12. märtsi 1934.a. Pätsi-Laidoneri riigipööre ja järgnenud vabadussõjalaste jõhker represseerimine

Loe ka siit: VÕIMUHAARAMINE PÕHISEADUSE JA RAHVA PÕHIÕIGUSTE RIKKUMISTEGA.


1934-1936

Otsustav hoop Eesti Vabadussõjalaste Liidu likvideerimiseks anti 12. märtsil 1934. Selle ebaseadusliku ja alatul valel põhineva aktsiooni eesmärk oli kindlustada Pätsi (ja ka Laidoneri, Eenpalu & Ko) võimule jäämine ja likvideerida igasugune tõsiseltvõetav opositsioon. Need eesmärgid ka saavutati. Fantastiliste (salastatud) süüdistute alusel sai jagu kogu organisatsioonist, kuid paraku veel mitte kõigist aktiivsetest vabadussõjalastest. Et vabadussõjalaste juhtfiguure "vettpidavate" süüdistustega vanglasse saata, asus siseminister Eenpalu organiseerima vabadussõjalaste liba-terrorirühmi ja organiseerima 7. detsembri mässu. Kui see mäss (riigipööre) oleks teoks saanud, oleks tegu olnud üksnes põhiseaduse vastase võimu kõrvaldamisega ja põhiseadusliku korra maksmapanemisega. Nii et tegu poleks olnud mingi kuritegeliku ega riigivastase teona, nagu Pätsi propaganda seda serveeris. Vabadussõjalaste kohtuprotsessides oli süüdistajaks venelane Tšistjakov, eestistatud nimega Helk. Helk oli K.Pätsi venna naisevend.

Kas 7. detsembri 1936. a. (ebaseadusliku) riigivõimu vastast mässu organiseeris üksnes Pätsi salapolitsei, või oli selleks vabadussõjalased - seda on üheselt raske öelda. Kindlasti oli ässitajaid ja üleskihutajaid salapolitsei poolel, ja kindlasti oli ka vabadussõjalaste poolele neid, kes politsei õnge läksid, või siis ilma selletagi olid valmis (ebaseaduslikku!) riigivõimu kukutama. Tõenäoliselt nii asi oligi. Kuid kindlasti ei pea paika Pätsi & Ko hilisemad süüdistused, et vabadussõjalased soovisid metsikut massimõrva, vennatapusõda ja, et neid aitasid natsid.

7. detsembri õhtul 1935 arreteeriti veel vabaduses viibivad vabadussõjalaste juhid. Järgmisel päeval tuli kokku valitsus, kus oli laual juba nimekiri neist, kes tuleks koos Sirguga maha lasta. Vabadussõdalaste liidrite kiirkorras välikohtu alla andmist nõudis Laidoner. Neli neist, kindral Larka, kolonelid Viktor Puskar, Eduard Kubbo ja Seiman olid tema lähedased kaaslased-väejuhid Vabadussõjas. Välikohtu üle hääletasid Laidoneri nõudel neli kõrgemat ohvitseri, hääled jäid viiki 2:2. Lõpliku otsuse langetas Päts, kes vennatappu ei soovinud ning välikohus jäi pidamata.


28. mai 1936. a. väljakuulutatud kohtuotsused

KrS §§ 51 ja 74 j. 2 alusel ühes kõikide õiguste kaotusega:
20 aastat sunnitööd: Vabadussõja kangelased, Vabadusristi kavalerid: kapten J.Holland (2 Vabadusristi kavaler), kolonel A. Seiman (3 Vabadusristi omanik), kapten Paul Laamann, kapten A. Klassmann, kapten A. Pedak, L. Pallon, Hj. Mäe, E. Kubbo, B. Väli.
15 aastat sunnitööd: kindral A. Larka, kolonel V. Puskar, K. Podrätsik, A. Allik, M. Kalm, A. Liivak.
12 aastat sunnitööd: A. Vilt, N. Tuiman, A. Sampka, advokaat H. Paris.

KrS §§ 51 ja 75 alusel karistati ühes kõikide õiguste kaotusega:
15 aastat sunnitööd: Kindral J. Tõrvand, major J. Leeman, A. Buldas, H. Saar, H. Kubbo, K. Reinbaum, J. Kitsel, A. Pank, R. Krusement, R. Kivi, R. Reiter, H. Frank, A. Paavel, Kdobrus.

Sama KrS §§ 51 ja 75 järgi ühes kõikide õiguste kaotusega karistati: 10-aastase sunnitööga 29 vähemat lihtliiget; 6-aastase sunnitööga 41 lihtliiget ja 4-aastase sunnitööga 14 lihtliiget. Sama paragraafia järgi, kuid ilma õiguste kaotuseta 3-aastase vangimajaga 14 lihtliiget ja 2-aastase vangimajaga tingimisi 12 lihtliiget.

KrS §§ 146 p. 2 alusel määrati karistuseks ilma õiguste kaotuseta 6 kuud vangimaja kolonel Oskar Luiga'le ja majaor Arnold Martinson'ile.
KrS §§ 147 p. 1 alusel määrati õiguste kaotuseta ja tingimisi 6 kuud vangimaja J. Ingel'ile ja L. Varret'ile.
Õigeks mõisteti: K. R. Pusta, J. Vaabel, J. Sammul, J. Keerig, A. Kuusk, O. Mitt, A. Ohvrill ja A. Takel.

See Eesti kõigi aegade suurim kohtuprotsess on kurioosne eriti selle tõttu, et enamus tõendid on pärit kaebealuste endi suust. Tunnistajate, poliitilise politsei ametnike seletused on vaid ümberjutustused kaebealuste endi poolt neile politseis antudtunnistustest. On vaja veelkord meenutada, et Eesti kohtukord ei lubanud politsei protokolle käsitleda kohtuliku materjalina!


Küüditamine ja asumisele saatmine Eesti Wabariigis

Paljudele tuleb see ehk üllatusena, kuid paljud süüdimõistetud vabadussõjalased saadeti asumisele. Põhiliselt oli asumisele saatmise kohaks Kihnu saar. Lisaks keelati paljudel teatud regioonides elamine ära ehk siis saadeti sundasumisele ääremaadele.
Teine küüditamiste ja sundümberasustamiste laine tabas Eesti Wabariiki siis, kui Päts N-Liidu sõjaväebaasidele antud maadelt inimesi ära ajas ja ümberasustas.


1938. a. amnestia

1938. aastal tähistas Eesti Vabariik oma 20dat juubelit. Selleks ajaks oli Päts & Ko oma võimu juba piisavalt kindlustanud ja rahvale päitsed pähe pannud, nii et rahvas oli muutunud poliitiliselt üsna apaatseks (muide tänu sellisele dressuurile mõõdus hilisem 1940. a. kommunistide võimuvõtmine üsna libedalt. Rahvas täitis valitsuse korraldusi, olgugi siis, et sageli tehti seda vastumeelselt.) Seoses sellega oli Pätsil piisavalt julgust kuulutada suurele osale poliitvangidele välja amnestia. Välja lasti kommuniste ja vabadussõjalasi. Vabadussõjalasi ja kommuniste hinnati siin võrdselt, kuigi hirm vabadussõjalaste ees oli võimul olijatel palju suurem. Esiteks oli neid palju rohkem, kui kommuniste (viimaseid oli tol ajal Eestis veidi üle 200) ja teiseks kommunistidel praktiliselt puudus rahva toetus. Kuid nagu me ajaloost teame, osutusid kommunistid koos vasakpoolsete ja sotsidega riigile saatuslikult ohtlikuks. Tähelepanu väärib väikse arvu kommunistide kõrval hämmastavalt suure hulga sotside (eriti nn. vasakpoolsete intelligentide, haritlaste) liitumine juunikommunistide ja okupantidega. Kas mitte tänapäevalgi ei ole meil selliseid intelligenditsevaid vasakpoolutseid haritlasi? Unistus võrdsusest ja kõigi sallivusest muundub reaalsuses paraku ikka ja jälle ühe kindla grupi terroristlikuks diktatuuriks. Seda näitab ajalugu ja seoses sellega on raske nüüdki sellistelt midagi muud eeldada. Looda paremat aga valmistu halvimaks, nagu öeldakse...

William Toomingas'e trükitud ja levitatud põrandaalune lendleht "Eesti mees! Eesti Naine!":

Eesti Poliitilise Politsei töövõtteid 

On küllalt teada juhtumeid, kus PolPol kasutas kahtlusaluste suhtes füüsilsi kui ka vaimseid survemeetmeid. See võib olla veel mõistetav, tetud mahus on seda ikka tehtud. Hoopis teine asi on süüaluste lähedaste mõnitamine ja tagakiusamine. Näiteks on teada juhtumeid, kus PolPoli töötaja on tulnud kahtlusaluse koju juuatäis olekus, leidnud eest üksinda kodus olnud naise ja on asunud naist vägistama, ise õeldes: "Kui sellest räägid kellegile, siis sa oma meest enam ei näe... jne" Nii juhtus W. Tomingase naisega. Õnneks oli nende majas ka majateenija, kes siis naisele appi tuli. Kuid kui paljude peal PolPol tegelikult kasutas tagakiusamist, väljapressimist ja vägivalda, seda ei saa me iialgi teada. 

PolPol-i üldist mentaliteeti iseloomustab komissar Eiskopi ütlus: "Meie jaoks on iga riigivõim seaduslik, mis meile palka maksab!", millega ta vastas vabadussõjalase küsimusele, et miks ta teenib ebaseaduslikku riigikorda ja täidab selle korraldusi.

Masendav on lugeda Eesti Poliitilise Politsei vabadussõjalaste süüdistus materjalide hulgas olevaid naiste armupalumise palvekirju. Ollakse ahastuses, sest mees oli pere ülevalpidaja, et mees oli firma juht ja naine ei tea asjast midagi, et lapsed nälgivad ja isegi surevad, kuid mehi ei lasta isegi matustele... Neile taotlustele on enamasti lakooniliselt peale kirjutatud: Mitte lubada vms. Väga alatult ja seadusevastaselt käituti meestega, kes eesliinil olles oma verd valades võitlesid Eesti Vabadussõjas vabaks. See on suur ülekohus ja üheks suuremaks süüdistuseks Pätsi-Laidoneri-Eenpalu vastu.

Üks paljudest (kuid vähestest säilinuist) Poliitilise Politsei paksudest ja põhjalikest vapside juurdlus- ja süüdistustustoimikutest.

Teemakohast lugemist:

Eesti Kroonika 1934. Pätsi ennastõigustavad  süüdistused vabadussõjalaste aadressil.

Eesti Kroonika 1932-1939

Eesti siseriiklikud sündmused 1932-1939 valitsusmeelse Eesti Kroonika pilgu läbi: 1932    1933     1934   (Riigipöördest)   1935 Võitlus vapside-terroristidega. (Pätsi kliki nägemus)   1936    1937    1938    1939


Loe lisaks:

Vabadussõjalased tšekistide haardes

Allikad: Riigiarhiiv, W. Tomingas "Vaikiv ajastu Eestis", tlulib.ee, militaar.net, erakogu