Poliitikud tulevad ja lähevad - Eestimaa jääb! Peab jääma! Kõik Eesti heaks!
Eesti Vabadussõjalaste Liidu liikmed olid kõik Vabadussõja veteranid - vabadussõjalased - "Vabadussõja lapsed", sest ilma Vabadussõja ja võiduta poleks ka vabadussõjalasi. Kes teaks vabaduse tähendust ja hinda paremini, kui need, kes selle nimel võitlesid ja verd valasid?! Ega ometi mitte tagalas passinud poliitikud ja spekulandid? Vabadussõjas mitteosalenud EVL-i liikmed olid lihtsad toetajaliikmed ilma hääleõiguseta. Vabadussõda on olulisem sündmus Eesti ajaloos!
Eesti arengust Muistsest Vabadusvõitlusest kuni Vabadussõjani
Ligi 9000 aasta tagasi jõudsid eestlaste esivanemad tänapäeva Eesti aladele (Edgar. V. Saks). Sellega on eestlased ühed Euroopa iidsemad asukad. Siia jõuti nii idast kui läänest. Meri takistas meie edasist teed, siia me jäime, sest teist teed meil polnud. Elu pole olnud kerge siin maal. Mitte raske töö ja ilmaolud ei ole seda raskeks teinud - sellega on visa eestlane alati hakkama saanud. Hoopis võõrad ja suured rahvad on need, kes ikka ja jälle on meie väikest maalappi anastada tahtnud ja siinseid asunikke orjastada püüdnud.
Vaatamata raskustele, on eestlane aastatuhandete kestel suutnud enda eest seista ja vajadusel suurematelegi naabritele koha kätte näidanud. Kui meie maale saabusid Skandinaavia viikingid Rootsist-Sveamaalt, Taanist, Norrast või isegi Islandist-Tulemaalt, siis ei länud neil korda meid alistada. Saagad ja arheoloogilised leiud tõestavad, et me olime ise sageli aktiivne pool ja näiteks Taani kuningas kehtestas kirikutes palvekorrad, et saada kõrgemalt poolt kaitset paganlike saarlastest ja kurelastest piraatide vastu. Kuid Läänemere võimu tasakaal ei saanud kaua kestma jääda. Suurriiklikud ambitsioonid ei suutnud taluda seda, et on olemas vabu ja isepäiseid rahvaid. Nii asuti ka Eestimaa vastu ristisõtta, mis kestis 1208-1227. Eestlased näitasid üles mehist sitkust ja vaprust. Me ei alistunud siis hääletult endast suurematele ja paremini relvastatud Taani, Saksa, Rootsi ja Vene vägedele. Kuid kuna Eesti riigiks aremise protsess oli alles algusjärgus, ei suutnud me osutada vastupanu oma täie võimaliku potensiaaliga. Järgnes paratamatu maa vallutamine ja kohalike orjastamine. Aktiivsem vastupanu kestis edasi kuni Jüriöö ülestõusuni aastatel 1343–1345. Väikerahva genofondil on paraku omad piirid. Tuletagem meelde, et muinasajal elas Eestis rohkem inimesi, kui Soomes! Tänaseks on aga soomlasi ligi 5-korda rohkem - vaat mis tähendab ühe maa geopoliitiline asend. Eesti käis ühe valitseja alt teise alla: Taani, Saksa, Vene, Rootsi, Poola... Kuid ka eestlased ei olnud täiesti siin maal toimuvast välja lülitatud. On teada, et ka eestlastest moodustati väeosi, kes maad moskoviitide vastu kaitsesid. Maa oli ikkagi meie oma, mis sest, et valitseja tuli mujalt. Ei maksa arvata, et eesti talupoja elu oleks väga palju erinenud kasvõi Saksamaa tolle aja talupoja elust. Ka sakslasest feodaal kurnas seal sakslasest talupoega. Meil oli aga lihtsam, sest kurnaja oli võõras. Olime meie ja nemad. Aga eesti kultuur säilus ja elas viljakalt edasi. Võiks isegi öelda, et tänases Eestis on vähem eesti oma kultuuri, kui nn orjaajal. Rikkalik talurahvakultuur säilus kuni vennastekoguduste tekkimiseni 18. saj., mil ristiusu fanatism hakkas eestlaste hulgas maad võtma. Siiski ei maksa näha eestlaste alistamises midagi väga dramaatilist. Reaalses maailmas, kus eksisteerib suurrahvaste ja ideoloogiate pidev võimuvõitlus, oleneb palju ka sellest, millise kultuuri kandja alla jääb üks väikerahvas. Me jäime Saksa ehk Euroopa kultuuriruumi. Meie sugulasrahvad isurid, vepslased, vadjalased, karjalased ja paljud teised soome-sugu rahvad jäid aga bütsantliku-asiaatliku Venemaa rüppe. Mis nendest on aga tänaseks saanud? Neid ei ole enam, nad on kadunud või heal juhul täiesti venestatud. Me jäime siiski Euroopasse! See on küll väike lohutus orjastatud rahvale, kuid kui valida on orjus või kadumise vahel, siis... 19. sajandil mil algas Eesti "ärkamisaeg", tõusid ka eestlased suuresti saksa kultuuri eeskujul maailma kultuurrahvaste perre. See ei toimunud mitte tänu sakslastele, vaid see oli paratamatu, sest Euroopa kultuuri vahendajaks olidki lihtsalt sakslased. Kõik see sai teoks tänu sellele, et Venemaa keised Aleksander I lõpetas Baltikumis ja veidi hiljem kogu Venemaal pärisorjuse. Erineval moel (teoorjus) elas see veel mõnda aega edasi, kuid algsel kujul ei taastunud enam kunagi. See oli eesti taluperemeestele võimalus läbi ränga töö - higi, vere ja pisarate - osta talud endale. Maaga oli raskem, sest need kuulusid enamasti mõisatele ja seal pidi teoorjaks käima. Kuid lõpuks saadi ka maad. See et eesti talupoeg sai oma talu peremeheks, tõstis ka tema eneseteadvust ja oli loomulikuks impulsiks tärkavale eestlaste "ärkamisajale". Sinna aega jäid ka mitmed talurahvarahutused ja isegi nn sõjad (Mahtra sõda), sest teoorjus läks kohati rängemaks, kui oli olnud orjaajal. Korraldati ka üle-Eestiline Palvekirjade korjamine, et keisrilt raskete olude pärast abi paluda. Kuna aga baltisakslased sellele vastu töötasid, ei muutnud see aktsioon midagi, kuid see-eest mobiliseeris eestlasi vaimselt. 1881. võimule tulnud Aleksander III osutus aga suureks vene šhovinistiks ja tema korraldusel algas ränk venestamispoliitika. Seda said kibedalt oma nahal tunda ka eestlased. Kõik muudeti venekeelseks ja meelseks. Peale suruti vene usku (mille eest pakuti sageli olematut maad). Selle ajastu süngeks sümboliks on euroopaliku Tallinna (Reval) võumukeskusesse Toompeale püstitatud näotu vene õigeusu Aleksander Nevski (kes oli keisri nimepühak) katedraal. Ainus positiivne asi venestamise juures oli see, et ka baltisakslaste õigusi kärbiti tunduvalt ja eestlased said rohkem sekkuda poliitikasse valla ja linna tasandil. Venestamine, Krimmi sõja kaotamine ja ka 1904-1905 toimunud Vene-Jaapani sõja kaotamine laastas tuntavalt Venemaa sisekliimat ja ka majandust. Kõige selle krooniks oli 1905 puhkenud revolutsioon. Eestis oli selle tervaik suunatud mõisnike vastu, kuid samapalju ka venestajate vastu (millest nõukogude okupatsiooni ajal vaikiti). Eestis kuulutati välja isegi osaline iseseisvus. Venemaal olid revolutsiooni taga enamasti vasakpoolsed ja vabariiklased. Eestis mässati ebainimlike elamistingimuste vastu ja eestluse eest. Kuigi Eestis kehtestati sõjaseisukord, ülestõusjad suruti karistussalkade poolt maha, üle 300 hukati, 600 said ihunuhtlust ja paljud saadeti Siberi, oli sellel väljaastumisel ka omad positiivsed tulemused. Eestis sai taas luua omakeelseid erakoole. Aktiivselt tegutsesid ka mitmesugused eesti haridus-, kultuuri-, majandus-, ja spordiseltsid. Spordi kaudu tõstis juba varem eestlaste eneseusku "Uus Kalev" - maadleja Georg Lurich. See töö jätkus. Venemaal aga kutsuti kokku parlament ehk Riigiduuma. Sinna valiti ka mõni eestlasi. I maailmasõda Euroopa poliitiline areng kulges omasoodu. Selle aja Euroopa monarhiad olid teineteistega väga tihedate veresugulusega seotud. Näiteks tollased suurriikide juhid Saksa keiser Wilhelm II, Inglismaa kuningas George V ja Venemaa tsaar Nikolai II olid kõik nõod ehk Inglismaa kuninganna Victoria (keda kutsuti ka "Euroopa Vanaemaks") lapselapsed. Tundub, et selline versugulus peaks olema kõige kindlamaks rahu garantiiks riikide vahel. Paraku on suures peres ka suured intriigid ja neist puhkevad "peresõjad". Nii lahvataski Euroopas 28. juulist 1914 - 11. novembrini 1918. kestnud "peretüli" ehk Esimene Maailmasõda, kui 28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria seljataga oli Saksamaa, Serbial Venemaa. Saksa keiser oli juba varem soovitanud Nikolai II-l tegeleda austava ülesandega kaitsta Euroopat kollase rassi (Hiina) eest ja jätta Euroopa asjad Saksamaa mureks. Nikolai II aga ei saanud põhimõtte pärast jätta õigeusklikke Saksamma mõjusfääri. Esimese maailasõja puhkemise põjuseid on aga palju. 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. Eesti meestel vedas, et neist ei moodustatud rahvusväeosi, nagu juhtus lätlastega. Tänu sellele kandsid lätlased palju suuremaid kaotusi, hiljem langes aga koos teiste väeosadega enamlaste kihutustöö objektiks ja lõppkokkuvõttes olid Vabadussõja puhkedes lätlased seetõttu Punaarmees (Läti Punased Kütid). 1915. aastal jõudsid sakslased aga juba Riia alla ning Eestist sai Vene vägede jaoks oluline tagalaala. Seetõttu toodi maale palju vägesid; viimastel oli oluline roll 1917. aasta revolutsioonides. Sõda kurnas rängalt mõlema maa majandust ja suurendas rahva pahameelt. Esimesena murdus sisepingete all Venemaa monarhia - puhkes Veebruarirevolutsioon, mis kukutas tsaari ja tõi lühiajaliselt võimule vabariiklasest demokraadi ja vabamüürlase Kerenski. 1917. aastal, kohe pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. Saksa okupatsioon oli kurnav, nende võimutsemist iseloomustati lausega: "Keelan, käsen, poon ja lasen." Eriti ränk oli talupoegadele kehtestatud varustusnormid Saksa sõjaväele. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi. Kui idarindel olid sakslased edukad, siis pärast seda, kui USA 1917 Saksamaa allveesõja tõttu sõtta sekkus, hakkas sakslaste sõjaõnn läänerindel tasapisi pöörduma. Idas sõlmiti aga 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Nelikriikide (Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Ottomani Impeeriumi) ja Venemaa vahel rahu, millega vallutatud alad (Ukraina, Eesti, Pihkva ja osa Valgevenest) jäid Saksamaale. Lõpuks sai aga kahel rindel sõdimine Saksamaale saatuslikuks. 28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus kommunistlikud rahutused, mis 3. novembril paisusid üleriigiliseks Novembrirevolutsiooniks. Adolf Hitler nimetas seda õigustatult "noahoobiks selga." Tagalas sepitsesid vandenõud kommunistid, kelledest paljud olid juudid, sest nemad ei kuulunud sõjaväekohustuslike alla. Seetõttu levis sõjajärgsel Saksamaal ka tuntav juudivastasus. See on ka mõistetav, sest sellel ajal, mil sakslased rindel sõdisid, rikastusid tagalas spekulantidest juudid, sageli üsna alatul ja ebapatriootlikul viisil. 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist, et hoida Saksamaad kodusõtta langemast. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee-veeremist. Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu. See rahuleping, millega püüti Saksamaale võimalikult palju kahju teha, oli ühtlasi selleks impulsiks, mis viis lõpuks II Maailmasõjani. Varsaielles'i rahu sõlmimise juures olnud prantsuse diplomaat tähendas: "See ei ole rahu, see on vaherahu 20 aastaks." Nii läkski... Balti Hertsogiriigi loomise katse 1915. aastaks olid skslased vallutanud lisaks Lätile ka Ruhnu. 29. septembril 1917 tegi saksa merevägi dessantopretsiooni nimega "Albion", mille käigus vallutati Saaremaa ja Hiiumaa. 25. veebruaril langes Tallinn, märtsiks 1918 oli kogu Eesti vallutatud. Eesti ja Liivimaa rüütelkond saatsid Saksa keisrile ettepaneku moodustada nendel aladel Saksamaast sõltuv Balti Hertsogiriik. 12. aprillil 1918 kuulutasid Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa valdade, vaimulikkonna ja valdade esindajad Balti Hertsogiriigi välja. 27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 Balti hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust. 16. oktoobril 1918 anti Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendatud maanõukogu (Landesrat) esimehele parun Pilar von Pilchaule üle Tema Majesteedi Saksa Keisri määrus: "Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa Keiser, Preisi Kuningas jne. käesolevaga volitan Meie Keiserlikku Kantslerit krahv von Hertlingi, kuna BrestLitovski lepingu Saksa-Vene täienduslepingu punkt 7 põhjal, mis sõlmiti 27. augustil 1918, Venemaa loobus suveräänsusest Eestimaa ja Liivimaa üle, deklareerima Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendtud maanõukogule, et vastavalt nende taotlusele, mis Meile esitati nende esindajate poolt, ja Meie Keiserliku Kantsleri soovituse kohaselt, Meie tunnustame Saksa Impeeriumi nimel need territooriumid vabadeks ja iseseisvateks. Mille kohta Meie oleme Isiklikult teinud selle Kõigekõrgema volituse ja kinnitanud Meie Keiserliku pitseriga. Antud Peakorteris 22. septembril 1918. Wilhelm I. R., Krahv von Hertling." Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas aga Saksamaa kaotus I Maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig. Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks. Eesti Vabadussõjas võitles teiste hulgas ka baltisakslastest moodustatud Balti rügement. Lätis moodustati aga Landeswehr. Loe lisaks: Kuus müüti, mis varjutavad eestlaste ajalugu Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina |  6000.a. vanune eestlase kujutis. Luuamulett.
 Eestlaste kujutised Karja kirikus. 13.saj.
 Saksa Teutooni ja Mõõgavendade Ordu rüütlid ristisõjas.
 WALLA KOHTOMEES. 1866.
 Peeter I kuju Heinaturul (Vabaduse Väljak). EW ajal sulatati see monstrum Eesti rahaks.
 Tsaarisõdurid Toompeal IMS ajal. (ERM)
 Ülal: Vene tsaar Nikolai II ja Inglise kuningas George V.
All: Saksa keiser Wilhelm II oma W-tähe kujuliste vuntsidega - kõik nad olid "Euroopa vanaema" Inglise kuninganna Victoria lapselapsed ehk nõod.   Eesti saared Saksa keisri all. Wilhelm II, Hindenburg, Rootsi kuningad. Narva lahing. IMS aegne propagandapostkaart 1917.
|
Vabadussõja kronoloogia
Tähtsaimate sündmuste ajaarvusid (Kuupäevad on märgitud kuni 1. veebruarini 1918 vana, s. o.juulluse kalendri järgi, ja alates 1. veebruarist uue. s. o. gregooriuse kalendri järgi. Üleminekul vanalt kalendrilt uuele loeti 1. veebruar 14. veebruariks. Sõna "langemine" lähema selgituseta tähendab langemist vaenlase kätte. Sõna "vallutamine" lähema selgituseta tähendab vallutamist meie vägede poolt.) 1914. aasta 15. juuli. Maailmasõja algus sõjakuulutamisega Serbiale Austria-Ungari poolt. 19. juuli. Saksamaa kuulutas Venemaale sõja. 1917. aasta 27. veebr. Vene revolutsiooni algus Petrogradis. 6. märts. Soome põhiseadusliku korra jaluleseadmine Vene Ajutise valitsuse poolt. 7. märts. J. Poska määramine Eestimaa kubermangu komissariks. 26. märts. Eestlaste meeleavaldus Petrogradis Eestimaa autonoomia seaduse eelnõu toetamiseks. 30. märts. Eestimaa ajutise omavalitsuse (autonoomia) seaduse kinnitamine Vene Ajutise valitsuse poolt. 12. apr. Esimese eesti rahvusliku väeosa - Eesti polgu asutamine Tallinnas. 31. mai. Viiburi eestlaste märgukiri Vene peaministrile Venemaa jagamise kohta autonoomseiks osadeks. 18.-22. juuni. 1. ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas. 21. juuni. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee moodustamine 1. eesti sõjaväelaste kongressil Tallinnas. 1. juuli. Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) kokkuastumine Tallinnas. 3.-4. juuli. Eesti rahvuskongress Tallinnas. 21. juuli. Eesti Maavalitsuse moodustamine Eesti Ajutise Maanõukogu poolt. 21. aug. Riia vallutamine Saksa vägede poolt. 18. sept. "Omakaitse" asutamine Tallinnas. 29. sept.-8. okt. Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vallutamine Saksa vägede poolt. 25. okt. Enamlik riigipööre Venemaal. 2. nov. N.-Vene Rahvakomissaride Nõukogu deklaratsioon rahvaste enesemääramise õigusest. 11. nov. "Omakaitse" laialisaatmine enamlaste poolt Tallinnas. 15. nov. Eesti Maanõukogu tunnistas enese ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis. 20. nov. Eesti Maavalitsuse vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt Tallinnas. 6. dets. 1. Eesti diviisi formeerimise algus. 19. dets. 1. Eesti diviisi juhatus jaotas maa eesti rahvusväeosade vahel rajoonidesse rüüstamiste vastu võitlemiseks laostunud Vene vägedega. 31. dets. Eesti Maanõukogu Vanemate kogu ja parteide esindajate ühine pooldav otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta. 1918. aasta 7.-13.jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas. 12. jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress võttis vastu Eesti iseseisvust pooldava otsuse. 15. jaan. Balti aadli esindus Stokholmis esitas N.-Vene saadikule märgukirja Baltimaade lahkulöömise kohta Venemaast. 18. jaan. Esimese välisdelegatsiooni moodustamine Eesti Maanõukogu juhatuse ja Eesti Maavalitsuse poolt Lääne-Euroopa riikidesse saatmiseks. 29. jaan. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt. 14. (1.) veebr. Üleminek uuele kalendrile. 16. veebr. Leedu kuulutas enese riiklikult iseseisvaks. 18. veebr. Saksa sõjaväed alustasid Eesti mandri okupeerimist. 19. veebr. Eesti Päästekomitee moodustamine. 1. Eesti diviisi staabi ülevõtmine enamlaste poolt. 21. veebr. Saksa vägede jõudmine Haapsallu. 1. Eesti polgu ülema teadaanne Saksa väekolonni juhile Eesti riiklikust iseseisvusest ja erapooletusest Saksa—Vene sõjas. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Pärnus pärast enamlaste võimu kukutamist. 22. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Tartus pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt. 23. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Viljandis pärast enamlaste võimu kukutamist. 24. veebr. Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamine Tallinnas. Ajutise Valitsuse moodustamine. Saksa okupatsioonivägede saabumine Vorm ja Tartu. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Paides pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt. 25. veebr. Saksa okupatsioonivägede saabumine Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Paide. 27. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Rakveres pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt. 28. veebr. 1. Eesti diviisi uue juhatuse ametisseastumine Eesti sõjaväe organiseerimiseks. 3. märts. Bresti rahulepingu allakirjutamine. 4. märts. Saksa okupatsiooniväed saabusid Narva. 6. märts. Eesti Ajutise Valitsuse salajane juhend passiivseks vastupanuks Saksa okupatsioonivõimudele. 20. märts. Saksa 68. korpuse ülema käsk Eesti sõjaväe likvideerimise kohta 5. aprilliks 1918. 10. apr. Lõuna-Eesti vallavanemate protestmärgukiri Liivimaa Landesversammlung'ile Riias Eesti Saksamaaga liitmise kavatsuse vastu. 12. apr. Riia Landesrat otsustas paluda Saksa keisrit ühendada Eesti-, Liivi- ja Kuramaa konstitutsiooniliseks kuningriigiks ning liita see Saksamaaga personaal-uniooni kaudu Preisiga. 15. apr. Lõppes Eesti sõjaväe likvideerimine Saksa okupatsioonivõimude korraldusel. 3. mai. Briti valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto. 13. mai. Prantsuse valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto. 29. mai. Itaalia valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto. 27. aug. Venemaa loobumine Eesti-ja Liivimaast Bresti rahu lisalepinguga. 11. nov. Vaherahu liitriikide ja Saksamaa vahel. Ajutine Valitsus asus avalikult oma katkestatud tegevuse jätkamisele. Eesti Kaitse Liidu asutamine. 13. nov. Bresti rahulepingu tühistamine N.-Vene Kesktäidesaatva Komitee poolt ühes kõigi lisalepingutega. 16. nov. Eesti Ajutise Valitsuse otsus sõjaväe loomise ja vabatahtlike kokkukutsumise kohta. 18. nov. Läti kuulutas enese riiklikult iseseisvaks. 19. nov. Leping Eesti Ajutise Valitsuse esindajateja Saksa riigi Baltimaade peavoliniku vahel Riias, millega Saksamaa tunnustas Eesti Maanõukogu kõrgeimaks riigivõimuks Eestis. 20. nov. Eesti Maanõukogu kokkuastumine Tallinnas. Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts saabus Saksa vangilaagrist kodumaale. 21. nov. 1. diviisi ja merejõudude asutamine. 22. nov. N.-Vene vägede esimene kallaletung Narvale. 24. nov. Mobilisatsiooni väljakuulutamine Virumaal. 26. nov. Meie 4. polgu osade asumine positsioonile Narva kaitseks. N.-Vene väed vallutavad Pihkva. 27. nov. Eesti Maanõukogu kinnitas Ajutise Valitsuse ametisse. Ajutise Valitsuse otsus relvastatud jõuga kaitsta Eesti piire N.-Vene kallaletungi korral. Peastaabi asutamine. 28. nov. Eesti Vabadussõja algus. Lahingud Narva all ja linna langemine N.-Vene vägede kätte. 29. nov. Eesti Töörahva Kommuuna (Eesti sotsialistliku nõukogude-vabariigi) väljakuulutamine Narvas N.-Venest sissetunginud eesti enamlaste poolt. Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine Eestis, algusega 1. dets. 30. nov. Meie vägede asumine Oru jaama - Konju - Künnapõhja joonele. 1. dets. Meie esimene soomusrong jõudis rindele. 3. dets. Meie 4. polgu osade ja soomusrongi nr. 1 vastupealetung Vaivarale. 4. dets. Kokkupõrge Eestisse sissetunginud N.-Vene vägede ja Saksa okupatsioonivägede vahel Vastseliina juures. 6. dets. Eesti Ajutise Valitsuse leping Vene valgete Põhjakorpusega sõjalise koostöö asjas N.-Vene vastu. 7. dets. Vasknarva langemine. 3. polgu ja Võrumaa kaitseliidu osade esimene kokkupõrge lõunarindel punaste läti küttidega Nõnovas, Võru lähedal. 8. dets. Meie väed taanduvad Jõhvist. Võru langemine. I brigaadi moodustamine meie lõunarindel. "Ühistöö" asutamine. Eesti Töörahva Kommuunat tunnistab Vene Rahvakomissaride Nõukogu. 12. dets. Inglise laevastiku saabumine Tallinna reidile. 1. diviisi staabi jõudmine Viru rindele. 13. dets. Meie 3. polgu taandumine Puka rajooni. 14. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Operatiivstaabi ülemaks. 16. dets. Rakvere langemine. 17. dets. Enamlaste poolt organiseeritud tänavarahutused Tallinnas. Asutati sisekaitseülema ametikoht. Eesti esindus asus Tallinnast teele Pariisi rahukonverentsile. Valga langeb läti punaste küttide kätte. 18. dets. Kõnnu küla ja Torma mõisa langemine Mustvee - Jõgeva suunal. 21. dets. Tartu mahajätmine meie vägede poolt. 22. dets. Rakke ja Vägeva jaama mahajätmine meie vägede poolt. 23. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Eesti Abistamise Peatoimkonna vahel Soome vabatahtlike Eestisse tuleku asjas. Meie laevastiku operatsioon Kunda all. Kokkupõrge meie 6. polgu osade ja taanduvate Saksa okupatsioonivägede vahel Pärnumaal Punapargi juures. 24. dets. Meie väed jätavad maha Tapa. Meie 2. diviisi moodustamine. 26. dets. Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja "Spartak", mis nimetati ümber "Vambolaks". 27. dets. Mõisaküla mahajätmine meie vägede poolt. Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja "Avtroil", mis nimetati ümber "Lennukiks". 30. dets. Esimesed Soome vabatahtlikud jõudsid Tallinna. Soome vabatahtlikud ja Narva kooliõpilased tungisid Narva. Pariisi rahukonverentsi algus. 1919. aasta 1. jaan. Tõrva langemine. 2. jaan. Meie vägede üldise taandumise lõpp ja murdelahingute algus. 3. jaan. Lahing Valkla mõisa all ja Salmistu vallutamine. Priske vallutamine. Riia langemine punaste läti küttide kätte. 4. jaan. Arudevahe (Kehra) lahing. Vetla lahing. Aidu lahing. 6. jaan. Öötla mõisa vallutamine. Kärstna ja Taagepera mõisa vallutamine. 7. jaan. Meie üldise vastupealetungi algus Viru rindel. 8. jaan. Meie dessantosad maabusid Loksal. 9. jaan. Tapa vallutamine. Jõgeva vallutamine. 11. jaan. Kunda vallutamine meie laevastiku dessantosade poalt. 12. jaan. Rakvere vallutamine. 14. jaan. Tartu vallutamine. 16. jaan. Vasknarva ja Jõhvi vallutamine. 17. jaan. Meie laevastiku dessant Utria all. 18. jaan. Laagna lahing. 19. jaan. Narva vallutamine. 23. jaan. Krivasoo (Kriuša) vallutamine. 25. jaan. Rõngu ja Puka vallutamine. 27. jaan. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja major C. A. Mothanderi vahel rootsi vabatahtlike Eestisse tulekuks. 30. jaan. Helme mõisa ja Tõrva vallutamine. Lahing Tüleoru juures Tartu - Võru suunal. 31. jaan. Paju lahing. Tuderna raudteesilla ja Orava mõisa vallutamine. 1. veebr. Valga vallutamine. Võru vallutamine. 4. veebr. Petseri vallutamine. 8. veebr. Maapäeva Vanematekogu ja Asutava Kogu valimiste peakomitee ühine otsus Asutava Kogu kokkukutsumiseks 23. apr. 1919. 10. veebr. Välisminister J. Poska esitas Pariisi rahukonverentsil märgukirja, paludes tunnustada Eesti iseseisvust. 14. veebr. Heinaste vallutamine. Salatsi alevi vallutamine. Irboskajaama vallutamine. 16. veebr. Heinaste langemine. 16.-22. veebr. Saaremaa mäss. 18. veebr. Läti abistamise lepingu allakirjutamine Tallinnas. 20. veebr. Soomusrongide divisjoni moodustamine. 21. veebr. Marienburgi vallutamine. 22. veebr. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Vasknarva, Krivasoo. Narva ja Riigi küla juures. Salatsi alevi langemine. 23. veebr. Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi moodustamine. 24. veebr. Ajutise Valitsuse otsus asutada aumärk "Vabaduse Rist" iseseisvus-ja vabadusvõitlustes osutatud teenete tunnustuseks. Eesti Punase Risti organisatsiooni asutamine. 28. veebr. Marienburgi langemine. 11. märts. Petseri langemine. 14. märts. Meie vastupealetungi algus Pihkva ja Marienburgi suunas. 17. märts. Vaenlase üldine pealetung meie 2. diviisi rindel. 26. märts. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee vahel Ingeri väeosade formeerimiseks. 27. märts. 3.diviisi moodustamine. 29. märts. Petseri lõplik vallutamine. 4. apr. Taani vabatahtlike kompanii Tallinna jõudmine. 5.-7. apr. Asutava Kogu valimised. 16. apr. K. Ulmanise valitsuse kukutamine Landeswehr'i poolt Lätis ja asendamine A. Niedra valitsusega. 17. apr. N.-Vene vägede pealetungi algus Võru suunas. 22. apr. Meie 2. diviisi vastupealetungi algus Võru - Marienburgi suunas. 23. apr. Eesti Asutava Kogu avamine Tallinnas. 25. apr. Ruhja ja Pikksaare langemine. Meie vastupealetung Rõuge suunas. N.-Vene vägede pealetung Irboska ja Petseri suunas. Narva Joaoru linnaosa põlemine N.-Vene vägede suurtükitule tagajärjel. 1. mai. Ruhja vallutamine. 8.-17. mai. N.-Vene vägede üldine pealetung meie 2. diviisi rindel Rõuge ümbruses. 9. mai. Asutava Kogu poolt moodustatud esimese Vabariigi Valitsuse ametisseastumine. 13. mai. Vene valgete Põhjakorpuse pealetungi algus Petrogradi suunas. 15. mai. Meie laevastiku dessant Luuga jõe suudmes. Põhjakorpus vallutab Oudova. 17. mai. Jamburgi vallutamine meie ja Põhjakorpuse väeosade poolt. Meie laevastiku dessant Kaporje lahes Peipija sadamas. 19. mai. Asutava Kogu seletus Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest. 20. mai. Raskopeli vallutamine meie Peipsi laevastiku poolt. 22. mai. Riia vallutamine Landeswehr'i ja Rauddiviisi poolt koos Lõuna-Läti brigaadiga. 24. mai. Meie vägede pealetungi algus Põhja-Läti vabastamiseks. Meie pealetungi algus Pihkva suunas. Irboska ja Pangevitsa vallutamine. 25. mai. Stakelni alevi ja jaama vallutamine. Pihkva vallutamine. 26. mai. Volmari vallutamine. 27. mai. Lemsalu vallutamine. Meie pealetungi algus Marienburgi -Jakobstadti suunas. Laura vallutamine. 28. mai. Marienburgi vallutamine. 29. mai. Smiltene vallutamine. 31. mai. Võnnu linna vallutamine. Alt-Schwaneburgi vallutamine. 4. juuni. Asutava Kogu poolt võeti vastu "Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord". 5. juuni. Sõjategevuse algus Landeswehri'ga. Kreuzburgi ja Jakobstadti vallutamine. 8. juuni. Võnnu langemine Landeswehr'i kätte. 10. juuni. Vaherahu sõlmimine Landeswehriga. 13. juuni. Põhja-Läti maakondade esindajate palve meie valitsusele sõjalise toetuse jätkamise asjas. 14. juuni. Krasnaja Gorka fordi vallutamine ingerlaste poolt. 19. juuni. Rauddiviisi eelosad alustasid pealetungi ja vallutasid Vidriži mõisa. Meie sõjavägede ülemjuhataja loobumine Vene Põhjakorpuse juhtimisest. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Põhjakorpusele Petrogradi all. 20. juuni. Rauddiviisi tiivakaitse purustamine meie vägede poolt Lemsalu all. Roopa alevi langemine. 21. juuni. Loode lahing. Skangali ja Stürzenhofi mõisa langemine. 22. juuni. Maie vägede üldise pealetungi algus Võnnu all. 23. juuni. Võnnu ja Roopa vallutamine. 24. juuni. Segewoldi vallutamine. 27. juuni. Rodenpoisi jaama vallutamine. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse uuesti võimuletulek Liibavis. 28. juuni. Versailles' rahulepingu allakirjutamine. 30. juuni. Ringenbergi mõisa vallutamine. 1. juuli. Väina jõe suudme — Kiši ja Jägeli järve joone vallutamine meie vägede poolt. Vene valgete Põhjakorpus nimetatakse ümber Loode- ehk Põhjalääne-armeeks. 3. juuli. Lepingu sõlmimine Strasden-hofis sõjategevuse lõpetamiseks Eesti ja Landeswehr'i ning Saksa vägede vahel. 8. juuli. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse tulek Riiga. 12. juuli. Meie väeosade asumine Ingeri järvede joone kaitsmisele. 8.-18. juuli. N.-Vene 15. armee ebaõnnestunud vastupealetung Pihkva vallutamiseks. 18.-26. juuli. 2. diviisi ja Soomusrongide divisjoni pealetung Ostrovi. Porhovi ja Luuga suunas. 4. aug. Jamburgi mahajätmine Loodearmee poolt. 4.-11. aug. 1. diviisi kaitselahingud Narva peale suunatud N.-Vene 6. diviisi peajõududega Luuga jõe ääres Batrakovski oja, Aleksandrovskaja Gorka ja Kalmotka rajoonis. 11. aug. Loode-Vene valitsuse moodustamine Tallinnas. Loode-Vene valitsuse deklaratsioon Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta. 22. aug. Soomusrongide divisjoni ümbernimetamine Soomusrongide diviisiks. 25. aug. Pihkva mahajätmine meie vägede poolt ja asumine Irboska kindlustatud positsioonile. 26. aug. Nõupidamine Riias Loodearmee Petrogradi-pealetungi toetamise asjas Balli riikide poolt. 31. aug. N.-Vene väliskomissar G. Tšitšerini rahuettepanek Eestile ("Tallinna Valitsusele"). 14.-15. sept. Balti riikide, esimene konverents Tallinnas. 15. sept. Eesti. Läti ja Leedu sõjaväejuhtide nõupidamine Tallinnas kindr.-m. J. Laidoneri eesistumisel. 16.-18. sept. Eesti ja N.-Vene vahelised rahuläbirääkimised Pihkvas. 26. sept. Saksa riigikaitseministri käsk Saksa vägede lahkumiseks Baltimailt. 28. sept. Loodearmee pealetungi algus Strugi - Belaja suunas. 29. sept. - 1. okt. Balti riikide teine konverents Tartus. 4. okt. Balti riikide ühine ettepanek N.-Venele alata rahuläbirääkimisi. 8. okt. Algas Bermondt-Avalovi vägede kallaletung Riiale. Läti palus Eestilt sõjalist abi Bermondt-Avalovi vägede vastu. 10. okt. Maaseaduse vastuvõtmine Asutava Kogu poolt. Eesti soomusrongide jõudmine Riiga lätlaste abistamiseks Bermondt-Avalovi vägede vastu. Algas Loodearmee üldine pealetung Petrogradile. 11.-13. okt. Meie vägede esimene, sügisene pealetung Pihkva suunas. 13. okt. Luuga linna vallutamine Loodearmee poolt. 13.-14. okt. Meie dessandi maabumine Kaporje lahes Peipija sadamas. 14. okt. Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi fordi ning mereranna pommitamine meie ja Inglise laevastiku poolt. 16. okt. Gatšina vallutamine Loodearmee poolt. 17.-19. okt. Meie vägede teine sügisene pealetung Pihkva suunas. 21. okt. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Petrogradi all. 27. okt. Gostilitsõ küla vallutamine. Krasnaja Gorka tulistamine meie ja Inglise laevastiku poolt. Meie vägede üldine pealetung Krasnaja Gorka fordile. 29. okt.-4. nov. Meie vägede pealetung Põtalovo ja Ostrovi suunas. I. nov. Luuga linna langemine N.-Vene vägede kätte. 5.-6. nov. Meie vägede kolmas sügisene pealetung Pihkva suunas. 9. nov. Baiti riikide kolmas konverents Tartus. II. nov. N.-Vene vägede kallaletungide algus meie positsioonidele Ingeri järvede joonel. Vabariigi Valitsuse otsus Loodearmee desarmeerimise kohta tema tulekul Eesti territooriumile. 14. nov. Jamburgi langemine. 16.-30. nov. N.-Vene vägede ägedad kallaletungid Viru rindel. 17. nov. Läbirääkimised N.-Venega Tartus pantvangide vahetamise asjas. 18. nov. Vabariigi Valitsuse uue (teise) koosseisu ametisseastumine. 19. nov. Vabariigi Valitsuse otsus alata N.-Venega rahuläbirääkimisi. 21.-24. nov. Meie vägede tagasitõmbumine Luuga jõe alamjooksult Fedorovka - Kallivere - Karostelli - Saarküla joonele. 22. nov. Meie taandumine Batrakovski oja - Aleksandrovskaja Gorka joonelt Annenskaja - Dubrovka - Sala joonele. 1. dets. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamine. 5. dets. Eesti - N.-Vene rahukonverentsi esimene koosolek Tartus. 7.-9. dets. N.-Vene vägede läbimurde likvideerimine Sassika ja Uusna rajoonis. 7.-20. dets. Ägedad kaitselahingud pealetungiva vaenlasega Viru rindel. 9. dets. Krivasoo langemine. 9.-12. dets. Ägedad kaitselahingud Salaja Koškino küla juures. 14. dets. Meie 3. diviis andis üle tema kaitsta olnud rinde Läti idapiiril Ostroveti mõisa - Berezka küla joonel Läti vägedele. Suur-Žerdjanka küla langemine Viru rindel. N.-Vene vägede kallaletungide tagasilöömine Dubrovka küla ees. 15. dets. Ust-Žerdjanka küla langemine. 16. dets. Vabariigi Valitsuse märgukiri liitriikide ülemnõukogule Loodearmee likvideerimise asjas. 16.-17. dets. Kõrgesoo lahingud ja Vääska läbimurde likvideerimine. 17. dets. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Dubrovka - Sala - Koškino joonel. Koškino küla langemine. Sala küla langemine ja taasvallutamine. Vaenlase äge kallaletung Orlõ ja Fedorovka külale. 20.-22. dets. Kaitselahingud Viru rindel pealetungiva vaenlasega. 28.-30. dets. Vaenlase viimsed ägedad kallaletungid Viru rindel Pljussa silla. Sala, Fedorovka ja Karostelli küla rajoonis. 31. dets. Vaherahulepingu allakirjutamine Eesti ja N.-Vene vahel Tartu rahukonverentsil. 1920. aasta 3. jaan. Vaherahu jõustumine Eesti ja N.-Vene vahel kell 10.30. 15, jaan. Balti riikide neljas konverents Helsingis. 2. veebr. Rahulepingu allakirjutamine Eesti Vabariigi ja N.-Vene vahel Tartus kell 00.45. 13. veebr. Asutav Kogu ratifitseeris Tartu rahulepingu Eesti ja N.-Vene vahel. 26. veebr. Sõjaväe demobilisatsiooni algus. 20. märts. Vabariigi Valitsus otsustas kaotada sõjavägede ülemjuhataja instituudi. 21. mai. Sõjaväe demobilisatsiooni 1. järgu lõpp. 15. juuni. Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse. 1921. aasta 26. jaan. Lääne-Euroopa liitriigid tunnustasid Eestit de jure. 22. sept. Eesti võeti vastu Rahvasteliidu liikmeks. Vabadussõja rinnete kaart.
 
Eestlased vabastasid Pihkva ja pidasid seal uhke võiduparaadi. Pihkvalased olid pisarateni liigutatud, õnnistasid ja tänasid Eesti vägesid nende kommunistide hirmuvalitsemise alt vabastamise eest.
Помощь Эстонии. Изъ освободителей г. Пскова первыми вошли въ городъ войска Эстонской республики, радостно встреченные всем населением. Полковникъ Булакъ-Балаховичъ въ это время отгонялъ коммунистические полки къ северу отъ Пскова, не давая имъ отступить на городъ и спасая тъмъ население отъ послъднихъ кровавых насилий. Услуга сыновъ эстонскаго народа освобождаюшемуся русскому народу останется навсегда въ нашей памяти. Горячая благодарность наша не ограничится словами. Къ этому мы хорошо помнимъ помощь, оказанную эстонскимъ правительствомъ Съверной русской армии во время ея формирования и до последнего момента. Да будетъ и впредь русская дружба съ эстонскимъ народомъ действительной и искренний. Крепко пожимаемъ руки героямъ эстонскаго народа, находящимся сейчасъ на защитъ Пскова. "Новая Россия". Псков. 31 мая 1919 г. |  Eesti Ajutise Valitsuse teade Vabadussõja algusest.
 Tulevane EVL-i juht, sõjaminister Andres Larka ja peaminister J. Poska kutsuvad kokku Eesti Rahvaväe!
 Eesti Vabariigi Eestimaa Päästmise Komitee käsk nr 1.
 Päevakäsk kõigile Eesti sõjaväelastele. 28. II. 1918. Eesti Sõjaväe ülem A. Larka ja Staabi ülem A. Tõnisson.
 Päevakäsk 1. Eesti Diviisile. 28. II. 1918. Eesti Sõjaväe ülem A. Larka ja Staabi ülem N. Reek.
Värbamisplakat (1918).
Vabadussõjaaegne Sõjavägede Ülemjuhataja k-mj. Johan Laidoner ja Ülemjuhataja staabiülem Jaan Soots.
Eesti mereväe, soomusrongide ja Kaitseliidu looja, viitseadmiral, poliitik ja EVL-liige Sir Johan Pitka. Tuli 1944 sügisel Soomest Eestisse Eesti armeed looma ja Punaarmee vastu võitlema. Jäi 1944 kadunuks. (Loe: estonica.org)
 Vabadussõja üks tuntumaid väejuhte Julius Kuperjanov (1894-1919)
NB! Tema esiisa kutsuti Kupperi (talu) Jaaniks. Vene ametnikud panid selle järgi perekonnanimeks Kuperjanov.  Karl Parts ja Anton Irv veel tsaariarmee mundreis. Kaks Eesti juhtivat soomusrongide divisioni juhti.
Kuperjanovlased ja soomusrongid - need moodustasid Vabadussõja tugevaima lõõgiüksuse. 
Soomusrong "Kapten Irv" Vabadussõjas.
 Scoutspataljoni õppursõdur Vabadussõja päevilt. Mütsil Eesti kokard ja Scoutspataljoni mütsimärk.
31. mai 1919 Pihkvas. Laidoner, Parts, Põdder, Masing ja Bulak-Balahhovitš.
Allkirjad Tartu rahulepingul (1920).
See on verega välja teenitud Eesti Vabariigi sünnitunnistus, mille kaasaegsed poliitikud on kahjuks vanapaberiks taandanud. Johan Pitka: „Meie Vabadussõda oli meie rahva sitkuse, kanguse ja vabadusiha avaldus. Julged teod ei sündinud mitte paberite, käskude ega tagalas asuvate staapide korraldusel, vaid iga rindemehe omaalgatusest ja teadlikust isetegevusest. Ainult nii võisime teha tegusid maal ja merel, Narva ja Pihkva all, Võnnu ja Riia all. Pean ütlema, et harva leidub ka niisugust ülemjuhatajat, nagu me seda õnneks kindral Laidoneri isikus leidsime. Tema mõistis ja oskas hinnata rahva, eriti sõjaväe isetegevuse suurt tähtsust.” |
| 
Eesti armee läks Lätile appi ja tõi lätlastele vabaduse. Eestlased organiseerisid Läti sõjaväe. Seda pole lätlased kunagi tahtnud eriti tunnistada.
Koos Vene valgete Loodearmeega läks Eesti armee Petrogradi vallutama. Koos Eesti ja Soome armeega oleks Petrograd langenud ja kommunistide lõpp oleks ligi olnud. Eestlased panustasid siiski minimaalselt, sest valged keeldusid "Eesti kubermangule" isesisvust andmast. Sellega olid šhovinistlikud Vene valged mänginud maha igasuguse võimaluse Venemaa kommunismist päästmiseks. |
 Vabadusrist Vabadusrist (algne ametlik nimetus Vabaduse Rist; lühend VR) on Eesti Vabariigi sõjaline autasu, mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega 3. märtsil 1919 (hilisema seaduse kohaselt on asutamisaeg 24. veebruar 1919). Vabadusristi autasul on kolm liiki: * sõjateenete eest (I liik) * isikliku vapruse eest (II liik) * tsiviilteenete eest (III liik). Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks. Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle kavalerile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a. 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 19. juunil 1925. Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest. Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna osadele isikutele anti ka mitu vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka Verdun'i linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Välja antud vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest esimest järku Vabadusristi välja ei antud. I liigi esimese järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas Albert I, Taani kuningas Christian X, Suurbritannia kuningas George V ja Itaalia peaminister Benito Mussolini. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele. |  Ülemelitnant Julius Kuperjanov langes Paju lahingus. |
Vabadussõja mälestusmedal
Eesti Vabadussõja mälestusmärk (asutatud 14. detsembril 1920) on Vabadussõjas osalenutele antud mälestusmedal. II. Märgi kirjeldus. 1918–1920 a. Eesti vabadussõja mälestusmärk on ümmargune prongsist raha, mille raadius 14 m/m. ja paksus 1,4 m/m. Märgi esimesel poolel on: Eesplaanil: paremal pool keskel mees – sõduri riietes, raudmüts peas, püss pea väljasirutatud kätes. Mehe kuju katab umbes 1/5 märgi eesküljest. Pahemal pool veidi tagapool – istub naine rukkivihkude peal, – tema ümber kolm last, neist hoiab üks ema seljatagant, käsi ema õlal, teine toetab ema vastu, – teda hoiab ema käega ümbert kinni, kolmas püsti ema ees. Tagaplaanil: paremal pool mehe tagant paistab rukkipõld, üsna taga kaugel vabrik suitseva korstnaga ja kirikutorn. Põllu ja tagumise pildi vahelisel tühjal ruumil kiri: “Kodu kaitseks”. Pahemal pool – ühekordne elumaja suitseva korstnaga ja puulatv. Märgi tagumisel poolel on: Üleval keskel: “1918–1920.” All ja mõlemal küljel äärel kunni 2/3kõrgust kokku pandud linti pealkirjaga: “Eesti Vabadus sõja mälestuseks”. Pahema poole keskel – alt keskelt kunni üles loorberipuu oks. Märgi keskel kaks ristipandud mõõka. |  |
   "Kaitse Kodu!" 1933. nr: 22. Vabadussõja algpäeva erinumber! | Loe lisaks: |
