VABADUSSÕJALASTE LIIKUMINE JA RELIGIOON Autor: Risto Teinonen
Risto Teinonen Tartu 2008 Sisukord Sissejuhatus I. Paremäärmuslikest liikumistes Euroopas maailmasõdadevahelisel perioodil II. Vabadussõjalaste liikumise ajaloost lühidalt III. Vabadussõjalased ja religioon 1. Legaalne periood 1.1. Põhikirjad, vabadussõjalaste Põhiseaduse eesnõu 1.2. Vabadussõjalaste ajalehed 1.3. Vaimulikud talitused vabadussõjalaste tegevuses 1.4. Vaimulikud vabadussõjalaste liikumises 2. Illegaalne periood 2.1.Artur Sirgu saatusest paguluses 2.2. Vabadussõjalastest vaimulikud pärast 1934. aasta riigipööret Kokkuvõte Kasutatud lühendid Allikad ja kirjandus Summary: The War of Independence Veterans’ League and Religion SISSEJUHATUS Maailmasõdadevahelisel perioodil tekkis enamuses Euroopa riikides poliitilisi liikumisi, organisatsioone ja parteisid, mida on peetud paremäärmuslikeks või rahvusäärmuslikeks. Eestis oli sellistest tähtsaimaks vabadussõjalaste liikumine, mida rahva suus kutsuti vapsideks. Paremäärmuslikud või rahvusäärmuslikud ideoloogiad suhtusid religiooni erinevalt. Näiteks oli Itaalia fašistidel ning Hispaania falangistidel katoliku kirikuga lähedane seos. Saksamaa natsionaalsotsialistide suhe ristiusuga on paljuski vastuoluline ning ajaloolaste hulgas vaidlusi tekitav. Soome „vapsid“ - nii nagu organisatsiooni Isänmaallinen Kansanliike (IKL) liikmeid Eestis ka kutsuti – olid luterliku kiriku aktiivsed pooldajad, Läti Pērkoņkrusts seevastu pooldas paganlikku muinasusku. Kultuuritaustas on eestlastel nii lätlaste kui ka soomlastega palju ühist. Käesoleva töö ülesandeks ongi uurida, milline oli suhe religiooni Eesti vabadussõjalastel. Vabadussõjalaste liikumist puudutavaid uurimusi on ilmunud üsna vähe. Ulatuslikum uurimus on Rein Marandi kaheosaline teos „Must-valge lipu all“. Ühtlasi vabadussõjalaste liikumist käsitlev Andres Kasekamp'i uurimus „Radical Right in interwar Estonia“ on olnud kasulik allikas. Tähtsaim autori isiklikule kogemusele ja mälestustele tuginev raamat on William Tomingas'e „Vaikiv ajastu Eestis“. Vabadussõjalaste ja religiooni või kiriku suhet on oma väitekirjas „Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934-1939“ käsitlenud Veiko Vihuri, kuid kuna see ei olnud tema väitekirja teemaks, siis ta tõdeb, et vaimulike osalemine vabadussõjalaste liikumises on teema, mida tuleks eraldi uurida. Käesolev töö puudutab ka seda teemat. Käesoleva töö põhilisteks allikateks ongi kõnealused neli teost ning vabadussõjalaste ajaleht „Võitlus“. Peale nende on kasutatud vabadussõjalaste põhikirju, valimispropagandat ja põhiseaduse eelnõud ning mõnede teiste ajalehtede artikleid, uurimusi ja mälestusi. Vabadussõjalaste Soome koostööpartnerite ja aatekaaslaste, „Soome vapside“ osas on kasutatud põhiliselt Mikko Uola raamatut „Sinimusta veljeskunta“, mis oma põhjalikkuse poolest vastab Marandi teosele, ning Sakari Virkkuneni raamatut „Elias Simojoki, legenda jo eläessään“. Töö ülesehitus on järgmine. Kahes järgnevas peatükis käsitletakse sissejuhatusena lühidalt Euroopas maailmasõdadevahelisel ajal tekkinud nn paremäärmuslikke organisatsioone/liikumisi ning kirjeldatakse lühidalt vabadussõjalaste liikumise ajalugu. Siis siirdutakse uurima vabadussõjalaste liikumise ja religiooni seoseid. Nii nagu Rein Marandi jagab oma vabadussõjalaste liikumist käsitleva mahuka uurimuse „Must-valge lipu all“ kahte ossa – legaalne periood kuni riigipöördeni 12. märtsini 1934 ning illegaalne periood riigipöördest kuni Artur Sirgu surmani – nii võib jagada ka käesoleva teema vaatluse. Esimese perioodi osas vaatleme vabadussõjalaste liikumise suhet religiooniga põhikirjade, vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse eelnõu ja liikumise ajalehtede abil, vaimulikke talitusi jm vabadussõjalaste tegevuses ning vaimulike osalemist liikumise töös. Põrandaaluse perioodi tegevuse vaatlus peab seevastu piirduma mõnede vabadussõjalastest vaimulike ning ennekõike liikumise tähtsaima juhi Artur Sirgu saatuse uurimisega. Sellel hilisemal perioodil polnud ju vabadussõjalastel avalikku tegevust, mis oleks võinud olla kirikuga seotud, polnud enam oma ajalehti, polnud võimalust ühiskonna asjadele laiemalt keskenduda kui seda oli võitlus Pätsi diktatuuri vastu. Seegi võitlus jäi pärast 8. detsembri 1934. a riigipöörde luhtumist marginaalseks, kuni kogu „vapslus“ koos Artur Sirgu surmaga praktiliselt lõppes. Töös kasutatakse tekstisisest viitamist, milles näiteks (12:60) viitab allikate loetelus allika number 12 leheküljele 60. Kui aga allikaks on ajaleht, on sulgudes toodud ajalehe nimi lühendatult, kuupäev ning kooloni järel lehekülg – näiteks: (PM,13.04.1933:3). I. PAREMÄÄRMUSLIKEST LIIKUMISTEST EUROOPAS MAAILMASÕDADEVAHELISEL PERIOODIL Maailmasõdadevahelisel perioodil tekkis paremäärmuslikeks peetud liikumisi pea kõikides Euroopa riikides. Ühine nendele liikumistele oli tavaliselt juhiprintsiip, kommunismivastasus, oma rahvuse huvide eest seismine – mis võis väljenduda patriotismist kuni rassiteooriateni - ning demokraatia piiramise suunas pürgimine. Religiooni suhtusid need liikumised väga erinevalt ning seda asjaolu pelgalt kultuuritausta erinevusega seletada ei saa. Suuresti andsid teistele eeskuju Itaalia fašistid, kes said võimule juba 1922. aastal. Mussolini juhitud riigis enne Teist maailmasõda riigipoolset usulist diskrimineerimist ei esinenud. Mussolini suhtus katoliku kirikusse hästi; selle poliitika tulemusena sõlmiti 1929. aastal Lateraani lepingud. Lepingutega tekkis Vatikani riik ja katoliku kirik sai Itaalias privileege. Saksamaal said natsionaalsotsialistid võimule 1933. aastal. Natsionaalsotsialismi suhtest religiooni esineb erinevaid arvamusi. Ennekõike luteri teoloogide hulgas oli Saksamaal neid, kes avalikult kritiseerisid Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei (saksa k. lüh. NSDAP) kehtestatavat riigikorda. Samas leidus nii luteri kui ka katoliku teolooge, kes tegid natsionaalsotsialistidega koostööd. Üks tuntumatest NSDAP aate pooldajatest oli Austria piiskop Alois Hudal. Ta kirjutas raamatu „Die Grundlagen des National-Sozialismus“, milles püüdis ristiusku ja natsionaalsotsialismiga kokku sobitada (36). NSDAP seisukoht oli, et pooldatakse „positiivset kristlust“, termin ise aga jäi üsna ebaselgeks. Parteis oli ka jõude, kes tahtsid asendada ristiusu muinasgermaani usundiga. Nii nagu vaieldakse natsionaalsotsialismi suhtumise üle ristiusku, nii vaieldakse ka sel teemal, kuidas suhtus ristiusku Hitler. Koduse kasvatuse oli ta saanud katoliku vaimus, mingil määral kajastub see ka ta kunstis ja on olemas fotosid, millel Hitler on palvetamas kirikus ja oma vanemate haual. Kõnedes rääkis Hitler siiski pigem Saatusest ja Loojast kui Jumalast. Hispaania kodusõda tõi võimule Fransisco Franco, kes toetus erakonnale, mille nimi oli Falange Española (Tradicionalista y de las JONS). Algselt ei olnud see Franco enda asutatud ega juhitud, vaid Franco võttis selle sõja ajal üle. Asutajaks oli olnud José Antonio Primo de Rivera, kes oli jäänud sõja käigus punaste kätte vangi. Kuna Franco endale konkurenti ei soovinud, ei vahetanud ta vangide vahetamise käigus José Antoniot välja ja nii lasidki punased falangistide juhi maha (27:317). Huvitava vahemärkusena võiks lisada, et José Antonio oli – sarnaselt Artur Sirgule – noor advokaat; nendel kahel mehel oli vanusevahet kolm aastat (samasse loetelusse võiks ehk lisada õigusteaduse tudengi Horst Wesseli). See falangi aade, mida erakonna asutaja oli pooldanud, oli väga sotsiaalse suunitlusega. See diktatuur aga, mis Franco juhtimisel teostus, oli hoopis midagi muud. Mõlemad – nii José Antonio kui ka Franco – suhtusid katoliku kirikusse äärmiselt pooldavalt. Kuna kodusõja käigus kommunistid ja anarhistid olid mõrvanud tuhandeid vaimulikke, munkasid ja nunnasid ning olid põletanud kirikuid, siis oli Vatikani suhtumine Francosse kui Hispaania päästjasse positiivne. Nagu öeldud, tegutses paremäärmuslikeks peetud organisatsioone pea igas Euroopa riigis, kuid rahuajal ei saanud - peale eespool kirjeldatute - võimule neist ükski. Näiteks võiks mainita veel Rumeenia Raudkaarti (Garda de Fier), Ungari Nooleristlasi (Nyilaskeresztesek) ja Leedu Raudhunti (Geležinis Vilkas). Lähedase kultuuritausta tõttu on huvitav vaadelda paremäärmuslikke liikumisi naaberriikides lõunas ja põhjas. Lätis tegutses 1932. aastast alates organisatsioon, mille esialgne nimi oli Ugunskrusts, kuid mis suleti juba järgmisel aastal ja mille asemele asutati uue nimega organisatsioon „Pērkoņkrusts“ (mõlema sõna tähendus on sama – haakrist, mis on lätlastel kasutusel muinasajast alates ja väga levinud tunnus näiteks rahvariietel) (21:726.) Pērkoņkrusts pooldas lätlaste paganlikku muinasusku (19:78). Vabadussõjalastest erinevalt oli Pērkoņkrusts antisemiitlik, kuid erinevuse seletuseks võib tuua selle, et juute oli Lätis paarkümmend korda rohkem kui Eestis – 1930. aasta seisuga 94 388 (22:20442) - ning ka riigivõim nägi nendes probleemi, piirates näiteks juudi soost tudengite õppimisvõimalusi Läti ülikoolide arsti- ja õigusteaduskonnas. Pērkoņkrusts tahtis tugevdada riigi julgeolekut koostöös naaberriikidega. Läti paremäärmuslased võimule ei saanud ja nende organisatsioon likvideeriti 1935. aasta mais, mil Ulmanis sooritas riigipöörde. Soomes tekkis 1929. aastal kommunismivastane rahvaliikumine, mida kutsutakse Lapua liikumiseks (samanimelise valla järgi). Tegemist oli põhiliselt põllumeeste liikumisega. Selle tegevus kulmineerus nn Mäntsälä mässuga 1932. a. Seejärel liikumine keelati, kuid selle asemele asutati juba samal aastal Isänmaallinen Kansanliike, lühendatult IKL. Vahe sel kahel organisatsioonil oli selles, et IKL kujunes üliõpilasnoorsoo võimsa organisatsiooni – Akadeemilise Karjala-seltsi (AKS) – poliitiliseks tööriistaks. IKL osales ka parlamendivalimistel, mil tal õnnestus parimal juhul saada 14 parlamendikohta. Samuti oli IKL esindatud ka valitsuses – sõja ajal, kui valitsus sooviti teha võimalikult laiapõhjaline. IKL-il oli struktuurilt võitlusorganisatsiooniks üles ehitatud noorsoo-organisatsioon, Sinimustad (soome k. Sinimustat). Kommunistivastane liikumine oli Soomes seotud ristiusuga. Kasekamp näeb „soome vapside“ lähedase religioonisuhte põhjusena tugevat pietistlikku traditsiooni, mille mõju on kõige suurem just piirkonnas, kust Lapua liikumine alguse sai (19:146). Kirikutegelased olid mänginud olulist rolli juba Lapua liikumises, kuid IKL-s ja ennekõike Sinimustades oli nende roll väga tähtis (24:490). Näiteks võib tuua asjaolu, et IKL-i 14 riigikogusaadikust oli teolooge tervenisti kaheksa, nende hulgas ka üks hilisem piiskop. Kirjeldades vabadussõjalaste välismaiseid mõjutusi, tõdeb Kasekamp, et tugevaimat mõju ei ole vaja kaugelt Itaaliast või Saksamaalt otsida, vaid vaadata 80 kilomeetri kaugusele põhjakaarde, Soome (19:71). Samal seisukohal on Parming: ta kirjutab et samas kui vabadussõjalastel oli sidemeid soome Lapua liikumisega, ei ole suudetud tõestada, et nendel oleks olnud kontakte Saksa natsionaalsotsialistide või Itaalia fašistidega (26:40) Vabadussõjalastega koostööd tegid nii AKS, IKL kui ka Sinimustad. AKS-i põhiline huviala oli hõimuliikumine ja kuna selles oli ka mehi, kes olid Eesti Vabadussõjas vabatahtlikena võidelnud, siis oli koostöö Eesti ja Soome aatekaaslaste vahel loomulik. Lähedasi koostööpartnereid kirjeldas ajaleht „Vaba Maa“ pärast vabadussõjalaste riigipöördekatse luhtumist järgmiselt: ”Eesti ja Soome vapsid pole kunagi varjanud seda, et nad näevad üksteises liitlast. Tegelikult on nad ühe rinde kaks tiiba” (33:145). II. VABADUSSÕJALASTE LIIKUMISE AJALOOST LÜHIDALT Vabadussõja veteranidel oli juba 1920ndate algusest alates mitmeid organisatsioone, kuid märkimisväärseks poliitiliseks jõuks tõusid veteranid alles 1929. aastast alates advokaat Artur Sirgu ja erukindral Andres Larka juhtimisel. Vabadussõjalastel jõudis olla kaks üleriiklikku organisatsiooni: Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (1929-1933) ning Eesti Vabadussõjalaste Liit (1933-1934). Oma teoses „Must-valge lipu all“ uurib Rein Marandi vapside liikumist Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu asutamisest 1929. aastal kuni selle väljapaistvaima juhi, Artur Sirgu surmani (õigemini: mõrvani) 1937. aastal. Vabadussõjalaste liikumise tekkepõhjusena on nähtud ülemaailmse majanduskriisi saabumist Eestisse. Majanduskriis võis vabadussõjalaste liikumisele kahtlemata hoogu anda, kuid – nagu tõdevad mitmed autorid (nt. 24:17) – , sai liikumine siiski alguse veel enne seda, kui kriisi oli Eestis tunda. Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (lüh. EVKL) registreeriti 23. juulil 1929. Liikumise algseteks eesmärkideks oli kaitsta Vabadussõja veteranide huve, õhutada jäädvustama vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning aidata kaasa Eesti riigi iseseisvuse kindlustamisele (24:11). EVKL-i teine kongress peeti 1931. aasta märtsis. Siis algas ka liidu poliitiline tegevus. Vabadussõjalased heitsid erakondadele ette kihihuvide eest seismist, sahkerdamist, lehmakauplemist, korruptsiooni jne. Poliitiliste eemärkide saavutamise tähtsaima vahendina nähti 1920. aasta põhiseaduse muutmist. Seda tahtis muuta ka valitsus, kuid osaliselt just tänu vabadussõjalaste kampaaniale valitsuse eelnõud rahvahääletusel enamuse poolehoidu ei leidnud. 1932. aastal siirdusid vabadussõjalased jõuliselt poliitikasse. Liikmete arv tõusis, kuna nendelt enam ei nõutud Vabadusõja veterani tausta. Moodustati noorte- ja naisteosakondi (24:98). Liikmete arv tõusis pidevalt ja see kestis kuni vabadussõjalaste organisatsioonide likvideerimiseni. Marandi hinnangul oli vabadussõjalaste organisatsioonidel liikmeid 1934. aasta märtsis üle 60 tuhande (24:476). Riik oli kriisis. Valitsus kuulutas välja kaitseseisukorra ja sisekaitseülem V. Rooberg sulges 1933. aasta 11. augustil EVKL-i koos selle kohalike liitudega (24:284). Vabadussõjalased jätkasid sellest hoolimata oma eelnõu kampaaniat jõuliselt ja propageerisid kampaaniakoosolekuid oma häälekandja, ajalehe „Võitlus – mille ilmumist ei olnud keelatud - veergudel. Nende eelnõus sisaldunud põhilisteks muudatusteks senikehtinud põhiseadusega võrreldes olid riigikogu saadikute arvu vähendamine sajalt 50-le ning riigivanema võimu oluline suurendamine. Mõlemad muudatusettepanekud teenisid vabadussõjalaste eesmärki - vähendada erakondade võimu. Vabadussõjalaste suurimaks võiduks võibki pidada seda, et nende esitatud põhiseaduse eelnõu sai 14.-16. märtsil 1933. a. toimunud rahvahääletusel rahva selge enamuse toetuse. Hääletamas käis 77,8 % hääleõiguslikest kodanikest, 56 % hääleõiguslikest pooldas vabadussõjalaste eelnõud. Uus seadus pidi jõustuma 24. jaanuaril 1934. aastal ja sellele kuupäevale järgneva 100 päeva jooksul tuli korraldada riigivanema ja Riigikogu valimised (12:60). Rahvahääletuse tulemusel astus valitsus tagasi ja kaitseseisukord lõpetati. Vabadussõjalased asutasid nüüd uue organisatsiooni, Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) (24:321) ning 1934. aasta jaanuaris toimuma pidanud kohalike omavalitsuste valimisteks valimisorganisatsiooni Vabadussõjalaste Rahvaliikumine (24:329). Jaanuaris peetud kohalike omavalitsuste valimistel olid vabadussõjalased väga edukad. Eriti suur edu saatis neid linnades. Vabadussõjalaste kandidaadid said Tallinnas, Tartus ja Narva üle 40 protsendi häältest, mis tõi nendele Tallinnas absoluutse enamuse (24:366). Riigikogu ja riigivanema valimised pidid toimuma sama aasta aprillis. Riigivanemakandidaatidel tuli ajavahemikul 5.-27. märts koguda kümme tuhat toetusallkirja. 12. märtsiks oli nõutava hulga allkirju kokku saanud kolm kandidaati – Larka, Päts ja Laidoner. Larka sai allkirjade kogumise tulemusena rohkem toetajaid kui teised kandidaadid kokku (24:393). Olukord paistis riigivanem Konstantin Pätsi poolt vaadatuna ohtlik. Võim oli suure tõenäosusega libisemas käest. 12. märtsil 1934. aastal sooritas Päts koos Laidoneriga riigipöörde, mille käigus arreteeriti kohe alguses (ametlikel andmetel) umbes 500 vabadussõjalast (24:425). Muide, Sirk oli andnud 1933. aasta detsembri algul intervjuu Riia vene ajalehele „Segodnja“. Selles oli ta öelnud ajakirjanikule: „Võib-olla kui järgmine kord tulete siia majja, teie leiate ta juba kinni pitseerituna. Praegu on käimas võitlus.“ (VM, 05.12.1933:27). Ilmselt oli Sirk Pätsi-poolse riigipöördega arvestanud. Riigipööre tähendas demokraatliku Eesti Vabariigi lõppu. Edasi lükati nii riigivanema kui ka Riigikogu valimised. Alles äsja, sama aasta jaanuaris valitud volikogudest heideti kõik vabadussõjalaste esindajad välja. Algas ulatuslik represseerimine, mille käigus saadeti riigiametitest erru kõik vabadussõjalastest ametnikud. (24:426). Vabadussõjalaste avalik tegevus lõppes ja Eestis algas nn vaikiv ajastu. Artur Sirgul õnnestus vanglast põgeneda ja ta hakkas valmistama Soomes ette Pätsi vastast riigipööret. Riigipööre pidi toimuma 8. detsembril 1935. aastal, kui Pätsi uuel riigierakonnal – Isamaaliidul – oli „Estonia“ teatris konverents. Võimuhaaramiskatse jäi aga ära, kuna Sirgul ei õnnestunud tormi tõttu üle Soome lahe tulla. Vabadussõjalaste hulgas oli ka reetur, kes riigipöörajate juhtide asukoha võimudele teatas (25:130). Jälle algasid arreteerimised. Pätsi valitsus nõudis Sirgu väljaandmist ja ta pidi põgenema Soomest Rootsi kaudu Inglismaale, kust siirdus hiljem Luksemburgi. Seal ta 1937. a augusti alguses hukkuski. Sirgu surma võib ühtlasi pidada vabadussõjalaste liikumise lõpuks. III. VABADUSSÕJALASED JA RELIGIOON 1. LEGAALNE PERIOOD 1.1. PÕHIKIRJAD, VABADUSSÕJALASTE PÕHISEADUSE EELNÕU Käesoleva töö allikmaterjalina oli mul kasutada kolm vabadussõjalaste üleriikliku liidu põhikirja (1, 2, 15) ning kolme maakondliku ühenduse põhikiri (8, 11, 14). Need on oma ülesehituselt peaaegu identsed ega sisalda mingit viidet religioonile. Vabadussõjalased keskendusid Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisele, kuni nende poolt koostatud Põhiseaduse eelnõu rahvahääletusel 14.-16. oktoobril 1934 vastu võeti. Vabadussõjalaste eelnõu sisaldas põhiliselt kaht muudatust: Riigikogu liikmete arvu vähendamine sajalt 50-le ning riigivanema volituste ulatuslik laiendamine. Senikehtinud, 1920. aastal vastuvõetud põhiseaduse religioonialased paragrahvid (§ 6 ja § 11) jäid muutmata. Kuna vähemusrahvuste olukord on mõnikord ka religiooniga seotud, siis olgu siinkohal öeldud, et vabadussõjalaste põhiseaduses jäid muutmata ka vähemusrahvuste õigusi puudutavad paragrahvid (§ 12 ja §§ 20-23), mis viitab vabadussõjalaste tolerantsele suhtumisele vähemustesse. Eesti Entsüklopeedias väidetakse, et vabadussõjalased esinesid ka antisemiitlike avaldustega (17:108). Kasekamp seevastu tõdeb, et kuigi antisemitismi kindlasti vabadussõjalaste ridades esines, siis ometi ei esinenud seda seal märkimisväärselt rohkem kui ühiskonnas üldiselt (19:74). Ketola taas väidab koguni, et „...antisemitism oli, muidugi, üks tegur Liidu ideoloogias...“(20:115) – Kui tahta vabadussõjalaste esitatud põhiseaduses iga hinna eest midagi vähemusrahvustele negatiivset näha, siis võib selliseks ehk pidada vaid Riigikogu liikmete arvu vähendamist, mis võis raskendada vähemuste esindajatel parlamenti saamist (3). Vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu kampaania ajal esitasid vastased (ennekõike sotsialistide ajaleht „Rahva Sõna“) väiteid, justkui oleks vabadussõjalased sõlminud kokkuleppe Eesti Evangeelse Luteriusu Kirikuga. Kokkuleppe kohaselt olevat EELK-st pidanud saama riigikirik ja kirikuõpetajad olevat pidanud saama riigikassast palka jne. Väidetele vastas ajalehes „Võitlus“ Artur Sirk. Õigusteadlasena lükkas ta väited ümber, tõdedes seda, et vabadussõjalaste eelnõu ei erine usu ja riigi suhet puudutavas osas (§ 11) kehtivast põhiseadusest. Seega ei oleks sellise kokkuleppe sõlmimine üldse võimalik. Sirk toob selgelt välja vabadussõjalaste seisukoha, mida nad ei olevat kunagi varjanud: „meie austame usku ja kirikut“ ja „Vabadussõjalaste Liikumine näeb ristiusus suurt kõlblist väärtust meie riigi ja rahva elule“. Sellest tulenevalt vabadussõjalastel „...iga suurem toiming, iga tähtsam üritus on alustatud palvega ja Jumala sõnaga“ (V, 26.09.1933:2) 1.2. VABADUSSÕJALASTE AJALEHED Vabadussõjalaste leht alustas ilmumist 1. mail 1931. aastal nime all „VÕITLUS Eesti parema tuleviku eest“. Hiljem – 1932. aasta juulis – pikka ja kohmakat nime lühendati, nimeks sai lihtsalt „Võitlus“. Ajalehe viimane number kannab kuupäeva 13. märts 1934, mis on üsnagi üllatav, kuna Päts koos Laidoneriga oli just eelmisel päeval sooritanud riigipöörde. Siinkirjutajale pole teada, kas 13. märtsi „Võitlus“ trükikojast edasi üldse jõudis. Kasekamp kirjutab, et vabadussõjalased ei seostanud ennast otseselt kirikuga, kuid pigem tunnistasid teatud positiivseid moraalseid väärtusi, mida esindasid nende arvates nii nemad ise kui ka usklikud (19:78). Vabadussõjalaste hoiak religiooni suhtes kajastus tegevuses (sellest järgmises peatükis) ja „Võitluse“ lehekülgedel. Järgnevas viimasest mõningaid näiteid. 1933. aasta veebruaris ilmus „Võitluses“ kirjutis „Riigile – usulised alused“ (autor: k.s.). Artiklis väidetakse, et usulise elu küpsuses peituvad rahva loovad jõud ja ka vaimne suurus. Ilma usuta kaob muuhulgas ka isamaa-armastus. Usk ei ole autori järgi kellegi eraasi, ta on rahva „kõlbline vara“. Senine võim ehk erakonnad on aga lubanud usu teotamist koolides. „Meie rahvas on ja saab olema usklik ja ei lähe usu pärast iialgi tegema komromisse sotsialistide ja kommunistidega“. Vabadussõjalaste liikumine olevat uus usuline liikumine. „Usus on vabadus, usus on isamaa ja rahva seespidine jõud võitluseks“. Seetõttu nõuab autor uuele Eestile usulisi aluseid. (V, 25.02.1933:3). Pärast Riigikogu esitatud põhiseaduse-eelnõu tagasi lükkamist rahvahääletusel kirjutas „Võitlus“ 1933. a juunis, et erakonnad on olnud peaaegu erandita sotsialismi teenistuses ja propageerinud vabameelsust. „Erakondade lüüasaamisest tunneb erilist rõõmu kogu usklik eesti rahwas ja meie lut. usu kirik“ (V, 20.06.1933:2). Pealkirja all „Eesti kirik ja vabadussõjalased“ ilmus „Võitluses“ kirjutis, milles rünnati riigi senist poliitikat kiriku suhtes ning esitati ka nõudmisi. Kõige rohkem olevat parteid alla surunud just kirikut. Kiriku esimene soov, mida ta vabadussõjalastelt ootab, olevat – artikli järgi – tagasi saada „...inimeseõigused... ehk tunnustada tema tööd ja tegevust kui vajalikku rahva kõlblises ja vaimses elus“. Nõuti, et kiriku usuline töö oleks riigi nurgakivi ning usuõpetus oleks koolis kohustuslik. Erakonnad olevat „...saatana tööriistad rahva hinge, vaimu ja rahakoti kallal“. Vabadussõjalaste juhtimisel loodav uus Eesti pidavat seevastu ennast kirikuga siduma. Kirjutis lõpeb hüüatusega: „Jumal, aita meid! (V, 01.08.1933:2) Vabadussõjalaste põhiseaduse-eelnõu kampaania ajal ilmus pikk kirjutis, milles tutvustati vabadussõjalaste seisukohti ning kummutati vastaste levitatavaid kuulujutte ja väiteid. Liikvel olid usuvastased lendlehed, mille all oli levitajaks märgitud: „vabadussõjalased“. Nendest lendlehtedest öeldi kirjutises lahti. Kinnitati, et vabadussõjalaste liikumine austab usku ja see nähtub tegudest: „kõik vabadussõjalaste suuremad toimingud alustatakse palve ja Jumalasõnaga“. Korrati, et liikumine näeb ristiusu suurt kõlbelist väärtust riigi ja rahva elule. Liikumine suhtub kõikidesse kristlikesse konfessioonidesse ja suundadesse võrdselt. (V, 23.09.1933:2) Pärast Vabadussõjalaste põhiseaduse vastu võtmist rahvahääletusel ilmus „Võitluses“ pseudonüümi W. W. kasutavalt autorilt (võimalik, et selleks oli Rõuge õpetaja Valter Viks) kirjutis, milles autor kritiseeris riigi seniseid juhte, kes on olnud Jumalast kaugel. „Jumal saatis vabadussõjalasi selleks, et võitluse läbi puhastada ja uueks teha inimese südant ja vaimu“. Endiste juhtide sahkerdamiste aeg olevat möödas. Rahvahääletuse võidust alates „...ei kõnele enam erakond ja n. n. juhid, vaid... kõneleb rahvas ise oma peremeheõiguse kaudu – ja see kõne on: mõõka neile. kes Jumalat vihkavad ja teda teotavad, aga rahu neile, kes oma elu rajavad usu ja lootuse peale Issandas Jumalas“ (V, 09.11.1933:2). 17. detsembril korraldatud EVL-i Suurkongressi otsuste ja resolutsioonide hulgast leiame ühe punkti, mis puudutab kirikut. Selleks on 16. punkt, kus on öeldud: „Kuna kristlik kirik süvendab ja arendab riigi kodanikes usutundeid ja elamusi, seega luues aluse riigikodanike kõlblisele kasvamisele ja ausale tegutsemisele, siis tunnistab riik kirikut, kui tähtsat tegurit riiklikus ja rahvuslikus elus ja tagab temale väärika tegutsemisvõimaluse“. (V, 21.12.1933:4). 1933. a detsembris hakkas ilmuma kuukiri „Vabadussõjalaste Koduleht“. Enne riigipööret jõuti seda välja anda ainult kolm numbrit. Esimene oli jõulunumber ja ei ole üllatav, et sel puhul oli lehe juhtkiri kristliku sisuga. Samuti oli lehes Soomest saabunud, üheleheküljeline tervitus, mille autoriks oli IKL-i parlamendisaadik Hilja Riipinen. Temagi kirjutis oli kristlikus vaimus, nagu ilmselt valdav osa ta kirjatöödest. „Vabadussõjalaste Kodulehe“ 1934. aasta numbrid usuteemat ei puudutanud. 1.3. VAIMULIKUD TALITUSED VABADUSSÕJALASTE TEGEVUSES Kuigi vabadussõjalaste programmides religioonile üldiselt tähelepanu ei osutatud, kujunes suurematel üritustel kombeks vaimulikke talitusi pidada. See võis juhtuda ka teistel põhjustel – näiteks tolle aja üldise ühiskondliku elu juurde loomuliku osana kuuluvana – , kuid kindlasti oli oma mõju taolise traditsiooni tekkimisele ka vabadussõjalastest vaimulikel. Paistab, et vaimulikud talitused muutusid peaaegu et reegliks 1932. aasta suvest alates. 1932. aasta suvel hakati korraldama vabadussõjalaste päevi. Neist suurima, Põhja-Eesti vabadussõjalaste päeva kava sai nähtavasti kõigile järgmistele eeskujuks. Kavva kuulus marss Vabadussõjas langenute kalmistule, kus toimusid ka „...lühikesed luteri- ja õigeusu jumalateenistused“ (24:117). Ühtlasi oli luteri usu vaimulik teenistus oktoobris Lõuna-Eesti vabadussõjalaste päeval (24:143) ning Põhja-Sakalamaa päeval Põltsamaal (24:145). Sama jätkus järgmisel, 1933. aastal. Lõuna-Eesti vabadussõjalaste päev algas leinamälestusaktusega Tartu Pauluse kalmistul, kus jutlustasid luteri ja õigeusu vaimulikud (24:262). Läänemaa vabadussõjalaste päeval 1933. aasta suvel oli kavas jumalateenistus Haapsalu lossikirikus (23:143). Vaimulikud talitused kuulusid ka vabadussõjalaste juhtide nõupidamiste ja kongresside päevakorda. Nii näiteks lõpetati 1932. aasta 4. septembril nõupidamine vaimuliku talitusega kaitseväe kalmistul (24:143). EVKL-i IV kongress sama aasta novembris algas hommikul jumalateenistusega (24:150). Järgmise aasta detsembris algas viimane kongress, „suurkongress“, jumalateenistusega endises Peetri tehases, kus ka uued liikmed andsid oma vande. Ka seekord oli talitus luterlastele ja õigeusklikele koos (V, 19.12.1933:1). „Oma vaimuvara niipalju kui neil seda oli ei ammuta vapsid mitte koolist vaid hoopis kirikust... nad lasksid oma kordaminekute auks alati korraldada tänujumalateenistusi“ (29:74). Tähelepanuväärseid kordaminekuid ei jõudnud vabadussõjalastel väga palju olla, kuid põhiseaduse rahvahääletuse võit oli kindlasti üks selline. Kui tulemus saadi teada, korraldasid vabadussõjalased mitmel pool tänujumalateenistusi. Tallinnas korraldati „Päevalehe“ andmeil koguni kaks jumalateenistust ühel ajal – vastavalt Jaani kirikus ja Toomkirikus. Mõlemad kirikud olid rahvast täis juba poolt tundi enne jumalateenistuse algust ning paljud pidid seisma ukse taga. Sirk koos abikaasaga ning Larka käisid Toomkiriku jumalateenistusel ka armulaual. Jutlustas õpetaja Uhke. Ta rääkis muuhulgas sellestki, et Eesti riigi rajamisel leidus inimesi, kelle arvates Jumalat pole vaja. Selliseid inimesi oli Jumal tema hinnangul 16. oktoobril karistanud. Jaani kirikus jutlustas õpetaja Stockholm. Kõik, mis on sündinud Jumalast, võidab, rääkis ta (PL, 21.10.1933:1). Vabadussõjalaste enda leht „Võitlus“ täiendab kirjeldust, mainides, et tänujumalateenistus toimus ka Kaarli kirikus, kus jutlustas kaks vabadussõjalastest kirikuõpetajat, „Aareandi Hiiumaalt ja Viks Rõugest“. Kõne pidas Kaarli koguduse õpetaja Sommer (V, 21.10.1933:3). Narvas peeti tänujumalateenistus samuti kahes kirikus. Peetri kirikus jutlustas õpetaja G. Kiviste. Ka siin oli kirik nii täis, et kõik ei mahtunud sisse (PL, 21.10.1933:1). Vabadussõjalaste lehe järgi rahvast oli nii palju, et kiriku ukse taha jäi 2000 inimest. Õpetaja Kiviste kõne oli väga poliitiline, ta kritiseeris teravalt erakondade poliitikat (V, 21.10.1933:3). Narva vabadussõjalased olid küsinud jumalateenistusteks kahte kirikut, kuid Alutaguse praost J. Jalakas oli keeldunud Aleksandri koguduse kirikut jumalateenistuseks andmast, sest temale ei olevat olnud poliitika kirikusse viimine vastuvõetav. Teine kirik, kus Narvas tänujumalateenistus toimus, on veidi üllatavalt Joaoru apostliku õigeusu ülestõusmise kirik. „Päevalehe“ andmeil osales seal talituse läbiviimisel koguni viis õpetajat ja kaheksa diakonit. Lisaks mainitakse, et õpetaja Kalksin pidas kõne vene keeles (PL, 21.10.1933:1). Rahvahääletuse võidu puhul korraldati tänujumalateenistus ka Haapsalu „...lossikirikus, kus jutlustas vabadussõjalasest kirikuõpetaja Reinhold Uhke Tallinnast“. Uhke jõudis seega võidu puhul viia talituse läbi nii Tallinnas kui ka Haapsalus (23:144) Vabadussõjalaste tegevuses oli seos religiooniga nii tugev, et sellel taustal on üllatav, et poliitilised vastased üritasid oma võltsitud lendlehtedega neid usuvastasteks tembeldada. On huvitav, et side religiooniga ilmnes tegevuses pikka aega enne seda, kui see sai kirja pandud poliitilisse programmi. Vabadussõjalaste viimane kongress (17. detsembril 1933) võttis vastu programmi, milles kirikule pühendati üks pikast lausest koosnev peatükk. 1.4. VAIMULIKUD VABADUSSÕJALASTE LIIKUMISES Kommunistlikul perioodil kommenteeris S. Raudsepp oma diplomitöös ajalehes „Võitlus“ toodud lootust „Jumal, aita meid“ nii: „Muidugi olematu jumal ei saanud vapse aidata, aga seda tegid pastorid“. Tema järeldus oligi, et „... kiriku eriline soosimine näitab, et vapside ideoloogia oli fašistlik...“ (29:75). Veiko Vihuri, kelle doktoriväidekirja pealkirjaks on „Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934-1939“, kirjutab: “Omaette peatükk riigi ja kiriku suhetes, mida tuleks uurida, on vaimulike osalemine vapside liikumises. Sellel liikumisel oli kirikus omajagu kandepinda” (32:222). Käesolevas töös ei ole eelmärgiks Vihuri mainitud ülesannet täita, see nõuaks ka arhiivimaterjali põhjalikku läbitöötamist. Järgnevas on teemat käsitletud selles ulatuses, mil määral allikana kasutatud trükised seda võimaldasid. Allikates mainitakse mitmeid kirikuõpetajaid-teolooge-kirikutegelasi, kuid alati ei selgu see, kas mainitud isik ainult viib läbi mõne vaimuliku talituse või on ta ka samas ise vabadussõjalane. Järgnevas on toodud allikatest mainitud vaimulikud, kuid väga tõenäoliselt osales vabadussõjalaste liikumises vaimulike rohkem kui allikates on ära toodud. Võib-olla enimmainitud vaimulik vabadussõjalastega seoses on Läänemaa abipraost ja Kärdla, Pühalepa, Käina kirikuõpetaja Boris Aareandi. Tema ümber käinud skandaal, milles teda süüdistati vägistamiskatses, väärib antud juhul mainimist seetõttu, et nähtavasti püüti alusetu süüdistusega rünnata vabadussõjalaste liikumist tervikuna, mitte Aareandit ennast. Väidetav vägistamiskatse olevat toime pandud pärast EVL-i kongressi toimunud koosviibimisel restoranis. Aareandi eemaldati liidu liikmeskonnast kuni asja selginemiseni (23:144-145). Prokurörina toiminud Tambek kirjutab oma mälestustes, et tema arusaamist mööda oli olnud tegemist kinnimakstud valesüüdistusega (10:132-135). Pärast Pätsi riigipööret saadeti aktiivne vabadussõjalane Aareandi pagendusse Võrumaale (23:148). Aareandi oli Artur Sirgu sõber. Siis, kui Sirk oli juba Luksemburgi siirdunud, käis Aareandi (1937. aasta mais) „... hoiatamas teda ettevaatusele võimalike vägivallategude vastu” (12:389). Maiste mainib Läänemaal aktiivse vabadussõjalasena lisaks Kullamaa kirikuõpetajat U. Unti, „...kes kandideeris Riigikogu valimistel vabadussõjalaste rahvaliikumise nimekirjas ja kutsus oma jutluses üles vabadussõjalasi toetama” (23:149). Marandi kirjutab 4. septembril 1932 toimunud vabadussõjalaste juhtide nõupidamisest, mille käigus marsiti kaitseväe kalmistule: “Kõigepealt toimus vaimulik talitus, mille pidasid õpetaja Fr. Stockholm ning preester N. Päts ja millel lauldud koraale saatis kaitseministeeriumi orkester (24:143). Friedrich Stockholm oli endine E. V. Keskliidu juhatuse liige ja aktiivne vabadussõjalane. Eelmises peatükis sai juba mainitud, et ta jutlustas Tallinna Jaani kirikus Põhiseaduse rahvahääletuse võidu puhul korraldatud tänujumalateenistusel. Kas ka Nikolai Päts, kes töötas vaimulikuna samas väeosas, oli vabadussõjalane, ei allikatest otseselt selgu. Pigem võib oletada, et ta oma kolleegi Stockholmi vaateid ei jaganud. Preester Päts esineb vabadussõjalaste loos nimelt hiljemgi. Tomingas kirjutab sündmustest pärast põhiseaduse rahvahääletuse tulemuste teatavaks saamist nii: “…17. okt. ilmus Tallinnas auto-tankide rügemendi kantseleisse rügemendi vaimulik, ülem-preester Nikolai Päts (luteriusulistele oli rügemendis vaimulikuks õpetaja Fr. Stockholm). Kokkusaamisel rügemendi ülemaga kol. Jaan Lutsar´iga, mille juures viibisid veel rügemendi adjutant kapten Laks ja pataljoni ülem major L. Karjel, tegi N. Päts oma venna Konstantin Päts´i ülesandel ja nimel ettepaneku, et auto-tankide rügement oma soomusmasinatega läheks Toompeale ja garanteeriks seal võimu K. Päts´ile. – Kol. Lükkas selle ettepaneku taasi (12:60-61). Konstantin Päts ei olnud preester Pätsi lähikonnas ainus isik, kelle kaudu tal oli vabadussõjalaste-teemaga seoseid. Vabadussõjalaste teise protsessi ajal oli ta naisevend sõjaringkonna kohtu esimees (12:260). EVKL-i 27. novembril 1932 peetud IV kongressi hommikul “...koguneti kõigepealt Toomkirikusse, kus jutlustas õpetaja Rein Uhke”, kirjutab Rein Marandi (24:150). Ka Uhke “vapsluses” ei ole vaja kahelda. Eespool juba mainiti, et rahvahääletuse võidu puhul jutlustas ta nii Haapsalus kui ka Tallinna Toomkirikus, kus jagas armulauda liikumise juhtidele. Ühtlasi vabadussõjalaste viimase kongressi (toimus 17. detsembril 1933) alguses peetud jumalateenistuse viis läbi õpetaja Uhke koos preester Gustavsoniga (V, 19.12.1933:1). Vabadussõjalaste kokkutulekul Põltsamaal 9. oktoobril 1932. a viis leinajumalateenistuse läbi Viljandi Jaani koguduse õpetaja, praost A. Westrén-Doll (24:145); tema seostest vabadussõjalaste tegevusega rohkem andmeid ei ole. Lõuna-Eesti vabadussõjalaste päeval 28. mail 1933 jutlustasid leinamälestusaktusel õpetajad A. Wöhrmann Tartust ja M. Ostrov Sangastest ning preester S. Samon Pärnust. Järgnes lipu õnnistamine, mille viisid läbi õpetajad J. Treimann Tartust ja R. Uhke Tallinnast ning preester S. Samon Pärnust (24:262). Rõuge pastor Valter Viks oli väga aktiivne vabadussõjalane. 2. oktoobril 1932. a toimunud vabadussõjalaste päeval Antslas kuulus “traditsioonilise kava“ – nagu seda kirjeldab Marandi – juurde marss Vabadussõjas langenute mälestussamba juurde, kus talituse pidas õpetaja Viks (24:143). „Rahva Sõna“ kirjutas Valter Viksi kohta, et too “kihutab mõõda Wõrumaad kogumas poolehoidjaid hitlerlikudele kaikameestele” (RS,05.04.1933:4) Samas artiklis mainiti teistki vabadussõjalasest vaimulikku: “... Nõmmel kaikameeste ässituskoosoleku puhul sealne hingekarjane kiriku kantslist pidas jumalateenistuse asemel poliitilise kihutuskõne”. Tegemist oli pastor Eilartiga, kes soovitas vabadussõjalastel seni tehtud tööd jätkata. Tartu Ülikooli usuteaduskonna professor Tennmann äratas ajakirjanduse tähelepanu Pärnus vabadussõjalaste kutsel peetud ettekandega, mida „Postimees“ pidas riikliku kuriteona käsitletavaks “hitlerluse propageerimiseks”. Lehe nägemuse järgi olevat Tennmanni esinemine vabadussõjaalaste kõnemehena teinud temast “hitlerluse teetasandaja” (PM, 13.04.1933:3). Sotsialistide lehe „Rahva Sõna“ järgi olevat Maarja-Magdaleena koguduse endine pastor, professor Tennmann “kaikameeste” (ehk vabadussõjalaste) agitaator. See, et Tennmanni koduseks keelest on saksa keel, andis „Rahva Sõna“ meelest tunnistust kirikutegelaste vanast seosest parunitega (RS, 05.04.1933:4). “Endisest pastorist prof Tennmannist sai vapside agitaator”, kirjutab oma diplomitöös ka S. Raudsepp (29:75). Eduard Laaman mainib oma vabadussõjalastevastases propagandaväljaandes „Wabadussõjalased diktatuuri teel“ samuti Tennmanni. Nimelt ajakirjas „Kalewlane“ olevat 1933. aastal „usuteadlane prof. Ed. Tennmann“ soovitanud Eestile „ümberorienteerumist Saksamaa poole“ (4:8). Ilmjärve järgi oli Tennmann „...Tartu ülikooli usuteadlane, natsionaalsotsialismist nakatunud ja ennast vabadussõjalaseks pidav professor...“ (18:130). Vabadussõjalased osalesid 7.-8. ja 14.-15. jaanuaril 1934 korraldatud valla- ja linnavolikogude valimistel. Liikumise kandidaatide hulgast leiame Tallinnas muuhulgas Pauluse koguduse õpetaja Reinhold Uhke, Kaarli koguduse revisjonikomisjoni liikme Hans Preismanni, kösterkooliõpetaja ja kirikumuusika sekretariaadi asjaajaja August Silaki ning apostliku-õigeusu kiriku tegelase Peeter Kuke (13). Pärnus kandideeris usuteadlane ja kooliõpetaja Oskar Juul (9). Eelmises peatükis mainiti nimepidi veel neli vaimulikku: Narvas jutlustanud vabadussõjalasmeelne G. Kiviste, Kaarli koguduse õpetaja Sommer ning vene keeles kõne pidanud õpetaja Kalksin ja preester Gustavson. Siinkohal tuleb mainida ka huvitav fakt, et üks vabadussõjalaste juhte, advokaat Theodor Rõuk, oli omal ajal olnud Konstantin Pätsiga koos Riia õigeusu-vaimulike seminaris, mis vähemalt viimase puhul jäi pooleli. Nagu öeldud, ei ole siin kindlasti mainitud päris kõiki vaimulikke, kellel oli vabadussõjalaste liikumisega seoseid. Ajalehes „Vaba Maa“ ilmus 1934. aasta suvel kiriku soove kritiseeriv kirjutis, milles meenutati aega enne sama aasta 12. märtsi. Artikli autoriks oli märgitud M. J. Ta kirjutas „kiriku vabsistumisest“, väites, et enne riigipööret „Suur osa pastoritest ujusid siis kui kalad vabside vees ja valisid piiblist kõige mahlakamaid kohti tule ja tõrva kaela ähvardamiseks kõigile, kes vabsidele vastu astusid“ (VM, 22.08.1934:2). Kui suur too „suur osa pastoritest“ tegelikult oli, seda on raske hinnata. Huvitav on igal juhul see, et vabadussõjalaste liikumises osales vaimulikke nii luteri kirikust kui ka õigeusu kirikust. 2. ILLEGAALNE PERIOOD 2.1. ARTUR SIRGU SAATUSEST PAGULUSES Artur Sirk vahistati sadade vabadussõjalaste hulgas 12. märtsil 1934. Tal õnnestus 11. novembril 1934. a vanglast põgeneda. Tee jätkus Soome, ühe allika järgi paadiga otseteed (33:141), kuid ilmselt siiski Läti kaudu (25:54). Soomes anti Sirgule poliitiline varjupaik. „Vabadussõjalaste põrandaaluse perioodil, ajal pärast Sirgu põgenemist Soome, muutus soome paremäärmuslaste ja vabadussõjalaste koostöö eriti lähedaseks“, kirjutab Kasekamp (19:150). Soomest juhtis Sirk soome aatekaaslaste abil Pätsi võimu kukutamist. Soomlased hankisid vabadussõjalastele muuhulgas ka relvi. Ühel paljudest ühistest nõupidamistest uuris Saksamaa kiriku olukorrast häiritud Sinimusta-organisatsiooni juht, kirikuõpetaja Simojoki, mis juhtub Eestis kirikuga kui vabadussõjalased võimule saavad. EVKL-i juhtkonda kuulunud advokaat Paul Telg vastas talle, et ”See nüüd vähemalt on kindel, et vapside ja natside arvamus religioonist ei ühti. Meil Eestis on ristiusk au sees” (33: 147-148). Soome „vapside“ suhtumist kajastab organisatsiooni „Sinimusta“ samanimelises ajakirjas paar kuud enne kavandatud riigipööret ilmunud kirjutis. Selles kirjutas „sinimustade“ juht, kirikuõpetaja Elias Simojoki tulevaste sündmuste – „vennasmaa noort iseseisvust ohustava olukorra lõppemise“ – kohta, et „...seda hetke tuleb igalühel palvete sõnade ja tegudega ettevalmistada“ (33:142). Riigipööre pidi toimuma 8. detsembril 1935. aastal, kuid mitmel põhjusel ei jõudnud see isegi alata. Tulemuseks oli uus vahistamistelaine – vahistati üle 700 inimese (12:380) – ja uued kohtuprotsessid. Kohtuprotsessid riigipöörajate abiliste üle algasid ka Soomes ja „sinimustade“ organisatsioon suleti. Kohus karistas mitmeid soomlasi vabadussõjalastega tehtud koostöö eest ka lühikeste vanglakaristustega (33: 163) Simojoele tegi kiriku toomkapiitel noomituse (31:163). Sirk pidi põgenema, sest Soomes ähvardas teda Eestile välja andmine (12:384). Soome aatekaaslased korraldasid Sirgu põgenemise Põhja-Soome kaudu Rootsi. Põgenemine käis kirikumõisate kaudu. Üks nendest etappidest oli Simojoe samuti kiriõpetajast venna kirikumõis, kus Sirku tutvustati külalistele kui ungari pastorit (33:154). Autorile on kirikuõpetajast sugulane (kes oli samas ka ühe „sinimustade“ rakukese juht) rääkinud, et tema kirikumõisa saabus Sirk hilja õhtul. Teenijatüdruk, kes külalise saabumisest ei olnud teadnud, oli läinud hommikul külalistetuba koristama ja märganud magavat meesterahvast. Seejärel läinud kiriõpetaja juurde küsima, kes külalistetoas magab. Õpetaja vastas, et see on üks ungari pastor, kes saabus eile hilja. „Miks sellel pastoril öölaua peal püstol on?“, oli neiu küsinud (7). Lõuna-Lapimaal ööbis Sirk Tervola kirikumõisas. Üks „sinimustade“ juhtidest, teoloogiatudeng aitas uurida võimalusi üle piiri saamiseks (33:154). Stockholmi saabus Sirk 1936. aasta jaanuari alguses. Kuna Eestil ja Rootsil oli kurjategijate väljaandmist kohustav leping, reisis Sirk edasi Inglismaale. Seal ta külastas soome meremeeste kirikuõpetajat (12:385). Sirk ei tundnud ennast Inglismaalgi turvaliselt. Ta siirdus Luksemburgi, kus ta ajutiseks koduks sai 1937. a mais Echternachti väikelinna hotell. Seal käis tal veel samal kuul külas ka vabadussõjalasest kirikuõpetaja Aareandi, kes hoiatas Sirku teda tabada võivate vägivallategude eest, sest Eestis oli Sirgu asukoht ka võimudel teada (12:389). Aareandi tuli Saksamaalt, kuhu ta oli kolinud pärast vanglast vabanemist (20:120). Artur Sirk leiti oma hotelli akna alt tänavalt 29. juuli hilisõhtul. Ta suri haiglas teadvusele tulemata kaks päeva hiljem (25:188). Kas ta oli ise aknast välja hüpanud või oli ta sealt alla visatud? Boris Aareandile oli mais jäänud Sirgust terve ja tasakaaluka inimese mulje, ka enda surmamise võimalust oli ta arutanud rahulikult (25:189). Sirgu sõbrad enesetapu võimalusse ei uskunud, ühtlasi osutus vähemalt osaliselt valeks Luksemburgi arstide diagnoos (25:192). Usutav on, et Poliitilise Politsei töötajad vähemalt olid otsinud Sirgust vabanemiseks võimalust. Artur Sirk maeti Echternachti kalmistule, kuid ta sõbrad korraldasid ta ümbermatmise Hietaniemi kalmistule Helsingis. Matusetalitus toimus Helsingi Vanas kirikus, mille pargis on ka Eesti Vabadussõjas langenud soome vabatahtlike mälestussammas (30:84). Matusetalituse viis läbi kolm soome vaimulikku, nende hulgas „sinimustade“ endine juht Simojoki. Oma jutluses ütle Simojoki muuhulgas, et ”…me peame uskuma, et võitlus õigluse ja tõe eest ei ole saanud purustuda vastu Echternachti tänavakive. Me peame uskuma, et Jumal viib oma asja edasi kuni võiduni läbi üksikisikute antud ohvrite” (33:155-156). Kõneles ka AKS-i esimees Helanen (25:193). Kõik toimus kavakohaselt vaatamata sellele, et Eesti saadik Helsingis oli enne matust esitanud vastulauseid ja pärast esitas ka noodi (25:195). Artur Sirgu surmaga võis lugeda vabadussõjalaste liikumise lõppenuks. Teda ennast siiski ei unustatud. Vähemalt veel nõukogude aja lõpus käisid soome estofiilid ta hauale Eesti Vabariigi aastapäevadel pärga panemas – politsei järelevalve all. 1987. aastal ilmus USA-s Artur Sirgu mälestusele pühendatud raamat „50 aastat“ (5). Nii nagu eespooltoodust võib järeldada, et Sirgul oli palju vaimulikest sõpru, võib tema 50. surma-aastapäeval väljaantud raamatust järeldada ka, et religioon kuulus loomuliku osana vabadussõjaluse juurde. Raamatus on kirjutis ”Artur Sirk in memoriam” pastor Ilmar Ainsaarelt ning artikkel ”Artur Sirgu Mälestuseks” pastor Emar Kuuslerilt. Viimane lõpetab oma kirjutise sõnadega: ”Artur Sirgu võitluse jätkamine on kui tema pärandus langenud nende kätte ja õlgadele, kes on olnud võitlejad eestlaste maa ja vabaduse ja õiguse eest ja pärast. Olgu Jumala abi ja õnnistus võitlejatega selles võitluses.” 2.2. VABADUSSÕJALASTEST VAIMULIKUD PÄRAST 1934. a RIIGIPÖÖRET Pätsi ja Laidoneri 12. märtsil 1934. aastal sooritatud riigipööre tõi endaga kaasa repressioonidelaine. Arreteeriti 886 inimest (25:14), vabadussõjalaste jaanuaris volikogudesse valitud esindajad saadeti volikogudest minema, riigitööl olnud inimesi vallandati, kaitseliidust visati välja liikumisega seotud inimesi (25:11-12). Repressioonidest ei pääsenud liikumises osalenud vaimulikudki. Tavaliselt järgnes pikale eeluurimisvangistusele tingimisi vanglakaristus koos väljasaatmisega teise maakonda. Kaitseliidust visati välja Boris Aareandi ning Valter Viks (25:12). Viks oli olnud Võru maleva Rõuge malevkonna propagandapealik ja oli 1935. aastal koostatud ametliku kokkuvõtte alusel püüdnud tõmmata kaitseliitlasi kaasa EVL-i liikmeteks (24:450). Rõuge kirikuõpetaja Viks viibis eeluurimise all märtsist juunini. Kohus määras talle liikumises osalemise eest üheaastase vangistuse tingimisi. Tema süü seisnes siseminister K. Eenpalu hinnangul muuseas selles, et ta oli koondanud oma koguduse juhatusse endisi vabadussõjalasi ning jutlustustega lõhestanud kogudust. Sõja ajal oli Viks Saksa politsei teenistuses ning siirdus sõja käigus läände (16:49). Juunis edastas„Postimees“ teate, et Konsistooriumi kohtul oli tulnud lükata „„Vabadussõjalaste rahvaliikumise“ tegelase B. Aareandi süüasja arutamine“ edasi, kuna Aareandit ennast ei olnud veelgi õnnestunud üle kuulata (PM, 13.06.1934:3). Aareandi kuulmist Konsistooriumis ei takistanud juunis keskpaigas enam eeluurimisvangistus, vaid see, et juba mai alguses vabastatud Hiiumaa praost ja Pühalepa õpetaja Aareandi oli määratud asumisele Võrumaale (PM,12.05.1934:3), kus ta asus elama Mõnistesse oma ämmale kuuluvasse tallu (PM,16.05.1934:1). Ilmselt sai ta pärast vabadussõjalaste riigipöördekatset vanglakaristuse, sest Ketola kirjutab, et „viibinud mõnda aega vangis oma poliitilise tegevuse eest, kolis ta Saksamaale ja elas neli aastat Baieris ja Berliinis“ (20:120). Nagu eelmises peatükis mainitud, sealt külastas Aareandi 1937. a mais Sirku Luksemburgis. Boris Aareandi suri sõja ajal Kirovi vangla haiglas. (34), teise allika järgi arreteerisid venelased ta 1941. aasta sügisel ja hukkasid Kirovis 1942.aastal (20:121). Ka Tallinna Pauluse koguduse õpetaja R. Uhke viibis „lühemat aega eeluurimise all, millele järgnes väljasaatmine Läänemaale“, kirjutab oma diplomitöös Paavo Annus (16:49). See „lühem aeg“ aeg algas kohe 12. märtsil, mil pastor Uhke arreteeriti (12:81) ja kestis juuni keskpaigani. Juunis kirjutas „Postimees“ uudises „Vabastatakse vahialuseid vabse“ Uhke vabastamisest ja asumiselesaatmisest, mainides, et ta olevat oma „süüd puhtsüdamlikult kahetsenud“ (PM, 15.06.1934:3). Järgmisel kevadel ilmus lehes uudis, mille järgi Uhke on jälle Tallinnas, kus ta oli jutlustanud suurel neljapäeval Toomkirikus. Nähtavasti on kitsendus elada Läänemaal nüüd kaotatud, kirjutas leht (PM, 19.04.1935:8). Reinhold Uhke siirdus 1944. a Rootsi ja töötas seal kirikuõpetajana kuni surmani 1966. a. (35). Artur Sirk oli enne riigipööret öelnud Riia vene ajalehe intervjuus, et „on tarvis tunda eestlaste psühholoogiat, et aru saada – siin on fašism mõttetu. Eesti rahvas armastab vabadust. Tema ei alistu diktatuurile.... Meie rahvas ei lepiks ühe isiku diktatuuriga.“ (VM, 05.12.1933:37). Selles Sirk rängalt eksis – rahvas alistus Pätsi diktatuurile hämmastavalt lihtsalt. Nagu ka kirik. Pärast Pätsi-Laidoneri 12. märtsil 1934 sooritatud riigipööret asus EELK kirikupea, piiskop Rahamägi uue diktaatori suhtes ülepakutud alandlikule liinile, nimetades diktaatorit “armsaks Eesti rahva isaks” (32:93). KOKKUVÕTE Vabadussõjalaste liikumine sai tegutseda alla viie aasta. Ta oli üks oma aja paljudest nn. paremäärmuslaste liikumistest Euroopas. Paljud neist liikumistest kopeerisid Itaalia või Saksamaa võimupartei ideoloogiat, kuid osa liikumistest oli tekkinud selgelt omast kultuuritaustast ning oma riigi olukorrast. Vabadussõjalased kuulusid viimatimainitute hulka. Vabadussõjalaste suhe religiooniga hakkas selgemalt esile tulema alles 1932. aastast alates. Siis levis komme korraldada suuri vabadussõjalaste päevi. Paistab, et nende programmi kuulus reeglina ka vaimulik talitus, tavaliselt Vabadussõjas langenute kalmistul või mälestusmärgi juures. Jumalateenistused kuulusid ka vabadussõjalaste konverentside kavva. Kui vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse-eelnõu oli rahvahääletusel vastu võetud, korraldasid vabadussõjalased tänujumalateenistusi üle kogu maa, vähemalt kahes linnas koguni kaks samal ajal, ning tuhanded inimesed kirikutesse sisse ei mahtunudki. Vaimulikke talitusi peeti vabadussõjalaste üritustel nii luterlastele kui ka õigeusklikele ja sageli koos mõlematele. Jutlustanud kirikuõpetajatest ja preestritest mitmed olid ka ise vabadussõjalased ja kindlasti oli nendel oma mõju sellele, et vaimulikud talitused vabadussõjalaste tegevuse juurde nii tihedalt kuulusid. Ühtlasi kajastus religiooni pooldamine vabadussõjalaste ajalehe „Võitlus“ veergudel ning liikumise juhtide sõnavõttudes. 1933. a detsembris korraldatud suurkongressil vastuvõetud programmi kuulus ka kirikut käsitlev punkt. Eesti kultuur ja ajalogu on suuresti lätlaste omaga sarnane. Soomega võrreldes on käinud ajalugu veidi erinevamat teed, kuid ühendavaks tegijaks on olnud sugulus ja ilmselt ka pealinnade lähedus. Soome nn. paremäärmuslaste organisatsioonid olid vabadussõjalaste ainsateks välismaisteks koostööpartneriteks, seda sellest hoolimata, et läti „Pērkoņkrusts“ taotles koostööd Balti riikide vahel. „Pērkoņkrusts“ oli ristiusu vastane, pooldades läti muinasusku. Suhtumises religiooni järgisid vabadussõjalased sama liini, mis nende soome aatekaaslasedki. Ilmselt oli sugulus ja Eesti Vabadussõja aegne koostöö eesti ja soome veteranide vahel siiski määravam põhjus sellele, et suhtes ristiusku oldi ühel seisukohal pigem soome kui läti nn. paremäärmuslastega. Soome nn. paremäärmuslaste juhtkonnas oli vaimulikke suur hulk ja sellel oli oma kindel mõju ka sealse liikumise ideoloogiale ja tugevusele. Eestis oli vabadussõjalaste juhtkonnas vaimulike asemel määrav roll advokaatidel, kuid sellest hoolimata oli liikumise suhe religiooniga väga lähedane. KASUTATUD LÜHENDID AKS – Akateeminen Karjala-seura (Akadeemiline Karjala-selts) EELK – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik EVKL – Eesti Vabadussõjalaste Keskliit EVL – Eesti Vabadussõjalaste Liit IKL – Isänmaallinen Kansanliike (Isamaaline rahvaliikumine) NSDAP - Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei (Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei) PM – „Postimees“ RS – „Rahva Sõna“ VM – „Vaba Maa“ V – „Võitlus“ / „Võitlus Eesti parema tuleviku nimel“ ALLIKAD JA KIRJANDUS ALLIKAD 1. Eesti Vabadussõjalaste Liidu põhikiri. Tallinn 1931. 2. Eesti Vabadussõjalaste Liidu põhikiri. Tallinn 1933. 3. Eesti Vabariigi Uus Põhiseadus: Vabadussõjalaste algatusel 14., 15., ja 16. oktoobril 1933 a. rahvahääletusel vastu võetud. Tartu 1933. 4. Laaman, Eduard: Wabadussõjalased diktatuuri teel. Tallinn 1933. 5. Mengel, Hamilkar (toim.): 50 aastat. Artur Sirgu mälestusteos. 1987. 6. Mäe, Hjalmar: Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi. Kirjastus Välis-Eesti & EMP. Stockholm 1993. 7. Pyrhönen, Aaro. Suuline teade Risto Teinonenile 4. juunil 1978. 8. Saaremaa Eesti Vabadussõjalaste Liidu põhikiri. Kuressaare 1933. 9. Sihtjooni ülesehitavaks tööks: Vabadussõjalaste Rahvaliikumine. Pärnu 1934. 10. Tambek, Elmar: Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt I. Toronto 1964. 11. Tartumaa Vabadussõjalaste Liidu põhikiri. Tartu 1933. 12. Tomingas, William: Vaikiv ajastu Eestis. New York 1961. 13. Vabadussõjalaste Rahvaliikumine hävitab erakondliku sahkerdamise ja korruptsiooni linna valitsemisel: Tallinna linnavolikogu valimistel 14. ja 15. jaanuaril s. a. anname oma hääled Vabadussõjalaste Rahvaliikumise kandidaatidele. Tallinn 1934. 14. Võru Eesti Vabadussõjalaste Liidu põhikiri. Võru 1932. 15. Üleriiklise Vabadussõjalaste Ühenduse põhikiri. Tallinn 1932. KIRJANDUS 16. Annus, Paavo: Luterliku kiriku vaimulikud Eestis 1918-1944. Diplomitöö. Tartu 1994. Käsikiri. Asukoht: TÜ Ajaloo osakond. 17. Eesti Entsüklopeedia. Osa 12. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2003. 18. Ilmjärv, Magnus: Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Kirjastus Argo. Tallinn 2004. 19. Kasekamp, Andres: The Radical Right in interwar Estonia. Macmillan Press 2000. 20. Ketola, Mikko: Estonians, Baltic Germans, and their Lutheran Teachings about the Jews 1919-1945. Kirchliche Zeitgeschichte, Vol 16 ( 2003). 21. Latvijas Enciklopēdija. 4. kd. Valērija Belokoņa izdevniecĩba. Rĩga 2007. 22. Latviešu Konversācijas Vārdnĩca. 10 kd. A. Gulbja Apgādĩbā. Rĩgā 1933-1934. 23. Maiste, Margus: Vabadussõjalaste liikumisest Läänemaal. Läänemaa Muuseumi toimetised III. Haapsalu 1999. 24. Marandi, Rein: Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937. I. Legaalne periood (1929-1934). Stockholm 1991. 25. Marandi, Rein: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929-1937. II. Illegaalne periood (1934-1937). Stockholm 1997. 26. Parming, Tõnu: The Collapse of Liberal Democracy and The Rise of Authoritarianism in Estonia. SAGE Publications, Ltd. 1975. 27. Preston, Paul: "Caudillo de España". Barcalona 1994. 28. Raid, Lembit: Tartu Ülikooli Usuteaduskond 1932-1940. Eesti Ajalooarhiiv. Teadmik. Tartu 1995. 29. Raudsepp, S.: Fašistlik liikumine (vapsid) Eestis (1926.a. kuni 13. märtsini 1934.a.). Diplomitöö. Tartu 1966. 30. Roiko-Jokela, Heikki & Seppänen, Heikki (toim.): Etelän tien kulkija – Vilho Helanen (1899-1952). Jyväskylä 1997 31. Uola, Mikko: Sinimusta veljeskunta. Isänmaallinen kansanliike 1932-1944. Helsinki 1982. 32. Vihuri, Veiko: Hugo Benrhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934-1939. Dissertationes Theologiae Universits Tartuensis 11. Tartu 2007. 33. Virkkunen, Sakari: Elias Simojoki, legenda jo eläessään. Porvoo 1974. AJALEHED JA AJAKIRJAD „Postimees“ „Päevaleht“ „Rahva Sõna“ „Vabadussõjalaste koduleht“. 1933-1934, kokku 3 numbrit. „Vaba Maa“. „Võitlus“. Vabadussõjalaste ajaleht. 1932-1934 „Võitlus Eesti parema tuleviku nimel“. Vabadussõjalaste ajaleht. 1931-1932 INTERNETIALLIKAD 34. Eesti Kirik internetis (kasutatud 01.11.2008): http://www.eestikirik.ee/arhiiv/arhiiv.php?aDate=2001/6/13&mode=kirikuelu 35. Vaimulike elulood (kasutatud 01.11.2008): http://www.eelk.ee/~elulood/uhke_rein.html 36. http://www.nationmaster.com/encyclopedia/Alois-Hudal (kasutatud 10.11.2008) THE WAR OF INDEPENDENCE VETERANS' LEAGUE AND RELIGION SUMMARY The Veterans of the War of Independence of Estonia established an organisation in 1929, the initial aim of which was to protect the veterans’ interest and to perpetuate the memory of the fighters for the independence of the homeland and of those fallen. The movement became politicized quite quickly and its membership started to grow considerably, once new members didn't have to be war veterans. These veterans’ organisations, first named Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (The Central Society of the Estonian War of Independence Veterans) and since the end of 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liit (The Estonian Society of the Estonian War of Independence Veterans), are considered radical right-wing organisations. Despite this fact, it has not been proved that the Veterans would have had contact with the nazis in Germany or the fascists in Italy, as it has been concluded by PhD Andres Kasekamp in the monograph The Radical Right in interwar Estonia (Macmillan Press 2000). The veterans refused co-operation with local Baltic-German National Socialists. At the same time, there was close co-operation with the radical right wing of Finland. The veterans’ organisation cannot be considered fascist or national socialist. It stressed strong opposition to the head of state, but did so without giving up democratic ideas. The main political debate was about fighting for their draft of the constitution, which they won. In the interwar period, there were radical right movements almost in all European countries. Their ideologies as well as their attitudes to religion differed greatly. In our neighbour-country Latvia, the prevalent radical right organisation was in favour of the ancient Latvian pagan religion while our Northern neighbor’s Finnish radical right movement was closely tied to the Lutheran church. The goal of this thesis was to study how the Estonian Veterans’ Organisation regarded religion. The first part of the thesis shortly describes the European radical right movement in the studied period and the history of the Estonian Veterans’ Organisation. The third chapter studies how the relationship to religion is reflected in the charters of the veterans’ organisations, newspapers, activities and to what extent the clergy participated in the veterans’ movement. Since the veterans’ organisation was closed as the result of the coup organized by the State Elder Päts in March 1934, then the last chapter analyses the refugee life of the leader of the veterans Artur Sirk and describes the destinies of the clergy veterans who stayed in Estonia. It can be concluded, that the Estonian veterans’ relationship to religion was positive, but not close. There were many active clergy members among the members of the veterans’ organisation and usually the veterans’ event – organisation’s summer gatherings, conferences, etc. – started with a sermon. When the veterans’ draft of constitution was accepted, then gratitude sermons were held all around the country. Also, the leader of the movement was in close communication with theologians until 1937 when he was probably murdered. In their attitude towards religion, the Estonian radical right were therefore on a very similar path with their Finnish counterparts, rather than with their Latvian counterparts, although the cultural background of all three was very similar. |
