Poliitilised liikumised, ideed-ideoloogiad ja sündmused 1930date Euroopas.


Soome armeed juhatas Soome Vabadussõjas Carl Gustaf Emil Mannerheim. Pärinedes soome-rootsi aadli suguvõsast, oli ta loomulikuks valikuks sõjaväekarjäär. Vene tsaari Nikolai II kroonimisprotsessiooni ajal kõndis ta tsaari kaariku kõrval. Tänu oma pikale kasvule oli ta igati esinduslik keisri kaardiväelane. 1900. a. kukkus Mannerheim hobuse seljast ja murdis põlvekedra. See õmmeldi kokku Saksamaal hõbeniidig. Peale seda viibis Mannerheim ravil Saaremaal mudaravilas. Ta osales tsaaririigi sõdades, neist viimasena I maailmasõjas. Kui algas kommunistlik revolutsioon, nägi ta kõiki selle liikumise toimepandud julmusi. Nii kujunes temast veendunud kommunismi vastane. Pärast Soome Vabadussõda jäi Soome (nagu Eestigi) vabaduse loorberitele puhkama. Oldi veendunud, et Rahvasteliit garanterib julgeoleku jne. Õnneks Soomes ei olnud sellist ebademokraatlikku valitsust, nagu Eestis. Soomes oli otsustajate ring laiem ja nii saigi Mannerheim 1931 Kaitsenõukogu juhiks. Sellel ametis asus ta tegutsema Soome kaitsevõime tugevdamiseks. Paljud ei pidanud seda oluliseks ja töötasid sellele isegi vastu. Niimõnigi arvas, et liigne raha raiskamine riigikaitsele olevat mõttetu jne. Elu aga näitas, et Mannerheim tegi ainuõiget tööd. Läbi ränkade võitluste, tuli Soome võitjana ja iseseisvana välja raskest Talve- ja Jätkusõjast. Soome armeed juhatas Mannerheim. Mannerheim oli Soome vabadussõjalaste vaimne juht. Nende ja Eesti vabadussõjalaste vahel olid head suhted. Eriti tulid need välja pärast seda, kui Artur Sirk oli sunnitud Soome maapakku minema. Ka eesti vabatahtlikesse suhtus ta heatahtlikult. Mannerheim oli üks väheseid riigijuhte, kes keeldus vabamüürlaseks hakkama. (J. Lina "Maailmaehitajate pettus". lk. 237.) C.G.E. Mannerheimist ja Eesti-Soome suhetest loe lähemalt siit... |









Nagu näha, pööras "Võitlus" poliitika kõrval tähelepanu ka muudele (kergematele) uudistele laiast ilmast. Loe siit lähemalt sellest väidetavalt 256 aastasest mehest: The Amazing Story behind the 256 Year-Old Man
|
FAŠISMI DOKTRIIN (Fašismi poliitiline ja sotsiaalne doktriin Mussolini kirjutises)
IV "Itaalia Entsüklopeedia" XIV köide avaldab sõna all "Fascismo" teises osas järgmise, B. Mussolini poolt kirjutatud artikli, mis pühendatud fašismi poliitilisele ja sotsiaalsele doktriinile.
Kui ma märtsis 1919. "Popolo d'Italia" veergudelt kutsusin kokku Milaanosse interventistide (kes soovlsid Itaalia astumist maailmasötta )riismed, kes olid minule järgnenud alates revolutsiooniliste fascio'de aktsiooni loomisest saadik - mis sündis jaanuaris 1915. - polnud mu mõttes ühtki spetsiifilist doktrinaarset plaani. Ühest ainsast doktriinist oli mul elukogemusi: sotsialismist 1903—04 kuni talveni 1914., seega umbes kümneaastaku vältel. See oli reamehe ja juhi kogemus, mitte aga doktrinaarne. Minu doktriin oli toi perioodil teostamise doktriin. Üksmeelselt ning üldiselt vastuvõetud sotsialismi doktriini polnud enam olemas alates 1905. aastast, kui algas Saksamaal revisionistlik liikumine Bernsteiniga eesotsas, ja seile vastu kujunes radikaalsete püüete keerises pahempoolne revolutsiooniline liikumine, milline Itaalias ei astunud küll kunagi kaugemale fraaside väljalt, kuna vene sotsialismis oli ta eelmänguks bolševismile. Reformism, revolutsionism, tsentrlsm . . . sellest terminoloogiast on kadunud isegi kajad, sellal kui fašismi laias jöes leiate voolusid, mis lähtusid Sorel'ist, Peguy'st, Lagardelle'ist ja Itaalia sündikalistide rindest, kes Olivetti, Orano ja Enrico Leone'ga 1904. ja 1914. vahel tõid uudsuse noodi Itaalia sotsialistlikusse ringkonda, mis oli Giolitti poolt võimetustatud ja kloroformitud.
Loe siit edasi...
Siinjuures ei maksaks ka unustada, et oma algusaegadel ja isegi kuni 1930-date keskpaigani välja, oli fasism paljude, isegi demokraatlikult meelestatud poliitikute imetlusobjektiks. Demokraatia "bulldog" (vabamüürlane) sir Winston Churchill (VR I/1) ja tema kuulus Victory (Vabadus) märk. Kuid nagu selgub, 1927 aastal ajas see mees Itaalias Mussoliniga hoopis teist liini...Samas on ka süüdistused, et just Churchill lasi Mussolini hukata. Võimalik... |
Fašismi looja duce Benito Mussolini oli muuseas ka Eesti Vabadusristi III liigi 1 järgu kavaler. (Pilt 1935) Il Duce B. Mussolini ja natsionaalsotsialismi looja führer Adolf Hitler Roomas 1938. Vaatamata EVL-i vastaste vastavatele süüdistustele, ei olnud neil nende meeste ja liikumistega mingeid sidemeid. Sarnane oli ehk rahvusluse idee, kuid täiesti erinevad selle teostamise vahendid. |
Rahvuslikku-fašistlikku laadi liikumised maailmas
Soome Lapua liikumine Lapua liikumine (soome Lapuan liike) oli kommunismivastane liikumine Soomes 1929–1932. Liikumine kogus poolehoidu, mis julgustas lapualasi relvastatud riigipöördekatsele (Mäntsälä mäss). See kukkus siiski läbi ning pärast seda liikumine keelati. Aktiivsemad lapualased tegutsesid edasi Soome Isamaalises Rahvaliikumises, mis oligi Lapua jätkuks. Liikumise juhid olid Vihtori Kosola ja Kurt Martti Wallenius. Lapua liikumine Wikipedias Koduleht www.lapualiikea.fi Soome Isamaaline Rahvusliikumine Soome Isänmaallinen Kansanliike liikmed 1935 a. Benito Mussolini büsti ees. Briti fašistide juht Edward Mosley ja mustsärklased. |
IKL tänapäeval 90datel. |
Läti Pērkonkrusts
Pērkonkrusts (Perkuna oli läti peajumal) ehk Äikserist (Haakristi üks nimetus läti kultuuris) oli Läti natsionalistlik-fašistlik liikumine.EVL-i põhiseaduse kava edu äratas Lätis laialdast kõlapinda ja Perkonkrust lootis sama edukas Lätis olla. EVL inspireeris neid. Liikumine asutati 1933 ja selle juht oli Gustavs Celmiņš. Celminš oli juba 1932 loonud liikumise Ugunskrusts (Tulerist), kuid selle sulges valitsus õige pea. Perkonkrusts suleti 1934, kuid tegutses saksa okupatsiooni ajal edasi kuni 1944. Pärast sulgemist saatis Perkonkrusts oma saadikud Eestisse EVL-i juurde, et suhteid luua ja lootuses, et kui EVL-il õnnestub riigipööre (täpsemalt põhiseadusliku korra taastamine), siis on sellest tuge ka Perkonkrusts'ile. Celminš imetles Sirki ja hiljem Soomes 1930nendate lõpul avas Celmenš Soomes Helsingis Perkonskrust'i Välibüroo. Sel ajal sõlmis ta kontakte paljude teiste euroopa sarnaste liikumiste liikmetega. Kui algas Talvesõda, liitus ta Soome armeega. Pärast sõda läks ta Saksamaale, kust tuli 1941 tagasi Lätti ja asus taas Perkonkrusts'i juhtima. Auugustis 1941 sulgesid uued juhid taas liikumise. Pärast seda tegeles ta Läti üksuste loomisega Saksa armees. Võttis ka ise sõjast osa. Pärast sõda elas Itaalias (kus avaldas autobiograafilise teose "Euroopa ristteel") ja USAs, kus töötas peamiselt ülikoolides. Liikumise loosung oli: "Läti lätlastele! Tööd ja leiba lätlastele!". Nende eesmärk oli allutada Läti poliitika ja majandus täiesti lä'tlaste kontrollile. Samas oli see poliitika ka läänemeresoomlaste, põliste Liivimaa elanike, liivlaste vastane. Nende eesmärk oli kaotada kõik etnilised autonoomiad. Kuid kuna liivlased oli peamiselt vaesed külaelanikud, siis peamise rünnaku all olid Läti baltisakslased ja juudid, kelle käes oli arvestatav osa Läti majandusest. Usuliselt toetusid nad Läti paganismile. Nende süboliks oli haakrist. Tervituseks kasutasid kombinatsiooni rooma ja Hitleri-tervitusest. Tervitades ütlesid nad: "Lahinguks valmis!". Nad seisid ideoloogiliselt palju lähemal natsionaalsotsialismile kui EVL, kuid siiski ei olnud nad Hitleri natsipartei kohalik variatsioon. Selleks oli hoopis Ühendatud Läti Natsionaalsotsialistlik Partei. Vormirõivana kandsid nad halli pluusi ja musta baretti (nagu ka vabadussõjalased). 1990nendatel tekkis end ise Perkonkrust'iks nimetav Läti rahvuslik liikumine, mille liikmed on 3 korda proovinu õhkida Riia Punaarmee mälestusmärki. Ühel õhkimis hukkus ka 2 liikumise liiget. 2000. a. enamus liikumise juhte arreteeriti. Koduleht: www.perkonkrusts.lv Mis on fašism? Mussolinist Poed |
Mussolini obelisk Roomas Il Foro Mussolini (nüüd Foro Itlico) spordikompleksi ees. On jäetud lagunema.
Loe ka: Mussolini kodulinnas keelati fašistlikud suveniirid „Ma tahan teha Itaalia suureks, lugupeetuks ja kardetuks.” BENITO MUSSOLINI, 1925 |
Fašismi teema lõpetuseks tuleb tõdeda, et algse ja mööduka fašismi ja rahvusluse vahel suurt vahet polnud. Fašism tekkis vastukaaluks vasakäärmusluse-kommunismi-sotsialismi internatsionaalsusele. Fašism "päästis töölisklassi kommunistide käest" ja ühendas nad rahvusluse pinnal, et tekiks ühtne ja tugev riik. Kindlasti oli Mussolini populist, diktaator ja agressor, nagu ka tema eeskujud Rooma imperaatorid. Kuid kuidas näiteks Inglismaa sai omale sellise tohutu impeeriumi 18. sajandiks? Kas ilma vägivallata?
Tuleks vahet teha fašismil ja "fasismil". Väga mugav on mingit liikumist teha ainusüüdlaseks ja see siis avalikult risti lüüa. See on lihtne ja loogiline ning kõigile arusaadav. Sageli lausa sihilikult ei taheta vahet teha algsel fašismil ja natsionaalsotsialismil. Tegelikult on asjad palju mitmetahulisemad ja lõppkokkuvõttes on iga rahva enda asi, millist poliitikat nad toetavad. Kui see end ei õigusta, siis varem või hiljem see kokku ka kukub. Seda muidugi ei tehta ega tahetagi teha, sest alates Stalinist on fašismi terminit laiendatud ka natsionaalsotsialismile, rahvuslusele ja jumal-teab-millele veel. Sellega liideti need kaks ja teised liikumised vägivaldselt ühte. Kommunismi ei julge keegi hukka mõista, sest toetasid ju tänased suured demokraatiad sõja ajal Stalinit.
Vähemalt sel ajal, kui EVL tegutses, oli Euroopas valitsev tolerantne, sageli isegi imetlev suhtumine Mussolini liikumisse. Hiljem, liialt ülemilitariseeritud riigi agressiivsed vallutussõjad koos liitlassuhetega natsionaalsotsialisti Hitler'iga viisid selle hukule. Siit leiab palju õpetlikku ja hoiatavat.
Rääkides tänapäeva fašistlikest liikumistest (mis kehtib ka neonatside kohta), tuleks laias-laastus teha vahet liikumistel, kes on ajaloo vigadest õppinud ja neil, kes seda teinud ei ole. Siiski on fašismi mõiste muudetud täna üldistavalt halvustavaks terminiks, millel puudub isegi üheselt mõistetav tähendus.
Allikad: riebert.info, wikipedia.com, wikipedia, Võitlus,