Poliitikud tulevad ja lähevad - Eestimaa jääb! Peab jääma! Kõik Eesti heaks!
|
Kaitseväe juht Ants Laaneots. Üks tõsine eesti mees. |
VIDEO: Eesti Vabariik 90. A. Laaneotsa kõne. 2008
|
|
Siber võttis Ants Laaneotsalt lapsepõlve
Ants Laaneots, kunagine Nõukogude armee ohvitser ja praegune Eesti kaitsejõudude peastaabi ülem, oli vaid aasta ja kolm kuud vana, kui ta 25. märtsil 1949 Pärnumaalt Siberisse küüditati. Kui vanalt te Siberit mäletate? Kuni neljanda eluaastani mäletan üksikuid episoode. On meeles, kuidas mind esimest korda jalgratta sadulasse tõsteti. Ja oma ema mäletan elusana... Ta suri jõululaupäeval 1952, mina polnud siis veel neljanegi. Teil küüditati kogu pere? Jah, kes kodutalust kätte saadi, läksid kõik. Ega äraviijad vaadanud, olid sa noor või vana. Rongile viidi ema, onu Elmar ja mind. Teisi kodus polnud ja kaks onu, kes kusagil väljas olid, jäidki küüditamata. Miks teid küüditati? Ametlik süüdistus oli kulaklikkus ja bandiitidele kaasa aitamine. Pere toetas metsavendi? Isa oli metsas! 1948. aasta sügisel kukkus tema kinni ja märtsis 1949 oli meil sõit. Kui kaua Siberis olite? Tagasi koju saime suvel 1958, pärast amnestiat, seega olime seal üheksa aastat. Algus oli onu Elmari jutu järgi väga raske. Õnneks jõudis ta kaasa võtta päris palju riidekompse, mida sai kohalike elanikega toidu vastu vahetada. Nii jäime alguses ellu. Paari-kolme aastaga ehitasime mingi osmiku ja sättisime elu sellisele rajale, et nälja- ja külmasurma polnud vaja enam karta. Onu Elmar oli tisler, tegi kõike asju akendest-ustest kuni regede ja vankriteni välja ning saavutas kiiresti lugupidamise. Aastatel 1950 ja 1951 surid paljud väljasaadetuist, kes ei pidanud karmile keskkonnale ja suhtumisele vastu. Üks minejaid oli minu ema. 1958. aastal olite... ... kümneaastane. Meil oli keelatud elada suurtes linnades, Tallinnas ja Tartus. Onu hakkas asju ajama, et saaks Pärnumaal Saarde vallas oma kodutalu tagasi osta. See oli vahepeal kolhoosile antud. Aasta aega käis kirjavahetus, kuni ministrite nõukoguni välja. Igasuguseid tõendeid oli vaja, et üks kulak võiks üldse midagi tagasi osta. Mina elasin ja õppisin sel ajal tädi juures Orajõel. 1959. aastal õnnestus kõiki oma rahasääste kokku pannes majad tagasi osta ja kolisime oma kodutalu hoonetesse uuesti elama. Läksin Kilingi-Nõmme keskkooli. Mis teie isast sai? Pärast seda, kui isa kinni võeti, polnud temast midagi kuulda. Alles 90. aastate alguses sain lõpuks tõendi, et isa suri vangilaagris 1953. aastal. Tal oli verevalum ajju. Kaitsepolitsei tõi teile küüditamise taas väga teravalt meelde, kui uurija kutsus teid Vassili Beskovi asjus ülekuulamisele? Jah... Uurija tutvustas materjale, mis olid seotud meie pere küüditamisega Siberisse, näitas kõiki õiendeid ja dokumente, osa neist Beskovi kirjutatud... Võibolla on minu õnn see, et olin siis nii väike ja minu hinge küüditamine teravat elamust ei jätnud, sest ma ei mõistnud toimunut. Oleksin ma juba ise aru saanud, mis 25. märtsil 1949 toimus, olnuks ka minu emotsioonid sootuks teravamad. Praegu on juba hilja reaküüditajate vastu viha pidada, nemad olid käsutäitjad, väikesed mutrid suures masinas. Kas neile peaks andestama? Nii päris mitte... Aga ma küsiksin hoopis, miks ei ole maailm andnud sovjetlikule punarezhiimile samasugust hinnangut nagu anti fashismile? Nagu NSV Liidus polekski alates 1917. aastast toimunud plaanipärane genotsiid oma rahva vastu ja hukkunud oluliselt rohkem miljoneid inimesi, kui neid tappis hitlerlik Saksamaa. Ei taha fashismi õigustada, aga hinnang peaks olema adekvaatne. Võitjate üle kohut ei mõisteta? See on poliitiline aspekt. Teine on aga inimlik aspekt, ja rezhiim kui niisugune peaks leidma hukkamõistu. Kas usute, et poliitikas on peale kaine arvestuse kohta ka inimlikkusel? Tean paljutki, mis poliitika kohta öeldakse ja kui räpane see kõik on. Aga siiski... Võibolla mõistis maailm hitlerismi sellepärast nii teravalt hukka, et Euroopa elas selle oma turjal üle. Tänu raudsele eesriidele aga ei teatud täpselt, mis toimus NSV Liidus, ja kümnete miljonite inimeste hukkumine Venemaa avarustes Euroopat otseselt ei puudutanud. Üks välisajakirjanik avaldas kord imestust, et miks need, keda küüditati, ei helistanud politseisse? Millisesse politseisse? Lääne inimesed olid nii kaugel kõigest, mis siin toimus, et nad ei suuda sellest aru saada. Nüüd nad esitavadki taolisi naiivseid küsimusi. Neile on mõeldamatu, et keegi tuleb öösel, koputab uksele ja ütleb, et kompsude kokkukorjamiseks on aega 20 minutit, istute veoauto kasti, siis rongi peale ja teid viiakse maailma teise otsa. Meie perele anti pool tundi, et asjad pakkida ja kodused majapidamistööd lõpetada. Kohalikud asjamehed - kolhoosi esindajad - ootasid kõrval, et meie talu siis kohe üle võtta. Kas olete hiljem neid kohalikke asjamehi näinud? Kui poisike olin, siis onu näitas kaugemalt kahte meest, et vaata, nemad olid sel öösel koos venelastega. Nüüd on mõlemad surnud. Miks te keeldusite esitamast süüdistust Vassili Beskovi vastu, kuigi tema oli üks teie perekonna küüditajatest? Ei, ma ütlesin, et ei tunne tema vastu viha. Esiteks on nii palju aega möödas. Teiseks pole teda kunagi isiklikult kohanud. Kolmandaks pean Beskovi pisikeseks mutriks totalitarismi vägivallamasinas. Muidugi, tegelikult oli ka tollal inimestel võimalik teha oma valik ja kes ei tahtnud julgeolekus töötada, võis sealt ära minna. Beskov ei läinud, ilmselt talle meeldis seal. Eks kohus nüüd langetab õiglase otsuse. Kas tingimisi karistus on küüditajale õiglane karistus? See on kohtu otsustada, kohus mõistab õigust. Mida saab minevikust andestada ja mida mitte? Andestada ei saa teadlikke inimsusevastaseid kuritegusid. Mida te tunnete, kui vaatate oma koduarhiivis Siberis tehtud väikseid mustvalgeid fotosid? Üsna raske vastata... Laps on laps ja temal on ju oma maailm. Kui hakkasin juba jalgadele tõusma ja mõistus pähe tuli, tekkisid sõbrad ning erilist vahet ei tehtud, olid sa eestlane või venelane. Kohalikud lapsevanemad püüdsid oma poegi-tütreid küll eesti lastest eemal hoida, et meie olevat fashistide perekondadest. Äsja oli ränk sõda lõppenud, kõigis peredes keegi sõtta jäänud, eks sealt see viha. Aga ometi ei mõista ma pimedat viha laste vastu, meie olime ju pärast sõda sündinud... Kuivõrd on need kümme aastat teisse oma jälje vajutanud? Jälg on see, et mul pole olnud korralikku lapsepõlve. Kaotasin mõlemad vanemad, onu pidi hommikust õhtuni töötama, ta püüdis mulle küll igati pere eest olla, aga paljut ta üksinda suutis... Lugema õppisin piibli järgi. See oli ainus eestikeelne raamat, mille onu kodust kaasa võttis. Kui tahtsin välja kolama minna, siis enne pidin pool tundi valjul häälel piiblit ette lugema. Oli õudne vaev lugeda vanas gooti tähestikus, aga tänu sellele sain eesti keele selgeks. Ja piiblit teadsin päris hästi. Sealt siis see andestamise noot? Püüan lähtuda rohkem kainest mõistusest. Nii arvangi, et praegu on juba hilja õiendada arveid vanameestega, kes ise aasta-kahe pärast hinge vaaguvad. Aga nende tegudele tuleb hinnang anda, et üldsus sellest teaks. Kuid mis on tegemata? Pole rahvusvahelist hinnangut NSV Liidus toimunud massikuritegudele. Kas küüditamine ja kümme aastat Siberis ei sundinud teid kõhklema, kui 60. aastate keskpaigas NSV Liidu ohvitseri elukutse valisite? See oli pikk mõtisklus ja arutelu iseendaga, et mis on olnud ja mis tuleb. Sõjaväelase elukutse huvitas mind ja sõjakooli astumine oli unistuste täitumiseks ainus võimalus. Pealegi, olin siis 18 aastat vana ja poliitikale oma elu korraldamisel selles eas tavaliselt ei mõeldud. ARVAMUS Vassili Beskov perekond Laaneotsa küüditaja Kolm aastat kriminaalhooldaja järelevalve all on väga karm karistus inimesele, kes pole kellelegi midagi halba teinud. 1949. aastal NKVDs töötades andsin ma Kilingi-Nõmmel küll mingitele õienditele allkirju. Sain oma ülemuselt Nazarovilt käsu ja täitsin seda. Olin käsutäitja. Kuidas andmeid inimeste kohta koguti, ma ei tea. Arvasin, et on vaja statistika jaoks. Mina pole ühtki inimest Eestist välja saatnud. Küüditamisest ei teadnud ma midagi. Kuulsin sellest pool tundi enne esheloni väljumist. Olen vana mees, mul on närvivalud. Häbi, et teie, ajakirjanikud, mind rahule ei jäta. Mati Hint keeleteadlane Märtsiküüditamine on Eesti rahva ajaloos aktsioon, mille kestel Eesti rahvastik kandis paari päevaga oma ajaloo kõige suuremaid kaotusi. See kohustab. Kõik Eesti maakonnad ja linnad väärivad oma märtsiküüditamise koguteost. /…/ Loodetavasti aitab vabariigi presidendi algatus - Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvahelise komisjoni ellukutsumine - kaasa ka küüditamisraamatute süstemaatilise seeria koostamisele. Jaan Sootak Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Oluline on anda riiklik hinnang, et inimene on süüdi. Aga karistuse rangust ei ole mõtet taga ajada. Näiteks sakslased on hakanud süüdi mõistma omaaegseid kohtunikke, prokuröre ja piirisõdureid, kes tulistasid põgenejaid, aga karistused ei ole kuigi ranged. Verejanuliseks minna on alusetu. Allikas: TOOMAS SILDAM (Tartu PM, 24.03.99) |
 Ennem Laaneots presidendiks, kui uus Päts/Simm! Riigikaitse olgu prioriteet! Tugevat riigikaitset läheb meil ehk juba homme praktikas vaja. Riigikaitse pole naljaasi!
Hinnanguid Laaneotsale Mõni heidab Laaneotsale ette seda, et ta vabatahtlikult teenis okupantide armees. Armees, mis levitas vägivaldselt kommunismi ja ikestas paljusid rahvaid. Tõsi ta on, kuid meetutagem eesti Vabadussõda ja küsigem endalt, kust tulid need sõjakogemusega ohvitserid, kes viisid eeti Vabadussõjas võidule? Vastus on - nad tulid Vene Impeeriumi imprialistlikust armeest. Amet meest ei riku. Loevad üksnes mehe teod. Ega see poleks parem olnud, kui kõik eesti mehed oleksid botaanikuteks või pagariteks hakanud. LeoKunnas.ee  Leo Kunnase romaan «Sõdurjumala teener» võitis 2000. aasta romaanivõistlusel 2. auhinna. Varem ilmunud «Kustumatu valguse maailm» sai 1991. aastal ajakirja «Looming» aastapreemia. Mõlemad lood viivad lugeja keskkonda, kus ei kehti meie harjumuspärase tavaelu reeglid, vaid toimub halastamatu võitlus nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.
Iga poisike peaks selle raamatu kohustuslikus korras läbi lugema! |
Kõike, mis endal oli, jagati teistega
Hendrik Langholz-Laaneots
Vabadussõjas käinud mehed said talud, kuid nendega tuli alles hakata
vaeva nägema. Pärnumaa soodest ei saanud imeväel viljakandvat maad. Abi
otsiti vennastekoguduse eestseisja Hendrik Laaneotsa käest, ta aitas,
kuni vaesus teda ennast ähvardama hakkas. Mida ütleb vanaisa teguviisi
kohta kindral Ants Laaneots 90 aastat hiljem?
Hendrik Laaneots 1867 - 1943 (enne eestistamist Langholz), rahvavalgustaja, vennastekoguduse eestseisja.
Kuus jalga pikk, suur, vägeva habemega mees Hendrik Langholz lõi talu peretoa nurka seatud väikesele orelile hääled sisse ja laulis koraali: „Oh mu vaene süda...“.
„Kui vanamees seda mängis, oli tal vesi silmas,“ kõneleb Hendrik Langholzi lapselaps Heino Laaneots, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Montreali koguduse õpetaja.
Vanamees laulis, tütred ja pojad laulsid kaasa. Teinekord puhusid nad koos pilli ja tegid näitemängu.
Hendrik Langholz (pärast eestistamist Laaneots) oli küla sool, rahvavalgustaja. Ta muretses oma pere pärast, aga vennastekoguduse vaimus jagas ta oma Kilingi-Nõmme lähedase ligi 50-hektarise Kauoja (ametlikus kirjas Mesipuu-Peks III) talu ande vennalikult ka abivajajatega.
Hendriku suurest perest võtsid kaks poega, Aleksander ja Elmar, osa Vabadussõjast, Elmar sai veel Limbaži all haavata.
Omamoodi lahingud jätkusid Kilingi-Nõmme kandis pärast sõja lõppugi – lahingud Tammsaare laadis, talupoegade ja maa vahel.
Vabadussõjast osavõtnutele jagati sealkandis talusid, aga kuhu!
„Mis mehed riigi käest vastu võtsid, oli kõlbmatu: sood, rabad,“ kõneleb Heino Laaneots. „Abi tuldi otsima Kauojale. Vanaisa andis puid, vanaisa laenas hobuseid, vanaisa pidi süüa ka andma. Kristlase kohustus: igale anda, kes küsib.“
„Vana oli nii helde, et üle valla joosti tema juurde.“ Nii rääkis väikesele Antsule tema vanaisast onu Elmar, kui nad väljasaadetutena Siberis olid.
Kolm korda oli Kauoja koht oksjoniohus, aga lapsed aitasid ning võlad said makstud.
Hendrik Laaneots suri 1943. aastal, Ants Laaneots sündis viis aastat hiljem ja oma vanaisa ei näinudki. 1958. aastal, kui Ants ja onu Elmar Siberist Kauojale viimaks tagasi said, oli kapisuurune orel peretoas alles, aga puust ja tinast viled olid välja kistud.
Kauoja talu tulevasele pärijale Antsule meeldis nendega vilistada. „Mis sa tirtsutad, pane ära,“ keelas poisi kasvataja, onu Elmar.
Võimuvahetus oli pööranud Pärnumaa Kilingi-Nõmme jõuka ning iseseisvusmeelse kandi justkui pea peale. Talude lõhkumised, metsavendade vastupanu, küüditamine, viimased meeleheitlikud tulistamised.
„Kuidas see ometi on: Jumal on hea, aga inimesed on kurjad,“ oli Hendrik Laaneots sellesinase maailma kohta nõutult küsinud.
„Minule andis vanaisa inimeseks olemise alguse kätte,“ sõnab Heino Laaneots. „Elu läheb edasi, mitte nuiaga võitlemise poole, vaid inimsuse, sõnadega jutuajamise poole. Vanaisal oli aimdus sellest olemas.“
„See on see, mida saab praegu õppida ajast, mil elati vaesemalt, aga ka teiste jaoks leiti midagi,“ ütleb Heino Laaneotsa tädipoeg, Eesti kaitseväe juhataja Ants Laaneots. „Ehk tuleb see jõukuse kasvuga tagasi, aga sinna on pikk maa.“
Kauoja tare, kus kunagi mängis orel, on kahjuks hävinud, aga maja ees kasvanud tammepuu püsib alles ning kasvatab tõrusid.
Eesti90.ee
Hendrik Laaneots 1867 - 1943 (enne eestistamist Langholz), rahvavalgustaja, vennastekoguduse eestseisja.
Kuus jalga pikk, suur, vägeva habemega mees Hendrik Langholz lõi talu peretoa nurka seatud väikesele orelile hääled sisse ja laulis koraali: „Oh mu vaene süda...“.
„Kui vanamees seda mängis, oli tal vesi silmas,“ kõneleb Hendrik Langholzi lapselaps Heino Laaneots, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Montreali koguduse õpetaja.
Vanamees laulis, tütred ja pojad laulsid kaasa. Teinekord puhusid nad koos pilli ja tegid näitemängu.
Hendrik Langholz (pärast eestistamist Laaneots) oli küla sool, rahvavalgustaja. Ta muretses oma pere pärast, aga vennastekoguduse vaimus jagas ta oma Kilingi-Nõmme lähedase ligi 50-hektarise Kauoja (ametlikus kirjas Mesipuu-Peks III) talu ande vennalikult ka abivajajatega.
Hendriku suurest perest võtsid kaks poega, Aleksander ja Elmar, osa Vabadussõjast, Elmar sai veel Limbaži all haavata.
Omamoodi lahingud jätkusid Kilingi-Nõmme kandis pärast sõja lõppugi – lahingud Tammsaare laadis, talupoegade ja maa vahel.
Vabadussõjast osavõtnutele jagati sealkandis talusid, aga kuhu!
„Mis mehed riigi käest vastu võtsid, oli kõlbmatu: sood, rabad,“ kõneleb Heino Laaneots. „Abi tuldi otsima Kauojale. Vanaisa andis puid, vanaisa laenas hobuseid, vanaisa pidi süüa ka andma. Kristlase kohustus: igale anda, kes küsib.“
„Vana oli nii helde, et üle valla joosti tema juurde.“ Nii rääkis väikesele Antsule tema vanaisast onu Elmar, kui nad väljasaadetutena Siberis olid.
Kolm korda oli Kauoja koht oksjoniohus, aga lapsed aitasid ning võlad said makstud.
Hendrik Laaneots suri 1943. aastal, Ants Laaneots sündis viis aastat hiljem ja oma vanaisa ei näinudki. 1958. aastal, kui Ants ja onu Elmar Siberist Kauojale viimaks tagasi said, oli kapisuurune orel peretoas alles, aga puust ja tinast viled olid välja kistud.
Kauoja talu tulevasele pärijale Antsule meeldis nendega vilistada. „Mis sa tirtsutad, pane ära,“ keelas poisi kasvataja, onu Elmar.
Võimuvahetus oli pööranud Pärnumaa Kilingi-Nõmme jõuka ning iseseisvusmeelse kandi justkui pea peale. Talude lõhkumised, metsavendade vastupanu, küüditamine, viimased meeleheitlikud tulistamised.
„Kuidas see ometi on: Jumal on hea, aga inimesed on kurjad,“ oli Hendrik Laaneots sellesinase maailma kohta nõutult küsinud.
„Minule andis vanaisa inimeseks olemise alguse kätte,“ sõnab Heino Laaneots. „Elu läheb edasi, mitte nuiaga võitlemise poole, vaid inimsuse, sõnadega jutuajamise poole. Vanaisal oli aimdus sellest olemas.“
„See on see, mida saab praegu õppida ajast, mil elati vaesemalt, aga ka teiste jaoks leiti midagi,“ ütleb Heino Laaneotsa tädipoeg, Eesti kaitseväe juhataja Ants Laaneots. „Ehk tuleb see jõukuse kasvuga tagasi, aga sinna on pikk maa.“
Kauoja tare, kus kunagi mängis orel, on kahjuks hävinud, aga maja ees kasvanud tammepuu püsib alles ning kasvatab tõrusid.
Eesti90.ee
Venemaa geopoliitilised huvid Baltikumis
Ants Laaneots kinnitab, et idanaabri huvi Balti regiooni vastu peavad kajastuma ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.
Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise eel on väikesed Balti riigid langenud oma idanaabri räige poliitilise, majandusliku ja propagandistliku rünnaku alla. Venemaa jätkuv ebasõbralik tegevus tekitab vajaduse tulla uuesti tagasi nende põhjuste juurde, millest selline käitumine tingitud on.
Suure naabri pikaajalistel erihuvidel Balti regioonis on mitmeid poliitilisi, majanduslikke ja sõjalis-strateegilisi põhjusi.
Poliitilistest põhjustest on tähtsamad:
• Soov taasallutada oma ülemvõimule 1991. aastal kaotatud, Vene impeeriumile teatud vaheaegadega ligi kolmsada aastat kuulunud alad ja säilitada nii Peeter I raiutud «Balti aken Euroopasse».
• Suurvene ekspansionism – ajalooline tung riigi tugevnemise ajajärkudel vallutada ja alistada naaberrahvaid. Venemaa teaduslikes ja poliitilistes ringkondades on kõlanud ka idee, mille kohaselt võiks eesmärgiks olla «ökoloogiliselt puhta Baltikumi» asustamine venelastega elanikkonna migratsiooni teel, mis võimaldaks «Balti riikide probleemi lõplikult lahendada».
• NATO ja Euroopa Liidu laienemise tõkestamine itta, kuna nad ohustavad Venemaa suurriiklikke huvisid. Soov tekitada «hall tsoon», mille taasallutamise juurde võiks sobival ajal tulevikus uuesti tulla. Märkida tuleb ka võitlust lääneliku demokraatia ja tsivilisatsiooni mõjude levimisega Ida-Euroopasse ja Venemaale.
Majanduslikud põhjused:
• Balti riikide, nende raudteede, heade sadamate ja merekommunikatsiooniliinide strateegiline tähtsus Venemaale idast läände liikuvate kaupade transiidi jaoks. NSV Liidu sadamate 1980. aastate käibestatistika näitab, et läänesuunalistel kaubavedudel tehti ligi 30% kõikide laevade vedudest läbi Leningradi, 70% vedusid toimusid aga läbi Balti riikide ning Kaliningradi oblasti sadamate.
Juba praegu on Euroopa Liidu osakaal Venemaa väliskaubavahetuses lähenemas 50 protsendile ja võib selle tulevikus isegi ületada, kusjuures lõviosa kaupadest liigub Balti riikide kaudu. Veoste maht suureneb pidevalt.
Nii moodustas Eesti tuleviku-uuringute instituudi andmetel transiitkauba vedu ainult läbi Eesti sadamate 2002. aastal 33626 tuhat tonni, 1994. aastal näiteks 8788 tuhat tonni.
• Eesti, Läti ja Leedu kui arenenud tööstus- ja põllumajandusregiooni majanduslik tähtsus.
Sõjalis-strateegilised kaalutlused:
• riigipiiri nihutamine piki Läänemerd kulgevale joonele parandaks oluliselt Venemaa julgeoleku keskkonda loode suunal ja välistaks igasuguse kallaletungi võimaluse sellelt;
• Venemaa õhukaitsesüsteemi paiknemine Balti riikides tõstaks Vene sõjaväe juhtkonna arvates oluliselt tema efektiivsust;
• Balti riikide valdamine annaks Venemaale võimaluse opereerida oma sõjalaevastikuga avamerel ja kontrollida kogu Läänemere basseini. Balti regioon on alati olnud hea strateegiline lähtepositsioon Venemaale tegutsemiseks Lääne- ja Põhja-Euroopa suunas;
• kartus, et NATO võib kasutada Balti riike kui sillapead kallaletungiks Venemaale;
• Eesti läheduses asuva Venemaa «teise pealinna», strateegiliselt ja majanduslikult tähtsa Sankt-Peterburgi piirkonna julgeoleku tagamine. Meenutame siin, et just seda argumenti kasutas NSV Liit ettekäändena kallaletungiks Soomele 1939. aastal.
Meie hiiglasliku idanaabri enam kui tuhandeaastases ajaloos on olnud mitmeid hiilguse ja languse perioode.
Ühel viimastest, pärast inglastele, prantslastele ja türklastele kaotatud 1853.–1856. aasta Krimmi sõda, sellele järgnenud revolutsioonilisi sündmusi Venemaal, mis kulmineerusid pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal, olid impeeriumi autoriteet ja mõju Euroopas nullilähedased.
Otsides teed riigi võimsuse taastamiseks, küsis tsaar Aleksander II oma riigikantslerilt vürst Aleksandr Gortðakovilt, milline peaks olema Venemaa poliitika tema nõrkuse perioodil. Riigikantsleri soovitused, mis hiljem said nimetuse Gortðakovi doktriin, olid põhimõtteliselt järgmised:
• hoida Venemaa eemal igasugustest välistest komplikatsioonidest, mis võiksid kas või osaliseltki tõmmata ära jõud riigi majanduslike ja sisepoliitiliste probleemide lahendamiselt;
• teha kõik võimalik, et Euroopas ei toimuks Venemaale kahjulikke muudatusi jõudude ja mõjusfääride jagunemises;
• hoida impeeriumi poolt varem saavutatud poliitilisi ja territoriaalseid positsioone;
• stabiliseerida riigis sisepoliitiline olukord, taastada jõud ning ressursid ja tagada Venemaa tugevnemine;
• kriisist välja tulles jätkata oma rahvuslike (loe imperialistlike – A. L.) huvide realiseerimist.
Vene endine välisminister Igor Ivanov kinnitab oma raamatus «Novaja rossiiskaja diplomatija», et targa vürsti pooleteise sajandi tagused soovitused on olnud Vene Föderatsiooni välis- ja sisepoliitika kontseptuaalseks aluseks viimase aastakümne jooksul. Idanaabri käitumise analüüs näitab, et sellel kinnitusel on tõepõhi all.
Venemaa on välja tulemas pikaajalisest poliitilisest ja majanduslikust kriisist, millesse ta langes pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal.
Aastavahetusel 2002/2003 määras Venemaa president Vladimir Putin valitsusele kolm kõige tähtsamat ülesannet: 1) kahekordistada lähima kümne aasta jooksul riigi sisemajanduse kogutoodang; 2) kiiresti taastada Venemaa sõjaline võimsus; 3) parandada elanikkonna sotsiaalset heaolu.
Stabiliseerinud sisepoliitilise olukorra ja saavutanud positiivse arengu oma majanduses (Venemaa sisemajanduse koguprodukt kasvas Izvestija andmetel aastatel 1999–2003 35,7% ehk keskmiselt 6,3% aastas), muudab meie idanaaber oma poliitikat üha enam neoimperialistlikuks.
Seda on näha Vene poliitilise eliidi poolt laialt toetatud postnõukogude ruumis «liberaalse impeeriumi» loomise idees; möödunud aasta oktoobris avalikustatud uues (nn Ivanovi) sõjalises doktriinis; sõjalise eelarve kiires tõusus (üksi kaitseministeeriumile on 2004. aastaks eraldatud 2,7% SKPst ehk 411,4 miljardit rubla, s.o 15,5 miljardit USD, võrreldes 344,5 miljardi rubla ehk 11 miljardi USDga 2003. aastal).
Samuti venelaste püüdes säilitada oma sõjaväebaasid Transnistrias, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning luua isegi uusi – nagu õhujõudude baas Kantis, Kirgiisias; Ukrainale esitatud territoriaalsetes pretensioonides Musta mere Kertði väinas asuva Tuzla saare suhtes; Kremli püüdes saavutada riigis kontroll massimeedia ja suurettevõtluse üle; hiljutistes Riigiduuma valimistes, mis tõid Venemaal võimule natsionaalðovinistlikud poliitilised jõud.
Erilise rahutuse Venemaaga piirnevates riikides on kutsunud esile tema uues sõjalises doktriinis väljendatud nn ennetava löögi võimalus naabrite pihta.
Kaitseminister Sergei Ivanovi selgituste kohaselt võib vägivaldne sekkumine teiste riikide asjadesse toimuda kolmel juhul:
• kui naaberriigi territooriumilt lähtub mingi oht Venemaale;
• kui rikutakse Vene kodanike õigusi ja vabadusi;
• kui naaberriigis on ebastabiilsuse oht ja keskvõim pole suuteline kontrollima oma territooriumi.
Öeldust pole raske mõista, et ettekääne jõu kasutamiseks on vajadusel üpriski kergesti leitav.
President Putini eesmärk on taastada Venemaa kui tugeva majanduse ja tsentraliseeritud võimuga, võimsate relvajõududega suurriik, mis oleks võimeline nn multipolaarse maailma teooria kohaselt võrdselt teiste suurriikidega kaasa rääkima maailma probleemide lahendamisel.
Vene poliitikud ei varja, et järgneva arenguetapi eesmärgid näevad ette Venemaa mõjusfääri taastamise kõikides tema jaoks geostrateegilise huvi objektideks olevates regioonides, eelkõige aga endise NSV Liidu aladel.
Sellest tulenevalt peavad Balti riigid nende vastu juba läbiviidava infosõja ning üha suureneva rahvusvahelise terrorismiohu kõrval lähitulevikus arvestama veel järgmiste julgeolekuriskidega:
• ettearvamatus Venemaa arengus, milles on võimu juurde tulnud poliitilised jõud, kes püüavad taastada impeeriumi;
• Venemaa jätkuv pretendeerimine erilistele õigustele ning juhtivale rollile endise NSV Liidu territooriumil;
• naaberriikidesse investeeritava Vene kapitali ärakasutamine Moskvat huvitavatel poliitilistel eesmärkidel;
• Vene Föderatsiooni vastuseis NATO ja Euroopa Liidu laienemisele endisesse nõukogude ruumi, mis võib saada ettekäändeks jõuvõtete kasutamisele endiste nõukogude vabariikide vastu;
• idanaabri jätkuv soov võtta endale nn rahuvalvaja roll endise NSV Liidu aladel, sh näiteks ka venekeelse kogukonna kaitse ettekäändel;
• Balti riikides asuva vene kogukonna suurvenemeelsete liikmete Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust, destabiliseerida sisepoliitilist olukorda, suruda peale kakskeelsus, lõhkuda riikide terviklikkus ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile.
Eesti poliitiline juhtkond on muutmas riigi julgeolekupoliitikat ja riigikaitsesüsteemi. Kuid peame alati silmas pidama, et ka NATO ja Euroopa Liidu liikmena jääme veel pikaks ajaks nende organisatsioonide piiririigiks, vahetusse kokkupuuteasendisse meie vastu ebasõbraliku naabriga, mis peab leidma sügavat kajastamist ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
Allikas:www.virumaa.ee Ants Laaneots, 17.03.2004
Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise eel on väikesed Balti riigid langenud oma idanaabri räige poliitilise, majandusliku ja propagandistliku rünnaku alla. Venemaa jätkuv ebasõbralik tegevus tekitab vajaduse tulla uuesti tagasi nende põhjuste juurde, millest selline käitumine tingitud on.
Suure naabri pikaajalistel erihuvidel Balti regioonis on mitmeid poliitilisi, majanduslikke ja sõjalis-strateegilisi põhjusi.
Poliitilistest põhjustest on tähtsamad:
• Soov taasallutada oma ülemvõimule 1991. aastal kaotatud, Vene impeeriumile teatud vaheaegadega ligi kolmsada aastat kuulunud alad ja säilitada nii Peeter I raiutud «Balti aken Euroopasse».
• Suurvene ekspansionism – ajalooline tung riigi tugevnemise ajajärkudel vallutada ja alistada naaberrahvaid. Venemaa teaduslikes ja poliitilistes ringkondades on kõlanud ka idee, mille kohaselt võiks eesmärgiks olla «ökoloogiliselt puhta Baltikumi» asustamine venelastega elanikkonna migratsiooni teel, mis võimaldaks «Balti riikide probleemi lõplikult lahendada».
• NATO ja Euroopa Liidu laienemise tõkestamine itta, kuna nad ohustavad Venemaa suurriiklikke huvisid. Soov tekitada «hall tsoon», mille taasallutamise juurde võiks sobival ajal tulevikus uuesti tulla. Märkida tuleb ka võitlust lääneliku demokraatia ja tsivilisatsiooni mõjude levimisega Ida-Euroopasse ja Venemaale.
Majanduslikud põhjused:
• Balti riikide, nende raudteede, heade sadamate ja merekommunikatsiooniliinide strateegiline tähtsus Venemaale idast läände liikuvate kaupade transiidi jaoks. NSV Liidu sadamate 1980. aastate käibestatistika näitab, et läänesuunalistel kaubavedudel tehti ligi 30% kõikide laevade vedudest läbi Leningradi, 70% vedusid toimusid aga läbi Balti riikide ning Kaliningradi oblasti sadamate.
Juba praegu on Euroopa Liidu osakaal Venemaa väliskaubavahetuses lähenemas 50 protsendile ja võib selle tulevikus isegi ületada, kusjuures lõviosa kaupadest liigub Balti riikide kaudu. Veoste maht suureneb pidevalt.
Nii moodustas Eesti tuleviku-uuringute instituudi andmetel transiitkauba vedu ainult läbi Eesti sadamate 2002. aastal 33626 tuhat tonni, 1994. aastal näiteks 8788 tuhat tonni.
• Eesti, Läti ja Leedu kui arenenud tööstus- ja põllumajandusregiooni majanduslik tähtsus.
Sõjalis-strateegilised kaalutlused:
• riigipiiri nihutamine piki Läänemerd kulgevale joonele parandaks oluliselt Venemaa julgeoleku keskkonda loode suunal ja välistaks igasuguse kallaletungi võimaluse sellelt;
• Venemaa õhukaitsesüsteemi paiknemine Balti riikides tõstaks Vene sõjaväe juhtkonna arvates oluliselt tema efektiivsust;
• Balti riikide valdamine annaks Venemaale võimaluse opereerida oma sõjalaevastikuga avamerel ja kontrollida kogu Läänemere basseini. Balti regioon on alati olnud hea strateegiline lähtepositsioon Venemaale tegutsemiseks Lääne- ja Põhja-Euroopa suunas;
• kartus, et NATO võib kasutada Balti riike kui sillapead kallaletungiks Venemaale;
• Eesti läheduses asuva Venemaa «teise pealinna», strateegiliselt ja majanduslikult tähtsa Sankt-Peterburgi piirkonna julgeoleku tagamine. Meenutame siin, et just seda argumenti kasutas NSV Liit ettekäändena kallaletungiks Soomele 1939. aastal.
Meie hiiglasliku idanaabri enam kui tuhandeaastases ajaloos on olnud mitmeid hiilguse ja languse perioode.
Ühel viimastest, pärast inglastele, prantslastele ja türklastele kaotatud 1853.–1856. aasta Krimmi sõda, sellele järgnenud revolutsioonilisi sündmusi Venemaal, mis kulmineerusid pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal, olid impeeriumi autoriteet ja mõju Euroopas nullilähedased.
Otsides teed riigi võimsuse taastamiseks, küsis tsaar Aleksander II oma riigikantslerilt vürst Aleksandr Gortðakovilt, milline peaks olema Venemaa poliitika tema nõrkuse perioodil. Riigikantsleri soovitused, mis hiljem said nimetuse Gortðakovi doktriin, olid põhimõtteliselt järgmised:
• hoida Venemaa eemal igasugustest välistest komplikatsioonidest, mis võiksid kas või osaliseltki tõmmata ära jõud riigi majanduslike ja sisepoliitiliste probleemide lahendamiselt;
• teha kõik võimalik, et Euroopas ei toimuks Venemaale kahjulikke muudatusi jõudude ja mõjusfääride jagunemises;
• hoida impeeriumi poolt varem saavutatud poliitilisi ja territoriaalseid positsioone;
• stabiliseerida riigis sisepoliitiline olukord, taastada jõud ning ressursid ja tagada Venemaa tugevnemine;
• kriisist välja tulles jätkata oma rahvuslike (loe imperialistlike – A. L.) huvide realiseerimist.
Vene endine välisminister Igor Ivanov kinnitab oma raamatus «Novaja rossiiskaja diplomatija», et targa vürsti pooleteise sajandi tagused soovitused on olnud Vene Föderatsiooni välis- ja sisepoliitika kontseptuaalseks aluseks viimase aastakümne jooksul. Idanaabri käitumise analüüs näitab, et sellel kinnitusel on tõepõhi all.
Venemaa on välja tulemas pikaajalisest poliitilisest ja majanduslikust kriisist, millesse ta langes pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal.
Aastavahetusel 2002/2003 määras Venemaa president Vladimir Putin valitsusele kolm kõige tähtsamat ülesannet: 1) kahekordistada lähima kümne aasta jooksul riigi sisemajanduse kogutoodang; 2) kiiresti taastada Venemaa sõjaline võimsus; 3) parandada elanikkonna sotsiaalset heaolu.
Stabiliseerinud sisepoliitilise olukorra ja saavutanud positiivse arengu oma majanduses (Venemaa sisemajanduse koguprodukt kasvas Izvestija andmetel aastatel 1999–2003 35,7% ehk keskmiselt 6,3% aastas), muudab meie idanaaber oma poliitikat üha enam neoimperialistlikuks.
Seda on näha Vene poliitilise eliidi poolt laialt toetatud postnõukogude ruumis «liberaalse impeeriumi» loomise idees; möödunud aasta oktoobris avalikustatud uues (nn Ivanovi) sõjalises doktriinis; sõjalise eelarve kiires tõusus (üksi kaitseministeeriumile on 2004. aastaks eraldatud 2,7% SKPst ehk 411,4 miljardit rubla, s.o 15,5 miljardit USD, võrreldes 344,5 miljardi rubla ehk 11 miljardi USDga 2003. aastal).
Samuti venelaste püüdes säilitada oma sõjaväebaasid Transnistrias, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning luua isegi uusi – nagu õhujõudude baas Kantis, Kirgiisias; Ukrainale esitatud territoriaalsetes pretensioonides Musta mere Kertði väinas asuva Tuzla saare suhtes; Kremli püüdes saavutada riigis kontroll massimeedia ja suurettevõtluse üle; hiljutistes Riigiduuma valimistes, mis tõid Venemaal võimule natsionaalðovinistlikud poliitilised jõud.
Erilise rahutuse Venemaaga piirnevates riikides on kutsunud esile tema uues sõjalises doktriinis väljendatud nn ennetava löögi võimalus naabrite pihta.
Kaitseminister Sergei Ivanovi selgituste kohaselt võib vägivaldne sekkumine teiste riikide asjadesse toimuda kolmel juhul:
• kui naaberriigi territooriumilt lähtub mingi oht Venemaale;
• kui rikutakse Vene kodanike õigusi ja vabadusi;
• kui naaberriigis on ebastabiilsuse oht ja keskvõim pole suuteline kontrollima oma territooriumi.
Öeldust pole raske mõista, et ettekääne jõu kasutamiseks on vajadusel üpriski kergesti leitav.
President Putini eesmärk on taastada Venemaa kui tugeva majanduse ja tsentraliseeritud võimuga, võimsate relvajõududega suurriik, mis oleks võimeline nn multipolaarse maailma teooria kohaselt võrdselt teiste suurriikidega kaasa rääkima maailma probleemide lahendamisel.
Vene poliitikud ei varja, et järgneva arenguetapi eesmärgid näevad ette Venemaa mõjusfääri taastamise kõikides tema jaoks geostrateegilise huvi objektideks olevates regioonides, eelkõige aga endise NSV Liidu aladel.
Sellest tulenevalt peavad Balti riigid nende vastu juba läbiviidava infosõja ning üha suureneva rahvusvahelise terrorismiohu kõrval lähitulevikus arvestama veel järgmiste julgeolekuriskidega:
• ettearvamatus Venemaa arengus, milles on võimu juurde tulnud poliitilised jõud, kes püüavad taastada impeeriumi;
• Venemaa jätkuv pretendeerimine erilistele õigustele ning juhtivale rollile endise NSV Liidu territooriumil;
• naaberriikidesse investeeritava Vene kapitali ärakasutamine Moskvat huvitavatel poliitilistel eesmärkidel;
• Vene Föderatsiooni vastuseis NATO ja Euroopa Liidu laienemisele endisesse nõukogude ruumi, mis võib saada ettekäändeks jõuvõtete kasutamisele endiste nõukogude vabariikide vastu;
• idanaabri jätkuv soov võtta endale nn rahuvalvaja roll endise NSV Liidu aladel, sh näiteks ka venekeelse kogukonna kaitse ettekäändel;
• Balti riikides asuva vene kogukonna suurvenemeelsete liikmete Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust, destabiliseerida sisepoliitilist olukorda, suruda peale kakskeelsus, lõhkuda riikide terviklikkus ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile.
Eesti poliitiline juhtkond on muutmas riigi julgeolekupoliitikat ja riigikaitsesüsteemi. Kuid peame alati silmas pidama, et ka NATO ja Euroopa Liidu liikmena jääme veel pikaks ajaks nende organisatsioonide piiririigiks, vahetusse kokkupuuteasendisse meie vastu ebasõbraliku naabriga, mis peab leidma sügavat kajastamist ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
Allikas:www.virumaa.ee Ants Laaneots, 17.03.2004
Kindral Laaneotsa hunta tulekul?
Raimo Poom, poliitikatoimetaja 18. november 2010 www.epl.ee
Järgnev lõik pärineb muutmata kujul meediaväljaannetele laialisaadetust:
„Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja vaenulikule propagandale. „Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,” ütles kindralleitnant Laaneots.”
Esiteks on kindrali arvates rahvas haige, sest ei tunne ära vaenulikku propagandat. Samasuguse rahva haiguse diagnoosiga esinesid 1934. aastal riigipöörde toime pannud Konstantin Päts ja tema tagalat kindlustanud kindral Johannes Laidoner. Lootsime siiani, et tänu integreerumisele Euroopa ja üleatlandiliste ametkondadega on Eestis demokraatia end võidukalt kinnistanud, kuid võta näpust, kindralil on haigus välja peilitud.
Ja see, mida Laaneots pakub rohuks, on lausa peadpööritav. „Igasuguste Lotilate tegevust tuleb võtta otsese klassikalise rünnakuna.” Kes või mis on Lotilad? Siin ei saa olla kahtlust. Üldises kategoorias on Lotilad järelikult näiteks Eestisse teatava kriitilisusega suhtuvad Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kodanikud. Kas nüüd hakatakse neid kahuritega pooleks laskma või nende avaldamist kindrali päevakäskudega keelama? Rahva haiguse varasem ravija Laidoner harrastas viimasena öeldut lõdva randmega.
Kus on tsiviilkontroll?
Demokraatlikus õigusriigis, mis räägib endast kui Euroopa Liidu ja NATO riikide jagatud väärtuste eest seisjast, pole kindralil kohta ähvardada ja kärkida kodanikuvabadusi puudutavatel teemadel. Laaneotsa sõnad käivad aga otseselt sõna- ja arvamusvabaduse pihta. See on kohatu, maitsetu, taktitu, õõvastav.
Et 2010. aastal saab Eesti Vabariigis, mida peaks juhtima demokraatlikult valitud ja volitatud esindajad, kõige kõrgem kindral sellise avaldusega esineda, näitab lisaks ikka veel lonkavat tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Poliitikat seab Eestis vabariigi valitsus ning kaitseväel on kindel ja limiteeritud roll selle elluviimisel. Pole võimalik välja peilida ühtegi valitsuse sõnastatud poliitilist suunist Laaneotsale hakata tegelema „Lotilatega”. Veel vähem nendele vastuhakkamisega klassikaliste lahinguharjutuste vormis.
Küll aga on valitsus ja riigikogu andnud kaitseväele näiteks ülesande sõdida Afganistanis. Ja muuseas väga konkreetselt selleks, et kaitsta Eesti, nagu ka teiste NATO ja EL-i riikide, kodanike vabadusi ja õigusi. Sealhulgas igasuguste Lotilate ja Ojade õigust avaldada vabalt arvamust selle kohta, mis parasjagu meelel on.
Laaneotsa väärtussüsteemi ei paista aga demokraatia ning selle aluseks olevate kodanikuvabaduste ja -õiguste süsteem olevat jõudnud ka pärast kahe aastakümne möödumist otsustavast selja pööramisest totalitaarsusele. Kui valitsus võtab tsiviilkontrolli tõsiselt, siis tuleb kindrali kontrolli alt väljunud käitumist otse ja avalikult korrigeerida.
Kommentaariks: kas nutta või naerda? Tegelikult oleks Laaneotsa "hunta" palju parem, kui preagune pugejate ja eesti rahva väljasuretavate parteide diktatuur.
Järgnev lõik pärineb muutmata kujul meediaväljaannetele laialisaadetust:
„Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja vaenulikule propagandale. „Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,” ütles kindralleitnant Laaneots.”
Esiteks on kindrali arvates rahvas haige, sest ei tunne ära vaenulikku propagandat. Samasuguse rahva haiguse diagnoosiga esinesid 1934. aastal riigipöörde toime pannud Konstantin Päts ja tema tagalat kindlustanud kindral Johannes Laidoner. Lootsime siiani, et tänu integreerumisele Euroopa ja üleatlandiliste ametkondadega on Eestis demokraatia end võidukalt kinnistanud, kuid võta näpust, kindralil on haigus välja peilitud.
Ja see, mida Laaneots pakub rohuks, on lausa peadpööritav. „Igasuguste Lotilate tegevust tuleb võtta otsese klassikalise rünnakuna.” Kes või mis on Lotilad? Siin ei saa olla kahtlust. Üldises kategoorias on Lotilad järelikult näiteks Eestisse teatava kriitilisusega suhtuvad Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kodanikud. Kas nüüd hakatakse neid kahuritega pooleks laskma või nende avaldamist kindrali päevakäskudega keelama? Rahva haiguse varasem ravija Laidoner harrastas viimasena öeldut lõdva randmega.
Kus on tsiviilkontroll?
Demokraatlikus õigusriigis, mis räägib endast kui Euroopa Liidu ja NATO riikide jagatud väärtuste eest seisjast, pole kindralil kohta ähvardada ja kärkida kodanikuvabadusi puudutavatel teemadel. Laaneotsa sõnad käivad aga otseselt sõna- ja arvamusvabaduse pihta. See on kohatu, maitsetu, taktitu, õõvastav.
Et 2010. aastal saab Eesti Vabariigis, mida peaks juhtima demokraatlikult valitud ja volitatud esindajad, kõige kõrgem kindral sellise avaldusega esineda, näitab lisaks ikka veel lonkavat tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Poliitikat seab Eestis vabariigi valitsus ning kaitseväel on kindel ja limiteeritud roll selle elluviimisel. Pole võimalik välja peilida ühtegi valitsuse sõnastatud poliitilist suunist Laaneotsale hakata tegelema „Lotilatega”. Veel vähem nendele vastuhakkamisega klassikaliste lahinguharjutuste vormis.
Küll aga on valitsus ja riigikogu andnud kaitseväele näiteks ülesande sõdida Afganistanis. Ja muuseas väga konkreetselt selleks, et kaitsta Eesti, nagu ka teiste NATO ja EL-i riikide, kodanike vabadusi ja õigusi. Sealhulgas igasuguste Lotilate ja Ojade õigust avaldada vabalt arvamust selle kohta, mis parasjagu meelel on.
Laaneotsa väärtussüsteemi ei paista aga demokraatia ning selle aluseks olevate kodanikuvabaduste ja -õiguste süsteem olevat jõudnud ka pärast kahe aastakümne möödumist otsustavast selja pööramisest totalitaarsusele. Kui valitsus võtab tsiviilkontrolli tõsiselt, siis tuleb kindrali kontrolli alt väljunud käitumist otse ja avalikult korrigeerida.
Kommentaariks: kas nutta või naerda? Tegelikult oleks Laaneotsa "hunta" palju parem, kui preagune pugejate ja eesti rahva väljasuretavate parteide diktatuur.
Ants Laaneots: mina küll ei käi Moskvas "Ameerikat avastamas"
Kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa arvates ohustab Eesti julgeolekut sel
kümnendil eelkõige „pehme agressioon“, sealhulgas majanduslik ja
energeetiline sõltuvus. Õhus on ka terroriakti oht ning Venemaa jääb
sõjaliselt ettearvamatuks.
Olete kogenud ja karastunud sõjaväelane. Mis tunne teil on, kui 20 aastat nooremad kolleegid räägivad uutest julgeolekuohtudest, nagu terrorism, küberkaitse jne?
Uued ohud on reaalsed ning vanus ja arusaamad ei mängi rolli. Tegelikult ei olegi terrorioht, organiseeritud kuritegevus, narkokaubandus ega massihävitusrelvade levik nii uued, praegu on nad lihtsalt kilbile tõstetud.
Julgeolekuolukord maailmas on murettekitav ja ilmselt halveneb veelgi. Muide, NATO riikide kaitsevägede juhatajad on enam-vähem ühevanused, enamik on umbes 55aastased või pisut vanemad. Mõni üksik on alla 50, türklane on 66.
Eesti riik peab plaani, kuidas end nende uute ohtude eest kaitsta.
Pärast pikka kemplemist oleme totaalkaitse idee juures tagasi. Viimase aja sündmused, nagu näiteks Gruusia sõda, on poliitikute ja rahva suhtumist oma riigikaitsesse oluliselt muutnud. Helesinine unistus, nagu oleks meie julgeolek NATOs muretult tagatud ja me ei peaks enam midagi tegema, ei täitu.
Uus riigikaitsestrateegia ütleb, et meie eesmärk on säilitada iseseisvus ja otsustusõigus Eestis toimuva üle. Aga mõnes valdkonnas võib selles juba praegu kahelda, näiteks rahanduses või panganduses.
Kui ühinesime NATO või Euroopa Liiduga, pidime paratamatult osa oma otsustusvabadusest loovutama. Küüniliselt öeldes oli meil valida halva ja veel halvema variandi vahel. Kui oleksime jäänud üksi ripakile, oleks palju hullem olnud. Meie idanaaber on alates 2000. aastast järjekindlalt tegutsenud, et taastada kontroll endise Nõukogude Liidu piirides.
Kas Rootsi pankade domineerimine ja eurole üleminek meie majandusjulgeolekut ohustab, selle üle võib vaielda. Kui meie oma pankurid andsid ohjad ära, oli see äri. Rootslased on aastasadu olnud Eesti rahva suhtes sõbralikud ja mina neis ohtu ei näe. Kroon oli ilus raha, aga olgem pragmaatilised - eestlased on väike rahvas väikese, teistest riikidest vägagi sõltuva majandusega. Globaliseeruvas maailmas ei ole ühtegi täielikult suveräänset riiki. Isegi Põhja-Korea sõltub Hiinast.
Teie jutust järeldan, et käsitlete julgeolekut eelkõige sõjalisest aspektist.
Eesti kaitsedoktriini aluseid välja töötades vaatlesime kõiki võimalikke ohuliike: looduslikke, tehnogeenseid, majanduslikke, sõjalisi, asümmeetrilisi. Sõjalised ohud panevad tihti kaalule riigi ja rahva eksistentsi. Ohud on muutunud tänapäeva maailmas laiapõhjaliseks. Nende tõrjumiseks on vaja riigisiseseid ja riikidevahelisi ühiseid jõupingutusi. NATO ja Euroopa Liidu vaimustuses unustasime endalt vahepeal küsida, mida peavad meie riiklikud institutsioonid tegema suure kriisi või sõja olukorras. Näiteks Padaoru lumetorm, kus ligi kuussada inimest autodes hangedes kinni olid. Politsei, päästeameti, kaitseväe ja kaitseliidu ühiste pingutustega sai probleem lahendatud.
Eesti julgeolekumure eripära on see, et oleme Euroopa Liidu ja NATO piiririik, seega täidame teatud mõttes nende piirivalve rolli.
Mis ohustab teie arvates Eestit enim lähema kümne aasta jooksul?
Ennekõike näen majanduslikke ohte, kus püütakse oma kätesse saada Eesti ettevõtted, mis võimaldab tugevdada mõju ka poliitilise võimu üle.
Meil ei ole vene kapitali mõju väga suur, kuid see on oluline näiteks Lätis või Moskva jaoks võtmeriigis Ukrainas, kus äri ja poliitika kaudu käib riigi strateegiliste majandusharude - gaasitorustiku, rasketööstuse ja sõjatööstuse ülevõtmine. Ukrainlased on küll vastu punninud, kuid kerge see pole.
Sõltuvus on ka Eestile ohtlik. Maagaasi saame ühest riigist, kes mängib hinnaga vastavalt sellele, kuidas talle meeldib või ei meeldi meie käitumine. Gaas maksab Eestis rohkem kui Lääne-Euroopas.
Aga lisaks majanduslikele ohtudele?
On veel küberrünnakute oht, mingil määral ripub õhus ka sõjalise agressiooni võimalus. Häiriv on meie idanaabri kahepalgelisus. Ühelt poolt rahustav ja koostööle kutsuv välispoliitiline retoorika, teiselt poolt aga jõuline oma vägede arvukuse suurendamine Soome ja Balti riikide piiride läheduses. Just siin, viimastel aastakümnetel kõige rahulikumas Läänemere regioonis.
Terrorism on ettearvamatu ohuliik, kuid ma usun, et Läänemere piirkond jääb terroristide peamisest huvisfäärist välja. Pigem ohustab meid narkokaubandus ja organiseeritud kuritegevus. Selles osas on Eesti transiitmaa.
Vähetähtsaks ei saa pidada aga looduslike ega tehnogeensete suurõnnetuste
ohtu. Üsna lähedal Narvale asub teatud elektrijaam - mis seisus need reaktorid seal on? Need on mitu korda avarii tõttu seiskunud. Teiseks - Läänemeri. Naftavedu läbi Soome lahe suureneb. Nüüd lisandub veel strateegilise tähtsusega gaasitoru Nord Stream. Kui merel peaks midagi tõsist juhtuma mõne suure tankeriga, oleks see ökoloogiline katastroof!
Mainisite Gruusia sõda.Mida see teile isiklikult õpetas?
Seda, et Venemaa võib olla ohtlik ja ettearvamatu riik, kelle järgmist käiku on raske aimata. Minna kallale oma partnerile SRÜs - see on sama, kui üks riik NATOs läheks teisele kallale! Venemaa on viimase tuhande aasta jooksul sõltumata oma nimest alati tugevnedes muutunud agressiivseks ja ekspansionistlikuks. Kuidas käitub ta nüüd kriisist välja tulles?
Vene Föderatsiooni pindala on 17,1 miljonit ruutkilomeetrit. Mõni aasta tagasi tellis Venemaa majandusarenguministeerium uuringu, mille kohaselt läheb sellise ala edukaks majandamiseks tarvis vähemalt miljardit inimest! Venemaal elab aga vaid 141 miljonit inimest. Nad ei ole suutelised isegi oma territooriumi rahuldavalt majandama, aga ahmivad muudkui juurde.
Kuidas vältida seda, et vene oht meid skisofreeniliseks ei muudaks?
Vene propagandatalitused on välja mõelnud sõna „russofoob", millega püütakse sildistada iga inimest, kes väljendub Venemaa suhtes kriitiliselt. Eesmärk on välistada igasugune Vene juhtkonna arvustamine.
Teenisin aastaid Nõukogude armees. Minu endisi teenistuskaaslasi oli ja on siiani Vene relvajõududes kõrgetel ametikohtadel. Arvan end tundvat Venemaa sõjalise juhtkonna mõttemaailma päris hästi. Seetõttu, kui keegi meist siin käib Moskvas „Ameerikat avastamas", siis mina ei avasta sealt midagi uut - Venemaal on olnud tõusud ja mõõnad, kuid riik ajab järjekindlat suurvõimu, või nagu nad ise ütlevad, „deržava" taastamise poliitikat.
Kuidas hindate meie naabrite üleminekut palgaarmeele ja tõsiasja, et seda kaalub ka näiteks Saksamaa?
Saksamaa ega ka Rootsi ei ole vahetus kontaktis potentsiaalse sõjalise ohuallikaga. Seepärast ehitavad nad niinimetatud missiooniarmeed, mis on ette nähtud peamiselt osalemiseks rahvusvahelistes operatsioonides. Aga Eesti - vaadake kaarti! Oleme NATO ja Euroopa Liidu
piiririik, lääne ja põhja poolt Euroopast merega eraldatud saareke. NATO-l on meid keeruline kaitsta, sest siia on raske tuua vägesid ja rasketehnikat.
Millist kutselist sõjaväge suudaksime ülal pidada 280 miljoni eurose eelarvega? Meie ainuke võimalus on omada segasüsteemi - mõningaid professionaalseid üksusi ja suurt reservarmeed. NATO sõjalises juhtkonnas nõustuvad kõik, et teisi valikuid meil ei ole.
Palgaarmeega on kurb kogemus Lätist ja Leedust. Kui Eesti on tunnistatud alliansis Balti riikidest kõige võimekamaks, ütleb see ka midagi. Meil kulub kaitse-eelarvest 35 protsenti töötasudeks kaitseministeeriumi haldusalas. Lätis ja Leedus on see 60-65 protsenti. Kui arvestada ka Afganistani missioonile kuluvat raha, on meie lõunanaabrite riigikaitse arengul pidur peal. Meie aga ostsime mullu 81 soomukit.
Silmas tuleb pidada ka kaitseväe sotsiaalset rolli. Kõik noored ei saa kõrgkooli või tööle. Selle asemel, et tänavale hängima minna, on neil võimalus täita oma kohustus riigi ees nii-öelda riigi kulu ja kirjadega. Ja ei ole paremat kohta meie suure muulaste kogukonna integreerimiseks Eesti ühiskonda kui kaitsevägi. Seal pole vahet, kas sõduri nimi on Ivan või Rein, kõik rassivad ühtmoodi.
Koolist tulevad poisid ei ole ju veel täismehed, vaid
pigem ulakad „põdravasikad". Aasta kaitseväes annab neile juurde iseseisvust, vastutustunnet, distsipliini, oskust kaaslastega arvestada ja mehelikkust. Viimase küsitluse kohaselt toetab ajateenistust 93% elanikest.
Mida on Eesti sõduritel Afganistanis ja Iraagis õpitust kasutada hoopis teistes oludes Võru- või Valgamaal, kui peaks sõjaks minema?
Üks asi on maastik, teine asi sõjakogemus - pikka aega ohu tingimustes elamine keskkonnast sõltumata.
Mehed peavad oskama lahinguolukorras otstarbekalt ja reflektoorselt tegutseda, et kõik rahuajal õpitu esimese kuulivilina või mürsu peale peast välja ei lendaks.
Teise maailmasõja ja hilisemate sõdade kogemus on näidanud, et värsked rindeüksused kandsid suurimaid kaotusi esimese kolme-viie lahingupäeva jooksul. Kes meeskonnas selle aja vastu pidas, elas veel kaua.
Te ei pea väga tõsiseks ohtu, et mõni islamist keset Viru Keskust ennast õhku laseb, kättemaksuks „vendade" nottimise eest Afganistanis? Paljude arvates on see siiski aja küsimus.
Selline oht pole väga suur. Suurem probleem on see, et meil on palju igasuguseid „ennustajaid" ja meedia võimendab neid mõõdutundetult.
Ei saa nii olla, et Eestis on kõik kehvasti ja valesti, eestlased on lollid ja see riik läheb põhja. Aga mõnikord teed ajalehe lahti ja üks igavene hädaldamine ning enesehaletsus, alaväärsuskompleks vaatab igalt leheküljelt vastu.
Eestlased on väike paljukannatanud rahvas ja meie psühholoogilises vastupanuvõimes on nõrku kohti. Ilmselt kulub põlvkondi enne, kui meil tekib täisväärtuslik kodanikumentaliteet.
Kuid rahvana pole meil midagi häbeneda. Oleme viimase 19 aastaga teinud sisuliselt imet, ehitanud tühjalt kohalt normaalse toimiva riigi. Meil on olnud ja tuleb veel tõuse ja mõõnu, nagu igal teiselgi riigil, kuid see on loomulik. Kui lääs ütleb, et oleme imelapsed, ja ka ida poolt käiakse meid imetlemas, mida me siis veel põeme?
Kuidas seista vastu vene propagandarünnakule?
■Ants Laaneotsa hinnangul tuleks Eestis Rootsi eeskujul luua psühholoogilise kaitse ametkond, mis tegeleks rahuajal elanike nõustamisega, kuid aitaks ka tõsta kaitsetahet ning kodanike enesekindlust. Kui esimese näitaja osas pole Eestis seis sugugi halb, siis enesekindlus jätab kõvasti soovida.
■Praegu mängib Venemaa Eesti infosõjas selgelt üle, sest kulutab sellele suuri summasid. „Mullu raiskas meie idanaaber info- ja mõjutusoperatsioonideks 1,6 miljardit dollarit. Kõik need telekanalid ja ajalehed, mis läänes on ostetud, peavad Vene huve propageerima," ütleb Laaneots.
Toivo Tänavsuu Eesti Ekspress 27. veebruar 2011
Olete kogenud ja karastunud sõjaväelane. Mis tunne teil on, kui 20 aastat nooremad kolleegid räägivad uutest julgeolekuohtudest, nagu terrorism, küberkaitse jne?
Uued ohud on reaalsed ning vanus ja arusaamad ei mängi rolli. Tegelikult ei olegi terrorioht, organiseeritud kuritegevus, narkokaubandus ega massihävitusrelvade levik nii uued, praegu on nad lihtsalt kilbile tõstetud.
Julgeolekuolukord maailmas on murettekitav ja ilmselt halveneb veelgi. Muide, NATO riikide kaitsevägede juhatajad on enam-vähem ühevanused, enamik on umbes 55aastased või pisut vanemad. Mõni üksik on alla 50, türklane on 66.
Eesti riik peab plaani, kuidas end nende uute ohtude eest kaitsta.
Pärast pikka kemplemist oleme totaalkaitse idee juures tagasi. Viimase aja sündmused, nagu näiteks Gruusia sõda, on poliitikute ja rahva suhtumist oma riigikaitsesse oluliselt muutnud. Helesinine unistus, nagu oleks meie julgeolek NATOs muretult tagatud ja me ei peaks enam midagi tegema, ei täitu.
Uus riigikaitsestrateegia ütleb, et meie eesmärk on säilitada iseseisvus ja otsustusõigus Eestis toimuva üle. Aga mõnes valdkonnas võib selles juba praegu kahelda, näiteks rahanduses või panganduses.
Kui ühinesime NATO või Euroopa Liiduga, pidime paratamatult osa oma otsustusvabadusest loovutama. Küüniliselt öeldes oli meil valida halva ja veel halvema variandi vahel. Kui oleksime jäänud üksi ripakile, oleks palju hullem olnud. Meie idanaaber on alates 2000. aastast järjekindlalt tegutsenud, et taastada kontroll endise Nõukogude Liidu piirides.
Kas Rootsi pankade domineerimine ja eurole üleminek meie majandusjulgeolekut ohustab, selle üle võib vaielda. Kui meie oma pankurid andsid ohjad ära, oli see äri. Rootslased on aastasadu olnud Eesti rahva suhtes sõbralikud ja mina neis ohtu ei näe. Kroon oli ilus raha, aga olgem pragmaatilised - eestlased on väike rahvas väikese, teistest riikidest vägagi sõltuva majandusega. Globaliseeruvas maailmas ei ole ühtegi täielikult suveräänset riiki. Isegi Põhja-Korea sõltub Hiinast.
Teie jutust järeldan, et käsitlete julgeolekut eelkõige sõjalisest aspektist.
Eesti kaitsedoktriini aluseid välja töötades vaatlesime kõiki võimalikke ohuliike: looduslikke, tehnogeenseid, majanduslikke, sõjalisi, asümmeetrilisi. Sõjalised ohud panevad tihti kaalule riigi ja rahva eksistentsi. Ohud on muutunud tänapäeva maailmas laiapõhjaliseks. Nende tõrjumiseks on vaja riigisiseseid ja riikidevahelisi ühiseid jõupingutusi. NATO ja Euroopa Liidu vaimustuses unustasime endalt vahepeal küsida, mida peavad meie riiklikud institutsioonid tegema suure kriisi või sõja olukorras. Näiteks Padaoru lumetorm, kus ligi kuussada inimest autodes hangedes kinni olid. Politsei, päästeameti, kaitseväe ja kaitseliidu ühiste pingutustega sai probleem lahendatud.
Eesti julgeolekumure eripära on see, et oleme Euroopa Liidu ja NATO piiririik, seega täidame teatud mõttes nende piirivalve rolli.
Mis ohustab teie arvates Eestit enim lähema kümne aasta jooksul?
Ennekõike näen majanduslikke ohte, kus püütakse oma kätesse saada Eesti ettevõtted, mis võimaldab tugevdada mõju ka poliitilise võimu üle.
Meil ei ole vene kapitali mõju väga suur, kuid see on oluline näiteks Lätis või Moskva jaoks võtmeriigis Ukrainas, kus äri ja poliitika kaudu käib riigi strateegiliste majandusharude - gaasitorustiku, rasketööstuse ja sõjatööstuse ülevõtmine. Ukrainlased on küll vastu punninud, kuid kerge see pole.
Sõltuvus on ka Eestile ohtlik. Maagaasi saame ühest riigist, kes mängib hinnaga vastavalt sellele, kuidas talle meeldib või ei meeldi meie käitumine. Gaas maksab Eestis rohkem kui Lääne-Euroopas.
Aga lisaks majanduslikele ohtudele?
On veel küberrünnakute oht, mingil määral ripub õhus ka sõjalise agressiooni võimalus. Häiriv on meie idanaabri kahepalgelisus. Ühelt poolt rahustav ja koostööle kutsuv välispoliitiline retoorika, teiselt poolt aga jõuline oma vägede arvukuse suurendamine Soome ja Balti riikide piiride läheduses. Just siin, viimastel aastakümnetel kõige rahulikumas Läänemere regioonis.
Terrorism on ettearvamatu ohuliik, kuid ma usun, et Läänemere piirkond jääb terroristide peamisest huvisfäärist välja. Pigem ohustab meid narkokaubandus ja organiseeritud kuritegevus. Selles osas on Eesti transiitmaa.
Vähetähtsaks ei saa pidada aga looduslike ega tehnogeensete suurõnnetuste
ohtu. Üsna lähedal Narvale asub teatud elektrijaam - mis seisus need reaktorid seal on? Need on mitu korda avarii tõttu seiskunud. Teiseks - Läänemeri. Naftavedu läbi Soome lahe suureneb. Nüüd lisandub veel strateegilise tähtsusega gaasitoru Nord Stream. Kui merel peaks midagi tõsist juhtuma mõne suure tankeriga, oleks see ökoloogiline katastroof!
Mainisite Gruusia sõda.Mida see teile isiklikult õpetas?
Seda, et Venemaa võib olla ohtlik ja ettearvamatu riik, kelle järgmist käiku on raske aimata. Minna kallale oma partnerile SRÜs - see on sama, kui üks riik NATOs läheks teisele kallale! Venemaa on viimase tuhande aasta jooksul sõltumata oma nimest alati tugevnedes muutunud agressiivseks ja ekspansionistlikuks. Kuidas käitub ta nüüd kriisist välja tulles?
Vene Föderatsiooni pindala on 17,1 miljonit ruutkilomeetrit. Mõni aasta tagasi tellis Venemaa majandusarenguministeerium uuringu, mille kohaselt läheb sellise ala edukaks majandamiseks tarvis vähemalt miljardit inimest! Venemaal elab aga vaid 141 miljonit inimest. Nad ei ole suutelised isegi oma territooriumi rahuldavalt majandama, aga ahmivad muudkui juurde.
Kuidas vältida seda, et vene oht meid skisofreeniliseks ei muudaks?
Vene propagandatalitused on välja mõelnud sõna „russofoob", millega püütakse sildistada iga inimest, kes väljendub Venemaa suhtes kriitiliselt. Eesmärk on välistada igasugune Vene juhtkonna arvustamine.
Teenisin aastaid Nõukogude armees. Minu endisi teenistuskaaslasi oli ja on siiani Vene relvajõududes kõrgetel ametikohtadel. Arvan end tundvat Venemaa sõjalise juhtkonna mõttemaailma päris hästi. Seetõttu, kui keegi meist siin käib Moskvas „Ameerikat avastamas", siis mina ei avasta sealt midagi uut - Venemaal on olnud tõusud ja mõõnad, kuid riik ajab järjekindlat suurvõimu, või nagu nad ise ütlevad, „deržava" taastamise poliitikat.
Kuidas hindate meie naabrite üleminekut palgaarmeele ja tõsiasja, et seda kaalub ka näiteks Saksamaa?
Saksamaa ega ka Rootsi ei ole vahetus kontaktis potentsiaalse sõjalise ohuallikaga. Seepärast ehitavad nad niinimetatud missiooniarmeed, mis on ette nähtud peamiselt osalemiseks rahvusvahelistes operatsioonides. Aga Eesti - vaadake kaarti! Oleme NATO ja Euroopa Liidu
piiririik, lääne ja põhja poolt Euroopast merega eraldatud saareke. NATO-l on meid keeruline kaitsta, sest siia on raske tuua vägesid ja rasketehnikat.
Millist kutselist sõjaväge suudaksime ülal pidada 280 miljoni eurose eelarvega? Meie ainuke võimalus on omada segasüsteemi - mõningaid professionaalseid üksusi ja suurt reservarmeed. NATO sõjalises juhtkonnas nõustuvad kõik, et teisi valikuid meil ei ole.
Palgaarmeega on kurb kogemus Lätist ja Leedust. Kui Eesti on tunnistatud alliansis Balti riikidest kõige võimekamaks, ütleb see ka midagi. Meil kulub kaitse-eelarvest 35 protsenti töötasudeks kaitseministeeriumi haldusalas. Lätis ja Leedus on see 60-65 protsenti. Kui arvestada ka Afganistani missioonile kuluvat raha, on meie lõunanaabrite riigikaitse arengul pidur peal. Meie aga ostsime mullu 81 soomukit.
Silmas tuleb pidada ka kaitseväe sotsiaalset rolli. Kõik noored ei saa kõrgkooli või tööle. Selle asemel, et tänavale hängima minna, on neil võimalus täita oma kohustus riigi ees nii-öelda riigi kulu ja kirjadega. Ja ei ole paremat kohta meie suure muulaste kogukonna integreerimiseks Eesti ühiskonda kui kaitsevägi. Seal pole vahet, kas sõduri nimi on Ivan või Rein, kõik rassivad ühtmoodi.
Koolist tulevad poisid ei ole ju veel täismehed, vaid
pigem ulakad „põdravasikad". Aasta kaitseväes annab neile juurde iseseisvust, vastutustunnet, distsipliini, oskust kaaslastega arvestada ja mehelikkust. Viimase küsitluse kohaselt toetab ajateenistust 93% elanikest.
Mida on Eesti sõduritel Afganistanis ja Iraagis õpitust kasutada hoopis teistes oludes Võru- või Valgamaal, kui peaks sõjaks minema?
Üks asi on maastik, teine asi sõjakogemus - pikka aega ohu tingimustes elamine keskkonnast sõltumata.
Mehed peavad oskama lahinguolukorras otstarbekalt ja reflektoorselt tegutseda, et kõik rahuajal õpitu esimese kuulivilina või mürsu peale peast välja ei lendaks.
Teise maailmasõja ja hilisemate sõdade kogemus on näidanud, et värsked rindeüksused kandsid suurimaid kaotusi esimese kolme-viie lahingupäeva jooksul. Kes meeskonnas selle aja vastu pidas, elas veel kaua.
Te ei pea väga tõsiseks ohtu, et mõni islamist keset Viru Keskust ennast õhku laseb, kättemaksuks „vendade" nottimise eest Afganistanis? Paljude arvates on see siiski aja küsimus.
Selline oht pole väga suur. Suurem probleem on see, et meil on palju igasuguseid „ennustajaid" ja meedia võimendab neid mõõdutundetult.
Ei saa nii olla, et Eestis on kõik kehvasti ja valesti, eestlased on lollid ja see riik läheb põhja. Aga mõnikord teed ajalehe lahti ja üks igavene hädaldamine ning enesehaletsus, alaväärsuskompleks vaatab igalt leheküljelt vastu.
Eestlased on väike paljukannatanud rahvas ja meie psühholoogilises vastupanuvõimes on nõrku kohti. Ilmselt kulub põlvkondi enne, kui meil tekib täisväärtuslik kodanikumentaliteet.
Kuid rahvana pole meil midagi häbeneda. Oleme viimase 19 aastaga teinud sisuliselt imet, ehitanud tühjalt kohalt normaalse toimiva riigi. Meil on olnud ja tuleb veel tõuse ja mõõnu, nagu igal teiselgi riigil, kuid see on loomulik. Kui lääs ütleb, et oleme imelapsed, ja ka ida poolt käiakse meid imetlemas, mida me siis veel põeme?
Kuidas seista vastu vene propagandarünnakule?
■Ants Laaneotsa hinnangul tuleks Eestis Rootsi eeskujul luua psühholoogilise kaitse ametkond, mis tegeleks rahuajal elanike nõustamisega, kuid aitaks ka tõsta kaitsetahet ning kodanike enesekindlust. Kui esimese näitaja osas pole Eestis seis sugugi halb, siis enesekindlus jätab kõvasti soovida.
■Praegu mängib Venemaa Eesti infosõjas selgelt üle, sest kulutab sellele suuri summasid. „Mullu raiskas meie idanaaber info- ja mõjutusoperatsioonideks 1,6 miljardit dollarit. Kõik need telekanalid ja ajalehed, mis läänes on ostetud, peavad Vene huve propageerima," ütleb Laaneots.
Toivo Tänavsuu Eesti Ekspress 27. veebruar 2011
