|
|
Laiarööpmelise soomusrongi nr. 4 dessantroodu vabatahtlik Kummer. (RA-EFA.3-578)
(NB! TOIMETAMISEL!)
Esimene maailmasõda ja uute riikide sünd Ida-Euroopas
Toomas Hiio, "Välis Eesti" 2019. Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseumi teadusdirektor
Alljärgneva artikli eesmärk ei ole mitte veelkord ümber jutustada Vabadussõja ajalugu, vaid asetada see Euroopa ja maailma ajaloo laiemasse konteksti, mida eesti keeles on vähe tehtud.
Vabadussõdadest üldiselt
Eesti Vabadussõja olemuse üle on väideldud eeskätt viimasel kolmekümnel aastal.
1920. a. oli asi selge – see oli sõda, mille Eesti pidas oma vabaduse ja iseseisvuse
nimel Nõukogude Venemaa ning Saksa vabakorpuslaste ja baltisaksa Landeswehr’i
vastu, ja järelikult oli see sõda vabadussõda. Tõsi, Eesti enamlased nii siin põranda all kui ka Nõukogude Venemaal rääkisid ja kirjutasid klassisõjast, sõjast tagurlike imperialistide ja kodanlaste ning edumeelse töölisklassi vahel, kuid seda käsitati Eestis osana enamlikust propagandast, mida ta ju oligi.
1940. aastal okupeeris ja annekteeris NSV Liit Eesti ning Vabadussõjast rääkimine
oli hoobilt kuritegu. Kehtestati seisukoht, et 20 aastat Eesti iseseisvust oli olnud ainult
kontrrevolutsiooni ajutise võidu periood ning et sõda, mis peeti aastatel 1918–1920
Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel, oli sõda Eesti kodanluse ja Lääne imperialistide
käsilaste ning töölisklassi huvide eest võitlevate punakaartlaste ja Punaarmee vahel.
Ühtlasi oli see ka osa Vene kodusõjast, milles Punaarmee võitles nii valgekaartlike
vägede kui ka välismaise sõjalise interventsiooni vastu. Selles pildis anti Eestile oma
koht: Eestit toetasid Antandi riigid, kelle peaeesmärk oli bolševike kukutamine ja,
kas just tsaarivalitsuse, aga igal juhul mitte-enamliku valitsuse taastamine Venemaal;
Eesti territoorium aga oli baasiks mitmele Vene valgekaartlikule väekoondisele, mis ajuti võitlesid ka Eesti ülemjuhatuse all. Nõukogude Liidus olid debatid ajalooküsimustes võimalikud ainult marksistlik-leninliku ideoloogia kehtestatud raamides, mis määrasid kindlaks nii hea kui ka halva ja ka ajaloo kulgemise paratamatu lõpp-punkti.
Sovetiaegse käsituse Eesti Vabadussõjast võtab kokku aastatel 1977 ja 1982 ilmunud kaheköitelise koguteose „Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsion Eestis (1917–1920)“ pealkiri. Rahvas aga rääkis ikka Vabadussõjast. Viimased Vabadussõja veteranid nägid ära Eesti iseseisvuse taastamise. Hulk sovetivõimu käsul kaasajooksikute poolt maha kistud Vabadussõja mälestussambaid või nende peidetud osi seati oma endistes asupaikades uuesti üles veel enne kommunistliku režiimi lõplikku kokkuvarisemist.
Alates 1980. a. lõpust on Eesti ajalooteadus uuesti lõimunud vaba maailma ajalootea-
dusega, mis põhineb avatud arhiividel, vabal uurimistööl ja vabal väitlusel. Eesti aja-
lugu, Vabadussõja ajalugu sealhulgas, asetati uuesti Euroopa ja maailma ajaloo, mitte
ainult NSV Liidu ja Venemaa ajaloo laiemasse käsitusse. See polnud alati meeltmööda
ei Eesti ajaloohuvilistele ega ka mitte riiklik-rahvuslikumalt meelestatud ajaloolastele.
Nimelt taandas selline käsitusviis Eesti Vabadussõja ainult üheks ja sealjuures küllaltki
väikeseks osaks pärast I maailmasõda kogu Ida-Euroopat Soomest Kaukasuseni haara-
nud sõdadest ja relvakonfliktidest. Veel rohkem põhjustas pahameelt Eesti Vabadussõja
käsitamine mitme autori poolt ainult Vene kodusõja ühe rindena.
Ka tõsiseltvõetav ajalooteadus ei saa alati päevapoliitika eest vandlitorni varjuda.
Selle diskussiooni söed on tänini tuha all miilamas ja lahvatavad aeg-ajalt väitlusteks.
Loodetavasti teeb tülile lõpu 2020. aastal Eesti sõjamuuseumi väljaandel ilmuv uus Va-
badussõja ajalugu.
Debatid Vabadussõja olemuse üle ei ole ainult Eesti omapära. Soomes peeti 1918. a.
jaanuarist kuni maini väga verine sõda, mille üle vaieldakse tänini. Erinevalt Eestist olid
selles sõjas enamjaolt vastastikku soomlased ise: punased, kes said relvaabi ja toetust
Nõukogude Venemaalt, ning valged, keda toetas 1918. a. aprillis Soomes maabunud
Saksa Läänemere-diviis krahv Rüdiger von der Goltzi juhtimisel. Sõda lõppes valgete
võiduga. Osa 1930. aastate Läti debatist Läti vabadussõja üle oli suhtumine eestlaste rol-
li, mida Läti ametlik propaganda üritas kahandada. Läti oli Nõukogude Venemaa võimu
all kauem kui Eesti ning suur osa maailmasõja kogemustega läti meestest kuulus bolše-
viseerunud Läti punastesse kütipolkudesse. Teisalt oli Saksamaa okupeerinud Kuramaa
juba 1915. aastal, kümned tuhanded lätlased olid sealt põgenenud, ning see muutis niigi
halvad suhted lätlaste ja (balti)sakslaste vahel veelgi teravamaks. Kuid samas mängi-
sid Läti, eeskätt Riia vabastamisel Punaarmee käest suurt rolli baltisaksa Landeswehr
ja riigisaksa vabatahtlike Rauddiviis. Nende ühine väejuhatus oli Saksamaa ja Antandi
vaherahu-järgsel kokkuleppel Lätisse maailmarevolutsiooni läände levimist tõkestama
jäetud Saksa VI reservkorpus Rüdiger von der Goltzi juhtimisel. 1919. a. aprillis ku-
kutasid Landeswehr’i sõdurid Kārlis Ulmanise valitsuse ja seadsid ametisse Andrievs
Niedra nukuvalitsuse. Saksa–läti konflikti vahefinišiks olid Rauddiviisi ja Landeswehr’i
lüüasaamine Eesti sõjaväelt ja Läti üksustelt 1919. a. suvel, Antandi sõjaliste esindajate
vahendatud Strazdumuiža vaherahu eestlaste, lätlaste ja sakslaste vahel ning Ulmani-
se võimule taastamine. Sakslased sunniti Lätist lõplikult lahkuma aga alles pärast Ber-
mondt-Avalovi lüüasaamist Riia all sama aasta sügisel.
1918. a. novembris taastati Poola riiklus. Sõdadevahelisel ajal oli Poola Ida-Euroopa
suurvõim, mis, erinevalt ilmasõjas lüüa saanud Saksamaast, oli olnud sõja lõpuks võitja-
te poolel. 18. sajandi lõpul oli Poola jagatud Preisimaa, Austria ja Venemaa vahel; Poolal
polnud selgeid piire. Tõsi, piirikonfliktid puhkesid enamiku uute või taastatud riikide
vahel, kaasa arvatud Eesti ja Läti või Soome ja Rootsi. Kuid Poola ja Rumeenia territo-
riaalsed taotlused olid Ida-Euroopa suurimad. Kogu sõdadevaheliseks ajaks rikkus Poo-
la–Leedu suhted Vilniuse küsimus – Leedu suurvürstiriigi pealinnast oli saanud Poola
linn, kus leedulasi oli ainult tilluke vähemus poolakate, juutide ja valgevenelaste kõrval.
1920. aastal imiteeris Poola sõjavägi rahvaülestõusu ning vallutas Vilniuse. See linn ja
maakond kuulusid Poolale kuni lüüasaamiseni Saksamaalt ja NSV Liidult 1939. aastal.
Sama aasta sügisel andis NSV Liit Vilniuse ja maakonna Leedule – divide et impera.
Leedu teine probleem oli meresadama puudumine. Kuni maailmasõjani oli Kuramaa
kubermangul tema edelatipus Läänemere ääres lühike piir Ida-Preisimaaga, mis lõikas
läbi Kaunase kubermangu juurdepääsu merele. 1921. a. piirilepinguga andis Läti seal
asuva Palanga Leedule ja Leedu sai ilma sadamata väljapääsu merele. Kuid Leedu pi-
das oma ajalooliseks territooriumiks ka alates keskajast Ida-Preisimaa koosseisu kuu-
lunud Memeli (Klaipėda) piirkonda, millest 1919. a. Versailles’ rahulepingu järgi sai
Rahvasteliidu protektoraat Prantsusmaa ülemvalitsuse all. Mõni aasta pärast Vilniuse
kaotamist korraldas Leedu seal rahvaülestõusu ja liitis suure sadamaga Memeli linna
oma territooriumiga. 1939. aasta märtsis pidi Leedu jõu ähvardusel Klaipėda loovutama
Hitleri-Saksamaale, kuid 1945. aastal kaotas Saksamaa kogu Ida-Preisimaa, ja Leedu sai
Klaipėda tagasi.
18. sajandi lõpuni kuulus Poolale ka Latgale (Inflanty polskie, Poola Liivimaa). Enne I
maailmasõda oli Latgale (Ludza, Rēzekne ja Daugavpilsi maakonnad) Venemaa Vitebs-
ki kubermangus. Pärast sõda pretendeerisid sellele Läti, Poola ja Leedu. Küsimus lahen-
dati rahumeelselt ja Latgalest sai Läti osa. Majanduslikult mahajäänud ja kultuuriliselt
kireva, kuid rahvarohke Latgale lõimimine Lätiga nõudis aega. Üle poole elanikest olid
katoliiklased, luterlastest rohkem oli veel õigeusklikke ja vanausulisi, palju oli ka juute.
Niisiis mõjutas kaugem ajalugu piiride kujunemist I maailmasõja järgses Euroopas,
sealhulgas Eesti lähinaabruses. Kaudsemalt oli see omakorda aastail 1939–1940 Soome
ja Balti riikide valitsuste langetatud otsuste taustaks. Jõuga kehtestatud piirid raskenda-
sid riikide koostööd sõdadevahelisel ajal. Diplomaatilised suhted Leedu ja Poola vahel
sõlmiti viimase survel alles 1938. aastal. Balti koostöö oli raskendatud, sest Eesti ja
Läti soovisid tihedat koostööd Poolaga, mis muutus veel tähtsamaks Soome Skandinaa-
via-orientatsiooni tõttu. Leedul NSV Liiduga piiri ei olnud, mistõttu Leedu vaatas NSV
Liidu peale palju sõbralikumalt, kui tegid seda Soome, Eesti ja Läti. Aga eestlastena lee-
dulaste välispoliitikat hukka mõistes oleksime silmakirjalikud ja unustame omaaegsed
piirivaidlused lätlastega.
Mineviku vastasseisude kaja saadab meid tänapäevani. Näiteks Poola–Leedu ja Poo-
la–Ukraina tüliküsimused või siis Ungari vaidlused kõigi oma naabritega, kus elab un-
gari vähemus.
„Sõda on ainult poliitika jätkamine teiste vahenditega.“
„Der Krieg ist eine bloße Fortsetzung der Politik mit anderen Mitteln“– see 18. sajandi
Preisi sõjandusteoreetikule Carl von Clausewitzile omistatud lause kehtis kuni maailma-
sõdade vahelise ajani. Teisele riigile sõja kuulutamine oli legitiimne.
Vene keisri algatusel peeti 1899. ja 1907. a. Haagis küll kaks kõrgetasemelist rahukon-
verentsi, kuid nende eesmärk polnud mitte üleilmne ja igavene rahu, vaid sõjapidamise
põhjustatavate kannatuste ja purustuste leevendamine teatud relvade ärakeelamise ning
sõjavangide ja tsiviilelanike kaitse tagamisega. Üks tähtsamaid sõlmitud konventsiooni-
dest oli IV konventsioon „Maasõja seadustest ja tavadest“, mille vaim elab edasi mitmes
Genfi konventsioonis ja 1998. a. alla kirjutatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma
statuudis. Haagi IV konventsioon määras muu hulgas, kes on sõjaväljal kombatant (võit-
leja) ja kes seda ei ole, ning sätestas sõjavangide õigused, aga ka näiteks okupeeriva riigi
õigused ja kohustused okupeeritud territooriumil, sealhulgas keelu sundida okupeeritud
ala elanikke okupeerivale võimule truudust vanduma, ning okupeeriva riigi vastutuse
korrakaitse eest okupeeritud territooriumil. Okupatsioon lõppes siis, kui lõppes sõda ja
sõlmiti rahuleping, mis määras ka okupeeritud ala saatuse ja staatuse.
1919. a. asutatud Rahvasteliit seadis oma eesmärgiks maailmarahu tagamise. 1928.
a. augustis kirjutati Pariisis alla Briand-Kelloggi pakt, mis sai oma nime teksti koos-
tajate, Prantsuse välisministri Aristide Briandi ja USA riigisekretäri Frank B. Kelloggi
järgi. See oli esimene rahvusvaheline leping, mis keelas paktile alla kirjutanud riikidel
omavahelise sõjapidamise. Pakt ei hoidnud küll ära uue maailmasõja puhkemist, kuid
agressioon on alates Nürnbergi rahvusvahelise sõjakohtu statuutidest (8. august 1945)
kuritegu rahu vastu, ning konfliktide rahumeelne lahendamine on samal aastal asuta-
tud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üks aluspõhimõtteid. Sõjast kui riikidevaheliste
suhete jätkamise meetodist loobumisel on peale hulga vooruste ka mõni puudus. Sõdu
enam ei kuulutata, kuid peetakse endiselt, ja väide, et relvakonflikt või mõni rahu ja
vabaduse tagamise operatsioon ei ole sõda, on sageli üsna vaieldav. Sõjakuulutuse – mil-
lega kuulutaja end automaatselt agressoriks kuulutanuks – asendas piiriprovokatsioon,
nagu seda olid näiteks Mukdeni intsident 1931. aastal, mis vallandas Jaapani invasiooni
Mandžuuriasse; 1939. a. 31. augustil lavastatud rünnak Gleiwitzi/Gliwice raadiojaama-
le, mis oli õigustuseks II maailmasõja alustamisele Euroopas; nn Mainila tulelöök 1939.
a. novembri lõpus, mida NSV Liit kasutas ettekäändena Talvesõja alustamiseks, kuid
mida tegelikkuses kunagi ei toimunudki. Siia ritta kuulub ka väidetav NSV Liidu auriku
„Metallist“ uputamine 1939. a. septembri lõpul Narva lahes, millega NSV Liit survestas
Eestit vastastikuse abistamise pakti sõlmima, mis Eesti keeldumise korral oleks andnud
lisaettekäände Punaarmee sissetungiks Eestisse.
Igasuguse poliitilise tegevuse eesmärgiks on legitiimne võim, mis annab võimu kandja
käsutusse nii maa kui ka selle inim-, loodus- ja materiaalsed ressursid. Maa ja rahva
sõjalisest okupeerimisest ja alistamisest üksi oli vähe – uut võimu pidid varem või hil-
jem tunnustama ka selle maa elanikud, sest aastatepikkune terrorirežiim alistatute suhtes
käib vaimselt ja materiaalselt üle jõu ka rikkale ja tugevale riigile. Vallutust pidid tun-
nustama teisedki riigid, sest mittetunnustamise olukord isoleerib nii okupeerija kui ka
okupeeritud territooriumi.
Legitiimse võimu saavutamise üks meetodeid on tuntud juba alates antiikajast – rah-
vusvahelist tunnustust taotleva vastuvalitsuse ametisseseadmine kasvõi väikesel osal
vallutatud territooriumist, mis väidab end olevat kogu rahva ainus seaduslik esindaja,
kuid toetub enamasti sissetungija relvajõule. Selliseid valitsusi moodustati peaaegu kõi-
gi Ida-Euroopa vabadussõdade ajal pärast I maailmasõda ja neid on moodustatud ka 21.
sajandil.
Eesti ajutise valitsusega konkureeris Punaarmee tääkidele toetuv Eesti Töörahva
Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga. Aga samasugune oli ka Landeswehr’i poolt ametisse
seatud Andrievs Niedra valitsus Lätis või Otto Wille Kuusineni Soome Terijoe valitsus
1939. aastal Karjalas. Enamasti kaovad niisugused valitsused jäljetult pärast sõja lõppu –
Eesti Töörahva Kommuuni lõpetas 1919. a. suvel alanud kompamine vaherahu sõlmimi-
seks Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel; Niedra valitsuse aga saatis laiali Strazdumuiža
vaherahuleping. Otto Wille Kuusinen oli pärast Terijoe valitsuse lõpetanud NSV Liidu ja
Soome rahulepingut 16 aastat Karjala-Soome NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
Sõdurid ja sõjariistad
Sõjaväe suurus ja relvastus sõltub maa ja rahva võimest oma sõjaväge ülal pidada ja
relvastada. 19. sajandil oli enamikul Euroopa riikidel veel elukutseline nekrutivägi. Oh-
vitserideks olid aadlikud, sest sõjaväeteenistus oli aadliseisuse kohustus oma valitseja
ees. Suur osa ohvitseridest olid aadlimehed veel I maailmasõja alguseski ning moodsa
sõja tulejõud koos vananenud jalaväetaktikaga, kus nooremohvitser läks rünnakule oma
rühma või kompanii eesotsas, laastas tugevasti Euroopa aadli järelkasvu.
Esimesena läks üle üldisele sõjaväeteenistuskohustusele – levée en masse, nagu seda
nimetati – Prantsusmaa revolutsiooniline valitsus 1793. aastal. Kodumaa kaitsmine
kuulutati iga kodaniku kohustuseks.
I maailmasõjas sõdinud riikidest ei olnud üldist sõjaväeteenistuskohustust ainult
USA-s. Suurbritannias kehtestati see alles 1916. aastal.
Üldine sõjaväeteenistuskohustus oli rahvuse kool. Kui varem oli sõjavägi ühiskon-
nast eraldatud ja elas oma reeglite järgi, siis nüüd oli iga mees sõdur. Sõjaväeteenistu-
ses õpiti hümni laulma, keisrit, kuningat või presidenti austama ja vaenlast vihkama.
Esialgu oli sõjaväeteenistuse korraldus veel piirkondlik juba logistilistel põhjustel, kuid
naabermaakonna või provintsipealinnagi meeste nägemine avardas lihtsa talupoisi sil-
maringi, kelle esivanemate elu, nii kaugele kui seda mäletati, oli enamasti möödunud
oma valla või mõisa piires.
19. sajandil tehti suuri edusamme sõjalises väljaõppes: asutati sõjakoolid ja sõjaväea-
kadeemiad ning Saksamaal kujundati kõrgetasemelise sõjateadusliku väljaõppega kind-
ralstaabiohvitseride kiht. Üksi isalt päritud uhkest tiitlist ei piisanud enam hiilgavaks
sõjaväeliseks karjääriks. Rajati tehnilised sõjakoolid suurtükiväelastele ja pioneerioh-
vitseridele, hiljem ka teistele relvaliikidele. Üldisse sõjaväeteenistuskohustusse kaasati
haritlaskond, sest alates 19. sajandist kasvas üliõpilaste arv kiiresti ja nad olid pärit
järjest madalamatest seisustest. Ajateenistuses välja õpetatud mehed vajasid mobilisat-
siooni korral ohvitsere, kes samuti ei pidanud ilmtingimata olema elukutselised sõja-
väelased. Soodustati gümnaasiumi- või ülikooliharidusega meeste reservohvitseri-väl-
jaõpet, mille kompenseeris sõjaväeteenistuses veedetav lühem aeg, võrreldes tavalise
sama haridustasemega ajateenijaga. Ajateenistuse pikkus sõltus kutsealuse haridusta-
semest – mida haritum sõdur, seda lühem oli tema teenistusaeg. Suur osa vastse Eesti
sõjaväe ohvitseridest Vabadussõjas olid kas sõjaeelsed reservohvitserid või siis alates
1915/1916. aastast Vene armeesse mobiliseeritud algkooliõpetajad ja üliõpilased, kes
kiirkursustel lipnikuks koolitati. Elukutselisi eestlastest ohvitsere oli tsaariarmees vähe,
näiteks ilmasõjas langenud Peäro Pitka (kirjanikunimega Ansomardi), aga ka Eesti
kindralid eesotsas Johan Laidoneriga ning rida vanemohvitsere.
Inimressurss oli tähtis! See oli rahvuse võime sõdureid välja panna ning võime tagada
tööstuse ja põllumajanduse toodang sõja ajal, kui suur osa meestest on sõjaväes. 19. sa-
jandil oli Prantsusmaa rahvastiku juurdekasv olnud aeglane: 1806. aastal elas riigis 29,1
miljonit, 1872. a. 36,1 miljonit ja 1911. a. ainult 39,6 miljonit inimest. Saksa keisririigi
rahvastik kasvas palju kiiremini: 1871. aastal oli Saksamaal 41 miljonit, enne I maail-
masõda juba 65 miljonit elanikku. Ühendkuningriigis oli 1871. a. elanikke 31 miljonit
ja 1911. a. 42 miljonit. Maailmasõja rinnetel võitlesid Briti ja Prantsuse lippude all ka
nende impeeriumide araablastest, indialastest ja aafriklastest alamad.
19. sajand oli kiire teaduslik-tehnilise arengu aeg. Aastasaja lõpuks oli kogu Euroopa
kaetud tiheda raudteevõrguga ning sõjaväge sai koos relvade ja varustusega rindele
vedada enneolematu kiirusega. Sõjaväeline logistika oli strateegilise plaanimise tähtis
komponent – suur sõjavägi ei tähendanud ainult sõdureid ja nende relvi, vaid ka toitlus-
tamist, majutust, hügieenikorraldust, arstiabi ja palju muud. Rasketööstuse, metallur-
gia ja masinaehituse areng võimaldas toota senisest palju suuremas koguses suurtükke,
vintpüsse ja muid relvi.
1890. aastateks mindi üle jalaväe standardrelvale, tööstuslikult toodetavale tagant-
laetavale tavaliselt viielasulisele – aga enne iga lasku uuesti vinnastatavale – maga-
sinvintpüssile kaliibriga 7,62–8 mm sõltuvalt riigist. Nende püssidega pidas maailma
jalavägi ka II maailmasõja ning hulga väiksemaid sõdu veel pärast sedagi. Vintpüss
tulistas rohkem kui kilomeetri või isegi kahe kaugusele, vintpüss tulistas täpselt ja tap-
valt, seda oli lihtne käsitseda ning tagantlaetava relva laadimiseks ei pidanud sõdur oma
laskepesas enam püsti tõusma. Kiiresti edenes suurtükivägi. Esirinnas oli Saksamaa,
kelle raskesuurtükivägi oli suurem kui ühelgi teisel I maailmasõtta läinud riigil. Teised
riigid käsitasid suurtükke veel jalaväe tuletoetusrelvana, sakslased aga ehitasid suure-
ma kaliibriga kahurid ja haubitsad strateegiliste kaudtulelöökide andmiseks ning tohutu
suured mortiirid vastase kindlustuste purustamiseks. Kruppi tehastes spetsiaalselt Pa-
riisi tulistamiseks ehitatud 211/238 mm 34 meetri pikkuse rauaga suurtükk oli oma aja
tehnikaime. Selle laskekaugus oli 130 km ja mürsu lennutrajektoori kõrgeim punkt oli
42 km kõrgusel, niisiis oli selle kahuri mürsk esimene inimese poolt stratosfääri lennu-
tatud keha. Suurtükiväe tähtis uuendus oli tagasilöögimehhanism. Kui varem tuli raske
suurtükk pärast iga lasku uuesti paigale rihtida, siis nüüd maandas tagasilöögimehha-
nism tagasilöögienergia ning tulistada sai palju kiiremini. 1902. aastal konstrueeritud
Vene 76 mm välikahuri laskekiirus oli 10–12 lasku minutis vanemate ilma tagasilöögi-
mehhanismita suurtükkide ühe-kahe lasu vastu. See kõik oleks olnud võimatu võimsa
rasketööstuseta. Püssid ja suurtükid vajasid miljoneid padruneid, mürske ja laenguid.
Keemiatööstus hakkas tootma suitsuta püssirohtu nii püssipadrunite kui ka suurtüki-
laengute jaoks. Selle põlemisel eralduv energia oli suurem, kuid samal ajal ei mähkunud
lahinguväli enam vaatevälja piiravasse suitsupilve. Suurtükimürskudes võeti lõhkeaine-
na kasutusele trotüül, mille lõhkejõud oli palju suurem kui püssirohul. Kõik need uuen-
dused suurendasid langenute arvu ja purustuste ulatust. I maailmasõja rinnetele jõudsid
ka hoopis uued relvad: raske- ja kergekuulipildujad, tsepeliinid, lennukid ja tankid. Bel-
gia ja Prantsusmaa ehitasid Saksamaa vastu võimsad raudbetoonist piirikindlustused.
Kasutusele võeti nii välitelefon kui ka raadioside. Kuigi veoautod olid sõja ajal laialt
kasutuses, oli peamiseks veojõuks endiselt hobune. Hobune ei läinud rikki ega vajanud
bensiini, mida oli vähe, samuti mitte korralikke teid. Hobustega veeti suurtükke ja suurt
osa varustusest veel ka II maailmasõjas.
Sõja saatus otsustati kaevikuist, punkritest, blindaažidest ja mürsulehtritest üles
küntud lahinguväljadel, kuid suurriikide uhkuseks oli merevägi. Maailmamerd valit-
ses Suurbritannia, mille impeeriumis „päike kunagi ei loojunud“. Brittide ülemvõimu
kõigutamiseks maailmamerel alustas Saksamaa suurejoonelist laevastikuprogrammi.
Võidurelvastumine suurte metallist sõjalaevade ajastul – laevastikuvõidujooks – oli
eelmise sajandivahetuse kulukaim sõjaline projekt. Oma aja kohta kõrgtehnoloogilised
ja kiirekäigulised lahingulaevad, ristlejad ja drednoodid olid 19. sajandi lõpu ja 20.
sajandi alguse strateegiline relv, mille võimsad 8-, 10- ja 12-tollised ning suuremad
suurtükid tulistasid kümnete kilomeetrite kaugusele ning ohustasid mereäärsete maade
rannikualasid ja paljusid pealinnugi. Saksamaa ehitas Kieli kanali, mis ühendas Põhja-
ja Läänemere ning lubas laevastikul ühest merest teise liikuda Taani väinu läbimata, mis
olid Rootsi ja Taani kontrolli all.
Oma osa laevastikuvõidujooksust sai Eestigi. Peeter Suure merekindluse patareid
kuni 12-tolliste suurtükkidega, kasarmud, sadamad ja tulejuhtimispunktid ehitati enne I
maailmasõda just suurte sõjalaevade tõrjumiseks Soome lahelt, mille idatipus oli Vene-
maa pealinn. Seni Peterburi kaitsma ja Läänemerd kontrollima pidanud Balti laevastik
oli 1905. a. Tsushima merelahingus põhja lastud. Osa uuest Balti laevastikust ehitati
Tallinnas Kopli poolsaarele rajatud suurtes laevatehastes ning sellel oli tähtis roll Tal-
linna ilmasõja-eelses kiires tööstuslikus arengus.
Laevastikele kulutatud tohutu ressurss osutus I maailmasõjas suuresti asjatuks. Pärast
1916. aasta hiliskevade Jüüti merelahingut, kus britid kaotasid kuus ristlejat, kaheksa
hävitajat ja üle 6000 mehe ning sakslased kuus suuremat laeva ja 2500 meremeest,
seisid mõlema riigi ulgumerelaevastikud enamasti sadamas. Sakslased keskendusid
odavamale ja efektiivsemale allveesõjale, et kaubalaevade uputamisega läbi lõigata
Suurbritannia varustamine ja britid sõjast väljuma sundida.
Kuid võidud allveesõjas olid Pyrrhose võidud, sest 1917. a. veebruaris välja kuulu-
tatud piiramatu allveesõda tõi Antandi poolel sõtta USA. 1918. a. sügisel sai sadamas
seisvate Saksa sõjalaevade madruste mäss aga süütenööriks novembrirevolutsioonile,
mis sundis keisri troonist loobuma. Versailles’ rahulepingu järgi pidi Saksamaa oma
suured sõjalaevad loovutama. Need interneeriti Scapa Flow’ mereväebaasis Šotimaal,
kus saksa meeskonnad need 1919. a. juunis uputasid, vältimaks oma laevade üleandmist
Antandi laevastikele. Suurem osa laevu tõsteti sõdadevahelisel ajal üles ja lõigati vana-
rauaks, mõned aga lebavad merepõhjas siiani.
Peeter Suure merekindluse patareid võtsid üle Eesti ja Soome rannakaitsed ning neil
põhines Soome lahe „lukustamise“ plaan, mis võimaldanuks rannakaitsesuurtükkide
koordineeritud tulega takistada NSV Liidu Balti laevastiku tegevust. Kuid Eesti alistu-
mise tõttu 1939. a. septembris jäi see ainult plaaniks.
Impeeriumide sõda
I maailmasõda ei puhkenud natsionalismi või rahvusluse süül, nagu on tõlgendatud
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni sõnavõtte I maailmasõja lõpu 100. aasta-
päeva mälestusüritustel 2018. a. novembris. Sõja põhjustas impeeriumide kokkupõr-
ge. Nii suure sõja aga tegi võimalikuks 19. sajandi kiire tehnoloogiline ja ühiskondlik
areng ning ohvrite suure arvu üheks põhjuseks oli ka patriotism, sest sajad tuhanded
mehed tõusid kõigil rinnetel kummmagi poole kaevikuist kaotustele vaatamata ikka ja
jälle pealetungile keisri, kuninga või isamaa nimel, olles enne ühelt ja samalt jumalalt
palunud õnnistust oma ja hävingut vastase relvadele.
Üksteise vastas seisid neli mandriimpeeriumi – Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa
ja Osmani impeerium –, mida valitsesid keisrid, ning kaks Euroopa koloniaalimpee-
riumi: Suurbritannia, mis oli kuningriik, mille valitseja kandis 1876. aastast ka India
keisri tiitlit, ning Prantsusmaa, kus oli parajasti käsil kolmas vabariik. Hiljem liitusid
Antandiga ka Itaalia ja rida väiksemaid riike ning sõtta lõpliku pöörde toonud USA.
Ameerika Ühendriigid olid Kesk- ja Lõuna-Ameerika oma huvisfääriks sõnastanud
juba 1823. aastal president Monroe doktriiniga, kuid koloniaalimpeeriumide sekka as-
tus ta 19. sajandi lõpul, vallutades 1898. a. aprillist augustini peetud sõjas Hispaania
kolooniad Puerto Rico, Filipiinid, Guami ja Kuuba.
Sageli unustatakse veel üks impeerium – maailma vanimaid keisririike Jaapan, kes
astus 1914. aastal sõtta Antandi poolel. Jaapan oli end alates 19. sajandi teisest poolest
kiiresti moderniseerinud. Aastail 1904–1905, Vene–Jaapani sõjas sai Venemaa esimese
Euroopa suurriigina häbistavalt lüüa Aasia riigilt – eurooplased pidasid asiaate ala-
väärtuslikeks – ning Jaapanit tunnustati kui veel mitte päris võrdväärsena, aga ikkagi
suurriigina. 1914. a. vallutas Jaapan kiiresti Saksamaa valdused Hiina rannikul ja Vaik-
sel ookeanil.
Dünastiad
Keisri- ja kuningriike valitsesid dünastiad. Üks vanimaid riikidevaheliste suhete kor-
raldamise viise oli abielude sõlmimine valitsejaperekondade liikmete vahel. 20. sajan-
di alguseks oli enamik Euroopa kuningatest ja keisritest omavahel lähemas või kauge-
mas suguluses.
Lähisugulased olid aastail 1837–1901 valitsenud Briti kuninganna Victoria kaudu
ka keisrid Wilhelm II ja Nikolai II ning Briti kuningas George V. Alates XVIII sajandi
algusest oli Suurbritanniat valitsenud Hannoveri dünastia, Briti kuningas oli ka Han-
noveri kuningas. 1837. a. päris Briti trooni kuninganna Victoria; Hannoveris kehtiva
õiguse järgi sai trooni pärida ainult mees, ja personaalunioon katkes. Victoria abikaa-
sa prints Albert oli Saksi-Coburgi hertsogi poeg ja Ühendkuningriiki valitseb tänini
Saksi-Coburgi suguvõsa, mille Briti haru võttis maailmasõja ajal nimeks Windsori
dünastia. Vaevu 2000 km2 suuruse ja 250 000 elanikuga Saksi-Coburgi-Gotha väike-
riigi valitsejasuguvõsa mängis 19. sajandi Euroopa ajaloos suurt rolli. Selle liikmed
valitsevad Belgiat riigi algusest peale, olid Portugali troonil 1837–1910 ja Bulgaaria
troonil 1887–1946. Saksa printse jätkus teistelegi troonidele. Antandi poolel ilmasõtta
astunud Rumeenia kuningas Ferdinand I kuulus Preisi Hohenzollernite katoliiklikku
Hohenzollern-Sigmaringeni kõrvalharusse. Valitsejaperekondade sugulus pole aga ku-
nagi tähendanud, et nende riigid omavahel sõdida ei võinud, ehkki seda loodeti.
1918. aastal, kui Saksamaa ja Austria-Ungari näisid olevat sõja idarindel võitnud,
kutsusid mitu rahvast, sh soomlased, leedulased ja baltisakslased (Balti hertsogiriigile)
valitsejaks eri saksa dünastiate printsid. Habsburgidelgi oli oma prints Ukraina kunin-
gaks – ertshertsog Wilhelm von Habsburg (Vassõl Võšõvanõi). Keskriikide lüüasaa-
mine viis aga troonilt nende keisrid ja noored Ida-Euroopa riigid unustasid kohe oma
„kuningakutsumised“.
Lepingud
I maailmasõja ajendas Austria ertshertsogi Ferdinandi tapmine Sarajevos lõunaslaavi
rahvuslastest noorte terroristide poolt, mis viis Austria-Ungari ja Serbia sõjani, mida
oma huvides õhutasid Saksamaa ja Venemaa. Saksa kindralstaabile oli sõja puhkemise
algusest peale selge, et sõdida tuleb kahel rindel, ning otsustavaks muutus aeg. Prant-
susmaa tuli purustada enne kui Venemaa oma sõjaväe mobiliseerida jõuab. Venemaa
oli suur ja tema hõre raudteevõrk ei lubanud suurt väge koos kõigi relvade, hobuste,
varustuse ja moonaga Saksamaaga võrdsel kiirusel piirile vedada. Prantsusmaa oli ra-
janud Saksa piirile võimsad kindlustused, mille läbimurdmine oleks nõudnud aega ja
jõudu ning mida prantslased ise kasutasid oma läbimurde lähtekohaks, et tagasi val-
lutada Preisi–Prantsuse sõjas kaotatud Alsace ja Lorraine. Saksamaa sajandivahetuse
kindralstaabiülema Alfred von Schlieffeni plaani järgi tuli Prantsusmaad rünnata läbi
Belgia, mis oli 1839. a. lepinguga kuulutatud igavesti neutraalseks ja mille neutraliteeti
tagasid suurriigid, sealhulgas Suurbritannia. Plaani üks nõrku kohti oli eeldus, et Bel-
gia ei hakka vastu ja Suurbritannia ei sekku. Kumbki eeldus ei täitunud. Belgia pani
vastu, ja eeldatust südikamalt; ning Suurbritannia kuulutas Saksamaale sõja ja saatis
mandrile oma ekspeditsiooniväe. Venemaa suutis oma väed mobiliseerida ja Saksamaa
pidi sõdima kahel rindel ning Prantsusmaad ei suudetud alistada. Austria-Ungari ei ol-
nud edukas Serbia vastu ega suutnud realiseerida oma eesmärke ka Vene rindel. Saksa-
maal tuli osa austerlaste sõjakoormast enda kanda võtta, mis nõrgestas Saksa jõude nii
lääne- kui ka idarindel. 1914. aasta sügisel peatas Prantsusmaa Briti ekspeditsiooniväe
abiga Reichswehr’i edasitungi. Läänerinne kaevus neljaks aastaks kaevikutesse, kus
positsioonisõda tõi iga päev kümneid, sadu või tuhandeid ohvreid.
Riigid teel 20. sajandisse ja I maailmasõjas
Lääne-Euroopat olid tugevasti räsinud 1848.–1849. aasta revolutsioonid. Pärast revo-
lutsioone laiendas enamik riike valimisõigust. 1906. aastal sai valitava alamkojaga par-
lamendi isevalitsuslik Venemaa ja 1908. aastal Osmani impeerium. Kui varem võitle-
sid esinduskogudes – mõnevõrra lihtsustatult – suurmaomanikke esindanud ja kõrgeid
kaitsetolle toetanud konservatiivid ning vabakaubanduse ja valimisõiguse laiendamise
eest seisnud liberaalid, kes esindasid tööstus- ja kaubandusringkondi, siis valimisõiguse
laiendamine ja tööstuse areng tõid poliitikasse uued teemad. 20. sajandi alguseks saa-
vutasid parlamentides tugeva esindatuse töölisklassi huvide eest võitlevad sotsialistid,
mitmesugused talurahvaerakonnad ja kodanlikud radikaalid; paljurahvuselistes impee-
riumides nende kõrval rahvuslikud erakonnad, mis võitlesid autonoomia ja emakeelse
hariduse eest.
1848.–1849. aasta revolutsiooni aegne plaan Suur-Saksamaa loomiseks, mis ühen-
danuks kõik sakslaste ja austerlaste valitsetud maad, nurjus Habsburgide ja Hohenzol-
lernite ning väiksemate kuninga- ja vürstikodade vastuseisu tõttu. Oma roll oli ka usul:
Hohenzollernite Preisimaa ja Põhja-Saksamaa riigid olid luterlikud, Habsburgide Aust-
ria ja Lõuna-Saksamaa riigid aga katoliiklikud. Pead tõstsid Habsburgide võimu all
olnud ungarlased, kelle revolutsioon oli 1849. aastal Venemaa abiga maha surutud.
1867. aastal reorganiseeriti Austria keisririik topeltmonarhiaks – Austria-Ungari
keisririigiks, mille keiser Franz Joseph I kandis Ungari kuninga tiitlit, kuid Ungaril oli
suur sõltumatus, suuremgi kui Soomel Vene impeeriumi koosseisus. Austria-Ungari oli
ka riik, mille nimirahvused olid vähemuses. 1910. aasta rahvaloenduse järgi elas im-
peeriumis 23% sakslasi ja 19,5% ungarlasi, samas kui slaavlasi (tšehhid, slovakid, poo-
lakad, serblased, horvaadid, sloveenid ja ukrainlased) oli kokku 45%. Tsentrifugaalseid
tendentse süvendas veelgi üldise valimisõiguse kehtestamine 1907. aastal Austria parla-
mendi alamkoja valimistel (Ungari parlament jäi seisuste esinduskoguks). Vähemusrah-
vused said üleriikliku platvormi oma nõudmiste esitamiseks ning igal rahvasaadikul oli
õigus kõnet pidada oma keeles. Parlamendikohad jaotusid hulga rahvuslike erakondade
vahel, mis riigi ühtsust ei tugevdanud; igaüks ajas oma asja. Sõtta läks Austria-Ungari
kolme sõjaväega ühe ülemjuhatuse all: lisaks ühisele armeele veel Austria maakaitse-
vägi ja Ungari Honvéd, kusjuures maakaitsevägede koosseisus olid veel väiksemate vä-
hemusrahvuste rügemendid ja pataljonid. Esimesed suuremad tagasilöögid Vene rindel
tõid kaasa eeskätt slaavlaste massilise vangilangemise või ülejooksmise.
Saksa keisririik. 1871. aastal asutatud Saksa keisririik koosnes neljast kuningriigist,
kuuest suurhertsogiriigist, viiest hertsogiriigist, seitsmest väikesest vürstiriigist ja kol-
mest vabalinnast, kuid oli palju ühtsem kui Austria-Ungari. Esiteks oli enamik keisri
alamaist sakslased, ehkki suur osa katoliiklased. Liikmesriikide valitsejakodade võima-
likku separatismi tasakaalustas keisririigi parlamendi alamkoja, Riigipäeva üldine vali-
misõigus. Suured erakonnad olid üleriigilised ja Riigipäeval tehti üleriiklikku poliitikat.
Ka Saksamaa läks sõtta mitme sõjaväega. Keisri ülemjuhatusele ja kindralstaabile
allusid nelja kuningriigi – Preisi, Baieri, Württembergi ja Saksimaa – sõjaväed. Iga riigi
ülemjuhatajad – Saksi kindral Max von Hausen, Württembergi hertsog Albrecht, Baieri
kroonprints Rupprecht ja Preisi kroonprints Wilhelm – juhtisid sõja alguses igaüks ühte
Läänerindel seisvast seitsmest armeest. Saksa keiserlik armee püsis ühtsena kuni sõja
lõpuni ning keisririik ei lagunenud vaatamata lüüasaamisele.
Osmani impeeriumi lõpp. Bismarcki taktikepi all peetud Berliini kongressi otsusel
kaotas Osmani impeerium suure osa Balkanist: Serbia, Montenegro ja Rumeenia said
iseseisvaks, Bulgaaria sai autonoomia ning Austria-Ungari annekteeris Bosnia-Hertse-
goviina. 1908. aastal sai iseseisvaks Bulgaaria ning Austria-Ungari liidendas lõplikult
Bosnia ja Hertsegoviina. See oli maailmasõja üks ajendeid – lõunaslaavi rahvuslaste
meelest pidanuks see maa kuuluma pigem Serbiale. 1911.–1912. a. sõjas kaotas Osma-
nite impeerium Itaaliale suure osa tänapäeva Liibüast. Esimeses Balkani sõjas (1912–
1913) liitusid Osmanite vastu Bulgaaria, Serbia, Kreeka ja Montenegro ning vallutasid
enamiku Osmanite valdustest Balkanil. Kuid 1913. aastal puhkes teine Balkani sõda
– relvakonflikt Bulgaaria ja tema seniste liitlaste vahel, kellega liitusid ka Rumeenia ja
Osmanite riik.
Keskriikidega liitunud türklased sõdisid maailmasõjas vapralt. Nad saavutasid
Mesopotaamias hulga võite Briti India vägede vastu, kuid said Kaukasuses venelastelt
ja nendega liitunud armeenia iseseisvuslastelt lüüa. Laiemalt on tuntud türklaste visa
vastupanu Gallipoli lahingus Dardanelli väinade pärast. 1915. a. vajas Venemaa juba
hädasti Antandi riikide relva- ja varustusabi, kuid Taani väinad oli blokeerinud Saksa
laevastik ja juurdepääs Mustale merele oli Osmani impeeriumi kontrolli all. Murmans-
kisse, kus meri talvel ei jäätunud, erinevalt Arhangelskist, hakati kiiresti rajama suurt
sadamat, kuid see võttis aega. Ilma Läänemere ja Musta mere sadamateta oli Venemaa
ainus suurem jäävaba sadam Vladivostok Vaikse ookeani ääres. Venemaa ostiski Jaa-
panilt sadu tuhandeid vintpüsse, millega relvastati põhiliselt Põhjarinde ja Loode-Ve-
nemaa tagalaüksused, sest Jaapani püssid olid väiksema kaliibri ja tulejõuga. Niiviisi
sattus hulk Jaapani püsse ka Soome ja Eesti sõjaväeladudesse; nendega sõditi Vabadus-
sõjas ning hiljem anti need Eestis Kaitseliidu relvadeks.
Britid ja prantslased otsustasid Briti mereväeministri (Admiraliteedi esimese lordi)
Winston Churchilli õhutusel teha dessandi Gallipoli (Gelibolu) poolsaarele ja tabada
mitu kärbest ühe hoobiga: tungida Konstantinoopoli peale ja sundida Osmani impee-
rium sõjast väljuma, avada juurdepääs Mustale merele ning ka veel üks rinne Balka-
nil. Silmapaistev roll neis lahinguis oli Austraalia ja Uus-Meremaa armeekorpusel
(ANZAC), mis kandis suuri kaotusi. Korpuse maabumise alguspäev, ANZAC-päev (25.
aprill), on tänapäevani Austraalia ja Uus-Meremaa sõjaohvrite mälestuspäev. Türklas-
te vastupanu oli aga visa, ning pärast kümme kuud kestnud veriseid lahinguid kitsal
maaribal, milles mõlemal poolel kokku sai surma, haavata, haigestus või jäi teadmata
kadunuks üle poole miljoni mehe, evakueeriti Antandi väed. Türklaste kangelaseks sai
üks diviisiülemaid, Mustafa Kemal (Atatürk), kes Türgi esimese presidendina ehitas
aastatel 1923–1938 üles ilmaliku Türgi Vabariigi.
Antandi ebaedu Gallipoli kampaanias ahvatles Bulgaariat Keskriikide poolel sõtta
astuma. Bulgaaria lootis saada oma valdusse Vardari Makedoonia, mis pärast Balkani
sõdu oli läinud Serbiale, ja ka Serbia idaosa. Nii serblased kui ka bulgaarlased pidasid
makedoonlasi oma etnose osaks – tõsi, Ida-Euroopas kujuneski osa natsioone välja alles
sõdadevahelisel ajal ja hiljemgi – ning osale sellest maast pretendeerisid ka kreekla-
sed ja albaanlased. Bulgaaria näol said Keskriigid tugeva liitlase, mille armeed aitasid
1916. aastal alistada Antandi poolel sõtta astunud Rumeenia ning võitlesid Serbias ja
Kreeka Makedoonias, hoides vaos ka Briti–Prantsuse Makedoonia ekspeditsiooniväge
Kreekas Thessalonikis.
Itaalia. Sõttaastumine Antandi poolel avas Keskriikidele uue rinde Alpides. I maail-
masõda ei olnud itaallastele edukas. Aastatel 1915–1917 peeti 11 lahingut Austria-Un-
gari vastu Isonzo (sloveeni Soča) jõe rindel enamasti tänapäeva Sloveenia territooriu-
mil ilma suurema eduta kummalegi poolele. Kaotati sadu tuhandeid mehi. 12. Isonzo
lahingus (Caporetto lahing) 1917. a. oktoobris ja novembris seadsid Keskriigid eesmär-
giks lõpetada patiseis. Nelja Austria-Ungari ja ühe Saksa armee koordineeritud pea-
letung oli neile endilegi ootamatult edukas. Itaallased taganesid paanikas, umbes 300
000 meest langes vangi ning Keskriigid tungisid peaaegu Veneetsiani. Häbistav kaotus
sundis itaallasi hiljem aktsepteerima lõunaslaavlaste taotlusi Dalmaatsias.
Venemaa. Rahvas läks sakslaste vastu sõtta vaimustusega, vabatahtlikke oli palju ja
eestlasedki polnud erandiks. Vene armee tungis Ida-Preisimaale, kuid sai juba 1914. a.
augustis Tannenbergi ja septembris Masuuria järvede lahingus lüüa ning oli sunnitud
Ida-Preisimaalt taganema. Tannenbergi lahingus Vene 2. armeed juhtinud Aleksandr
Samsonov tegi enesetapu. Masuuria järvede lahingus 1. armeed kamandanud kindral,
Konuvere mõisas sündinud Paul von Rennenkampff tagandati. Nendes lahingutes lan-
ges vangi ka hulk eestlasi, kes veetsid ülejäänud ilmasõja Saksa sõjavangidena. Tannen-
bergi lahinguga algas aga Saksa 8. armee ülemjuhataja Paul von Hindenburgi tähelend;
alates 1916. aastast juhtis ta koos Erich Ludendorffiga kogu keiserlikku armeed.
1914. a. pealetung Galiitsias oli venelastele edukas, sest Austria-Ungaril oli tegemist
serblaste visa vastupanuga. Venelased vallutasid suure osa Galiitsiast. 1915. a. aga sõ-
jaõnn pöördus. Palju mehi oli langenud ja haavatud ning vangi langenud, kuid rahvast
Venemaal jätkus. Palju tõsisem probleem oli laskemoona nappus. Vene oma toodangust
ei piisanud, sissevedu teistest Antandi riikidest takistas aga nii Läänemere kui ka Musta
mere juurdepääsude blokeerimine Keskriikide poolt; aga tohutul hulgal laskemoona ku-
lus ära Läänerindelgi. 1915. aasta sügiseks oli Venemaa sunnitud Keskriikidele loovuta-
ma Kuramaa, Leedu, Vene-Poola ning suure osa Volõõniast. Uus rinne kulges peaaegu
sirgjoonena põhjast lõunasse – Daugavpilsist Tšernivtsini. Vene armee oli kaotanud
rohkem kui kolm miljonit meest langenute, haavatute ja sõjavangidena ning linnades
oli suuri raskusi toiduainetega varustamisel. Kasvas rahva rahulolematus. 1916. aasta
juunist septembrini üritas Vene ülemjuhatus sõja kulgu muuta suure pealetungiga Aust-
ria-Ungari ja Saksa vägede vastu Edelarinde ülemjuhataja kindral Aleksei Brussilovi
juhtimisel. Esialgu edukas pealetung soikus suurte kaotuste tõttu: venelased kaotasid
surnute, haavatute ja sõjavangidena kuni miljon meest; Austria-Ungari üle 600 000
mehe, kellest üle poole langesid või andsid end vangi; sakslaste kaotused oli väiksemad.
1917. a. halvenes Venemaa rindeolukord veelgi ja rahva rahulolematus suurenes.
Pärast veriseid kokkupõrkeid Peterburis 1917. aasta veebruaris, milles osa sõjaväelasi
rahva poolele üle läks, loobus keiser troonist oma noorema venna kasuks, kes samuti
troonist loobus. Ametisse astus Ajutine Valitsus, mis lubas Antandi liitlastele sõda edasi
pidada. See omakorda oli vesi enamlaste, seni üsna pisikese erakonna veskile, kes luba-
sid sõjast väsinud rahvale „rahu, leiba ja maad“. Saksa sõjaväeluure korraldas 1917. a.
kevadel enamlaste juhtkonna toimetamise Šveitsi eksiilist läbi Saksamaa ja üle Rootsi
ning läbi Soome Peterburi, kus enamlased kiiresti toetust kogusid.
1916. ja 1917. aasta vahetusel oli raskeid lahinguid peetud Daugava rindel Riia all,
kus Vene 12. armee üritas Saksa 8. armeelt tagasi vallutada Kuramaa pealinna Jelgavat,
aga kõrvaleesmärgiks oli suurte Saksa jõudude sidumine, et vähendada Saksa survet
Läänerindel. Venelased edu ei saavutanud ja kaotasid 13 000 meest, neist umbes 8000
olid vapralt võidelnud läti kütid. Läti küttide suurte kaotuste üks tagajärgi oli enamlaste
mõju kasv nende seas, mille kaudsem tulemus oli enamlaste võimu püsimine Lätis kuni
1919. aasta kevadsuveni, nagu eelpool kirjeldatud.
Täitmaks Antandi liitlastele antud lubadust alustas Vene armee 1917. aasta juulis
Lvivi suunas pealetungi, mis sai nime sõjaminister Aleksandr Kerenski järgi. See ope-
ratsioon oli sõjast väsinud rahva seas ebapopulaarne. Esialgse edu järel katkestati see
peagi ja Keskriikide Tarnopoli vastupealetung taastas kaotatud positsioonid. Vene väed
olid demoraliseerunud ja füüsiliselt kurnatud, algasid esimesed mässud. Ajutise Valit-
suse juht vürst Lvov astus tagasi ja tema asemele nimetati Aleksandr Kerenski. Paraku
Kerenski pealetung hoopis nõrgendas Ajutise Valitsuse positsiooni ja kiirendas veelgi
Venemaa väljumist sõjast.
1917. aasta septembris jätkasid sakslased pealetungi ka Peterburi suunal, vallutasid
Riia ja tungisid üle Daugava Liivimaale. Oktoobris tegid Saksa väed eduka meredes-
sandi Tagalahes Saaremaal ning vallutasid seejärel kiiresti Lääne-Eesti saared. Neis
lahinguis langes Muhumaal vangi ka eesti rahvusväeosade 1. polgu üks pataljon.
1917. aasta novembris haarasid bolševikud Venemaal võimu ja alustasid Keskriiki-
dega rahuläbirääkimisi. Pärast Keskriikide uut pealetungi 1918. a. veebruaris, mille
tulemusel sakslaste kätte langesid ka Liivi- ja Eestimaa ning Valgevene ja Põhja-Uk-
raina, austerlaste kätte aga ülejäänud Ukraina, sõlmiti Lenini survel 3. märtsil 1918
Brest-Litovski rahuleping. Keskriigid olid sõja Idarindel võitnud ning algas Tsaari-Ve-
nemaa lagunemine. 1917. aasta detsembris kuulutas enamlaste nõusolekul end iseseis-
vaks Soome. 1918. aasta jaanuaris teatasid oma maa iseseisvusest Ukraina Keskraada
ja Moldova ning veebruaris Leedu, 1918. a. 24. veebruaril Eesti. Kui Leedu ja Ukraina
seljataga oli sakslaste toetus, siis Eesti iseseisvusdeklaratsiooni ei tunnustanud ei Nõu-
kogude Venemaa ega Eesti okupeerinud Saksa väed.
Läänerindel võitlesid Saksa armeede ja nelja Austria-Ungari diviisi vastu Prant-
susmaa, Briti ja Belgia armeed. 1916. a. saatis Prantsuse ülemjuhatuse alla oma eks-
peditsiooniväe (kaks brigaadi) ka Venemaa. Nende meeste hulgas oli kompanii jagu
eestlasigi. Alates 1917. aastast jõudsid Läänerindele USA üksused ja ka kaks Portugali
diviisi. 1918. aastal saabusid Läänerindele itaallased ning isegi 1200-meheline Siiami
(Tai) ekspeditsiooniüksus.
Maailmasõja lõpptulemus saabus Läänerindel, kus, erinevalt Ida-Euroopast, uusi rii-
ke ei sündinud. 11. novembril 1918 sõlmiti Compiègne’i metsas vaherahu.
Impeeriumide vähemusrahvad I maailmasõjas
Impeeriumide sõjaväed – kui Saksamaa välja arvata – olid paljurahvuselised, aga rah-
vuslike üksuste formeerimisse suhtusid valitsused suure ettevaatusega. Kardeti rahvus-
likul printsiibil moodustatud relvaüksuste võimalikku tuge oma rahvuse separatistlikele
taotlustele. Siiski rakendati mõne rahva sõjalisi traditsioone.
Talupojast või töölisest jalaväelase väljaõpetamine oli hõlpsam, kui temast ratsaväe-
lase tegemine. Selle probleemiga põrkus ka Eesti sõjavägi Vabadussõja ajal oma rat-
sapolkusid formeerides – osa ratsapolkudesse suunatud meestest ei osanud ratsutada
ega suutnudki seda ära õppida. Peale aadlike, kes teenisid üldiselt ohvitseridena, oli
ratsutamine selge stepirahvastel ja mägilastel. Nende seast ratsaväelasi värvatigi. Suure
osa Vene ratsaväest moodustasid aga kasakapolgud. Kasakad oli seisus, piirialade ela-
nikud, kellele alates 16. sajandist vastutasuks vabatahtliku sõjaväeteenistuse eest mägi-
ja stepirahvaste tõrjumisel anti õigus vabatalupoegadena elada piki Vene impeeriumi
lõunapiiri Mustast merest Vaikse ookeanini. Doni kasakate polke oli mitukümmend.
Polkusid formeeriti ka Orenburgi, Kubani, Tereki ja Taga-Baikali kasakaoblastites.
Põhja-Kaukaasia mägirahvaste ja stepirahvaste meestest komplekteeriti eraldi üksused,
nt dagestani, inguši, kabardiini, osseedi, tšetšeeni, tšerkessi, aserbaidžaani ja teke rat-
sapolgud.
I maailmasõja ajal formeeriti mägi- ja stepirahvaste ratsapolgud Kaukaasia ratsaväe-
diviisiks, mis oli eliitüksus. Selle ülematena teenisid suurvürst Mihhail Aleksandrovitš,
vürst Dmitri Bagration, vürst Aleksandr Gagarin ja ka orientalistina tuntuks saanud
Pjotr Polovtsov.
I maailmasõja ajal formeeritud rahvuslikes üksustes sündisid uute riikide sõjavä-
gede juured. Pärast tsaari kukutamist 1917. a. kevadtalvel said õiguse rahvusväeosade
loomiseks eestlased. 1918. a. alguseks oli eestlastel neli jalaväepolku, formeerimisel
suurtükiväebrigaad ja ratsaväepolk ning jalaväediviisi juhatus.
Ukrainlaste võitlusmoraali tõstmiseks reorganiseeriti 34. armeekorpus 1. Ukraina
korpuseks eesotsas kindralleitnant Pavlõ Skoropadskõiga, kellest 1918. aastal sai saks-
laste toetusel Ukraina hetman. Vene 6. armeekorpuse baasil formeeriti ka 2. Ukraina
Zaporožje Sitši korpus. Austria-Ungari armees sõdinud Galiitsia ukrainlastest aga moo-
dustati 1917. aastal nn Sitši küttide üksus. Nad toetasid 1918. a. Wilhelm von Habsburgi
ja kuulusid hiljem Ukraina Rahvavabariigi sõjaväkke.
Kuid oli ka vastupidisel põhimõttel formeeritud vähemusrahvuste üksusi. Need
komplekteeriti sõjavangide seast värvatud vabatahtlikest või muudest vabatahtlikest
(endise) kodumaa vägede vastu võitlemiseks. See ei olnud ohutu – endiste relvaven-
dade kätte vangi langenud mehed mõisteti pahatihti riigireetmises süüdi ja seda täiesti
seaduslikult ning hukati.
Sel viisil formeeritud üksustest tuleb esimesena nimetada Soome jäägreid. Need olid
gümnaasiumiõpilased ja üliõpilased, kes Rootsi kaudu salaja Saksamaale läksid, et saa-
da sõjaväeline väljaõpe Venemaa vastu võitlemiseks. Neid motiveeris sajandivahetusel
hoogustunud venestamine – autonoomse Soome vabaduste piiramine, mis põhjustas
veneviha eeskätt nooremate soomlaste ja soomerootslaste seas. Soomlased Vene armees
teenima ei pidanud; Soome oma üksused (kaheksa kütipataljoni, igas läänis üks; ihu-
kaardiväe pataljon, tragunirügement ja kadetikool) olid venestusaja aastail 1901–1905
laiali saadetud. Pärast väljaõpet saadeti Soome jäägrid 1916. aastal 27. Preisi kuningli-
ku jäägripataljonina Kuramaal rindele. 1918. a. veebruaris arvati jäägrid Liepājas Saksa
sõjaväest välja, pandi laevale ja saadeti Soome – Vaasasse. Saksamaale jõudnud roh-
kem kui 1800 mehest tuli jäägrina Soome tagasi üle 1200. Põhja-Soomes sai nendest
kindral Carl Gustaf Emil Mannerheimi juhitud valgesoomlaste sõjaväe tuumik. Paljud
jäägrid jäid pärast Soome vabadussõja lõppu kaadriohvitserideks ning olid Soome ar-
mees juhtivatel ametikohtadel ka veel 1960. aastatel. Hulk jäägreid oli ka Eesti Va-
badussõjas võidelnud Soome vabatahtlike seas. Viimane Soome jääger, kindral Väinö
Valve, suri 1995. a. 99-aastaselt. Tema teeneks Soome mereväe ülemana oli muuhulgas
Soome mereväes teeninud eestlaste Rootsi põgenemise korraldamine 1944. a. sügisel
pärast Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu sõlmimist,
Poola jaotati 18. sajandi lõpul Preisimaa, Austria ja Venemaa vahel. Eriti teravad olid
poolakate suhted Vene keskvõimuga. Rahvuslikult meelestatud poolakad asutasid Aust-
ria koosseisu kuuluvas Lvivis (siis: Lemberg) Poola Küttide Liidu (Związek Strzelecki),
eesmärgiks anda oma liikmetele sõjaväelist väljaõpet. Üks selle juhte oli hilisem Poola
riigi tegelik juht Jósef Piłsudski. Sakslased ja austerlased soovisid poolakaid tihedamini
oma võitlusega siduda ning 1916. aastal kuulutati Venemaalt vallutatud Poola aladel
välja nn. regentkuningriik, mille armee pidi formeeritama Poola leegionide baasil. Kuid
suurem osa Poola ohvitsere, sealhulgas hilisem marssal Piłsudski, keeldusid 1917. aasta
suvel Saksa keisrile truudust vandumast. Ohvitserid ja osa leegionäre seepeale inter-
neeriti. Pärast Compiègne’i vaherahu 1918. aasta novembris ja Poola riigi taastamise
väljakuulutamist sai Poola leegionidest selle riigi armee tuumik. Poola diviisid ja rüge-
mendid, mis kandsid leegioni lisanime, olid sõdadevahelisel ajal armee eliit.
Kümned tuhanded tšehhid, slovakid ja teised slaavlastest Austria-Ungari alamad
langesid Vene armee kätte vangi või läksid Vene poolele üle. Varem Venemaal elanud
tšehhidest hakati koostöös Tšehhi poliitikutega üksusi formeerima juba 1914. aastal.
Tšehhoslovakkia brigaad sai oma tuleristsed 1917. a. juunis Zborówi lahingus Aust-
ria-Ungari vägede vastu. 1917. aasta septembris liideti kaks Tšehhoslovakkia divii-
si korpuseks. Tšehhi poliitikute, Antandi riikide ja Vene väejuhatuse plaan oli saata
Tšehhoslovakkia korpus läbi Siberi Vladivostokki ja sealt meritsi Läänerindele. Kuid
vahepeal olid Venemaal võimu haaranud enamlased, kes tegid Keskriikidega vahera-
hu. Viimastele ei meeldinud võimalus, et ligi 50 000-meheline väekoondis lisandub
Antandi poolel Läänerindele, ning aprillis 1918 peatati korpuse liikumine Vladivostoki
suunas. Sel ajal ühendas Euroopa-Venemaad Kaug-Idaga ainult üks raudteeliin ning üle
200 ešeloni tšehhi ja slovaki sõduritega olid laiali mööda kogu tuhandete kilomeetrite
pikkust raudteed. Kui Nõukogude Venemaa sõja-rahvakomissar Trotski käskis mai lõ-
pul tšehhidelt-slovakkidelt relvad ära võtta, hakkasid nood vastu ja võtsid raudtee oma
kontrolli alla, võideldes seejärel terve aasta Siberis bolševikega. Tšehhide-slovakkide
evakueerimine Vladivostokist algas alles 1919. aasta lõpul, pärast admiral Aleksandr
Koltšaki vägede lüüasaamist. Laev viimaste Tšehhoslovakkia korpuse liikmetega lah-
kus Vladivostokist 1920. a. septembris.
Venemaal elas kümneid tuhandeid sakslasi, kes nagu teisedki Vene keisri alamad
Vene armeesse mobiliseeriti. Erandiks olid inimesed, kes ühel või teisel põhjusel (nt
abielu) olid säilitanud mõne varasema Saksa riigi või Austria kodakondsuse või astunud
Saksa keisririigi või Austria-Ungari kodakondsusse. Nemad saadeti asumisele Sise-Ve-
nemaale, näiteks Vologdasse. Hulk sakslasi võitles Vene keisri lipu all oma rahvuskaas-
laste vastu kõige kõrgemal tasemel: 1914. aastal olid armeede ülemjuhatajateks lisaks
eelpoolnimetatud Paul von Rennenkampffile ka Paul von Plehwe ja Anton von Salza.
On väidetud, et enne I maailmasõda oli ligi viiendik Vene kindralitest ja admiralidest
protestandid – lisaks baltisakslastele ka Venemaa sakslased, soomerootsi aadlikud, hol-
landi ja briti päritolu perekondade liikmed jt.
Keiser kukutati 1917. aastal. Baltisaksa aadel käsitas seda kui ühenduse katkemist
Venemaaga, sest nemad olid truudust vandunud keisrile. Kui 1918. a. okupeeris Sak-
samaa ka Liivi- ja Eestimaa, astus hulk baltisakslasi, ka need, kes olid varem teeninud
Vene armees, vabatahtlikena keiserlikku Saksa armeesse või ka Saksa okupatsiooni-
võimude poolt kohapeal formeeritud Landeswehr’i. Viimasel oli oma roll Läti vabasta-
misel bolševikest; 1919. a. jaanilaupäeval said nad aga Võnnu lahingus Eesti sõjaväelt
lüüa ning seda päeva tähistamegi Võidupühana ka 21. sajandil.
KOKKUVÕTE
2018. aastal tähistas enamik Ida-Euroopa riike ühel või teisel moel oma 100. aastapäe-
va. Sada aastat järjepidevat riiklust on aga ette näidata ainult soomlastel. Balti riigid
okupeeris 1940. aastal NSV Liit ning Poola ja Tšehhoslovakkia olid II maailmasõja
ajal Saksa okupatsiooni all. Tšehhoslovakkiat enam pole, sest 1990. aastate alguses
otsustasid tšehhid ja slovakid rahumeelselt lahku minna.
Sada aastat tagasi sündinud Jugoslaavia lagunemine kestis rohkem kui 10 aastat,
ajuti veristeks vennatapusõdadeks lahvatades.
Ungari ja Austria olid Austria-Ungari nimirahvustena olemas ka varem. Ungari ku-
ningriik on 1000 aastat vana ja Austria ertshertsogi tiitel veidi vanemgi. Kuid 1919.
aastal pooleldi vastu tahtmist, nagu kirjeldab Stefan Zweig oma „Eilses maailmas“,
iseseisvaks saanud Austria annekteeriti taas 1938. aastal Saksamaa poolt. Tänapäeva
Austria loeb end 1955. a. riigilepinguga asutatud uueks riigiks.
2018. aastal tähistati 100 aasta möödumist ka Suur-Rumeenia rajamisest; riik ise oli
iseseisvaks saanud 40 aastat varem. 1918. aastal liideti Rumeeniaga enne Venemaale
kuulunud Bessaraabia ehk Moldova, Austria-Ungarile kuulunud Transilvaania ja Bul-
gaariale kuulunud Dobrudža.
Pärast I maailmasõda ilmutas iseseisvumissoovi veel hulk rahvaid, kes iseseisvuse
kättevõitmisega toime ei tulnud. Kõige suurem neist rahvastest olid ukrainlased, kes
lisaks suurvõimude, ennekõike Nõukogude Venemaa vastuseisule ei suutnud ületada
omi sisevastuolusid. 1918. aasta lõpul oli koguni kolm Ukraina riiki – lisaks Ukrai-
na Rahvavabariigile pealinnaga Kiievis oli ka Lääne-Ukraina Rahvavabariik varem
Austria-Ungarile kuulunud Galiitsias pealinnaga Lvivis/Lembergis ning enamlaste
asutatud Nõukogude Ukraina, mille keskuseks Harkiv. Kuid tõrjumaks Punaarmee
pealetungi pidi Ukraina tegema liidu Poolaga ja loobuma Lääne-Ukraina toetamisest,
mis sõdadevahelisel ajal oligi suures osas Poola koosseisus. Lõpuks sai Ukraina NSV-
st 1922. aastal NSV Liidu ja 1945. aastal ÜRO asutajaliige, ehkki tõelise iseseisvuseni
jõuti alles NSV Liidu lagunemisel 1991. aastal.
Veelgi raskem oli valgevenelaste katse iseseisvust saavutada. Laias laastus jagas
Valgevene aga Ukraina saatust: NSV Liidu ja ÜRO asutajaliige ning 1991. aastast
iseseisev.
Nurjusid ka krimmitatarlaste, moldovalaste, ingerlaste, idakarjalaste ja paljude teiste
väikeste rahvuste iseeseisvustaotlused. Väikerahvaste iseseisvuse mõte ei meeldinud
enamikule Vene valgekaartlikest poliitikutest. Rahvuslikke liikumisi lõhestasid sise-
vastuolud, nii väljast õhutatuna kui ka ilma selleta. Väikerahvaste iseseisvumist pärs-
sisid üldine sõjaväsimus, piirkonniti aktiivsed Nõukogude Venemaa hegemooniataot-
lused ja vajaduse puudumine rahvuslike liikumistega arvestada.
Esimene maailmasõda ja uute riikide sünd Ida-Euroopas
Toomas Hiio, "Välis Eesti" 2019. Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseumi teadusdirektor
Alljärgneva artikli eesmärk ei ole mitte veelkord ümber jutustada Vabadussõja ajalugu, vaid asetada see Euroopa ja maailma ajaloo laiemasse konteksti, mida eesti keeles on vähe tehtud.
Vabadussõdadest üldiselt
Eesti Vabadussõja olemuse üle on väideldud eeskätt viimasel kolmekümnel aastal.
1920. a. oli asi selge – see oli sõda, mille Eesti pidas oma vabaduse ja iseseisvuse
nimel Nõukogude Venemaa ning Saksa vabakorpuslaste ja baltisaksa Landeswehr’i
vastu, ja järelikult oli see sõda vabadussõda. Tõsi, Eesti enamlased nii siin põranda all kui ka Nõukogude Venemaal rääkisid ja kirjutasid klassisõjast, sõjast tagurlike imperialistide ja kodanlaste ning edumeelse töölisklassi vahel, kuid seda käsitati Eestis osana enamlikust propagandast, mida ta ju oligi.
1940. aastal okupeeris ja annekteeris NSV Liit Eesti ning Vabadussõjast rääkimine
oli hoobilt kuritegu. Kehtestati seisukoht, et 20 aastat Eesti iseseisvust oli olnud ainult
kontrrevolutsiooni ajutise võidu periood ning et sõda, mis peeti aastatel 1918–1920
Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel, oli sõda Eesti kodanluse ja Lääne imperialistide
käsilaste ning töölisklassi huvide eest võitlevate punakaartlaste ja Punaarmee vahel.
Ühtlasi oli see ka osa Vene kodusõjast, milles Punaarmee võitles nii valgekaartlike
vägede kui ka välismaise sõjalise interventsiooni vastu. Selles pildis anti Eestile oma
koht: Eestit toetasid Antandi riigid, kelle peaeesmärk oli bolševike kukutamine ja,
kas just tsaarivalitsuse, aga igal juhul mitte-enamliku valitsuse taastamine Venemaal;
Eesti territoorium aga oli baasiks mitmele Vene valgekaartlikule väekoondisele, mis ajuti võitlesid ka Eesti ülemjuhatuse all. Nõukogude Liidus olid debatid ajalooküsimustes võimalikud ainult marksistlik-leninliku ideoloogia kehtestatud raamides, mis määrasid kindlaks nii hea kui ka halva ja ka ajaloo kulgemise paratamatu lõpp-punkti.
Sovetiaegse käsituse Eesti Vabadussõjast võtab kokku aastatel 1977 ja 1982 ilmunud kaheköitelise koguteose „Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsion Eestis (1917–1920)“ pealkiri. Rahvas aga rääkis ikka Vabadussõjast. Viimased Vabadussõja veteranid nägid ära Eesti iseseisvuse taastamise. Hulk sovetivõimu käsul kaasajooksikute poolt maha kistud Vabadussõja mälestussambaid või nende peidetud osi seati oma endistes asupaikades uuesti üles veel enne kommunistliku režiimi lõplikku kokkuvarisemist.
Alates 1980. a. lõpust on Eesti ajalooteadus uuesti lõimunud vaba maailma ajalootea-
dusega, mis põhineb avatud arhiividel, vabal uurimistööl ja vabal väitlusel. Eesti aja-
lugu, Vabadussõja ajalugu sealhulgas, asetati uuesti Euroopa ja maailma ajaloo, mitte
ainult NSV Liidu ja Venemaa ajaloo laiemasse käsitusse. See polnud alati meeltmööda
ei Eesti ajaloohuvilistele ega ka mitte riiklik-rahvuslikumalt meelestatud ajaloolastele.
Nimelt taandas selline käsitusviis Eesti Vabadussõja ainult üheks ja sealjuures küllaltki
väikeseks osaks pärast I maailmasõda kogu Ida-Euroopat Soomest Kaukasuseni haara-
nud sõdadest ja relvakonfliktidest. Veel rohkem põhjustas pahameelt Eesti Vabadussõja
käsitamine mitme autori poolt ainult Vene kodusõja ühe rindena.
Ka tõsiseltvõetav ajalooteadus ei saa alati päevapoliitika eest vandlitorni varjuda.
Selle diskussiooni söed on tänini tuha all miilamas ja lahvatavad aeg-ajalt väitlusteks.
Loodetavasti teeb tülile lõpu 2020. aastal Eesti sõjamuuseumi väljaandel ilmuv uus Va-
badussõja ajalugu.
Debatid Vabadussõja olemuse üle ei ole ainult Eesti omapära. Soomes peeti 1918. a.
jaanuarist kuni maini väga verine sõda, mille üle vaieldakse tänini. Erinevalt Eestist olid
selles sõjas enamjaolt vastastikku soomlased ise: punased, kes said relvaabi ja toetust
Nõukogude Venemaalt, ning valged, keda toetas 1918. a. aprillis Soomes maabunud
Saksa Läänemere-diviis krahv Rüdiger von der Goltzi juhtimisel. Sõda lõppes valgete
võiduga. Osa 1930. aastate Läti debatist Läti vabadussõja üle oli suhtumine eestlaste rol-
li, mida Läti ametlik propaganda üritas kahandada. Läti oli Nõukogude Venemaa võimu
all kauem kui Eesti ning suur osa maailmasõja kogemustega läti meestest kuulus bolše-
viseerunud Läti punastesse kütipolkudesse. Teisalt oli Saksamaa okupeerinud Kuramaa
juba 1915. aastal, kümned tuhanded lätlased olid sealt põgenenud, ning see muutis niigi
halvad suhted lätlaste ja (balti)sakslaste vahel veelgi teravamaks. Kuid samas mängi-
sid Läti, eeskätt Riia vabastamisel Punaarmee käest suurt rolli baltisaksa Landeswehr
ja riigisaksa vabatahtlike Rauddiviis. Nende ühine väejuhatus oli Saksamaa ja Antandi
vaherahu-järgsel kokkuleppel Lätisse maailmarevolutsiooni läände levimist tõkestama
jäetud Saksa VI reservkorpus Rüdiger von der Goltzi juhtimisel. 1919. a. aprillis ku-
kutasid Landeswehr’i sõdurid Kārlis Ulmanise valitsuse ja seadsid ametisse Andrievs
Niedra nukuvalitsuse. Saksa–läti konflikti vahefinišiks olid Rauddiviisi ja Landeswehr’i
lüüasaamine Eesti sõjaväelt ja Läti üksustelt 1919. a. suvel, Antandi sõjaliste esindajate
vahendatud Strazdumuiža vaherahu eestlaste, lätlaste ja sakslaste vahel ning Ulmani-
se võimule taastamine. Sakslased sunniti Lätist lõplikult lahkuma aga alles pärast Ber-
mondt-Avalovi lüüasaamist Riia all sama aasta sügisel.
1918. a. novembris taastati Poola riiklus. Sõdadevahelisel ajal oli Poola Ida-Euroopa
suurvõim, mis, erinevalt ilmasõjas lüüa saanud Saksamaast, oli olnud sõja lõpuks võitja-
te poolel. 18. sajandi lõpul oli Poola jagatud Preisimaa, Austria ja Venemaa vahel; Poolal
polnud selgeid piire. Tõsi, piirikonfliktid puhkesid enamiku uute või taastatud riikide
vahel, kaasa arvatud Eesti ja Läti või Soome ja Rootsi. Kuid Poola ja Rumeenia territo-
riaalsed taotlused olid Ida-Euroopa suurimad. Kogu sõdadevaheliseks ajaks rikkus Poo-
la–Leedu suhted Vilniuse küsimus – Leedu suurvürstiriigi pealinnast oli saanud Poola
linn, kus leedulasi oli ainult tilluke vähemus poolakate, juutide ja valgevenelaste kõrval.
1920. aastal imiteeris Poola sõjavägi rahvaülestõusu ning vallutas Vilniuse. See linn ja
maakond kuulusid Poolale kuni lüüasaamiseni Saksamaalt ja NSV Liidult 1939. aastal.
Sama aasta sügisel andis NSV Liit Vilniuse ja maakonna Leedule – divide et impera.
Leedu teine probleem oli meresadama puudumine. Kuni maailmasõjani oli Kuramaa
kubermangul tema edelatipus Läänemere ääres lühike piir Ida-Preisimaaga, mis lõikas
läbi Kaunase kubermangu juurdepääsu merele. 1921. a. piirilepinguga andis Läti seal
asuva Palanga Leedule ja Leedu sai ilma sadamata väljapääsu merele. Kuid Leedu pi-
das oma ajalooliseks territooriumiks ka alates keskajast Ida-Preisimaa koosseisu kuu-
lunud Memeli (Klaipėda) piirkonda, millest 1919. a. Versailles’ rahulepingu järgi sai
Rahvasteliidu protektoraat Prantsusmaa ülemvalitsuse all. Mõni aasta pärast Vilniuse
kaotamist korraldas Leedu seal rahvaülestõusu ja liitis suure sadamaga Memeli linna
oma territooriumiga. 1939. aasta märtsis pidi Leedu jõu ähvardusel Klaipėda loovutama
Hitleri-Saksamaale, kuid 1945. aastal kaotas Saksamaa kogu Ida-Preisimaa, ja Leedu sai
Klaipėda tagasi.
18. sajandi lõpuni kuulus Poolale ka Latgale (Inflanty polskie, Poola Liivimaa). Enne I
maailmasõda oli Latgale (Ludza, Rēzekne ja Daugavpilsi maakonnad) Venemaa Vitebs-
ki kubermangus. Pärast sõda pretendeerisid sellele Läti, Poola ja Leedu. Küsimus lahen-
dati rahumeelselt ja Latgalest sai Läti osa. Majanduslikult mahajäänud ja kultuuriliselt
kireva, kuid rahvarohke Latgale lõimimine Lätiga nõudis aega. Üle poole elanikest olid
katoliiklased, luterlastest rohkem oli veel õigeusklikke ja vanausulisi, palju oli ka juute.
Niisiis mõjutas kaugem ajalugu piiride kujunemist I maailmasõja järgses Euroopas,
sealhulgas Eesti lähinaabruses. Kaudsemalt oli see omakorda aastail 1939–1940 Soome
ja Balti riikide valitsuste langetatud otsuste taustaks. Jõuga kehtestatud piirid raskenda-
sid riikide koostööd sõdadevahelisel ajal. Diplomaatilised suhted Leedu ja Poola vahel
sõlmiti viimase survel alles 1938. aastal. Balti koostöö oli raskendatud, sest Eesti ja
Läti soovisid tihedat koostööd Poolaga, mis muutus veel tähtsamaks Soome Skandinaa-
via-orientatsiooni tõttu. Leedul NSV Liiduga piiri ei olnud, mistõttu Leedu vaatas NSV
Liidu peale palju sõbralikumalt, kui tegid seda Soome, Eesti ja Läti. Aga eestlastena lee-
dulaste välispoliitikat hukka mõistes oleksime silmakirjalikud ja unustame omaaegsed
piirivaidlused lätlastega.
Mineviku vastasseisude kaja saadab meid tänapäevani. Näiteks Poola–Leedu ja Poo-
la–Ukraina tüliküsimused või siis Ungari vaidlused kõigi oma naabritega, kus elab un-
gari vähemus.
„Sõda on ainult poliitika jätkamine teiste vahenditega.“
„Der Krieg ist eine bloße Fortsetzung der Politik mit anderen Mitteln“– see 18. sajandi
Preisi sõjandusteoreetikule Carl von Clausewitzile omistatud lause kehtis kuni maailma-
sõdade vahelise ajani. Teisele riigile sõja kuulutamine oli legitiimne.
Vene keisri algatusel peeti 1899. ja 1907. a. Haagis küll kaks kõrgetasemelist rahukon-
verentsi, kuid nende eesmärk polnud mitte üleilmne ja igavene rahu, vaid sõjapidamise
põhjustatavate kannatuste ja purustuste leevendamine teatud relvade ärakeelamise ning
sõjavangide ja tsiviilelanike kaitse tagamisega. Üks tähtsamaid sõlmitud konventsiooni-
dest oli IV konventsioon „Maasõja seadustest ja tavadest“, mille vaim elab edasi mitmes
Genfi konventsioonis ja 1998. a. alla kirjutatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma
statuudis. Haagi IV konventsioon määras muu hulgas, kes on sõjaväljal kombatant (võit-
leja) ja kes seda ei ole, ning sätestas sõjavangide õigused, aga ka näiteks okupeeriva riigi
õigused ja kohustused okupeeritud territooriumil, sealhulgas keelu sundida okupeeritud
ala elanikke okupeerivale võimule truudust vanduma, ning okupeeriva riigi vastutuse
korrakaitse eest okupeeritud territooriumil. Okupatsioon lõppes siis, kui lõppes sõda ja
sõlmiti rahuleping, mis määras ka okupeeritud ala saatuse ja staatuse.
1919. a. asutatud Rahvasteliit seadis oma eesmärgiks maailmarahu tagamise. 1928.
a. augustis kirjutati Pariisis alla Briand-Kelloggi pakt, mis sai oma nime teksti koos-
tajate, Prantsuse välisministri Aristide Briandi ja USA riigisekretäri Frank B. Kelloggi
järgi. See oli esimene rahvusvaheline leping, mis keelas paktile alla kirjutanud riikidel
omavahelise sõjapidamise. Pakt ei hoidnud küll ära uue maailmasõja puhkemist, kuid
agressioon on alates Nürnbergi rahvusvahelise sõjakohtu statuutidest (8. august 1945)
kuritegu rahu vastu, ning konfliktide rahumeelne lahendamine on samal aastal asuta-
tud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üks aluspõhimõtteid. Sõjast kui riikidevaheliste
suhete jätkamise meetodist loobumisel on peale hulga vooruste ka mõni puudus. Sõdu
enam ei kuulutata, kuid peetakse endiselt, ja väide, et relvakonflikt või mõni rahu ja
vabaduse tagamise operatsioon ei ole sõda, on sageli üsna vaieldav. Sõjakuulutuse – mil-
lega kuulutaja end automaatselt agressoriks kuulutanuks – asendas piiriprovokatsioon,
nagu seda olid näiteks Mukdeni intsident 1931. aastal, mis vallandas Jaapani invasiooni
Mandžuuriasse; 1939. a. 31. augustil lavastatud rünnak Gleiwitzi/Gliwice raadiojaama-
le, mis oli õigustuseks II maailmasõja alustamisele Euroopas; nn Mainila tulelöök 1939.
a. novembri lõpus, mida NSV Liit kasutas ettekäändena Talvesõja alustamiseks, kuid
mida tegelikkuses kunagi ei toimunudki. Siia ritta kuulub ka väidetav NSV Liidu auriku
„Metallist“ uputamine 1939. a. septembri lõpul Narva lahes, millega NSV Liit survestas
Eestit vastastikuse abistamise pakti sõlmima, mis Eesti keeldumise korral oleks andnud
lisaettekäände Punaarmee sissetungiks Eestisse.
Igasuguse poliitilise tegevuse eesmärgiks on legitiimne võim, mis annab võimu kandja
käsutusse nii maa kui ka selle inim-, loodus- ja materiaalsed ressursid. Maa ja rahva
sõjalisest okupeerimisest ja alistamisest üksi oli vähe – uut võimu pidid varem või hil-
jem tunnustama ka selle maa elanikud, sest aastatepikkune terrorirežiim alistatute suhtes
käib vaimselt ja materiaalselt üle jõu ka rikkale ja tugevale riigile. Vallutust pidid tun-
nustama teisedki riigid, sest mittetunnustamise olukord isoleerib nii okupeerija kui ka
okupeeritud territooriumi.
Legitiimse võimu saavutamise üks meetodeid on tuntud juba alates antiikajast – rah-
vusvahelist tunnustust taotleva vastuvalitsuse ametisseseadmine kasvõi väikesel osal
vallutatud territooriumist, mis väidab end olevat kogu rahva ainus seaduslik esindaja,
kuid toetub enamasti sissetungija relvajõule. Selliseid valitsusi moodustati peaaegu kõi-
gi Ida-Euroopa vabadussõdade ajal pärast I maailmasõda ja neid on moodustatud ka 21.
sajandil.
Eesti ajutise valitsusega konkureeris Punaarmee tääkidele toetuv Eesti Töörahva
Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga. Aga samasugune oli ka Landeswehr’i poolt ametisse
seatud Andrievs Niedra valitsus Lätis või Otto Wille Kuusineni Soome Terijoe valitsus
1939. aastal Karjalas. Enamasti kaovad niisugused valitsused jäljetult pärast sõja lõppu –
Eesti Töörahva Kommuuni lõpetas 1919. a. suvel alanud kompamine vaherahu sõlmimi-
seks Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel; Niedra valitsuse aga saatis laiali Strazdumuiža
vaherahuleping. Otto Wille Kuusinen oli pärast Terijoe valitsuse lõpetanud NSV Liidu ja
Soome rahulepingut 16 aastat Karjala-Soome NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
Sõdurid ja sõjariistad
Sõjaväe suurus ja relvastus sõltub maa ja rahva võimest oma sõjaväge ülal pidada ja
relvastada. 19. sajandil oli enamikul Euroopa riikidel veel elukutseline nekrutivägi. Oh-
vitserideks olid aadlikud, sest sõjaväeteenistus oli aadliseisuse kohustus oma valitseja
ees. Suur osa ohvitseridest olid aadlimehed veel I maailmasõja alguseski ning moodsa
sõja tulejõud koos vananenud jalaväetaktikaga, kus nooremohvitser läks rünnakule oma
rühma või kompanii eesotsas, laastas tugevasti Euroopa aadli järelkasvu.
Esimesena läks üle üldisele sõjaväeteenistuskohustusele – levée en masse, nagu seda
nimetati – Prantsusmaa revolutsiooniline valitsus 1793. aastal. Kodumaa kaitsmine
kuulutati iga kodaniku kohustuseks.
I maailmasõjas sõdinud riikidest ei olnud üldist sõjaväeteenistuskohustust ainult
USA-s. Suurbritannias kehtestati see alles 1916. aastal.
Üldine sõjaväeteenistuskohustus oli rahvuse kool. Kui varem oli sõjavägi ühiskon-
nast eraldatud ja elas oma reeglite järgi, siis nüüd oli iga mees sõdur. Sõjaväeteenistu-
ses õpiti hümni laulma, keisrit, kuningat või presidenti austama ja vaenlast vihkama.
Esialgu oli sõjaväeteenistuse korraldus veel piirkondlik juba logistilistel põhjustel, kuid
naabermaakonna või provintsipealinnagi meeste nägemine avardas lihtsa talupoisi sil-
maringi, kelle esivanemate elu, nii kaugele kui seda mäletati, oli enamasti möödunud
oma valla või mõisa piires.
19. sajandil tehti suuri edusamme sõjalises väljaõppes: asutati sõjakoolid ja sõjaväea-
kadeemiad ning Saksamaal kujundati kõrgetasemelise sõjateadusliku väljaõppega kind-
ralstaabiohvitseride kiht. Üksi isalt päritud uhkest tiitlist ei piisanud enam hiilgavaks
sõjaväeliseks karjääriks. Rajati tehnilised sõjakoolid suurtükiväelastele ja pioneerioh-
vitseridele, hiljem ka teistele relvaliikidele. Üldisse sõjaväeteenistuskohustusse kaasati
haritlaskond, sest alates 19. sajandist kasvas üliõpilaste arv kiiresti ja nad olid pärit
järjest madalamatest seisustest. Ajateenistuses välja õpetatud mehed vajasid mobilisat-
siooni korral ohvitsere, kes samuti ei pidanud ilmtingimata olema elukutselised sõja-
väelased. Soodustati gümnaasiumi- või ülikooliharidusega meeste reservohvitseri-väl-
jaõpet, mille kompenseeris sõjaväeteenistuses veedetav lühem aeg, võrreldes tavalise
sama haridustasemega ajateenijaga. Ajateenistuse pikkus sõltus kutsealuse haridusta-
semest – mida haritum sõdur, seda lühem oli tema teenistusaeg. Suur osa vastse Eesti
sõjaväe ohvitseridest Vabadussõjas olid kas sõjaeelsed reservohvitserid või siis alates
1915/1916. aastast Vene armeesse mobiliseeritud algkooliõpetajad ja üliõpilased, kes
kiirkursustel lipnikuks koolitati. Elukutselisi eestlastest ohvitsere oli tsaariarmees vähe,
näiteks ilmasõjas langenud Peäro Pitka (kirjanikunimega Ansomardi), aga ka Eesti
kindralid eesotsas Johan Laidoneriga ning rida vanemohvitsere.
Inimressurss oli tähtis! See oli rahvuse võime sõdureid välja panna ning võime tagada
tööstuse ja põllumajanduse toodang sõja ajal, kui suur osa meestest on sõjaväes. 19. sa-
jandil oli Prantsusmaa rahvastiku juurdekasv olnud aeglane: 1806. aastal elas riigis 29,1
miljonit, 1872. a. 36,1 miljonit ja 1911. a. ainult 39,6 miljonit inimest. Saksa keisririigi
rahvastik kasvas palju kiiremini: 1871. aastal oli Saksamaal 41 miljonit, enne I maail-
masõda juba 65 miljonit elanikku. Ühendkuningriigis oli 1871. a. elanikke 31 miljonit
ja 1911. a. 42 miljonit. Maailmasõja rinnetel võitlesid Briti ja Prantsuse lippude all ka
nende impeeriumide araablastest, indialastest ja aafriklastest alamad.
19. sajand oli kiire teaduslik-tehnilise arengu aeg. Aastasaja lõpuks oli kogu Euroopa
kaetud tiheda raudteevõrguga ning sõjaväge sai koos relvade ja varustusega rindele
vedada enneolematu kiirusega. Sõjaväeline logistika oli strateegilise plaanimise tähtis
komponent – suur sõjavägi ei tähendanud ainult sõdureid ja nende relvi, vaid ka toitlus-
tamist, majutust, hügieenikorraldust, arstiabi ja palju muud. Rasketööstuse, metallur-
gia ja masinaehituse areng võimaldas toota senisest palju suuremas koguses suurtükke,
vintpüsse ja muid relvi.
1890. aastateks mindi üle jalaväe standardrelvale, tööstuslikult toodetavale tagant-
laetavale tavaliselt viielasulisele – aga enne iga lasku uuesti vinnastatavale – maga-
sinvintpüssile kaliibriga 7,62–8 mm sõltuvalt riigist. Nende püssidega pidas maailma
jalavägi ka II maailmasõja ning hulga väiksemaid sõdu veel pärast sedagi. Vintpüss
tulistas rohkem kui kilomeetri või isegi kahe kaugusele, vintpüss tulistas täpselt ja tap-
valt, seda oli lihtne käsitseda ning tagantlaetava relva laadimiseks ei pidanud sõdur oma
laskepesas enam püsti tõusma. Kiiresti edenes suurtükivägi. Esirinnas oli Saksamaa,
kelle raskesuurtükivägi oli suurem kui ühelgi teisel I maailmasõtta läinud riigil. Teised
riigid käsitasid suurtükke veel jalaväe tuletoetusrelvana, sakslased aga ehitasid suure-
ma kaliibriga kahurid ja haubitsad strateegiliste kaudtulelöökide andmiseks ning tohutu
suured mortiirid vastase kindlustuste purustamiseks. Kruppi tehastes spetsiaalselt Pa-
riisi tulistamiseks ehitatud 211/238 mm 34 meetri pikkuse rauaga suurtükk oli oma aja
tehnikaime. Selle laskekaugus oli 130 km ja mürsu lennutrajektoori kõrgeim punkt oli
42 km kõrgusel, niisiis oli selle kahuri mürsk esimene inimese poolt stratosfääri lennu-
tatud keha. Suurtükiväe tähtis uuendus oli tagasilöögimehhanism. Kui varem tuli raske
suurtükk pärast iga lasku uuesti paigale rihtida, siis nüüd maandas tagasilöögimehha-
nism tagasilöögienergia ning tulistada sai palju kiiremini. 1902. aastal konstrueeritud
Vene 76 mm välikahuri laskekiirus oli 10–12 lasku minutis vanemate ilma tagasilöögi-
mehhanismita suurtükkide ühe-kahe lasu vastu. See kõik oleks olnud võimatu võimsa
rasketööstuseta. Püssid ja suurtükid vajasid miljoneid padruneid, mürske ja laenguid.
Keemiatööstus hakkas tootma suitsuta püssirohtu nii püssipadrunite kui ka suurtüki-
laengute jaoks. Selle põlemisel eralduv energia oli suurem, kuid samal ajal ei mähkunud
lahinguväli enam vaatevälja piiravasse suitsupilve. Suurtükimürskudes võeti lõhkeaine-
na kasutusele trotüül, mille lõhkejõud oli palju suurem kui püssirohul. Kõik need uuen-
dused suurendasid langenute arvu ja purustuste ulatust. I maailmasõja rinnetele jõudsid
ka hoopis uued relvad: raske- ja kergekuulipildujad, tsepeliinid, lennukid ja tankid. Bel-
gia ja Prantsusmaa ehitasid Saksamaa vastu võimsad raudbetoonist piirikindlustused.
Kasutusele võeti nii välitelefon kui ka raadioside. Kuigi veoautod olid sõja ajal laialt
kasutuses, oli peamiseks veojõuks endiselt hobune. Hobune ei läinud rikki ega vajanud
bensiini, mida oli vähe, samuti mitte korralikke teid. Hobustega veeti suurtükke ja suurt
osa varustusest veel ka II maailmasõjas.
Sõja saatus otsustati kaevikuist, punkritest, blindaažidest ja mürsulehtritest üles
küntud lahinguväljadel, kuid suurriikide uhkuseks oli merevägi. Maailmamerd valit-
ses Suurbritannia, mille impeeriumis „päike kunagi ei loojunud“. Brittide ülemvõimu
kõigutamiseks maailmamerel alustas Saksamaa suurejoonelist laevastikuprogrammi.
Võidurelvastumine suurte metallist sõjalaevade ajastul – laevastikuvõidujooks – oli
eelmise sajandivahetuse kulukaim sõjaline projekt. Oma aja kohta kõrgtehnoloogilised
ja kiirekäigulised lahingulaevad, ristlejad ja drednoodid olid 19. sajandi lõpu ja 20.
sajandi alguse strateegiline relv, mille võimsad 8-, 10- ja 12-tollised ning suuremad
suurtükid tulistasid kümnete kilomeetrite kaugusele ning ohustasid mereäärsete maade
rannikualasid ja paljusid pealinnugi. Saksamaa ehitas Kieli kanali, mis ühendas Põhja-
ja Läänemere ning lubas laevastikul ühest merest teise liikuda Taani väinu läbimata, mis
olid Rootsi ja Taani kontrolli all.
Oma osa laevastikuvõidujooksust sai Eestigi. Peeter Suure merekindluse patareid
kuni 12-tolliste suurtükkidega, kasarmud, sadamad ja tulejuhtimispunktid ehitati enne I
maailmasõda just suurte sõjalaevade tõrjumiseks Soome lahelt, mille idatipus oli Vene-
maa pealinn. Seni Peterburi kaitsma ja Läänemerd kontrollima pidanud Balti laevastik
oli 1905. a. Tsushima merelahingus põhja lastud. Osa uuest Balti laevastikust ehitati
Tallinnas Kopli poolsaarele rajatud suurtes laevatehastes ning sellel oli tähtis roll Tal-
linna ilmasõja-eelses kiires tööstuslikus arengus.
Laevastikele kulutatud tohutu ressurss osutus I maailmasõjas suuresti asjatuks. Pärast
1916. aasta hiliskevade Jüüti merelahingut, kus britid kaotasid kuus ristlejat, kaheksa
hävitajat ja üle 6000 mehe ning sakslased kuus suuremat laeva ja 2500 meremeest,
seisid mõlema riigi ulgumerelaevastikud enamasti sadamas. Sakslased keskendusid
odavamale ja efektiivsemale allveesõjale, et kaubalaevade uputamisega läbi lõigata
Suurbritannia varustamine ja britid sõjast väljuma sundida.
Kuid võidud allveesõjas olid Pyrrhose võidud, sest 1917. a. veebruaris välja kuulu-
tatud piiramatu allveesõda tõi Antandi poolel sõtta USA. 1918. a. sügisel sai sadamas
seisvate Saksa sõjalaevade madruste mäss aga süütenööriks novembrirevolutsioonile,
mis sundis keisri troonist loobuma. Versailles’ rahulepingu järgi pidi Saksamaa oma
suured sõjalaevad loovutama. Need interneeriti Scapa Flow’ mereväebaasis Šotimaal,
kus saksa meeskonnad need 1919. a. juunis uputasid, vältimaks oma laevade üleandmist
Antandi laevastikele. Suurem osa laevu tõsteti sõdadevahelisel ajal üles ja lõigati vana-
rauaks, mõned aga lebavad merepõhjas siiani.
Peeter Suure merekindluse patareid võtsid üle Eesti ja Soome rannakaitsed ning neil
põhines Soome lahe „lukustamise“ plaan, mis võimaldanuks rannakaitsesuurtükkide
koordineeritud tulega takistada NSV Liidu Balti laevastiku tegevust. Kuid Eesti alistu-
mise tõttu 1939. a. septembris jäi see ainult plaaniks.
Impeeriumide sõda
I maailmasõda ei puhkenud natsionalismi või rahvusluse süül, nagu on tõlgendatud
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni sõnavõtte I maailmasõja lõpu 100. aasta-
päeva mälestusüritustel 2018. a. novembris. Sõja põhjustas impeeriumide kokkupõr-
ge. Nii suure sõja aga tegi võimalikuks 19. sajandi kiire tehnoloogiline ja ühiskondlik
areng ning ohvrite suure arvu üheks põhjuseks oli ka patriotism, sest sajad tuhanded
mehed tõusid kõigil rinnetel kummmagi poole kaevikuist kaotustele vaatamata ikka ja
jälle pealetungile keisri, kuninga või isamaa nimel, olles enne ühelt ja samalt jumalalt
palunud õnnistust oma ja hävingut vastase relvadele.
Üksteise vastas seisid neli mandriimpeeriumi – Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa
ja Osmani impeerium –, mida valitsesid keisrid, ning kaks Euroopa koloniaalimpee-
riumi: Suurbritannia, mis oli kuningriik, mille valitseja kandis 1876. aastast ka India
keisri tiitlit, ning Prantsusmaa, kus oli parajasti käsil kolmas vabariik. Hiljem liitusid
Antandiga ka Itaalia ja rida väiksemaid riike ning sõtta lõpliku pöörde toonud USA.
Ameerika Ühendriigid olid Kesk- ja Lõuna-Ameerika oma huvisfääriks sõnastanud
juba 1823. aastal president Monroe doktriiniga, kuid koloniaalimpeeriumide sekka as-
tus ta 19. sajandi lõpul, vallutades 1898. a. aprillist augustini peetud sõjas Hispaania
kolooniad Puerto Rico, Filipiinid, Guami ja Kuuba.
Sageli unustatakse veel üks impeerium – maailma vanimaid keisririike Jaapan, kes
astus 1914. aastal sõtta Antandi poolel. Jaapan oli end alates 19. sajandi teisest poolest
kiiresti moderniseerinud. Aastail 1904–1905, Vene–Jaapani sõjas sai Venemaa esimese
Euroopa suurriigina häbistavalt lüüa Aasia riigilt – eurooplased pidasid asiaate ala-
väärtuslikeks – ning Jaapanit tunnustati kui veel mitte päris võrdväärsena, aga ikkagi
suurriigina. 1914. a. vallutas Jaapan kiiresti Saksamaa valdused Hiina rannikul ja Vaik-
sel ookeanil.
Dünastiad
Keisri- ja kuningriike valitsesid dünastiad. Üks vanimaid riikidevaheliste suhete kor-
raldamise viise oli abielude sõlmimine valitsejaperekondade liikmete vahel. 20. sajan-
di alguseks oli enamik Euroopa kuningatest ja keisritest omavahel lähemas või kauge-
mas suguluses.
Lähisugulased olid aastail 1837–1901 valitsenud Briti kuninganna Victoria kaudu
ka keisrid Wilhelm II ja Nikolai II ning Briti kuningas George V. Alates XVIII sajandi
algusest oli Suurbritanniat valitsenud Hannoveri dünastia, Briti kuningas oli ka Han-
noveri kuningas. 1837. a. päris Briti trooni kuninganna Victoria; Hannoveris kehtiva
õiguse järgi sai trooni pärida ainult mees, ja personaalunioon katkes. Victoria abikaa-
sa prints Albert oli Saksi-Coburgi hertsogi poeg ja Ühendkuningriiki valitseb tänini
Saksi-Coburgi suguvõsa, mille Briti haru võttis maailmasõja ajal nimeks Windsori
dünastia. Vaevu 2000 km2 suuruse ja 250 000 elanikuga Saksi-Coburgi-Gotha väike-
riigi valitsejasuguvõsa mängis 19. sajandi Euroopa ajaloos suurt rolli. Selle liikmed
valitsevad Belgiat riigi algusest peale, olid Portugali troonil 1837–1910 ja Bulgaaria
troonil 1887–1946. Saksa printse jätkus teistelegi troonidele. Antandi poolel ilmasõtta
astunud Rumeenia kuningas Ferdinand I kuulus Preisi Hohenzollernite katoliiklikku
Hohenzollern-Sigmaringeni kõrvalharusse. Valitsejaperekondade sugulus pole aga ku-
nagi tähendanud, et nende riigid omavahel sõdida ei võinud, ehkki seda loodeti.
1918. aastal, kui Saksamaa ja Austria-Ungari näisid olevat sõja idarindel võitnud,
kutsusid mitu rahvast, sh soomlased, leedulased ja baltisakslased (Balti hertsogiriigile)
valitsejaks eri saksa dünastiate printsid. Habsburgidelgi oli oma prints Ukraina kunin-
gaks – ertshertsog Wilhelm von Habsburg (Vassõl Võšõvanõi). Keskriikide lüüasaa-
mine viis aga troonilt nende keisrid ja noored Ida-Euroopa riigid unustasid kohe oma
„kuningakutsumised“.
Lepingud
I maailmasõja ajendas Austria ertshertsogi Ferdinandi tapmine Sarajevos lõunaslaavi
rahvuslastest noorte terroristide poolt, mis viis Austria-Ungari ja Serbia sõjani, mida
oma huvides õhutasid Saksamaa ja Venemaa. Saksa kindralstaabile oli sõja puhkemise
algusest peale selge, et sõdida tuleb kahel rindel, ning otsustavaks muutus aeg. Prant-
susmaa tuli purustada enne kui Venemaa oma sõjaväe mobiliseerida jõuab. Venemaa
oli suur ja tema hõre raudteevõrk ei lubanud suurt väge koos kõigi relvade, hobuste,
varustuse ja moonaga Saksamaaga võrdsel kiirusel piirile vedada. Prantsusmaa oli ra-
janud Saksa piirile võimsad kindlustused, mille läbimurdmine oleks nõudnud aega ja
jõudu ning mida prantslased ise kasutasid oma läbimurde lähtekohaks, et tagasi val-
lutada Preisi–Prantsuse sõjas kaotatud Alsace ja Lorraine. Saksamaa sajandivahetuse
kindralstaabiülema Alfred von Schlieffeni plaani järgi tuli Prantsusmaad rünnata läbi
Belgia, mis oli 1839. a. lepinguga kuulutatud igavesti neutraalseks ja mille neutraliteeti
tagasid suurriigid, sealhulgas Suurbritannia. Plaani üks nõrku kohti oli eeldus, et Bel-
gia ei hakka vastu ja Suurbritannia ei sekku. Kumbki eeldus ei täitunud. Belgia pani
vastu, ja eeldatust südikamalt; ning Suurbritannia kuulutas Saksamaale sõja ja saatis
mandrile oma ekspeditsiooniväe. Venemaa suutis oma väed mobiliseerida ja Saksamaa
pidi sõdima kahel rindel ning Prantsusmaad ei suudetud alistada. Austria-Ungari ei ol-
nud edukas Serbia vastu ega suutnud realiseerida oma eesmärke ka Vene rindel. Saksa-
maal tuli osa austerlaste sõjakoormast enda kanda võtta, mis nõrgestas Saksa jõude nii
lääne- kui ka idarindel. 1914. aasta sügisel peatas Prantsusmaa Briti ekspeditsiooniväe
abiga Reichswehr’i edasitungi. Läänerinne kaevus neljaks aastaks kaevikutesse, kus
positsioonisõda tõi iga päev kümneid, sadu või tuhandeid ohvreid.
Riigid teel 20. sajandisse ja I maailmasõjas
Lääne-Euroopat olid tugevasti räsinud 1848.–1849. aasta revolutsioonid. Pärast revo-
lutsioone laiendas enamik riike valimisõigust. 1906. aastal sai valitava alamkojaga par-
lamendi isevalitsuslik Venemaa ja 1908. aastal Osmani impeerium. Kui varem võitle-
sid esinduskogudes – mõnevõrra lihtsustatult – suurmaomanikke esindanud ja kõrgeid
kaitsetolle toetanud konservatiivid ning vabakaubanduse ja valimisõiguse laiendamise
eest seisnud liberaalid, kes esindasid tööstus- ja kaubandusringkondi, siis valimisõiguse
laiendamine ja tööstuse areng tõid poliitikasse uued teemad. 20. sajandi alguseks saa-
vutasid parlamentides tugeva esindatuse töölisklassi huvide eest võitlevad sotsialistid,
mitmesugused talurahvaerakonnad ja kodanlikud radikaalid; paljurahvuselistes impee-
riumides nende kõrval rahvuslikud erakonnad, mis võitlesid autonoomia ja emakeelse
hariduse eest.
1848.–1849. aasta revolutsiooni aegne plaan Suur-Saksamaa loomiseks, mis ühen-
danuks kõik sakslaste ja austerlaste valitsetud maad, nurjus Habsburgide ja Hohenzol-
lernite ning väiksemate kuninga- ja vürstikodade vastuseisu tõttu. Oma roll oli ka usul:
Hohenzollernite Preisimaa ja Põhja-Saksamaa riigid olid luterlikud, Habsburgide Aust-
ria ja Lõuna-Saksamaa riigid aga katoliiklikud. Pead tõstsid Habsburgide võimu all
olnud ungarlased, kelle revolutsioon oli 1849. aastal Venemaa abiga maha surutud.
1867. aastal reorganiseeriti Austria keisririik topeltmonarhiaks – Austria-Ungari
keisririigiks, mille keiser Franz Joseph I kandis Ungari kuninga tiitlit, kuid Ungaril oli
suur sõltumatus, suuremgi kui Soomel Vene impeeriumi koosseisus. Austria-Ungari oli
ka riik, mille nimirahvused olid vähemuses. 1910. aasta rahvaloenduse järgi elas im-
peeriumis 23% sakslasi ja 19,5% ungarlasi, samas kui slaavlasi (tšehhid, slovakid, poo-
lakad, serblased, horvaadid, sloveenid ja ukrainlased) oli kokku 45%. Tsentrifugaalseid
tendentse süvendas veelgi üldise valimisõiguse kehtestamine 1907. aastal Austria parla-
mendi alamkoja valimistel (Ungari parlament jäi seisuste esinduskoguks). Vähemusrah-
vused said üleriikliku platvormi oma nõudmiste esitamiseks ning igal rahvasaadikul oli
õigus kõnet pidada oma keeles. Parlamendikohad jaotusid hulga rahvuslike erakondade
vahel, mis riigi ühtsust ei tugevdanud; igaüks ajas oma asja. Sõtta läks Austria-Ungari
kolme sõjaväega ühe ülemjuhatuse all: lisaks ühisele armeele veel Austria maakaitse-
vägi ja Ungari Honvéd, kusjuures maakaitsevägede koosseisus olid veel väiksemate vä-
hemusrahvuste rügemendid ja pataljonid. Esimesed suuremad tagasilöögid Vene rindel
tõid kaasa eeskätt slaavlaste massilise vangilangemise või ülejooksmise.
Saksa keisririik. 1871. aastal asutatud Saksa keisririik koosnes neljast kuningriigist,
kuuest suurhertsogiriigist, viiest hertsogiriigist, seitsmest väikesest vürstiriigist ja kol-
mest vabalinnast, kuid oli palju ühtsem kui Austria-Ungari. Esiteks oli enamik keisri
alamaist sakslased, ehkki suur osa katoliiklased. Liikmesriikide valitsejakodade võima-
likku separatismi tasakaalustas keisririigi parlamendi alamkoja, Riigipäeva üldine vali-
misõigus. Suured erakonnad olid üleriigilised ja Riigipäeval tehti üleriiklikku poliitikat.
Ka Saksamaa läks sõtta mitme sõjaväega. Keisri ülemjuhatusele ja kindralstaabile
allusid nelja kuningriigi – Preisi, Baieri, Württembergi ja Saksimaa – sõjaväed. Iga riigi
ülemjuhatajad – Saksi kindral Max von Hausen, Württembergi hertsog Albrecht, Baieri
kroonprints Rupprecht ja Preisi kroonprints Wilhelm – juhtisid sõja alguses igaüks ühte
Läänerindel seisvast seitsmest armeest. Saksa keiserlik armee püsis ühtsena kuni sõja
lõpuni ning keisririik ei lagunenud vaatamata lüüasaamisele.
Osmani impeeriumi lõpp. Bismarcki taktikepi all peetud Berliini kongressi otsusel
kaotas Osmani impeerium suure osa Balkanist: Serbia, Montenegro ja Rumeenia said
iseseisvaks, Bulgaaria sai autonoomia ning Austria-Ungari annekteeris Bosnia-Hertse-
goviina. 1908. aastal sai iseseisvaks Bulgaaria ning Austria-Ungari liidendas lõplikult
Bosnia ja Hertsegoviina. See oli maailmasõja üks ajendeid – lõunaslaavi rahvuslaste
meelest pidanuks see maa kuuluma pigem Serbiale. 1911.–1912. a. sõjas kaotas Osma-
nite impeerium Itaaliale suure osa tänapäeva Liibüast. Esimeses Balkani sõjas (1912–
1913) liitusid Osmanite vastu Bulgaaria, Serbia, Kreeka ja Montenegro ning vallutasid
enamiku Osmanite valdustest Balkanil. Kuid 1913. aastal puhkes teine Balkani sõda
– relvakonflikt Bulgaaria ja tema seniste liitlaste vahel, kellega liitusid ka Rumeenia ja
Osmanite riik.
Keskriikidega liitunud türklased sõdisid maailmasõjas vapralt. Nad saavutasid
Mesopotaamias hulga võite Briti India vägede vastu, kuid said Kaukasuses venelastelt
ja nendega liitunud armeenia iseseisvuslastelt lüüa. Laiemalt on tuntud türklaste visa
vastupanu Gallipoli lahingus Dardanelli väinade pärast. 1915. a. vajas Venemaa juba
hädasti Antandi riikide relva- ja varustusabi, kuid Taani väinad oli blokeerinud Saksa
laevastik ja juurdepääs Mustale merele oli Osmani impeeriumi kontrolli all. Murmans-
kisse, kus meri talvel ei jäätunud, erinevalt Arhangelskist, hakati kiiresti rajama suurt
sadamat, kuid see võttis aega. Ilma Läänemere ja Musta mere sadamateta oli Venemaa
ainus suurem jäävaba sadam Vladivostok Vaikse ookeani ääres. Venemaa ostiski Jaa-
panilt sadu tuhandeid vintpüsse, millega relvastati põhiliselt Põhjarinde ja Loode-Ve-
nemaa tagalaüksused, sest Jaapani püssid olid väiksema kaliibri ja tulejõuga. Niiviisi
sattus hulk Jaapani püsse ka Soome ja Eesti sõjaväeladudesse; nendega sõditi Vabadus-
sõjas ning hiljem anti need Eestis Kaitseliidu relvadeks.
Britid ja prantslased otsustasid Briti mereväeministri (Admiraliteedi esimese lordi)
Winston Churchilli õhutusel teha dessandi Gallipoli (Gelibolu) poolsaarele ja tabada
mitu kärbest ühe hoobiga: tungida Konstantinoopoli peale ja sundida Osmani impee-
rium sõjast väljuma, avada juurdepääs Mustale merele ning ka veel üks rinne Balka-
nil. Silmapaistev roll neis lahinguis oli Austraalia ja Uus-Meremaa armeekorpusel
(ANZAC), mis kandis suuri kaotusi. Korpuse maabumise alguspäev, ANZAC-päev (25.
aprill), on tänapäevani Austraalia ja Uus-Meremaa sõjaohvrite mälestuspäev. Türklas-
te vastupanu oli aga visa, ning pärast kümme kuud kestnud veriseid lahinguid kitsal
maaribal, milles mõlemal poolel kokku sai surma, haavata, haigestus või jäi teadmata
kadunuks üle poole miljoni mehe, evakueeriti Antandi väed. Türklaste kangelaseks sai
üks diviisiülemaid, Mustafa Kemal (Atatürk), kes Türgi esimese presidendina ehitas
aastatel 1923–1938 üles ilmaliku Türgi Vabariigi.
Antandi ebaedu Gallipoli kampaanias ahvatles Bulgaariat Keskriikide poolel sõtta
astuma. Bulgaaria lootis saada oma valdusse Vardari Makedoonia, mis pärast Balkani
sõdu oli läinud Serbiale, ja ka Serbia idaosa. Nii serblased kui ka bulgaarlased pidasid
makedoonlasi oma etnose osaks – tõsi, Ida-Euroopas kujuneski osa natsioone välja alles
sõdadevahelisel ajal ja hiljemgi – ning osale sellest maast pretendeerisid ka kreekla-
sed ja albaanlased. Bulgaaria näol said Keskriigid tugeva liitlase, mille armeed aitasid
1916. aastal alistada Antandi poolel sõtta astunud Rumeenia ning võitlesid Serbias ja
Kreeka Makedoonias, hoides vaos ka Briti–Prantsuse Makedoonia ekspeditsiooniväge
Kreekas Thessalonikis.
Itaalia. Sõttaastumine Antandi poolel avas Keskriikidele uue rinde Alpides. I maail-
masõda ei olnud itaallastele edukas. Aastatel 1915–1917 peeti 11 lahingut Austria-Un-
gari vastu Isonzo (sloveeni Soča) jõe rindel enamasti tänapäeva Sloveenia territooriu-
mil ilma suurema eduta kummalegi poolele. Kaotati sadu tuhandeid mehi. 12. Isonzo
lahingus (Caporetto lahing) 1917. a. oktoobris ja novembris seadsid Keskriigid eesmär-
giks lõpetada patiseis. Nelja Austria-Ungari ja ühe Saksa armee koordineeritud pea-
letung oli neile endilegi ootamatult edukas. Itaallased taganesid paanikas, umbes 300
000 meest langes vangi ning Keskriigid tungisid peaaegu Veneetsiani. Häbistav kaotus
sundis itaallasi hiljem aktsepteerima lõunaslaavlaste taotlusi Dalmaatsias.
Venemaa. Rahvas läks sakslaste vastu sõtta vaimustusega, vabatahtlikke oli palju ja
eestlasedki polnud erandiks. Vene armee tungis Ida-Preisimaale, kuid sai juba 1914. a.
augustis Tannenbergi ja septembris Masuuria järvede lahingus lüüa ning oli sunnitud
Ida-Preisimaalt taganema. Tannenbergi lahingus Vene 2. armeed juhtinud Aleksandr
Samsonov tegi enesetapu. Masuuria järvede lahingus 1. armeed kamandanud kindral,
Konuvere mõisas sündinud Paul von Rennenkampff tagandati. Nendes lahingutes lan-
ges vangi ka hulk eestlasi, kes veetsid ülejäänud ilmasõja Saksa sõjavangidena. Tannen-
bergi lahinguga algas aga Saksa 8. armee ülemjuhataja Paul von Hindenburgi tähelend;
alates 1916. aastast juhtis ta koos Erich Ludendorffiga kogu keiserlikku armeed.
1914. a. pealetung Galiitsias oli venelastele edukas, sest Austria-Ungaril oli tegemist
serblaste visa vastupanuga. Venelased vallutasid suure osa Galiitsiast. 1915. a. aga sõ-
jaõnn pöördus. Palju mehi oli langenud ja haavatud ning vangi langenud, kuid rahvast
Venemaal jätkus. Palju tõsisem probleem oli laskemoona nappus. Vene oma toodangust
ei piisanud, sissevedu teistest Antandi riikidest takistas aga nii Läänemere kui ka Musta
mere juurdepääsude blokeerimine Keskriikide poolt; aga tohutul hulgal laskemoona ku-
lus ära Läänerindelgi. 1915. aasta sügiseks oli Venemaa sunnitud Keskriikidele loovuta-
ma Kuramaa, Leedu, Vene-Poola ning suure osa Volõõniast. Uus rinne kulges peaaegu
sirgjoonena põhjast lõunasse – Daugavpilsist Tšernivtsini. Vene armee oli kaotanud
rohkem kui kolm miljonit meest langenute, haavatute ja sõjavangidena ning linnades
oli suuri raskusi toiduainetega varustamisel. Kasvas rahva rahulolematus. 1916. aasta
juunist septembrini üritas Vene ülemjuhatus sõja kulgu muuta suure pealetungiga Aust-
ria-Ungari ja Saksa vägede vastu Edelarinde ülemjuhataja kindral Aleksei Brussilovi
juhtimisel. Esialgu edukas pealetung soikus suurte kaotuste tõttu: venelased kaotasid
surnute, haavatute ja sõjavangidena kuni miljon meest; Austria-Ungari üle 600 000
mehe, kellest üle poole langesid või andsid end vangi; sakslaste kaotused oli väiksemad.
1917. a. halvenes Venemaa rindeolukord veelgi ja rahva rahulolematus suurenes.
Pärast veriseid kokkupõrkeid Peterburis 1917. aasta veebruaris, milles osa sõjaväelasi
rahva poolele üle läks, loobus keiser troonist oma noorema venna kasuks, kes samuti
troonist loobus. Ametisse astus Ajutine Valitsus, mis lubas Antandi liitlastele sõda edasi
pidada. See omakorda oli vesi enamlaste, seni üsna pisikese erakonna veskile, kes luba-
sid sõjast väsinud rahvale „rahu, leiba ja maad“. Saksa sõjaväeluure korraldas 1917. a.
kevadel enamlaste juhtkonna toimetamise Šveitsi eksiilist läbi Saksamaa ja üle Rootsi
ning läbi Soome Peterburi, kus enamlased kiiresti toetust kogusid.
1916. ja 1917. aasta vahetusel oli raskeid lahinguid peetud Daugava rindel Riia all,
kus Vene 12. armee üritas Saksa 8. armeelt tagasi vallutada Kuramaa pealinna Jelgavat,
aga kõrvaleesmärgiks oli suurte Saksa jõudude sidumine, et vähendada Saksa survet
Läänerindel. Venelased edu ei saavutanud ja kaotasid 13 000 meest, neist umbes 8000
olid vapralt võidelnud läti kütid. Läti küttide suurte kaotuste üks tagajärgi oli enamlaste
mõju kasv nende seas, mille kaudsem tulemus oli enamlaste võimu püsimine Lätis kuni
1919. aasta kevadsuveni, nagu eelpool kirjeldatud.
Täitmaks Antandi liitlastele antud lubadust alustas Vene armee 1917. aasta juulis
Lvivi suunas pealetungi, mis sai nime sõjaminister Aleksandr Kerenski järgi. See ope-
ratsioon oli sõjast väsinud rahva seas ebapopulaarne. Esialgse edu järel katkestati see
peagi ja Keskriikide Tarnopoli vastupealetung taastas kaotatud positsioonid. Vene väed
olid demoraliseerunud ja füüsiliselt kurnatud, algasid esimesed mässud. Ajutise Valit-
suse juht vürst Lvov astus tagasi ja tema asemele nimetati Aleksandr Kerenski. Paraku
Kerenski pealetung hoopis nõrgendas Ajutise Valitsuse positsiooni ja kiirendas veelgi
Venemaa väljumist sõjast.
1917. aasta septembris jätkasid sakslased pealetungi ka Peterburi suunal, vallutasid
Riia ja tungisid üle Daugava Liivimaale. Oktoobris tegid Saksa väed eduka meredes-
sandi Tagalahes Saaremaal ning vallutasid seejärel kiiresti Lääne-Eesti saared. Neis
lahinguis langes Muhumaal vangi ka eesti rahvusväeosade 1. polgu üks pataljon.
1917. aasta novembris haarasid bolševikud Venemaal võimu ja alustasid Keskriiki-
dega rahuläbirääkimisi. Pärast Keskriikide uut pealetungi 1918. a. veebruaris, mille
tulemusel sakslaste kätte langesid ka Liivi- ja Eestimaa ning Valgevene ja Põhja-Uk-
raina, austerlaste kätte aga ülejäänud Ukraina, sõlmiti Lenini survel 3. märtsil 1918
Brest-Litovski rahuleping. Keskriigid olid sõja Idarindel võitnud ning algas Tsaari-Ve-
nemaa lagunemine. 1917. aasta detsembris kuulutas enamlaste nõusolekul end iseseis-
vaks Soome. 1918. aasta jaanuaris teatasid oma maa iseseisvusest Ukraina Keskraada
ja Moldova ning veebruaris Leedu, 1918. a. 24. veebruaril Eesti. Kui Leedu ja Ukraina
seljataga oli sakslaste toetus, siis Eesti iseseisvusdeklaratsiooni ei tunnustanud ei Nõu-
kogude Venemaa ega Eesti okupeerinud Saksa väed.
Läänerindel võitlesid Saksa armeede ja nelja Austria-Ungari diviisi vastu Prant-
susmaa, Briti ja Belgia armeed. 1916. a. saatis Prantsuse ülemjuhatuse alla oma eks-
peditsiooniväe (kaks brigaadi) ka Venemaa. Nende meeste hulgas oli kompanii jagu
eestlasigi. Alates 1917. aastast jõudsid Läänerindele USA üksused ja ka kaks Portugali
diviisi. 1918. aastal saabusid Läänerindele itaallased ning isegi 1200-meheline Siiami
(Tai) ekspeditsiooniüksus.
Maailmasõja lõpptulemus saabus Läänerindel, kus, erinevalt Ida-Euroopast, uusi rii-
ke ei sündinud. 11. novembril 1918 sõlmiti Compiègne’i metsas vaherahu.
Impeeriumide vähemusrahvad I maailmasõjas
Impeeriumide sõjaväed – kui Saksamaa välja arvata – olid paljurahvuselised, aga rah-
vuslike üksuste formeerimisse suhtusid valitsused suure ettevaatusega. Kardeti rahvus-
likul printsiibil moodustatud relvaüksuste võimalikku tuge oma rahvuse separatistlikele
taotlustele. Siiski rakendati mõne rahva sõjalisi traditsioone.
Talupojast või töölisest jalaväelase väljaõpetamine oli hõlpsam, kui temast ratsaväe-
lase tegemine. Selle probleemiga põrkus ka Eesti sõjavägi Vabadussõja ajal oma rat-
sapolkusid formeerides – osa ratsapolkudesse suunatud meestest ei osanud ratsutada
ega suutnudki seda ära õppida. Peale aadlike, kes teenisid üldiselt ohvitseridena, oli
ratsutamine selge stepirahvastel ja mägilastel. Nende seast ratsaväelasi värvatigi. Suure
osa Vene ratsaväest moodustasid aga kasakapolgud. Kasakad oli seisus, piirialade ela-
nikud, kellele alates 16. sajandist vastutasuks vabatahtliku sõjaväeteenistuse eest mägi-
ja stepirahvaste tõrjumisel anti õigus vabatalupoegadena elada piki Vene impeeriumi
lõunapiiri Mustast merest Vaikse ookeanini. Doni kasakate polke oli mitukümmend.
Polkusid formeeriti ka Orenburgi, Kubani, Tereki ja Taga-Baikali kasakaoblastites.
Põhja-Kaukaasia mägirahvaste ja stepirahvaste meestest komplekteeriti eraldi üksused,
nt dagestani, inguši, kabardiini, osseedi, tšetšeeni, tšerkessi, aserbaidžaani ja teke rat-
sapolgud.
I maailmasõja ajal formeeriti mägi- ja stepirahvaste ratsapolgud Kaukaasia ratsaväe-
diviisiks, mis oli eliitüksus. Selle ülematena teenisid suurvürst Mihhail Aleksandrovitš,
vürst Dmitri Bagration, vürst Aleksandr Gagarin ja ka orientalistina tuntuks saanud
Pjotr Polovtsov.
I maailmasõja ajal formeeritud rahvuslikes üksustes sündisid uute riikide sõjavä-
gede juured. Pärast tsaari kukutamist 1917. a. kevadtalvel said õiguse rahvusväeosade
loomiseks eestlased. 1918. a. alguseks oli eestlastel neli jalaväepolku, formeerimisel
suurtükiväebrigaad ja ratsaväepolk ning jalaväediviisi juhatus.
Ukrainlaste võitlusmoraali tõstmiseks reorganiseeriti 34. armeekorpus 1. Ukraina
korpuseks eesotsas kindralleitnant Pavlõ Skoropadskõiga, kellest 1918. aastal sai saks-
laste toetusel Ukraina hetman. Vene 6. armeekorpuse baasil formeeriti ka 2. Ukraina
Zaporožje Sitši korpus. Austria-Ungari armees sõdinud Galiitsia ukrainlastest aga moo-
dustati 1917. aastal nn Sitši küttide üksus. Nad toetasid 1918. a. Wilhelm von Habsburgi
ja kuulusid hiljem Ukraina Rahvavabariigi sõjaväkke.
Kuid oli ka vastupidisel põhimõttel formeeritud vähemusrahvuste üksusi. Need
komplekteeriti sõjavangide seast värvatud vabatahtlikest või muudest vabatahtlikest
(endise) kodumaa vägede vastu võitlemiseks. See ei olnud ohutu – endiste relvaven-
dade kätte vangi langenud mehed mõisteti pahatihti riigireetmises süüdi ja seda täiesti
seaduslikult ning hukati.
Sel viisil formeeritud üksustest tuleb esimesena nimetada Soome jäägreid. Need olid
gümnaasiumiõpilased ja üliõpilased, kes Rootsi kaudu salaja Saksamaale läksid, et saa-
da sõjaväeline väljaõpe Venemaa vastu võitlemiseks. Neid motiveeris sajandivahetusel
hoogustunud venestamine – autonoomse Soome vabaduste piiramine, mis põhjustas
veneviha eeskätt nooremate soomlaste ja soomerootslaste seas. Soomlased Vene armees
teenima ei pidanud; Soome oma üksused (kaheksa kütipataljoni, igas läänis üks; ihu-
kaardiväe pataljon, tragunirügement ja kadetikool) olid venestusaja aastail 1901–1905
laiali saadetud. Pärast väljaõpet saadeti Soome jäägrid 1916. aastal 27. Preisi kuningli-
ku jäägripataljonina Kuramaal rindele. 1918. a. veebruaris arvati jäägrid Liepājas Saksa
sõjaväest välja, pandi laevale ja saadeti Soome – Vaasasse. Saksamaale jõudnud roh-
kem kui 1800 mehest tuli jäägrina Soome tagasi üle 1200. Põhja-Soomes sai nendest
kindral Carl Gustaf Emil Mannerheimi juhitud valgesoomlaste sõjaväe tuumik. Paljud
jäägrid jäid pärast Soome vabadussõja lõppu kaadriohvitserideks ning olid Soome ar-
mees juhtivatel ametikohtadel ka veel 1960. aastatel. Hulk jäägreid oli ka Eesti Va-
badussõjas võidelnud Soome vabatahtlike seas. Viimane Soome jääger, kindral Väinö
Valve, suri 1995. a. 99-aastaselt. Tema teeneks Soome mereväe ülemana oli muuhulgas
Soome mereväes teeninud eestlaste Rootsi põgenemise korraldamine 1944. a. sügisel
pärast Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu sõlmimist,
Poola jaotati 18. sajandi lõpul Preisimaa, Austria ja Venemaa vahel. Eriti teravad olid
poolakate suhted Vene keskvõimuga. Rahvuslikult meelestatud poolakad asutasid Aust-
ria koosseisu kuuluvas Lvivis (siis: Lemberg) Poola Küttide Liidu (Związek Strzelecki),
eesmärgiks anda oma liikmetele sõjaväelist väljaõpet. Üks selle juhte oli hilisem Poola
riigi tegelik juht Jósef Piłsudski. Sakslased ja austerlased soovisid poolakaid tihedamini
oma võitlusega siduda ning 1916. aastal kuulutati Venemaalt vallutatud Poola aladel
välja nn. regentkuningriik, mille armee pidi formeeritama Poola leegionide baasil. Kuid
suurem osa Poola ohvitsere, sealhulgas hilisem marssal Piłsudski, keeldusid 1917. aasta
suvel Saksa keisrile truudust vandumast. Ohvitserid ja osa leegionäre seepeale inter-
neeriti. Pärast Compiègne’i vaherahu 1918. aasta novembris ja Poola riigi taastamise
väljakuulutamist sai Poola leegionidest selle riigi armee tuumik. Poola diviisid ja rüge-
mendid, mis kandsid leegioni lisanime, olid sõdadevahelisel ajal armee eliit.
Kümned tuhanded tšehhid, slovakid ja teised slaavlastest Austria-Ungari alamad
langesid Vene armee kätte vangi või läksid Vene poolele üle. Varem Venemaal elanud
tšehhidest hakati koostöös Tšehhi poliitikutega üksusi formeerima juba 1914. aastal.
Tšehhoslovakkia brigaad sai oma tuleristsed 1917. a. juunis Zborówi lahingus Aust-
ria-Ungari vägede vastu. 1917. aasta septembris liideti kaks Tšehhoslovakkia divii-
si korpuseks. Tšehhi poliitikute, Antandi riikide ja Vene väejuhatuse plaan oli saata
Tšehhoslovakkia korpus läbi Siberi Vladivostokki ja sealt meritsi Läänerindele. Kuid
vahepeal olid Venemaal võimu haaranud enamlased, kes tegid Keskriikidega vahera-
hu. Viimastele ei meeldinud võimalus, et ligi 50 000-meheline väekoondis lisandub
Antandi poolel Läänerindele, ning aprillis 1918 peatati korpuse liikumine Vladivostoki
suunas. Sel ajal ühendas Euroopa-Venemaad Kaug-Idaga ainult üks raudteeliin ning üle
200 ešeloni tšehhi ja slovaki sõduritega olid laiali mööda kogu tuhandete kilomeetrite
pikkust raudteed. Kui Nõukogude Venemaa sõja-rahvakomissar Trotski käskis mai lõ-
pul tšehhidelt-slovakkidelt relvad ära võtta, hakkasid nood vastu ja võtsid raudtee oma
kontrolli alla, võideldes seejärel terve aasta Siberis bolševikega. Tšehhide-slovakkide
evakueerimine Vladivostokist algas alles 1919. aasta lõpul, pärast admiral Aleksandr
Koltšaki vägede lüüasaamist. Laev viimaste Tšehhoslovakkia korpuse liikmetega lah-
kus Vladivostokist 1920. a. septembris.
Venemaal elas kümneid tuhandeid sakslasi, kes nagu teisedki Vene keisri alamad
Vene armeesse mobiliseeriti. Erandiks olid inimesed, kes ühel või teisel põhjusel (nt
abielu) olid säilitanud mõne varasema Saksa riigi või Austria kodakondsuse või astunud
Saksa keisririigi või Austria-Ungari kodakondsusse. Nemad saadeti asumisele Sise-Ve-
nemaale, näiteks Vologdasse. Hulk sakslasi võitles Vene keisri lipu all oma rahvuskaas-
laste vastu kõige kõrgemal tasemel: 1914. aastal olid armeede ülemjuhatajateks lisaks
eelpoolnimetatud Paul von Rennenkampffile ka Paul von Plehwe ja Anton von Salza.
On väidetud, et enne I maailmasõda oli ligi viiendik Vene kindralitest ja admiralidest
protestandid – lisaks baltisakslastele ka Venemaa sakslased, soomerootsi aadlikud, hol-
landi ja briti päritolu perekondade liikmed jt.
Keiser kukutati 1917. aastal. Baltisaksa aadel käsitas seda kui ühenduse katkemist
Venemaaga, sest nemad olid truudust vandunud keisrile. Kui 1918. a. okupeeris Sak-
samaa ka Liivi- ja Eestimaa, astus hulk baltisakslasi, ka need, kes olid varem teeninud
Vene armees, vabatahtlikena keiserlikku Saksa armeesse või ka Saksa okupatsiooni-
võimude poolt kohapeal formeeritud Landeswehr’i. Viimasel oli oma roll Läti vabasta-
misel bolševikest; 1919. a. jaanilaupäeval said nad aga Võnnu lahingus Eesti sõjaväelt
lüüa ning seda päeva tähistamegi Võidupühana ka 21. sajandil.
KOKKUVÕTE
2018. aastal tähistas enamik Ida-Euroopa riike ühel või teisel moel oma 100. aastapäe-
va. Sada aastat järjepidevat riiklust on aga ette näidata ainult soomlastel. Balti riigid
okupeeris 1940. aastal NSV Liit ning Poola ja Tšehhoslovakkia olid II maailmasõja
ajal Saksa okupatsiooni all. Tšehhoslovakkiat enam pole, sest 1990. aastate alguses
otsustasid tšehhid ja slovakid rahumeelselt lahku minna.
Sada aastat tagasi sündinud Jugoslaavia lagunemine kestis rohkem kui 10 aastat,
ajuti veristeks vennatapusõdadeks lahvatades.
Ungari ja Austria olid Austria-Ungari nimirahvustena olemas ka varem. Ungari ku-
ningriik on 1000 aastat vana ja Austria ertshertsogi tiitel veidi vanemgi. Kuid 1919.
aastal pooleldi vastu tahtmist, nagu kirjeldab Stefan Zweig oma „Eilses maailmas“,
iseseisvaks saanud Austria annekteeriti taas 1938. aastal Saksamaa poolt. Tänapäeva
Austria loeb end 1955. a. riigilepinguga asutatud uueks riigiks.
2018. aastal tähistati 100 aasta möödumist ka Suur-Rumeenia rajamisest; riik ise oli
iseseisvaks saanud 40 aastat varem. 1918. aastal liideti Rumeeniaga enne Venemaale
kuulunud Bessaraabia ehk Moldova, Austria-Ungarile kuulunud Transilvaania ja Bul-
gaariale kuulunud Dobrudža.
Pärast I maailmasõda ilmutas iseseisvumissoovi veel hulk rahvaid, kes iseseisvuse
kättevõitmisega toime ei tulnud. Kõige suurem neist rahvastest olid ukrainlased, kes
lisaks suurvõimude, ennekõike Nõukogude Venemaa vastuseisule ei suutnud ületada
omi sisevastuolusid. 1918. aasta lõpul oli koguni kolm Ukraina riiki – lisaks Ukrai-
na Rahvavabariigile pealinnaga Kiievis oli ka Lääne-Ukraina Rahvavabariik varem
Austria-Ungarile kuulunud Galiitsias pealinnaga Lvivis/Lembergis ning enamlaste
asutatud Nõukogude Ukraina, mille keskuseks Harkiv. Kuid tõrjumaks Punaarmee
pealetungi pidi Ukraina tegema liidu Poolaga ja loobuma Lääne-Ukraina toetamisest,
mis sõdadevahelisel ajal oligi suures osas Poola koosseisus. Lõpuks sai Ukraina NSV-
st 1922. aastal NSV Liidu ja 1945. aastal ÜRO asutajaliige, ehkki tõelise iseseisvuseni
jõuti alles NSV Liidu lagunemisel 1991. aastal.
Veelgi raskem oli valgevenelaste katse iseseisvust saavutada. Laias laastus jagas
Valgevene aga Ukraina saatust: NSV Liidu ja ÜRO asutajaliige ning 1991. aastast
iseseisev.
Nurjusid ka krimmitatarlaste, moldovalaste, ingerlaste, idakarjalaste ja paljude teiste
väikeste rahvuste iseeseisvustaotlused. Väikerahvaste iseseisvuse mõte ei meeldinud
enamikule Vene valgekaartlikest poliitikutest. Rahvuslikke liikumisi lõhestasid sise-
vastuolud, nii väljast õhutatuna kui ka ilma selleta. Väikerahvaste iseseisvumist pärs-
sisid üldine sõjaväsimus, piirkonniti aktiivsed Nõukogude Venemaa hegemooniataot-
lused ja vajaduse puudumine rahvuslike liikumistega arvestada.
