Andres Larka - kindral. EVL-i juht
ANDRES JAANI p LARKA, VR I/1, LKO 2. järk, kindralmajor (1918).
(A. Larka ei ole kunagi kandnud nime Larko. See oli vabadussõjalaste vastaste vale. Küll aga olevat kirikuraamatute järgi perenimi olnud Lärka).
VR I/1 nr 3/23.02.1920: “Sõjawäe Ringkonna Ülemale Kindralstaabi Kindral- Major Andres Jaani p Larkale hinnates sõjalisi teenuseid, mis [ta oli] ülesnäitanud Wabadussõja kestusel oma wäsimata kaastööga sõjawäe organiseerimise ja korraldamise töös”. LKO 2. järk nr 24/04.11.1924.
Sündis 5. märtsil (vkj 21.02.) 1879 Viljandimaa Kabala vallas Laeva külas möldri pojana. Abiellus oktoobris 1912 Kovno (Kaunas) kubermangus Blanche-Felicia Voichilloga. Kooselu jäi lastetuks ja lahutati 1917 Petrogradis.
Abiellus teist korda 23. aprillil 1919 Tartu Peetri kirikus Marianne-Leontine Ostroviga (1894–1928). Poeg Georg-Andres (1919–1970). Kolmandat korda abiellus 19. mail 1934 Saue vallas Helmi- Veronika Ostroviga (1903–1981). Repressioonide kartuses ja teadmata mehe surmast, lahutas abikaasa 15. jaanuaril 1948 ENSV Ülemkohtu otsusega abielu ning võttis tagasi endise perekonnanime.
Poeg Peeter- Jaak (1935). Õppis Laeva vallakoolis 1889–1891, Pilistvere kihelkonnakoolis 1891– 1894 ja Eesti Aleksandrikoolis Põltsamaal 1894–1898. Sõjalise hariduse sai Vilno (Vilnius) sõjakoolis 1900–1902 ja Nikolai Sõjaväeakadeemias Peterburis 1909–1912.
Korporatsiooni Sakala liige.
Sõjaväkke astus vabatahtlikult septembris 1899. Ülendati alamleitnandiks novembris 1902. Jaanuarist oktoobrini 1905 võttis 117. Jaroslavi jalaväepolguga Mandzuurias osa Vene-Jaapani sõjast . Pälvis Stanislavi 3. järgu. Teenis järgnevalt 113. Starorusski jalaväepolgus. Sõjaväeakadeemia lõpetamisel mais 1912 sai Anna 3. järgu. Esimeses maailmasõjas augustist 1914. Osales 40. jalaväediviisiga lahingutes Saksa vägede vastu Ida-Preisimaal ja Poolas. Novembrist 1915 5. Siberi korpuse käsundusohvitser. Ülendati augustis 1916 alampolkovnikuks. Jaanuarist 1917 5. Taga-Amuuri jalaväediviisi staabiülem, märtsist detsembrini 1917 159. jalaväediviisi staabiülem. Võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias. Pälvis Anna 2. ja 4. järgu ning Stanislavi 2. järgu.
Jaanuarist märtsini 1918 Eesti suurtükiväe brigaadi formeerija ja ülem Haapsalus. Eesti Ajutise Valitsuse esimene sõjaminister 24. veebruarist 27. novembrini 1918, ühtlasi Eesti sõjaväe ülem 28. veebruarist 13. aprillini 1918. Ajutise Valitsuse otsusega ülendati 8. märtsil 1918 kindralmajoriks, kuigi omas vaid alampolkovniku aukraadi. Vabadussõja eel, 26. novembrist 1918 nimetati Peastaabi ülemaks.
Veebruarist 1919 kuni jaanuarini 1925 sõjaministri abi, ühtlasi tagavaravägede ülem veebruar – oktoober 1919, Sõjaväeringkonna ülem oktoober 1919 – märts 1920 ja Tallinna garnisoni ülem mai 1919 – märts 1920 ning Sõjanõukogu liige oktoober 1919 – jaanuar 1925.
Oli Vabadussõja Mälestusmärgi kavade läbivaatamise komisjoni eesistuja novembrist 1919. Vabaduse Ristile lisandus 500 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärk ning lõunanaabritelt Karutapja orden, Läti Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal. Pälvis lisaks veel Eesti Punase Risti III järgu (1921) ja I järgu II astme (1928) ning Kotkaristi I klassi mõõkadega (1930). Välisriikidelt lisandusid Polonia Restituta (1922) ja Soome Valge Roosi I klass (1922).
Lahkus sõjaväeteenistusest tervislikel põhjustel jaanuaris 1925 ning siirdus Šveitsi tervist parandama. Autasumaana eraldati Harjumaa Saue vallas Voore mõisa südamest 55,44-hektariline krunt. Sai Voore taluks ristitud koha pidamise õiguse juba maist 1922 ning ostis seal paiknenud mõisa härraste- ja valitsejamaja koos abihoonetega. Koht kinnistati tema nimele augustis 1928.
Müüs tekkinud võlgade tõttu Voore talu ning ostis Saue vallas Jõgisoo asunduses väikese krundi koos vesiveskiga, mida pidas järgnevatel aastatel. Koht müüdi 1937. aasta algul, kui pere oli asunud elama Nõmmele. Tallinna Jahimeeste Seltsi auliige (1928) ja VRVÜ Tallinna osakonna liige.
Ühines suvel 1928 vabadussõjalaste liikumisega. Oli jaanuarist 1930 – augustini 1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse esimees oktoober 1933 – märts 1934. Vabadussõjalaste riigivanema kandidaat 1934. aasta riigipea valimistel.
|
Seoses 12. märtsil 1934 kehtestatud kaitseseisukorraga keelustati vabadussõjalaste tegevus. Larkat ei arreteeritud, kuid Sõjaringkonnakohtu otsusega määrati talle mais 1935 aastane vangistus tingimisi. Pärast detsembris 1935 toimunud vapside riigipöördekatset arreteeriti ja mais 1936 mõisteti 15 aastaks sunnitööle.  |
 A. Larka tsaariarmee mundris 1917/1918.
 A. Larka Eesti Vabariigi kindralmajaorina.
|
 Vabadussõja juhtkond sõja lõpus.
Perekond
Andres Larka oli abielus Marianne Ostroviga. Neil oli üks laps, poeg Georg (sündinud 1919 ). Marianne suri raske haiguse tagajärjel 1928 ja uuesti Andres Larka enam ei abiellunud. Karjäär 1902 – 1917 Vene armee staabiohvitser 1918 Eesti Vabariigi sõjaminister 1918 – 1919 Eesti sõjaväe peastaabi ülem 1919 – 1925 Eesti Vabariigi sõjaministri abi 1930 – 1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees 1933 – 1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhatuse esimees 1934 kandidaat Eesti riigivanema valimistel Kasutatud allikad: Kindral A. Larka : põhiseaduse lahingu juht : vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale. Tallinn: EVL, 1934. Eesti ajalugu : kronoloogia / koost. Sulev Vahtre. Tallinn: Olion, 1994, Vikipeedia |
 Vasak: Jaan Soots, Johan Laidoner, Konstantin Päts, Andres Larka, Johan Pitka.
 |
  MälestuskiviKabala vallas Kabala külas tähistab 5. märtsil 1879 sündinud, 1902. a. Vilniuse sõjakooli ja 1912. a. Peterburis kindralstaabi akadeemia lõpetanud Vabadussõja väejuhi kindralmajor (1918) Andres Larka sünnikohta. Kindral Larka oli 1918. a. nov-dets. Eesti Ajutise Valitsuse sõjaminister ja juhtis peastaabi ülemana 1918. aastal Eesti sõjaväe tegevust. 1919-1925 oli ta sõjaministri abi ning a-st 1930 Vabadussõjalaste Liidu juhatuse esimees. Kandideeris koos Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja koduvalla mehe August Reiga 1934. a. riigivanema (sisuliselt presidendi) ametikohale. 23. juulil 1940 Andres Larka arreteeriti ja suri vangistuses. Vabadusristi I liigi I järgu kavaler.
|
  |
