Käesolev lehekülg on nende eesti meeste mälestuseks, kes läbi aegade on pidanud oma riigi ja rahva käekäiku tähtsamaks, kui oma isiklikku heaolu ja elu. Just sellised mehed olid ka Eesti Vabadussõja veteranid, kes verd valades võitlesid ennastsalgavalt Eestile kätte vabaduse, sellesama vabaduse, mille nende esiisad olid 700 aastat tagasi võideldes kaotanud. Võideldes põlisvaenlaste - saksa parunite ja vene enamlaste vastu - võitsid eesti mehed ja naised taas kätte oma õiguse olla peremehed omal maal. See oli ja on suurim saavutus ühele väikerahvale, eriti veel siis, kui naabriteks on vaenulikud maailma suurriigid.

Olles savutanud selle, mida paljud pidasid teostamatuks, lahkusid Vabadussõjas võidelnud mehed pärast sõja lõppu tagasi igapäevase elu juurde. Kes jätkama õpinguid, kes saadud maad üles harima, kes raskeis võitlustes saadud haavu parandama või jäädavalt vigasena oma allesjäänud jõu- ja seda enam nõuga Vabariigi ülesehitamisel kaasa lööma. Kõigil oli usk, et ka rahu ajal säilib sarnane entusiasm oma maa parema käekäigu eest seista, nagu oli olnud Vabadussõjas. Kuid kahjuks kõik ei olnud nii ilus, kui ehk veidi lihtsameelselt eeldasid endised rindevõitlejad. Peale sõda hakkas tasapisi selguma, et mõned riigi juhtivatel kohtadel olevad poliitikud (mõned neist olid isegi juba Vabadussõjast saadik riigi juhtkonnas) olid hakanud võimu armastama rohkem kui neid, kelle käest ja kelle heaks nad selle võimu said. Järjest enam jätsid poliitikud ideaalid kõrvale ja keskendusid oma isiklikele või parteide huvidele. Peagi järgnes üks skandaal teisele. Oma järjest kaduvat populaarsust üritasid poliitikud parandada tühise populismiga.Seal, kus riigi ja rahva huvides oleks olnud vaja teha mõni ebapopulaarne otsus, seal ei julenud ükski erakond vastutust võtta. Seal, kus hea nõu oleks riigile ja rahvale kasuks tulnud, hoiti hea nõu enda teada, sest võimul oli vastaspartei. Parteid ei esindanud rahvast, vaid väikest osa rahvast. Nii muretses võimulolija ennekõike enda valijate heakäigu eest. Erakondadel puudus nägemus rahvast kui rahvustervikust. Just eestlaste rahvusterviku loomine oli vabadussõjalaste põhiliseks eesmärgiks. Rahvas oli mõistnud, et säärase valimissüsteemiga, kus konkreetseid isikuid valida ei saa, sest saab valida vaid nimekirjade alusel, tekib elukutseliste politikaanide klass. Vabadussõjalased pooldasid otsevalimisi, nii parlamendi, kui ka riigivanema valimistel.
Eestit valitses alates 1920 aasta Põhiseadusest "erakondlik diktatuur". Iga erakond kiskus piltlikult tekki oma peale. Mingist Eesti asja ajamisest läks asi järjest kaugemale.
Vabadussõjalased nõudsid ka Riigikogu liikmete arvu vähendamist 50-le.
Erakonnad tegid kõik mis nende võimuses, et vaid saaks jätkuvalt valitseva korra tingimustes mugavalt edasi valitseda. Siis on ka arusaadav, miks vabadussõjalasi püüti igal viisil - valede ja ka lausa otsese vägivalla abil - maha suruda.

Kuid rahvas ei olnud rumal ega pime. Seda enam koos rahvaga ja rahva nimel rahva eest verd valanud ja sõdinud mehed. Need mehed olid vabadussõjalased. Nad olid kohe peale Vabadussõda moodustanud Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liidu, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Eesti Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid ka teistes linnades.

Mahtra mehed - kaikamehed. Ka vabadussõjalasi kutsuti "kaikameesteks".
Eestlane on ülekohtu vastu ja vabaduse eest ikka ülesse tõusnud.
Juba muinasajal ei lasknud eestlased endale liiga teha ja kui oli vaja, mindi ka suurriikide vastu tasuretkele. Kuigi vabadus kaotati, on vabadus- ja iseolemisiha põlvkonnalt-põlvkonnale edasi antud. Tuha all hoiti tallel vabadussädet, mis lõi lõpuks lõkkele Vabadussõjas. Vabadussõjas võidelnute - vabadussõjalaste - lõkkele löödud vabaduseleek pole tänaseni kustunud, ehkki selle leegi lämmatajad pole tänaseni kadunud.

Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit

1920. aastal tekkis Vabadussõja veteranide ringis idee, luua oma huvide paremaks kaitsmiseks organisatsioon. 1921. aasta jaanuaris peeti Tartus Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu, DSL, asutamiskoosolek. DSL muutus kiiresti massiorganisatsiooniks: I kongressil 1921. aastal oli esindatud 50 algorganisatsiooni 5000 liikmega; II kongressil 1922. aastal juba 148 osakonda 44 000 liikmega. DSL populaarsuse aluseks oli veteranide huvite kaitse eeskätt maareformi läbiviimisel. Hiljem massiline huvi liidu vastu jahtus.
DSL läks oma nimekirjaga 1923. aastal II Riigikogu valimistele. Saadi küll vaid üks koht, ent DSl-i esimehena Riigikokku valitud reservkapten Heinrich Laretei (VR II/3) jõudis toimida 1925-1926. astail põllutööministrina ja 1926. aastal siseministrina.
Kaitseliidu taastamine 1924-1925. aasta vahetusel muutis tarbetuks ka DSL-i kui isamaalise propagandaorganisatsiooni ja 1925. aastal DSL likvideerus. Tegevust jätkasid DSL-i osakonnad kohtadel ning juhtiv tuumik, mille alusel loodi

MEHED MUSTAS:
Vabadussõjalased Kalevi spordiväljakul 1933. aasta 25. mai rahvakogunemisel, milles vapside kinnituse kohaselt osales 10 000 inimest. Grupi keskel seisab (käed selja taga) Vabadussõja üks juhte EVL-i juht kindralmajor Andres Larka. Käed rinnal risti seisab läikiv saabas ettesirutatult EVL-i staabiülem Artur Sirk.

Vabadussõjalase vandetõotus

Eesti rahva parema tuleviku nimel, Vabadussõja ohvrite ja kannatuste nimel, jäädes truuks Eesti Vabadussõjalaste Liidule, tõotan jätkata langenud vabadussõjalaste tööd, tõotan võidelda selle eest, et Eesti rahavas kujuneks võimsaks rahvuslikuks tervikuks, mille huvid seisavad kõrgemal üksikute isikute ja kihtide huvidest, tõotan võidelda selle eest, et igaveseks ajaks kindlustada iseseisvus Eesti rahvusriigile, milles kõik eestlased leiaksid ausa töötamise ja inimväärse elamisvõimaluse, ning kinnitan seda oma ausõnaga.

Eesti Vabadussõjalaste Liit.

Likvideeritud DSL-i aktivistid kogunesid 10. oktoobril 1926 ja asutasid Tallinna Vabadussõjalaste Liidu. Peagi tekkisid liidud ka teistes paikades ja 2. juunil 1929 ühinesid need Eesti Vabadussõjalaste Keskliiduks, EVKL.
Üks põhialgatajaid oli noor advokaat Artur Sirk , kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930 . aastal valiti liidu juhatuse esimeheks erukindral Andres Larka. Tegelikuks juhiks oli siiski Artur Sirk. Tema kui aukraadilt leitnant, ei sobinud sõjaveteranide liidu juhiks. Siit ka mõistetav kindral Larka valimine liidu juhatajaks.
1931. aastal oli selles 3000, järgmisel aastal juba 15 000 liiget ja 1933. aastal kasvas liikmeskond 40 000 meheni.
EVKL alustas ühiskondlikku tegevust isamaalise survegrupina, mille sihiks oli tugevdada riigivõimu eeskätt põhiseaduse reformi abil.

Põhikirja järgi oli EVKLi eesmärgiks "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös." Alates liidu esimesest kongressist 1930. a kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud - peamiselt erakondliku korruptsiooni ("lehmakauplemise") ja marksismi vastu. 1931. aastal toimunud teisel kongressil sõnastati nõudmised põhiseaduse muutmiseks - Riigikogu koosseisu vähendamine, majoritaarsed isikuvalimised, laialdaste täitevvõimu volitustega riigipea jm.
1931. a. 1. mail hakkas ilmuma vabadussõjalaste häälekandja "Võitlus".

Üldpatriootilisest sõjaveteranide liidust kujunes Eesti Vabadussõjalaste Keskliit aastatel 1929-33 poliitiliseks survegrupiks, millega alates 1932. aastast võisid liituda ka Vabadussõjas mitte võidelnud. (Viimased küll ainult toetaja liikmetena, ilma hääleõigust omamata.) Seda võimalust kasutasid eeskätt majanduskriisis kannatanud keskklass, ärimehed ja intelligendid.
Vapsid tervitasid algul Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kuid vaimustus jahtus kiiresti. Oktoobris 1933. aastaks ületas EVKL liikmeskond aga kõigi poliitiliste parteide koguliikmeskonna (Põllumeeste Koondisel oli 27 000 liiget, Eesti Sotsialistlikul Tööliste Parteil 5000 ning Rahvuslikul Keskerakonnal veelgi vähem). Uues olukorras seadis EVKL sihiks võimu ülevõtmise riigis, kusjuures üsna palju toimus parlamendiväliseid aktsioone. See tõi kaasa füüsilisi kokkupõrkeid eeskätt sotsidega, mis omakorda tingis EVKL-i militariseerimise.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu kongress Estonias 1933 a. detsembris. Kõneleb kindral Andres Larka. Istub Artur Sirk.

11. augustil 1933 kehtestas Vabariigi valitsus kaitseseisukorra, mille tingis kellegi poolt Tõnissoni kõne ajal põrandale visatud "paukherned", ja sulges EVKL-i ning noorsotsialistide 1200-liikmelise ja töölissportlaste 1000-liikmelise liidu. See tekitas rahva hulgas pahameelt.
1933. aasta oktoobris võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogule jäänuks pigem nõuandev roll. 21. oktoobril 1933 astus valitsus tagasi ja 28. oktoobril nõustus uus, Konstantin Pätsi juhitud valitsus, registreerima Eesti Vabadussõjalaste Liidu. Võrrreldes EVKL-iga oli EVL rangelt tsentraliseeritud. EVL-i juhina jätkas Keskjuhatuse esimees erukindralmajor Andres Larka (VR i/1). Tema tööorganiks loodi EVL Peastaap, mille ülemaks määrati esimehe abi reservnooremleitnant Artur Sirk (VR II/3). Kohtadel muudeti senised liidud määratavate pealikega osakondadeks ja liikmeskond korraldati kompaniide ja rühmadena. 1934.aasta kevadeks toimis 500 osakonda 60 000 liikmega.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu ainsal kongressil detsembris 1933 valiti keskjuhatuse liikmed Andres Larka, Artur Sirk, Aleksander Seiman, Theodor Rõuk, Eduard Alfred Kubbo, Oskar Luiga, Karl Podrätsik, Johannes Holland, August Klasmann, Paul Telg, August Kook, Karl-Arnold Jalakas, Leonhard Laast-Laas.

1933. a detsembris hakkas ilmuma kuukiri "Vabadussõjalaste Koduleht".

Algas naiste ja noorte haruorganisatsioonide loomine. EVL-i ürituse kaitseks formeeriti Korrapidajate Rühmad poliitiliselt kontrollitud ja eriti hea füüsilise ettevalmistusega meestest. Seda tegevust juhatas erukapten Balduin Heinrich Dunkel. Tallinnas oli 400 korrapidajat, Tartu, Pärnus kompaniid, maakohtades rühmi ja jagusid. Alanud riigivanema valimiakampaanias kinnistus juba varem väljakujunenud propagandakoosolekute sõjaväeline ja ründav stiil, et tagada kord koosolekutel ja muudel üritustel. Sotsid ja ka erakonnad lasid kohati käiku otsese ja organiseeritud vägivalla ja vandaalitsemise EVL-i vastu, mida tuli takistada. Politsei ei sekkunud, sest ürituse läbiviijal lasus endal kohustus tagada kord, vastasel juhul oleks üritus lihtsalt ära keelatud. Oli ka juhuseid, kus EVL-i vastased panid pähe musta bareti ja läksid inimesi hirmutama või lihtsalt "Heil Hitler" kisama. Oli ka juhuseid, kus käidi niiviisi kaupmeestelt kaupa norimas, ähvardades vabadussõjalaste võidu puhul vastuhakkajaid karmilt kohelda. Sellist "ärategemist" oli rohkesti. Leidus kindlasti ka sellise propaganda "õnge minejaid".

Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele eelnenud kampaaniad olid väga ägedad ning rikkad süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. (Meenutades pahempoolsete sotside nagu Idel Jakobsoni kommunitide teenistusse minemist, oli vapside sotside vastane hoiak igati õigustatud.) Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks, kuid vapside populaarsusele ei tulnud see aktsioon kasuks. Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus. Valimisjärgsed läbirääkimised võimalike koalitsioonipartneritega kujunesid aga samasuguseks "lehmakauplemiseks", mida oldi varem kritiseerinud. Kuid see oli kõik ajutine, rahvas oli teel rahvusterviku kujunemise poole.

EVL-i likvideerimine

1934. a aprillikuus toimunud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. (Sirk ei saanud kandideerida, sest riigivanema kandidaadi vanusepiirang algas 40 eluaastast.) Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johan Laidoneri, eriti tema majandustegevuse kriitika. Toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51% (52 436 allkirja), Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Seega Larka sai toetusalkirju rohkem kui ülejäänud vastaskandisaadid kokku. Kõlasid kuuldused, et vapsid ähvardasid toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega. Seda levitas eriti Päts ise. Teatavasti juba J. Tõnisson oli pärast oma valitsuse tagasiastumist oodanud, et vabadussõjalased, kui Põhiseaduse valimistel rahva toetuse saanud, tulevad ja võtavad riigijuhtimise üle. Seda aga ei juhtunud, sest vabadussõjalased hindasid ausat ja seaduslikku võimuletulekut.

Kõik märgid näitasid, et Vastuseks ähvardustele Laidoner ja Päts keelustasid Vabadussõjalaste Liidu tegevuse 12. märtsil 1934, kehtestades eriolukorra ja pannes alguse nn vaikivale ajastule. Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti vanglasse, paljud lasti töölt lahti. Väidetavalt plaanisid nad siiski jätkuvalt riigipööret; 1936 mõisteti vapside juhtidele juba pikemad vanglakaristused. Sirgul õnnestus juba 1934 vanglast põgeneda koos vangivalvur Küttimiga, kes Vabadussõjas võitles Sirk'i alluvuses. Sirk suri 1937 Luksemburgis segastel asjaoludel (seda on peetud poliitmõrvaks). Nõukogude historiograafias nimetati Vabadussõjalaste Liitu fašistlikuks organisatsiooniks. Mõningaid ühisjooni Itaalia fašismiga vapside ideoloogias ka oli (antimarksism, natsionalism, proautoritaarsus), kuid neil puudus juhikultus, militaarne allorganisatsioon, rassipuhtuse maania, revolutsiooniline ja antikonservatiivne mentaliteet; samuti ei olnud nende sihiks ainupartei juhitava totalitaarse diktatuuri kehtestamine.

1941.aastal, kui endine vabadussõjalane Hjalmar Mäe oli saanud Eesti Omavalitsuse juhiks, saabus tema juurde endiste EVL liikmete delegatsioon sooviga, et taastataks suletud EVL-i tegevus. Hjälmar Mäe keeldus seda tegemast, kuna nägi selles ohtu rahva üksmeelele, mida oli raskel sõja ajal vaja. Teine argument, mis ei ole vähem kaalukas, oli soov kaitsta EVL-i natsidega ühte petta panemise eest. Kui ta oleks EVL-i taastanud, oleks seda automaatselt hakatud seostama natsidega. Kuid natside ja kohalike baltisakslastega polnud EVL-i seisukord kunagi hea. Nii luhtus see viimane katse EVL-i taastamiseks.
(PS! Seda, et vabadussõjalased polnud mingid pimedad rassistid, tõestab seegi, et EVL-i Saaremaa osakonda juhatas baltisaksa aadlik Vabadusristi I liigi 2. järgu kavaler kolonel Arthur von Buxhoeveden, piiskop Alberti järeltulija.)

1. märts 1934 Põltsamaal toimus Eesti Vabadussõjalaste Liidu pidulik lippude õnnistamine. Lipuvandes sisaldub lause: ”Saagu see lipp, kui tarvis, ka lahingulipuks!.”

EVL-i embleem

Vabadussõjalased kasutasid algusest peale ja läbi kõigi organisatsiooniliste muutuste 22x22 mm kullavärvilisest metallist valgeks emailitud, ümardatud nurkadega Maria-Theresia-risti kujulist rinnamärki. Risti harude vahel on kuldsed kiired ja keskel Vabadusristi südamikule viitav käsi mõõgaga ning tähed V(abadussõjalaste) L(iit). Risti alaharul on sõja daatumid 1918-1920. Selline oligi EVL embleem.
Märke valmistas Roman Tavasti firma.
Märki kanti tsiviilülikonna vasakul revääril, vormi puhul aga vasakul pool rinnas. Haruldasena esineb ka miniatuurvariant tsiviilülikonna tarvis.

EVL-i embleemi võime näha EVL-i lipul, käiselindil, sõrmustel, muudel meenetel ja trükistel. (Rinnamärgi risti otsad on ümaramad, kui lipul ja käiselintidel).

EVL-i käiselint.

EVL-i vorm

Seoses organisatsiooni militariseerimisega kujunes järk-järgult välja vabadussõjalaste vorm. Selle esimeseks elemendiks oli valge-must lint vasakul käisel. Lindi keskel paiknes märgi kujutis. Esmakordselt esinesid vabadussõjalased lindiga kindral Ernst Põdderi (VR I/1) matusel 28. juunil 1932. Mõni kuu hiljem, 14. augustil Pärnus toimunud kokkutulekul lisandus must barett, mille ees kanti ümmargust märki mõõgaga käega. Käiselint ja barett jäid ka põhiliikmeskonna vormitunnusteks. Seevastu riietati korrapidajate rühmad ja lippurid täielikku vormi, mida avalikkus nägi esmakordselt Tallinna kokkutulekul 25. mail 1933. Vorm koosnes kaitsevärvi pluusist, kalifeedest ja säärikutest musta bareti ja käiselindiga. Vöörihm oli helepruun. Vabadussõjalaste tervitusena võeti kasutusele parema käe tõstmine Itaalia fašistide stiilis (kes omakorda võtsid selle üle Vanast-Roomast).

EVL-i tunnuslaul (On ka Eesti skautide hümn)

Eestimaa, mu isamaa
(Eestimaa, su mehemeel)

Muusika: F. A. Schulz  Sõnad: F. Kuhlbars

Eestimaa, mu isamaa
Kuis mull’ armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
Sinu viimsed tammepuud,
Siiski hüüavad mu huuled:
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,:

Eesti vaprad vanemad
Vaimuvallast vaatavad,
Peas neil paistvad pärlikroonid,
Võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
:,: Kuldsed kandled palmipuust. :,:

Eestimaa su mehemeel
Pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
Suure sõjakäraga:
Truuks jääme isamaale
:,: Viimse veretilgani! :,:

EVL-i rinnamärk.

Loe lisaks: EVL-i märgid

Must barett - EVL-i tunnus. Sotsid ja kommunistid kandsid punast lipsu. Siit ka ütlus: mehed kes kunagi punast lipsu ei kanna!

EVL- mütsimärk. (Osta koopia!)

Vabadussõjalased kasutasid pidulikel puhkudel Rooma-tervitust.
Nende poliitilised vastased kasutasid seda ära, et neid natsidena näidata. Nii see aga ei olnud ja sellist tervitust kasutasid tollal paljud Euroop ja Ameerika rahvuslikud organisatsioonid (isegi USA koolis). Ka Pätsi-aegsetes lasteaedades kasutati seda tervitust kui liputervitust.
Muide Eestis kasutati seda tervitust ametlikult juba enne vabadussõjalasi! Näiteks sel 1923.a videol kasutavad seda sportlased. Pärast neid kasutati ka Pätsi ajal seda tervitust, mh ka lasteaedades lipu tervitamisel.

Vana-Rooma leegionäri tervitus. Oli kasutusel üle 2000.a tagasi.

Vabadussõjalased andmas paraadil iidset vaba mehe ehk "Rooma" tervitust. Vasakul (käesidemega) Artur Sirk. (Pilt:ERM)

28. mail 1933 andis EVL juht kindral Andres Larka lipu Tartumaa EVL-ile. Lipu võtab vastu Tartu EVL-i juht Eduard-Alfred Kubbo. (3x pildid:ERM)

Lipu õnnistamine.

Keskel EVL naisliikmed oma vormis.

EVL aseesimees (tegelik juht) Artur Sirk.

Loe lisaks: Eesti naine ja vabadussõjalaste liikumine.

Loe lisaks:

* Eesti vabadussõjalased ja Saksa natsionaalsotsialistid: ideoloogia, poliitiline taktika ja kontaktid (nende puudumine). EVL-ile pühendatud TUNA.
* Poliitilised liikumised 1930nendate Euroopas ja vabadussõjalased.
* Vabadussõjalaste võitlus parema Eesti eest läbi huumori (karikatuur jms).
* Politseiasutuste poolt koostatud nimekirjad vabadussõjalaste liikumisest osavõtnud isikute kohta.
* Sisekaitse ülema otsused ja määrused isikutele administratiivkaristuste määramise kohta Eesti Vabariigi vastase tegevuse ja vabadussõjalaste liikumisest osavõtmise eest.



Allikad: vikipedia.ee, korpsakala.ee, H. Walter "Eesti Vabariigi teenetemärgid",