12. märtsi 1934.a. Pätsi-Laidoneri riigipööre ja järgnenud vabadussõjalaste jõhker represseerimine
Loe ka siit: VÕIMUHAARAMINE PÕHISEADUSE JA RAHVA PÕHIÕIGUSTE RIKKUMISTEGA.
1934-1936
Otsustav hoop Eesti Vabadussõjalaste Liidu likvideerimiseks anti 12. märtsil 1934. Ajaloolane Jaak Valge väidab EestiEkspressis (04.09.2008), et „levinud ettekujutus, mille kohaselt Päts-Laidoner likvideerisid 12. märtsil 1934 demokraatia Eesti erakondade tahtevastaselt, on ebatäpne. Tegemist oli Eesti poliitilise eliidi enamuse otse või vaikimisi heakskiidetud vabadussõjalaste-vastase aktsiooniga, mille paratamatu hind oli demokraatia kaotus ja mida oleks sotsialistide ja [August] Rei rolli arvestades võib-olla õigem nimetada kolme riigivanema kandidaadi – Pätsi-Laidoneri-Rei riigipöördeks.”
Selle ebaseadusliku ja alatul valel põhineva aktsiooni eesmärk oli kindlustada Pätsi (ja ka Laidoneri, Eenpalu & Ko) võimule jäämine ja likvideerida igasugune tõsiseltvõetav opositsioon. Need eesmärgid ka saavutati. Fantastiliste (salastatud) süüdistute alusel sai jagu kogu organisatsioonist, kuid paraku veel mitte kõigist aktiivsetest vabadussõjalastest. Et vabadussõjalaste juhtfiguure "vettpidavate" süüdistustega vanglasse saata, asus siseminister Eenpalu organiseerima vabadussõjalaste liba-terrorirühmi ja organiseerima 7. detsembri mässu. Kui see mäss (riigipööre) oleks teoks saanud, oleks tegu olnud üksnes põhiseaduse vastase võimu kõrvaldamisega ja põhiseadusliku korra maksmapanemisega. Nii et tegu poleks olnud mingi kuritegeliku ega riigivastase teona, nagu Pätsi propaganda seda serveeris.
Kas 7. detsembri 1936. a. (ebaseadusliku) riigivõimu vastast mässu organiseeris üksnes Pätsi salapolitsei, või oli selleks vabadussõjalased - seda on üheselt raske öelda. Kindlasti oli ässitajaid ja üleskihutajaid salapolitsei poolel, ja kindlasti oli ka vabadussõjalaste poolele neid, kes politsei õnge läksid, või siis ilma selletagi olid valmis (ebaseaduslikku!) riigivõimu kukutama. Tõenäoliselt nii asi oligi. Kuid kindlasti ei pea paika Pätsi & Ko hilisemad süüdistused, et vabadussõjalased soovisid metsikut massimõrva, vennatapusõda ja, et neid aitasid natsid.
7. detsembri õhtul 1935 arreteeriti veel vabaduses viibivad vabadussõjalaste juhid. Järgmisel päeval tuli kokku valitsus, kus oli laual juba nimekiri neist, kes tuleks koos Sirguga maha lasta. Vabadussõdalaste liidrite kiirkorras välikohtu alla andmist nõudis Laidoner. Neli neist, kindral Larka, kolonelid Viktor Puskar, Eduard Kubbo ja Seiman olid tema lähedased kaaslased-väejuhid Vabadussõjas. Välikohtu üle hääletasid Laidoneri nõudel neli kõrgemat ohvitseri, hääled jäid viiki 2:2. Lõpliku otsuse langetas Päts, kes vennatappu ei soovinud ning välikohus jäi pidamata.
28. mai 1936. a. väljakuulutatud kohtuotsused
KrS §§ 51 ja 74 j. 2 alusel ühes kõikide õiguste kaotusega:
20 aastat sunnitööd: Vabadussõja kangelased, Vabadusristi kavalerid: kapten J.Holland (2 Vabadusristi kavaler), kolonel A. Seiman (3 Vabadusristi omanik), kapten Paul Laamann, kapten A. Klassmann, kapten A. Pedak, L. Pallon, Hj. Mäe, E. Kubbo, B. Väli.
15 aastat sunnitööd: kindral A. Larka, kolonel V. Puskar, K. Podrätsik, A. Allik, M. Kalm, A. Liivak.
12 aastat sunnitööd: A. Vilt, N. Tuiman, A. Sampka, advokaat H. Paris.
KrS §§ 51 ja 75 alusel karistati ühes kõikide õiguste kaotusega:
15 aastat sunnitööd: Kindral J. Tõrvand, major J. Leeman, A. Buldas, H. Saar, H. Kubbo, K. Reinbaum, J. Kitsel, A. Pank, R. Krusement, R. Kivi, R. Reiter, H. Frank, A. Paavel, Kdobrus.
Sama KrS §§ 51 ja 75 järgi ühes kõikide õiguste kaotusega karistati: 10-aastase sunnitööga 29 vähemat lihtliiget; 6-aastase sunnitööga 41 lihtliiget ja 4-aastase sunnitööga 14 lihtliiget. Sama paragraafia järgi, kuid ilma õiguste kaotuseta 3-aastase vangimajaga 14 lihtliiget ja 2-aastase vangimajaga tingimisi 12 lihtliiget.
KrS §§ 146 p. 2 alusel määrati karistuseks ilma õiguste kaotuseta 6 kuud vangimaja kolonel Oskar Luiga'le ja majaor Arnold Martinson'ile.
KrS §§ 147 p. 1 alusel määrati õiguste kaotuseta ja tingimisi 6 kuud vangimaja J. Ingel'ile ja L. Varret'ile.
Õigeks mõisteti: K. R. Pusta, J. Vaabel, J. Sammul, J. Keerig, A. Kuusk, O. Mitt, A. Ohvrill ja A. Takel.
See Eesti kõigi aegade suurim kohtuprotsess on kurioosne eriti selle tõttu, et enamus tõendid on pärit kaebealuste endi suust. Tunnistajate, poliitilise politsei ametnike seletused on vaid ümberjutustused kaebealuste endi poolt neile politseis antudtunnistustest. On vaja veelkord meenutada, et Eesti kohtukord ei lubanud politsei protokolle käsitleda kohtuliku materjalina!
Loe ka siit: VÕIMUHAARAMINE PÕHISEADUSE JA RAHVA PÕHIÕIGUSTE RIKKUMISTEGA.
1934-1936
Otsustav hoop Eesti Vabadussõjalaste Liidu likvideerimiseks anti 12. märtsil 1934. Ajaloolane Jaak Valge väidab EestiEkspressis (04.09.2008), et „levinud ettekujutus, mille kohaselt Päts-Laidoner likvideerisid 12. märtsil 1934 demokraatia Eesti erakondade tahtevastaselt, on ebatäpne. Tegemist oli Eesti poliitilise eliidi enamuse otse või vaikimisi heakskiidetud vabadussõjalaste-vastase aktsiooniga, mille paratamatu hind oli demokraatia kaotus ja mida oleks sotsialistide ja [August] Rei rolli arvestades võib-olla õigem nimetada kolme riigivanema kandidaadi – Pätsi-Laidoneri-Rei riigipöördeks.”
Selle ebaseadusliku ja alatul valel põhineva aktsiooni eesmärk oli kindlustada Pätsi (ja ka Laidoneri, Eenpalu & Ko) võimule jäämine ja likvideerida igasugune tõsiseltvõetav opositsioon. Need eesmärgid ka saavutati. Fantastiliste (salastatud) süüdistute alusel sai jagu kogu organisatsioonist, kuid paraku veel mitte kõigist aktiivsetest vabadussõjalastest. Et vabadussõjalaste juhtfiguure "vettpidavate" süüdistustega vanglasse saata, asus siseminister Eenpalu organiseerima vabadussõjalaste liba-terrorirühmi ja organiseerima 7. detsembri mässu. Kui see mäss (riigipööre) oleks teoks saanud, oleks tegu olnud üksnes põhiseaduse vastase võimu kõrvaldamisega ja põhiseadusliku korra maksmapanemisega. Nii et tegu poleks olnud mingi kuritegeliku ega riigivastase teona, nagu Pätsi propaganda seda serveeris.
Kas 7. detsembri 1936. a. (ebaseadusliku) riigivõimu vastast mässu organiseeris üksnes Pätsi salapolitsei, või oli selleks vabadussõjalased - seda on üheselt raske öelda. Kindlasti oli ässitajaid ja üleskihutajaid salapolitsei poolel, ja kindlasti oli ka vabadussõjalaste poolele neid, kes politsei õnge läksid, või siis ilma selletagi olid valmis (ebaseaduslikku!) riigivõimu kukutama. Tõenäoliselt nii asi oligi. Kuid kindlasti ei pea paika Pätsi & Ko hilisemad süüdistused, et vabadussõjalased soovisid metsikut massimõrva, vennatapusõda ja, et neid aitasid natsid.
7. detsembri õhtul 1935 arreteeriti veel vabaduses viibivad vabadussõjalaste juhid. Järgmisel päeval tuli kokku valitsus, kus oli laual juba nimekiri neist, kes tuleks koos Sirguga maha lasta. Vabadussõdalaste liidrite kiirkorras välikohtu alla andmist nõudis Laidoner. Neli neist, kindral Larka, kolonelid Viktor Puskar, Eduard Kubbo ja Seiman olid tema lähedased kaaslased-väejuhid Vabadussõjas. Välikohtu üle hääletasid Laidoneri nõudel neli kõrgemat ohvitseri, hääled jäid viiki 2:2. Lõpliku otsuse langetas Päts, kes vennatappu ei soovinud ning välikohus jäi pidamata.
28. mai 1936. a. väljakuulutatud kohtuotsused
KrS §§ 51 ja 74 j. 2 alusel ühes kõikide õiguste kaotusega:
20 aastat sunnitööd: Vabadussõja kangelased, Vabadusristi kavalerid: kapten J.Holland (2 Vabadusristi kavaler), kolonel A. Seiman (3 Vabadusristi omanik), kapten Paul Laamann, kapten A. Klassmann, kapten A. Pedak, L. Pallon, Hj. Mäe, E. Kubbo, B. Väli.
15 aastat sunnitööd: kindral A. Larka, kolonel V. Puskar, K. Podrätsik, A. Allik, M. Kalm, A. Liivak.
12 aastat sunnitööd: A. Vilt, N. Tuiman, A. Sampka, advokaat H. Paris.
KrS §§ 51 ja 75 alusel karistati ühes kõikide õiguste kaotusega:
15 aastat sunnitööd: Kindral J. Tõrvand, major J. Leeman, A. Buldas, H. Saar, H. Kubbo, K. Reinbaum, J. Kitsel, A. Pank, R. Krusement, R. Kivi, R. Reiter, H. Frank, A. Paavel, Kdobrus.
Sama KrS §§ 51 ja 75 järgi ühes kõikide õiguste kaotusega karistati: 10-aastase sunnitööga 29 vähemat lihtliiget; 6-aastase sunnitööga 41 lihtliiget ja 4-aastase sunnitööga 14 lihtliiget. Sama paragraafia järgi, kuid ilma õiguste kaotuseta 3-aastase vangimajaga 14 lihtliiget ja 2-aastase vangimajaga tingimisi 12 lihtliiget.
KrS §§ 146 p. 2 alusel määrati karistuseks ilma õiguste kaotuseta 6 kuud vangimaja kolonel Oskar Luiga'le ja majaor Arnold Martinson'ile.
KrS §§ 147 p. 1 alusel määrati õiguste kaotuseta ja tingimisi 6 kuud vangimaja J. Ingel'ile ja L. Varret'ile.
Õigeks mõisteti: K. R. Pusta, J. Vaabel, J. Sammul, J. Keerig, A. Kuusk, O. Mitt, A. Ohvrill ja A. Takel.
See Eesti kõigi aegade suurim kohtuprotsess on kurioosne eriti selle tõttu, et enamus tõendid on pärit kaebealuste endi suust. Tunnistajate, poliitilise politsei ametnike seletused on vaid ümberjutustused kaebealuste endi poolt neile politseis antudtunnistustest. On vaja veelkord meenutada, et Eesti kohtukord ei lubanud politsei protokolle käsitleda kohtuliku materjalina!
William Toomingas'e trükitud ja levitatud põrandaalune lendleht "Eesti mees! Eesti Naine!":
 maja vaheseinas olevast peidikust k.png)
 |
|
Eesti Poliitilise Politsei töövõtteid On küllalt teada juhtumeid, kus PolPol kasutas kahtlusaluste suhtes füüsilsi kui ka vaimseid survemeetmeid. See võib olla veel mõistetav, tetud mahus on seda ikka tehtud. Hoopis teine asi on süüaluste lähedaste mõnitamine ja tagakiusamine. Näiteks on teada juhtumeid, kus PolPoli töötaja on tulnud kahtlusaluse koju juuatäis olekus, leidnud eest üksinda kodus olnud naise ja on asunud naist vägistama, ise õeldes: "Kui sellest räägid kellegile, siis sa oma meest enam ei näe... jne" Nii juhtus W. Tomingase naisega. Õnneks oli nende majas ka majateenija, kes siis naisele appi tuli. Kuid kui paljude peal PolPol tegelikult kasutas tagakiusamist, väljapressimist ja vägivalda, seda ei saa me iialgi teada. PolPol-i üldist mentaliteeti iseloomustab ühe "peainkvisiitori" komissar Julius Eiskopi ütlus: "Meie jaoks on iga riigivõim seaduslik, mis meile palka maksab!", millega ta vastas vabadussõjalase küsimusele, et miks ta teenib ebaseaduslikku riigikorda ja täidab selle korraldusi. Masendav on lugeda Eesti Poliitilise Politsei vabadussõjalaste süüdistusmaterjalide hulgas olevaid naiste armupalumise kirju. Ollakse ahastuses, sest mees oli pere ülevalpidaja, et mees oli firma juht ja naine ei tea asjast midagi, et lapsed nälgivad ja isegi surevad, kuid mehi ei lasta isegi matustele... Neile taotlustele on enamasti lakooniliselt peale kirjutatud: Mitte lubada vms. Väga alatult ja seadusevastaselt käituti meestega, kes eesliinil olles oma verd valades võitlesid Eesti Vabadussõjas vabaks. See on suur ülekohus ja üheks suuremaks süüdistuseks Pätsi-Laidoneri-Eenpalu vastu. Pätsi PolPoli tööd ilmestab ka tõik, et läbiotsimistel läks hinnalisi asju "kaduma". Nii kadusid dr. Mäe kodust läbiotsimise ajal 2 haruldast antiikset raamatut. Kui Mäe neid hiljem tagasi nõudis, vastas PolPoli amtnik Rõigas muiates: "Saage aru, Laidoner kogub vanu raamatuid, eks ametnik tahtis talle headmeelt teha". No comments! |
PolPol'i komissar Julius Eiskop'i visiitkaart.
 Üks paljudest (kuid vähestest säilinuist) Poliitilise Politsei paksudest ja põhjalikest vapside juurdlus- ja süüdistustustoimikutest. |
15.04.1934 a.saabusid Kihnu saarele Tallinnast väljasaadetud ärimehed Heinrich Tofer,Karl Jänes,Karl Uudel.Artur Oksenberg,Karl Luberg.
Endiste riigivanemate 1937. a märgukirjast K. Pätsile:*
Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus. Kuigi teie konstateerite, et eesti rahvas on paranenud oma haigusest, jätkatakse kaitseseisukorra erakorralise võimu piiramata rakendamist kõigil maa ja rahva elualadel ja teiselt poolt erakorralist dekreediandlust ka sellistel aladel, kus see ei rajane mingile edasilükkamatule riiklikule vajadusele. Selletõttu on erakorraline seadusandlus muutunud harilikuks seadusandluseks. Rahvaesindus on juba pikemat aega olnud täielikult kõrvaldatud meie rahva elust ja omavalitsusorganeisse on pandud määrustega nimetatud isikud, millega riigi püsimisele tähtis harjumus rahvavalitsuse ja omavalitsusega on laiades rahvahulkades jäetud arendamata. [...] Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. [...] Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. - Poliitilise mõtte ajaloost Eestis aastatel 1930−1940. Dokumente ja materjale. Jaan Tõnissoni Instituut, 1995. Lk 135−136.
*K. Päts jättis märgukirja vastuseta ega lubanud seda avaldada ka ajakirjanduses [koostaja märkus].
Küüditamine ja asumisele saatmine Eesti Wabariigis
Paljudele tuleb see ehk üllatusena, kuid paljud süüdimõistetud vabadussõjalased saadeti asumisele. Põhiliselt oli asumisele saatmise kohaks Kihnu saar. Lisaks keelati paljudel teatud regioonides elamine ära ehk siis saadeti sundasumisele ääremaadele.
Teine küüditamiste ja sundümberasustamiste laine tabas Eesti Wabariiki siis, kui Päts N-Liidu sõjaväebaasidele antud maadelt inimesi ära ajas ja ümberasustas.
Ka tänapäevane Kaitsepolitsei ei tunnista oma kunagist ebaeetilist ja seadusevastast repressiivpoliitikat
Kaitsepolitseiamet võiks nüüd, väidetavalt demokraatliku Eesti Vabariigi ajal, tunnistada enda 1934-1940. a. tehtud ebaseaduslikke ja repressiivseid tegusid. Tollal Kaitsepolitseiamet täitis seadusevastaselt võimu haaranud Pätsi ja laidoneri seadusevastaseid korraldusi ja represseeris süütuid Eesti patrioote; ei põlatud ka valesüüdistusi fabritseerida. Aga mida me näeme? www.kapo.ee lehelt võime Kaitsepolitsei ajaloost lugeda järgmist: "Peale kommunistide kuulusid kaitsepolitsei huviorbiiti ka paremäärmuslikud saksa natsionaalsotsialistliku suunitlusega ja vene äärmuslik-monarhistlikud organisatsioonid. Paremäärmuslusest lähtuvaks ohuks peeti ka Eesti Vabadussõjalaste Liidu ehk vapside tegevust. Johan Laidoneri korraldusel suleti 22. märtsil 1934. a see liit koos kõigi osakondadega. 1935. a lõpul avastas poliitiline politsei vapside mässukava, mille tulemusena olulisemad liikumise juhid vangistati."
Mida kosta? EI AU EGA HÄBI! Kes ei tunnista minevikus tehtud ülekohut, see on ka tulevikus valmis sama alatult käituma!
Sõjakurjategija Ervin Viks alustas oma karjääri Kaitsepolitseis. Ega siin polegi midagi imestada, et paljud Pol-Poli töötajad asusid ka NKVD teenistusse ja andsid oma kaastöölisi ülesse. Pol-Pol oligi paljude lurjuste taimelava.
Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus. Kuigi teie konstateerite, et eesti rahvas on paranenud oma haigusest, jätkatakse kaitseseisukorra erakorralise võimu piiramata rakendamist kõigil maa ja rahva elualadel ja teiselt poolt erakorralist dekreediandlust ka sellistel aladel, kus see ei rajane mingile edasilükkamatule riiklikule vajadusele. Selletõttu on erakorraline seadusandlus muutunud harilikuks seadusandluseks. Rahvaesindus on juba pikemat aega olnud täielikult kõrvaldatud meie rahva elust ja omavalitsusorganeisse on pandud määrustega nimetatud isikud, millega riigi püsimisele tähtis harjumus rahvavalitsuse ja omavalitsusega on laiades rahvahulkades jäetud arendamata. [...] Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. [...] Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. - Poliitilise mõtte ajaloost Eestis aastatel 1930−1940. Dokumente ja materjale. Jaan Tõnissoni Instituut, 1995. Lk 135−136.
*K. Päts jättis märgukirja vastuseta ega lubanud seda avaldada ka ajakirjanduses [koostaja märkus].
Küüditamine ja asumisele saatmine Eesti Wabariigis
Paljudele tuleb see ehk üllatusena, kuid paljud süüdimõistetud vabadussõjalased saadeti asumisele. Põhiliselt oli asumisele saatmise kohaks Kihnu saar. Lisaks keelati paljudel teatud regioonides elamine ära ehk siis saadeti sundasumisele ääremaadele.
Teine küüditamiste ja sundümberasustamiste laine tabas Eesti Wabariiki siis, kui Päts N-Liidu sõjaväebaasidele antud maadelt inimesi ära ajas ja ümberasustas.
Ka tänapäevane Kaitsepolitsei ei tunnista oma kunagist ebaeetilist ja seadusevastast repressiivpoliitikat
Kaitsepolitseiamet võiks nüüd, väidetavalt demokraatliku Eesti Vabariigi ajal, tunnistada enda 1934-1940. a. tehtud ebaseaduslikke ja repressiivseid tegusid. Tollal Kaitsepolitseiamet täitis seadusevastaselt võimu haaranud Pätsi ja laidoneri seadusevastaseid korraldusi ja represseeris süütuid Eesti patrioote; ei põlatud ka valesüüdistusi fabritseerida. Aga mida me näeme? www.kapo.ee lehelt võime Kaitsepolitsei ajaloost lugeda järgmist: "Peale kommunistide kuulusid kaitsepolitsei huviorbiiti ka paremäärmuslikud saksa natsionaalsotsialistliku suunitlusega ja vene äärmuslik-monarhistlikud organisatsioonid. Paremäärmuslusest lähtuvaks ohuks peeti ka Eesti Vabadussõjalaste Liidu ehk vapside tegevust. Johan Laidoneri korraldusel suleti 22. märtsil 1934. a see liit koos kõigi osakondadega. 1935. a lõpul avastas poliitiline politsei vapside mässukava, mille tulemusena olulisemad liikumise juhid vangistati."
Mida kosta? EI AU EGA HÄBI! Kes ei tunnista minevikus tehtud ülekohut, see on ka tulevikus valmis sama alatult käituma!
Sõjakurjategija Ervin Viks alustas oma karjääri Kaitsepolitseis. Ega siin polegi midagi imestada, et paljud Pol-Poli töötajad asusid ka NKVD teenistusse ja andsid oma kaastöölisi ülesse. Pol-Pol oligi paljude lurjuste taimelava.
Rahva pahased ja vihased kirjad EVL-i ja kogu demokraatiat hävitama asunud isehakanud diktaator K. Pätsule
Ühe võrokese arvamus Pätsist.
Teemakohast lugemist:
|
Eesti Kroonika 1934. Pätsi ennastõigustavad süüdistused vabadussõjalaste aadressil.
|
Eesti Kroonika 1932-1939
Eesti siseriiklikud sündmused 1932-1939 valitsusmeelse Eesti Kroonika pilgu läbi: 1932 1933 1934 (Riigipöördest) 1935 Võitlus vapside-terroristidega. (Pätsi kliki nägemus) 1936 1937 1938 1939 Loe lisaks: Vabadussõjalased tšekistide haardes Keskvanglasse paigutatud vabadussõjalased (kelle toimikud on säilinud) |
Allikad: Riigiarhiiv, W. Tomingas "Vaikiv ajastu Eestis", tlulib.ee, militaar.net, erakogu
