Doktoritöö: sinisilmsus Pätsi riigipöörde suhtes pärineb pagulas-Eestist

Konstantin Pätsi 1934. aasta riigipööret on küll uuritud, kuid sellega seoses levib endiselt rida müüte, osutab Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö. Näiteks ei saa autoritaarses pöördes süüdistada üksnes poliitikavälist vabadussõjalaste liikumist. Ühtlasi olid seadustest tulenevad võimalused riigipöördeks olemas juba enne 1933. aasta põhiseaduse muudatusi.
"1930. aastate sündmused on ajalookirjandusest ja ajakirjanduse vahendusel inimestele üldjoontes teada. Detailidesse minnes on uuritud seda teemat aga veel väga vähe, mistõttu on käibesse läinud mitu müüti," ütleb Tartu Ülikooli värske ajaloodoktor Peeter Kenkmann.

Esiteks ringleb müüt, et 1934. aastal kavandasid riigipööret poliitikavälised vabadussõjalased ja see õigustas Pätsi võimuhaaramist alates 12. märtsist 1934. Teiseks levib Kenkmanni sõnul eksiarvamus, et vabadussõjalased on ise riigipöördes süüdi, kuna just nemad koostasid põhiseaduse eelnõu, mis andis riigivanemale ehk praeguses tähenduses presidendile liiga suure võimu.

​Oma hiljuti kaitstud doktoritöös lükkas Kenkmann need müüdid ümber. Täpsemalt otsis ta arhiiviallikate toel vastust küsimusele, milliste seaduste alusel 1934. aasta riigipööre korraldati. Samuti uuris ta riigipöörde tulemusena loodud ebademokraatliku valitsemiskorralduse seadusandlikku alust. Lisaks huvitas Kenkmanni, kuidas nägid 1930. aastate sündmusi Eestis resideerinud välisriikide diplomaadid, ja kuidas kirjeldati toimunut hiljem paguluses.

Kelle näoga põhiseadus jääb peale?

Eesti Vabariigis 1934. aastal toimunud riigipöördel oli Peeter Kenkmanni sõnul kaks peamist põhjust. "Esiteks oli senine põhiseadus, mille Asutav Kogu 1920. aastal vastu võttis, väga parlamendikeskne," osutab ta. Toonases põhiseaduses puudus presidendi kui riigipea institutsioon ja Riigikogu domineeris Vabariigi Valitsuse üle.

"Esiteks oli senine põhiseadus, mille Asutav Kogu 1920. aastal vastu võttis, väga parlamendikeskne.""Erinevalt tänapäevast oli tollel ajal kahe-, mitte viieprotsendiline valimiskünnis ja Riigikogus oli väga palju erakondi. See tähendas, et valitsuskoalitsiooni moodustamise kokkuleppe saavutamine oli keerulisem," kirjeldab Kenkmann veel. Sestap oli valitsuste eluiga 1920. aastatel võrdlemisi lühike, kuid riigi juhtimine siiski toimis.

Teise mõjurina jõudis 1930. aastate alguses Eestisse 1929. aastal alanud üleilmne majanduskriis. "Eestit puudutas see kaunis rängalt ja paljud inimesed jäid tööta. Ühiskondlikud olud olid keerulised," märgib värske doktor. Kriisi tuules kasvasid ka pinged valitsuserakondade vahel suuremaks ja valitsuste eluiga lühenes veelgi.

Samas oli 1920. aastatel parlamendivälise poliitilise jõuna esile kerkinud Vabadussõjast osavõtnud inimesi ühendav vabadussõjalaste ehk vapside liikumine. Kui esialgu ei plaaninud viimased üldse poliitikaga tegeleda, siis kümnendivahetusel rääkisid nad soovist Eesti poliitilist kultuuri paremaks muuta. Kenkmanni sõnul esitasid vabadussõjalased selleks radikaalse põhiseaduse muutmise eelnõu. "See tähendas suure võimuga otsevalitavat presidenti ning parlamendi mõju ja liikmete arvu vähendamist," täpsustab ta.

Kui valitsused majanduskriisi ajal veel rutem kukkuma hakkasid, tõestas see Kenkmanni sõnul vabadussõjalastele, et 1920. aasta põhiseadus ongi kõlbmatu ja seda tuleb muuta. Ehkki soovi põhiseadust muuta arutasid juba 1920. aastatel erineva intensiivsusega ka Eesti erakonnad, hakati teemaga süvendatult tegelema alles siis, kui vabadussõjalased oma eelnõu esitada ähvardasid.

"Ehkki formaalselt oli tegemist põhiseaduse muudatustega, on seda lihtsuse huvides nimetatud 1933. aasta põhiseaduseks.""Selle tulemusena tegi Riigikogu lõpuks enda eelnõu valmis. 1932. aastal toimus esimene rahvahääletus, kus rahvas lükkas eelnõu väikese enamusega tagasi," sõnab Kenkmann. Enne kui Vabadussõjalased enda eelnõu esitada jõudsid, esitas Riigikogu 1933. aastal enda eelnõu uuesti veidi muudetud kujul. Seekord lükkas rahvas selle ülekaalukalt tagasi. "1933. aasta oktoobris toimus vabadussõjalaste eelnõu rahvahääletus, kus rahvas selle ülekaalukalt heaks kiitis," märgib Kenkmann.

Vabadussõjalaste nõudmiste järgi uuendatud põhiseadus vähendas Riigikogu liikmete arvu poole võrra ja andis presidendile muu hulgas dekreedi korras seaduse kehtestamise õiguse. "Ehkki formaalselt oli tegemist põhiseaduse muudatustega, on seda lihtsuse huvides nimetatud 1933. aasta põhiseaduseks," selgitab värske doktor.

Kui uus põhiseadus 1934. aasta jaanuaris kehtima hakkas, pidid aprillis järgnema valimised. "Valimisteni, nagu me teame, ei jõutudki, kuna 12. märtsil 1934 kehtestas riigivanem Konstantin Päts üleriigilise kaitseseisukorra, tegutsedes nüüd juba selle uue põhiseaduse alusel. Ta sulges erakonnad ja Vabadussõjalaste Liidu ning lükkas valimised tähtajatult edasi," kirjeldab Kenkmann.

Päts hirmutas sise- ja välisvaenlastega

Peeter Kenkmanni sõnul käsitleb tema doktoritöö just alates 12. märtsist 1934 toimunut. Nagu öeldud, levib tolle aja kohta tänini mitu müüti. Esiteks elab endiselt Konstantin Pätsi kaitseseisukorra kehtestamise põhjenduseks toodud väide, et vabadussõjalased kavandasid riigipööret. "Ei omaaegsed politseiuurijad ega ka hiljem arhiividokumentidele ligi pääsenud ajaloolased pole leidnud selle kohta ühtki tõendit," lükkab Kenkmann müüdi ümber. 

"Tegelikult vabadussõjalaste esitatud ja 1933. aasta oktoobriks heaks kiidetud põhiseaduse muudatustel ei olnud riigipöörde sooritamisega mitte mingisugust seost."Teiseks oleks vabadussõjalased justkui ise riigivanemale kätte mänginud liiga suure võimu ja n-ö enda võttest selili pandud. Kenkmanni sõnul on seegi väide alusetu, sest suure võimuga presidendikoha loomine oli kavas kõigis kolmes aastatel 1932 ja 1933 rahvahääletusel käinud põhiseaduse eelnõus. Piltlikult öeldes oli see suure osa Eesti poliitilise eliidi ja rahvahääletuse tulemusi arvestades ka kodanike tahe. 

"Minu doktoritöö üks peamine väide ongi, et tegelikult vabadussõjalaste esitatud ja 1933. aasta oktoobriks heaks kiidetud põhiseaduse muudatustel ei olnud riigipöörde sooritamisega mitte mingisugust seost," sõnab ta. Riigipöörde korraldamiseks kasutatud põhiseaduse paragrahvid kehtisid juba 1920. aastast ja kaitseseisukorra seadus 1930. aastast.

Konstantin Päts kehtestas nimelt 12. märtsil 1934 üleriigilise kaitseseisukorra. See tähendas, et võimudel oli võimalik piirata kodanike sõnavabadust, liikumisvabadust ja poliitilisi õigusi. "Kaitseseisukord ei olnud tollases poliitilises ja õigusruumis midagi erakordset. See oli kehtinud Eesti Vabariigis pidevalt Vabadussõja algusest peale," täpsustab värske doktor. 

Eelnenud aastatel oli see kehtinud aga vaid mõnes Eesti piirkonnas ja olnud sihitud kohalike kommunistide tegevuse vastu. "Ma väidangi, et kuni 1934. aastani ei olnud kaitseseisukorda ja neid samu seadusi keegi kasutanud demokraatliku riigikorra hävitamiseks Eestis nii, nagu seda tegi Päts, kuigi formaalselt õiguslik alus selle jaoks oli kogu aeg olemas olnud," tõdeb Kenkmann.

Riigipöördega kehtestatud kaitseseisukord jäi Eestis kehtima kuni 1940. aasta suveni, mil Nõukogude Liit riigi okupeeris. "Minu töö teine peamine väide on, et kaitseseisukorra kehtimine nendel aastatel polnud kuidagi põhjendatud," ütleb värske doktor. 

"Kaitseseisukorra kehtimine nendel aastatel polnud kuidagi põhjendatud."Päts ise põhjendas kaitseseisukorda ühelt poolt sellega, et ühiskondlik rahu on häiritud. "Ei saa salata, et 1934. aastal enne riigipööret toimuski väga agressiivne valimiskampaania, kus vabadussõjalased häirisid teiste erakondade tegevust ja vastupidi, aga see oli vaid valimiskampaania. Isegi kui selle põhjendusega nõustuda, peab ikkagi küsima: kui kaua selline väidetav ühiskondliku rahutuse seisund kestis?" arutleb Kenkmann.

Mitu aastat hiljem polnud Eestis enam mingit riigikorda ohustavat opositsiooni, kelle pärast oleks tarvitsenud kaitseseisukorda üha uuesti pikendada. "Pätsi soov Eesti riikluse aluseid veelkord ümber korraldada 1937. aasta põhiseaduse koostamise läbi, mille käigus ta rikkus kehtivat põhiseaduse muutmise korda, ei saanud olla kaitseseisukorra edasikehtimise ja kodanike põhiõiguste piiramise legitiimne põhjus," hindab Kenkmann.

Teiselt poolt väitis Päts 1938. ja 1939. aastal kaitseseisukorda pikendades, et see kaitseb Eestit rahvusvaheliste suhete pingestumise tuultes. "Minu hinnangul ei olnud ka Eesti välisjulgeoleku tagamiseks kaitseseisukorral eriti mingisugust rolli. Kas see suutis Nõukogude Liidu või Saksamaa Eesti-vastaseid agressiivseid kavatsusi kuidagi ära hoida? Ilmselgelt ei suutnud," osutab Kenkmann.

Lääneriigid teadsid niigi

Viimaks huvitas Peeter Kenkmanni seegi, kuidas nähti 1930. aastate sündmusi paguluses ja sündmuste kaasajal Eestis viibinud välisriikide diplomaatide pilgu läbi. Just paguluses said praegused romantiseerivad eksiarusaamad tuule tiibadesse.

"Eesti riigi tunnustatud poliitikutesse nagu Konstantin Päts, kindral Laidoner ja opositsiooniliider Jaan Tõnisson – neisse kõigisse kui poliitilistesse persoonidesse ja iseseisvuse märtritesse, kelle saatusest pärast Nõukogude okupatsioonivõimude küüsi sattumist puudus kaua aega igasugune teadmine, suhtuti paguluses ühesuguse austusega," märgib Kenkmann. Samas opositsioonile tervikuna see austus ei laienenud, mistap kiideti paguluses Pätsi riigipööre igati heaks.

"Kaitseseisukorda ja demokraatia puudumist keegi ei eitanud, aga väideti, et see kõik polnud üldse nii hull."Värske doktori sõnul on heakskiidul kaks põhjust. "Esiteks kaitseseisukorda ja demokraatia puudumist keegi ei eitanud, aga väideti, et see kõik polnud üldse nii hull," ütleb ta. Uue põhiseaduse vastuvõtmisega 1937. aastal ja järgnenud parlamendivalimistega seoses väideti, et olukord oli muutumas paremaks. "Paguluses leiti, et demokraatia taastamine oleks toimunud, kui Nõukogude Liit poleks Eestit okupeerinud," lisab Kenkmann. Samas, uurides Eesti juhtkonna tegevust 1930. aastate lõpul, ei ole Kenkmanni sõnul tal õnnestunud leida märke, et oleks tehtud tegelikke ettevalmistusi demokraatia taastamiseks.

Teiseks leiti paguluses, et 1930. aastate teise poole sündmusi ei maksagi eriti objektiivselt uurida, et mitte n-ö konsensusest kõrvale kalduda. Üks tuntud vanema põlvkonna ajaloolane väitis Kenkmanni sõnul erakirjas, et "head kombed" ei luba tal Eestit diktatuuriks nimetada, kuigi ta selle hinnanguga nõustub.

"Vabadusvõitlus paguluses oli suunatud demokraatlikele lääneriikidele ja selle huvides oli parem kujutada Eestit enne Nõukogude okupatsiooni algust demokraatliku riigina, mitte pooldiktatuurina," selgitab värske doktor. Neid, kes üritasid paguluses tõtt rääkida, süüdistati vabadusvõitluse huvide eiramises ja Nõukogude propagandale trumpkaartide kätte andmises. Viimaste hulgas oli ka mitu noorema põlvkonna Läänes hariduse saanud ja tuntud ühiskonnateadlast, näiteks Tõnu Parming ja Rein Marandi, kelle uurimusi hinnatakse Kenkmanni sõnul kõrgelt tänaseni.

"Vaadates teisalt välisdiplomaatide seisukohti, arvan, et kumbki neist paguluses esitatud väidetest ei päde," osutab värske doktor. Esiteks olid kõik Eesti riigiasutuste arhiivid jäänud Eestisse ja Nõukogude propagandal oli piisavalt lähtematerjali. Mis aga puutub lääneriikide soosingusse, siis Eesti riigipöörde sisu ei jäänud kellegi jaoks saladuseks. 

"Vaadates 1934. aastal Eestis viibinud diplomaatide ettekandeid oma pealinnadesse, said nad kõik toimunust ühtmoodi aru. Pole vahet, kas tegemist oli Natsi-Saksamaa, kommunistliku Nõukogude Liidu või demokraatliku Rootsi, Soome ja veel viimaseid kuid demokraatliku Läti diplomaatidega: nad kirjutasid väga üheselt mõistetavalt, et Eestis on kehtestatud diktatuur," sedastab Kenkmann. Kuna valimised lükati edasi, kirjutasid diplomaadid, et demokraatlikke valimisi pole oodata enne, kui Päts on kindel, et saavutab endale sobiva tulemuse.

"Seega ei olnud demokraatiast loobumine Eestis lääneriikidele kindlasti üllatus, nad teadsid seda niigi. Iseküsimus on, kas sellest nüüd midagi olenes," arutleb värske doktor. Tema sõnul näib, et riigipöördel polnud Eesti suhetele teiste riikidega just kuigi suurt mõju. "Need riigid, mille seisukohti ma uurisin, ei olnudki huvitatud ülemäära tihedatest liitlassuhetest Eestiga. Selle põhjus ei olnud aga 1934. aasta riigipööre, vaid lihtsalt nende riikide välispoliitilised prioriteedid olid mujal," sõnab ta.

"Ma arvan, et Eesti riik ja eesti rahvas väärisid demokraatlikult valitud institutsioone ka nendel vahepealsetel aastatel."Viimaks meenutab Kenkmann temalt doktoritöö kaitsmise ajal küsitud küsimust: kas sellel, et Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris, on töös kirjeldatud sündmustega mingi puutumus? Tema sõnul ongi Pätsi kaitseks vahel kasutatud argumenti, et Eesti oleks niikuinii okupeeritud. "Minu seisukoht on, et kui me hakkaksime oletama, kas demokraatliku Eestiga oleks see kõik jäänud juhtumata, oleks tulemus kohutavalt spekulatiivne. Arvan, et vastus küsimusele ongi selline, et üheselt vastata ja tõendeid selle kohta tuua pole võimalik," ütleb ta.

Kenkmanni isiklikul hinnangul on demokraatial väärtus iseeneses – sõltumata sellest, mis 1939. ja 1940. aastal juhtus. "Ma arvan, et Eesti riik ja eesti rahvas väärisid demokraatlikult valitud institutsioone ka nendel vahepealsetel aastatel," leiab ta.

Peeter Kenkmann kaitses doktoritöö "Autoritaarrežiimi areng Eestis aastatel 1934–1940: põhiseaduse ja kaitseseisukorra roll" ("Development of the Authoritarian Regime in Estonia between 1934 and 1940: Roles of the Constitution and the State of Emergency") 19. juunil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessorid Ago Pajur ja Jaak Valge Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist.

Allikas:  https://novaator.err.ee/1609386488/doktoritoo-sinisilmsus-patsi-riigipoorde-suhtes-parineb-pagulas-eestist