
Päts nimetas Reitsi lollakaks ja lubas talle anda eluaegse pensioni, kui ta loobub rahva hirmutamisest.
Kindral Laidoner ei arvanud heaks Karl Reitsi üldse kuulata, vaid laskis ta iga kord vahi alla võtta ja kord isegi kumminuia kasutada.
Eestlaste vaimne valvsus oli uinumas.
Saatan kasutas efektiivselt eesti riigiisade jumalatust ja kehtestas ka kirikutes religioosse maffia, kes ei tundnud ära Elava Jumala häält.
Hariduse, kultuuri ja rahvusetunde ülehindmine kulmineerusid.Palju kiidukõnesid, kirjutisi, ülistusi, hooplemisi, riigimeeste ja vabadussõja juhtide arvel. Neile pühendati ikka rohkem aktusi, raamatuid ja ausambaid.
Tänusõnad Jumalale muutusid pidudel, koosolekutel, koolides ja parlamendis järjest harvemaks.
Pastor Karl Kaups, kes kuulus okupatsioonieelsesse volikogusse, kirjutab:
"Kui mõnelt poolt soovitati mõningatesse tähtsatesse (riiklikesse) aktidesse võtta ka Jumala nimi, siis vastati sellele väga tähtsate isikute poolt mõnitavalt."
(Karl Kaups lk.143)
Inimesed uskusid, et armulaual saab patud andeks ja armust usu läbi õndsaks – elada aga võib nii kuidas rahakott kannatab. Kiriklikud tähtpäevad – pulmad, ristimised, leerid ja matused, olid muutunud suurteks jooma- ja tantsutrallideks. Neid, kes seda hukka mõistsid, peeti lahkusulisteks või imelikeks.
Karl Reits kirjutas:
"Meie aja kristusevastased vaimulikud salgavad Kristuse
lunastustöö avalikult rahva ees ära ja teotavad Tema Püha
nime paganate seas oma kõlvatu eluga, nõnda nagu on kirjutatud:
"Pilgatakse ju Jumala nime teie pärast paganate seas."
(Roomlastele 2-2)
Hoiatusi, nagu
"Häda tuleb! Armuaeg astub viimaseid samme, karistused seisavad ukse ees!" peeti naeruväärseks
Üks turuplatsi dialoog Reitsiga kõlas järgmiselt:
- "Jumal on oma palge ära pööranud meie rahva pealt ja
tulemas on rasked ajad."
- " Missugune see häda on ja kust ta tuleb?"
- " See tuleb idast." –
- "Mis on selle häda nimi?" –
- " Metsaline on selle häda nimi." –
- "Millest me võime selle häda ära tunda?" (seda päriti juba pilgates) –
- "See kannab metsalise märki " –
- "No mida see metsaline ka tegema hakkab?" –
- " Saadab korda väga palju pisaraid ja häda." –
- "Kui kauaks see metsaline siis jääb?" –
- " Ta on kaks ja pool aega, siis tuleb metsaline tagasi ja teeb jälle hirmsaid tegusid. Suured rahvahulgad põgenevad, on ahastust ja valu ning palju pisaraid ja kannatusi."
Seepeale lõi üks noormees talle vastu suud.
Reits pöördus tema poole:
"Ka sina saad seda häda tunda!" ja jätkas kuulutamist.
Ta tundis vaimus, milline saatus tabab tema kalleid kaasmaalasi, keda ta aastaid Jumala juhtimisel oli hoiatanud ja püüdnud õnnetusest säästa.
Teise Maailmasõja puhkemine kinnitas talle, et ennustatu koputab juba uksele ja temagi töö on lõpukorral. Pinge tõus ja kahurikõmina lähenemine oli märk saabuvast kohtutunnist.
1941. a. esimestel juunipäevadel juhtuski Eestimaa suurima sõnaprohveti Karl Reitsi viimane ime! Sõnagi vene keelt oskamata, hakkas ta oma vangistajatele selles keeles Jumala kohut kuulutama, mille lõpetas sõnadega:
"Minu väärtusetu ihuga võite te teha, mida tahate, aga mu hing läheb Jumala juurde igavesse rõõmusse!"
(A.Kirjamägi lk.39)
Mõrvatud Reitsi taskust leiti järgmise sisuga kiri:
"Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta.
See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.
Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest, mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat.
Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvas satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi.
Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist.
Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse.
Eesti rahvas paisatakse laiali seni, kuni saab ära kaotatud.
Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast:
"Paluge Jehoova Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!"
(A. Kirjamägi lk.40 )
See oli Karl Reitsi viimane kiri.
------------------------------------------------------------------
"Tõesti, Issand Jehoova ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma sulastele prohveteile!"
(Aamose 3:7)
Jesaja 60:12 ütleb:
"Sest rahvas või kuningriik, kes Jumalat ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootumaks!"
-------------------------------------------------------------------
28. sept.1939. a. allutati Eesti Vabariik venelaste tahtele.
Ultimaatumiga ähvardades toodi Eestisse kuni 100.000 punasoldatit.
1940 a. juulis kinnitas president Päts isiklikult ametisse uue venemeelse valitsuse.
Pärast seda ta vangistati ja küüditati Siberisse.
Algas esimese Eesti Vabariigi minevik.
Järgnesid vangistamised, konfiskeerimised, surmamõistmised, tapmised, põletamised.
1941. aastaks oli Siberi küladesse ja steppidesse küüditatud rohkem kui 10.000 eestlast.
Oskustöölised ja sõjaväeteenistuseks kõlblikud mehed viidi sundkorras vene orjalaagritesse või punaarmeesse.
Vahepeal alanud sõja vaekausid kaalusid kohale sakslased.
Jälle tapmised, vangistamised ja sundkorras sõjaväeteenistus, kuni sai täis ka see aeg.
1944. aastal tagasi tulnud, algavas võidujoovastuses vene kommunistid taastasid oma kaks ja pool aega kestnud sundseadused ja terrori.
Pikad teekonnad jääkülmades loomavagunites Siberi poole jätkusid.
Mitmed haigustest ja hirmust hullunud inimesed võtsid neis vagunites endalt elu või püüdsid põgeneda.
1949 a. küüditamiselaine alla jäänud vanim eestlanna oli 95. aastane Maria Räägel Abja vallast.
Noorim Siberisse saadetu oli kolmepäevane Anne Hiiumaalt. Väike eesti beebi pidas Moskva seltsimeeste eksperimentidele vastu aasta ja üks kuu. ( EPL)
Prohvet Karl Reitsi lollakaks nimetanud president Päts suri 18. jaanuaril1956. aastal Kalinini linna hullumajas. (EE)
Kindral Laidonerist sai vang number 11 ja tema haud on kuskil Vladimiri kalmistul Siberis. (Arno Altoja)
Sellega oli iga sõna prohvet Karl Reitsi kuulutusest täitunud ja prohveteeringu lõpuosa sõltub juba eestlaste südame hoiakust!
Ligi viiskümmend aastat halastamatut kommunistlikku ajuloputust ei toonud eestlasi Jumalale lähemale.
Nägemata suurt pilti, pannakse tänaseni kõik rahvuse peale tulnud kohutavad karistused ekslikult kas venelaste, sakslaste või teiste julmuse arvele.
Ometi ütles juba 1739. aastal härra Jakob Köleri poolt väljaantud esimene eesti piibel oma eessõnas:
"Uskuge kindlasti, et kõigeülem süü, mispärast Jumal meie maa rahvast nii mitu sada aastat nii väga suurte ja raskete nuhtlustega on nuhelnud, on see, et teie, kes siin maal elate, Jumala sõnast ep ole hoolinud, vaid olete pimeduses ja ebausus oma eneste hullude mõtete järele elanud, ja seepärast pole teil mitte selgesti teada olnud, mis Jumala õige, hea, armuline tahtmine on ..."
Johannes Matvei-Kaarep – Eesti suurim kirjaprohvet pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist
Nagu Reits, nii ennustas ka Kaarep ette Eesti riigi hukku. Samuti hoiatas ta nii Pästsi kui Laidoneri. Hiljem saatis ta manitsuskirju nii Hitlerile, Stalinile, Mussolinile, Litzmannile kui ka teistele.
Pärast eesti Vabariigi väljakuulutamist saatis Jumal eesti rahvast korralekutsuma kaks meest – Johannes Matvei-Kaarepi ja Karl Reitsi. Esimene neist oli nn kirjaprohvet, teine tegutses tänavajutlustajana. 1921-22 aastatel rakendas Jumal Kaarepi tööle rahvamajanduses ja sotsiaalalal, et ta paneks tähele rahva eluavaldusi, uuriks Jumalasõna abil nende põhjusi ja õpiks tundma Jumala armastust ja truudust, et öelda "Issand on truu ja sõna, mida Ta räägib, läheb täide!"
Sellel perioodil jõudis ta järeldusele:
"... 1. Rahvamajanduse kitsikus ja sotsiaalsete hädade peapõhjused ei peitu üksnes meie korraldustes, puudulikkuses ja vilumatuses ning riigi omavalitsuse aparaadis, vaid inimeste südameis.
2. Ükski valitsus ja sotsiaalne korraldus ei suuda kõrvaldada hädasid ja nende põhjusi. Hädade põhjuste kõrvaldamisega tuleb inimeste südameist peale hakata ja selleks Jumalalt abi paluda." (Andres Kirjamägi "Prohvetlusest ja selle esindajaist Eestis" 1997 lk 43)
Enda kohta kirjutab ta järgmist.
"Samal ajal sain Jumalalt käsu kirjutada ja kirjastada raamat "Jumal räägib" ning saata selle tasuta eksemplarid eesti rahva juhtidele. Et ... mul polnud raamatu kirjastamiseks kapitali, tegi kirjastamine ja tasuta välja saatmine muret. Jäin siiski antud tõotuse peale kindlaks: "Vaata, mina olen kõige liha Jumal, kas mingisugune asi peaks nii imelik olema, mida Mina ei jõuaks teha!" (Jr 32:27).
Lasin kirjastada raamatu tuhandes eksemplaris. Neist sai Jumala käsul üle kaheksasaja eksemplari saadetud eesti rahva juhtidele ja ajakirjandusele tasuta selleks, et:
1. Nad teaksid praeguse rahvamajanduse olukorra tõelisi põhjusi (vt Hg 1:9);
2. Kristuse armuõpetusele ei tehtaks takistusi (vt l Ko 9:12);
3. Juhtida rahva tähelepanu nendele põhjustele, Jumala tahtele ning patuelu ja sellest loobumise tagajärgedele; "Sest rahvas on tõstnud teid vahimeesteks ning teie olete eeskätt vastutavad tagajärgede eest" (vt Hs 33:2-6).
Tegin seda lootuses, et kui Jumal annab ülesande, küll ta siis selle täitmiseks ka vahendid juhatab. Ja imelik! Maksutähtpäevaks tõi keegi Moskvast Eestisse tulnud isik mulle kümme tuhat senti, öeldes: "Jumal käskis sinu üles otsida ja selle sulle anda!" See oli täpipealt sama suur summa, mille pidin maksma kirjastajale. See kasvatas minu usku.
Kuna rahva juhid, ajakirjandus ja avaliku elu tegelased jätsid raamatu "Jumal räägib" prohvetliku sõnumi tähele panemata, järgnes uus hoiatus: "Mispärast tahate teie surra?"
"Eesti rahva tuleviku ja hea käekäigu pärast, inimese poeg, räägi oma rahva laste vastu Minu sõnadega" (Hs 33:2-4). Raamat sisaldas üleskutse juhtidele:
"Väga austatud riigikogu esimees, riigikogu liikmed, riigivanem ja vabariigi valitsuse liikmed, sõjaväe ja kaitseliidu juhid, kohtunikud, koolide omavalitsused ja seltskonnategelased, kirjanikud ja ajakirjanikud, vaimulikud ja ametnikud ning kogu eesti rahvas! Imestusega küsite: milleks jälle see raamat? Kelle arvel ja kulul seda kirjastatakse? Miks saadetakse seda meile tasuta? Tasub see vaeva? jne. Põhjus on selles, et Jumal on mind käskinud seda teile kirjutada, sest: .
1. Jumal armastab eesti rahvast, ei soovi selle hävimist ning ei taha, et keegi igavesti hukka läheb (vt Hs 33:11; Jh 6:40)
2. Ta soovib, et teil oleks võimalus vabalt valida head või kurja – elu või surma (vt Jh 3:36.
3. Kohtupäeval ei saaks keegi ennast vabandada Jumala armastuse, tõotuse ning tahtmise ja ähvarduste mitteteadmisega (vt Lk 12:47-48; Jh 15:22)
4. Me ei tohi Kristuse armuõpetusele ühtegi takistust teha. (vt 1 Ko 9:12).
Esimeses raamatus "Jumal räägib" pööras Jumal teie tähelepanu rahvamajanduse kitsikuse põhjuse, oma nõudmiste ja tegevuse programmi ning inimeste valiku tagajärgede peale. Selles raamatus, näitab Jumal faktide varal oma Sõna tõsidust, selle praktilisi järeldusi reaalses elus ning teid, mida peame käima, kui tahame iseseisva rahvana püsima jääda ning lõpuks igavest elu pärida ... Ühtlasi palun raamat peale läbilugemist ning Piibliga ja tegeliku eluga võrdlemist, teistele edasi anda."
Eesti tolleaegse avaliku elu analüüsimist lõpetades teeb Kaarepi prohvetlik pilk kokkuvõtte:
"1. Praeguse rahvamajanduse kitsikuse peapõhjuseks on Jumalast loobumine ning oma mõistusele ja jõule toetumine.
2. Rahvamajanduse kitsikuse ja sõja põhjused peituva meie südames.
3. Rahvamajanduse kitsikuse ja sõja põhjuste kõrvaldamine käib üle inimliku jõu.
4. Rahvaste saatust juhib Jumal, kes oma heaksarvamise järgi teeb rahu ja lubab õnnetustel tulla.
5. Jumal tahab rahvaid õnnetusest päästa. Abi saamiseks peavad rahvad Jumala poole pöörduma. .
6. Rahvamajanduse kitsikuse ja sõjaohu kõrvaldamist peame alustama oma südamest isikliku meeleparanduse ja uuestisünni kaudu.
7. Kui alistume Jumala tahtele ja plaanidele, siis päästab Jumal meid selle maailma peale saabuvatest raskustest.
8. Kätte on jõudnud silmapilk, mil peame kiirelt otsustama: kas tahame endiselt omal jõul kõiki rahvamajanduse ja poliitilisi küsimusi lahendada – mille tulemusena hukkume – või tahame tunnistada oma seniseid eksitus ja paluda: "Jumal, ole sina meie juht ja abimees!" – ning pääseda.
"Vaata, ma olen täna su ette pannud elu ja hea, surma ja kurja. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, ütleb Jumal!" (5 Mo 30:15, 19).
Eesti rahvas! Kuulge, mida Jumal meilt küsib:
1. Kui palju olete kulutanud uhkuse peale ja kui palju ohvreid toonud oma auahnusele?
2. Kui palju on kadedus teile kurja teinud?
3. Kui palju nõuab ohvreid ahnuse ohjeldamine?
4. Kui palju energiat kulutate tigeduse taltsutamiseks ja selle tagajärgede heastamiseks?
5. Missugust ohvrit nõuab laiskus ja lohakus elus ja asjaajamises?
7. Palju maksab flirt, kiimalus ja vabaarmastus?
8. Kui palju oleme valedega teistele kahju teinud?
9. Kas oskate kokku arvestada seda, kui palju on teile maksma läinud Jumala armu hülgamine?
10. Millega kaaluda üles kahju, mis johtub sellest, et Pühal Vaimul pole kohta teie südames ja elus?
"Teie olete näinud, mis mina Egiptuse rahvale olen teinud. Ja et ma olen teid enese juurde toonud" (2 Mo 19:4).
"Kui teie meelt ei paranda, siis lähete teie nõndasamuti kõik hukka" (Lk 13:1-5)
"Ma olen küll mitu rumaluse aega sallinud, aga nüüd kuulutan mina kõigile inimestele, kõigis paigus, et nemad peavad meelt parandama. Sellepärast, et ma ühe päeva olen seadnud, mil ma tahan kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kes pakub usku kõigile pärast seda, kui ma teda olen üles äratanud surnuist" (Ap 17:30-31).
"Kõiki seatakse Kristuse kohtujärje ette, kes igaühe peale kohut mõistab meie viiside mööda ning igaüks peab aru tegema kohtupäeval igast ühest tühjast sõnast, mis tema on rääkinud" (Ro 14:10; Mt 12:36).
"Ärge eksige mitte, Jumal ei anna ennast mitte pilgata, sest mis inimene iial külvab, seda tema ka lõikab" (Ga 6:7).
"Sellepärast pöörake ja andke endid pöörata kõigist oma üleastumistest, et teie ülekohus teile mitte ei saaks komistuseks" (Hs 18:30).
"Sest mispärast tahate teie surra, oh eesti sugu!", ütleb Issand Jehoova. Jumala hülgamise, Tema heategude unustamise ja jumalakartmatu elu läbi kaotab eesti rahvas sideme Jumalaga, saab otsa ja läheb hukka. Jumal pakub kaastundlikult veel armu ja võimalusi eesti rahva elujärje parandamiseks ning Kristus kutsub usklikke ja kõiki, kellele eesti rahva tulevik kallis, üles pühale eestpalvetööle! – "Minu aeg ei ole veel käes, aga teie aeg on ikka valmis olla" (Jh 7:6).
Olen veendunud, et need vend Kaarepi poolt kirjutatud prohvetlikud read veel tänapäevalgi eesti rahva lastele head teevad, kui neid kuulda võetakse. Samuti usun kahetsustundega, et paljud kodumaa tütred ja pojad, kes ammu mullas puhkavad, oleksid võinud veel tänagi elavate maal Jumala au kuulutada, kui nad õigel ajal oleksid hoiatust kuulda võtnud.
Matvei-Kaarepi viimane raamat "Eluummikust väljapääsutee" ilmus 1932. a Tallinnas K/Ü "Külvaja" kirjastuses. Raamatus hüüti rahvast meeleparandusele ja Jumala armu vastu võtmisele Jeesuses Kristuses. Raamatus on Jumala juhtnöör rahva juhtidele, koguduse juhtidele, usklikele, rikastele, noortele, jumalasalgajatele ja uuestisündimata inimestele: "Otsige Jehoovat!" (Sf 2:3). Eesti rahva usuelu tervendamiseks soovitas autor intensiivistada vaimulikku tegevust ja organiseerida "Elu Uuenduse Ühinguid".
Selle raamatuga lõppes Kaarepi elus eesti rahva valgustamise esimene periood. Vastavalt oma kutsumusele püüdis ta nüüdsest peale veelgi enam oma Issandale kuulekas olla. Ei olnud lihtne saata Jumala sõnumit Eesti endistele riigimeestele Pätsile, Laidonerile ja Eenpalule, kes oma avalikes sõnavõttudes Jumalast mööda vaadates vaid rahva teeneid esile tõstsid. Kord nõudis Kaarep, et Laidoner rahva ees avalikult oma sõnad tagasi võtaks ja tagantjärele tunnistaks, et Eesti iseseisvuse künnisel saavutatud võidud tulid ainult Jumala abiga. Vastasel korral ootab häving nii asjaosalisi kui ka kogu Eesti omariiklust. Samasisulisi prohvetlikke manitsusi said ka Päts ja Eenpalu.
Veelgi raskem oli taevast tulnud korralduste edasiandmine Stalinile, Hitlerile, Litzmannile, Mäele ja teistele hilisemal ajal ilma teinud meestele. Üsna vähesed teadsid nende kirjade olemasolust ja oma lähedaste julgeoleku huvides varjas ta neid ka oma perekonna eest. Näis, nagu seisnuks Kaarep üksi, kuna ka tema kogudus hakkas teda juba pärast tema esimeste raamatute ilmumist "kahtlaseks" pidama.
Nii see siiski ei olnud – Jumal andis talle sõpru sealt, kust neid poleks osanud oodata. Ühele neist kinkis ta oma usalduse ja kõigi nimetatud prohvetlike kirjade ärakirjad – säilitamiseks tulevastele põlvedele. Kui Looja lubab, kui jõuab kätte tema poolt määratud aeg, avaneb seegi peidik, et varjatut valguse kätte anda. Praegu kannab see veel aastate kootud katvat kuube ja on siiani osanud peitjalegi varjatuks jääda. (Ärgu pandagu mulle pahaks, et ma neist asjust pisut segaselt ja võib-olla enneaegselt kirjutan. Teen seda ühe põgusa intervjuu alusel, kusjuures teadja pool oli juba mõndagi unustanud või püüdis seda sihilikult varjata.)
Kindel on aga see, et teda, kui kirja autorit, taheti Tallinnast vangina laeval "Teeäär" Leningradi evakueerida. Teel Tallinna lahest avamerele sattus eskaader, kuhu kuulus ka nimetatud alus, korduvalt sakslaste õhurünnakute alla. Laev sai tabamuse, mille tagajärjel muutus iseseisvalt sõidu jätkamine võimatuks. Pardalolijaid haaras paanika, kuna kardeti, et laev upub. Nende tõsiste tundide jooksul oli vend Kaarep ainus, kes keset kaost rahulikuks jäi. Nagu kunagi Paulusele (vt Ap 23:23-25), nii oli Issand ka Kaarepile kinnitanud, et nad ei hukku vaid lastakse neljandal päeval Tallinna sadamas maale. Sellesse julgustavasse sõnumisse suhtusid hirmulolijad aga nagu hullu sonimisse. Vaid üksikuid nakatas prohveti rahu ja nad tulid temaga tutvust sobitama. Võib arvata, kuidas muutus meeste meeleolu ja suhtumine Kaarepisse, kui nad tõepoolest nelja päeva pärast sakslaste puksiiris Tallinna sadamasse tagasi jõudsid ning viimase kui üheni maale lasti.
Üks naisreisijatest jutustas toimunust järgmist: "Õhurünnaku ajal lendasid pommid vette mõlemal pool laeva. Kardeti, et laev saab tabamuse, hukkumisoht oli silma ees, naised ahastasid ja mehed olid meeleheitel. Siis astus esile üks püha mees, kes ütles: "Ärge kartke, ärge ahastage ega nutke! Jumal on lubanud päästa kõik ja tervena kaldale saata. Olge julged, ärge kartke!" Rahvas jäi teda kuulama, mõned uskusid, mõned mitte. Varsti lakkas tulistamine ja lennukid lahkusid. Inimesed hingasid kergendatult ja ütlesid, et see püha mees rääkis vist õigust. Ja siis juhtuski nii, nagu see püha mees oli ütelnud – kõik jõudsid kodumaa sadamasse tagasi. Elav Jumal on tõesti olemas, kes aitab ja võtab palveid kuulda!"
Jumala plaanide kohaselt teenisid mitmed neist, kes Kaarepiga "Teeäärel" lähemat tutvust olid teinud, hiljem politseis ja Eesti Rahva Ühisabis. Kui siis Gestapolt materjalid venna kohta nendeni jõudsid, võisid nad tema heaks oma sõna öelda.
Võiks arvata, et Kaarep nende katsumuste peale kodunurka paremaid aegu ootama puges. Seda siiski ei juhtunud. Mureliku südamega, rahva häda palves Issanda ette viies, sai ta korralduse juhtida Hitleri ja kindralkomissar Litzmanni tähelepanu sellele, et neil pole mingit õigust Eestis "totaalset mobilisatsiooni" välja kuulutada. Tunnistagu nad eesti rahva poolt vastu võetud Põhiseadust ning kehtestagu selles ettenähtud maad haldav võim. Kiri lõppes hoiatusega: "Kui te selle taevast antud korralduse tähele panemata jätate ja selles esitatud nõudmisi ei täida, siis ootab teid kaotus kõigil rindeil."
Kahtlane, kas kiri Hitlerini jõudis, Litzmanni koos Gestapoga pani see aga kihama. Peagi oli Issanda sulane vangina nende käes. Algas ülekuulamine ja hirmutamine. Innukamad nende hulgast ütlesid: "Me võime teiega teha, mida iganes tahame", mille peale Kaarep vastas umbes nii: "Seda võimu teil ei ole! Te ei tee minuga midagi muud, kui et saadate mu kahe päeva pärast koju tagasi." Prohvet ei liialdanud. Jumal hoidis teda jälle. Kaarepi eestkostjateks said mehed, kellega ta oli "Teeäärel" tutvunud ja kes nüüd töötasid okupatsioonivõimu julgeolekusüsteemis. Nende ettekannete põhjal tunnistati mees "rahulikuks vaimuhaigeks", kelle vabaduses viibimine ei ole avalikkusele ohtlik. Selle alusel vabastati ta vahi alt ja saadeti koju.
Võimalik, et vabastamisele aitas kaasa ka asjaolu, et Kaarep oli olnud üks juhtivamaid mehi Eesti Rahva Ühisabi Haabersti osakonnas, mille presidendiks oli omavalitsuse juht Hjalmar Mäe ise.
Matvei-Kaarepi julged sõnavõtud jätkusid. Aastail 1943-1944 ajas ta taas oma läkitusega Toompeal valitsevad omad ja võõrad võimumehed ärevusse. Seekord esines ta Kuningate Kuninga nimel ja kordas nõudmist, et Eestis taastataks endine põhiseaduslik valitsus ja kord. Uuesti nõudis ta Litzmannilt ja Mäelt Eesti sini-must-valge rahvuslipu pühitsemist, mille siis tema, kui Kuningate Kuninga esindaja, isiklikult uue Eesti Vabariigi valitsuse esindajale üle pidi andma. Ka see proklamatsioon lõppes ultimaatumiga: "Kui te seda ei tee, siis ootab teid häving!"
Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe oli tõsiselt kimbatuses (Võimalik, et see kiri üldse Litzmanini ei jõudnudki). Eesti asi ja mälestus lapsepõlveusust takistasid teda prohvetiga karmi keelt kõnelemast. Ka isiklikud tähelepanekud kinnitasid, et siin on tegemist kaugeltki tõsisema asjaga kui väikese külaprohveti ähvardused.
Olgugi, et peremehed Berliinis olid vagatsemise suhtes sallimatud, püüdis Mäe siiski näidata üles veidi vastutulelikkust ja leida kompromissi. Ta korraldas 1944. a. veebruaris "Estonia" kontserdisaalis Eesti lipu pühitsemise talituse, mida toimetasid piiskop Kõpp ja metropoliit Aleksander. Ka Kaarep oli aukülalisena kohale kutsutud, ent sellega asi piirduski. Viimane aga ei jäänud niisuguse pooliku sõnakuulmisega rahule ja kirjutas uue läkituse, milles nõudis eelmiste kirjade korralduste kuulekat täitmist. Kirja lõpus oli öeldud: "Kui te seda ei tee, siis kaob teie võim ja hävib ka paik, kus te oma arvamusi austades lippu vääriti pühitsete." Alla oli kirjutatud: Kuningate Kuninga täievoliline esindaja Johannes Kaarep.
Asi tuli uuesti Gestapo meeste poolt läbivaatamisele. Kaarepile käratati juurdluse käigus: "Mis kirju te siin jälle kirjutate ja valitsust ähvardate?!", mille peale viimane südilt vastas: "Mida ma olen kirjutanud, seda olen ma teinud Kuningate Kuninga korraldusel ja Tema esindajana, kelle käes on kõik meelevald taevas ja maa peal." Seegi kord ei jätnud Jumal teda kaitseta. Taas kostsid sõbrad tema eest ja prohvet pääses hoiatusega, et kui kirjade saatmine ei lõpe, võetakse kasutusele karmimad abinõud. Nüüd andku ta aga oma allkiri, et ta seda enam ei tee. Selle peale küsis kaebealune: "Kellelt te seda allkirja tahate? Kas Kuningate Kuninga esindajalt Johannes Kaarepilt või lihtsalt kodanik Kaarepilt?" Järgnes nõupidamine juurdluse läbiviijate ja Gestapo otsese ülema vahel. Viimane oli sedavõrd diplomaat, et leppis kodanik Kaarepi allkirjaga, mil1e viimane viivitamatult ka andis – ja seejärel vabaks lasti.
Sõna, mis puudutas lipu pühitsemist, läks täide – koos okupatsioonivõimuga hävis sõjakeerises ka "Estonia" kontserdisaali hoone.
Prohvet aga, olles kuulekas taevastele korraldustele, kirjutas veel ühe, viimase prohvetliku kirja. Nüüd aga juba Moskvasse ja seekord Stalinile. Järgnes vangistus, mille kohta ta mulle hiljem jutustas: "Jumal oli selle mulle kavandanud ... Ohvitser, kes minu arreteerimist juhtis, ütles sisse astudes: "Kodanik, teil on kaunis kodu ja korras majapidamine – oli teil siis tarvis seda ilusat perekonnaidülli oma rumalate kirjadega lõhkuma hakata!" Üritasin talle asja selgitada, ent vaevalt ta aru sai. Ütles ainult sõbralikult, et hakkame nüüd minema, ma pean teid vahi alla võtma. Mina vastasin talle, et veel mitte – tahan enne end palves Jumala kätte usaldada ja kodustele tema kaitset ja õnnistust paluda. Põlvitasin ja palusin ka oma vahistaja eest, kes mu kõrval seisis ja vaikselt palve lõppu ootas. Seejärel jätsin kodustega jumalaga ja asusin teele."
Järgnes vangistus ning ülekuulamised Leningradis ja Moskvas, kus temaga tegelesid, nii juristid kui ka psühhiaatrid. Viimased pidid välja selgitama, kas ta on võimeline oma tegude eest vastutama või ei. Jumala plaan oli kasutada venda Kuningate Kuninga korralduste esindajana Venemaa võimu- ja vaimusuuruste ees. Too missioon kestis aasta.
Kui küsisin, kas ta on saanud Issandalt uusi korraldusi avalikkusele edasi andmiseks, võis tema vastusest välja lugeda, et Jumal on oma rääkimised rääkinud. Nüüd kinnitavat aegade sündmused Jumala sõnade paikapidavust. See, kes pani hoiatust tähele ja vastavalt sellele toimis, sai abi; sõnakuulmatud on aga vesi endaga üksteise järel kaasa viinud. "Minu töö on tehtud. Selle, mis mulle usaldati, andsin edasi. Rohkemat pole mulle määratud."
Nagu tõsistele jumalameestele omane, nii teadis ka tema, millal saabub kojukutse. Umbes nädal enne oma surma külastas ta koduste teadmata Tallinnas Vend Johannes Laksi, et Issanda ihust ja verest osa saada. Kui Laks küsis, miks ta seda koos kogudusega ei taha teha, kõlas vastuseks: "Kui kogudus selleks siin järgmine kord kokku tuleb, olen mina juba oma taevases kodus." Nii see oligi. Venna surivoodiks sai päikesepaisteline aas, kus ta 11. septembril 1948. a. maisest ihust taeva avarustesse lahkus. Tema põrmule aga leiti puhkepaik Rahumäe kalmistul.
Peaaegu veerandsada aastat oli ta olnud Jumala prohvetlikuks hääleks, mis kõneles eesti rahvale ja selle valitsejatele. Tema sõnum oli põimitud ühte Piibli tõdedega ja ta julges seda mehiselt näkku ütelda ka võõrastele võimukandjatele. Skeptik võib kahelda tema läkituse jumalikkuses, kriitik leiab neis palju inimlikku, usklik aga möönab, et Jumala Sõna pronveti suus oli tõde, sest muidu poleks ettekuulutused täide läinud." (Andres Kirjamägi "Prohvetlusest ja selle esindajaist Eestis" 1997 lk 43, 45-53)
Allikad: Andres Kirjamägi "Prohvet Karl Reits ja Eesti saatus.",meieissandtuleb.com,
Esimese Maailmasõja lõpul andis suur Jumal endast märku sakslaste kätte vangi langenud eesti soost mehele Karl Reitsile, kes jõudis tagasi Tallinnasse 1921. aasta juulis.
Kolm kuud hiljem hakkas Isand teda ette valmistama tulevaseks prohvetitööks.
Jumal sulatas enesele tööriista läbi pisarate, patukahetsuse ja tõsiste testide.
1925. aasta augustis nägi Reits keset päeva enese ees seismas Jeesust Kristust.
Oma ristimist kirjeldab ta järgmiselt:
"Sel silmapilgul nägin selgesti, kui mu pahemalt poolt meelekohast nagu tuli sisse läks ja ma kuulsin enese sees üht vaikset häält nagu inimest rääkivat:
"Sa oled Püha Vaimu ja tulega ristitud!"
1929. aasta 23. juulil kuulis Karl taevast selget häält mis andis talle ka esimese prohvetliku ülesande eesti rahvale.
1933.aasta 16. oktobri "Päevalehet" kirjutab Reitsile antud taevasest ülesandest:
"Kuuluta rahvale, sest rahvas on kuri ja jumalakartmatu, et on viimane aeg ning rahvas peab end Jumalaga aegsasti ära lepitama, enne kui rahu maa pealt ära võetakse. .....
Õelusemeri on uppujaid täis, mine suurele turule ja laadaplatsile, sinna tuleb igast linna kandist rahvast kokku. Räägi seal, mida prohvetite läbi on kuulutatud ja mida Jumal maailma lõpetusel hakkab tõeks tegema."
"Häda tuleb! Parandage meelt, otsige Jumalat, lugege Tema sõna!",
kuulutas prohvet Reits eesti rahvale üksteist pikka aastat järjest.
Teda visati välja vabariigi suurimatest kirikutest ja palvelatest. Turuplatsidel järgis teda sajatamine ja rahvas pidas teda hullumeelseks või paremal juhul lihtsalt valeprohvetiks.
Tema kohta lausuti: "Niisugused tuleks maa pealt ära kaotada!"
Prohvet Reitsil tuli istuda ühe kuu jooksul arestimajas kaksteist ja pool ööpäeva.
Ise ta kirjutab:
"Ilmalike inimeste ja valgustamata paganate poolt vanglas leidsin ma arusaamist.
Nad ütlesid mulle poolehoidu avaldades:
"Meie oleme süüdlased ja peame kinni istuma, aga temal pole ju mingit süüd!
Jumala Sõna kuulutamine on ju lubatud!"
Niisugust tagakiusamist on kergem kannatada kui vaimu poolest pimedaks jäänud usklike
tagakiusamist."
(A.Kirjamägi Lk.18)
"Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus?"
(Matteuse 6:23)
Prohvet külastas korduvalt ka president Pätsi ja palus kuulutada välja üleriigilised palve ja anumise päevad Jumalalt armu ja halastuse palumiseks.
Päts nimetas Reitsi lollakaks ja lubas talle anda eluaegse pensioni, kui ta loobub rahva hirmutamisest.
Kindral Laidoner ei arvanud heaks Karl Reitsi üldse kuulata, vaid laskis ta iga kord vahi alla võtta ja kord isegi kumminuia kasutada.
Eestlaste vaimne valvsus oli uinumas.
Saatan kasutas efektiivselt eesti riigiisade jumalatust ja kehtestas ka kirikutes religioosse maffia, kes ei tundnud ära Elava Jumala häält.
Hariduse, kultuuri ja rahvusetunde ülehindmine kulmineerusid.Palju kiidukõnesid, kirjutisi, ülistusi, hooplemisi, riigimeeste ja vabadussõja juhtide arvel. Neile pühendati ikka rohkem aktusi, raamatuid ja ausambaid.
Tänusõnad Jumalale muutusid pidudel, koosolekutel, koolides ja parlamendis järjest harvemaks.
Pastor Karl Kaups, kes kuulus okupatsioonieelsesse volikogusse, kirjutab:
"Kui mõnelt poolt soovitati mõningatesse tähtsatesse (riiklikesse) aktidesse võtta ka Jumala nimi, siis vastati sellele väga tähtsate isikute poolt mõnitavalt."
(Karl Kaups lk.143)
Inimesed uskusid, et armulaual saab patud andeks ja armust usu läbi õndsaks – elada aga võib nii kuidas rahakott kannatab. Kiriklikud tähtpäevad – pulmad, ristimised, leerid ja matused, olid muutunud suurteks jooma- ja tantsutrallideks. Neid, kes seda hukka mõistsid, peeti lahkusulisteks või imelikeks.
Karl Reits kirjutas:
"Meie aja kristusevastased vaimulikud salgavad Kristuse
lunastustöö avalikult rahva ees ära ja teotavad Tema Püha
nime paganate seas oma kõlvatu eluga, nõnda nagu on kirjutatud:
"Pilgatakse ju Jumala nime teie pärast paganate seas."
(Roomlastele 2-2)
Hoiatusi, nagu
"Häda tuleb! Armuaeg astub viimaseid samme, karistused seisavad ukse ees!" peeti naeruväärseks
Üks turuplatsi dialoog Reitsiga kõlas järgmiselt:
- "Jumal on oma palge ära pööranud meie rahva pealt ja
tulemas on rasked ajad."
- " Missugune see häda on ja kust ta tuleb?"
- " See tuleb idast." –
- "Mis on selle häda nimi?" –
- " Metsaline on selle häda nimi." –
- "Millest me võime selle häda ära tunda?" (seda päriti juba pilgates) –
- "See kannab metsalise märki " –
- "No mida see metsaline ka tegema hakkab?" –
- " Saadab korda väga palju pisaraid ja häda." –
- "Kui kauaks see metsaline siis jääb?" –
- " Ta on kaks ja pool aega, siis tuleb metsaline tagasi ja teeb jälle hirmsaid tegusid. Suured rahvahulgad põgenevad, on ahastust ja valu ning palju pisaraid ja kannatusi."
Seepeale lõi üks noormees talle vastu suud.
Reits pöördus tema poole:
"Ka sina saad seda häda tunda!" ja jätkas kuulutamist.
Ta tundis vaimus, milline saatus tabab tema kalleid kaasmaalasi, keda ta aastaid Jumala juhtimisel oli hoiatanud ja püüdnud õnnetusest säästa.
Teise Maailmasõja puhkemine kinnitas talle, et ennustatu koputab juba uksele ja temagi töö on lõpukorral. Pinge tõus ja kahurikõmina lähenemine oli märk saabuvast kohtutunnist.
1941. a. esimestel juunipäevadel juhtuski Eestimaa suurima sõnaprohveti Karl Reitsi viimane ime! Sõnagi vene keelt oskamata, hakkas ta oma vangistajatele selles keeles Jumala kohut kuulutama, mille lõpetas sõnadega:
"Minu väärtusetu ihuga võite te teha, mida tahate, aga mu hing läheb Jumala juurde igavesse rõõmusse!"
(A.Kirjamägi lk.39)
Mõrvatud Reitsi taskust leiti järgmise sisuga kiri:
"Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta.
See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.
Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest, mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat.
Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvas satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi.
Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist.
Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse.
Eesti rahvas paisatakse laiali seni, kuni saab ära kaotatud.
Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast:
"Paluge Jehoova Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!"
(A. Kirjamägi lk.40 )
See oli Karl Reitsi viimane kiri.
------------------------------------------------------------------
"Tõesti, Issand Jehoova ei tee midagi ilmutamata oma nõu oma sulastele prohveteile!"
(Aamose 3:7)
Jesaja 60:12 ütleb:
"Sest rahvas või kuningriik, kes Jumalat ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootumaks!"
-------------------------------------------------------------------
28. sept.1939. a. allutati Eesti Vabariik venelaste tahtele.
Ultimaatumiga ähvardades toodi Eestisse kuni 100.000 punasoldatit.
1940 a. juulis kinnitas president Päts isiklikult ametisse uue venemeelse valitsuse.
Pärast seda ta vangistati ja küüditati Siberisse.
Algas esimese Eesti Vabariigi minevik.
Järgnesid vangistamised, konfiskeerimised, surmamõistmised, tapmised, põletamised.
1941. aastaks oli Siberi küladesse ja steppidesse küüditatud rohkem kui 10.000 eestlast.
Oskustöölised ja sõjaväeteenistuseks kõlblikud mehed viidi sundkorras vene orjalaagritesse või punaarmeesse.
Vahepeal alanud sõja vaekausid kaalusid kohale sakslased.
Jälle tapmised, vangistamised ja sundkorras sõjaväeteenistus, kuni sai täis ka see aeg.
1944. aastal tagasi tulnud, algavas võidujoovastuses vene kommunistid taastasid oma kaks ja pool aega kestnud sundseadused ja terrori.
Pikad teekonnad jääkülmades loomavagunites Siberi poole jätkusid.
Mitmed haigustest ja hirmust hullunud inimesed võtsid neis vagunites endalt elu või püüdsid põgeneda.
1949 a. küüditamiselaine alla jäänud vanim eestlanna oli 95. aastane Maria Räägel Abja vallast.
Noorim Siberisse saadetu oli kolmepäevane Anne Hiiumaalt. Väike eesti beebi pidas Moskva seltsimeeste eksperimentidele vastu aasta ja üks kuu. ( EPL)
Prohvet Karl Reitsi lollakaks nimetanud president Päts suri 18. jaanuaril1956. aastal Kalinini linna hullumajas. (EE)
Kindral Laidonerist sai vang number 11 ja tema haud on kuskil Vladimiri kalmistul Siberis. (Arno Altoja)
Sellega oli iga sõna prohvet Karl Reitsi kuulutusest täitunud ja prohveteeringu lõpuosa sõltub juba eestlaste südame hoiakust!
Ligi viiskümmend aastat halastamatut kommunistlikku ajuloputust ei toonud eestlasi Jumalale lähemale.
Nägemata suurt pilti, pannakse tänaseni kõik rahvuse peale tulnud kohutavad karistused ekslikult kas venelaste, sakslaste või teiste julmuse arvele.
Ometi ütles juba 1739. aastal härra Jakob Köleri poolt väljaantud esimene eesti piibel oma eessõnas:
"Uskuge kindlasti, et kõigeülem süü, mispärast Jumal meie maa rahvast nii mitu sada aastat nii väga suurte ja raskete nuhtlustega on nuhelnud, on see, et teie, kes siin maal elate, Jumala sõnast ep ole hoolinud, vaid olete pimeduses ja ebausus oma eneste hullude mõtete järele elanud, ja seepärast pole teil mitte selgesti teada olnud, mis Jumala õige, hea, armuline tahtmine on ..."
Johannes Matvei-Kaarep – Eesti suurim kirjaprohvet pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist
Nagu Reits, nii ennustas ka Kaarep ette Eesti riigi hukku. Samuti hoiatas ta nii Pästsi kui Laidoneri. Hiljem saatis ta manitsuskirju nii Hitlerile, Stalinile, Mussolinile, Litzmannile kui ka teistele.
Pärast eesti Vabariigi väljakuulutamist saatis Jumal eesti rahvast korralekutsuma kaks meest – Johannes Matvei-Kaarepi ja Karl Reitsi. Esimene neist oli nn kirjaprohvet, teine tegutses tänavajutlustajana. 1921-22 aastatel rakendas Jumal Kaarepi tööle rahvamajanduses ja sotsiaalalal, et ta paneks tähele rahva eluavaldusi, uuriks Jumalasõna abil nende põhjusi ja õpiks tundma Jumala armastust ja truudust, et öelda "Issand on truu ja sõna, mida Ta räägib, läheb täide!"
Sellel perioodil jõudis ta järeldusele:
"... 1. Rahvamajanduse kitsikus ja sotsiaalsete hädade peapõhjused ei peitu üksnes meie korraldustes, puudulikkuses ja vilumatuses ning riigi omavalitsuse aparaadis, vaid inimeste südameis.
2. Ükski valitsus ja sotsiaalne korraldus ei suuda kõrvaldada hädasid ja nende põhjusi. Hädade põhjuste kõrvaldamisega tuleb inimeste südameist peale hakata ja selleks Jumalalt abi paluda." (Andres Kirjamägi "Prohvetlusest ja selle esindajaist Eestis" 1997 lk 43)
Enda kohta kirjutab ta järgmist.
"Samal ajal sain Jumalalt käsu kirjutada ja kirjastada raamat "Jumal räägib" ning saata selle tasuta eksemplarid eesti rahva juhtidele. Et ... mul polnud raamatu kirjastamiseks kapitali, tegi kirjastamine ja tasuta välja saatmine muret. Jäin siiski antud tõotuse peale kindlaks: "Vaata, mina olen kõige liha Jumal, kas mingisugune asi peaks nii imelik olema, mida Mina ei jõuaks teha!" (Jr 32:27).
Lasin kirjastada raamatu tuhandes eksemplaris. Neist sai Jumala käsul üle kaheksasaja eksemplari saadetud eesti rahva juhtidele ja ajakirjandusele tasuta selleks, et:
1. Nad teaksid praeguse rahvamajanduse olukorra tõelisi põhjusi (vt Hg 1:9);
2. Kristuse armuõpetusele ei tehtaks takistusi (vt l Ko 9:12);
3. Juhtida rahva tähelepanu nendele põhjustele, Jumala tahtele ning patuelu ja sellest loobumise tagajärgedele; "Sest rahvas on tõstnud teid vahimeesteks ning teie olete eeskätt vastutavad tagajärgede eest" (vt Hs 33:2-6).
Tegin seda lootuses, et kui Jumal annab ülesande, küll ta siis selle täitmiseks ka vahendid juhatab. Ja imelik! Maksutähtpäevaks tõi keegi Moskvast Eestisse tulnud isik mulle kümme tuhat senti, öeldes: "Jumal käskis sinu üles otsida ja selle sulle anda!" See oli täpipealt sama suur summa, mille pidin maksma kirjastajale. See kasvatas minu usku.
Kuna rahva juhid, ajakirjandus ja avaliku elu tegelased jätsid raamatu "Jumal räägib" prohvetliku sõnumi tähele panemata, järgnes uus hoiatus: "Mispärast tahate teie surra?"
"Eesti rahva tuleviku ja hea käekäigu pärast, inimese poeg, räägi oma rahva laste vastu Minu sõnadega" (Hs 33:2-4). Raamat sisaldas üleskutse juhtidele:
"Väga austatud riigikogu esimees, riigikogu liikmed, riigivanem ja vabariigi valitsuse liikmed, sõjaväe ja kaitseliidu juhid, kohtunikud, koolide omavalitsused ja seltskonnategelased, kirjanikud ja ajakirjanikud, vaimulikud ja ametnikud ning kogu eesti rahvas! Imestusega küsite: milleks jälle see raamat? Kelle arvel ja kulul seda kirjastatakse? Miks saadetakse seda meile tasuta? Tasub see vaeva? jne. Põhjus on selles, et Jumal on mind käskinud seda teile kirjutada, sest: .
1. Jumal armastab eesti rahvast, ei soovi selle hävimist ning ei taha, et keegi igavesti hukka läheb (vt Hs 33:11; Jh 6:40)
2. Ta soovib, et teil oleks võimalus vabalt valida head või kurja – elu või surma (vt Jh 3:36.
3. Kohtupäeval ei saaks keegi ennast vabandada Jumala armastuse, tõotuse ning tahtmise ja ähvarduste mitteteadmisega (vt Lk 12:47-48; Jh 15:22)
4. Me ei tohi Kristuse armuõpetusele ühtegi takistust teha. (vt 1 Ko 9:12).
Esimeses raamatus "Jumal räägib" pööras Jumal teie tähelepanu rahvamajanduse kitsikuse põhjuse, oma nõudmiste ja tegevuse programmi ning inimeste valiku tagajärgede peale. Selles raamatus, näitab Jumal faktide varal oma Sõna tõsidust, selle praktilisi järeldusi reaalses elus ning teid, mida peame käima, kui tahame iseseisva rahvana püsima jääda ning lõpuks igavest elu pärida ... Ühtlasi palun raamat peale läbilugemist ning Piibliga ja tegeliku eluga võrdlemist, teistele edasi anda."
Eesti tolleaegse avaliku elu analüüsimist lõpetades teeb Kaarepi prohvetlik pilk kokkuvõtte:
"1. Praeguse rahvamajanduse kitsikuse peapõhjuseks on Jumalast loobumine ning oma mõistusele ja jõule toetumine.
2. Rahvamajanduse kitsikuse ja sõja põhjused peituva meie südames.
3. Rahvamajanduse kitsikuse ja sõja põhjuste kõrvaldamine käib üle inimliku jõu.
4. Rahvaste saatust juhib Jumal, kes oma heaksarvamise järgi teeb rahu ja lubab õnnetustel tulla.
5. Jumal tahab rahvaid õnnetusest päästa. Abi saamiseks peavad rahvad Jumala poole pöörduma. .
6. Rahvamajanduse kitsikuse ja sõjaohu kõrvaldamist peame alustama oma südamest isikliku meeleparanduse ja uuestisünni kaudu.
7. Kui alistume Jumala tahtele ja plaanidele, siis päästab Jumal meid selle maailma peale saabuvatest raskustest.
8. Kätte on jõudnud silmapilk, mil peame kiirelt otsustama: kas tahame endiselt omal jõul kõiki rahvamajanduse ja poliitilisi küsimusi lahendada – mille tulemusena hukkume – või tahame tunnistada oma seniseid eksitus ja paluda: "Jumal, ole sina meie juht ja abimees!" – ning pääseda.
"Vaata, ma olen täna su ette pannud elu ja hea, surma ja kurja. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, ütleb Jumal!" (5 Mo 30:15, 19).
Eesti rahvas! Kuulge, mida Jumal meilt küsib:
1. Kui palju olete kulutanud uhkuse peale ja kui palju ohvreid toonud oma auahnusele?
2. Kui palju on kadedus teile kurja teinud?
3. Kui palju nõuab ohvreid ahnuse ohjeldamine?
4. Kui palju energiat kulutate tigeduse taltsutamiseks ja selle tagajärgede heastamiseks?
5. Missugust ohvrit nõuab laiskus ja lohakus elus ja asjaajamises?
7. Palju maksab flirt, kiimalus ja vabaarmastus?
8. Kui palju oleme valedega teistele kahju teinud?
9. Kas oskate kokku arvestada seda, kui palju on teile maksma läinud Jumala armu hülgamine?
10. Millega kaaluda üles kahju, mis johtub sellest, et Pühal Vaimul pole kohta teie südames ja elus?
"Teie olete näinud, mis mina Egiptuse rahvale olen teinud. Ja et ma olen teid enese juurde toonud" (2 Mo 19:4).
"Kui teie meelt ei paranda, siis lähete teie nõndasamuti kõik hukka" (Lk 13:1-5)
"Ma olen küll mitu rumaluse aega sallinud, aga nüüd kuulutan mina kõigile inimestele, kõigis paigus, et nemad peavad meelt parandama. Sellepärast, et ma ühe päeva olen seadnud, mil ma tahan kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kes pakub usku kõigile pärast seda, kui ma teda olen üles äratanud surnuist" (Ap 17:30-31).
"Kõiki seatakse Kristuse kohtujärje ette, kes igaühe peale kohut mõistab meie viiside mööda ning igaüks peab aru tegema kohtupäeval igast ühest tühjast sõnast, mis tema on rääkinud" (Ro 14:10; Mt 12:36).
"Ärge eksige mitte, Jumal ei anna ennast mitte pilgata, sest mis inimene iial külvab, seda tema ka lõikab" (Ga 6:7).
"Sellepärast pöörake ja andke endid pöörata kõigist oma üleastumistest, et teie ülekohus teile mitte ei saaks komistuseks" (Hs 18:30).
"Sest mispärast tahate teie surra, oh eesti sugu!", ütleb Issand Jehoova. Jumala hülgamise, Tema heategude unustamise ja jumalakartmatu elu läbi kaotab eesti rahvas sideme Jumalaga, saab otsa ja läheb hukka. Jumal pakub kaastundlikult veel armu ja võimalusi eesti rahva elujärje parandamiseks ning Kristus kutsub usklikke ja kõiki, kellele eesti rahva tulevik kallis, üles pühale eestpalvetööle! – "Minu aeg ei ole veel käes, aga teie aeg on ikka valmis olla" (Jh 7:6).
Olen veendunud, et need vend Kaarepi poolt kirjutatud prohvetlikud read veel tänapäevalgi eesti rahva lastele head teevad, kui neid kuulda võetakse. Samuti usun kahetsustundega, et paljud kodumaa tütred ja pojad, kes ammu mullas puhkavad, oleksid võinud veel tänagi elavate maal Jumala au kuulutada, kui nad õigel ajal oleksid hoiatust kuulda võtnud.
Matvei-Kaarepi viimane raamat "Eluummikust väljapääsutee" ilmus 1932. a Tallinnas K/Ü "Külvaja" kirjastuses. Raamatus hüüti rahvast meeleparandusele ja Jumala armu vastu võtmisele Jeesuses Kristuses. Raamatus on Jumala juhtnöör rahva juhtidele, koguduse juhtidele, usklikele, rikastele, noortele, jumalasalgajatele ja uuestisündimata inimestele: "Otsige Jehoovat!" (Sf 2:3). Eesti rahva usuelu tervendamiseks soovitas autor intensiivistada vaimulikku tegevust ja organiseerida "Elu Uuenduse Ühinguid".
Selle raamatuga lõppes Kaarepi elus eesti rahva valgustamise esimene periood. Vastavalt oma kutsumusele püüdis ta nüüdsest peale veelgi enam oma Issandale kuulekas olla. Ei olnud lihtne saata Jumala sõnumit Eesti endistele riigimeestele Pätsile, Laidonerile ja Eenpalule, kes oma avalikes sõnavõttudes Jumalast mööda vaadates vaid rahva teeneid esile tõstsid. Kord nõudis Kaarep, et Laidoner rahva ees avalikult oma sõnad tagasi võtaks ja tagantjärele tunnistaks, et Eesti iseseisvuse künnisel saavutatud võidud tulid ainult Jumala abiga. Vastasel korral ootab häving nii asjaosalisi kui ka kogu Eesti omariiklust. Samasisulisi prohvetlikke manitsusi said ka Päts ja Eenpalu.
Veelgi raskem oli taevast tulnud korralduste edasiandmine Stalinile, Hitlerile, Litzmannile, Mäele ja teistele hilisemal ajal ilma teinud meestele. Üsna vähesed teadsid nende kirjade olemasolust ja oma lähedaste julgeoleku huvides varjas ta neid ka oma perekonna eest. Näis, nagu seisnuks Kaarep üksi, kuna ka tema kogudus hakkas teda juba pärast tema esimeste raamatute ilmumist "kahtlaseks" pidama.
Nii see siiski ei olnud – Jumal andis talle sõpru sealt, kust neid poleks osanud oodata. Ühele neist kinkis ta oma usalduse ja kõigi nimetatud prohvetlike kirjade ärakirjad – säilitamiseks tulevastele põlvedele. Kui Looja lubab, kui jõuab kätte tema poolt määratud aeg, avaneb seegi peidik, et varjatut valguse kätte anda. Praegu kannab see veel aastate kootud katvat kuube ja on siiani osanud peitjalegi varjatuks jääda. (Ärgu pandagu mulle pahaks, et ma neist asjust pisut segaselt ja võib-olla enneaegselt kirjutan. Teen seda ühe põgusa intervjuu alusel, kusjuures teadja pool oli juba mõndagi unustanud või püüdis seda sihilikult varjata.)
Kindel on aga see, et teda, kui kirja autorit, taheti Tallinnast vangina laeval "Teeäär" Leningradi evakueerida. Teel Tallinna lahest avamerele sattus eskaader, kuhu kuulus ka nimetatud alus, korduvalt sakslaste õhurünnakute alla. Laev sai tabamuse, mille tagajärjel muutus iseseisvalt sõidu jätkamine võimatuks. Pardalolijaid haaras paanika, kuna kardeti, et laev upub. Nende tõsiste tundide jooksul oli vend Kaarep ainus, kes keset kaost rahulikuks jäi. Nagu kunagi Paulusele (vt Ap 23:23-25), nii oli Issand ka Kaarepile kinnitanud, et nad ei hukku vaid lastakse neljandal päeval Tallinna sadamas maale. Sellesse julgustavasse sõnumisse suhtusid hirmulolijad aga nagu hullu sonimisse. Vaid üksikuid nakatas prohveti rahu ja nad tulid temaga tutvust sobitama. Võib arvata, kuidas muutus meeste meeleolu ja suhtumine Kaarepisse, kui nad tõepoolest nelja päeva pärast sakslaste puksiiris Tallinna sadamasse tagasi jõudsid ning viimase kui üheni maale lasti.
Üks naisreisijatest jutustas toimunust järgmist: "Õhurünnaku ajal lendasid pommid vette mõlemal pool laeva. Kardeti, et laev saab tabamuse, hukkumisoht oli silma ees, naised ahastasid ja mehed olid meeleheitel. Siis astus esile üks püha mees, kes ütles: "Ärge kartke, ärge ahastage ega nutke! Jumal on lubanud päästa kõik ja tervena kaldale saata. Olge julged, ärge kartke!" Rahvas jäi teda kuulama, mõned uskusid, mõned mitte. Varsti lakkas tulistamine ja lennukid lahkusid. Inimesed hingasid kergendatult ja ütlesid, et see püha mees rääkis vist õigust. Ja siis juhtuski nii, nagu see püha mees oli ütelnud – kõik jõudsid kodumaa sadamasse tagasi. Elav Jumal on tõesti olemas, kes aitab ja võtab palveid kuulda!"
Jumala plaanide kohaselt teenisid mitmed neist, kes Kaarepiga "Teeäärel" lähemat tutvust olid teinud, hiljem politseis ja Eesti Rahva Ühisabis. Kui siis Gestapolt materjalid venna kohta nendeni jõudsid, võisid nad tema heaks oma sõna öelda.
Võiks arvata, et Kaarep nende katsumuste peale kodunurka paremaid aegu ootama puges. Seda siiski ei juhtunud. Mureliku südamega, rahva häda palves Issanda ette viies, sai ta korralduse juhtida Hitleri ja kindralkomissar Litzmanni tähelepanu sellele, et neil pole mingit õigust Eestis "totaalset mobilisatsiooni" välja kuulutada. Tunnistagu nad eesti rahva poolt vastu võetud Põhiseadust ning kehtestagu selles ettenähtud maad haldav võim. Kiri lõppes hoiatusega: "Kui te selle taevast antud korralduse tähele panemata jätate ja selles esitatud nõudmisi ei täida, siis ootab teid kaotus kõigil rindeil."
Kahtlane, kas kiri Hitlerini jõudis, Litzmanni koos Gestapoga pani see aga kihama. Peagi oli Issanda sulane vangina nende käes. Algas ülekuulamine ja hirmutamine. Innukamad nende hulgast ütlesid: "Me võime teiega teha, mida iganes tahame", mille peale Kaarep vastas umbes nii: "Seda võimu teil ei ole! Te ei tee minuga midagi muud, kui et saadate mu kahe päeva pärast koju tagasi." Prohvet ei liialdanud. Jumal hoidis teda jälle. Kaarepi eestkostjateks said mehed, kellega ta oli "Teeäärel" tutvunud ja kes nüüd töötasid okupatsioonivõimu julgeolekusüsteemis. Nende ettekannete põhjal tunnistati mees "rahulikuks vaimuhaigeks", kelle vabaduses viibimine ei ole avalikkusele ohtlik. Selle alusel vabastati ta vahi alt ja saadeti koju.
Võimalik, et vabastamisele aitas kaasa ka asjaolu, et Kaarep oli olnud üks juhtivamaid mehi Eesti Rahva Ühisabi Haabersti osakonnas, mille presidendiks oli omavalitsuse juht Hjalmar Mäe ise.
Matvei-Kaarepi julged sõnavõtud jätkusid. Aastail 1943-1944 ajas ta taas oma läkitusega Toompeal valitsevad omad ja võõrad võimumehed ärevusse. Seekord esines ta Kuningate Kuninga nimel ja kordas nõudmist, et Eestis taastataks endine põhiseaduslik valitsus ja kord. Uuesti nõudis ta Litzmannilt ja Mäelt Eesti sini-must-valge rahvuslipu pühitsemist, mille siis tema, kui Kuningate Kuninga esindaja, isiklikult uue Eesti Vabariigi valitsuse esindajale üle pidi andma. Ka see proklamatsioon lõppes ultimaatumiga: "Kui te seda ei tee, siis ootab teid häving!"
Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe oli tõsiselt kimbatuses (Võimalik, et see kiri üldse Litzmanini ei jõudnudki). Eesti asi ja mälestus lapsepõlveusust takistasid teda prohvetiga karmi keelt kõnelemast. Ka isiklikud tähelepanekud kinnitasid, et siin on tegemist kaugeltki tõsisema asjaga kui väikese külaprohveti ähvardused.
Olgugi, et peremehed Berliinis olid vagatsemise suhtes sallimatud, püüdis Mäe siiski näidata üles veidi vastutulelikkust ja leida kompromissi. Ta korraldas 1944. a. veebruaris "Estonia" kontserdisaalis Eesti lipu pühitsemise talituse, mida toimetasid piiskop Kõpp ja metropoliit Aleksander. Ka Kaarep oli aukülalisena kohale kutsutud, ent sellega asi piirduski. Viimane aga ei jäänud niisuguse pooliku sõnakuulmisega rahule ja kirjutas uue läkituse, milles nõudis eelmiste kirjade korralduste kuulekat täitmist. Kirja lõpus oli öeldud: "Kui te seda ei tee, siis kaob teie võim ja hävib ka paik, kus te oma arvamusi austades lippu vääriti pühitsete." Alla oli kirjutatud: Kuningate Kuninga täievoliline esindaja Johannes Kaarep.
Asi tuli uuesti Gestapo meeste poolt läbivaatamisele. Kaarepile käratati juurdluse käigus: "Mis kirju te siin jälle kirjutate ja valitsust ähvardate?!", mille peale viimane südilt vastas: "Mida ma olen kirjutanud, seda olen ma teinud Kuningate Kuninga korraldusel ja Tema esindajana, kelle käes on kõik meelevald taevas ja maa peal." Seegi kord ei jätnud Jumal teda kaitseta. Taas kostsid sõbrad tema eest ja prohvet pääses hoiatusega, et kui kirjade saatmine ei lõpe, võetakse kasutusele karmimad abinõud. Nüüd andku ta aga oma allkiri, et ta seda enam ei tee. Selle peale küsis kaebealune: "Kellelt te seda allkirja tahate? Kas Kuningate Kuninga esindajalt Johannes Kaarepilt või lihtsalt kodanik Kaarepilt?" Järgnes nõupidamine juurdluse läbiviijate ja Gestapo otsese ülema vahel. Viimane oli sedavõrd diplomaat, et leppis kodanik Kaarepi allkirjaga, mil1e viimane viivitamatult ka andis – ja seejärel vabaks lasti.
Sõna, mis puudutas lipu pühitsemist, läks täide – koos okupatsioonivõimuga hävis sõjakeerises ka "Estonia" kontserdisaali hoone.
Prohvet aga, olles kuulekas taevastele korraldustele, kirjutas veel ühe, viimase prohvetliku kirja. Nüüd aga juba Moskvasse ja seekord Stalinile. Järgnes vangistus, mille kohta ta mulle hiljem jutustas: "Jumal oli selle mulle kavandanud ... Ohvitser, kes minu arreteerimist juhtis, ütles sisse astudes: "Kodanik, teil on kaunis kodu ja korras majapidamine – oli teil siis tarvis seda ilusat perekonnaidülli oma rumalate kirjadega lõhkuma hakata!" Üritasin talle asja selgitada, ent vaevalt ta aru sai. Ütles ainult sõbralikult, et hakkame nüüd minema, ma pean teid vahi alla võtma. Mina vastasin talle, et veel mitte – tahan enne end palves Jumala kätte usaldada ja kodustele tema kaitset ja õnnistust paluda. Põlvitasin ja palusin ka oma vahistaja eest, kes mu kõrval seisis ja vaikselt palve lõppu ootas. Seejärel jätsin kodustega jumalaga ja asusin teele."
Järgnes vangistus ning ülekuulamised Leningradis ja Moskvas, kus temaga tegelesid, nii juristid kui ka psühhiaatrid. Viimased pidid välja selgitama, kas ta on võimeline oma tegude eest vastutama või ei. Jumala plaan oli kasutada venda Kuningate Kuninga korralduste esindajana Venemaa võimu- ja vaimusuuruste ees. Too missioon kestis aasta.
Kui küsisin, kas ta on saanud Issandalt uusi korraldusi avalikkusele edasi andmiseks, võis tema vastusest välja lugeda, et Jumal on oma rääkimised rääkinud. Nüüd kinnitavat aegade sündmused Jumala sõnade paikapidavust. See, kes pani hoiatust tähele ja vastavalt sellele toimis, sai abi; sõnakuulmatud on aga vesi endaga üksteise järel kaasa viinud. "Minu töö on tehtud. Selle, mis mulle usaldati, andsin edasi. Rohkemat pole mulle määratud."
Nagu tõsistele jumalameestele omane, nii teadis ka tema, millal saabub kojukutse. Umbes nädal enne oma surma külastas ta koduste teadmata Tallinnas Vend Johannes Laksi, et Issanda ihust ja verest osa saada. Kui Laks küsis, miks ta seda koos kogudusega ei taha teha, kõlas vastuseks: "Kui kogudus selleks siin järgmine kord kokku tuleb, olen mina juba oma taevases kodus." Nii see oligi. Venna surivoodiks sai päikesepaisteline aas, kus ta 11. septembril 1948. a. maisest ihust taeva avarustesse lahkus. Tema põrmule aga leiti puhkepaik Rahumäe kalmistul.
Peaaegu veerandsada aastat oli ta olnud Jumala prohvetlikuks hääleks, mis kõneles eesti rahvale ja selle valitsejatele. Tema sõnum oli põimitud ühte Piibli tõdedega ja ta julges seda mehiselt näkku ütelda ka võõrastele võimukandjatele. Skeptik võib kahelda tema läkituse jumalikkuses, kriitik leiab neis palju inimlikku, usklik aga möönab, et Jumala Sõna pronveti suus oli tõde, sest muidu poleks ettekuulutused täide läinud." (Andres Kirjamägi "Prohvetlusest ja selle esindajaist Eestis" 1997 lk 43, 45-53)
Allikad: Andres Kirjamägi "Prohvet Karl Reits ja Eesti saatus.",meieissandtuleb.com,
Uskumatult tabav ennustus Eesti kohta. "Esmaspäev" 4. jaanuar 1932.
