Artur Sirk - märter. EVL-i tegelik juht ja eestvedaja Artur Sirk (25.09.1900 - 02.08.1937) Sünnist kuni Vabadussõja lõpuni Artur-Johann Sirk sündis 25. septembril 1900. aastal Järvamaal Lehtse vallas Pruuna külas Sepa talus taluomaniku Johan Sirki kuuenda lapse ja ainsa pojana. Kokku oli peres kaheksa last: 6 tütart ja 2 poega. Artur Sirki vanemad olid Järvamaale tulnud Virumaalt Ahtust 19. sajandi lõpul. Samas külas oli 15 aastat varem lõppenud eelmise suure Eesti "rahvaliigutaja" – prohvet Maltsvelti maine teekond. Artur Sirk õppis Pruuna külakoolis (1908-11), Ambla Haridusseltsi koolis (1911-14), Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis (1914-16) ja Tallinna Peetri Reaalkoolis (1916-19). Reaalkooli lõpuklassi õpilasena astus Artur Sirk Vabadussõja alguspäevil vabatahtlikuna Tallinna kooliõpilaste roodu, kust asus teenistusse "Lr. Sr. Nr. 2" (Laiarööplelise Soomusrongi Nr. 2) peale. Soomusrongi nr.2 nimetati koolipoiste rongiks, sest suurem osa meestest olidki kooliõpilased. Soomusrong nr.2 ehitati Tallinnas jaan.1918. Soomusronglaste idee tuli J. Pitkalt, kes kasutas ära tühjad vaguniplatvormid ja sakslastest maha jäänud, tarvitamiskõlbmatuks muutunud sõjavarustuse osi ning relvi, tegi need oma töökojas korda ja soomusrong nr.2 oli 1918. aastal valmis. Algul piirdus rongi pikkus 10 vaguniga, aga lõpuks oli üle 20 platvormi ja vaguni. Suurtükiplatvorm-vagun kolmetollise suurtükiga ja selle järel kuulipildujavagunid 12 kuulipildujaga rongi ühes otsas ja samasugune teises ning keskel vagunid meeste magamiskohtadega. Vaguni keskel oli väike raudahi ja supirong külastas regulaarselt soomusrongi, nii et elu oli talutav. Osa vaguneid olevat olnud liivakottidega kuulikindlaks tehtud, kuid kogu Vabadussõja jooksul ei ole juhtunud, et oleks rongi tulistatud. Aga sõda käis ikkagi metsas ja soos ja mõisate juures. Ta tegi kaasa taandumise Tapa alt Kehrani, murdelahingud Aegviidu ruumis ja pealetungi üle Tapa, Tartu ja Valga Petserini. Viimane lahing enne Tartut peeti Tähtvere mõisa väljadel. Mõisast raudteeni viiva tee joonele koondasid enamlased kaks Läti roodu, mida toetasid suurtükid. Et soomusrongid olid lõhutud raudtee tõttu sunnitud peatuma lahingupaigast eemal, langes võitluse pearaskus dessantüksustele ja partisanidele. Ilmasõja kogemustega lätlased osutasid kangekaelset vastupanu, klammerdudes tugevasti oma positsioonide külge. Lahingu tulemuse otsustas alles soomusrongide saabumine. Kell 12 jõudsid esimesed dessandisalgad Tartusse, peagi järgnesid neile ka soomusrongid ning piki tollast Tallinna-Tartu maanteed liikunud kuperjanovlased. Kella viieks õhtul saabus ka viimane partisanide rood, mis oli alustanud pealetungi Kärevere piirkonnast. Mõnel pool linnas oli veel üksikuid lühiajalisi tulevahetusi, kuid vähegi märkimisväärset vastupanu polnud. Pärast võitu kerkisid linna kohale sinimustvalged trikoloorid. Raekoja torni tõmbas selle kapten Oskar Luiga oma meestega, ülikooli peahoonele heiskasid lipu alamkapten Jüri Ratassepp ja tulevane vabadussõjalaste karismaatiline liider õppursõdur Artur Sirk. Alles märtsis 1919 koondati õppursõdurid Tallinna kooliõpilaste pataljoni, kus sai võimalikuks haridustee jätkamine paralleelselt sõjalise väljaõppe ja garnisoniteenistuse kandmisega. Samal suvel sai Artur Sirk kätte Reaalkooli lõputunnistuse. Aprillis 1919 oli ta juba astunud Sõjakooli, mille esimese lennu lõpetas 3. augustil 1919 lipnikuna, et jätkata Vabadussõda ohvitserina. Ta määrati 3. jalaväepolgu 6. roodu. Selle ridades Marienburgi( Alüksne) ümbruses paistis Artur Sirk silma, ülendati alamleitnandiks ja sai II liigi 3. järgu Vabadusristi ühes rahalise autasu ja normaaltaluga. (Sulev Vahtre "Eesti ajalugu elulugudes : 101 tähtsat eestlast") Vabadusristi II liiki anti välja isikliku vapruse eest. Põhjus, miks Artur Sirgile annetati VR II.3. on kirja pandud järgnevalt: "30 detsembril 1919 aastal kui I pataljon Bekesta ja Gornostaevo külades kaitseliinil seisis, sai S i r k käsu 16 mehelise salgaga Kotleshi mõisa sihis opereeriva vaenlase seisukohtade ja jõu üle teateid muretseda. S i r k oma meestega vaenlase eelpostidest mööda roomates, jõudis Kotelshi-Ostrovi tee lahkmele, kus vaenlane ennast kindlustanud oli, tormas ilma kisa tegemata valve tõkkes olevale roodule kallale ja võttis nendest 34 vangi, teised vaenlase roodu mehed langesid kõik käsitsi võitluses. Tähendatud koht oli vaenlasele tähtis sellpärast, et sealt hää oli meie liikumiste ja tegemiste järgi valvata, ka oli ta meile hääks kallaletungimise operatsiooni algpunktiks." Soomusrongi nr 2 sõjateest loe lähemalt raamatust "Soomusrong nr 2 Vabadussõjas"  Soomusrong Nr 2 Vabadussõjas aastal 1919. (Foto: Eesti Filmiarhiiv) Tartu vallutamisele järgnenud päeva, soomusronglaste võigast leidu Tartu Krediitkassa keldris ning elu ratsakomandos meenutab soomusrongi nr 2 ratsakomando juht Villem Rakfeldt: "Juba Lehtses rääkis Artur Sirk mulle, et tema tahaks tulla ratsameeste hulka, kuna Ambla mehed kõik olid ju meie rongi ratsaluures. Sirk pidi kodust tooma hobuse, kuid seda ta vist ei saanud. Ent Tapal saime hobuseid sõjasaagiks. Ühe hobuse sai Sirk nüüd endale ja tuligi meie juurde. Pärast Tapa vallutamist sõitsid soomusrongid kohe edasi Tartusse, kuna meie rongi ratsanikest jäeti kümme meest Tapa komandandi käsutusse. Kuid varsti oli ka soomusrong nr 3 kohal ja kuna Luigal ratsaluurajaid polnud, käsutas ta meie rongi luurajad oma rongile, võttis meid kaasa, jättes Tapale maha ainult kaks meest. Nüüd sõitsime Tartu poole, meie rong oli aga siirdunud Kadrinasse. Meie ratsaluure liikus mõlemal pool raudteed ja meil oli tublisti tegemist punastega, et need raudteed meie ees ära ei lõhuks. Jõgeval saatsin kaks noort ratsameest - Kalause ja Kõöra - luurele. Kuid need sattusid oma ülesande täitmisel vangi. Neid oli paigutatud sealauta ja see lukustatud. Kuid poistel oli õnnestunud välja murda ja metsa põgeneda. Neid oli tagantjärele ägedalt tulistatud, kuid poisid jäänud õnnekombel siiski tabamata ja jõudsid nii terveina jälle meie juurde tagasi. Jõgevalt läksime soomusrongidega nr 1 ja nr 3 edasi Tartu peale. Mõni kilomeeter enne Tartut lahkusime rongilt ja hakkasime raudteest vasakul kätt Tartu peale liikuma. Punastele jõudsime alles Tartu Puusillal järele, kus neile tuld järele andsime. Kohalikud elanikud juhatasid meid kohe Krediitkassa keldri juurde, kus pidi vange hoitama. Meiega olid üheaegselt linna jõudnud ka Kuperjanovi ja soomusrongi nr 1 mehed. Ka need olid rutanud Krediitkassa keldri juurde. Selle ukse avanud, nägime hirmsat pilti: inimesed lamasid üksteise peal ja põrandal nirises veel soe veri, seinad olid täis kuuliauke, seintele oli pritsinud ajutükke koos juustega. Keldrist leidsime ka ühe haavatu, kes elas ja kellel oli mitu reiehaava. Ta oli haavatuna teiste alla langenud ja pääses niiviisi. Kapten Jüri Ratassepp kiirustas ülikooli peahoone poole Eesti lipuga, et see vardasse tõmmata. Ei tea, kust soomusrongi nr 3 dessandiülem leitnant Hans Mdekop selle lipu saanud oli? Artur Sirk ja mina kangutasime ülikooli ukse lahti ja Ratassepp ning Sirk läksid lippu vardasse viima. Varsti tuli Ratassepp rõõmust särava näoga tagasi ja ütles, et nüüd võivad soomusrongid jälle ühe haruldase võidu enda arvele kirjutada! Tartu raekoja ees läks aoomusrongi 3 ülem Oskar Luiga ägedalt tülli ühe tuntud Tartu tegelasega, kes Kesti sõdurite kohta oli tarvitanud väga halvustavaid väljendusi. Luigal oli juba karabiin pihus ja ta ähvardas mehe maha lasta, kuid keegi - vist oli see Hans Oldekop - tundis selle Tartu isanda ära ja hoidis Luiga tagasi. Nüüd oli ka meie rong Tartusse jõudnud ja Artur Sirk kutsuti rongile tagasi, kuna ma polnud küsinud Lepalt luba Tartu peale minekuks ega Artur Sirki kaasavõtmiseks - Ratassepp kuulus Ju esimesele rongile ja tema meid kaitsta ei saanud. Kuid see vahejuhtum lõppes teravusteta."
|
Tallinna Kooliõpilaste Roodu ülem teatab, et Artur Sirk ja teised on varustatud toidu ja tubakaga.
Tallinna Kooliõpilaste Roodu ülema poolt kinnitatud varustus, mis on antud junkur Artur Sirk'ile.
     
192?.a abiellusid A. Sirk ja Hilda-Irene Arnover (1903–1984).
1925.a olid nende peres kurvad jõulud, sest 26. detsembril suri sündides nende esimene tütar.
|
A. Sirk'i iseloomustused sõjaväe Teenistuse Lehelt.
Ülalt alla: 1923 ja 1924 aastast.
 Artur Sirk'i teenistuskäik. A. Sirk'i iseloomustus 1924. a teenistuslehelt: "ALAMLEITANANT SIRK ON ELURÕÕMSA JA KINDLA ISELOOMUGA. VÄGA KOHUSETRUU JA AUS. INITSIATIIVI JA ENERIAT TÖÖS KÜLLALT. HÄSTI DISTSIPLINEERITUD, MIDA TA KA OMA ALLUVATELT NÕUAB. RAHVAVÄELASTEGA ÜMBERKÄIMINE SEADUSLIK JA NENDEGA VAHEKORD HEA. RIIGI VARANDUSEGA KÄIB ÜMBER KOKKUHOIDLIKULT JA AUSASTI. TERVISLINE SEISUKORD HEA. VABADUSSÕJAS NÄITAS ÜLES VAHVUST JA ENESESALGAMIST. ÜLEÜLDINE KOKKUVÕTE - HEA. Pataljoni ülema kohusetäitja kapten Treimuth." |
  |
|
Ülikoolis ja tööl |
Üliõpilane Artur Sirk
(matrikli nr.2156) 
|
 Artur Sirk (keskel osaliselt varju all) ülikoolikaaslastega. |
 Kolm Vabadussõja kangelast: vasakult ltn. Johannes Soodla (VR II/2 ja II/3), ltn. Paul Hanson (VR II/3) ja ltn. Artur Sirk (VR II/3) 1923 a. manöövritel. |
A. Sirk (vasakul) pärast Vabadussõda allohvitserina töötades.
|
Vabadussõjalaste liikumine ja "Vaikiva ajastu" algus
|
Pärast ülikooli lõpetamist (1926 cum laude) eelistas Artur Sirk sõjaväelisele karjäärile advokaadipraksist. Enne vannutatud advokaatide "tsunfti" vastuvõtmist tuli tal nelja aasta jooksul teha läbi "õpipoisiaeg" Theodor Rõugu abina. T.Rõuk kujunes Artur Sirgi jaoks mitte ainult kutseoskuste õpetajaks, vaid ka poliitiliseks mentoriks, suunates ta vabadussõjaluse kaudu suurde poliitikasse.
1926 valiti Sirk Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu aseesimeheks, 1930 aga üleriigilise Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) juhatuse liikmeks. Veel aasta hiljem tõusis Sirk juhatuse abiesimeheks, kujunedes erukindral Andres Larka varjus vabadussõjalaste tegelikuks hingestajaks ja juhiks. Samal ajal muutus EVKL sõjaveteranide organisatsioonist poliitiliseks liikumiseks. Aastad 1931-33 olid vabadussõjalastele ja Artur Sirgule tegevusrohked. Kümned meeleavaldused, sajad kihutuskoosolekud, tuhanded nõupidamised, üha uued ajaleheartiklid ja lendlehed. Näis, et see aastatelt veel noor mees suudab olla korraga mitmes kohas ning lahendada mitut probleemi - tema energia oli lõpmatu. Rahva hulgas muutus ta ülipopulaarseks just tänu kõnemeheoskustele. Kogu vabadussõjalaste propaganda, mille hälli juures Artur Sirk seisis, erines silmapaistvalt seninähtust. Esinemismaneeris säilisid hoogsus ja rahvapärasus, kuid heideti kõrvale sellega pahatihti kaasnev vulgaarsus. |
|
 A. Sirk 1927 Kaitseliidu liikmena. |
1930. aastast alates oli Artur Sirk kõigi Eesti Vabadusõjalaste Liidu kongresside juhatajaid, tema juhtimisel viidi läbi ka Eesti 1920. aastast alates kehtinud põhiseaduse muutmine, mis andis riigijuhile suured võimupiirid ja raamistas teatavate mööndustega rahvaesinduse tegevuse. Eesti biograafilise leksikoni (EBL) 1940. aastal ilmunud täiendusköites öeldakse Artur Sirki kohta (EBL-i täiendusköide ilmus niinimetatud vaikival ajastul ehk valitsusvõimude poolt tsenseeritult): "Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu mõnekümnemehelisest grupist Põhiseaduse parandamise tähe all tormi-iili taoliselt kasvanud ja üleelatud mas-siliikumine on Artur Sirki juhtimisel jätnud Eesti ajalukku sügavaid jälgi. Nii on ta põhjustanud senisel kujul kehtinud demokraatliku korra laostumise, andnud aga ühtlasi tõuke uute vormide otsimisele ja nende proovimisele." Loe ka: Tulemused. (Artur Sirk 1932. aasta valimistest)
1933. aasta oktoobris saavutasid vabadussõjalased hiilgava võidu kolmandal rahvahääletusel, kus rahva enamus hääletas vabadussõjalaste Põhiseaduse poolt. Sellele põhiseaduse eelnõule on hiljem ette heidetud, et see olevat sillutanud tee Pätsi diktatuurile. Nii see ei olnud. Vabadussõjalaste põhiseadus erines vähe eelnenud erakondade endi põhiseaduse kavadest (1933), mida rahvas ei toetanud. Vabadussõjalaste põhiseadus vähendas erakondade võimutsemist ja andis rohkem võimu presidendile (USA mudel). Ei mingit autokraatiat, fašismi jms., millega erakondlased ja kommud-sotsid rahvast hirmutasid. «Oktoobrivõidu» järgselt otsustasid vabadussõjalased jätkata poliitilise jõuna ning esitada omapoolsed kandidaadid tulevastele Riigikogu valimistele. Taas oli Artur Sirk võitluse esiridades - ta oli liidu keskjuhatuse aseesimees, nõukogu aseesimees, peastaabi ja selle propagandaosakonna ülem, ülemaalise valimisaktsiooni üldjuht, Tallinna osakonna esimees. Tema õlule langes suurem osa organiseerimistöö koormast ja vastutusest. |
 Karismaatiline kõnemees Artur Sirk. (Pilt:ERM) |
1934. a. aprillikuus toimuma pidanud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. (Sirk ei saanud kandideerida, sest riigivanema kandidaadi vanusepiirang algas 40 eluaastast.) Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johan Laidoneri eriti tema majandustegevuse kriitika. Riigivanema valimistele eelnenud toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51% (52 436 allkirja), Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Seega Larka sai toetusalkirju rohkem kui ülejäänud vastaskandisaadid kokku.
Kui ilmnes, et Riigivanema kandidaatide ülesseadmisel ja soovitusallkirjade andmisel ilmnes vabadussõjalaste kandidaadi, kindral A. Larka kaheldamatu valimine Eesti riigipeaks (kes omakorda oleks A. Sirk'i määranud vabadussõjalaste valitsuse peaministriks), jättes kõrvale Pätsi, Laidoneri ja sotsialistide kandidaadi A. Rei, hakkasid vastaskandidaadid hauduma riigipöörde ehk oma võimu kindlustamise plaane. Vestluses sotside juhi A. Rei'ga oli K. Päts muuhulgas A. Sirk'i kohta öelnud nii: "Või see poisike tahab juhtida riiki, mille meie oleme loonud!?". Huvitav, kas Eesti Vabariigile otsustaval hetkel relvastatud abikäe osutanud koolipoisid polnudki need, kes reaalselt Eesti riiki lõid? On ju isegi Laidoner hiljem meenutanud, et suurim teene mille õppursõdurid Eesti Vabariigi heaks tegid, on see, et nad andsid usu võidu võimalikkusesse. Vanem generatsioon oma pragmaatilise ja realistliku maailmavaatega oli ju tol ajal kaunis pessimistlik võitluse ja veel enam võidu suhtes Venemaa vastu. Teravas valimiseelses võitluses saabus 12. märts 1934, mil salasobingu sõlminud Konstantin Päts ja Johan Laidoner teostasid (sotside heakskiidul) sõjaväelise riigipöörde, kehtestasid kaitseseisukorra, keelustasid vabadussõjalaste tegevuse ning lasksid arreteerida kõik EVL liidrid. Artur Sirk'i selja taga sulgusid vanglauksed. Loe lisaks: Kirjavahetus Eesti välisesindustega Artur Sirk'i üle. "Vaba Maa" Sirk'i põgenemisest. |
A. Sirk'i vahistamine
Loe lisaks: www.patarei.org
|
Artur Sirk'i tervise kiire ja müstiline halvenemine Keskvanglas  11. nov. - haige ära jooksnud! |
 Üllatav on lugeda seda Sirki tervisekaarti Keskvanglast. Uskumatu, et inimene nii kiiresti nii tohutult haigeks jääb. Äsjane noor ja üsnagi hea tervisega energiline mees muutub tundmatuseni (kui uskuda seda mis on kirjas).
Oletan, et nagu Balduin Dunkeli puhul, kes suri Keskvanglas, saamata palutud arsti, ja kelle arstist vend leidis lahkamisel B. Dunkeli kehast arseenikumi jälgi, oli Sirki tervise halvenemises süüdi samuti mürgitamine. Dunkel muide olevat ülekuulamisel Laidoneri endaga käsikähmlusse astunud. Mis siis imestada, kui sellele järgneb karm kättemaks. Laidoner oli ennegi juba süütuid mahalaskmisele saatnud (Vabadussõja ajal kommuniste, 1924 mässu ajal 3 süütut ajateenijat, kes pahaimamatult mässajate käes olevasse hoonesse sisenesid. Meenutame kasvõi Laidoneri hobust ja poega. Millegist eriti tervemõistuslikust need lood ei kõnele. Pigem liigjõhkrast ja uhkest iseloomust. Kahjuks). Näteks selle peale, et Tomingas palus oma kirjas Laidonerilt, et see meenutaks, kuidas ta Lidoneri naise ema ja poja Venemaalt tagasi tõi ja aitaks nüüd teda - selle peale määras Laidoner oma suvast Tomingasele nädal aega kartsa. Samuti soovis ta välikohtuid vapsidega arvete õiendamiseks. Päts oli keeldunud nii radikaalsest sammust. Tagasi teemasse, siis ka Soomes võetud Sirki juukseproovist olla arseenikumi leitud. Olgu sellega kuidas on, Sirki tervise nii kardinaalne halvenemine nii kiiresti on kahtlane ja annab alust oletusteks, et teda püüti mingite ainete (mürkide?) abil mõjutada. Samas pole välistatud, et Sirk teeskles, et tervisehädad suuremana tunduksid. Teatavasti oli haiglareziimi vangide kontroll nõrgem ja sealt oli lihtsam põgeneda. See oli põgenemisel otsustava tähtsusega. Tavareziimilt oleks põgenemine olnud võimatu. |
|
Vabadussõjalaste toetusavaldused vahistatud kamraadidele Toreda, julge ja liigutava teoga said hakkama vabaduses viibivad vabadussõjalased, kes laupäeva õhtul 5. mail 1934 tulid kahe paadiga Patarei vangla akende alla "Mehemeelt" laulma. Teele asuti Kalasadamast, edasi sõuti meres olevate keelupideni, mis keelavad lähenemise vanglale. Poidest sõideti edasi vangla akendele piisavalt lähedale, et sinna oleks laulu kuulda. Musti barette kandvad aktivistid lauldsidki vabadussõjalaste hümni "Eestimaa su mehemeel", mis vaiksel õhtul kostis ilusasti kaldale ja äratas ka politsei tähelepanu. Kui paadid kalasadamasse naasid, vahistas nad poliitiline politsei koos välipolitseiga. Samal ajal korraldati musti barette kandvate ja "Mehemeelt" laulvate vabadussõjalaste poolt demonstratsioon Merepuiesteel, kus ronkäiguga mindi "Tiwoli" väravateni. Poliitiline politsei vahistas sel päeval kokku 23 aktivisti, kelle juurest leiti ka ebaseadusliku valitsuse vastaseid lendlehti. Toetusavaldusi oli muidugi palju muidki. Sensiatsiooniline põgenemine Patareist Pühapäeval, 11. novembril 1934 kella 16 paiku pärastlõunal veeres Tallinna Keskvangla (Patarei) peaväravasse sõiduauto, mille ilmumisele ei pööranud keegi erilist tähelepanu. Selleks polnud ka põhjust - Eesti Sing-Singiks hüütud vanglast ei olnud selle olemasolu 14 aasta jooksul keegi põgenenud. Nüüd see traditsioon aga purunes. Väravad avanesid ning vanglaõuel jalutuskäiku teinud vahialune jooksis valvuri saatel auto juurde. Mõlemad mehed istusid masinasse. Vana auto käivitamiseks kulus ligi 5 min. Seejärel kadus auto kiirelt hämarusse. Vahialuse põgenemine mõjus toonastele riigivõimudele nagu jalahoop herilasepesale. Politseiaparaat aeti jalule, valve alla võeti raudteejaamad ning bussi- ja taksopeatused. Teedele ilmusid tugevdatud patrullid, politsei silmis kahtlastes korterites teostati läbiotsimisi, alarmeeriti piirivalve. Sellele vaatamata jäi põgenik tabamata ning see seik häiris tugevasti «vaikiva ajastu» võimumehi. Nende ärevus ja mure oli igati põhjendatud - põgenikuks oli Eesti poliitilise elu üks populaarsemaid ja jõulisemaid isiksusi, 12. märtsi pöörde järel repressioonide ohvriks langenud vabadussõjalaste üldtunnustatud juht Artur Sirk. Salajased ettevalmistused Sirgu vabastamiseks olid alanud juba suvel. Et enamik vabadussõjalaste juhte oli trellide taga, siis haaras juhtohjad Sirgu klassivend ja sõjakaaslane Asunike Koondise peasekretär Ilmar Raamot. Vabadusse jäänud vabadussõjalastelt saadi parool, mille abil Keskvangla asedirektor Evald Viikman lõi arreteerituga esmase kontakti. Seejärel töötasid mitmed mehed reservkapten Hans Parise ja vanemveebel Lauri juhtimisel pikemat aega põgenemisplaanide kallal. Oma kavade realiseerimiseks värvati vandenõusse keskvangla valvur Johannes Küttim, kes nõustunud avama Sirgule vangimaja värava vangla õues jalutamise ajal. Küttim oli andnud oma nõusoleku mitte rahalise tasu eest (nagu lehed tol ajal kirjutama pidid), vaid puht ideelistel põhjustel. Ta oli olnud Vabadussõjas Soomusrong 2 -l Sirgule alluvuses. Pühapäeval 11. nov. 1934 oli Küttim määratud keskvangla peaväravas valvele pealelõunasel vahetusel. Selleks kokkulepitud ajal ilmunud kell 16 arhitekt Max Edenberg oma autoga vangla peavärava ette ja võtnud kontakti Küttimiga. Parasjagu kui Sirk jalutanud vangla õuel peavärava kohale jõudes, avanud Küttim Sirgule põgenemiseks vangla värava ja lukustanud seesmise värava väljaspoolt ning hüpanud kiiresti koos Sirguga Max Edenbergi autosse. Põgenemist oli märganud valvur Prokofjev, kes aga ei pääsenud vangla lukustatud väravast välja jälitama põgenejaid, kuid karjunud valjult, et Sirk on põgenenud! Lukustatud värava tõttu kaotasid jälitajad aega, mis aga soodustas põgenejate kadumist silmapiirilt. Prokofjevi süüdistatud, miks ta ei tulistanud läbi vangla luugi. Ta vallandati ja vahistati. Vanglaväravas oodanud üüritakso roolis istus endine sõjaväelendur Nikolai Tuiman, kes viis Sirgu ja Küttimi Jakobsoni ja Vilmsi tänava nurgale. Seal istus Küttim ümber Hans Parise juhitud autosse ning pääses peatselt laevaga üle lahe Soome. Sirgu põgenemisteekond kujunes aga märksa aeganõudvamaks, keerulisemaks ja ohtlikumaks. Algne kava oli küll lihtne - ehitusettevõtjast insener Max Edenberg pidi toimetama põgeniku Perila asundusse, kus teda ootasid tuntud lendurid Ulrich Bracshe ja Heinz Ungern-Sternberg oma õhusõidukiga. Paraku tekkisid politseil lendurite suhtes tõsised kahtlused (mehed olid varem Soome toimetanud tagaotsitava vabadussõjalase Paul Telg'i) ning mõlemad arreteeriti. Seega muutus õhuteel Soome pääsemine võimatuks ning hulljulgest põgenemisest sai kavalust ja vastupidavust nõudev peitusemäng. 
Artur Sirk kõnet pidamas.
|
 
Vaade Patarei ehk Keskvanglale merelt 2009.
  Artur Sirk ja tütar Ethel Vivian [Billström) 11. aprill 1928 Tallinn - 26. detsember 2007 (79a) Uppsala. Suri järeldulijateta.] 1930-nendate alguses. (Pilt: EFA) Arturi tütar, kes samuti Eestist emigreerus, ei tahtnud oma sünnimaast seejärel enam midagi teada, sest oli eestlastes niivõrd pettunud.  Artur Sirk perekonnaga Lohja järvel Soomes. |
vil! Sirk'i väljaheitmine korp! Sakalast
12. märtsi 1934. a riigipöördest ja selle mõjust korp!Sakalale meenutab Hans Meret nii, tsiteerin: "Meie oma Sakalale öeldi lihtsalt ja juriidiliselt võttes ilma igasuguse seaduslikuseta: lööge oma hulgast vapsid välja või me paneme konvendi uksed kinni. Kahjuks olid olukorrad niisugused, et tuli hoida ukse poole! Tuli leppida sellega, et pooli Vabadussõja kangelasi nagu poleks olnudki!"
Aastal 1935 vastu 8. detsembrit oli Tallinnas Kadaka teel nr. 20 kokku tulnud 12.märtsil 1934. a. suletud Eesti Vabadussõjalaste Liidu (E.V.L) juhtkond, et arutada ja otsustada, mida tuleks ette võtta Eesti põhiseadusliku riigikorra taastamiseks, mis oli 12. märtsi riigipöördega riigivanem K. Pätsi poolt Eestis kõrvaldatud. Kõik koosolijad vangistati peale keskööd poliitilise politsei, politseikooli ja välipolitsei reservi poolt. Neid kõiki koosolijaid süüdistati kavatsuses muuta vägivallaga Eesti Vabariigi põhiseaduslikku riigikorda, või siis selles, et oldi teadlikud kavadest, aga ei teatatud sellest ametivõimudele.
10. setsembril 1935. a. Toimus korp! Sakala vilistlaskogu juhatuse koosolek Tartus, kuhu ilmus välipolitsei inspektor vil! Pruunmaa ja teatas, et temale on tehtud kõrgemalt poolt ülesandeks teatada, et järgmised isikud tuleb korp!Sakalast eemaldada, vastasel korp! Sakala suletakse. Seejärel võttis korp! Sakala vilistalaskogu vastu otsuse, kus otsustati vil!vil! A. Sirk ja E. Kubbo korp! Sakalast eemaldada.
Selleaegse Eesti Vabariigi Valitsuse koosolekul 11. dets. 1935. a. oli päevakorras ette nähtud korp! Sakala sulgemise küsimus. Samal päeval käis korp! Sakala 4- liikmeline delegatsioon K. Pätsi juures. Delegatsiooni kuulusid vil!vil! Grau, Jürman, Asu ja Uusmaa. Delegatsioon teatas, et korp! Sakala on oma vilistlaskogu nimekirjast kustutanud A. Sirk´i ja E. Kubbo nimed. (Vil! Heinold Okas "Kui Konstatin Päts tahtis detsembris 1935 sulgeda korp! Sakalat" VHS 1999).
Korp!SAKALA
Asutamisaeg: 14. november 1909
Põhimõtted: rahvuslus, rahvameelsus, kehakarastus ja tervishoid, eneseharimine; “üks kõigi eest, kõik ühe eest”;
kokkuvõtlikult: natio, democratia, fraternitas.
Tuntuimaid vilistlasi: Johann Laidoner, Henrik Visnapuu, Artur Sirk, Andres Larka, Harald Riipalu, Johannes Kert, Ando Kiviberg.
Korp! Sakalat on sagedasti seostatud vabadussõjalaste liikumisega, seda üsnagi põhjendatult. Sakalasse kuulusid sellised vapside juhid nagu Artur Sirk, Andres Larka, Karl Arnold Jalakas ja Theodor Rõuk. Rahva hulgas populaarsed vapsid, kes üritasid lahendada põhiseaduslikku kriisi demokraatlikul teel, kõrvaldas poliitikaareenilt Konstantin Päts oma sõjalise riigipöördega 1934 a. 12. märtsil. Vapside suur kontsentratsioon ei tähendanud aga Sakala politiseerumist, korporatsioon jäi ikka apoliitiliseks. Vabadussõja järgselt, milles korp! Sakala osales in corpore, liitus korporatsiooniga kaalukas osa Eesti Vabariigi kõrgematest sõjaväelastest, teiste hulgas ka kindral vil! Johan Laidoner.
|
|
 Luksemburgi vürstiriigi Echternachi linna vapp.  Artur Sirk'i matusetalitus Helsingi Vanas Kirikus.  Omaksed ja lähedased Artur Sirk'i haual.  
Eesti Sõna nr.176 2. august 1942.
Artur Sirk'i hõbesõrmus EVL-i embleemiga. Selle sõrmuse kinkis Arturi lesk 1943. aastal Paul Laamannile tema 50nendaks sünnipäevaks. Eesti Ajaloomuuseumis.
KLIKI PILDIL, ET LUGEDA!
|
Kokkuvõte
Olgu Sirki surmaga asi nii või naa - Päts-Laidoner-Eenpalu on selles ikkagi süüdi. Olgu siis otseselt või kaudselt. Ilma tagakiusamata poleks Sirk kunagi end niimoodi meeleheitlikult tagaaetava kombel mööda Euroopat vintsutama hakanud ega oleks tervest, energilisest ja elurõõmsast mehest saanud kurnatud mees - lindprii. See on selge.
Vahetult enne surma oma naisele saadetud kirjades avaldas Sirk lootust, et peatselt Eestis toimepandav amnestia (EW 20 aastapäeva puhul), võimaldaks tal tagasi Eestisse minna. Just seda pelgasid Eestis võimul olevad mehed.
Kohalikud Luxemburgi võimud jõudsid hämmastava kiirusega veendumusele, et tegu oli enesetapuga. Ei tehtud isegi lahkamist. Kuid samas nad ju teadsid, et Sirk oli poliitiline pagulane, keda jälitati.
Uurimine oleks pidanud olema palju põjalikum, kui just ei olnud tegu teadliku kiirustamisega. Igatahes Soome IKL-ile tundus selline kiire ja põhjalikuma uuringuta läbiviidud protsess kahtlane. Kohapeale otsustati saata oma mõnemeheline uurimisrühm.
Sellele rühmale tehti koha peal palju takistusi. Tundus, et neid ei soovita sinna. Üsna pea saadeti nad riigist välja. Vaatamata vähesele kohapeal viibitud ajale, jõuti küsitleda hotelli personali, haigla õdesid ja arsti.
Kui hiljem Sirk'i põrm Soome viidi, ei olevat leidnud kinnitust luxemburglaste viited, et Sigul olevat jalaluud puruks. Soome arstid polevat välisel vaatlusel avastanud mingeid jalaluule viitavaid märke, küll aga olla peas löögi või kukkumise tagajärjel tekkinud kahjustus. Lahkamise toimepanemiseks oli Sirk juba liiga lagunenud. Veel olevat ta juustest avastatud mürgi, täpsemalt arseenikumi jälgi. Samat mürki olevat avastatud ka teise, 1934.a Keskvanglas surnud EVL-i korrakaitse üksuste juhi Balduin Dunkeli lahkamisel, mille viis läbi viimase vend. Selle lahkamise tulemused hävisid 1944.a märtsipommitamise ajal Tallinnas.
 |
 |
Arturi abikaasa Hilda-Irene Sirk (Arnover) 1938.
Tsiteerin::
lk.267
....31.juuli oli laupäev. Pererahvas imestanud, et Sirk riietunud pühapäevaselt ning veetnud väljas kogu pealelõuna hilja õhtuni. Kui ta tagasi tuli, olnud ta riided märjad ja porised. Käis ta vahepeal linna taga metsas või koguni vees? Ta pole midagi seletanud, riietunud ümber, söönud veidi ja läinud oma tuppa. Hiljem kuuldud teda üleval kõndivat ja ülemistel korrustel tühjade tubade uksi avavat. Perenaine arvas, kas ta vahest ei otsinud kõrgemat kohta allahüppeks?
Kell 11 ajal õhtul istunud perekond all köögis kui kuuldi tagaõuel rasket mütsatust ning selle järel oigamist. Seal lamas Sirk. Ta ei suutnud enam kõnelda ja ta toimetati kohe linna hospiitshaiglase. Haiglas Sirk suri 2.augusti hommikul kell 3.45.
Jutustaja oli peamiselt peretütar Elise Wengler, kes jutustuse kestel pühkis paar korda pisaraid...
lk.272
...otsustasime Arnover`iga külastada dr. Speck`i, kes ravis kadunut ta viimastel tundidel. Dr. Speck jutustas, et tema olnud õnnetuse kohal umbes 10 min pärast Sirk`i hüpet Wengleri võõrastemaja õuele. Sirk lamanud vereloigus, teinud aga katseid tõsta pead ning oianud mingisuguseid sõnu arstile tundmatus keeles...
lk.266
...Väga keskpärane, kuid puhas kohvik-restoran Wengler-Moes asub Bahnhofstrassel linnavalitsuse hoone taga. Agent viis mu enne võõrastemaja väikesele õuele, näitas Sirk`i toa akent teisel korrusel ja kohta, kuhu ta kukkunud ja kus olnud suur vereloik. Sirk olevat teinud nähtavasti suure hüppe oma aknalaualt, kuna ta kukkus kolm meetrit maja seinast eemale, vigastades pea, käed ja jalad....
lk.273
...soomlased on vahepeal käinud haiglas usutlemas õdesid, kes avaldanud, et Sirk soninud palju, ent neile arusaamatus keeles ja hüüdnud sageli Hilde - abikaasa nime. Arnover tuletab meelde, et Sirk`i viimane kiri naisele olnud täiesti rahulik ja rahustav, ainult avaldanud kartust, et peatusluba Luksemburgis lõpeb lähemal ajal.
Wengleri võõrastemajas kõneldud politsei järelepärimisest telefoni teel 31.juulil, et kas Sirk asub ikka veel seal?
Tänaval küsisin politseikomissarilt, kas oli Sirk`i peatusluba piiratud ajaga ja millal oleks lõppenud tähtaeg? Komissar tõendab Arnoveri juuresolekul, et kuna Sirk asus Echternachtis turistina, siis polnud ta peatusluba piiratud ja polevat ka Luksemburgi võimude poolt tehtud mingit ettepanekut selle loa kitsendamiseks....
|
|
 Aktus Pärnu Vabaduse väljakul, kõneleb EVKL-i abiesimees A. Sirk. |
Väljavõtteid ajakirjanduses ilmunud materjalidest:
"Sepa Ats" sai rahvajuhiks.
Inimlikku Artur Sirgust. Vabadussõjalaste juhi koolipõlv ja vembud.
Meie noorema generatsiooni populaarsemaid mehi tänapäeval on kahtlemata Artur Sirk, kes endale nime tegi vabadussõjalaste liikumise energilise juhina ja organisaatorina. Paar aastat tagasi teadsid vähesed, kes on A. Sirk, vaid kitsamas ringis tunti teda. Nüüd aga on A. Sirk ülemaaliselt tuntud ja vaevalt leidub veel inimest, kes temast poleks midagi kuulnud.
A. Sirk on samuti inimene nagu kõik teised. Oma isikliku töö, tahte, oskuse ja ajaloolise momendi kokkusattumisel on ta tõusnud kaasaegsete seas juhtivale kohale. Allpool toome mõned pildikesed A. Sirk'i noorpõlvest ühe kaasaegse mälestute järgi, kuna sellist soovi on paljud lugejad avaldanud.
Rahvuslik kool Amblas.
Aasta 1913. Artur Sirk, keda siis hüüti Sepa Atsiks, oli pisike valgepäine ja punapõseline poisike, kes õppis Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi kõrgema algkooli viimases klassis, Amblas.
See kool oli eestimeelsemaid Põhja-Eestis.
Koolijuhataja, tolleaegne Leipzigi ülikooli üliõpilane Jaan Ruus, kes tänapäeval juhib Virumaa rahvakooli, oli tõsine rahvuslane, kes püüdis oma õpilasile igal võimalikul juhul sisendada rahvustunnet. Vaatamata kõigile venestamise püüetele ja maruvenelasest rahvakoolide inspektori survele, oli kool täis eesti vaimu ja suurem osa õpinguist sooritati eesti keeles.
Sõda "venekutega".
Pruunis Normanni majas asus eesti kool. Samas naabruses, Ambla pritsimajas, oli ruumid leidnud venekeelne "Semskoje utshilishtse". Kahe kooli õpilaste vahekord oli alati sõjakas. Igal võimalikul juhul püüti vingerpussi mängida "venekutele". Tol ajal ilmunud O. Lutsu "kevade" oma Tootsi lugudega andis eesti poistele aina hoogu takka: võeti eeskuju kreisikooli poiste peksmisest "Paunveres" ja kivi ning kaigaste-sõda kahe kooli vahel aina jatkus. Koolipoiste sõjas paistis silma Sepa Ats, kes kunagi ei põrganud tagasi "venekule" kaikaga mööda "kodaraid" andmast. Ja kui ta võitluses mõnikord ka ise sai sinise silmakulmu, siis ei häbenenud ta põrmugi, kannatas vaikselt.
Venekeelse kooli poiste "karistamise" eest polnud kunagi suurt nuhtlust karta: Jaan Ruusile meeldis selline rahvustunde avaldamine ja ainult mõnikord, kui poisid liig kisendavat sõjakust ülesnäitasid, noomis ta õpilasi tagasihoidlikumalt sõdima.
Tootsi seiklused ei annud poistele aga rahu. Kui talve läbi oli lumesõda peetud, siis tuli kevade suure vee, jäämineku ja muude poistele meeldivate mõnudega. Ambla kirikumõisa tiigil korraldati siis suurejoonelisi "merelahinguid" jäätükkidel. Ka siin olid ikka koolid vastasleerides, ja nii mõnigi "venek" pääsis vaevu uppumise surmast. Need poisikeselikud kakelused oli suurimad rahvustunde õhutajad noortes ja kõik Ambla kooli lõpetajad on alati olnud veendunud rahvuslased.
Sepa Ats oli jõukas poiss.
Artur Sirk, Lehtse küla Sepa talu perepoeg, oli teistest jõukam. Tema sealihatükk üldises supipajas oli alati kaaslaste omast suurem ja "mögina" (leivast kört suhkruga) võis ta siirupist magusama keeta. Ka rõivad polnud tal nii karused kui teistel talupoistel. Kuid teiste poistega oli läbisaamine alati kõige sõbralikum ja südamlikum.
Ambla poiste vembud.
Kooli juures oli internaat. Poisid ja tüdrukud elasid, einetasid ja õppisid koos, vaid magamiseruumid olid eraldi. Õhtuti käidi siis plikade pool "kolli" tegemas. Ruusile see nali hästi ei meeldinud ja ühel õhtul tabas ta plikade toast Atsi, kelle jalgupidi voodi alt välja tiris. Sai siis tublisti naerda.
Eesti keiser.
Ühises poiste magamistoas oli iga õhtu enne magamaheitmist päris miiting. Noored poisid avaldasid mõnikord väga huvitavaid mõtteid. Kord tekkis küsimus, et miks Eestil pole keisrit, kui on keiser venelastel, sakslastel jne. Olgu "keisri" mõte nii naiivne kui tahes, aga selles väljendus siiski eestlaste tung iseseisvusele, mis hiljem teostuski. Vabariigi mõiste polnud tollal poistele veel arusaadav.
Revolutsioon.
Revolutsiooni päevil õppis A. Sirk Tallinna kaubanduskoolis. Nagu iga koolipoiss, nii marssis temagi vaimustatult koos revolutsiooniliste massidega. Mäletan, et temal olid tollal jalas tohutu laiad püksid.
Järgmine aasta oli ta õpingut jatkamas Tallinna Peetri reaalkoolis.
Olid ärevad ajad. Tuli enamline riigipööre. Punane meelsus tõstis koolideski pead. Enamlus leidis poolehoidu ka eesti soost realistide hulgas. Põhjus selleks - põline vaen eestlaste ja sakslaste vahel, kes õppisid ühes koolis, kuigi paralleelklassides. Saksa poisid said tollal klasside-vahelistes löömingutes sageli kannatada, ja direktor Kannil oli tegemist korra alalhoidmisega. Ligines 24. veebruar 1918. a. Kardeti sakslaste tulekut, punased olid ärevil.
Koolipoisid püssi alla.
Ja kui siis kuulutati Eesti riik iseseisvaks, siis olid realistid esimesed need, kes kui üks mees haarasid relvad, valmis olles kodumaa eest surma minema. Siis unustasid ka pahempoolsed oma senise ilmavaate ja muutusid rahvuslasteks. Reaalkool muutus sõjalaagriks, kus liikusid vaid relvastatud õppurid. Ka Artur Sirk oli nende hulgas.
25. veebr. hommikul ähvardasid punased madrused linna tungida. Kadunud Anton Õunapuu käsutas 8 poissi sadamasse. Seal ootasid aga madrused laskevalmis kuulipildujatega. Poisid sunniti tagasi. See oli esimene kaotatud lahing ilma tulevahetuseta, millest ka A. Sirk osa võttis.
Keskpäeval tulid sakslased linna. Õhtul saadeti siiski veel 4-5 poissi varustusladuse juurde valvele, mis asusid Schnelli tiigi ääres, praeguse spordiplatsi kohal. Seal tegid koolipoisid esimest korda "soomust": iga mees võttis vaskse keedukatla, nahkvöö ja hashliku (tuisu peakoti). See "soomus" läks hiljem vabadussõja tarbeks. A. Sirk oli üks nendest "soomustajatest".
Järgmisel päeval võeti koolipoistelt relvad. Algas jälle näiliselt rahulik õppetöö, kuid seda enam tegid koolipoisid omavahel rahvuslikku poliitikat. Okupatsiooni päevil muudeti realkool saksakeelseks "Ober-Realschule'ks". Toodi marusakslased õpetajad. Poisid kiristasid hamabaid ja kannatasid.
Kooliõpilaste streik.
Sügissemester 1918 oli ärev. Õhtuti lubati õpilasi kooliruumidesse õppeülesandeid ette valmistama, kuna paljude õpilaste kodudes puudus valgustuseks petrooleum. Need õppimisõhtud olid eestlaste-koolipoiste salakoololekud, kus üleskutsuvate kõnedega esinesid õpilased Rich. Jahno, Artur Sirk, Anton Pank ja teised.
Vist 14. novembril tehti omavahel otsus, et järgneval päeval ei tule ükski eestlane-realist kooli, avaldades sellega protesti saksastamise vastu. Nii algas realistide eestvõttel kooliõpilaste streik, mis laienes kiiresti ka teistesse koolidesse.
Poleks tollal okupatsioonivõim murdunud, siis oleks realiste tabanud kahtlemata raske karistus. Parajasti streigi ajal asuti omakaitset looma. Õhinal asusid poisid relvade juurde, unustades koolitöö. Alam-polkovnik Kann organiseeris koolipoistest "surmapataljoni", kus ridades leiame ka A. Sirki.
Soomusrongile!
See oli jaanuari alul 1919. a. Tapa jaam on purustatud. Kõle tuul puhub läbi purustatud akende. Kolm sõduririides koolipoissi külmetavad jaamahoones - A. Sirk, Sigur ja nende ridade kirjutaja. Nad tahavad rutemini jõuda soomusrongile. Aga pole abinõu, millega Tartu poole pääseda. Viimaks saavad nad kolme peale loomavaguni juhuslikult Tartu poole sõitvas rongis. Kolmekesi konutavad nad ümber küdeva "teplushka" - väikse raudahju. Keegi ei kõnele.
Rong otse venib. Pikem peatus Voldis. Seal raudtee ääres lamab hunnikus umbes kolmkümmend tapetud enamlast. Pilt on masendav. Natuke liig raske taluda noortel, kes pole ise veel õieti elanud, kuid pidid nägema niipalju surma. Sigur puhkeb nutma, Sirk püüab olla rahulik. Tagasi oma vagunisse. "Sigur, otsi puid!" ütleb Sirk, "teeme rutem sooja." Olukord oli päästetud, kadus kõiki rusuv tunne.
Juba mürisesid Tartu poolt suurtükid. Reola lahing oli haripunktil...
Algas raske elu soomusrongil nr. 2. Väsitavad lahingud, halb söök, täid... Kõik kannatati, kõigest saadi üle.
Ajaviiteks mängiti kaarte. Siis lõi ka Sirk kaasa, aga nüüd ta enam ei mängi.
Kutsuti ellu Sõjakool. Siingi näeme Sirku sõjakunsti õppimas.
Jälle liinile - jalaväe polku. Jälle lahingud.
Tuli rahu. Sirk on eluröömus tudeng Tartus. Ta korteris Lihapoe tänaval käivad sõbrad aega viitmas. Lauldakse, mängitakse kaarte, ainult mitte hasartseid mänge.
Kohtasin teda viimati: Sirk on põhjalikult muutunud, on tõsine ja endasse süvenenud. "Kas mängid veel kaarte?" - küsin. "Ei. Kaksteist aastat pole mänginud. Olen absoluutne karsklane - ei joo ega sutseta. Tahan ainult võidelda." Tänapäeva Sirk pole enam too helepäine Sepa Ats, pole tundeline sõdur-realist, pole enam eluröömus ohvitser ja tudeng. Temast on saanud tõsine töö- ja teoinimene, kellel liig vähe aega isegi oma perekonna jaoks. Kahe aastane väike Viivu näeb oma isa üsna harva.
"Uudisleht" 27. oktoober 1933.
 |
 |
  |
 |
 |
 |
|
Saksa okupatsiooni ajal mälestati A. Sirk'i, sest oli kadunud seda takistanud Pätsi-režiim ja Eesti Omavalitsust juhtis endine vaps H. Mäe. Tänu tema pingutustele oli A. Sirk ainus eestlane, kelle sünni-surma tähtpäevad jõudsid kalendritesse.  |
 |
|
NB! Eestlane, kui viibid Soomes, siis ära pea paljuks külastada Hietaniemi kalmistul asuvat Artur Sirk'i hauda. Vii lill, küünal või vaata, et haud oleks korras.
Seal kalmistul asuvad ka Eesti Vabadussõjas, Soome Talve- ja Jätkusõjas sõdinud soome kangelaste hauad. Samuti on sinna maetud Soome vabdussõdade juht marssal Gustaf Mannerheim.   Korp!Sakala A. Sirk'i haual. Lisaks |
 Loe ka: Pekka Linnainen: Vapside liidri haud on ohus [oli]
Konstantin Päts, August Rei, Jüri uluots, Alfons Rebane, Aleksander Warma jpt. - need mehed on austusavaldustega maha maetud armsa kodumaa mulda. Kurjuse vägi sundis neid vägivallaga jätma oma kodu. Ka Artur Sirk pidi põgenema oma kodumaalt vägivalla eest. Mees, kes Vabadussõjas kaitses riiki ja rahvast ning tahtis seda ka hiljem teha kõigi oma võimete ja oskustega, on seda väärt, et ta põrm jõuaks armastatud kodumaa mulda. Eesti Riik on selle sümboolse austusavalduse talle võlgu. Pätsil on ausammas Tahkurannas (mis püstitati juba 1939), ta haud on Metsakalmistul. Kõik võivad seal oma austust avaldada, kes soovivad. Kas tuleb kord ka see aeg, mil meie riigis saab viia lilli ka Artur Sirk'i hauale ja auasmba jalamile? Samas kas ta tahakski olla maetud tänapäeva desovietiseerimata ja üha enam multikultuuristuvasse Eestisse? Omal ajal Soomes paguluses viibides kutsuti ta kord "Musta Krhu" lokaali kõrvalruumi IKL-i liikmetega õhtusöögile, kes seal oma salaplaane pidasid. IKL-i liikmed kutsusid ta Pohjanmaale, et sealt ei leia sind keegi üles. Sirk ütles neile: "Teie olete siin nelja-viiekesi ja räägite asjadest, mis peavad jääma salajaseks. Ja ilmselt jäävadki. Mina tean aga seda, et eestlased on nii venestunud, et kui kolm meest on koos, siis üks neist ikka reedab..." |
Allikad: Riigiarhiiv, Korp! Sakala, A. Sirk'i mälestusaktuse brožüürist, www.militaar.net, Sirk, A., temast (2) Sirk, Artur, temast (24), W.Tomingas "Vaikiv ajastu Eestis, teos "50 aastat [A. Sirk'i surmast]", „Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918 – 1941“,"Soomusrong nr 2 Vabadussõjas",
