Eesti Vabadussõjalaste Liidu liikmed olid kõik Vabadussõja veteranid - vabadussõjalased - "Vabadussõja lapsed", sest ilma Vabadussõja ja võiduta poleks ka vabadussõjalasi. Kes teadis vabaduse tähendust ja hinda paremini, kui need, kes selle nimel võitlesid ja verd valasid?! Ega ometi mitte tagalas passinud poliitikud ja spekulandid? Vabadussõjas mitteosalenud EVL-i liikmed olid lihtsad toetajaliikmed ilma hääleõiguseta. Vabadussõda on olulisem sündmus Eesti ajaloos!

Kuna Eesti muinasajalugu muudetakse üha enam eestluse vabaks ja multikultuurseks (näit. raamatus "Eesti ajalugu II" 2013), seoses loodava multikultuurse Euroopa Ühendriigiga, siis leiab siin laiemalt käsitlemist ka Eesti ajalugu enne Vabadussõda, seda veidi enam rahvuslikus võtmes, kui täna ametlikult lubatud on. Eesti ajaloo nn multikultuuristajate ja traditsionalistide vahelist väitlust loe siit.



Aestidest Muistse Vabadusvõitluse ja Eesti Vabadussõjani


Küsimuste küsimus on see, keda on eestlastes (nii veres kui meeles) kõige enam - kas protoeurooplast, soome-ugrilast, indoeurooplast või germaanlast? Tõsi on see, et soome-ugrilased on meile väga kaugeks jäänud. Või pole paljud meist nendeks kunagi saanudki? Seega ei tohi keele kaudu tõmmata võrdlusmärki eestlaste ja soomeugrilaste vahel. Me oleme erinevad, DNA järgi juba ka varem siinkandis paiknenud rahvas. Seega kui täna püütakse näit. taastada Eesti muistset usku (maa- ja taarausk), siis kiputakse kõike laenama soome-ugrilastest, justkui see oleks meie häll. Ei ole! Seal on vaid meie keelesugulased. Sellega peab arvestama!

Juba üle 100 000 aasta tagasi elas inimene Põhja-Euroopas. Jääaja lõpul 10 000 aasta tagasi jõudsid eestlaste esivanemad tänapäeva Eesti aladele. Sellega on eestlased ühed Euroopa iidsemad asukad. Eestlaste peamisteks esivanemateks võib pidada kunagi Skandinaaviast, Muinas-Preisimaast (estid, Kunda, Narva kultuur jm) Uuraliteni asunud soome-ugrilasi (st. me ei ole kunagi Siberist siia rännanud, vaid liikunud jää sulades kompaktselt suurele alale, tasapisi killustudes ja assimileerudes) ja hiljem nende kõrvale tulnud indoeurooplasi/germaanlasi, kes võtsid viimastelt üle nende keele.

(Läänemeresoome hõimude suhetest germaani hõimudega tunnistavad mh germaani laenud läänemeresoome keeltes sh. eesti keeles I ja II aastatuhande vahetusest e.m.a kuni XIII saj-ni m.a.j, kokku um. 397 laenutüve. Näit: kallas, lammas, kana, raha, leib, tuba, ahi, katel, noot, põld, muld, ader, rukis, raud, mõõk, kuld, rikas, kuningas, varas, kirik, haldjas, kaer, kaup, kehv, kih(e)l, puri, rand, rukis, humal, taigen, agan, laut, juust, rooste, nõel, hame, kallas, aer, võrk, vald, vang, pant, laen, püha, haldjas, arbuma, taig, armas jt. Sellised arhailised laenud viitavad varajasele ja kauaaegsele kooselamisele. Ka arvatavas germaani algkeele sõnavaras leidub selliseid arhailisi sõnu, eeskätt kehaosi ja loodust puudutavaid, mis pole indoeuroopa päritolu. Arvatavalt on need tulnud germaani keeltesse just nendelt samadelt algasukatelt, kes asustasid ilmselt suuremat osa Skandinaaviat ja ka Eestit. Ja muidugi germaani saksi hõimu nimest tulnud terve rahva nimi sakslased ja Saksamaa. Peale eestlaste ja soomlaste ei ole ükski rahvas võtnud saksa rahva nime saksidelt. Seega on seegi näide otsekontaktist, mitte teistelt laenatud nimest)
Muide balti keeltes on selliseid muinasgermaani laensõnu palju vähem. Kui baltlased oleksid elanud juba sel varasel ajal germaanlaste kõrval, oleks neid laene nende keeles rohkem, kui eesti keeles. On aga vastupidi, ja see kinnitab muinaseestlaste-aestide paiknemist kompaktselt Läänemere ääres, kuni Vana-Presismaani, germaani hõimude kõrval. Balti laene on eesti keeles aga üle poole korra vähem, kui germaani laene. Samas on tõenäoline, et nii mõnegi sarnase sõna puhul olid laenajateks hoopis germaanlased ise. See on väga oluline, sest tänini ei ole sellele võimalusele suurt tähelepanu pööratud, sest soomeugrilasi peeti vähetätsaks.

Lätlased on Eesti ja eestlaste nime saanud Ugandi maakonna järgi - Igaunija - mis selgelt näitab, et balti hõimud olid neil territooriumitel hilised sisserändajad. Väga võimalik, et alles siis, kui Karl Suur oli avaarid puruks löönud 9. sajandil ja hulk rahvaid taandus tema eest põhja ja ida poole. Isegi Valgevene ajaloolased peavad näiteks Valgevene esmaasukateks soomeugrilasi ja baltlasi. Oluline on ka kivikalmete traditsiooni jätkumine rooma rauaajast noorema rauaajani, mis näitab eestlaste paiksust juba nii varasel ajal. (vt ka Moora, Tallgren, Edgar. V. Saks, A. Künnap). Kokkupuude muinasgermaanlastega muutis ka eestlaste maailmatunnetust. Näit. folklorist Oskar Loorits tundis hästi eesti rahvaluulet ning tunnustas selle poeetilist ja vaimset rikkust ja ideelist essentsi kui ideaali. Kurjus, hirmutised ja foobiad selles tulenesid kas kokkupuutest allutava kristluse või varasema (põhja)germaanliku loodust demoniseerima asunud maailmapildiga. Link Ärgem unustage, et indogermaanlased on Euroopas hilised sisserändajad!
Loe:   Aestide sigakultus ja kolmjalg | FENNOUGRISTIKA ALUSED | Põnev, kuid varjatud Eesti ajalugu | The Ancient World of Boat Peoples |

Siia jõuti nii idast kui läänest. Meri takistas meie edasist teed, siia me jäime, sest teist teed meil polnud. Elu pole olnud kerge siin maal. Mitte raske töö ja ilmaolud ei ole seda raskeks teinud - sellega on visa eestlane alati hakkama saanud. Hoopis võõrad ja suured rahvad on need, kes ikka ja jälle on meie väikest maalappi anastada ja siinseid asunikke orjastada püüdnud.
Loe:   A.Pääbo, THE VENETI LANGUAGE | Aestii: an analysis of an ancient European civilization | evolutsioon.ut.ee |

Soomeugrilaste leviala kattis kunagi suurt osa Põhja- ja Ida-Euroopast. Põhja-Euroopa algkeel oli soomeugri keel. Läänemeri oli mererahva soomeugrilaste (kes on põliseurooplased!) sisemeri. Wrangelli 1726. aasta "Chronik von Ehstland" kinnitab: "200 A.D. paiku kasutas terve Kuramaa, Liivimaa ja Semgallia eesti keelt. Nad on vanade eestlaste järeltulijad." Näiteks elasid selle kaldal pruzzid (algpreislased), kurelased, liivlased, eestlased (Tacituse aestid ja/või fennid), kuid balti hõimud olid sel ajal sootuks merest eemal, korilasetest metsarahvas. Seda tõestab ka hilisem balti hõimude segunemisel soomeugrilastega nende genofondi tulnud tugev soomeugri mõju. Samuti pole midagi teada baltlastest meremeestest. Näiteks laeva/paadi nime on baltlased laenanud soomeugrilastelt: läti laiva, leedu laivas (vrdl. eesti laev, soome laiva). Eesti rand on leedulastel pakrantė. Merelind kajakas lätlastel kaija. Eesti õngele on aga kogu Euroopast leida vastet üksnes Islandi (kus säilis vanagermaani-skandinaavia keel kõige kauem) önglum näol. Läti verb maksat (maksma) viitab otseselt sellele, et nad olid kunagi meie esiisade maksualused. Naljakas on lugeda jutte mingitest balti viikingitest - kes need olid? Tänapäeva DNA-uuringud on näidanud, et Euroopa rahvastest on Y-kromosoomi soome-ugri N-haplogrupp enim esindatud soomlastel (58,5%), leedulastel (42%), lätlastel (38%) ja alles siis eestlastel (34%).

Kuralased on vana soomeugri rahvas, kelle kohta Liivimaa Kroonika teatab: "Nad on suguharu, kes on saarlaste sünnitatud...". Paraku on tegu ka järjekordse soomeugri rahvaga liivlaste kõrval, kelle balti ajaloolased on sisuliselt "vägistanud" ja baltlasteks muutnud. Ka näit. ingliskeelne Wiki on seda valet täis. Kuid sel ajal, kui eesti/soomeugri viikingid mehetegusid tegid, korjasid läti hõimud piltlikult metsas seeni ja värisesid kohutavate naabrite ees. Sellest pajatavad ajaloolised allikad. Nad olid sissetungijad soome-ugri aladel, kes tulid siia kohe jöö taanduses, peamiselt Euroopast.Nii jooksid nad ka kohe ristirüütlite leeri, et eestlastele kätte maksta. Sama kordus muide ka Vabadussõja ajal, kui Läti Punased Kütid Punaarmeega Eestisse tungis. Hiljem ähvardati Valga pärast Eestile sõda kuulutada, ajalooõpikutes aga vaikiti eestlaste osa Läti Vabadussõjas sootuks maha. Ka II. maailmasõja ajal Eestis tegutsenud Läti hävituspataljonid olid ühed verisemad. Need on lihtsalt faktid, me ei pea ajaloo pärast baltlasi-lätlasi vihkama hakkama, lihtsalt teadvustama seda ja meeles pidama - eestlased ei ole baltlased! Baltikumiga "liideti" meid alles Vene okupatsiooni ajal ja see okupatsioon ongi meid selle nimega ühendanud. Muidugi ka Lätiga kohati sarnane ajalugu, kultuur ja ühine soomeugri geneetika.

"Uued geeniuuringud näitavad, et eestlased, lätlased, leedulased ja loodevenelased moodustavad geneetiliselt üpris ühtse ja naabritest eristuva rühma. Sellest võib järeldada, et venelaste keeleline slaavistumine ja lätlaste baltistumine ei toimunud rahvastiku asendumise, vaid keelevahetuse teel, ja pole märke, et see oleks toimunud juba rahvasterännuajal. Pigem on see protsess olnud pikaajaline ja Loode-Venemaal jõudnud lõpule alles stalinlike repressioonide tagajärjel." Link

Kalevi Wiiki teooria järgi hakkasid mandrijää taandudes kiviaegsed kütid-korilased jahiloomade järel refuugiumidest ehk jäävarjupaikadest põhja poole liikuma. 11 000-12 000 aastat tagasi jõudsid Põhja-Euroopasse valdavalt Lõuna-Ukraina refuugiumist pärit soome-ugri keeli kõnelnud asukad. Need olid geneetiliselt tavalised eurooplased. Umbes 7000 aastat tagasi jõudis Euroopasse põllundus ja siinne elanikkond võttis väiksearvulistelt parema toimetuleku ja kõrgema staatusega indo-euroopa sisserändajatelt üle nende keele. Eestisse (ja Soome) jõudis põllundus u 5000 aastat tagasi ja koos uute oskustega levisid ka keelemõjud, kuid täielikku keelevahetust siin ei toimunud, sest tingimused põlluharimiseks olid kliima ja mullastiku tõttu ebasoodsamad kui mujal Euroopas.

On oletatud ka Eesti ala kuulumist Ermanarichi riigi koosseisu. "370. aastail gootide poolt alistatud (maksustatud) rahvaste hulgas on nimetatud ka aeste (ger. aistan (aestimare) – austusväärsed), mordvalasi, merjalasi, vadjalasi ja tšuude. Aestid tähistavad siingi ilmselt balti hõime (Vaevalt, sest korilastest metsarahvas baltlased polnud veel Läänemereni jõudnudki! Merega neil tõsist sidet ei tekkinudki, nagu soomeugrilastest eestlastel-saarlastel, kurelastel ja liivlastel. Pealegi mainis ju Tacitus, et aestidest idas elavad fennid-soomlased. EVL), kõik ülejäänud on aga soomesugu rahvad. Tšuudideks kutsusid venelased hiljem läänemeresoome hõime, sh eestlasi. Võimalik, et eestlasedki sattusid mõneks ajaks gootide võimu alla ning vabanesid tänu hunnide tulekuga alanud Suurele rahvasterändamisele" (Eesti ajalugu gümnaasiumile. Taln.Koolibri, 1999. Lk 15-16).

Tacitus mainib oma 89.a kirjutatud teoses "Germania" ka Rooma riigist idasse jäävaid germaani hõime ja ka aestide ja finnide nimelisi rahvaid. Aestid on siin eestlaste esivanemad ja finnid soomlased (keda oli tol ajal eestlastest palju vähem sest Soome ongi asustatud eestlaste poolt) ja/või laplased. Baltlastest ajaloolaste püüd näha aestides baltlasi, ei ole põhjendatud. Tol ajal oli Läänemere rannikuala pikalt alates Eestist, läbi Liivi- ja Kuramaa kuni Muinas-Preisini välja soomeugrilastega liigendatud. Just rannikul elavad rahvad jäid rändajatele silma, sest reisiti enamasti mereteed pidi, sest sobivaid maismaateid praktiliselt ei olnud. Leedu ja Läti nimekuju viitab latiniseeritud nimetusele liti, leti, laeti, mis tähistas osaliselt vabasid orje, kes pidid isandatele andamit maksma (rooma mõistes koloone, Tacitus kirjeldab selliseid orje “Germania”, 25.1). Link. Muide ka slaavlaste nimi tuleneb indogermaani sõnast slave-ori.

Naaberrahvad on peaaegu kõik meid nimetanud lähima maakonna järgi (soomlastele oleme Viro Virumaa järgi ja lätlastele Igaunija kunagise Ugandi maakonna järgi). Välja arvatud germaanlased. Ent kui siia võtta toetuseks Lennart Meri hüpotees, mis näeb Thules Tulemaad ehk Saaremaad ja pakub Eesti nime seletuseks ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’, aestuo ’leegitsema, lõõmama’ või vanaislandi eisa ’tuli’, siis siit pole kauge ka oletus, et ehk on germaanlasedki selle nime saanud neile lähima maakonna (Saaremaa) järgi. Link.

Aeste või Aestlandi on mainitud mitmetes rahvasterännuaegsetes kirjalikes allikates, kuigi jätkuvalt pole selge, keda nende nimetuste all täpsemalt mõeldi. Paulus Orosius kirjeldas 418. aastal Eastlandi, mille kõrval olevat asunud Weonodland (veneedid?), Cwenland (Naistemaa; võib-olla mõeldud Soomet) ja scridefinnas (laplased). 524. aastal olevat aestide saatkond saabunud Ravennasse idagootide kuninga Theoderichi jutule, tuues kingituseks merevaiku. Kuningas olevat kinnitanud oma sõbralikku suhtumist aestidesse ning esitanud neile ühtlasi selgituse merevaigu päritolu kohta (vt ROOMA RAUAAEG (50–450). Tuletame meelde, et sel ajal ei elanud merevaigurikkal alal Läänemere idarannikul valdavalt mitte baltlased, vaid soomeugrilased!

Eestlasi on maininud ka Skandinaavia saagad: vanimad neist - Ynglingrite saaga ja Guta saaga - VI-VII sajandist. 600. a paiku olid idarahvad Rootsimaad kimbutanud ja ühel suvel läks konung Ingvar sõjaretkele, mis lõppes rootslastele õnnetult. Skald Thjodolv kirjutab: «Kõikjal sai teatavaks, et Ingvari Sysla sugu on surmanud, ja et eestlaste vägi hiilgava kuninga ihhu haavad lõi lainte südames…» Pole välistatud Ingvari loo ja Salme muinaslahingupaiga seos (Töllu muistendi ja Salme lahingu seosed). On teateid ka paljudest eestlaste sõjaretkedest Skandinaaviasse, Norra js Islandini välja. Taani Saxo Grammaticus teatab muuhulgas, et eestlased ja kuralased osalesid 8.saj. Bravalla lahingus Rootsi poolel.
Picture"Arminius Teutoburgi metsas pärast Rooma leegioni purustamist. Kõrval 'germaani' maad, mille hulgas on ka Baltikum. Saksa Keisririigi postkaart.

Inimese ideaal meie esivanemate juures oli mehine. Ka naised pidid mehised välja nägema ja olema, et suuta teha kõiki maaeluks vajalikke toimetusi. Naine polnud ilu- vaid tarbeese [Kurat].

Me ei pea kunstlikult soomeugri-eesti ajalugu suureks puhuma ja jõudma välja sinnani, et enne jääaega olid siin püramiidid ja Aestland=Aestlantis=Atlantis! Mida me peame tegema on see, et seisma kõiki fakte arvestades Eesti ajalookäsitluse eest, sest muidu on nii nagu tavaks, et suurriigid suruvad oma ajalookäsitlust peale, eirates kõiki vastuväiteid ja uusi avastusi. Baltikumis oleme me niigi üksinda kahe balti rahva vastu. Me peame oma ajalookäsitluse eest võitlema ja seisma! Ja siis ise tõe välja sõeluma, mitte suurriikide ajaloolastelt peost sööma. NB! Eestlaste põlvnemine pole tänaseni üheselt aktsepteeritavat vastust leidnud!

Vaatamata raskustele, on eestlane aastatuhandete kestel suutnud enda eest seista ja vajadusel suurematelegi naabritele koha kätte näidanud. Kui meie maale saabusid Skandinaavia viikingid Rootsist-Sveamaalt, Taanist, Norrast või isegi Islandilt-Tulemaalt, siis ei länud neil korda meid alistada. Saagad ja arheoloogilised leiud tõestavad, et me olime ise sageli aktiivne pool ja näiteks Taani kuningas kehtestas kirikutes palvekorrad, et saada kõrgemalt poolt kaitset paganlike saarlastest ja kurelastest piraatide vastu. Kuid Läänemere võimutasakaal ei saanud kaua kestma jääda. Suurriiklikud ambitsioonid ei suutnud taluda seda, et on olemas vabu ja isepäiseid rahvaid. Nii asuti ka Eestimaa vastu ristisõtta, mis kestis 1208-1227. Eestlased näitasid üles mehist sitkust ja vaprust. Me ei alistunud siis hääletult endast suurematele ja paremini relvastatud Taani, Saksa, Rootsi ja Vene vägedele. Kuid kuna Eesti riigiks arenemise protsess oli alles algusjärgus, ei suutnud me osutada vastupanu oma täie võimaliku potensiaaliga. Sel ajal, kui meid tabas ristisõda, oli Eestis elu suhteliselt rahulik ja turvaline, me ei näinud vajadust suurema sidususe ehk riikluse tekkeks ja sõjanduse arenguks. Kuid pealesurutud sõja ajal oli juba hilja seda saatuslikku puudujääki kõrvaldada. Järgnes paratamatu maa vallutamine ja kohalike orjastamine.

"Siiski ei alistunud eestlased pärast ristiusustamist õigusetusse olukorda: nad säilitasid isikliku vabaduse (Siinkohal on oluline märkida, et Liivimaa kohalike rahvaste õigused ja vabadused kinnitas isegi Saksa-Rooma keiser Friedrich II, võttes siinsed rahvad oma kaitse alla (LUB I, nr CXII), kuid pidid kandma uute maahärrade – sakslaste ja taanlaste – heaks koormisi. Kohalike rahvaste alistumine sakslastele ja taanlastele toimus lepingulisel teel ning osaliselt säilisid, vähemalt esialgu, vallutuseelsed sotsiaalsed suhted. Osa eestlasi muutus uute maahärrade läänimeesteks ning vanematel säilis suur roll kohalike elus". - "Eestlaste sõjalised kohustused keskajal", Mart Lätte

Aktiivsem vastupanu kestis edasi kuni Jüriöö ülestõusuni aastatel 1343–1345. Väikerahva genofondil on paraku omad piirid. Tuletagem meelde, et muinasajal elas Eestis rohkem inimesi, kui Soomes. Tänaseks on aga soomlasi ligi 5-korda rohkem - vaat mis tähendab ühe maa halb geopoliitiline asend. Soomlased ise on aga saamide segunenud muinaseestlased.

Mõned ajaloolashakatised on asunud nõukoguliku agaruse-ogarusega hävitama ja multikultuurse euroajalooga tasalülitama eestlaste identiteeti ehk ajalugu (on ju vana tõde, et võta rahvalt ära tema ajalugu, ja varsti seda rahvast enam ei olegi olemas!). Väidetakse, et meie ajalugu põhineb vaid kellegi Liivimaa Henriku kroonikal ja ilma tema kroonikata ei teaks eestlased muistsest vabadusest ja vabadusvõitlusest midagi. See on vale! Eestlased mäletasid nendega toimunud ülekohut. Sellest on ka kirjutatud ja sellest kõnelevad eestlaste rahvajutud ja müüdid.

Näieks kirjutab saksa geograaf-poliitik Adam Olearius oma reisikirjas "Uus Pärsia reisikiri" 1633. a eestlastest nii: "neil (eestlastel) on ikka veel meeles, et nende esiisad maad oma käes hoidsid, sakslaste poolt aga alistati ja orjadeks tehti. Seetõttu kui nad, iseäranis talve ajal, linnast tulevad ja purjus on, ei anna nad sakslasele, kes nendega kohtub, hea meelega teed ega ütle häid sõnu." (Vt. Triin Parts. Reisimisest läbi Eesti ja Põhja-Liivimaa Venemaale.)

  Jan Janzoon Struysile lisab teisal: "need inimesed (eestlased), kes elavad koguaeg hädas ja viletsuses tänu oma valitsejate julmusele, kes käituvad nendega hullemini kui türklased ja barbarid oma orjadega."

  Nicolaas Witsen kirjutab 1664. a: "Kohalikud talupojad (eestlased) on väga vaesed inimesed, nad loevad end rikkaks, kui neil on hobune, kirves, lehm ja labidas: nad on kõik pärisorjad, igaüks on oma isanda voli all...Ma nägin ka vastsündinut - ta lamas täiesti paljalt hällis: lühidalt, viletsus on siin nii suur, et seda on võimatu kirjeldada, hullem kui orjadel. Sellest hoolimata peavad nad veel maksma andamit oma isandale ja peavad maksma ka oma elamise eest. Meil elavad ka sead paremini. Sellest hoolimata on nad terved ja suurekasvulised."

 Adolf Nicklassen von Steinkallenfels: "Maarahvas on jäme ja metsik ja teda peetakse töö juures peaaegu nagu looma, siinne talumees peab oma härra jaoks kogu nädala päevast päeva orjama peale pühapäeva ja kõik mis tal on, kuulub tema härrale. Rahatrahvi asemel, kui nad endale midagi kaela tõmbavad, karistatakse neid vitstega, ka vanu inimesi. Siiski ei ole need tavad enam nii hirmsad kui olid varem."

 Sebastian Münster kirjutab 1544. aastal imunud "Kosmograafias": "Kui talupoeg nende juurest põgeneb, mida nad tihti teevad nälja, piinamise ja häda tõttu ja kui ta siis leitakse, raiuvad nad põgenikul ühe jala maha, et ta nende juurest enam ei saaks ära joosta. See on kõige õnnetum ja vaevatum rahvas, kelle sarnast pole leitud kusagil päikese all."

  Baltisaksa kirjanik ja ühiskonnategelane Garlieb Helwig Merkel (1769-1850) kirjutab: "Eestlased peavad vankumatu truudusega kinni oma usust, muinasjuttudest ja pühapaikadest, kus viibides tuletavad üleva tundega meelde, et nad on nende vabade meeste võsud, kes vahvasti barbaritele (sakslastele) vastu panid."

Eesti käis ühe valitseja alt teise alla: Taani, Saksa, Vene, Rootsi, Poola... Kuid ka eestlased ei olnud täiesti siin maal toimuvast välja lülitatud. On teada, et ka eestlastest moodustati väeosi, kes maad moskoviitide vastu kaitsesid. Rootsi kuninga Karl XI sõjaväkke kuulusid Põhjasõjas ka eestlastest üksused. Mõnedest eestlastest said ka ohvitserid; näit kolonelleitnantiks tõusnud Thomas Jörist, kes tõusis aadliseisu. Maa oli ikkagi meie oma, mis sest, et valitseja tuli mujalt. Ei maksa arvata, et eesti talupoja elu oleks väga palju erinenud kasvõi Saksamaa tolle aja talupoja elust. Ka sakslasest feodaal kurnas seal sakslasest talupoega. Meil oli aga lihtsam, sest kurnaja oli võõras. Olime meie ja nemad. Aga eesti kultuur säilus ja elas edasi. Võiks isegi öelda, et tänases multikultuuristatavas Eestis on vähem eesti oma kultuuri, kui nn orjaajal. Rikkalik talurahvakultuur säilus kuni vennastekoguduste tekkimiseni 18. saj., mil ristiusu fanatism hakkas eestlaste hulgas maad võtma.

Siiski ei maksa näha eestlaste alistamises midagi väga dramaatilist. Reaalses maailmas, kus eksisteerib suurrahvaste ja ideoloogiate pidev võimuvõitlus, oleneb palju ka sellest, millise kultuuri kandja alla jääb üks väikerahvas. Me jäime Saksa ehk Euroopa kultuuriruumi. Meie sugulasrahvad isurid, vepslased, vadjalased, karjalased ja paljud teised soome-sugu rahvad jäid aga bütsantliku-asiaatliku Venemaa rüppe. Mis nendest on aga tänaseks saanud? Neid ei ole enam, nad on kadunud või heal juhul täiesti venestatud. Peeeter I ütles pärast Eestimaa vallutamist, et kui see maa oleks varem vallutatud, oleks ta Peterburi linna siia rajanud. Siis meid enam ei oleks. Peame olema tänulikud Rootsi kuninga Karl XII vägedele, mille koosseisus olid ka eestlaste väed, kes võitlesid idabarbarite vastu, nagu enne Liivi sõja ajal oli tehtud. Ka see päästis meid.
Me jäime siiski Euroopasse! See on küll väike lohutus orjastatud rahvale, kuid kui valida on orjuse või kadumise vahel, siis...

19. sajandil, mil algas Eesti "ärkamisaeg", tõusid ka eestlased suuresti saksa kultuuri eeskujul maailma kultuurrahvaste perre. See ei toimunud mitte tänu sakslastele, vaid see oli paratamatu, sest Euroopa kultuuri vahendajaks olidki meil sakslased. Kõik see sai teoks tänu sellele, et Venemaa keiser Aleksander I lõpetas Baltikumis ja veidi hiljem kogu Venemaal pärisorjuse. Erineval moel (teoorjus) elas see veel mõnda aega edasi, kuid algsel kujul ei taastunud enam kunagi. See oli eesti taluperemeestele võimalus läbi ränga töö - higi, vere ja pisarate - osta talud endale. Maaga oli raskem, sest need kuulusid enamasti mõisatele ja seal pidi teoorjaks käima. Kuid lõpuks saadi ka maad. See et eesti talupoeg sai oma talu peremeheks, tõstis ka tema eneseteadvust ja oli loomulikuks impulsiks tärkavale eestlaste "ärkamisajale". Sinna aega jäid ka mitmed talurahvarahutused ja isegi nn sõjad (Mahtra sõda), sest teoorjus läks kohati rängemaks, kui oli olnud orjaajal. Korraldati ka üle-Eestiline Palvekirjade korjamine, et keisrilt raskete olude pärast abi paluda. Kuna aga baltisakslased sellele vastu töötasid, ei muutnud see aktsioon midagi, kuid see-eest mobiliseeris eestlasi vaimselt.

1881. võimule tulnud Aleksander III osutus aga suureks vene šhovinistiks ja tema korraldusel algas ränk venestamispoliitika. Seda said kibedalt oma nahal tunda ka eestlased. Kõik muudeti venekeelseks ja -meelseks. Peale suruti vene usku (mille eest pakuti sageli olematut maad). Selle ajastu süngeks sümboliks on euroopaliku Tallinna (Reval) võimukeskusesse Toompeale püstitatud näotu vene õigeusu Aleksander Nevski (kes oli keisri nimepühak) katedraal. Ainus positiivne asi venestamise juures oli see, et ka baltisakslaste õigusi kärbiti tunduvalt ja eestlased said rohkem sekkuda poliitikasse valla ja linna tasandil.

Venestamine, Krimmi sõja kaotamine ja ka 1904-1905 toimunud Vene-Jaapani sõja kaotamine laastas tuntavalt Venemaa poliitilist sisekliimat ja ka majandust. Kõige selle krooniks oli 1905 puhkenud revolutsioon. Eestis oli selle tervaik suunatud mõisnike vastu, kuid samapalju ka venestajate vastu (millest nõukogude okupatsiooni ajal vaikiti). Eestis kuulutati välja isegi osaline iseseisvus. Venemaal olid revolutsiooni taga enamasti vasakpoolsed ja vabariiklased. Eestis mässati ebainimlike elamistingimuste vastu ja eestluse eest. Kuigi Eestis kehtestati sõjaseisukord, ülestõusjad suruti karistussalkade poolt maha, üle 300 hukati, 600 said ihunuhtlust ja paljud saadeti Siberi, oli sellel väljaastumisel ka omad positiivsed tulemused. Eestis sai taas luua omakeelseid erakoole. Aktiivselt tegutsesid ka mitmesugused eesti haridus-, kultuuri-, majandus-, ja spordiseltsid. Spordi kaudu tõstis juba varem eestlaste eneseusku "Uus Kalev" - maadleja Georg Lurich. See töö jätkus. Venemaal aga kutsuti kokku parlament ehk Riigiduuma. Sinna valiti ka mõni eestlasi.


I maailmasõda - Suur Sõda

Euroopa poliitiline areng kulges omasoodu. Selle aja Euroopa monarhiad olid teineteisega väga tiheda veresugulusega seotud. Näiteks tollased suurriikide juhid Saksa keiser Wilhelm II, Inglismaa kuningas George V ja Venemaa tsaar Nikolai II olid kõik nõod ehk Inglismaa kuninganna Victoria (keda kutsuti ka "Euroopa Vanaemaks") lapselapsed. Tundub, et selline versugulus peaks olema kõige kindlamaks rahu garantiiks riikide vahel. Paraku on suures peres ka suured intriigid ja neist puhkevad "peresõjad". Nii lahvataski Euroopas 28. juulist 1914 - 11. novembrini 1918. kestnud "peretüli" ehk Esimene Maailmasõda, kui 28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria seljataga oli Saksamaa, Serbial Venemaa. Saksa keiser oli juba varem soovitanud Nikolai II-l tegeleda austava ülesandega kaitsta Euroopat kollase rassi (Hiina) eest ja jätta Euroopa asjad Saksamaa mureks. Nikolai II aga ei saanud põhimõtte pärast jätta õigeusklikke Saksamma mõjusfääri. Esimese maailasõja puhkemise põjuseid on aga palju.

Enne sõda oli Saksamaal rahulolematust tekitanud tema riigi võimsuse ja positsiooni ebaproportsionaalne tasakaal. Näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa olid tõesti impeeriumid oluliste koloniaalvaldustega, mis vastasid nende positsioonile. Saksmaale jäid vaid teisejärgulised koloniaalalad ehk teistest ülejäänud maa-alad. Iglismaa valitses lisaks veel maailmamerd.

I maailmasõda oli suuresti positsioonisõda, kus peamine taktika oli suurtükkide eelvalmistava tulelöögi järel vasturünnakule minna. Sarnaselt paiskas vastane omakorda jälle pealetungijad tagasi. Tulemuseks oli tugevalt kindlustatud positsioonidega rindejoon. Saksamaa eduka pealetungiga alanud sõda jäi toppama, kuna rünnak viis neid järjest kaugemale oma varustusbaasidest, kuid kaitsjad - prantslased ja inglise ekspedistsioonijõud - taganesid oma varustusbaasidele järjest lähemale. Nii tekkinud rindejoon jäi Läänes suuremate muutusteta püsima sõja lõpuni. Sellest sai kurnamissõda.

Idarindel sai Saksamaa mitmeid olulisi võite, kuigi edasitung toimus Vene-Poola aladel vaevaliselt, sest Venemaa oli teadlikult vältinud sinna raudteede ehitamist (olemasolevatel oli aga laiem rööpalaius). Gorlice ja Tannenbergi lahingud olid kaks olulist Saksamaa võitu. Vene poolel paistis silma vaid kindral Brussilov, kes seisis nende ainsa eduka pealetungi taga (ja lasi end pärast Tennenbergi kaotust maha). Edaspidi Vene armee midagi olulist ei saavutanud (ehk vaid Austria-Ungari vastu, keda pidi pidevalt toetama Saksamaa). Puhkenud rahulolematus sõjaga ja sellega kaasnenud majandusraskused viisid Venemaal revolutsioonidele, mille tulemusena varises rinne ja armee kokku. Tulemuseks oli Brest-Litovski vaherahu. Kusjuures järgneva kommunistide võimu kindlustas ainus neile ustav väeosa - Läti kütidiviisid. Nemad vallutasid punastele olulise Vladivastoki raudtee, mis oli tšehhide käes ja lõpetas USA varustuse maaletoomise valgetele.

Rünnakud teineteise kindlustatud positsioonidele kurnasid mõlemad sõdivad pooled välja. Saksamaal ei olnud kusagilt inimressursse juurde hankida, see oli tal niigi viimase piirini viidud. Saksamaa pidi lisaks enda rinnetele toetama ka hingevaakuvat Austria-Ungarit ja teisi liitlasi. Sõja käigu otsustas USA miljonite meeste saabumine Antanti poolel sõtta. Sõja lõpetas Versailles' Saksamaad igatpidi alandav ja kohitsev rahuleping, mille kohta kaugelenägevad inimesed ütlesid, et see on seemneks uuele tulevasele sõjale, sest see rahuleping on Saksamaale pikemas perspektiivis vastuvõetamatu. Ja nii oligi.

1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul üle 100 000. Eesti meestel vedas, et neist ei moodustatud rahvusväeosi, nagu juhtus lätlastega. Tänu sellele kandsid lätlased palju suuremaid kaotusi, hiljem langes aga koos teiste väeosadega enamlaste kihutustöö objektiks ja lõppkokkuvõttes olid Vabadussõja puhkedes lätlased seetõttu Punaarmees (Läti Punased Kütid).

Eestlaste olukord Vene armees ei olnud roosiline, mida tõestavad ka meeste kirjad koju: „Iseäranis on meie, eestlaste, elu siin väga vilets [...] ja vanapoole mehed ju ei oska paljud vene keelt mitte ühte sõnagi [...] ja see on üks väga hirmus komme, et iga kui väiksema asja eest, mis eestlastel juhtub, antakse peksa.“ „Meie peale vaatavad venelased kui sakslaste peale ja sõimavad meid sakslasteks ja äraandjateks. [...] Oleme kui hundid lammaste sekka sattunud, keda tarvis on maha tappa, siis kaob inimesel vaimustus ja aset võtab teine tundmus.“ „Meil oli siin üks Solovetski kloostri kasvandik (Jožik oli ta nimi), kes oli väga vene- ja riigimeelne. Ta ei suutnud kuidagi leppida, et eesti kirjakeel on „saksa“ tähtedega trükitud. Tema arusaamise järele pidid kõik Vene riigi trükitooted vene tähtedega trükitud olema! Ja kui õige tõsiselt riidu läksime, siis nimetas ta mind alati „nemets“. Siiski vene(maa)lased kartsid eestlasi nende äkilisuse ja koos tegutsemise pärast, eriti seal, kus eestlasi oli rohkem. Tuli ette ka solvajate surnuks peksmist. (Allikas)

1915. aastal jõudsid sakslased juba Riia alla (vallutades ka Ruhnu) ning Eestist sai Vene vägede jaoks oluline tagalaala. Seetõttu toodi maale palju vägesid; viimastel oli aga oluline roll 1917. aasta revolutsioonides.

Sõda kurnas rängalt mõlema maa majandust ja suurendas rahva pahameelt. Esimesena murdus sisepingete all Venemaa monarhia - puhkes Veebruarirevolutsioon, mis kukutas tsaari ja tõi lühiajaliselt võimule vabariiklasest demokraadi ja vabamüürlase Kerenski. 1917. aastal, kohe pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased suurima Saksa meredessandiga I maailmasõjas, operatsioon "Albion"iga Lääne-Eesti saared. Pärast seda külastas Saaremaad ka Saksa keisri noorim poeg Preisi prints Joachim, kes vaatas üle vägesid, vene vange ja võtis Kuressaares (siis Arensburg) vastu võidukate vägede paraadi. Siia võib mainida, et kui Riia 1915. a sakslaste kätte langes, võttis seal paraadi vastu keiser Wilhelm II ise. 1918. a kui Tallinn langes, võttis seal paraadi vastu keisri vend Preisi prints Heinrich. Kuidas linn, nõnda külaline...

Saksa okupatsioon oli kurnav, nende võimutsemist iseloomustati lausega: "Keelan, käsen, poon ja lasen." Eriti ränk oli talupoegadele kehtestatud varustusnormid Saksa sõjaväele. Võib öelda, et pikk Saksa okupatsioon, mis eraldas Saaremaa muust Eestist, oli üheks peamiseks põhjuseks, miks toimus Vabadussõja ajal 1919. a "Saaremaa mäss". Enamlased tegid osavalt kihutustööd, näidates vastloodud EW-d parunite tööriista ja kommuniste talumeeste kaitsjatena. Näiteks Lätis, kus Saksa okupatsioon algas osaliselt juba 1915. a, oli enamlaste toetus väga suur.

1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi. Kui idarindel olid sakslased edukad, siis pärast seda, kui USA 1917. a Saksamaa allveesõja tõttu sõtta sekkus, hakkas sakslaste sõjaõnn läänerindel tasapisi pöörduma. Idas sõlmiti aga 3. märtsil 1918. a Brest-Litovskis Nelikriikide (Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Ottomani Impeeriumi) ja Venemaa vahel rahu, millega vallutatud alad (Ukraina, Eesti, Pihkva ja osa Valgevenest) jäid Saksamaale. Lõpuks sai aga kahel rindel sõdimine Saksamaale saatuslikuks.

28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus kommunistlikud rahutused, mis 3. novembril paisusid üleriigiliseks Novembrirevolutsiooniks. Adolf Hitler nimetas seda õigustatult "noahoobiks selga." Tagalas sepitsesid vandenõud kommunistid, kelledest paljud olid ortodoksed juudid, sest nemad ei kuulunud sõjaväekohustuslike alla. Seetõttu levis sõjajärgsel Saksamaal ka tuntav juudivastasus. See on ka mõistetav, sest sellel ajal, mil sakslased rindel sõdisid, rikastusid tagalas spekulantidest juudid, sageli üsna alatul ja ebapatriootlikul viisil, või tegid kommunistlikku kihutustööd.

9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist, et hoida Saksamaad kodusõtta langemast. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat, 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee-veeremist.

Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919 Saksamaale peale Versailles' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu. See rahuleping, millega püüti Saksamaale võimalikult palju kahju teha, oli ühtlasi selleks impulsiks, mis viis lõpuks II Maailmasõjani. Versaielles'i rahu sõlmimise juures olnud prantsuse diplomaat tähendas: "See ei ole rahu, see on vaherahu 20 aastaks." Nii läkski...


Mis plaanid olid Saksa Keisririigil Eestimaa ja eestlastega?

Baltisakslased pöördusid juba 19. sajandil Bismarcki poole palvega liita Baltikum Saksamaa koosseisu. Kuigi paljud sakslased pidasid Vene Balti kubermange põlisteks Saksa aladeks, sest siin oli alates keskajast saksa rahvusest kõrgklass, kes oli muutnd siinsed alad saksa kultuuriruumi osaks, ei juhtunud enne I MS puhkemis selles vallas peale teoretiseerimise midagi tõsist. Kuid juba aastaid enne I maailmasõja puhkemist oli Saksa keisril plaan sobival hetkel need alad Saksamaaga liita. Saksamaal oli kava need alad asustada saksa kolonistidega ja saksastada. Näiteks 1915. a pöördus kuus Saksamaa suurimat majanduslikku organisatsiooni riigikantsler Bethmann-Hollwegi poole märgukirjaga, milles nõuti suurte maa-alade - mille hulka kuulus ka suur osa Baltikumist - liitmist Saksamaa külge, et arendada seal suuremahulist Saksa kolonisatsiooni, tuues selleks saksa asunikke ms. Venemaalt. Baltikumist pärit annektsionistlik publitsist Paul Rohrbach kirjutab oma raamatus "Russland und wir" (Stuttgart, 1915, lk. 58) nii: "Saksa kolonistid Venemaalt saksastaksid peatselt Baltikumi."

1915. a pärit memorandumis kirjutab selle koostaja, I Maailmasõja aegne kindral ja pärastine Weimari Vabariigi aegne Saksamaa sõjavägede juhataja Hans von Seeckt sellest, kui vajalik on Venemaalt ära võtta prints Eitel Friedrichi kuningriigi jaoks 10 000 ruutkilomeetrit maad, ajades sealt välja kõik elanikud peale sakslaste. Nende jaoks olevat Veneamaal ruumi küll, eriti Lõuna-Siberis. Seeckt jätkab: "Mis tähendab nende inimkaotuste kõrval, mida sõda Saksamaalt nõuab, kui 20 miljonit inimest minema aetakse, sealhulgas selline inimrämps kui juudid, poolakad, leedulased, lätlased ja eestlased." (Gustav Hilger, "Incompatiible Allies", 1953, lk. 191-192).

Kohe kui sakslased jõudsid tööstuslikult ja põllumajanduslikult olulisse Baltikumi 1915. a, eriti aga 1916. a algas seal täiemahuline saksa röövmajandus kindral Ludendorffi (kes tegi 1924 koos Hitleriga ebaõnnestunud Müncheni putšikatse) eestvedamisel. Vallutatud ala jagas ta 6-ks provintsiks, mida juhtisid saksa sõjaväekubernerid, ning asus rakendama Saksa sõjamasina teenistusse piirkonna ressursse. Kuid Ludendorffi kavad ulatusid puhtmajanduslikest kaugemale. Ise on ta öelnud: „Ma otsustasin okupeeritud territooriumil jätkata seda valgustuslikku missiooni, mida sakslased olid neil aladel teostanud juba mitu sajandit. Sealne elanikkond, mis on tegelikult üks suur ras­side segu, pole kunagi olnud suuteline looma mingit oma kultuuri ja võiks omapead jäetuna langeda Poola mõju alla." Ludendorff kujutas ette Poola muutumist „enam-vähem iseseisvaks riigiks Saksa ülemva­litsuse all" ning 1916. aasta kevadel kavandas ta juba suure osa Balti kubermangude asustamist sakslastega, kellele pidi antama põliselanikelt võõrandatud maa. Viimaste hulka ei loetud juute (sic!), kes, tihti saksa­keelsetena, võisid osutuda kasulikeks tööriistadeks okupatsioonipoliitka elluviimisel.

Tartus pidi Johan Jans Saksa koolivalitsuse juhatajalt von Merbitzilt nõutama luba, et taasalustada populaarse rahvaülikooli loengutega. Von Merbitz teatas aga avameelselt, et sellist luba ta ei anna. „Eesti keel olevat teaduslikkude ettekannete jaoks veel täitsa arenemata ja eesti laiemad kihid ette valmistamata rahvaülikooli ettekannete kuulamiseks,” valgustas kõrge amentik Jansile oma vaateid haridusküsimuses ning lisas siis: „Võin teile öelda, et Saksa võimud on otsustanud ümberrahvustamist ühe inimpõlve jooksul läbi viia. Osa eestlasi viiakse Saksamaale ja sealt tuuakse sakslasi asemele. Seni kuni ümberrahvustamine käimas, on teil meeleolu muidugi halb, kuid pärast tunnete end õnnelikkudena, et olete suure kultuurrahva liikmeteks saanud.”

Saksa okupatsioonist rääkides tuleks ka meeles pidada, et kui 1818. a Bresti rahulepingu järgi kuulus Eesti- ja Liivimaa üksnes okupeerimisele Saksa politseivõimude poolt, siis Saaremaa läks 1917. a otseselt Saksamaa võimu alla.

Eelnev Saksamaad puudutav käsitlus ei tähenda sugugi, et eestlastele oleks Vene tsaaririigi venestamise tingimustes pikas perspektiivis mingitki lootust olnud püsima jääda. Sai ju meie iseseisvuminegi võimalikuks üksnes siis, kui Saksamaa oli sõja kaotanud ja Venemaa kodusõja keerises. Selline sündmuste kokkulangemine oli Eestile haruldane taevakingitus. Tegelikult juba keskajal päästis meid hävingust või vähemalt täisvenestamisest üksnes väevõimuga Euroopa kultuuriruumi kiskumine. Selle hind oli ränk, kuid Ida pappbarbarite alla jäämine oleks kordades hullem olnud (kus on vadjalased, vepslased, isurid, karjalased jt. meie lähimad soome-ugri rahvad täna?). Peeter I ütles ju ise, et kui Eesti oleks tema käes olnud siis, kui ta Peterburi linna hakkas rajama, oleks ta selle Eestisse (Tallinna) rajanud. Sel juhul oleks me sama kadunud, kui täna eelpool mainitud soome-ugri rahvad. Mõelgem sellele ja ajaloo paradoksidele! Ei ole head ilma halvata ja halba ilma heata...


Balti Hertsogiriigi loomise katse

1915. aastaks olid skslased vallutanud lisaks Lätile ka Ruhnu. 29. septembril 1917 tegi saksa merevägi dessantopretsiooni nimega "Albion", mille käigus vallutati Saaremaa ja Hiiumaa. 25. veebruaril langes Tallinn, märtsiks 1918 oli kogu Eesti vallutatud. Eesti ja Liivimaa rüütelkond saatsid Saksa keisrile ettepaneku moodustada nendel aladel Saksamaast sõltuv Balti Hertsogiriik. Algul ei olnud tegu mitte plaanitava Hertsogiriigiga, vaid lihtsalt Balti riigiga. Seda taheti allutada kas otse Saksa keisririigile, või siis pooliseseisva riigina näit. Preisi kuningriigi alluvusse (unioonina). Riigipeaks taheti Preisi kuningat, kelleks oli valitsev Saksa keiser Wilhelm II. Sellele plaanile tekkis aga Saksamaal vastuseis, sest Preisi riik oli niigi liialt domineeriv. Küsimus langes päevakorrast siis, kui Saksa keiser Wilhelm II 22. septembril tunnustas Eesti ja Läti iseseisvust ja peagi seejärel sõja kaotas.

12. aprillil 1918 kuulutasid Balti Maanõukogu (Baltische Landesrat) Riias Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa valdade, vaimulikkonna ja valdade esindajad Balti Hertsogiriigi välja. 27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril Balti hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust. 16. oktoobril anti Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendatud maanõukogu (Landesrat) esimehele parun Pilar von Pilchaule üle Tema Majesteedi Saksa Keisri määrus: "Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa Keiser, Preisi Kuningas jne. käesolevaga volitan Meie Keiserlikku Kantslerit krahv von Hertlingi, kuna Brest-Litovski lepingu Saksa-Vene täienduslepingu punkt 7 põhjal, mis sõlmiti 27. augustil 1918, Venemaa loobus suveräänsusest Eestimaa ja Liivimaa üle, deklareerima Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühendtud maanõukogule, et vastavalt nende taotlusele, mis Meile esitati nende esindajate poolt, ja Meie Keiserliku Kantsleri soovituse kohaselt, Meie tunnustame Saksa Impeeriumi nimel need territooriumid vabadeks ja iseseisvateks. Mille kohta Meie oleme Isiklikult teinud selle Kõigekõrgema volituse ja kinnitanud Meie Keiserliku pitseriga.
Antud Peakorteris 22. septembril 1918.  Wilhelm I. R., Krahv von Hertling."

Sakslased kaotasid I maailmasõja. Selle kohta on ajaloolane John Keegan tabavalt öelnud: "Saksa sõdur ei kaotanud kumbagi maailmasõda. Need kaotasid Saksa poliitikud." Eks ta nii oligi.

Kaotusnurjas ka Balti Hertsogiriigi rajamise ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuste poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaades August Winnig. Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks. Eesti Vabadussõjas võitles teiste hulgas ka baltisakslastest moodustatud Balti rügement. Lätis moodustati aga Landeswehr, kes bolšhevike kõrval asus ka Läti iseseisvuslasi tõrjuma, ja mille ambitsioonid lõpetas alles Eesti sõjaväe sekkumine.

Muide 1918. a algul olid plaanid luua Eesti-Soome ühendkuningriik Saksa soost valitseja juhtimisel. Seda asja ajas mingi aeg isegi Jaan Tõnisson Stocholmis. Kuid Saksamaa kokkuvarisedes loobuti sellest ideest mõlemal pool lahte.

Sakslaste teema lõpetuseks olgu öeldud, et Vabadussõja alguses hoidis Narva rinnet veel revolutsiooni käes käärima hakkav Saksa armee. Eestis tehti plaani tuua neist sobivamad palgasõduriteks Eesti sõjaväkke. Neist oli juba moodustamisel vabatahtlike üksused. See siiski ei teostunud poliitikute ja liitlaste umbusu tõttu.
Vabadussõja suurimaid vigasid oligi see, et mõlemapoolse lolluse ja uhkuse tõttu ei sõdinud Eesti armee ja Landeswehr/Rauddiviis ühise vaenlase - Punaarmee vastu. Sõja kaotanud (e. maaslamaja) Saksamaa ja kohalikud sakslased ei oleks Eesti iseseisvusele enam mingit ohtu kujutanud. Kuid ülespiitsutatud rahvuromantiline viha nõudis orjaaja eest selliselt tasumist... Ka see on mõistetav, kuid rumal ja mõttetu inimelude ohverdamine.
Picture
Adolf Friedrich Herzog zu Mecklenburg oli määratud Balti Hertsogiriigi juhiks.

Loe lisaks:

* KUULA! Eesti lugu. Saksa okupatsioon Eestis 1917-1918. (1. osa.   (2.osa.
* Kuus müüti, mis varjutavad eestlaste ajalugu.
* Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina.
Saksamaa ja Okkuperitud Maad. Eestirahwa asemikude protest saadetud Saksamaa walitsusele 1918
File Size: 2023 kb
File Type: pdf
Download File
Saksamaa ja Ida-Eroopa. Sõdur, 1933. Näitab ilmekalt saksa ekspansionistliku mõtte edasielamist ja tugevnemist I maailmasõja järgsel ajal.
File Size: 3469 kb
File Type: pdf
Download File
Picture
6000.a. vanune eestlase kujutis-luuamulett.
Soome-ugrilased Euroopas ca 6000.a tagasi.
Viimased geeniuuringud näitavad, et lätlased, leedulased ja loodevenelased on keelt vahetanud soomeugrilased. Seega Tacituse Aestid võisidki suure tõenäosusega olla eestlaste esivanemad/sugulasrahvas.
Laenud eesti keeles.
Näit. sõna kuningas tuleneb muinasgermaani sõnast kuningaz, algse tähendusega sugukonna, kogukonna, hõimu, rahva juht. Samast pärinevad vanaskandinaavia konungr, taani konge, saksa könig, alamsaksa könnig, hollandi koning, norra konge, rootsi kung ja konung, soome kuningas. Kuningas on eesti keeles väga vana sõna, kaugele muinasaega ulatuv germaani laen, mille tähendus on aegade jooksul muutunud. Algselt tähendas see pealikut, juhti, vanemat ja oli sellisena käibel ka kaua pärast seda, kui põhitähenduseks oli saanud valitseja, monarh. Ka Jüriöö ülestõusu ajal valisid Eestlased endile kuningaid. Veel 19. sajandil on vallakohtunikke ja talupoegade esindajaid kohtus nimetatud kuningateks, kalurite nootkondade vanemaid noodakuningateks.

Eestlaste-estide-tšuudide lõunanaabrid/germaanlased ca 5. saj. eKr.
Saksa kuningriigid ja Ida-Rooma riik. 526.a.
Ermanarichi gooti riik, ülal eestlased. 486.a.
10.saj. ruunikivi Rootsist Västergötlandist, mil kiri: "Guve püstitas selle kivi Olavile, oma pojale, väga tublile noorele mehele. Ta tapeti Eestis. Havard raius kivisse."
Eesti sõjapealiku poolik hauaplaat mõõga ja joogisarvega. Karuse kalmistul. 11-12.saj.
13.saj. Muhu kiriku ehitusel kasutatud eesti üliku hauaplaat Ilmapuu, eesti pikk-kuues sõjamehe ja joogisarve kujdega; viimast seostatakse paganlike peiedega. Kujutatud stseeni tõlgendatakse kui sõdalase siirdumist all-ilma. (Ka viikingid laskusid Valhallasse joogisarvega). Seal jätkuvat elu ja maailma kestvust sümboliseerib "päikesepuu", joogiohvrit lahkunu auks aga sarv. (Tacituse andmeil olnud muistsed germaanlased väga õllemaiad ja joonud seda hästi palju. Joogiriistadeks olnud neil sarved ja vaenlase koljudest valmistatud karikad). Need on vähesed säilinud eesti sõjakuningate hauaplaatidest, mis asusid pühapaikades-hiites, kuhu hiljem ehitati kirikud peale. Joogisarv oli viikingitel oluline sümbol. Eestlastel oli tihe side Skandinaaviaga. Allikad: Trapetsiaalsed hauaplaadid Eestis.  Trapetsiaalsed hauaplaadid Eesti kirikutes-aedades.
Picture
Eestlaste kujutised Karja kirikus. 13.saj.
Picture
Saksa- ja Mõõgavendade Ordu rüütlid. Kuula:  Saksa ordu I.  Saksa ordu II.
Muhu linnuse vallutamine 1227.a.
Anseküla kihelk. mees 19.saj
Picture
Peeter I kuju Heinaturul (Vabaduse Väljak). EW ajal sulatati see monstrum Eesti rahaks. Peeter I on öelnud, et kui tal oleks Peterburi rajamise ajal Eesti vallutatud olnud, oleks ta oma linna siia, Kadriorgu rajanud...
Picture
WALLA KOHTOMEES. 1866.
Corps Baltica-Borussia Danzig zu Bielefeld.
Saksa ja Vene juhid Paldiskis 22.06.1912.
Picture
Tsaarisõdurid Toompeal IMS ajal. (ERM)
Picture
Ülal: Vene tsaar Nikolai II ja Inglise kuningas George V. All: Saksa keiser  Wilhelm II oma W-tähe kujuliste vuntsidega surnupeahusaaride mundris. - Kõik nad olid nõod, "Euroopa vanaema" - Inglise kuninganna Victoria järeltulijad.
Picture
Loe: Wilhelm II mälestused.
1918 märtsis, kui tuli küsimuseks Balti riikide iseseisvumine, teatas ta jonnakalt: "Mõttetus! Mina saan nende valitsejaks ja ei kavatse kannatada mingit vastuhakku. Mina olen need vallutanud ja mitte ükski jurist ei saa neid minult ära võtta."
Haavatud Saksa sõdureid 1916
(x Hitler),
Saksa sõdureid I MS ajal. Paremal Hitler.
Picture
Eesti saared Saksa keisri all. Wilhelm II, Hindenburg, Rootsi kuningad. Narva lahing. IMS aegne propagandapostkaart 1917.
Kaiserliche Marine Befehlshaber der Marineanlagen Oesel Siegelmarke.
Saksa vägede paraad Tartus 1918.
Kindral Ludendorff ja Hitler, kes koos tegid ebaõnnestunud Müncheni putši. 1923.
Picture
Vabastajad. Päevaleht 18. märts 1928.





Vabadussõja kronoloogia


Tähtsaimate sündmuste ajaarvusid
(Kuupäevad on märgitud kuni 1. veebruarini 1918 vana, s. o.juulluse kalendri järgi, ja alates 1. veebruarist uue. s. o. gregooriuse kalendri järgi. Üleminekul vanalt kalendrilt uuele loeti 1. veebruar 14. veebruariks.
Sõna "langemine" lähema selgituseta tähendab langemist vaenlase kätte. Sõna "vallutamine" lähema selgituseta tähendab vallutamist meie vägede poolt.)


1914. aasta

15. juuli. Maailmasõja algus sõjakuulutamisega Serbiale Austria-Ungari poolt.
19. juuli. Saksamaa kuulutas Venemaale sõja.

1917. aasta

27. veebr. Vene revolutsiooni algus Petrogradis.
6. märts. Soome põhiseadusliku korra jaluleseadmine Vene Ajutise valitsuse poolt.
7. märts. J. Poska määramine Eestimaa kubermangu komissariks.
26. märts. Eestlaste meeleavaldus Petrogradis Eestimaa autonoomia seaduse eelnõu toetamiseks.
30. märts. Eestimaa ajutise omavalitsuse (autonoomia) seaduse kinnitamine Vene Ajutise valitsuse poolt.
12. apr. Esimese eesti rahvusliku väeosa - Eesti polgu asutamine Tallinnas.
31. mai. Viiburi eestlaste märgukiri Vene peaministrile Venemaa jagamise kohta autonoomseiks osadeks.
18.-22. juuni. 1. ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
21. juuni. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee moodustamine 1. eesti sõjaväelaste kongressil Tallinnas.
1. juuli. Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) kokkuastumine Tallinnas.
3.-4. juuli. Eesti rahvuskongress Tallinnas.
21. juuli. Eesti Maavalitsuse moodustamine Eesti Ajutise Maanõukogu poolt.
21. aug. Riia vallutamine Saksa vägede poolt.
18. sept. "Omakaitse" asutamine Tallinnas.
29. sept.-8. okt. Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vallutamine Saksa vägede poolt.
25. okt. Enamlik riigipööre Venemaal.
2. nov. N.-Vene Rahvakomissaride Nõukogu deklaratsioon rahvaste enesemääramise õigusest.
11. nov. "Omakaitse" laialisaatmine enamlaste poolt Tallinnas.
15. nov. Eesti Maanõukogu tunnistas enese ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis.
20. nov. Eesti Maavalitsuse vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt Tallinnas.
6. dets. 1. Eesti diviisi formeerimise algus.
19. dets. 1. Eesti diviisi juhatus jaotas maa eesti rahvusväeosade vahel rajoonidesse rüüstamiste vastu võitlemiseks laostunud Vene vägedega.
31. dets. Eesti Maanõukogu Vanemate kogu ja parteide esindajate ühine pooldav otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta.

1918. aasta

7.-13.jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
12. jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress võttis vastu Eesti iseseisvust pooldava otsuse.
15. jaan. Balti aadli esindus Stokholmis esitas N.-Vene saadikule märgukirja Baltimaade lahkulöömise kohta Venemaast.
18. jaan. Esimese välisdelegatsiooni moodustamine Eesti Maanõukogu juhatuse ja Eesti Maavalitsuse poolt Lääne-Euroopa riikidesse saatmiseks.
29. jaan. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt.
14. (1.) veebr. Üleminek uuele kalendrile.
16. veebr. Leedu kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
18. veebr. Saksa sõjaväed alustasid Eesti mandri okupeerimist.
19. veebr. Eesti Päästekomitee moodustamine. 1. Eesti diviisi staabi ülevõtmine enamlaste poolt.
21. veebr. Saksa vägede jõudmine Haapsallu. 1. Eesti polgu ülema teadaanne Saksa väekolonni juhile Eesti riiklikust iseseisvusest ja erapooletusest Saksa—Vene sõjas.
Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Pärnus pärast enamlaste võimu kukutamist.
22. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Tartus pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
23. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Viljandis pärast enamlaste võimu kukutamist.
24. veebr. Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamine Tallinnas. Iseseisvusmanifestis kuulutas Eesti end käimasolevas sõjas neutraalseks. Ajutise Valitsuse moodustamine. Saksa okupatsioonivägede saabumine Vorm ja Tartu. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Paides pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
25. veebr. Saksa okupatsioonivägede saabumine Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Paide.
27. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Rakveres pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
28. veebr. 1. Eesti diviisi uue juhatuse ametisseastumine Eesti sõjaväe organiseerimiseks.
3. märts. Bresti rahulepingu allakirjutamine.
4. märts. Saksa okupatsiooniväed saabusid Narva.
6. märts. Eesti Ajutise Valitsuse salajane juhend passiivseks vastupanuks Saksa okupatsioonivõimudele.
20. märts. Saksa 68. korpuse ülema käsk Eesti sõjaväe likvideerimise kohta 5. aprilliks 1918.
10. apr. Lõuna-Eesti vallavanemate protestmärgukiri Liivimaa Landesversammlung'ile Riias Eesti Saksamaaga liitmise kavatsuse vastu.
12. apr. Riia Landesrat otsustas paluda Saksa keisrit ühendada Eesti-, Liivi- ja Kuramaa konstitutsiooniliseks kuningriigiks ning liita see Saksamaaga personaal-uniooni kaudu Preisiga.
15. apr. Lõppes Eesti sõjaväe likvideerimine Saksa okupatsioonivõimude korraldusel.
3. mai. Briti valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
13. mai. Prantsuse valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
29. mai. Itaalia valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
27. aug. Venemaa loobumine Eesti-ja Liivimaast Bresti rahu lisalepinguga.
22. sept. Saksa keiser Wilhelm II tunnustas kaudselt Eesti ja Läti iseseisvust, kui ta enda riik ja troon oli langemas.
11. nov. Vaherahu liitriikide ja Saksamaa vahel. Ajutine Valitsus asus avalikult oma katkestatud tegevuse jätkamisele. Eesti Kaitse Liidu asutamine.
13. nov. Bresti rahulepingu tühistamine N.-Vene Kesktäidesaatva Komitee poolt ühes kõigi lisalepingutega.
16. nov. Eesti Ajutise Valitsuse otsus sõjaväe loomise ja vabatahtlike kokkukutsumise kohta.
18. nov. Läti kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
19. nov. Leping Eesti Ajutise Valitsuse esindajateja Saksa riigi Baltimaade peavoliniku vahel Riias, millega Saksamaa tunnustas Eesti Maanõukogu kõrgeimaks riigivõimuks Eestis.
20. nov. Eesti Maanõukogu kokkuastumine Tallinnas. Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts saabus Saksa vangilaagrist kodumaale.
21. nov. 1. diviisi ja merejõudude asutamine.
22. nov. N.-Vene vägede esimene kallaletung Narvale.
24. nov. Mobilisatsiooni väljakuulutamine Virumaal.
26. nov. Meie 4. polgu osade asumine positsioonile Narva kaitseks. N.-Vene väed vallutavad Pihkva.
27. nov. Eesti Maanõukogu kinnitas Ajutise Valitsuse ametisse. Ajutise Valitsuse otsus relvastatud jõuga kaitsta Eesti piire N.-Vene kallaletungi korral. Peastaabi asutamine.
28. nov. Eesti Vabadussõja algus. Lahingud Narva all ja linna langemine N.-Vene vägede kätte.
29. nov. Eesti Töörahva Kommuuna (Eesti sotsialistliku nõukogude-vabariigi) väljakuulutamine Narvas N.-Venest sissetunginud eesti enamlaste poolt. Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine Eestis, algusega 1. dets.
30. nov. Meie vägede asumine Oru jaama - Konju - Künnapõhja joonele.
1. dets. Meie esimene soomusrong jõudis rindele.
3. dets. Meie 4. polgu osade ja soomusrongi nr. 1 vastupealetung Vaivarale.
4. dets. Kokkupõrge Eestisse sissetunginud N.-Vene vägede ja Saksa okupatsioonivägede vahel Vastseliina juures.
6. dets. Eesti Ajutise Valitsuse leping Vene valgete Põhjakorpusega sõjalise koostöö asjas N.-Vene vastu.
7. dets. Vasknarva langemine. 3. polgu ja Võrumaa kaitseliidu osade esimene kokkupõrge lõunarindel punaste läti küttidega Nõnovas, Võru lähedal.
8. dets. Meie väed taanduvad Jõhvist. Võru langemine. I brigaadi moodustamine meie lõunarindel. "Ühistöö" asutamine. Eesti Töörahva Kommuunat tunnistab Vene Rahvakomissaride Nõukogu.
12. dets. Inglise laevastiku saabumine Tallinna reidile. 1. diviisi staabi jõudmine Viru rindele.
13. dets. Meie 3. polgu taandumine Puka rajooni.
14. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Operatiivstaabi ülemaks.
16. dets. Rakvere langemine.
17. dets. Enamlaste poolt organiseeritud tänavarahutused Tallinnas. Asutati sisekaitseülema ametikoht. Eesti esindus asus Tallinnast teele Pariisi rahukonverentsile. Valga langeb läti punaste küttide kätte.
18. dets. Kõnnu küla ja Torma mõisa langemine Mustvee - Jõgeva suunal.
21. dets. Tartu mahajätmine meie vägede poolt.
22. dets. Rakke ja Vägeva jaama mahajätmine meie vägede poolt.
23. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Eesti Abistamise Peatoimkonna vahel Soome vabatahtlike Eestisse tuleku asjas. Meie laevastiku operatsioon Kunda all. Kokkupõrge meie 6. polgu osade ja taanduvate Saksa okupatsioonivägede vahel Pärnumaal Punapargi juures.
24. dets. Meie väed jätavad maha Tapa. Meie 2. diviisi moodustamine.
26. dets. Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja "Spartak", mis nimetati ümber "Vambolaks".
27. dets. Mõisaküla mahajätmine meie vägede poolt.
Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja "Avtroil", mis nimetati ümber "Lennukiks".
30. dets. Esimesed Soome vabatahtlikud jõudsid Tallinna. Soome vabatahtlikud ja Narva kooliõpilased tungisid Narva. Pariisi rahukonverentsi algus.

1919. aasta

1. jaan. Tõrva langemine.
2. jaan. Meie vägede üldise taandumise lõpp ja murdelahingute algus.
3. jaan. Lahing Valkla mõisa all ja Salmistu vallutamine. Priske vallutamine. Riia langemine punaste läti küttide kätte.
4. jaan. Arudevahe (Kehra) lahing. Vetla lahing. Aidu lahing.
6. jaan. Öötla mõisa vallutamine. Kärstna ja Taagepera mõisa vallutamine.
7. jaan. Meie üldise vastupealetungi algus Viru rindel.
8. jaan. Meie dessantosad maabusid Loksal.
9. jaan. Tapa vallutamine. Jõgeva vallutamine.
11. jaan. Kunda vallutamine meie laevastiku dessantosade poalt.
12. jaan. Rakvere vallutamine.
14. jaan. Tartu vallutamine.
16. jaan. Vasknarva ja Jõhvi vallutamine.
17. jaan. Meie laevastiku dessant Utria all.
18. jaan. Laagna lahing.
19. jaan. Narva vallutamine.
23. jaan. Krivasoo  (Kriuša)  vallutamine.
25. jaan. Rõngu ja Puka vallutamine.
27. jaan. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja major C. A. Mothanderi vahel rootsi vabatahtlike Eestisse tulekuks.
30. jaan. Helme mõisa ja Tõrva vallutamine. Lahing Tüleoru juures Tartu - Võru suunal.
31. jaan. Paju lahing.
Tuderna raudteesilla ja Orava mõisa vallutamine.
1. veebr. Valga vallutamine. Võru vallutamine.
4. veebr. Petseri vallutamine.
8. veebr. Maapäeva Vanematekogu ja Asutava Kogu valimiste peakomitee ühine otsus Asutava Kogu kokkukutsumiseks 23. apr. 1919.
10. veebr. Välisminister J. Poska esitas Pariisi rahukonverentsil märgukirja, paludes tunnustada Eesti iseseisvust.
14. veebr. Heinaste vallutamine. Salatsi alevi vallutamine. Irboskajaama vallutamine.
16. veebr. Heinaste langemine.
16.-22. veebr. Saaremaa mäss.
18. veebr. Läti abistamise lepingu allakirjutamine Tallinnas.
20. veebr. Soomusrongide divisjoni moodustamine.
21. veebr. Marienburgi vallutamine.
22. veebr. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Vasknarva, Krivasoo. Narva ja Riigi küla juures. Salatsi alevi langemine.
23. veebr. Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi moodustamine.
24. veebr. Ajutise Valitsuse otsus asutada aumärk "Vabaduse Rist" iseseisvus-ja vabadusvõitlustes osutatud teenete tunnustuseks. Eesti Punase Risti organisatsiooni asutamine.
28. veebr. Marienburgi langemine.
11. märts. Petseri langemine.
14. märts. Meie vastupealetungi algus Pihkva ja Marienburgi suunas.
17. märts. Vaenlase üldine pealetung meie 2. diviisi rindel.
26. märts. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee vahel Ingeri väeosade formeerimiseks.
27. märts. 3.diviisi moodustamine.
29. märts. Petseri lõplik vallutamine.
4. apr. Taani vabatahtlike kompanii Tallinna jõudmine.
5.-7. apr. Asutava Kogu valimised.
16. apr. K. Ulmanise valitsuse kukutamine Landeswehr'i poolt Lätis ja asendamine A. Niedra valitsusega.
17. apr. N.-Vene vägede pealetungi algus Võru suunas.
22. apr. Meie 2. diviisi vastupealetungi algus Võru - Marienburgi suunas.
23. apr. Eesti Asutava Kogu avamine Tallinnas.
25. apr. Ruhja ja Pikksaare langemine. Meie vastupealetung Rõuge suunas. N.-Vene vägede pealetung Irboska ja
Petseri suunas. Narva Joaoru linnaosa põlemine N.-Vene vägede suurtükitule tagajärjel.
1. mai. Ruhja vallutamine.
8.-17. mai. N.-Vene vägede üldine pealetung meie 2. diviisi rindel Rõuge ümbruses.
9. mai. Asutava Kogu poolt moodustatud esimese Vabariigi Valitsuse ametisseastumine.
13. mai. Vene valgete Põhjakorpuse pealetungi algus Petrogradi suunas.
15. mai. Meie laevastiku dessant Luuga jõe suudmes. Põhjakorpus vallutab Oudova.
17. mai. Jamburgi vallutamine meie ja Põhjakorpuse väeosade poolt. Meie laevastiku dessant Kaporje lahes Peipija sadamas.
19. mai. Asutava Kogu seletus Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest.
20. mai. Raskopeli vallutamine meie Peipsi laevastiku poolt.
22. mai. Riia vallutamine Landeswehr'i ja Rauddiviisi poolt koos Lõuna-Läti brigaadiga.
24. mai. Meie vägede pealetungi algus Põhja-Läti vabastamiseks. Meie pealetungi algus Pihkva suunas. Irboska ja Pangevitsa vallutamine.
25. mai. Stakelni alevi ja jaama vallutamine. Pihkva vallutamine.
26. mai. Volmari vallutamine.
27. mai. Lemsalu vallutamine. Meie pealetungi algus Marienburgi -Jakobstadti suunas. Laura vallutamine.
28. mai. Marienburgi vallutamine.
29. mai. Smiltene vallutamine.
31. mai. Võnnu linna vallutamine. Alt-Schwaneburgi vallutamine.
4. juuni. Asutava Kogu poolt võeti vastu "Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord".
5. juuni. Sõjategevuse algus Landeswehri'ga. Kreuzburgi ja Jakobstadti vallutamine. 8. juuni. Võnnu langemine Landeswehr'i kätte.
10. juuni. Vaherahu sõlmimine Landeswehriga.
13. juuni. Põhja-Läti maakondade esindajate palve meie valitsusele sõjalise toetuse jätkamise asjas.
14. juuni. Krasnaja Gorka fordi vallutamine ingerlaste poolt.
19. juuni. Rauddiviisi eelosad alustasid pealetungi ja vallutasid Vidriži mõisa. Meie sõjavägede ülemjuhataja loobumine Vene Põhjakorpuse juhtimisest. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Põhjakorpusele Petrogradi all.
20. juuni. Rauddiviisi tiivakaitse purustamine meie vägede poolt Lemsalu all. Roopa alevi langemine.
21. juuni. Loode lahing. Skangali ja Stürzenhofi mõisa langemine.
22. juuni. Maie vägede üldise pealetungi algus Võnnu all.
23. juuni. Võnnu ja Roopa vallutamine.
24. juuni. Segewoldi vallutamine.
27. juuni. Rodenpoisi jaama vallutamine. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse uuesti võimuletulek Liibavis.
28. juuni. Versailles' rahulepingu allakirjutamine.
30. juuni. Ringenbergi mõisa vallutamine.
1. juuli. Väina jõe suudme — Kiši ja Jägeli järve joone vallutamine meie vägede poolt. Vene valgete Põhjakorpus nimetatakse ümber Loode- ehk Põhjalääne-armeeks.
3. juuli. Lepingu sõlmimine Strasden-hofis sõjategevuse lõpetamiseks Eesti ja Landeswehr'i ning Saksa vägede vahel.
8. juuli. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse tulek Riiga.
12. juuli. Meie väeosade asumine Ingeri järvede joone kaitsmisele.
8.-18. juuli. N.-Vene 15. armee ebaõnnestunud vastupealetung Pihkva vallutamiseks.
18.-26. juuli. 2. diviisi ja Soomusrongide divisjoni pealetung Ostrovi. Porhovi ja Luuga suunas.
4. aug. Jamburgi mahajätmine Loodearmee poolt.
4.-11. aug. 1. diviisi kaitselahingud Narva peale suunatud N.-Vene 6. diviisi peajõududega Luuga jõe ääres Batrakovski oja, Aleksandrovskaja Gorka ja Kalmotka rajoonis.
11. aug. Loode-Vene valitsuse moodustamine Tallinnas. Loode-Vene valitsuse deklaratsioon Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta.
22. aug. Soomusrongide divisjoni ümbernimetamine Soomusrongide diviisiks.
25. aug. Pihkva mahajätmine meie vägede poolt ja asumine Irboska kindlustatud positsioonile.
26. aug. Nõupidamine Riias Loodearmee Petrogradi-pealetungi toetamise asjas Balli riikide poolt.
31. aug. N.-Vene väliskomissar G. Tšitšerini rahuettepanek Eestile ("Tallinna Valitsusele").
14.-15. sept. Balti riikide, esimene konverents Tallinnas.
15. sept. Eesti. Läti ja Leedu sõjaväejuhtide nõupidamine Tallinnas kindr.-m. J. Laidoneri eesistumisel.
16.-18. sept. Eesti ja N.-Vene vahelised rahuläbirääkimised Pihkvas.
26. sept. Saksa riigikaitseministri käsk Saksa vägede lahkumiseks Baltimailt.
28. sept. Loodearmee pealetungi algus Strugi - Belaja suunas.
29. sept. - 1. okt. Balti riikide teine konverents Tartus.
4. okt. Balti riikide ühine ettepanek N.-Venele alata rahuläbirääkimisi.
8. okt. Algas Bermondt-Avalovi vägede kallaletung Riiale. Läti palus Eestilt sõjalist abi Bermondt-Avalovi vägede vastu.
10. okt. Maaseaduse vastuvõtmine Asutava Kogu poolt. Eesti soomusrongide jõudmine Riiga lätlaste abistamiseks Bermondt-Avalovi vägede vastu. Algas Loodearmee üldine pealetung Petrogradile.
11.-13. okt. Meie vägede esimene, sügisene pealetung Pihkva suunas.
13. okt. Luuga linna vallutamine Loodearmee poolt.
13.-14. okt. Meie dessandi maabumine Kaporje lahes Peipija sadamas.
14. okt. Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi fordi ning mereranna pommitamine meie ja Inglise laevastiku poolt.
16. okt. Gatšina vallutamine Loodearmee poolt.
17.-19. okt. Meie vägede teine sügisene pealetung Pihkva suunas.
21. okt. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Petrogradi all.
27. okt. Gostilitsõ küla vallutamine. Krasnaja Gorka tulistamine meie ja Inglise laevastiku poolt. Meie vägede üldine pealetung Krasnaja Gorka fordile.
29. okt.-4. nov. Meie vägede pealetung Põtalovo ja Ostrovi suunas.
I. nov. Luuga linna langemine N.-Vene vägede kätte.
5.-6. nov. Meie vägede kolmas sügisene pealetung Pihkva suunas.
9. nov. Baiti riikide kolmas konverents Tartus.
II. nov. N.-Vene vägede kallaletungide algus meie positsioonidele Ingeri järvede joonel. Vabariigi Valitsuse otsus Loodearmee desarmeerimise kohta tema tulekul Eesti territooriumile.
14. nov. Jamburgi langemine.
16.-30. nov. N.-Vene vägede ägedad kallaletungid Viru rindel.
17. nov. Läbirääkimised N.-Venega Tartus pantvangide vahetamise asjas.
18. nov. Vabariigi Valitsuse uue (teise) koosseisu ametisseastumine.
19. nov. Vabariigi Valitsuse otsus alata N.-Venega rahuläbirääkimisi.
21.-24. nov. Meie vägede tagasitõmbumine Luuga jõe alamjooksult Fedorovka - Kallivere - Karostelli - Saarküla joonele.
22. nov. Meie taandumine Batrakovski oja - Aleksandrovskaja Gorka joonelt Annenskaja - Dubrovka - Sala joonele.
1. dets. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamine.
5. dets. Eesti - N.-Vene rahukonverentsi esimene koosolek Tartus.
7.-9. dets. N.-Vene vägede läbimurde likvideerimine Sassika ja Uusna rajoonis.
7.-20. dets. Ägedad kaitselahingud pealetungiva vaenlasega Viru rindel.
8. dets. Leiti langenud 11. punase kütipolgu pataljoniülema Schunderevi juurest juutide nn. 1919.a protokoll.
9. dets. Krivasoo langemine.
9.-12. dets. Ägedad kaitselahingud Salaja Koškino küla juures.
14. dets. Meie 3. diviis andis üle tema kaitsta olnud rinde Läti idapiiril Ostroveti mõisa - Berezka küla joonel Läti vägedele. Suur-Žerdjanka küla langemine Viru rindel. N.-Vene vägede kallaletungide tagasilöömine Dubrovka küla ees.
15. dets. Ust-Žerdjanka küla langemine.
16. dets. Vabariigi Valitsuse märgukiri liitriikide ülemnõukogule Loodearmee likvideerimise asjas.
16.-17. dets. Kõrgesoo lahingud ja Vääska läbimurde likvideerimine.
17. dets. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Dubrovka - Sala - Koškino joonel. Koškino küla langemine. Sala küla langemine ja taasvallutamine. Vaenlase äge kallaletung Orlõ ja Fedorovka külale.
20.-22. dets. Kaitselahingud Viru rindel pealetungiva vaenlasega.
28.-30. dets. Vaenlase viimsed ägedad kallaletungid Viru rindel Pljussa silla. Sala, Fedorovka ja Karostelli küla rajoonis.
31. dets. Vaherahulepingu allakirjutamine Eesti ja N.-Vene vahel Tartu rahukonverentsil.

1920. aasta

3. jaan. Vaherahu jõustumine Eesti ja N.-Vene vahel kell 10.30.
15, jaan. Balti riikide neljas konverents Helsingis.
2. veebr. Rahulepingu allakirjutamine Eesti Vabariigi ja N.-Vene vahel Tartus kell 00.45.
13. veebr. Asutav Kogu ratifitseeris Tartu rahulepingu Eesti ja N.-Vene vahel.
26. veebr. Sõjaväe demobilisatsiooni algus.
20. märts. Vabariigi Valitsus otsustas kaotada sõjavägede ülemjuhataja instituudi.
21. mai. Sõjaväe demobilisatsiooni 1. järgu lõpp.
15. juuni. Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse.

1921. aasta

26. jaan. Lääne-Euroopa liitriigid tunnustasid Eestit de jure.
22. sept. Eesti võeti vastu Rahvasteliidu liikmeks.


Vabadussõja rinnete kaart.
Eestlased vabastasid Pihkva ja pidasid seal uhke võiduparaadi. Pihkvalased olid pisarateni liigutatud, õnnistasid ja tänasid Eesti vägesid nende kommunistide hirmuvalitsemise alt vabastamise eest.

Помощь Эстонии.
Изъ освободителей г. Пскова первыми вошли въ городъ войска Эстонской республики, радостно встреченные всем населением. Полковникъ Булакъ-Балаховичъ въ это время отгонялъ коммунистические полки къ северу отъ Пскова, не давая имъ отступить на городъ и спасая тъмъ население отъ послъднихъ кровавых насилий.
Услуга сыновъ эстонскаго народа освобождаюшемуся русскому народу останется навсегда въ нашей памяти.
Горячая благодарность наша не ограничится словами. Къ этому мы хорошо помнимъ помощь, оказанную эстонскимъ правительствомъ Съверной русской армии во время ея формирования и до последнего момента.
Да будетъ и впредь русская дружба съ эстонскимъ народомъ действительной и искренний.
Крепко пожимаемъ руки героямъ эстонскаго народа, находящимся сейчасъ на защитъ Пскова.

"Новая Россия". Псков. 31 мая 1919 г.




Johan Pitka:

„Meie Vabadussõda oli meie rahva sitkuse, kanguse ja vabadusiha avaldus. Julged teod ei sündinud mitte paberite, käskude ega tagalas asuvate staapide korraldusel, vaid iga rindemehe omaalgatusest ja teadlikust isetegevusest. Ainult nii võisime teha tegusid maal ja merel, Narva ja Pihkva all, Võnnu ja Riia all. Pean ütlema, et harva leidub ka niisugust ülemjuhatajat, nagu me seda õnneks kindral Laidoneri isikus leidsime. Tema mõistis ja oskas hinnata rahva, eriti sõjaväe isetegevuse suurt tähtsust.”


Vabadussõja kaart (O.Soans, 1992)
Picture
Eesti Ajutise Valitsuse teade Vabadussõja algusest.
Picture
Tulevane EVL-i juht, sõjaminister Andres Larka ja peaminister J. Poska kutsuvad kokku Eesti Rahvaväe!
Picture
Eesti Vabariigi Eestimaa Päästmise Komitee käsk nr 1.
Picture
Päevakäsk kõigile Eesti sõjaväelastele. 28. II. 1918. Eesti Sõjaväe ülem A. Larka ja Staabi ülem A. Tõnisson.
Picture
Päevakäsk 1. Eesti Diviisile. 28. II. 1918. Eesti Sõjaväe ülem A. Larka ja Staabi ülem N. Reek.
Läti Punaste Küttide ja Vabadussõja aegne Punaarmee juht lätlane Jukums Vācietis. Läti kütid olid Lenini ainsad ustavad jõud revolutsiooni kriitilisel ajal ja aitasid kommunistid võimule. Ka Vabadussõja ajal olid lätlased ühed vihasemad vastased Eesti vägedele (koos teiste Punaarmee üksustega, nagu Muistse Vabadussõja ajal koos saksa rüütlitega). Läti tunnistas viimaste seas ka Eesti iseseisvust.
Värbamisplakatid (1918). PS! Jääb küll arusaamatuks, miks eestlasi ristleja "Aurora"ga Vabadussõtta kutsuti?
Vabadussõjaaegne Sõjavägede Ülemjuhataja k-mj. Johan Laidoner ja Ülemjuhataja staabiülem Jaan Soots.
_Eesti mereväe, soomusrongide ja Kaitseliidu looja, viitseadmiral, poliitik ja EVL-liige Sir Johan Pitka. Tuli 1944 sügisel Soomest Eestisse Eesti armeed looma ja Punaarmee vastu võitlema. Jäi 1944 kadunuks. (Loe: estonica.org)
Picture
Vabadussõja üks tuntumaid väejuhte Julius Kuperjanov (1894-1919)
NB! Tema esiisa kutsuti Kupperi (talu) Jaaniks. Vene ametnikud panid selle järgi perekonnanimeks Kuperjanov.
Picture
Karl Parts ja Anton Irv veel tsaariarmee mundreis. Kaks Eesti juhtivat soomusrongide divisioni juhti.
Kuperjanovlased ja soomusrongid - need moodustasid Vabadussõja tugevaima lõõgiüksuse.
_Soomusrong "Kapten Irv" Vabadussõjas.
Picture
Scoutspataljoni õppursõdur Vabadussõja päevilt. Mütsil Eesti kokard ja Scoutspataljoni mütsimärk.
_31. mai 1919 Pihkvas. Laidoner, Parts, Põdder, Masing ja Bulak-Balahhovitš.
Saksa, prantsuse ja inglise kiivriga Eesti mehed Vabadussõjas. Varustus oli üsna kirju, eriti sõja alguses.
Kuigi naised teenisid Vabadussõja ajal kangelaslikult enamasti halastajaõdedena, oli ka neid, kes eesliinile kippusid. Üheks selliseks  vähestest Vabadusristi saanud naistest oli Anna Vares, kes soomusrongil teenis Peeter Ronk'ina.
Landeswehr'i vögede juht kindralmajor
Rüdiger Graf von der Goltz suunas need Eesti, mitte Punaarmee vastu, nagu tal oli Liitlastega kokku lepitud. Mii ei saanud temast Eestis ka sellist liitlast, nagu ta oli Eeslneval olnud Soomes, vabastades selle eesotsas Helsingiga punastest.
Picture
V. d. Goltz 1918. a Soomes. Seinal Napoleoni pilt!
Vabadussõja aegne karikatuur punajuut Trotskist ja valgetest (Meie Mats. 1919). Juutide ja kommunismi seos oli teada.
8. dets. leiti langenud 11. punase kütipolgu pataljoniülema Schunderevi juurest juutide nn. 1919.a protokoll.
Allkirjad Tartu rahulepingul (1920).
See on verega välja teenitud Eesti Vabariigi sünnitunnistus, mille kaasaegsed poliitikud on kahjuks vanapaberiks taandanud.

Punaste veretõõd Eestis!
**********************
Eesti armee läks Lätile appi ja tõi lätlastele vabaduse. Eestlased organiseerisid Läti sõjaväe. Seda pole lätlased kunagi tahtnud eriti tunnistada.
Koos Vene valgete Loodearmeega läks Eesti armee Petrogradi vallutama. Koos Eesti ja Soome armeega oleks Petrograd langenud ja kommunistide lõpp oleks ligi olnud. Eestlased panustasid siiski minimaalselt, sest valged keeldusid "Eesti kubermangule" isesisvust andmast. Sellega olid šhovinistlikud Vene valged mänginud maha igasuguse võimaluse Venemaa kommunismist päästmiseks.



Picture
Ülemelitnant Julius Kuperjanov langes Paju lahingus.

Vabadusrist

Vabadusrist (algne ametlik nimetus Vabaduse Rist; lühend VR) on Eesti Vabariigi sõjaline autasu, mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega 3. märtsil 1919 (hilisema seaduse kohaselt on asutamisaeg 24. veebruar 1919). Vabadusristi autasul on kolm liiki:

* sõjateenete eest (I liik)
* isikliku vapruse eest (II liik)
* tsiviilteenete eest (III liik).

Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks. Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle kavalerile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a. 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest.

Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 19. juunil 1925. Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest.

Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna osadele isikutele anti ka mitu vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka Verdun'i linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Välja antud vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest esimest järku Vabadusristi välja ei antud. I liigi esimese järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas Albert I, Taani kuningas Christian X, Suurbritannia kuningas George V ja Itaalia peaminister Benito Mussolini. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.

Kolm vabadusristi on antud üheksale Vabadusristi kavalerile (Karl Parts (postuumselt), Anton Irv (postuumselt), Julius Kuperjanov (postuumselt), Oskar Luiga (EVL liige), Nikolai Reek, Johan Schmidt (surn. 02.02.1931), Aleksander Seiman (EVL liige), Jaan Klaar (EVL liige) , Eduard Neps (EVL liige). 


Picture
Vabadussõja mälestusmedal

Eesti Vabadussõja mälestusmärk (asutatud 14. detsembril 1920) on Vabadussõjas osalenutele antud mälestusmedal.

II. Märgi kirjeldus.
1918–1920 a. Eesti vabadussõja mälestusmärk on ümmargune prongsist raha, mille raadius 14 m/m. ja paksus 1,4 m/m.
Märgi esimesel poolel on:
Eesplaanil: paremal pool keskel mees – sõduri riietes, raudmüts peas, püss pea väljasirutatud kätes. Mehe kuju katab umbes 1/5 märgi eesküljest. Pahemal pool veidi tagapool – istub naine rukkivihkude peal, – tema ümber kolm last, neist hoiab üks ema seljatagant, käsi ema õlal, teine toetab ema vastu, – teda hoiab ema käega ümbert kinni, kolmas püsti ema ees.
Tagaplaanil: paremal pool mehe tagant paistab rukkipõld, üsna taga kaugel vabrik suitseva korstnaga ja kirikutorn.
Põllu ja tagumise pildi vahelisel tühjal ruumil kiri: “Kodu kaitseks”.
Pahemal pool – ühekordne elumaja suitseva korstnaga ja puulatv.
Märgi tagumisel poolel on:
Üleval keskel: “1918–1920.” All ja mõlemal küljel äärel kunni 2/3kõrgust kokku pandud linti pealkirjaga: “Eesti Vabadus sõja mälestuseks”. Pahema poole keskel – alt keskelt kunni üles loorberipuu oks. Märgi keskel kaks ristipandud mõõka.
Picture
Picture
Haavata saanutele lisandus lips.


Eestlane olen ja eestlaseks jään

Tuhat korda kas või alata
tuhat aastat tõusu mitte luigelend
oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.

Tuhat kõuehäälset küsijat
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.

Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.

Mm... jah, just nõnda vabalt vaarisa moodi.
Nende mehiste meeste moodi.

Raiugu nad meid kasvõi tükkideks – see tükk, kuhu suu jääb, ütleb ikka: „Eestlane olen ja eestlaseks jään!“


Allikad: "Eesti Vabadussõda I-II", Vikipeedia, Rahvusarhiiv, wehrmacht.pri.ee/foorum, rr.ee,
Flag Counter
© 2008 vapsid.weebly.com ✠ EESTIMAA SU MEHEMEEL, POLE MITTE SURNUD VEEL! ✠ KIRJUTA KOMMENTAAR! LOE KOMMENTAARE! ✠ Poliitikud tulevad ja lähevad - Eestimaa jääb! Peab jääma! Kõik Eesti heaks! ✠ IN ENGLISH