Käesolev lehekülg on nende eesti meeste mälestuseks, kes läbi aegade on pidanud oma riigi ja rahva käekäiku tähtsamaks, kui oma isiklikku heaolu ja elu. Just sellised mehed olid ka Eesti Vabadussõja veteranid, kes verd valades võitlesid ennastsalgavalt Eestile kätte vabaduse, sellesama vabaduse, mille nende esiisad olid 700 aastat tagasi võideldes kaotanud. Võideldes põlisvaenlaste - saksa parunite ja vene enamlaste vastu - võitsid eesti mehed ja naised taas kätte oma õiguse olla peremehed omal maal. See oli ja on suurim saavutus ühele väikerahvale, eriti veel siis, kui naabriteks on vaenulikud maailma suurriigid.

Olles saavutanud selle, mida paljud pidasid teostamatuks, lahkusid Vabadussõjas võidelnud mehed pärast sõja lõppu tagasi igapäevase elu juurde. Kes jätkama õpinguid, kes saadud maad üles harima, kes raskeis võitlustes saadud haavu parandama või jäädavalt vigasena oma allesjäänud jõu- ja seda enam nõuga Vabariigi ülesehitamisel kaasa lööma. Kõigil oli usk, et ka rahu ajal säilib sarnane entusiasm oma maa parema käekäigu eest seista, nagu oli olnud Vabadussõjas. Kuid kahjuks kõik ei olnud nii ilus, kui ehk veidi lihtsameelselt eeldasid endised rindevõitlejad. Peale sõda hakkas tasapisi selguma, et mõned riigi juhtivatel kohtadel olevad poliitikud (mõned neist olid isegi juba Vabadussõjast saadik riigi juhtkonnas) olid hakanud võimu armastama rohkem kui neid, kelle käest ja kelle heaks nad selle võimu said. Järjest enam jätsid poliitikud ideaalid kõrvale ja keskendusid oma isiklikele või parteide huvidele. Peagi järgnes üks skandaal teisele. Oma järjest kaduvat populaarsust üritasid poliitikud parandada tühise populismiga. Seal, kus riigi ja rahva huvides oleks olnud vaja teha mõni ebapopulaarne otsus, seal ei julenud ükski erakond vastutust võtta. Seal, kus hea nõu oleks riigile ja rahvale kasuks tulnud, hoiti hea nõu enda teada, sest võimul oli vastaspartei. Parteid ei esindanud rahvast, vaid väikest osa rahvast. Nii muretses võimulolija ennekõike enda valijate heakäigu eest. Erakondadel puudus nägemus rahvast kui rahvustervikust. Just eestlaste rahvusterviku loomine oli vabadussõjalaste põhiliseks eesmärgiks. Rahvas oli mõistnud, et säärase valimissüsteemiga, kus konkreetseid isikuid valida ei saa, sest saab valida vaid nimekirjade alusel, tekib elukutseliste politikaanide klass. Vabadussõjalased pooldasid otsevalimisi, nii parlamendi, kui ka riigivanema valimistel.

Eestit valitses alates 1920. aasta Põhiseadusest "erakondlik diktatuur". Iga erakond kiskus piltlikult tekki oma peale. Mingist Eesti asja ajamisest läks asi järjest kaugemale.

Vabadussõjalased nõudsid ka Riigikogu liikmete arvu vähendamist 50-le.

Erakonnad tegid kõik mis nende võimuses, et vaid saaks jätkuvalt valitseva korra tingimustes mugavalt edasi valitseda. Siis on ka arusaadav, miks vabadussõjalasi püüti igal viisil - valede ja ka lausa otsese vägivalla abil - maha suruda.

Siin-seal on püütud vabadussõjalasi näidata kibestunud Vabadussõja sõduritena, kes rahuliku eluga ei kohanenud ja püüdsid seetõttu käremeelselt iga-hinna-eest võimule. See on vale, sest vabadussõjalased astusid poliitikasse alles 1931, mil neil lõpuks sai villand parteide pidevast jagelemisest, mis oli järjest enam muutumas ohuks riigi julgeolekule. Alles siis soovisid vabadussõjalased oma sõna, kõiki seadusi austades, sekka öelda.

Kuid rahvas ei olnud rumal ega pime. Seda enam koos rahvaga ja rahva nimel rahva eest verd valanud ja sõdinud mehed. Need mehed olid vabadussõjalased. Nad olid kohe peale Vabadussõda moodustanud Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liidu, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Eesti Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid ka teistes linnades.

Mahtra mehed - kaikamehed. Ka vabadussõjalasi kutsuti "kaikameesteks".
Eestlane on ülekohtu vastu ja vabaduse eest ikka ülesse tõusnud.
Juba muinasajal ei lasknud eestlased endale liiga teha ja kui oli vaja, mindi ka suurriikide vastu tasuretkele. Kuigi vabadus kaotati, on vabadus- ja iseolemisiha põlvkonnalt-põlvkonnale edasi antud. Tuha all hoiti tallel vabadussädet, mis lõi lõpuks lõkkele Vabadussõjas. Vabadussõjas võidelnute - vabadussõjalaste - lõkkele löödud vabaduseleek pole tänaseni kustunud, ehkki selle leegi lämmatajad pole tänaseni kadunud.

Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit

1920. aastal tekkis Vabadussõja veteranide ringis idee luua oma huvide paremaks kaitsmiseks organisatsioon. 1921. aasta jaanuaris peeti Tartus Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu, DSL, asutamiskoosolek. DSL muutus kiiresti massiorganisatsiooniks: I kongressil 1921. aastal oli esindatud 50 algorganisatsiooni 5000 liikmega; II kongressil 1922. aastal juba 148 osakonda 44 000 liikmega. DSL populaarsuse aluseks oli veteranide huvite kaitse eeskätt maareformi läbiviimisel. Hiljem massiline huvi liidu vastu jahtus.
DSL läks oma nimekirjaga 1923. aastal II Riigikogu valimistele. Saadi küll vaid üks koht, ent DSl-i esimehena Riigikokku valitud reservkapten Heinrich Laretei (VR II/3) jõudis toimida 1925-1926. astail põllutööministrina ja 1926. aastal siseministrina.
Kaitseliidu taastamine 1924-1925. aasta vahetusel muutis tarbetuks ka DSL-i kui isamaalise propagandaorganisatsiooni ja 1925. aastal DSL likvideerus. Tegevust jätkasid DSL-i osakonnad kohtadel ning juhtiv tuumik, mille alusel loodi Eesti Vabadussõjalaste Liit.

MEHED MUSTAS:
Vabadussõjalased Kalevi spordiväljakul 1933. aasta 25. mai rahvakogunemisel, milles vapside kinnituse kohaselt osales 10 000 inimest. Grupi keskel seisab (käed selja taga) Vabadussõja üks juhte EVL-i juht kindralmajor Andres Larka. Käed rinnal risti seisab läikiv saabas ettesirutatult EVL-i staabiülem Artur Sirk.

Vabadussõjalase vandetõotus

Eesti rahva parema tuleviku nimel, Vabadussõja ohvrite ja kannatuste nimel, jäädes truuks Eesti Vabadussõjalaste Liidule, tõotan jätkata langenud vabadussõjalaste tööd, tõotan võidelda selle eest, et Eesti rahavas kujuneks võimsaks rahvuslikuks tervikuks, mille huvid seisavad kõrgemal üksikute isikute ja kihtide huvidest, tõotan võidelda selle eest, et igaveseks ajaks kindlustada iseseisvus Eesti rahvusriigile, milles kõik eestlased leiaksid ausa töötamise ja inimväärse elamisvõimaluse, ning kinnitan seda oma ausõnaga.

Kaitseväelase, kaitseliitlase ja vabadussõjalase vandetõotused.

Eesti Vabadussõjalaste Liit

Likvideeritud DSL-i aktivistid kogunesid 10. oktoobril 1926 ja asutasid Tallinna Vabadussõjalaste Liidu. Peagi tekkisid liidud ka teistes paikades ja 2. juunil 1929 ühinesid need Eesti Vabadussõjalaste Keskliiduks, EVKL.
Üks põhialgatajaid oli noor advokaat Artur Sirk, kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930. aastal valiti liidu juhatuse esimeheks erukindral Andres Larka. Tegelikuks juhiks oli siiski Artur Sirk. Tema kui aukraadilt leitnant, ei sobinud sõjaveteranide liidu juhiks. Siit ka mõistetav kindral Larka valimine liidu juhatajaks.
1931. aastal oli selles 3000, järgmisel aastal juba 15 000 liiget ja 1933. aastal kasvas liikmeskond 40 000 meheni.
EVKL alustas ühiskondlikku tegevust isamaalise survegrupina, mille sihiks oli tugevdada riigivõimu eeskätt põhiseaduse reformi abil.

Põhikirja järgi oli EVKLi eesmärgiks "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös." Alates liidu esimesest kongressist 1930. a kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud - peamiselt erakondliku korruptsiooni ("lehmakauplemise") ja marksismi vastu. 1931. aastal toimunud teisel kongressil sõnastati nõudmised põhiseaduse muutmiseks - Riigikogu koosseisu vähendamine, majoritaarsed isikuvalimised, laialdaste täitevvõimu volitustega riigipea, eelnõude rahvaalgatus jm.
Ise iseloomustasid vabadussõjalased oma liikumist nii (Võitlus, 11.01.1932.): „Eesti Vabadussõjalaste rahvuslik liikumine ei ole mitte ainulaadiline maailmas. Kogu Euroopa kultuurimaid on haaranud sama nähe. Ta on igal maal isemoodi, sest loomulikult on ka iga indiviid isemoodi, kuid põhialus on sama – see on rahvusliku tervikluse tunne.“

1931. a. 1. mail hakkas ilmuma vabadussõjalaste häälekandja "Võitlus".
1931. 21. augustil asutati New Yorgi Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille juhatajaks valiti kapten Oskar Enkelberg ja abiesimeheks lipnik Peter Leoke. Liidu eesmärgiks oli ühendada kõiki USA-s elavaid vabadussõjalasi, ühtlasi propageerida Eestit ja õhutada ning kasvatada isamaalikku kasvatust.

Üldpatriootilisest sõjaveteranide liidust kujunes Eesti Vabadussõjalaste Keskliit aastatel 1929-33 poliitiliseks survegrupiks, millega alates 1932. aastast võisid liituda ka Vabadussõjas mitte võidelnud (Viimased küll ainult toetaja liikmetena, ilma hääleõigust omamata). Seda võimalust kasutasid eeskätt majanduskriisis kannatanud keskklass, ärimehed ja intelligendid.
Vapsid tervitasid algul Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kuid vaimustus jahtus kiiresti. Oktoobris 1933. aastaks ületas EVKL liikmeskond aga kõigi poliitiliste parteide koguliikmeskonna (Põllumeeste Koondisel oli 27 000 liiget, Eesti Sotsialistlikul Tööliste Parteil 5000 ning Rahvuslikul Keskerakonnal veelgi vähem). Uues olukorras seadis EVKL sihiks võimu ülevõtmise riigis, kusjuures üsna palju toimus parlamendiväliseid aktsioone. See tõi kaasa füüsilisi kokkupõrkeid eeskätt sotsidega, mis omakorda tingis EVKL-i teatava militariseerimise.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu kongress Estonias 1933 a. detsembris. Kõneleb kindral Andres Larka. Istub Artur Sirk.

11. augustil 1933 kehtestas Vabariigi valitsus kaitseseisukorra, mille tingis kellegi poolt Tõnissoni kõne ajal põrandale visatud "paukherned", ja sulges EVKL-i ning noorsotsialistide 1200-liikmelise ja töölissportlaste 1000-liikmelise liidu. See tekitas rahva hulgas pahameelt.
1933. aasta oktoobris võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogule jäänuks pigem nõuandev roll. 21. oktoobril 1933 astus valitsus tagasi ja 28. oktoobril nõustus uus Konstantin Pätsi juhitud ajutine valitsus registreerima Eesti Vabadussõjalaste Liidu. Võrrreldes EVKL-iga oli EVL rangelt tsentraliseeritud. EVL-i juhina jätkas Keskjuhatuse esimees erukindralmajor Andres Larka (VR i/1). Tema tööorganiks loodi EVL Peastaap, mille ülemaks määrati esimehe abi reservnooremleitnant Artur Sirk (VR II/3). Kohtadel muudeti senised liidud määratavate pealikega osakondadeks ja liikmeskond korraldati kompaniide ja rühmadena. 1934.aasta kevadeks toimis 500 osakonda 60 000 liikmega.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu ainsal kongressil detsembris 1933 valiti keskjuhatuse liikmed Andres Larka, Artur Sirk, Aleksander Seiman, Theodor Rõuk, Eduard Alfred Kubbo, Oskar Luiga, Karl Podrätsik, Johannes Holland, August Klasmann, Paul Telg, August Kook, Karl-Arnold Jalakas, Leonhard Laast-Laas.

1933. a detsembris hakkas ilmuma EVL-i kuukiri "Vabadussõjalaste Koduleht".

Algas naiste ja noorte haruorganisatsioonide loomine. EVL-i ürituste kaitseks formeeriti Korrapidajate Rühmad poliitiliselt kontrollitud ja eriti hea füüsilise ettevalmistusega meestest. Seda tegevust juhatas erukapten Balduin Heinrich Dunkel. Tallinnas oli 400 korrapidajat, Tartus ja Pärnus kompaniid, maakohtades rühmi ja jagusid. Alanud riigivanema valimiakampaanias kinnistus juba varem väljakujunenud propagandakoosolekute sõjaväeline ja ründav stiil, et tagada kord koosolekutel ja muudel üritustel. Sotsid ja ka erakonnad lasid kohati käiku otsese ja organiseeritud vägivalla ja vandaalitsemise EVL-i vastu, mida tuli takistada. Politsei ei sekkunud, sest ürituse läbiviijal lasus endal kohustus tagada kord, vastasel juhul oleks üritus lihtsalt ära keelatud. Oli ka juhuseid, kus EVL-i vastased panid pähe mustad baretid ja läksid inimesi hirmutama või lihtsalt "Heil Hitler" kisama. Oli ka juhuseid, kus käidi niiviisi kaupmeestelt kaupa norimas, ähvardades vabadussõjalaste võidu puhul vastuhakkajaid karmilt kohelda. Sellist "ärategemist" oli rohkesti. Leidus kindlasti ka sellise propaganda "õnge minejaid".

Rahvahääletusele ning 1934. aasta riigivanema valimistele eelnenud kampaaniad olid väga ägedad ning rikkad süüdistustest eriti korruptantide ja sotsialistide vastu. (Meenutades paljude pahempoolsete sotside hilisemat kommunitide teenistusse minemist, oli vapside sotside vastane hoiak igati õigustatud.) Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks, kuid vapside populaarsusele ei tulnud see aktsioon kasuks. Jaanuaris 1934 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai vapside valimisorganisatsioon "Vabadussõjalaste Rahvaliikumine" kokku 10,7% häältest, sh linnades 41,2% ja saadikukohtade enamuse Tallinnas, Narvas ja Tartus. Esimeste valimiste kohta polnud tulemus halb. Valimisjärgsed läbirääkimised võimalike koalitsioonipartneritega kujunesid aga samasuguseks "lehmakauplemiseks", mida oldi varem kritiseerinud. Kuid see oli kõik ajutine, rahvas oli teel rahvusterviku kujunemise poole.

Mis sai EVL-ist edasi ja kui alatult ta likvideeriti, sellest võib täpsemalt edasi lugeda selle veebilehe veergudelt.

1. märts 1934 Põltsamaal toimus Eesti Vabadussõjalaste Liidu pidulik lippude õnnistamine. Lipuvandes sisaldus lause: ”Saagu see lipp, kui tarvis, ka lahingulipuks!.”

Artikkel EVL-ist "Eesti Nõukogude Entsüklopeedias" sisuliselt kordab ammust Pätsu-aegset  valet.

EVL-i embleem

Vabadussõjalased kasutasid algusest peale ja läbi kõigi organisatsiooniliste muutuste 22x22 mm kullavärvilisest metallist valgeks emailitud, ümardatud nurkadega Maria-Theresia-risti kujulist rinnamärki. Risti harude vahel on kuldsed kiired ja keskel Vabadusristi südamikule viitav käsi mõõgaga ning tähed V(abadussõjalaste) L(iit). Risti alaharul on sõja daatumid 1918-1920. Selline oligi EVL embleem.
Märke valmistas Roman Tavasti firma.
Märki kanti tsiviilülikonna vasakul revääril, vormi puhul aga vasakul pool rinnas. Haruldasena esineb ka miniatuurvariant tsiviilülikonna tarvis.

EVL-i embleemi võime näha EVL-i lipul, käiselindil, sõrmustel, muudel meenetel ja trükistel. (Rinnamärgi risti otsad on ümaramad, kui lipul ja käiselintidel).

EVL-i vorm

Kuna EVL oli sõjaväelaste-veteranide organisatsioon ja see ajapikku militariseerus, kujunes järk-järgult välja ka vabadussõjalaste vorm. Selle esimeseks elemendiks oli valge-must lint vasakul käisel. Lindi keskel paiknes märgi kujutis. Esmakordselt esinesid vabadussõjalased lindiga kindral Ernst Põdderi (VR I/1) matusel 28. juunil 1932. Mõni kuu hiljem, 14. augustil Pärnus toimunud kokkutulekul lisandus must barett, mille ees kanti ümmargust märki mõõgaga käega. Käiselint ja barett jäid ka põhiliikmeskonna ainsateks vormitunnusteks. Seevastu riietati korrapidajate rühmad ja lippurid täielikku vormi, mida avalikkus nägi esmakordselt Tallinna kokkutulekul 25. mail 1933. Vorm koosnes kaitsevärvi pluusist, kalifeedest, säärikutest; mustast baretist ja käiselindist. Vöörihm oli helepruun. Vabadussõjalaste tervitusena võeti kasutusele parema käe tõstmine Itaalia fašistide stiilis (kes omakorda võtsid selle üle Vanast-Roomast).


EVL-i tunnuslaul (On ka Eesti skautide hümn)

Eestimaa, mu isamaa (Kuula siit)
(Eestimaa, su mehemeel)

Muusika: F. A. Schulz  Sõnad: F. Kuhlbars

"Vaps" karrikatuuril.

EVL-i käiselint. (NB! Rist nagu lipul, mitte nagu rinnamärgil!)

Käiselindi haruldane variatsioon plastikust embleemiga. Pööninguleid. (osta.ee)

EVL-i lipp. Selline risti kuju oli õige. (EAM)

EVL-i rinnamärk.
Loe lisaks: EVL-i märgid

Must barett - EVL-i tunnus. Sotsid ja kommunistid kandsid punast lipsu. Siit ka ütlus: mehed kes kunagi punast lipsu ei kanna!

EVL- mütsimärk. (Osta koopia!)

Vabadussõjalased kasutasid pidulikel juhtudel Rooma-tervitust.
Nende poliitilised vastased kasutasid seda ära, et neid natsidena näidata. Nii see aga ei olnud ja sellist tervitust kasutasid tollal paljud Euroopa ja Ameerika rahvuslikud organisatsioonid (isegi USA koolid). Muide Eestis kasutati seda tervitust ametlikult juba enne vabadussõjalasi! Näiteks sel 1923.a videol kasutavad seda sportlased. Pärast neid kasutati seda tervitust ka Pätsi ajal, mh ka lasteaedades lipu tervitamisel.

Vana-Rooma leegionäri tervitus. Oli kasutusel üle 2000.a tagasi.

Vabadussõjalased andmas paraadil iidset vaba mehe ehk Rooma-tervitust. Vasakul (käesidemega) Artur Sirk. (Pilt:ERM)

Larka tervitamas vabadussõjalasi 1933. a novembris.

28. mail 1933 andis EVL juht kindral Andres Larka lipu Tartumaa EVL-ile. Lipu võtab vastu Tartu EVL-i juht Eduard-Alfred Kubbo. (3x pildid:ERM)

Lipu õnnistamine.

Keskel EVL naisliikmed oma vormis.

Loe lisaks: Eesti naine ja vabadussõjalaste liikumine.

Pildil tervitavad kodutütred ja noorkotkad Pätsi I Eesti Mängude rongkäigul 15.06.1934. Kas kolm kõverdatud sõrme muudavad selle tervituse vähem "fašistlikuks"? Pätsi ajal kasutati sarnast tervitust isegi koolides-lasteaedades liputervitusena hümni laulmise ajal. Kõlbas küll! (Pilt: ESM)

Pätsi-aegsed kodutütred lippu tervitamas 1939. a.

Isehakanud "vüürer" Päts mõnuleb "keelatud tervituses" Hiiumaa visiidi ajal Putkastes 27.8.1938. (Pilt: HKM)

Peaminister Einbund-Eenpalu külaskäik Märjamaale. Teda tervitavad noorkotkad. 30.10.1938. Foto perekond Veileri kogust.

Ratsarügemendi Ohvitseride Kogu võistlustel 1930nendad. Osalejad annavad vannet järgida reegleid ja häid sportimise tavasid.

Vaba mehe uhke tervitus

Ori paljastab pea ja küüritab selja.

Tõnis Vardja. „Võitlus” 1933

Vaba lahtise parema käe ülestõstmine tervituseks ulatab oma algetelt tagasi kaugele ürgaega.

Kui sattusid vastastikku mehed, olgu sõja või rahuteel, siis otsustas nende kohtamise iseloomu see, kas tõsteti teisele vaenu avalduseks ja võitlusele kutseks relv, või sirutati välja lahtine käsi märgiks, et ta tervitab teises mehes oma sõpra ja liitlast, kelle vastu ta ei taha relva tarvitada.

Ligikaudu samasugused tervitusviisid, sõprusavaldused, lahtise käe, avatud peo väljasirutamine, või ka rohelise oksa ülestõstmine on praegugi veel väga laialt tarvitusel loodusrahvaste juures, kuigi seda mõningad uurijad iseloomustavad kõigepealt põhjamaa viikingite tervitusena.

Sellena on pühitsenud seda traditsiooni ka näit. rootslased ja soomlased.

Rootsi üliõpilaste käe ülestõstmine tervituseks „hei"-hüüuga, samuti kui soomlaste sõjakalt konutav „hei-hei,” on ju tuttav kõigile, kes nendega kokku puutunud juba ammu enne kui näit. fašism tekkis Itaalias.

Kui vana see tervitushüüd ise just on, seda on raske ütelda. Rootslased kinnitavad, et see olevat olnudki vanade viikingite tervitushüüe. See ei ole võimatu, kuna ka eestlaste „hõi,” kui me vaid tohiksime säärasele puht häälendlikute (onomato poeetilisele) hüüule rakendad ulatuma, tagasi sellesse aega, kus keelemehed arvavad eesti keeles oleval toiminud e ja õ hääliku omapäraseid muudatusnähteid.

Kuid igatahes kindlasti on tõestatav, et käe ülestõstmise komme tervitusena, eriti sõjameheliku ja vaba mehe tervitusena, on ka eestlaste, läänemere viikingrahva juures tarvitusel olnud juba muistsel iseseisvuse ajal.

Otsesed üriklikud andmed selle kohta küll puuduvad, kuid need teated, mis asja kaudselt valgustavad, kõnelevad seda selgemat keelt.

Relva ülestõstmise komme sõjakuulutusena ja võidule margina kui ka ähvardusena, leiab Läti Hendriku kroonikas mitmel puhul mainimisi.

Kui 1207. a. lätlased hakkasid sakslasi hässitama eestlaste kallale, ja ise tagasi nõudma saaki, mida eestlased olid lätlastelt ohtrasti võtnud, siis „...eestlased põlgasid ära lätlaste rahu... rääkides kogu aeg lätlaste vastu. Ja kui nad üksteist olid kõige teravamate odadega ähvardanud, läksid nad mingi rahuleppeta uuesti minema.”

Sõprusliidu loomisel aga heideti relv maha, „astuti paganliku kombe järele mõõgale,” seletab teisal Läti Hendrik, liivlaste vastuhakkamist sakslastele kirjeldades.

Küll kuuleme ükskord ka pea paljastamisest, kuid see on niivõrd erakordne juhul, et kroonik seda just eraldi rõhutab.
Kui nimelt liivlased sakslastele 1215. a., kui eestlastega oli üldine rahu maksmas, vastupanu organiseerisid, ja kõik liivi vanemad olid kogunenud Dabrieli linnusesse Satteielesse, ja Võnnu ordumeister oma meestega seda ründama ilmus, siis lätlaste vanem Ruskin, keda mõned uurijad peavad päritolult liivlaseks, tervitanud linnuse valli pealt Bertoldi draugusena, „draugus'ina” (läti keeles sõber). Bertoldi aladel asusid nimelt ka nagu Ruskinilgi lätlased, ja kõne juures võtnud kiivri peast.

Kuid see pea paljastamine, oli ka läti vanema kohta ebatavaline, ja ta pidi selle eest eluga maksma: ta sai sealsamas surmava noole pähe, kuigi see pea paljastamine ei olnud mõeldud küll tervitusena, kuid siiski sõbralikuks, võib-olla ka natuke nöökavaks jutuajamiseks, kuna kiivri näokaitse on kaugelt kõnelemisele väga takistav ja häält sumbutav.

Pea paljastamine aga muidu tähendas allaandmist, orjalikku isanda meelevalla heitmist. Orjadel, nagu hilisemast ajast naistegi kohta teateid, lõigati isegi juuksed lühikeseks, paljapeasuse lisatunnusena.

Märgu andmine ja oma meeste tervitamine käetõstmisega näib aga käsikäes olnud samataoliste rühma märkide ja lippude tõstmisega, millest meil samuti Läti Hendriku kroonikas teateid.

Need kaudsed andmed lasevad kindlasti oletada, et nii nagu teistel rahvastel ja sõjameestel vanal ajal, ka eestlastel, kui sellel ajal sõjakamal ja uhkemat Läänemere rahval, oli lahtise vaba käe ülestõstmine tervitamiskombeks, mis tähtis vaba mehe austuse ja sõpruse avaldust omasugusele.

Meie teatrid, kes lavastanud muinasaineid, on selles mõttes ka täiesti õieti Lembitut lasknud tervitada käe tõstmisega.

Muidugi ei ole see tervitusviis, nagu märgitud, eriomane ainult põhjamaa rahvastele, vaid ta on maksvusel olnud igal pool, kus asjamehed kandsid relva, (Nüüdne auandmine käe kõrva ääre või sirmi juure panemisega on tekkinud hoopis hilisemal ajal kokardi osutamisena, teatud rühmitusesse kuuluvuse rõhutamisena prantslaste juures.)

See tervitusviis oli maksvusel siis, kui rahvaste ja isikute enesetunne oli küllalt tugev selja sirge ja rinna üleval hoidmiseks, kuna küüru tõmbamine ja pea paljastamine ainult kõige vägevamate autoriteetide ees alles aegamööda siirdus galantsusena ka daamide austamisele ja aegade jooksul iga mehe ees küürutamisele ja pea paljastamisele.

Ei ole siis ime, et Mussolini Itaalia rahva uue enesetunde äratamisel võttis uuesti tarvitusele vanade roomlaste uhke sõjamehe tervituse, kes julgeb vabalt igale ühele silma vaadata.

See on sümboolseks saanud kõigi rahvuste tõusu ajastule, kus pühitsetakse uuesti neid pärimusi, mis elasid siis, kui rahvad kandsid veel rinnus julget südant, ja kui osati kuulda selle südame verehäält, oma rahvusesse kuulumise kategoorilist imperatiivi.

Kui mõned hädaldavad, et ka hitlerlased tarvitavad sama tervitusviisi, siis pole sest häda, sest kuigi ta rootslaste „hei'st” ja eestisugu rahvaste „hõi'ist” on teinud sakalaste „heil,” siis ometi ei ole germaani rahvastel selle tervitusviisi peale vähem õigusi kui eesti-soomesugu ja romaanirahvastel, ja see saagu ainult loetud üheks teeneks natsionaal-sotsialistide äratustöö kohta saksa rahva seas, et nad on oskanud austada sama tervitusviisi, millega eestlaste esivanemad on esitanud oma iseseisva vaba rahvuse uhkust.

Sellepärast vaatame julgelt silma Igale ühele,
ja tõstame käe – kas relvaga või relvata,
oleneb sellest, kellega meil tegemist.

Kaasvõitlejatele tõstame vaba käe: JÕUDU, võitluseks!

---

Jacques Louis David  "Horatiuse vanne" 1784.
Sellel maalil võib näha Vana-Rooma tervitust.

Viru vanne (Tõotus). Kristjan Raud 1928. Eepose "Kalevipoeg" ainetel. Pilt: Eesti Kunstimuuseum

Kõrvalolev pilt näitab 30-date USA skautide tervitust, mis kujutab endast samuti vaba sirge parema käe ette sirutamist. See on lihtsalt üks näide paljudest juhtudest, kuidas seda tervitust kasutati palju varem, kui Hitler või Mussolini seda kasutades sõjakuritegusid sooritas ja nii muutus see tervitus Lääne-maailmas tabuks. Sama on juhtunud ka iidse päikese ja õnne sümboli haakristiga. Hirmul on muidugi suured silmad, kuid me ei saa sellepärast, et mõrtsukas nuga kasutab, ka kirurgil noa kasutamist ära keelata. Vägivaldselt seostab seostamatuid asju vaid see, kes on rumal või teadlikult pahatahtlik, tehes seda sooviga mustata.

---

I Maailmasõja aegsed liitlased (Antant) vannet andmas. (Postkaart).

Vabadussõjalased kasutasid seda tervitust juba aastaid ennem Hitleri võimuletulekut!

EVL aseesimees (tegelik juht) Artur Sirk.

Kristjan Valguri kokkuvõte tema bak. töös
"Eesti Vabadussõjalaste Liidu poliitiline olemus - kas autoritaarne või demokraatlik vabadussõjalus?"


Vabadussõja veteranide huvisid ühendavast organisatsioonist kasvas välja mõjuvõimas kümneid tuhandeid liikmeid hõlmanud erakond, mis mängis 1932.–1934. aastani Eesti poliitikas märkimisväärset rolli ja neid süüdistati, nii vasakult kui ka paremalt Eesti ühiskonnas ebastabiilsuse ning vaenuõhkkonna põhjustamises. Paraku ei saa sellega üks-üheselt nõustuda. Ühelt poolt aitasid vabadussõjalased sellele kaasa, kuid teisalt oli peamiseks põhjuseks valitsev majanduskriis. Samuti tegid vanad erakonnad kõik, et uut jõudu takistada võimule pääsemast, mis omakorda tekitas teravat vastandumist.

1934. aastaga lõppes Eesti Vabadussõjalaste Liidu legaalne eksistents. Pärast 12. märtsi Pätsi- Laidoneri riigipööret asus liikumine põranda alla. Enamus liikumise juhte olid vahistatud ja mõisteti 1935. aasta detsembris toimunud kohtuprotsessil süüdi väidetavas riigivastases tegevuses. Osa endisi vabadussõjalasi hakkasid tegema koostööd uue valitseva režiimiga.

Esiteks oli tegemist erakonnaga, mis oli ideoloogiliselt poliitilise spektri paremas äärmuses. Eeskuju oldi võetud oma aja moodsatest poliitilistest vooludest – Itaalia fašismit ja Soome paremäärmuslikust Lapua liikumisest – kuid sellegipoolest oli tegemist Eesti oludest võrsunud liikumisega, mil oli mitmeid eripärasid. Erinevusi fašismist on välja toonud kaks uurijat: Rein Marandi ja Andres Kasekamp, kes leiavad, et tegemist polnud fašistliku liikumisega.

Kui tegemist polnud fašistidega, siis kas see oleks välistanud „kõva käe“ maksma panemise, pärast võimule tulekut? Seda ei saa välistada sajaprotsendiliselt, kuid vabadussõjalaste juhtfiguurid rõhutasid, et soovivad tegutseda parlamentaarse demokraatia tingimustes. Võrdluseks võib tuua samal perioodil Saksamaal võimule tulnud Adolf Hitleri, kes selgelt väljendas soovi likvideerida parlamentaarne demokraatia ning kehtestas 1933. aasta jooksul üheparteilise diktatuuri.

Teiseks kinnitab EVLi kodukord, et liikumine oli demokraatlikult korraldatud. Kohalikel osakondadel oli üpriski suur autonoomia oma tegevuse üle, kuid vajadusel jälgisid EVLi keskjuhatuse seatud liini. Selline süsteem ei erinenud palju teistest toonastest Eesti erakondadest. Hästi organiseeritud ja efektiivne ülemaaline kohalike osakondade süsteem tagas vabadussõjalastele edu põhiseaduseelnõu rahvahääletusel kui ka hilisematel valimistel.

Eesti Vabadussõjalaste Liidu põhitoetajaskond asus linnades. Suur osa sellega liitunuid olid noorema põlvkonna rahvuslikult meelestatud inimesed. Teise osa moodustasid keskklassi esindajad – ametnikud, väikepoodnikud ja muud keskmise jõukusega linnaelanikud. Liikumise viimastel 44 kuudel saavutati edu ka tööliskonna seas. Sotsialistidelt võideti osaliselt üle nende valijaskond.

Kolmandaks on Tõnu Parming oma uurimuses rõhutanud, et Eesti oli agraarühiskonnast muutumas linnastunud industriaalühiskonnaks. Sellistes tingimustes kerkivad vanade agraarerakondade (Eesti puhul Põllumeestekogud ning Ühinenud Põllumeeste ja Asunike Koondis) kõrval esile ka linlikku päritolu erakonnad. Teisalt puudus Parmingu sõnul Eestile omane tsentristlik jõud, mida toetaksid keskklassi esindajad. Selle tühimiku täitis ühelt poolt Eesti Vabadussõjalaste Liit ja teiselt poolt Eesti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei.

Neljandaks suutsid majanduskriisi tingimustes vanad Riigikogus olevad erakonnad oma võimalused maha mängida. Mitmed skandaalid, krooni devalveerimine viis ja kõige tähtsamana põhiseadusvõitluse kaotamine viis äärmuslike jõudude tõusule. EVL oli üks neist ning nende algatatud põhiseaduse hääletuse võiduga saavutasid nad rahva seas poolehoidu. Liikumise tipphetk saabus 17. detsembril 1933 toimunud Eesti Vabadussõjalaste Liidu VI kongressil, mil kuulutati välja oma riigivanemakandidaat Andres Larka, osalemine tulevastel valimistel ning võeti vastu erakonna programm.

Kohalikel valimistel osalemine näitas, et vabadussõjalaste põhiline toetajaskond asub linnades. Maal saavutati vaid minimaalset edu. Sellest järeldas liikumise juhtkond, teised erakonnad ja ka ajakirjandus, et tulevastel valimistel ei pruugi vabadussõjalasi saata nii tuline edu, nagu seda oli 1933. aasta oktoobris.

Viiendana jõuame selleni, et vabadussõjalaste vastu oli kogu Eesti muu poliitmaastik (kuigi tehti väheldasel määral koostööd Ühinenud Põllumeeste ja Asunike Koondisega). Vabadussõjalaste edu kohalikel valimistel ja allkirjade kogumisel riigivanema kandidaatide toetuseks näitavad, et aprillis 1934 toimuma pidanud valimistel oleks neid saatnud edu. Aeg jõudis Eesti Vabadussõjalaste Liidust ette, nende poliitilised vastased soovisid neist vabaneda. 12. märtsil kehtestatud kaitseseisukorra järel keelustati Eesti Vabadussõjalaste Liit. Võimu usurpaatorid tõid liikumise patuoinaks.

Vastuseta jääb küsimus, mis oleks Eesti riigi poliitmaastikul toimunud siis, kui oleks jätkunud demokraatlik riigikord. Kindlasti oleks EVL toonud uusi tuuli, kuid pikemaajalise kogemusega poliitikud oleksid suure tõenäosusega tulevikus juhtinud Eesti riiki edasi. Arvatavasti oleks aja jooksul Eesti Vabadussõjalaste Liidu radikaalne pool pehmenenud ning oleks muututud mõõdukalt parempoolseks konservatiivseks erakonnaks. Käesolevas bakalaureusetöös selgub, et Eesti Vabadussõjalaste Liikumise näol oli tegemist demokraatliku liikumisega, millel ilmnes autoritaarsuse tunnuseid.
                                                                                                                                                                        Summary in english!

Loe lisaks:

* Eesti vabadussõjalased ja Saksa natsionaalsotsialistid: ideoloogia, poliitiline taktika ja kontaktid (nende puudumine). EVL-ile pühendatud TUNA.
* Poliitilised liikumised 1930nendate Euroopas ja vabadussõjalased.
* Vabadussõjalaste võitlus parema Eesti eest läbi huumori (karikatuur jms).
* Politseiasutuste poolt koostatud nimekirjad vabadussõjalaste liikumisest osavõtnud isikute kohta.
* Sisekaitse ülema otsused ja määrused isikutele administratiivkaristuste määramise kohta Eesti Vabariigi vastase tegevuse ja vabadussõjalaste liikumisest osavõtmise eest.



Allikad: vikipedia.ee, korpsakala.ee, H. Walter "Eesti Vabariigi teenetemärgid", arhiiv, jm.