AD PERPETUAM MEMORIAM*
Heiki Kortspärn püstitas Krista talu õuel obeliski Eesti Vabadussõjalaste Liidule * AD PERPETUAM MEMORIAM- igaveseks mälestuseks. Juunikuu vallalehes ilmus tagasihoidlik teade, mis kutsus mälestusmärgi EESTI VABADUSSÕJALASTE LIIT - 10.10. 1926- 12.03. 1934 avamisele ja pühitsemisele Tartu maakonna Kambja valla Ivaste külas Võidupühal, 23. juunil 1999. kell 12. Välja kuulutatud ajal kogunes Krista talu õule ajaloohuvilisi nii Kambjast kui kaugemaltki. Sündmus vääris uudistamist, sest talu omanik Heiki Kortspärn oli oma kulu ja kirjadega püsti pannud 8 meetrit kõrge mälestusmärgi Eesti Vabadussõjalaste Liidule. Eesti Vabadussõjas võidelnud mehi ühendav organisatsioon loodi 10. oktoobril 1926. Liit osales aktiivselt poliitilises elus ja muutus rahva hulgas üha populaarsemaks. Võimule tulla tal siiski ei lastud, sest 12. märtsil 1934 kehtestas Konstantin Päts üleriigilise kaitseseisukorra (nn “vaikiv ajastu”) ja peatas kõigi poliitiliste organisatsioonide tegevuse. Põlu alla sattus ka Eesti Vabadussõjalaste Liit. Tänavu märtsis möödus 65 aastat “vaikiva ajastu” kehtestamisest Eestis. Ehkki viimase kümnendi jooksul on Eesti Vabariigi ajalugu kalevi alt välja toodud, peatutakse “vaikival ajastul” ja Eesti Vabadussõjalaste Liidul tavaliselt väga põgusalt. Tundub, et need on Eesti lähiajaloo tabuteemad, mille kohta ei soovita hinnanguid anda. Kambja kaitseliitlane Heiki Kortspärn, kellele Vabadussõjalaste Liidu aated on südamelähedased, mõlgutas juba mõnda aega mõtteid sellest, kuidas mahasalatud organisatsiooni mälestust põlistada. “Olen tõenäoliselt ainuke eestlane, kes püüab natukenegi lunastada Eesti riigi ja rahva süüd paljukannatanud vabadussõjalaste ees,” kirjutab Heiki Kortspärn mälestusmärgi avamise puhul üllitatud raamatukese saatesõnas. Et Krista talu asub Kammeri taga suurtest teedest eemal, tutvustab vallalehe koduloolisa “Oli kord...” Heiki Kortspärna poolt püstitatud mälestussammast sõnas ja pildis. Tekst on laenatud mälestusmärgi avamise puhuks välja antud raamatukesest, mis trükiti Tõravere trükikojas. “Tellisin 300 eksemplari, kuid trükikoja rahvas sai asja tähtsusest aru ja tegi 350,” tänab Heiki Kortspärn isehakanud sponsoreid. Heiki Kortspärn ei salga pikantset nüanssi, et osa Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestussamba ehitamiseks vajalikust rahast sai ta oma nõukogude punaordenite kollektsiooni müügist. Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestusmärgi rajaja Heiki Kortspärn: Minu vanaisa, August Raid (Rosenthal) oli julge mees, kui hoidis alles kõik tähtsamad “eestiaegsed” raamatud Vabadussõjast, riigimeestest ja kannatuste aastatest. Koolipoisina, 60- te aastate alguses Eesti omariikluse ajalugu uurides ja suurte inimeste jutukatkeid kuulates vilksasid läbi imelikud sõnad “vaps” ja “vapsid”. Alguses mõtlesin, et tegemist on vapsikute, vaablaste või metsmesilastega. See asi hakkas mind üha rohkem huvitama. Tänasel päeval tean, et sõna “vaps” oli ja on halvustav, võiks isegi öelda, et sõimusõna. Kuus aastat kestnud “vaikiv ajastu” ja 50 okupatsiooniaastat oli piisav aeg eesti rahva arusaamade töötlemiseks, et rahvas oma paljukannatanud kangelastest lahti ütleks ja nad unustuste hõlma mataks... Omariikluse taastamisega kaasnenud Vabadussõjas langenute mälestusmärkide taastamisel jäi mind vaevama üks mõte: miks pole püstitatud mälestussammast vabadussõjalastele, kes ei langenud Vabadussõjas, vaid ausal, põhiseaduslikul teel Eesti riiki tugevamaks muuta püüdes langesid eestlaste endi korraldatud vandenõu ohvriks? Eesti Vabadussõjalaste Liidu keelustamisega ja vabadussõjalaste represseerimisega panid K. Päts ja J. Laidoner aluse Eesti riigi ja rahva allakäigule, mis kestab tänaseni ja näib jätkuvat järjest suurema hooga edaspidigi. Eesti Vabadussõjalaste Liidu mälestusmärgi rajaja Heiki Kortspärna kirjutis algas eelmisel leheküljel. Vabadussõjalaste mälestusmärgi püstitamisega ei saanud viivitada, sest algamas on uus aastasada ja aastatuhat. Tahtsin, et see mälestusmärk jääks käesolevasse sajandisse koos vabadussõjalastega: puhaku nad rahus, sest neid on meeles peetud. Uude sajandisse tuleb kaasa võtta kõik oluline, mida võib ja saab vabadussõjalastelt õppida, eeskujuks võtta, et vältida tulevikus nende poolt tehtud vigade kordamist. Juba aastaid tagasi olin veendunud, et vabadussõjalaste mälestusmärk peab olema obeliski kujuga ja üles laotud maakividest. Kuna minu teada on Eesti Vabadussõjalaste Liit tänase päevani riikliku põlu all, otsustasin rajada mälestusmärgi oma talu nurmele ühe mehe austusavalduse väljendusena tuhandete vabadussõjalaste mälestuseks. Obelisk asub looduslikult kaunil Kährimäel. Põhjasõja ajal toimusid siin Rootsi ja Vene eelvägede vahel väga verised lahingud. Rahvasuu, kõneleb Kährimäe serval asuvast vene ja rootsi sõjameeste surnuaiast, mille täpset asukohta ei tea täna vist keegi. Peale II maailmasõda oli Kährimägi kõva vastupanukants: siin varjas ennast ja siit jätkas võitlust nõukogude võimuga metsavend Ratassepp koos oma seitsme kaaslasega... Algul tahtsin obeliski laduda kõrvalasuvast laudavaremest võetud kividest, kuid loobusin: laudavaremed jätan omakorda hoiatamaks, et kõik näeksid, kui kallist hinda pidi eesti rahvas maksma president K. Pätsi võimuahnuse ja edevuse rahuldamise eest. Tegelikult oli see hind palju rängem: pisarad, valu, surm, lagunenud talud, segipaisatud inimsaatused, lömitav alistumine võõrale võimule, patriotismi kadumine ja rahva järjest kiirenev väljasuremine. Võtsin uue suuna: obeliski kivid korjan kokku Kambja valla lagunenud taluhoonete vundamentidest ja põlluäärsetest kivihunnikutest. varemete omanikud suhtusid minu selgitustesse mitmeti: mõni andis kive heameelega, paljud aga keeldusid,- nad ei püüdnudki mind mõista... Muuseas, tänasele Eestimaale on väga tüüpiline, et kõik millest aru ei saada, on halb ja kõik, kes midagi head pü&uul;avad korda saata, on ohmukesed. Rumalaks peetakse ka neid, kes oma vaevaga kogutud raha eest eesti rahva unustatud kangelasi püüavad meeles pidada. Küsitakse lõputult: “Aga mis kasu sa sellest jamast saad?” või “Kas sul enam kuhugi mujale raha loopida pole?” Kollektiivse nõmeduse vastu olen ma võimetu. Rahvas andestab kõik: sa võid olla joodik, varas liiderdaja, valetaja, isegi mõrtsukas,- see kõik antakse ükskord andeks. Ainus, mida ei andestata, on üksiku aatemehe vaimne üleolek. See ei meeldi kellelegi ja selle vastu astutakse ühise rindena, kus ka kõige alatumate võtete rakendamist peetakse igati loomulikuks. Kõike seda olen omal nahal tunda saanud ja küllap saan veelgi. Ju see on koorem, mille Saatus mulle on määranud ja mida ma pean nurisemata kandma... Ei ole mitte juhus, et obelisk on “näoga” põhja suunas. On silmas peetud sümboolikat iga ilmakaare jaoks: PÕHI: Põhjas asub Tartu linn: Tartu= Tarbatu= Taara= Tarapita= Taara avita?! Tartus on Tartu vaim ja Tartu Ülikool,- sealt sirgub jälle uus Eesti Vabariigi juhtkond. Tartus sõlmiti Tartu Rahuleping. Tartust peaksid võrsuma need teadlased- ajaloolased, kes suudavad anda õiglase ja õige hinnangu vabadussõjalaste liikumisele. LÄÄS: Obeliski lääneküljel on marmorplaat kolme minu arvates tähtsaima vabadussõjalase nimega (ehkki W. Tomingas ei olnudki ametlikult Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige!). Las need mehed puhkavad rahus (R.I.P.). Ere päike ei paista plaadile peale ja õhtupäikese varjab metsatukk. See plaat peabki olema varjulisemas kohas. LÕUNA: Kas obeliski rajaja nimi on marmorisse raiutud tema edevusest, rumalusest, julgusest või millestki muust,- las jääda iga külalise otsustada. Palju tähtsam on aastaarv ja ladinakeelne lause (kahjuks väikese veaga): ajaloo esimene seadus on mitte vale lubada! Seda lauset peab päike valgustama terve päeva IDA: Rändaja, kes ennelõunasel ajal obeliski juurde jõuab, saab hästivalgustatud plaadilt lugeda, mispärast see mälestusmärk püstitatud on. Sulusrist obeliski tipus on pärit Pangodi järve ääres Pikksaares asunud 1934. a. Kodijärve valla rahva poolt püstitatud Vabadussõjas langenute mälestusmärgi tipust. Nõukogude aja alguses see mälestusmärk lõhuti ja 1990. a. taastati. Mälestusmärgi plaadid olid alles hoitud ja need on taastatud ausamba küljes praegugi, rist aga jäi kadunuks. 1996. a. märkas üks Pangodi järve ääres jalutanud kohalik inimene madalas järvevees korrapärase kujuga rauakolakat. Lähemal vaatlusel osutus see Pikksaare mälestusmärgi kadunud sulusristiks. Läbi mitme inimese jõudis see rist minuni. Kuna uus (taastatud) mälestusmärk oli juba avatud ja ka uus sulusrist ilusasti paigas, otsustasin sellele Vabadussõja kangelastega lähedalt seotud esemele anda ühe talukuuri kolikambris vedelemise asemel palju väärikama koha. Sümboolne on seegi, et see rist on pärit samast aastast (1934), millal K. Päts ja J. Laidoner Eestis riigipöörde läbi viisid... Obeliski külgedel asuvad plaadid on Lõuna- Aafrika Vabariigi mustast marmorist ja lõigatud Itaalias. Kirjad on valmistanud AS RAIDKIVI Tartus veebruaris 1999. a. Plaadid lasin mõõtu lõigata kuldlõikes (80x50 cm). Plaatidel olev ladinakeelne tekst tõlgituna eesti keelde: DAMNANT, QUOD NON INTELLIGUNT -hukka mõistetakse seepärast, et ei saada aru. AD PERPETUAM MEMORIAM -igaveseks mälestuseks. HOC ERAT IN FATIS -saatus oli nii määranud. IS FECIT, CUI PRODEST -(seda) tegi too, kellele (see) oli kasulik. R.I.P. (REQUIESCAT IN PACE) -puhaku (või puhka) rahus. ACCIPERE QUAM FACERE INIURIAM PRAESTAT -parem on ülekohut kannatada kui teha. PRIMA LEX HISTORIAE, NE QUID FALSI DICAT -ajaloo esimene seadus on mitte valet lubada. NB! Plaadil on kahetsusväärse eksituse tõttu “DICTAT”! MCMXCIX-1999 Obeliski tagaküljes spetsiaalses orvas asub aisakell. Miks just aisakell? Aga sellepärast, et kirikukellad on suured ja rasked ning poleks ehk siia sobinudki. Võinuks lasta tellida eraldi kella, kuid selle maksumus ületanuks kogu obeliski maksumuse mitmeid kordi. Otsustasin “ohverdada” enda kollektsioonist kõige ilusama kõlaga 1885. a. Siberis tehtud aisakella. Milleks üldse see kell? Tahtsin, et minu mälestussammas “heliseks ja kõneleks”, pakuks külastajatele mõtlemisainet ja tegevust. Helinas on elu: senikaua, kui seda kella helistatakse, eesti rahvas elab ja võitleb veel! Iga külastaja, kes vajalikuks peab, võib kellalöökidega märku anda, et -mälestada ebaõiglaselt represseeritud vabadussõjalasi. -anda Kõigevägevamale märku, et ta Eestimaad aitaks, rahva ühtse hoiaks ja eestlasi välja surra ei laseks. -selle kella alla võiksid lähitulevikus Eestimaa patrioodid kokku tulla, et alustada (viimast?) võitlust Eesti maa ja rahva püsimajäämise nimel. /.../ Lõpetuseks pean täpsuse ja korra huvides teatama, et oma isiklikku (perekonna) raha koos võetud laenudega on mälestusmärgi ehitamiseksseisuga 01. juuni 1999. a. kulunud 48324 krooni, lisas sadu tunde memuaaride uurimist, võrdlemist, asjaajamist, ehitus- ja heakorratöid ei tahagi rahasse ümber arvestada, sest seda kõike olen teinud oma perekonna kõrvalt ja arvelt. Kuna pidasin mälestussamba rajamist tähtsamaks, jäi talu taastamine raha puudusel seisma ja tõenäoliselt seisab veel kaua. Mis summadega hinnata perekonna loobumisi või mõistvat suhtumist? Minu arvates on see hindamatu! Lugupeetud vabadussõjalased kodu- ja välismaal ning taevariigis! Andke andeks, aga mul ei olnud rohkem raha, et ehitada suurejoonelisem mälestussammas. Andke andeks, et mul ei olnud reaalset võimu mälestusmärgi jaoks väärikamat kohta välja nõuda. Leppige täna sellega, et siin, sellel talumaal mäletatakse teid, peetakse lugu ja püütakse üle võtta ning ellu viia seda, mis teil ausas võitluses pooleli jäi. Heiki Kortspärna kõnest 23. juunil 1999 |
H. Kortspärn'a raamatud:
|
Allikad: koduvald.ee