EVL-i ideoloog Juhan Libe.
1929. aastal moodustasid Tallinna, Haapsalu ja Tapa vabadussõjalaste liidud üleriikliku organisatsiooni - Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL). 26. jaanuaril 1930 peeti Tallinnas Keskliidu I kongress, kus 9-liikmelisse juhatusse valiti kindralid E.Põdder, J.Roska ja A.Larka, advokaat A.Sirk jt. EVKL-i III kongress 1932. aastal otsustas, et oma sekka võib toetajaliikmetena võtta ka Vabadussõjas mitteosalenuid, millega Keskliit muudeti sisuliselt poliitiliseks rahvaliikumiseks. Asutati arvukalt noorte ning naisvabadussõjalaste rühmi. 1934. aasta algul oli registreeritud 493 osakonda, kuhu kuulus 15000 - 20000 inimest. Vabadussõjalaste liidriks kujunes Artur Sirk., ideoloogiks oli Juhan Libe. Viidates väljamõeldud vabadussõjalaste sõjaväelise riigipöörde ettevalmistamisele, kuulutas riigivanem Päts 1934. aastal välja kaitseseisukorra ja sulges EVL-i koos kõikide osakondadega.
Vabadussõjalaste Keskliidu eesmärgiks oli Vabadussõja veteranide ühtekoondamine, nende materiaalsete huvide esindamine, sõjasangarite kangelastegude ja langenute mälestuse jäädvustamine ning Eesti iseseisvuse kindlustamine.
Ajalugu jutustab meile järgmistest faktidest:
1933. a. 14-17. okt. toimunud Põhiseaduse rahvahääletusel sai vabadussõjalaste põhiseaduse kava 72% kõigist häältest ehk üle viiekümne kuue protsendi kogu riigi hääleõiguslikest kodanikest oli selle poolt. Kui erakonnad oma põhiseaduse muutmise kava rahvahääletusele panid, langetasid nad valimisteks vajaminevat häälte protsenti 50%-lt 30%-ni. Kuid ka selline alatu teguviis ei toonud erakondade Põhiseaduse kavale rahva poolehoidu. Kui vabadussõjalased oma kavaga rahvahääletusele tulid, tõstis Riigikogu kohe vajaliku protsendi taas 50%-ni.
1933.a suleti võimude poolt EVKL. Kõike seda tehti EVL-i populaarsuse takistamiseks. Kuid peagi avati see taas EVL-ina.
Takistusi tehti palju, kuid vabadussõjalaste Põhiseadus võitis! Tulemus oli hävitavaks löögiks paljudele poliitilistele tegelastele, kelledest nii mõnigi ei pääsenud paanikast oma tulundusliku/korruptiivse tegevuse tõttu. Järgnevatel kuudel toimunud omavalitsuste valimisel tulid vabadussõjalaste kandidaadid suurelt esikohtadele, ja nii mitmeski linnas ja maakonnas saavutasid volikogus enamuse. Tartus asus ametisse uus vabadussõjalaste linnapea. Oli selgumas, et endised erakondlikud ja tulunduslikud tegelased võivad jääda kõrvale oma senistest positsioonidest ja see tekitas hirmu.
1934. a. aprillikuus toimunud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. (Artur Sirk ei saanud kandideerida, sest riigivanema kandidaadi vanusepiirang algas 40 eluaastast). Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johan Laidoneri ja eriti tema majandustegevuse kriitika. Toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51% (52 436 allkirja), Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Seega Larka sai toetusallkirju rohkem kui ülejäänud vastaskandidaadid kokku.
Kui ilmnes, et Riigivanema kandidaatide ülesseadmisel ja soovitusallkirjade andmisel ilmnes vabadussõjalaste kandidaadi, kindral A. Larka kaheldamatu valimine Eesti riigipeaks (kes omakorda oleks A. Sirk'i määranud vabadussõjalaste valitsuse peaministriks), jättes kõrvale Pätsi, Laidoneri ja sotsialistide kandidaadi A. Rei, siis algas „suur sõnnikuvedu" (K. Pätsi väljenduses). 12.märtsil 1934 kuulutati Konstantin Päts'i* (kes sai riigivanema valimistel naeruväärse 15% poolthääli) poolt rahvas "haigeks" ja kehtestati 6 kuuks „kaitseseisukord" (mille lõpetas alles kommunist Vares-Barbarus, kes ühtlasi kuulutas eesti rahva taas "terveks") ja kõik vabadussõjalaste organisatsioonid suleti (Pätsi poolt Põhiseaduse vastaselt ülemjuhatajaks määratud J. Laidoneri eestvedamisel), umbes 500 juhtivat vabadussõjalast üle maa vahistati, riigipea valimisteks tehtud ettevalmistused tühistati ja riigis algas nõndanimetatud vaikiv ajastu.
Vaikiv ajastu lõppes uue, veel autoritaarsema, kommunistide terrorirežiimi kehtestamisega 1940. a. Eesti rahva kuulutas jälle "terveks" ja kaotas kaitseseisukorra (mida ei julgenud kahjuks Päts-Laidoner-Eenpalu kunagi teha) uus nõukogude-meelne riigipea J. Vares-Barbarus, kes Eesti Vabariigi Moskvas J. Stalinile maha müüs.
* Tõe huvides olgu kohe mainitud, et K. Päts ei olnud seaduslik (Põhiseaduse alusel rahva poolt valitud) president, vaid isehakanud isevalitseja!
Selle lehe eesmärk on anda sõna vabadussõjalastele, kes sunniti vägivaldselt vaikima 12. märtsil 1934, mil Päts ja Laidoner panid toime kuritegeliku riigipöörde, mille käigus likvideeriti ka EVL. Vaikus kestis kuni Eesti taasiseseisvumiseni ja kestab kohati edasi veel tänapäevalgi. Aastakümneid kestnud valepropaganda (nii eestlaste endi, kui ka okupantide poolt) on oma töö teinud. See veebileht on sündinud järk-järgult infot kogudes ja siis seda tasapisi veebi talletades veebileheks kujunenud. Sest kui keegi (ajaloolased, riik) neist ei räägi, kes seda siis tegema peaks? Kas jäädagi ootama? Küllalt on oodatud! Olgu see veebileht pealegi ebatäiuslik, vähemalt on ta olemas ja annab mingigi (niivõrd-kuivõrd adekvaatsema) ülevaate vabadussõjalastest. Las lugeja hindab seda ise!
Teatavasti on see stalinistliku kohtusüsteemi tunnuseks, kui kohtualustele sõna ei anta ja kohus süüdistusi kinnitada ei suuda. Pätsi ja Laidoneri poolt Riigikogu ees esitatud räiged süüdistused vabadussõjalaste aadressil - millega õigustati riigipööret ja repressioone - ei leidnud uurimisel tõestamist. Tõestamist pole need süüdistused aga leidnud kuni tänase päevani, kuigi ülipüüdlike üritajaid ("tehtud"-mentaliteediga soovmõtlejaist ajaloovõltsijad) on olnud ja on praegugi küllaga. Mida aga pole, need on süüdimõistvad faktid.
Siin leheküljel on välja toodud vaid mõned artiklid EVL-i ajalehest "Võitlus", mis tõestavad muuseas ka seda, et vabadussõjalased olid teadlikud nende vastu plaanitavatest provokatsioonidest ja vandenõust. Täpselt sellistele "laest võetud" süüdistustele (mida levitasid algul sotsid NSVLiidu mahitusel ja hiljem ka Päts & Co) tuginedes panid Päts-Laidoner-Eenpalu-(Rei) 12.III.1934 toime riigipöörde, süüdistades vapse muuhulgas ka hitlerimeelsuses ja riigipöörde plaanimises.
Nagu vabadussõjalased toona teadsid ja nagu me tänaseks kõik teame, oligi kõigi süüdistuste taga puhas provokatsioon, mingeid tõendeid nende süüdistuste tõepärasuse kinnitamiseks pole suudetud tänaseni leida. Ajaloolased on kindlaks teinud, et sarnased süüdistused vabadussõjalaste natsimeelsusest ja riigipöörde plaanimisest oli ka Nõukogude Venemaal. Seoses sellega hakkasid venelased sotse ja ka Pätsi toetama.
Kõige suuremat vabadussõjalaste vastast propagandat tegid sotsialistid, kes pärast Hitleri võitu Saksamaal, hakkasid kartma, et kui vabadussõjalased saavad Eestis võimule, teevad nood sotsidega sama, mis natsid Saksamaa sotsidega. Sihilikult levitas sarnaseid hirmujutte Nõukogude Liit koos siinsete kommunistide, sotside ja teiste õõnestajatega. Lõpuks läksid need hirmujutud Pätsi teenistusse, kes tuginedes neile valepropaganda väidetele, tegigi oma riigipöörde.
Muidugi võib öelda, et "Võitlus" on puht-propagandistlik ajaleht, mida ei saa tõsiselt võtta. Kuid kuna see ei olegi mingi ajalookroonika, vaid ennekõike vabadussõjalaste meelsuse kajastaja, polegi "Võitlus"ele midagi tõsist ette heita. Meelsus on igaühe era- ja maitseasi. Pealegi tõestavad uuema aja ajaloouuringud, et paljud süüdistused, mis omal-ajal vabadussõjalastele esitati, on olnud alusetud ja "Võitluses" avaldatu on tõeks osutanud. Paljud sellised faktid kaasajast ainult tõstavad "Võitlus"e ja kogu vabadussõjalaste liikumise usaldusväärsust.
Loe lisaks:
* Mihkel Mutt: vapsid ja hääletu alistumine * Heinold Okas: Meie peres austati vabadussõjalasi!
* Konstantin Päts ja NSV Liidu Tallinna saatkond. * Viktor Siilats: Vapsid — fašistid või kangelased?
* Miks kaotasime demokraatia? * Laaneots: 1939 lasime end lammastena tapale viia
* Eesti vabadussõjalased ja saksa natsionaalsotsialistid: ideoloogia, poliitiline taktika ja kontaktid.
|
