Poliitikud tulevad ja lähevad - Eestimaa jääb! Peab jääma! Kõik Eesti heaks!
Vaba mehe uhke tervitus
Ori paljastab pea ja küüritab selja.
Tõnis Vardja. „Võitlus” 1933
Vaba lahtise parema käe ülestõstmine tervituseks ulatab oma algetelt tagasi kaugele ürgaega.
Kui sattusid vastastikku mehed, olgu sõja või rahuteel, siis otsustas nende kohtamise iseloomu see, kas tõsteti teisele vaenu avalduseks ja võitlusele kutseks relv, või sirutati välja lahtine käsi märgiks, et ta tervitab teises mehes oma sõpra ja liitlast, kelle vastu ta ei taha relva tarvitada.
Ligikaudu samasugused tervitusviisid, sõprusavaldused, lahtise käe, avatud peo väljasirutamine, või ka rohelise oksa ülestõstmine on praegugi veel väga laialt tarvitusel loodusrahvaste juures, kuigi seda mõningad uurijad iseloomustavad kõigepealt põhjamaa viikingite tervitusena.
Sellena on pühitsenud seda traditsiooni ka näit. rootslased ja soomlased.
Rootsi üliõpilaste käe ülestõstmine tervituseks „hei"-hüüuga, samuti kui soomlaste sõjakalt konutav „hei-hei,” on ju tuttav kõigile, kes nendega kokku puutunud juba ammu enne kui näit. fašism tekkis Itaalias.
Kui vana see tervitushüüd ise just on, seda on raske ütelda. Rootslased kinnitavad, et see olevat olnudki vanade viikingite tervitushüüe. See ei ole võimatu, kuna ka eestlaste „hõi,” kui me vaid tohiksime säärasele puht häälendlikute (onomato poeetilisele) hüüule rakendad ulatuma, tagasi sellesse aega, kus keelemehed arvavad eesti keeles oleval toiminud e ja õ hääliku omapäraseid muudatusnähteid.
Kuid igatahes kindlasti on tõestatav, et käe ülestõstmise komme tervitusena, eriti sõjameheliku ja vaba mehe tervitusena, on ka eestlaste, läänemere viikingrahva juures tarvitusel olnud juba muistsel iseseisvuse ajal.
Otsesed üriklikud andmed selle kohta küll puuduvad, kuid need teated, mis asja kaudselt valgustavad, kõnelevad seda selgemat keelt.
Relva ülestõstmise komme sõjakuulutusena ja võidule margina kui ka ähvardusena, leiab Läti Hendriku kroonikas mitmel puhul mainimisi.
Kui 1207. a. lätlased hakkasid sakslasi hässitama eestlaste kallale, ja ise tagasi nõudma saaki, mida eestlased olid lätlastelt ohtrasti võtnud, siis „...eestlased põlgasid ära lätlaste rahu... rääkides kogu aeg lätlaste vastu. Ja kui nad üksteist olid kõige teravamate odadega ähvardanud, läksid nad mingi rahuleppeta uuesti minema.”
Sõprusliidu loomisel aga heideti relv maha, „astuti paganliku kombe järele mõõgale,” seletab teisal Läti Hendrik, liivlaste vastuhakkamist sakslastele kirjeldades.
Küll kuuleme ükskord ka pea paljastamisest, kuid see on niivõrd erakordne juhul, et kroonik seda just eraldi rõhutab.
Kui nimelt liivlased sakslastele 1215. a., kui eestlastega oli üldine rahu maksmas, vastupanu organiseerisid, ja kõik liivi vanemad olid kogunenud Dabrieli linnusesse Satteielesse, ja Võnnu ordumeister oma meestega seda ründama ilmus, siis lätlaste vanem Ruskin, keda mõned uurijad peavad päritolult liivlaseks, tervitanud linnuse valli pealt Bertoldi draugusena, „draugus'ina” (läti keeles sõber). Bertoldi aladel asusid nimelt ka nagu Ruskinilgi lätlased, ja kõne juures võtnud kiivri peast.
Kuid see pea paljastamine, oli ka läti vanema kohta ebatavaline, ja ta pidi selle eest eluga maksma: ta sai sealsamas surmava noole pähe, kuigi see pea paljastamine ei olnud mõeldud küll tervitusena, kuid siiski sõbralikuks, võib-olla ka natuke nöökavaks jutuajamiseks, kuna kiivri näokaitse on kaugelt kõnelemisele väga takistav ja häält sumbutav.
Pea paljastamine aga muidu tähendas allaandmist, orjalikku isanda meelevalla heitmist. Orjadel, nagu hilisemast ajast naistegi kohta teateid, lõigati isegi juuksed lühikeseks, paljapeasuse lisatunnusena.
Märgu andmine ja oma meeste tervitamine käetõstmisega näib aga käsikäes olnud samataoliste rühma märkide ja lippude tõstmisega, millest meil samuti Läti Hendriku kroonikas teateid.
Need kaudsed andmed lasevad kindlasti oletada, et nii nagu teistel rahvastel ja sõjameestel vanal ajal, ka eestlastel, kui sellel ajal sõjakamal ja uhkemat Läänemere rahval, oli lahtise vaba käe ülestõstmine tervitamiskombeks, mis tähtis vaba mehe austuse ja sõpruse avaldust omasugusele.
Meie teatrid, kes lavastanud muinasaineid, on selles mõttes ka täiesti õieti Lembitut lasknud tervitada käe tõstmisega.
Muidugi ei ole see tervitusviis, nagu märgitud, eriomane ainult põhjamaa rahvastele, vaid ta on maksvusel olnud igal pool, kus asjamehed kandsid relva, (Nüüdne auandmine käe kõrva ääre või sirmi juure panemisega on tekkinud hoopis hilisemal ajal kokardi osutamisena, teatud rühmitusesse kuuluvuse rõhutamisena prantslaste juures.)
See tervitusviis oli maksvusel siis, kui rahvaste ja isikute enesetunne oli küllalt tugev selja sirge ja rinna üleval hoidmiseks, kuna küüru tõmbamine ja pea paljastamine ainult kõige vägevamate autoriteetide ees alles aegamööda siirdus galantsusena ka daamide austamisele ja aegade jooksul iga mehe ees küürutamisele ja pea paljastamisele.
Ei ole siis ime, et Mussolini Itaalia rahva uue enesetunde äratamisel võttis uuesti tarvitusele vanade roomlaste uhke sõjamehe tervituse, kes julgeb vabalt igale ühele silma vaadata.
See on sümboolseks saanud kõigi rahvuste tõusu ajastule, kus pühitsetakse uuesti neid pärimusi, mis elasid siis, kui rahvad kandsid veel rinnus julget südant, ja kui osati kuulda selle südame verehäält, oma rahvusesse kuulumise kategoorilist imperatiivi.
Kui mõned hädaldavad, et ka hitlerlased tarvitavad sama tervitusviisi, siis pole sest häda, sest kuigi ta rootslaste „hei'st” ja eestisugu rahvaste „hõi'ist” on teinud sakalaste „heil,” siis ometi ei ole germaani rahvastel selle tervitusviisi peale vähem õigusi kui eesti-soomesugu ja romaanirahvastel, ja see saagu ainult loetud üheks teeneks natsionaal-sotsialistide äratustöö kohta saksa rahva seas, et nad on oskanud austada sama tervitusviisi, millega eestlaste esivanemad on esitanud oma iseseisva vaba rahvuse uhkust.
Sellepärast vaatame julgelt silma Igale ühele,
ja tõstame käe – kas relvaga või relvata,
oleneb sellest, kellega meil tegemist.
Kaasvõitlejatele tõstame vaba käe:
„JÕUDU”,
võitluseks.
 Viru vanne (Tõotus). Kristjan Raud 1928. Eepose "Kalevipoeg" ainetel.
Pilt: Eesti Kunstimuuseum |  Sellel maalil võib näha Vana-Rooma tervitust.
Jacques Louis David "Horatiuse vanne" 1784 PS! Käetõstmine tervituseks on üheks iidsemaks ja loomulikumaks, võiks õelda isegi instinktiivseks inimestevaheliseks tervitusviisiks. Ühe käe tõstmine on tervitus, kahe käe tõstmina alistumise, allaandmise väljendus. |
 |  |
 |  NALI SAI TÕEKS: Ehk päev-paar enne riigipööret valminud ja mitte kunagi ilmunud karikatuuril anuvad erakonnad Toompeal istuvalt Pätsilt riigis korra majja löömist. |
Päts ütles 1934, et eesti rahvas on haige ja tema on põetaja (sest rahvas toetas valimistel vabadussõjalasi, mitte aga teda). Ravimiks oli "juhitav demokraatia" ehk Pätsi diktatuur, mida ta teostas dekreetide ja kaitseseisukorra toel.
Alles 1940. juunis kuulutas J. Vares-Barbarus eesti rahva taas terveks....
Päts määras sõjavägede juhiks kindral Laidoneri. Kehtestti vaikiv ajastu. Riigi lõpp oli lähedal...
Päts ärkas alles siis, kui venelased sees oli. Siis ta kutsus Hjalmar Mäe enda juurde ja kahetse südamest, et oli vabadussõjalased vangi pannud ja riiki pööranud. Nüüd pakkus ta vabadussõjalastele riigijuhtimist...kuid kainenemine oli toimunud liiga hilja.
"Hjalmar Mäe mälestused. Kuidas kõik teostus" ainetel.
 |  |
