Lisandusi Artur Sirk'i elu ja surma kohta

Lehekülg Soome IKL-i ajakirja "SINIMUSTA" 1935. a. numbrist. IKL aitas Soome põgenenud vabadussõjalasi. Pärast A. Sirk'i surma aitasid nad surmaasjaolusid uurida ja tõid surnukeha Soome.

Artur Sirk 'kaanepoisina' vabadussõjalate ajakirjas.

Tagaajamine üle Euroopa

Ajaloodokumendid jutustavad meile, et Artur Sirk'i jälitamises osales ka tulevase presidendi Lennart Meri isa, diplomaat Georg Meri. (Loe lisaks: (Georg Meri ja NKVD)
Midagi teadaolevalt kriminaalset selles ei ole. Lihtsalt huvitav fakt Sirki jälitamise loos.

Kõrvalpõikena võiks meenutada seika Lennart Meri ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini vahel sõlmitud juulilepete allkirjastamist 1994. Nimelt olevat venelased pannud lauale Lennart Meri isa toimiku ja andnud mõista, et kas tuled meie soovidele vastu, või avalikustatakse see toimik. Meri andiski järele riigipiiride, erusõjaväelaste riiki jäämise ja neile kõigi õiguste tagamises, ja kes-teab-milles veel. Ametlikult oli peaeesmärk Vene vägede väljaviimises kokkuleppimine. On meenutatud, et Jeltsin olla varem valmis olnud Arnold Rüütlile kogu Petseri tagasi andma. Nii on meenutatud. Täit tõde ei saa me muidugi kunagi teada.
Nõukogude Liidu kangelane, Georgi vennapoeg Arnold Meri meenutab: "Georgi taheti värvata Hitleri tapmise plaani. Selleks oli kavas saata ta Saksa tippvangide laagrisse. Seal oli kavas korraldada Georgi ja mõnede sakslaste põgenemine. Afganistani piiri peal oleks neid oodanud varitsus. Puhkenud tulevahetuse käigus oleksid sakslased surma saanud. Georg aga oleks pidanud ületama piiri ja võtma ühendust Saksa agentuuriga, et jõuda Berliini."
(Loe lisaks: Arnold Meri: Georg pidi osalema Hitleri tapmises    Lennart Meri armid ja sidemed)

Kirjavahetus Eesti välisesindustega Artur Sirk'i üle. Mõni näide sealt:

Ja nii raisati palju ja mõttetult Eesti maksumaksja raha. Selle raha, mida kulutati Sirk'i jälitamise (ehk ka tapmise) peale, oleks võinud parem suunata riigi kaitsevõime suurendamisele.

Nii meenutab dr. Hjalmar Mäe oma mälestustes "Kuidas kõik teostus" Artur Sirk'i surma ja sellele järgnenud aega vanglas:
"1937.aasta sügisel sai Sirk surma Luksemburgis seni selgumata viisil. Meil teatati ajalehtedes, et Sirk sooritas enesetapu. Soomlaste uurimused koha peal ei lasknud kahelda, et teda mõrvati. Kuid Sirgu surm kaotas järsku tumeda pilve, mis ikka veel hõljus meie sisepoliitilisel taeval. Nüüd teostati sisemine reform kiirelt, ka keskvangimajas paranes järsku režiim ja toitlustus ning minu ema kirjutas mulle võõra isiku soovil, et peaksin esitama armuandmispalve, ma saaksin kohe vabastatud ning teatud eeltingimustel võiksin saada hea ametikoha. Vastasin emale, et mina mingil juhul armu paluma ei hakka ja olen veendumusel, et meid niikuinii varsti amnesteerima peab. Larka ja Tõrvand esitasid palve ja said kohe vangist vabaks. Neile ei või seda pahaks panna, kuna nende tervislik olukord seda nõudis. Vangla üksilduses on vist mõistus terasem ja suudab vähestest märkidest paljut välja lugeda. Ainsa teadeteallikana väljast, kuna mulle lehti ei lubatud, sain „Riigi Teatajat” ning sellest lugesin välja paljut. Väljas, vabaduses, oli isiksus massipsühhoosi all ja nii tuligi, et 1938.aasta märtsis kokkusaamisel, kus viibisid minu ema ja vend korraga, ütlesin neile, et see jääb meie viimaseks kokkusaamiseks vanglas. Minu vend ütles mulle, et vend, ära tee omale asjatuid illusioone, pärast on seda raskem. Kuid see jäigi viimaseks kohtumiseks vanglas, mais olin juba vaba. Huvitava dokumendina on mul alles vanglas peetud päevaraamat. Selle esilehele joonestasin tabelkalendri. See ulatus 1938.aasta mai alguseni. Kuna rohkem ruumi enam polnud, kirjutasin nurka mingil tuhinal „vaba”, ning tõesti sain sel tähtpäeval vabaks."


Vägivaldne surm Luxemburgis

Kommentaar Postimees.ee:
Uno Kiisholts 28.06.2007 00:12
Päts käitus pahatahtlikult ja reeturlikult juba 1934 aastal, teist korda aga peale vabadussõdalastele amnestia väljakuulutamist, arreteerides kodumaale tagasipöördujaid. Üks nendest oli minu isa, kes ka peale vene vangilaagrist tagasitulekut armastas öelda, et Päts oli pätt. Sama mainis ta alati ,kui jutuks tuli Artur Sirgu tapmine Luksenburgis Eenpalu poiste poolt.Varem peatus Sirk Lohja kandis. Minu isa ja Karl Mölder olid Helsingis ja Soome politsei hoiatas alati neid, kui Eenpalu kõrilõikajad tulid. Pagulased üritasid tookord kokku panna raha A. Sirgu käsikirja avaldamiseks, mis käsitles Pätsi ja Laidoneri rahalisi ja poliitilisi mahhinatsioone. Viimased olidki põhjuseks, miks vabadussõdalaste presidendikandidaadiks sai Laidoneri asemel Larka. Eenpalul õnnestus Luksenburgi politseiga koostööd teha ja deponeeritud käsikiri saadi kätte ja Sirgu hotellipersonalil keelati tunnistusi anda. Ainult omaniku proua julges pagulastele mainida, et tapetu väljanägemine oli kohutav ja et see ei olnud õnnetus, nagu väitis ametlik juurdlus. Tegemist oli ju Vabadussõja kangelase ja ohvitseriga, kes võitles lõpuni.

Eesti välisesinduste info A. Sirk'i surma, lahkamise ja matuste asjus

Teemakohast lugemist (Kliki pildil ja loe!)

Artur Sirgu Mälestusaktus New-York 1977.

Mälestustekogumik Artur Sirk'ist. 1987.
+ Sirgi põgenemisest Patarei vanglast.

Vaikiva ajastu grimassid. Artur Sirk'i surmast ja Pätsi reziimist. 1969.

_Jaak Valge ettekanne "Artur Sirk ja vabadussõjalased - õigeaegselt elimineeritud oht või kasutamata võimalus Eesti poliitikas?"

VAATA! Ajavaod: Artur Sirk ja hõimuvelled (ETV 2011)

1934. aasta märtsis arreteeritud Vabadussõjalaste Keskliidu liider Artur Sirk põgenes sügisel Patarei vanglast ja jõudis Soome. Aatekaaslased Soomes olid tema vastuvõtuks valmis. Eesti võimude tegevus oli Pätsu riigipöörde järel põhjanaabrite juures üsna ebapopulaarne. Artur Sirk seevastu oli isik, kelle ümber koondus hulk rahvuslikult meelestatud ja hõimuvendlust tähtsaks pidavaid võimekaid inimesi. Saate autor Mati Talvik, režissöör Indrek Kangur.
NB! Saatest lähemalt!
Arusaadavalt tundus teema Talvikule huvitavana, kuid kui mingist teemast on üksnes pealiskaudne ja peaasjalikult intriige märkav pilt, siis tehakse ka paljutõotaval teemal mitte midagi ütlev saateke. Tõsi hea, et niigi tehti, kuid ikkagi... Artur Sirk'i elu vääriks tervet põnevusfilm!
Toome ära siis mõned saates esitatud valed või pooltõed:
 * Väide et vabadussõjalased (lühidalt vapsid - see pole vaid halvustav väljend, nagu mõni väidab!) valmistusid relvastatud riigipöördekatseks on vale. Need kes riigipöörde tegid, olid Päts ja Laidoner. Vapsid tahtsid üksnes taastada põhiseadusliku korra, et korraldada Pätsi ärajäätud Riigikogu valimised ja panna maksma rahva poolt heaks kiidetud uue Põhiseaduse. Au vapsidele, et nad seadusliku korra taastamise eest võitlesid!
 * Miks toodi esile Sirki närvilisus? Kui sa oled napilt surmamõistmisest pääsenud (seda nõudis Laidoner), vanglast põgenenud ja lisaks pidevalt Eesti salapolitseinike jälgimise (jälitamise) all, siis on igalühel õigus tunda end vahest veidi närviliselt ja ebakindlalt. See ei anna veel alust Sirk'i närvihaigena näha.
 * Soomes lahkamisel ei leitud lisaks ka neid vigastusi, mida Luksemburgi ja ka eesti võimud olid eelnevalt teatanud (jalaluude murd, peapõrutus jm). Kuna Sirk'ile ei tehtud Luksemburgis mingit lahkamist, siis peapõrutuse diagnoosi oli lahkamisega võimatu tuvastada. Välimisi vigastusi Soomes ei tuvastatud. Mingeid luumurde ei olnud! Seda aga väitsid nii Luksemburgi kui ka Eesti võimud. Nad valetasid, ja tehes asjast kiiresti enesetapu.
Need on vaid mõned esimesena meelde tulnud väärfaktid sellest saatest. Kes seal kõnelesed olid teada-tuntud peavooluajaloolased Kasekamp, Pajuri...Ajaloolane J. Valge oleks osanud tunduvalt enam asjalikumalt antud teemat kommenteerida, kuigi temagi on millegipärast (et võimude silmis mitte päris paariasse langeda?) kohati mõistetamatult Pätsi lembeline.

Allikad: Riigiarhiiv, "Postimees", "Eesti Ekspress",Allikad: Riigiarhiiv, "Postimees", "Eesti Ekspress",