Päikesekultus Eestis ja mujal maailmas
Päike on vaieldamatult inimkonda kõige enam mõjutanud taevakeha. Ta on ka kõige nähtavam ja tuntavam. On raske mitte märgata seda, kui päikse tõusmisega saab pimedusest taas võitu valgus. Vastukaaluna pimedusele, mis seostub inimesele ennekõike kui midagi hirmutavat, saladuslikku ja kurja (mida tehakse pimeduskatte all), on päiksevalgus midagi puhast, helget ja tervistavat. Pole siis ka midagi imestada, kui inimkond on Päikest juba varakult, arhailisel ajal jumalikustanud. Jägi sellest võib leida pea kõikjalt, on mindud isegi nii kaugele, et inimvalitsejad on end Päikese poegadeks või järeltulijateks kuulutanud. Viimaseks selliseks Päikese järeltulijaks oli Jaapani keiser. Allpool on veidi püütud haarata kilde päikesekultuse ilmingutest Eestist ja ka mujalt. Päikesekultus maailmas
Vanaaja Egiptuses ja Kreekas austati Päikest elava ja sigitava olendina või jumalana (Ra, Helios). Ka indo-euroopa mütoloogias on Päikesel hoopis olulisem roll, kui soome-ugrilaste juures. Meie oma naabritel baltlastel on Päike mütoloogias vägagi oluline tegelane. Päikese iidne sümbol haakrist oli Lätis enne II maailmasõda levinud rahvuslik sümbol, see jõudis isegi Läti lennuväe ametlikuks embleemiks saada. Muide haakrist oli ka Soome lennuväe sümbol. Natsi-Saksamaal oli tedupärast haakrist vväga levinud sümbol, kui muinas-germaani sümbol. Kuid lennukeil oli neil risti sümbol. Vaata paremal veerus olevat Päikesejumalate nimestikku -> Rooma päikesejumal Sol loovutas oma koha Jeesusele Rist võeti omaks siis, kui kristlus muudeti Rooma impeeriumis ainsaks lubatud religiooniks ja jumalikustati Jeesuse isik. Vahetult enne oli Rooma impeeriumis Deus Sol Invictus’e (Võitmatu Päikesejumala) kultusega loodud eeldus üleminekuks monoteismile. Vanarooma päikesejumal Sol (vastas kreeklaste Heliosele) oli algselt üks paljudest jumalatest, teda kujutati sõitmas päikesevankris. Nii peeti teda ka tsirkusevõistlustel neljahobuserakendite (kvadriigade) kaitsjaks. Keisririigi ajal hakati Soli seostama iraani valgusejumala Mithraga. 218. aastal laskis keiser Elagabalus oma kodukohast Emesast tuua Rooma Sol Invictus’e kivist võlus. Punkti pani sellele keiser Aurelianus, kes 274. aastal kehtestas Deus Sol Invictus’e kultuse. Päikesejumala päeva tähistati 25. detsembril. Ikonograafiliselt kujutati Soli pead ümbritseva särapärjaga, milles olevad kiired moodustasid risti. Ristimärgile viitasid ka päikesevankri rattad. Deus Sol Invictus’e päev sai Jeesuse sünnipäevaks Kui keiser Theodosius I keelas 391/392 paganlikud kultused, kuulutati Deus Sol Invictus’e tähtpäev Jeesuse Kristuse sünnipäevaks. Koos päikesejumala tähtpäevaga võeti üle sellega seotud sümboolika. Ida-Rooma keisri Theodosius II (408–450) solidus’el ehib laienevate harudega kristlik rist keisri ristisaua. Keiser Justinus I (518–527) mündil kujutatakse habemega Kristust, kelle pead ehib päikesevankri rattaga sarnanev ristiga nimbus. Päikesekultuse ilminguid Eestis Otseseid päikesekultuse märke eesti (soome-ugri) mütoloogias ei leidu. Siiski on teada palju kaudseid viiteid sellele, et päikest on peetud pühaks. Eesti rahvausundis kujutleti päikest enamasti iga päev uueneva ratta või kettana. Loojuva päikese värvuse, päikest ümbritsevate valgusnähtuste jms. järgi ennustati ilma, viljakasvu, surma, haigusi ja isegi sõdu. Päikesest on eesti rahvausundis vähe otseseid, kuid rohkesti kaudseid tõendeid: näiteks on olnud keelatud päikesesse vaatamine ja temale sõrmega osutada, siis pidavat sõrm ära kärbuma. Mitmel maagilisel talitusel tuli toimida päripäeva. Ambla, Jootme k 1938: Eestlased austasid vanasti päikest, kuud ja tähti. Päike oli taeva silm. Päikese varjutamise ajal arvas rahvas, puhastati päikest, et hiilgaks suurema julgusega. Allpool on toodud mõningad Eesti vanarahva ütlemisi päikse kohta: Päike * Päike on maakera sarnane, mis seest tuld täis * Päike on tulekuul, mis viimse päevani maailma soojendab * Päikese kiirgus põletab maakera viimaks läbi * Päike on nagu maakera, ta on puid täis aetud, põleb viimsepäevani * Saaremaal arvati, et päike olla suur raudkuul * Päike on kuuma ratas, tehakse öösel maa all kuumaks * Päike on suur tulekera, 9 korda tulisem muust tulest * Päike on põrgu värava suu * Päike on Jumala silm * Mõni räägib, et Jumal elab päikese sees * Päike on ise jumal, kuu on jumala poeg * Kui päike läheb looja, siis mädaneb ta ära * Päike läheb mäe taha looja * Päikese kiired lähevad maakera nuka taha * Päev läheb jumalihe - mäe taha * Kui päike loojub, ei tohi midagi teha * Päeval võetakse luuk maha * Päev läks ottu * Kui päike loojub, ei tohi öelda, et ta vaatab tagasi * Päeva pööramine arvati sellest tulevat, et ta kuhugi vastu tormab * Tulekahju korral märgid päikesel näitavad, kes tulle jäi * Punane päikeseloojang ennustab halbu aegu * Rist päikesel tähendab sõda * Päikese märgid ennustavad sõda või maailmalõppu * Kui päike suurem paistab, tuleb hea aeg * Päike paistab ja vihma sajab - nõiad vihtlevad - nõiad teevad võid - surnud vihtlevad - vaeslapse silmavesi - karu imetab poegi - karu vihtleb poegi * Vanad mehed tervitanud päeva * Pilves ilmaga hakkasid karjased päikest meelitama * Ära lase päeval ennast petta * Ei tohi päikest vaadates naeratada * Patune inimene ei suuda päikest vaadata * Sellest, kes võib päikese sisse vaadata, saab soldat Päikese- ja kuuvarjutus * Päikest ja kuud puhastatakse või pestakse * Päikest ja kuud süüakse * Kuud kistakse * Varjutused on virmaliste pärast * Päike ja kuu luuakse uuesti/muudetakse ümber * Päikesevarjutus on kuu sündimise ajal * Päikese- või kuuvarjutuse ajal lähevad seitse pilvetükki neile kallale * Varjutusega näitab Looja oma väge * Päikesevarjutus sünnib rahva pattude pärast * Päikese- ja kuuvarjutus sünnib Kristuse hukkamise mälestuseks * Varjutus ennustab viimsetpäeva * Varjutus ennustab halba, sõda, haigusi, nälga * Pole hea, kui varjutus loomade peale paistab * Kaevud tuleb varjutuse ajaks kinni katta * Varjutuse ajal tuleb mingit olulist tööd alustada * Kuuvarjutuse ajal ei tohi vilja külvata * Varjutuse ajal püügiriistade korrastamine kindlustab kalasaagi * Varjutusel pole püüstele mingit mõju * Varjutuse ajal tehtud/korrastatud jahi- ja kalariistu loomad ja kalad ei näe * Varjutuse ajal kedratud lõngast saab arstilõng * Varjutuse ajal tehtud roosk ravib loomi * Kui kuuvarjutuse ajal rahakotti õmmelda või kõlistada, saab raha * Kuuvarjutuse ajal tuleb kuud teretada, siis ei vanane * Varjutuse ajal pandagu näpud varna Tähemõrsja Huvipakkuv taevakehi elustav eesti rahva folklooris esindatud lugu on Tähemõrsja. Meie eepose "Kalevipoja" esimene lugu algab sissejuhatavate sõnadega Kalevite kätkist, kus Vanaisa kuulsad pojad sobitasid sõprust "närtsilike" neidudega, millest tõusis kange Kalevite sugu, "mehed kui tammed tugevad". Lühikesele kirjeldusele kolmest "taaralaste taimekesest", kellest põhjakotkas tõi ühe - Kalevi - meie maale, järgneb selle loo keskne episood, mis näitab kujukalt, kuidas toimus sõpruse sigitamine meie külaneidude ja taevaliste olendite ning kangete meeste vahel. See episood moodustab eepose avatakti, mis juhatab sisse selle sündmuste käigu. Noor lesk Läänes (algselt laanes) leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas Salme, "sula neitsi". Salmele tulid kõrged kosilased: "üks oli kuu, teine pääva,/ Kolmas tähte poisikene." Salme lükkas kuu tagasi, sest sellel on palju toimetusi - korra tõuseb ta köidikul, korra päikese loojangul. Salme ei läinud ka päikesele, sest "Pääval palju viisisida,/ Mitmel kom-bel muudemisi". Heinaajal saadab ta vihma, kaerakülvi ajal põristab põuda. Aga kui tuli "tähte poisikene, põhjanaela vanem poega", võttis Salme kihlad vastu, sest "Täht ei raiska viljategu,/ Ega riku rukkileikust". Salme-neiu ja Tähe-peiu pulmade ajal jõudsid köhale kosilased Lindale. Kuu ja päike said teistkordselt korvi. Paremini ei käinud ka mitme teise kosilase - vee, tuule ja Kungla kuninga poja käsi. Ent kui saabus Kalev, siis hüüdis Linda: "See mul meesi meele pärast,/ Sellel kihlad kinnitame." Selle loo kahest kosja-kirjeldusest põhineb esimene meie rahvalaulul "Tähemõrsja" ehk "Salme laul". Laul jutustab rahvaluulele omase lakoonilisusega, kuidas noor naine leidis karja saates kana vainult, kellest sai Salme, edasi Salme kolmest kosilasest - kuust, päikesest ja tähest (või päikesest, kuust ja tähest) -ja esimeste tagasilükkamisest ning viimase vastuvõtmisest. "Kalevipojas" on Kreutzwald "Tähemõrsjat" laiendanud kordamistega ja pulmalaulude lisamisega. Linda abiellumise episoodi lõi ta Salme laulu eeskujul, seda osalt sõna-sõnalt korrates. August Annist on rõhutanud, et "Kalevipoja" esimene lugu on erandlik selle poolest, et "niihästi valdav osa tema sündmustikust kui ka suur osa üksikvärsse põlveneb rahvalauludest". "Tähemõrsja" on rännanud Eestist Ingerisse ja sealt edasi Aunusesse ja Lõuna-Karjalasse. Paiguti on see kontamineerunud kosjalauludega. Need segavormid lõpevad sellega, et tütarlaps eelistab talupoega või oma küla poissi või ka mõnd muud kosilast. Elias Lönnrot tõlkis "Tähemõrsja" soome keelde ja avaldas selle pealkirja all "Soometari kosijad" ("Suomettaren kosijat") oma kuulsas rahvalaulude kogus "Kanteletar". "Tähemõrsja" algupära pole veel lõplikult selgitatud. Mõned uurijad on püüdnud leida taevakehade kosjaskäigule vastet Lätist, kus see teema on populaarne. Leopold von Schroeder, aaria usundi uurija, tuletas Salme nime ses rahvalaulus läti päikese tütre või päikese neiu nimest Sau/es me/te. Läti väljend võiks tema arvates olla lühenenud Salmeks rahvaetümoloogia mõjul. Taevakehade abiellumisest eri indoeuroopa rahvaste ja eestlaste rahvaluules ja selle ühendusest pulmade ning tantsuga kirjutas ta: Kui me meenutame, et läti laule päikese tütre abiellumisest lauldi pulmades ja et india süryä-laulu esitati India pulmades, et ka kreeka taeva pulmad on maiste pulmade ürg-eeskujuks; kui me edasi meenutame, et läti kevad-ringmängude tantsitare nimetati päikese tütardeks, ja kui me kõik need asjaolud viime ühendusse . . . eesti Salme-laulude kokkukuuluvusega tantsuga selle vanades vormides - siis pole selle müüdi algses ühenduses tantsuga mingit kahtlust. Jaan Pühvel ühines hiljuti Schroederi seisukohaga Salme nime algupärast ja selle laulu indoeuroopa, eriti läti tagapõhjast. Eesti rahvalaulu tuletamisel läti omast on siiski ületamatuid raskusi. Laulud taevakehade kosimisest on Eestis ja Lätis täiesti erinevad. "Tähemõrsjas" lähevad kuu, päike ja täht kosja maisele neiule, kuna läti rahvalaulud (daina) kirjeldavad taevakehade omavahelisi kosimisi ja intriige. "Tähemõrsja" rõhutab põhjusi, miks päike ja kuu hüljatakse ja miks täht võetakse vastu. Läti laulud aga kõnelevad sellest, kuidas kuu ja päike abislluvad kevadel või suvel, kuidas koidutäht sõbrutseb päikese tütrega, kuidas kuu röövib koidutähe mõrsja, mistõttu päike lööb kuu mõõgaga pooleks, või kuidas piksejumal Perkuõns läheb pulma koos oma mõrsja väikese pojaga või päikese tütrega. Läti müütilistes lauludes ei ole midagi, mis meenutaks kaudseltki "Tähemõrsjat". Peale selle on Salme nime tuletamisel väljendist Saules meita tõsiseid lingvistilisi raskusi. "Tähemõrsjale" on esitatud arvukalt muidki seletusvõimalusi. Kaarle Krohn väitis, et päikest, kuud ja tähte ei saa pidada müütilisteks olendeiks, vaid et need on puhtakujulised luulelised mõisted, mil on moraalne tähendus. Oskar Looritsa järgi on "Tähe-mõrsja" vana idamaine loodusmüüt. August Annist tuli seisukohale, et kosmilised isikustused olid "Tähemõrsjas" valitud selleks, "et väljendada tavalist talupojatarka kosjaõpetust: Olgu mõni kosilane kas või päikesena hele ja kuuna kume, neist tuleb ometi eelistada oma siseväärtuste, oma püsivuse tõttu usaldatavam mees (põllumees, oma küla tuntud poiss), olgu ta kas või oma "ault" nii väike nagu täheke taevas!" "Tähemõrsja" kohta on jätkatud arutelu ka Nõukogude Eestis. Eduard Roos oma üksikasjalises kirjutises tuli lõpptulemusele, et selle loodusmüüdi taga oli tõeline sündmus: Muinas-Eesti lauliku lähikonnas elasid Kuu(valo)-, Päeva- ja Tähe-nimelised mehed ja käisid kosjas Salmel, mõne teisendi järgi Ilma-nimelise mehe tütrel. "Sellesse tõsielulisse fakti segunes uskumuslikku realiteeti - nimemaagia printsiibil oli neil meestel vastavate taevakehade omadusi (psüühiliselt)." Laulu viimane käsitleja Jaan Kaplinski pidas Roosi tõlgendust küsitavaks ja püüdis arendada mõtet, et "Tähemõrsja" "võis väga hästi olla müütilise taotlusega siirderiitusega seonduv laul ..." Nagu "Tähemõrsja" balti algupära otsingud, nii ka selle teisedki tõlgendused, olgugi huvitavad, ei ole viinud probleemi lahendusele lähemale. "Tähemõrsja" keerdsõlme lahendamiseks on otstarbekohane lähtuda selle struktuurist. Oma kompositsioonilt kuulub see laul kosilas-võrdluslaulude hulka, nagu seda on rahvalaulud "Mere kosilased" ja "Vargale mineja". Eesti-soome "Mere kosilastes" tõusevad "kuldamees", "hõbemees" ja "vaskimees" üksteise järel merest kosima neidu, kuid see hülgab nad kõik ja läheb "õigemehele" või talupojale. Eesti-ingeri-soome "Vargale mineja" laulus, mis on slaavi algupära, mainitakse tütarlapse võimalike abielukaaslastena eri ametimehi, nagu kündjat ja karjust, kuid neiu tahab kõige meelsamini minna mehele vargale, vahel ka talupojale. Eestis leidub veel muidki eri-ainelisi, kuid sama struktuuriga laule. Mõnedes neist seatakse päikese ja kuu vastandiks täht, nagu "Tähemõrsjaski". Eesti rahvalaul "Uppunud vend" jutustab tütarlapsest, kel oli kolm venda, üks neist läks marjamaale, teine karjamaale ja kolmas "kala järele". Esimesed tulid koju, aga kolmas "ei tuld koju kala järelta". Tütarlaps läks teda otsima. Ta kohtas päikest ja kuud ja päris neilt oma venna kohta. Päike ja kuu ei olnud venda näinud või ei tahtnud vastata, kuid täht "täisi meesi" kõneles, et vend oli uppunud. Sama küsitlusskeemi on kasutatud ka ingeri-karjala "Lapseotsimislaulus". Jeesus kaob oma ema, Neitsi Maarja põlvelt, ja Maarja läheb teda otsima. Päike ja kuu, keda ta kõigepealt küsitleb, ei soovi talle vastata, sest Jeesus ise on pannud nad taevavõlvil käima. Täht. kirik, küla, maja või teised, keda ta lõpuks kohtab, avaldavad talle Jeesuse asukoha. Nagu ma eri uurimuses näitasin, põhineb "Lapseotsimislaul" slaavi legendilaulul, milles õige vastuse annab viimane küsiteldav, täht. Ka läänemeresoome laul pidi algselt niisamuti lõppema. Läänemeresoome rahvalaul "Suur härg" jutustab hiiglasuurest härjast ja selle tapmisest. Eesti versioonis ei saa Türgist ega Tatarist toodud tapjad selle ülesandega toime, kuid lauliku väike vennake rudjub härja rusikaga ja pistab pöidlaga. Ka "Suure tamme" laulul on analoogiline lõpp - lauliku vend raiub taevani kasvanud tamme maha. Kõigil ülalmainitud lauludel on põhiliselt sama struktuur, olgugi et nad oma algupäralt kuuluvad eri ajajärkudesse. Nad põhinevad kolmik-kordamisel (harva ka arvukamail kordamistel). Kaks (või rohkemgi) isikut või isikustatud objekti ei saa neile antud ülesandega toime, kuid viimane, kõige väiksem ja näiliselt kõige tähtsusetum, teostab selle, olgu küsimuses tütarlapse kosimine, mingi sündmuse ilmutamine, tee juhatamine või kangelasteo sooritamine. Graafiliselt võib kujutada seda järgmiselt: - - + või - - - +. Seda skeemi võib võrrelda muinasjutu struktuuriga, milles kõige mannetum noorim vend teos tab ülesande, millega vanemad osavamad vennad kimpu jäävad. See on kooskõlas nn. eepilise "ahtrikaalu" (Achtergewicht) printsiibiga. Axel Olriku järgi on "ahtrikaal" - jutustuse raskuspunkti esitamine selle lõpus - rahvajutu üheks oluliseks tunnuseks. Võime järeldada, et mitte taevakehade erinevad omadused ei andnud eesti laulikule tõuget "Tähemõrsja" loomiseks, vaid ülalesitatud rahvalaulu tüübi ahvatlev analoogia. On väga hästi mõeldav, et meie muistne laulik kosjalaulu luues pani selle päikese-kuu-tähe lauluskeemi. Päikese-kuu-tähe sümbolism arvatakse tulenevat vene õigeusu kiriku vahendusel iraani-slaavi päikese-kultusest, ja sel näib Eestiski olevat sügavad juured. "Kalevipojas" näiteks esitatakse need taevakehad tavaliselt samas järjekorras. Kui Kalevipoeg oli võitnud kiviviskamis-võistluse ja saanud kuningaks, laulis ta: Kus see päike paistemaies, Kus see kuu kumendamas, Tähed teeda näitamaies. Kui Kalevipoeg leidis tütarlapsed, kelle sarvik oli vangistanud, lubas ta nad vabastada: Viin teid laia valge'ele, Päikese paistusele, Kena kuu kumedale, Siravale täht'de silma. Vaenlasega võideldes Kalevipoeg: Istub ise pääva peale, Toetab kukla kuu küüra, Tähe vasta teise kulle. Kuna päike ja kuu kosilastena struktuuri skeemist tingituna tagasi lükati, siis tuli anda nende hülgamisele mingi konkreetne põhjendus. Selleks kasutatigi nende näilist ebakindlust - kuu tõusmist eri aegadel ja päikese mitte-õigeaegset vihma ning põua toomist. Peigmehena edukale "väikemehele", tähele, lisati allitereeriv atribuut "täismees", mis tegi temast päikese ja kuu antipoodi ja viia tema mehelike omaduste ülistamisele. Sama atribuut on lisatud tähele muiski rahvalauludes. Kommentaar päikesekalendri ja paleoastronoomia teemal* Mida kaugemale minevikku, seda enam sugeneb erisuguseid hüpoteese, seda enam pääsevad mõjule stereotüüpsed arusaamad. Sebastian Münster väidab oma suurteoses "Kosmograafia", et 16. sajandi Liivimaa talupojad kuud ja päikest kummardavad; seda kordavad oma kroonikates nii Balthasar Russow kui Dionysius Fabricius (Metssalu 2004). Milles taevakehade kultus seisneb, kuidas avaldub, see on teadmata - appi tuleb võtta fantaasia. Igatahes võime oma kogemuste põhjal öelda, et sellal, kui päike paistab kõige kõrgemalt, peame rahvakalendri kõige suuremat suvepüha - jaanipäeva, ning talvel, mil päike on madalseisus, jõuavad kätte kogu aasta kõige olulisemad pühad - jõulud. Nendegi pühade tähistamisviisis on toimunud hästimärgatavaid muutusi. Suure-Tõllu surm muistendis Tuul näeb kõige esmalt Tõllu surma. Puhkeb hulguma ja kiunuma. Päike tõmmab enesele leinaloori ette, pilved hakkavad pisaraid valama. Pikal ajal ei näita päike enam nägugi. Huludes ja kiunudes tormab tuul tuhat nelja edasi saarlastele surmasõnumit kuulutama. Sõdijad Marsi nõmmes kuulevad surmasõnumit, kohkuvad. Teisel silmapilgul toob tuul aga neile uut elu ja rohket rammu. Nagu karud kargavad nad vastaste kallale, nagu hundid hakkavad nad võõraid maha murdma. Kuhu lähevad, laga taga; kuhu astuvad, auk järel; kuhu tungivad, loog ees. Enne kui õhtu kätte jõuab, lamab ju viimane vaenlane Sõru murul. Kaali kraater Saaremaal (Ultima Thule?) - koht kuhu Päike heidab magama! Loe: Saaremaa Stonehenge Kas Kaali meteoriidi langemine jättis meie esiisad ükskõikseks? |
86 Päikesejumalat maailmast:
The following 86 pages are in this category, out of 86 total. This list may not reflect recent changes (learn more). A
|
Päikesekultuse märgid kaasaja Eestis Päikese sümbol Isamaa-Res Publica Liidu logol Meie visuaalse identiteedi kõige olulisem komponent on kaheksakand. See on iidne maarahva oma kujund, mis soome-ugri vellede juures on kasutusel päikesemärgi tähenduses. Lisaks tõlgendatakse seda ka nelja ilmakaare ja viljakuse sümbolina. Kaheksakand on kujund, mis ulatub eestlaste mäluloolisesse kaugusesse minevikku. Märk on uudselt visualiseeritud ühe katkematu joonena, et sümboliseerida meie erakonna rahvuslik-konservatiivse missiooni aegumatust. Jõuline võitluslik kujund, mis väljendab Isamaaliidu rahvuslust ja kasutab Res Publica endise logo “päikesemärgi” tähendust. Päikese kujutis Rahvaliidu logol Rahvaliidu logo iseloomustab erakonna suundumust ja põhijooni: rahvuslust ja tulevikku vaatamist. Logo kujunduses – päikese ja rukkilille koosluses – aimub rahvakunstitraditsioone, meie esivanemate ja nende päranduse austamist. Päike on läbi aegade tähendanud hea ja uue algust. Rahvaliit usub, et poliitikat tuleb teha heade mõtetega; et Eestis on võimalik üles ehitada õiglane riik, kus igas paigas on hea elada. Rukkilill – meie rahvuslill – sümboliseerib usku eestluse elujõusse ja meid toitvasse maasse. Tõusev päike Keskerakonna logol Kesjerakonna logol on näha rohelisel taustal K-tähte stiliseeritud ristikheina kujutisega, mille tagant on tõusmas päike. |
Allikad: ENE, wikipedia, folklore.ee, Rudolf Dröβler "Kui tähed olid jumalad", ww.eestikirik.ee,