Johan Pitka - Kaitseliidu, soomusrongide, mereväe jne. looja/juht VS-s, mees kes elas oma sõnade järgi
|
Eesti Vabadussõjaaegne mereväe juhataja, Eesti Kaitseliidu, soomusrongide, piirivalve ja mereväe looja, samuti ka merendus- ja ühistutegelane kontraadmiral Johan (sünd. Juhan) Pitka ( VR I/1, KCMG) sündis 19. veebruaril (vana kalendri järgi 7. veebruaril) 1872. aastal Järvamaal Järva-Jaani kihelkonnas Jalgsema külas Ansomardi talus (tema vanem vend oli tuntud lastekirjanik Peäro August Pitka-Ansomardi).
Sisemaa poisist sirgus laevakapten Tema lapsepõlv möödus talumiljöös. Juba varakult hakati karjas käima ja muudes talutöödes vanemaid aitama. Tol ajal oli kombeks, et lastele anti vaehst õpetuseks vitsa. Seda juhtus ka väikse Jukuga. Näiteks kui ta varastas (enda teada lihtsalt võttis) ühe talus töötanud sugulase kuldrubla ja ostis selle eest linnukujulise tinavile ja saiakesi, sai ta isa käest esimest korda vitsa. See tegi füüsiliselt valu, kuid ennekõike vaimselt. See tegi talle kogu eluks vägivalla ja raha vastumeelseks. Ise ei tarvitanud ta oma 6 lapse kallal kordagi vägivalda. Ühe traagilisema lapsepõlvemälestusena on ta meenutanud oma väikevenna Jüri surma, milles teda süüdistati. Nimelt ootasid nad vanemaid koju ja kui siis isa tuli, jooksis ta poolpaljalt koos väikevennaga õue isale vastu. Selle tulemusena väikevend haigestus ja suri peagi lämbumissurma. See oli vapustus, mis näitas talle juba varakult kätte elu karmid seadused. Sisemaa poisina nägi ta esmakordselt merd alles 14 aastaselt, mil isaga koos Tallinna kauplema tuli ja Iru mäelt merd silmas. Sellest ajast peale asus temasse igatsus mere järele. Tee meremeheks saamiseni ei olnud kerge. Ansomardi talumaa oli väike ja kehv. Seetõttu plaanis isa Venemaalt soodsalt mõisa osta. Neid käidi ka vaatamas, kuid sobivat ei leitud. Talul olid tihti peal võlad ja kallist kooliharidust suudeti pakkuda vaid vanemale vennale Peärole. Nii lootsidki vanemad, et Johanist kasvab tulevane taluperemees. Kaks aastat kandis Johan oma suurt igatsust endas, et mitte vanematele pettumust valmistada. Siis lõpuks avaldas ta selle oma emale, et see asjast ka isale teataks. Ema arvas, et ega meremehe elu ole siinsest talutööst hullem. Isa arvas ka, et ega keelata saa - kui õnneks ei lähe, küll tuleb siis koju tagasi. Mitmel korral Johan arvaski, et ta ei saagi meremeheks ja on asjata vanematele muret valmistanud. Mitu aastat käis ta Tallinna sadamas laevale pääsemise võimalust otsimas, kuid asjata. Viimaks sõitis ta Peterburgi, kus õnnestuski lõpuks saada kokapoisiks aurikule "Jekaterina II" ehk siis madalama ameti peale laevas. Kui siis saabus esimene torm, kahtles Johan taas, et kas temast saabki üldse meremees. Nimelt oli ta mitu päeva merehaige, kuid see läks viimaks siiski üle ja meremeheks ta lõpuks saigi. Järgnesid uued laevad, madruseks saamine, uued tormid ja napilt eluga pääsemised. Kokapoisist nooremaks madruseks saamist on Pitka ise nimetanud omale olulisemaks, kui Vabadussõja ajal aseadmiraliks saamist. Nooremaks madruseks ülendamine oli nimelt tema suurima eluunistuse täitumine - meremeheks saamine! Edasi õppis ta Käsmu ja Kuressaare merekoolis, mille järel ta sooritas kaugesõidutüürimehe eksamid ja sai õiguse sõita rannasõidukaptenina. 1894. aastal Pitka abiellus ja asus samal sügisel õppima Paldiski merekooli, kus ta 1894. aastal sooritas kaugesõidukapteni eksamid. Nii sõitis ta edaspidi kaptenina erinevatel laevadel mitmeid kordi üle Atlandi. Neist reisidest on ta väga meisterlikult jutustanud oma mahukates memuaarides. Olles laevaga sageli lausa surmasuus, on teda päästnud eneseusk. Ta ise on kirjutanud, et juba lapsena harjutas ta uskuma ettevõetava õnnestumisse ja see olevatki see suur jõud, mis toob edu. Keset mässavat orkaani säilitas ta rahu, tegi otsuse ja asus selle järgi rahulikult tegutsema. Neli aastat oli Pitka parklaeva "Lilly" kapten, millega ta sõitis mitmeid kordi ka üle Atlandi ookeani, koges ligi 174 m kõrguste lainetega orkaani ja oli mitmeid kordi surmasuus. See liitis ta selle laevaga nii tugevalt ühte, et kui siis omaniku soovil tuli laev maha müüa, valas ta pisara ja laevast lahkumine olla olnud raskem, kui omal-ajal isatalust lahkumine... 1900. aastal sai ta 6-kuulise õppuse ajal soomusristlejal "Admiral Ushakov" sõjalise väljaõppe, mis hiljem Vabadussõja ajal marjaks ära kulus. Kui siis 1904. aastal puhkes Vene-Jaapani sõda, ähvardas Johani sõtta kutsumine. Patsifistina oli ta mõttetu verevalamise vastu. Erinedes sellega oma isast, kes pidas lugu ohvitseri ametist (see olla ainus viis, kuidas allasurutud eesti talupeg saab mõisnikuga võrdseks) ja armastas sõjajutte lugeda. Tänu sellele saigi Johani vennast Peärost ohvitser, kes jäi 1915. aastal I maailmasõja ajal Poola rindel kadunuks. Johan otsustas sõja eest koos perega Inglismaale elama asuda. Seal asutas ta 1907. aastal Liverpoolis Eesti-Läti laevasõiduagentuuri. Eestisse tagasi jõudis ta 1911. aastal ja asutas oma äri, millest hiljem kujunes merekaubanduse ühing "Johan Pitka ja Ko". Hiljem asutas ta veel Tallinna-Laevaühisuse, Merekaubanduse ja Laevanduse Edendamise Seltsi "Laevandus", omandas Balti Päästeseltsi ja oli selle juhataja. Organisaatorivõimet ja ettevõtlikkust oli tal piisavalt ja seda ta rakendas edukalt. Suur organisaator ja altruist Vabadussõjas Kui 1917. aastal puhkes Venemaal revolutsioon ja puhuma hakkasid uued tuuled, asusid ka eesti soost sõjamehed endid organiseerima. Eestis võttis rahvusväeosade loomisest agaralt osa ka Pitka, olles Tallinna Sõjaväelaste Büroo ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks. Eriti oluline oli Pitka roll Omakaitse loomisel, mille likvideerisid esmalt enamlased ja seepeale saksa okupatsioonivõimud. Sakslaste lahkumisel Tallinnast tõi ta meie pealinna sisekorra julgestamiseks välja esimesed relvastatud rühmitused Tallinna õppursõdurite näol. Enamlased langetasid tema suhtes isegi tagaselja surmanuhtluse, mille peale tuli maskeeruda ja põranda alla minna. Saksa okupatsiooni ajal lõid Pitka, E.Põdder ja J.Naaris Omakaitse keelustamise järel põrandaaluse Eesti Kaitseliidu. Ka siin panustas Pitka oma isiklikku raha Eesti vabadusvõitluse hüvanguks, nagu ta seda enne oli teinud ja ka pärastki tegi. Selle ettevõtmise heaks ei olnud tal millegist kahju ja selle heaks kuluski enamus ta varast, mida ta kunagi tagasi ei saanudki. Vabadussõjaaegne Viljandi kaitsepataljoni ülem major Eduard Saulep (VR 1/3) meenutab oma mälestustes, et pärast raskelt haavatasaamist tulnud Johan Pitka teda haiglasse vaatama ja andnud talle ümbrikus üle summa, mis olnud võrdlemisi suur. Eduard Saulep olnud käsukirja korras oma kohale kinnitamata ega võinud sellepärast ka väeosa palgalehe järgi palka saada. Pitka ei olnud kunagi elujooksul materialist ega hoolinud kunagi rahast - tema jaoks olid olulisemad suuremad väärtused - nagu vabadus! 18. novembril 1918. aastal alustasid vene punased pealetungi Narva suunal. Sellega algas Vabadussõda, millesse sekkus täie innuga ka Pitka. Eesti kaitsevõime oli tollal kaunis nõrguke. Vastupanu osutasid vaid eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid. Eesti kaitsmiseks organiseeris ta Kaitseliitu, soomusronge, soomusautosid, mereväge ja piirivalvet. Sõjas oli ta meie esimese soomusrongiga rindel koos oma poegadega, samuti juhatas mereväge ja viis läbi meredessante (olulisemad neist Utria dessant). Ta lõi meredessantpataljoniga lahinguid Orava mõisa all lõunarindel, kui olukord seal raskeks kujunes. Oli meie laevastikuga abistamas maaväge sõjas Landesveeri vastu, opereeris laevastikuga Kroonlinna blokeerimisel -Kaporje, Luuga, "Halli hobuse" ja Krasnaja Gorka operatsioonidel. Oli ikka abiks seal, kus olukord rindel läks kriitiliseks, olgu see Eestis ja Venemaal punaste vastu või Lätis Landeswheri vastu. Kui aega jäi istus ta Asutava Kogu istungeil, sest kuulus Rahvaerakonna saadikuna meie esimesse rahvaesindusse. Lisaks jõudis Johan Pitka Vabadussõja ajal Vabariigi Merejõudude Staabi, Mereväe Tehnika ja Varustuse ameti, Sadamate Valitsuse, Lootside-, Tuletornide- ja Meremärkide Valitsuse, Veeteede-, Sadamate süvendamise ja parandamise ameti, Piirikontrolli-, Rannavalve-, Sideteenistuse ja Peaste jaamade valitsuse, Laevasõidu ameti, Mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi Hüdrograafiaosakonna ja palju teisi osakondi, jaoskondi ja ametkondi korraldada. Inglise admiral Sir Walther Cowan, kes juhatas Inglise laevastikku Läänemeres vabadussõja ajal, on Pitkat nimetanud go-getter'iks ehk pealerühkijaks, kes punalaevastiku üksusi oma kahe eskaadri-miiniristlejaga Lennuk ja Vambola seni jälitanud, kuni punased pidanud lõpuks targemaks Kroonlinna patareide kaitsva tule taha varju pugeda. Johan Pitka laevad kulutanud alati palju kütteõli ja laskemoona ning valmistanud seepärast Cowanile palju muret. Pitka kasutanud ainult kahte kiirust: "Täiskäik edasi!" või "Täiskäik tagasi!" ja "Stopp!" Ta kandnud paksu kasukat ka võrdlemisi sooja ilmaga, vöörihma küljes püstolit, ja kui juhtimisest aega üle jäänud, haaranud leivapätsi järele, et primitiivsel moel veidi keha kinnitada. Sellisena mereröövlit meenutades. "Pitka oli osav ja kartmatu võitleja. Ta taktikaks oli vaenlasele nii lähedale pääseda kui vähegi võimalik ning paisata siis kogu oma segatud kotitäis tuld ja terast vaenlase tiiva vastu. Sellega sai Pitka sageli hakkama, eriti veel siis, kui saime teda oma torudega toetada," meenutab Cowan Pitkat. Teenete eest Inglise laevastiku ees sai Pitka kõrge Inglise autasu, - Briti Püha Miikaeli ja Püha Jüri Ordu aurüütel-komandöri ordeni (KCMG), millega kaasnes ka baroneti aadlitiitel. Läti Vabariik tänas teda II. kl. Karutapja ordeniga. Eesti riigilt sai ta aga I. liigi 1. järgu Vabadusriti ja talu. Pitka kutsus sotsist parlamendiliikme duellile 1920. a märtsis Esitas Pitka sotsist Asutava Kogu liikme Asti vastu süüdistuse teotamises ja laimamises. Minister Köstner nimelt süüdistas Pitkat ebaõiglaselt eraasjade ajamises Inglismaal ja juudiküsimuse tõstatamises. Nimelt rääkis Inglismaal sealne ärimees, et tema ei saavat Eesti kaubandusviisat, kuid juudid saavat seda kergesti. Minister olla öelnud, et vaid juudid võivadki Eestit ülesse ehitada. Pitkale muidugi selline juutide eelistamine ei meeldinud. Ta soovitas ministril teda kohtusse kaevata, et õigus maksvusele saaks. Seda viimane aga teha ei julgenud. Ettekandes Laidonerile palus ta korraldada, et Ast võtaks oma sõnad samas kõnetoolis tagasi, või muidu peab ta Asti kahevõitlusele kutsuma. Asi lahenes siiki ilma duellita. Pitka kaitseks astus välja ka Ohvitseride Kogu. Lähemalt kirjavahetusest sel teemal. Pettumine Eesti poliitikutes viis Kanadasse Pitka oli väga rahvuslikult meelestatud. Seda joont jätkas ta peale Vabadussõda ka oma poliitilises tegevuses. Kahjuks asusid paljud Vabadussõja ajal tagalas intriigitsenud ja omale sooje kohte hankinud politikaanid peale sõja võitu tegelema korruptsiooniga, mil tihti ununesid igasugused aated. Selline saamahimu tagaajamine, parteidevaheline kisklemine ja aatelisusetus oli Pitkale täiesti vastuvõetamatu. Tema algatusel ja rahaga asutati Valve Liit ja ajakiri Valve, mille veergudel hakati halastamatult ründama ja paljastama selliseid ahnitsejaid ja korruptante. Ta oli ka skautidest lahku löönud rahvuslik-skautliku Noorseppade Maleva juhiks ja vaimseks isaks kuni Eestist lahkumiseni. Samuti asutas ta oma Rahvuslik-Vabameelse Partei, mille ülesandeks sai korruptsiooni vastu võitlemise ja terve riikliku mõtlemise arendamine. Partei sai II riigikogu valimistel 1923. aastal üle 20 000 hääle ja riigikokku pääses neli partei liiget. Kuid tänu Lõuna-Eestis kandideerimisele jäi Pitka ise napilt riigikogust välja. Kui siis veel keegi valituks osutunud partei liikmetest ei suvatsenud partei juhi kasuks oma kohast loobuma, lõi Pitka pettunult poliitikale käega - kadunud oli reaalne võimalus poliitikas kaasa rääkida. Ta likvideeris oma kinnisvara Eestis ja kuna tal olid juba eelnevalt sidemed Canadian Pacific Railway kompanii laevaühinguga (mis otsis oma maadele uusasunikke) ning temal kui Briti poolel sõdinul lubati Briti Impeeriumisse kolida, otsustas ta asuda Kanadasse Briti Kolumbiasse. Seal elas ta koos pere ja mõnede teiste eestlastega 1930. aastani, luues sinna väikese Eesti koloonia. Pitka asus tegelema põllumajanduse ja loomakasvatusega. Pioneerielu oli aga raske ja väga vaevarikas. Kuidas Pitkal sellest elust kõrini sai, sellest kirjutab poeg Stanley oma päevikus 9. juulil 1929. aastal järgmist: "Hommikul saagisin ühest vanast puust kena palgi, kui kuulsin papat hüüdmas ning jooksin veski juurde, aga hääl oli nüüd Rosina poolt. Sealt ta tuli lehmaga vastu, vihane, et miks ma ei olevat lehma kinni pidanud, kui ta hüüdis. Kuidas ma võisin pidada, kui ma metsas olin, ei näinud lehma ega kuulnud. Lubas asja likvideerida ja päevatööliseks hakata, sest sellest põrgust olevat küllalt". Kanadas on Pitka ja ta pere saealviibimisest jäänud jäljed ka kohanimedesse. Nii asuvad Kanadas Briti Kolumbias Pitka laht, Pitka jõgi, Pitka mägi, Pitka lahe tänav, Lind(a) järv, Paarensi (Pitka väimees Päärens) rand jm. Tagasi Eestis 1930. saabus Pitka mõneks ajaks Eestisse. Eestisse saabus ta vabadussõjalaste kutsel, kes olid eelnevalt ka valitsusele esitanud avalduse Pitkale pensioni määramiseks. Kui siis Pitka nägi laialdast sooja vastuvõttu ja saades teada, et riik määras talle pensioni, otsustas ta Eestisse jäädagi ning Kanadasse ta enam tagasi ei läinud. Eestis lõi ta 1931. aastal Vabadussõja veteranide baasil Tallinna Lahinguvendade Klubi, mis kuulus Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Keskliitu, mille abiesimeheks ta oli. Kui viimane liikumine asus tegelema aktiivse poliitikaga, astus ta 1932. aastal oma Lahinguvendade Klubiga Vabadussõjalaste Keskliidust välja, sest soovis, et see organisatsioon ei muutuks tavaliseks poliitiliseks erakonnaks, vaid jääks puhtveteranide organiks. Ta oli ise rohkem Briti-orientatsiooniga ja vabadussõjalaste (siiski ebaus) võrdlemine fašistidega peletas teda samuti neist eemale. Sellele vaatamata tegeles ta ise poliitikaga edasi ja oli vajadusel vägagi kriitiline. Pitka lahkumine Vabadussõjalaste Keskliidust 1932. 20. mäetsil toimunud III Üleriiklikul Vabadussõjalaste Kongressil selgitas Pitka oma vastuseisu järgmiselt: "Kui meie kõrvalisikud organisatsiooni võtame, siis ei pääse meie poliitikast. Siis ei ole vabadussõjalastel oma liidus enam midagi teha. Kui niisugune otsus tehakse, siis lahkub Keskliidu juhatusest üks tunnustatud vabadussõja tegelastest ja temaga 200 lahingvenda. Kui meie oma organisatsiooni võtame mittevabadussõjalasi, siis meie liikumine ei kanna enam Vabadussõjalaste liikumise nime. Rahval on aga usku ja lugupidamist meie vastu just sellepärast, et meie vabadussõjalased oleme. Kui teised kaasatulevad, siis saagihimu ja auahnuse pärast. Siin peab selget vahet hoidma. Kui teisi kaasatõmbame, hakatakse teid erakonnaks pidama." Ka William Tomingas (kes oli ka Pitka Lahinguvendade Klubi liige) sekundeeris Pitkale: "Kui tõmbame laiemaid hulki kaasa, satume poliitiliste intrigeerimiste mõju alla. Tuleb koondada küll kõik vabadussõjalased, kuid teistele aitab praegusest olukorrast." Pitka ja Tomingase põhjendamatu kartuse peale vastas A. Sirk järgmist: "Siin öeldakse, et vabadussõjalased, olles sõjamehed, ei tohtivat teha poliitikat. Hea küll. Kuid kui meie sõjas Eesti iseseisvuse eest võitlesime, kas see ei olnud poliltika? Kas riigi rippumatus ja rahva vabadus sellal või ka praegu oli ja on vaid asi, millele meie ei tohi kaasa tunda või võime tunda kaasa vaid ülemuse loal? Kas Tomingas sõjas iga paugu tegemisel enne ootas oma ülemuse admiral Pitka käsku? Kas sündmuste juures 1.detsembril 1924, kui kommunistide partei ohustas meie riigi olemasolu, oleksime meie, - vabadussõjalased, pidanud jääma passiivseiks, erapooletuiks või patriootideks ainult platooniliselt? Ei - meie osavõtt Vabadussõjast ja muude ohtude tõrjumisest on olnud poiiitika kõige puhtamas mõttes. Ja ka praegu, mil rahvas tahab saada tagasi oma õigusi ja suveräniteeti erakondade omavoli küüsist, on see sama sihiga võitlus kui sõjas venelaste ja sakslaste vastu. Tomingas soovitab meile erakonda minna, et seal hingeäratsustööd teha. Ütleme, ta läheb homme Pätsi juurde ja hakkab teda äratama. Et nii ja naa - sinul ikka ei kõlba potipõllumees olla kui endisel ohvitseril ja Eesti sõjaväe kaasasutajal. Hakka nüüd kord ometi leiba teenima advokaadiametiga, mida oled ju õppinud, ja ära kipu rikkaks minema poiiitikaga. Ehk Tomingas läheb äratamaa sots August Reid. Võta ometi mõistus pähe ja ära kirjuta enam soorne lihunikkudest, jäta klassivõitlusele kihutamine ja tuleta meelde, et ka sina, Iipnik August Rei oled kord olnud ohvitser. Mis te arvate, kui kaugele Tomingas sellega jõuab? (üldine naer). (Katkend W. Tomingas "Vaikiv ajastu Eestis!) Olles otsekohene ja ka põikpäine, tegutses Pitka nii nagu ta õigeks pidas. Samuti oli valitsus Kanadast koju naasnud Pitkale määranud pensioni (mis eraldati tegelikult EVL palvel) ja andnud ameti ETK-s. See tegi vana mehe teatud mõttes kuulekamaks. EVL-iga raksu minemise põhjus on kindlasti põhjustatud ka Pitka raskest iseloomust. Ta oli äkiline ega sallinud mingit vastuvaidlemist. Näiteks Vabadussõja ajal soovitas ta üsna tihti surmanuhtlust rakendada. Kuid oma südames jäi ta kokku oma endiste relvavendadega. Ka tema jäi teatud määral uskuma Pätsi & Co vabadussõjalaste vastast mustamiskampaaniat, milles neid süüdistati võõrideoloogiate juurutamises. Pitka oli teatavasti Briti-meelne. Vaatamata kõigele sellele ei muutunud Pitka Pätsi kaasajooksikuks. Pitka tegevus N.Liidu okupatsiooni alguseni 1933. aastal asutas ta Vabadussõja Rindemeeste Ühingu ja oli Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees. 1936 ostis Pitka Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu ja ehitas sinna nägusa rootsi-stiilis maja. Seal harrastas ta metsajooksu ja karastas end betoonist basseinis külma veega. Ka oma memuaarid kirjutas ta seal. (Maja läks põlema ja hävis 1945. aastal, kui sinna oli majutatud punaarmeelased.) Kaitseliidu museoloog Tanel Lään on sellest kirjutanud lähemalt: "Pitka maja ehitati Rootsi projekti järgi; seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud root-sipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka Johan Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumba-ga kaev. Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi Pitka metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. (Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane.) Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglisemeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast Vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Antu metsadesse jäänud Saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules." 1937. aastal valiti ta Järvamaalt Rahvuskogu I koja liikmeks. 1930-1937. aastail oli ta Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees. 1937. aastal moodustas Mereväe Ohvitseride Liitkogu raamatu "Admiral Johan Pitka" väljaandmise toimkonna. Raamat pidi tulema mahukas (üle 300.lk). Jõuti koguma hakata materjale, kuid raamatu trükkimiseni kahjuks ei jõutudki. (Kahjuks pole Pitkast tänaseni ilmunud väärikat suurteost.) Pitka sai aru Pätsi autoritaarse režiimi väärusel ja mõistis hukka hääletu alistumise. Alles siis said paljud aru, kui õiget asja ajasid vabadussõjalased tegelikult. Aga siis oli kahjuks liig hilja. Siis kutsus ka Päts Hjalmar Mäe enda juurde ja kahetses, et ta vabadussõjalasi vangistas ja Sirki enam elavate kirjas ei ole. Päts andis Mäele siis oma nõ õnnistuse Eesti asja ajamiseks. Seda viimane ka suure hoole ja armastusega kuni surmani ka tegi. Peale 1940. aasta juunipööret oli Pitkal selge, et kord juba enamlaste poolt surma mõistetuna ei oleks tal ka nüüd neilt halastust loota. Nii õnnestus tal põgeneda Soome, kus ta soovis koheselt Soome armeesse astuda. Teda siiski kõrge vanuse tõttu vastu ei võetud, mis teda väga pahandas. Nii tuli tal teiste vahenditega Eesti kasuks tegutsema asuda. Kui siis 1944. aastal ligines Punaarmee taas Eesti piiridele, propageeris ta soomeposte koju pöördumist ja kõigi eestlaste vastuhaku vajadust. Ka ta ise tuli aprillis 1944 tagasi Eestisse, et siin viimast vastupanu osutada. Kaotada polnud tal enam midagi. Punased olid 1941. aastal vahistanud kõik tema kolm poega ja hukanud nad 1942. aastal Venemaal vangilaagrites. Pitka võitles surmani Eesti vabaduse eest Tütar Saima Joasalu-Pitka on isa Eestisse naasmist meenutanud nii: „Kui isa 1944. aasta aprillis Soomest Eestisse saabus, imestasime, et tal polnud enam habet. See oli nii veider. Miks? Isa vastas, et sakslased ei andnud temale Eestisse tulekuks luba, siis oli ta püüdnud seda teha salaja ja oli ka oma välimust muutnud. Isal oli olnud sel korral kavatsus Eestisse jõudes hakata põranda all tegutsedes organiseerima Eesti kaitset. Enne aga, kui habe oli jõudnud kasvada, olid sakslased andnud loa Eestisse tulekuks. Mul endal on olnud alati see tunne isast, et mida kriitilisem olukord, seda rahulikumaks jäi isa. Ei mäleta, et ta kunagi oleks sattunud paanikasse. Tema lähedus mõjus alati rahustavalt.” 1944. aasta augustis peetud kõnes ütles Pitka: "Meil, eesti rahval, meie hõimurahvastel soomlastel ja ungarlastel, meie naaberrahvastel lätlastel ja leedulastel on praegu ühine saatus saksa rahvaga. Me oleme kõik relvavennad ja võitleme koos ühise vaenlase vastu, kelle võit oleks meie häving. Kelle kaotus aga meie kõikide pääsemine hukatusest. Igasugune “valge laeva” ootamine on enesepettus, mis viib hukatusse kogu meie rahva." Pitka soovi hakata uut Eesti üksust formeerima (millest saanuks taastatava EV armee tuumik), sakslased ei usaldanud ega toetanud. Alles 21. augustil sai ta Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. 2. septembril 1944 avaldatud üleskutses ütles admiral Pitka: "Omagem uuesti Vabadussõja vaimu! Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaale ohtlikel päevadel, kes kõrvale hoiavad ja põgenevad, need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda!" Teave sellest, et admiral Pitka ja tema abi kapten Paul Laamann, organiseerib Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena ja leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Soomepoistest, Saksa poolel võitlevatest eestlastest ja teistest vabadusvõitlejatest soovis Pitka moodustada taastatava Eesti Vabariigi kaitseväe tuumiku ja korrata "Vabadussõja imet" ja taastada iseseisvus. Räägitakse, et tema üksusega liitusid hiljem ka mõned korpusepoisid. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte ka taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust. Jõud olid aga ebavõrdsed, pitkapoistel puudus kõigest - rahast, relvadest, toiduainetest. 1944. aasta septembri alguseks oli admirali üleskutsete peale Kiviloo mõisa kogunenud vaid umbes 500 meest. Kuid neil õnnestus siiski korrata "Vabadussõja imet". Nimelt taastati 18. septembril 1944. aastal hetkeks Eesti Vabariik, mlle peaministri kohusetäitja oli Otto Tief ja Pitka ise nimetati aga selle valitsuse poolt Sõjavägede asejuhiks. Pitka löögiüksus avaldas vaenlasele vastupanu Tartu maanteel Vaida lähistel ja Soodla silla juures Kehras. Üks ägedamaid lahinguid toimus Keilas, kestes ühtekokku 3,5 tundi. Tallinnas, Nõmme turuplatsil lasksid Pitka mehed puruks kaks vaenlase tanki. Tema löögiüksuse mehed avaldasid vastupanu ka Ristil ja Märjamaa lähistel. Kõige tõenäolisemalt langes Pitka võitluses Punaarmee vastu Läänemaal. On arvatud ka, et ta võis uppuda tormisel merel või langes koguni hiljem metsavennana. Need on aga jäänud pelgalt legendideks. Pitka jäi kadunuks II maailmasõjas, nii nagu tema vanem vend Peäro jäi teadmata kadunuks I maailmasõjas. Nii jagas ta oma venna saatust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaatamata oma teatud mõttes äkilisele iseloomule, võib Pitkat julgelt nimetada 20.sajandi või lausa Eesti ajaloo üheks olulisemaks rahvuslaseks. Tema teeneid EW tekke ja rahva vaimu tugevdamisel on raske üle hinnata. Sellisena on ta eeskujuks igale Eesti patrioodile! On hea, et Tallinnas on lõpuks olemas admiral Pitka monument (mis mõnede meelest olevat kunstiliselt ebõnnestunud ja kus Pitka meenutavat pidalitõbist). Nüüd aga, kus on valmimas uhke ja mereriigile vääriline Lennusadama Meremuuseum, võiks mõelda ka Pitka mälestuse jäädvustamisele seal. Miks mitte avada seal muuseumis Pitka vahakuju, nagu on ka kindral Laidoneri muuseumis tema vahakuju? Selle vastu ei tohiks vast kellelgi midagi olla, kui Eesti mälestab neid, kes seda tõesti väärivad. Aga just Pitka-suguseid üdini aatelisi ja omakasupüüdmatuid riigimehi on meile ka kaasajal eeskujuks vägagi vaja! |
Kontradmiral Johan Pitka 1920.
Vene soomusristleja "Адмирал Ушаков", millel Pitka sai 1900.a sõjalise väljaõppe.
"Lennuk" ja "Vambola" Vabadussõjas.
The Most Distinguished Order of Saint Michael and Saint George, Knight Commander (KCMG) - mille sai Pitka 1920.
Pitka venestamisaja sümbolite vastu. 1920.
Ohvitseride Kogu toetusavaldus Pitka ja Asti tüliküsimuses märtsis 1920. (ra.ee)
 "Jaksan veel relva kanda!". Admiral J. Pitka külas 20. diviisi tagavararügemendil Kloogal. Räägib austerlasest diviisiülema Oberführer Franz Augsberger'iga. 1944.
 Admiral Johan Pitka teeneid Eesti Kaitseliidu, soomusrongide ja mereväe ees on raske üle hinnata. See ausammas asub Tallinnas Kaitseliidu maja kõrval. Ilmekaks näiteks punaste kretiinsest idiootsusest on see väljavõte internetist, kus venelased peavad Pitkat fašistiks (see püha 'koššer' sõna, millega saab kõik ebameeldivad inimesed ja ka liikumised ära märgistada) ja Vabadusristi haakristiks!? Kuidas sellist idiootsust kommenteerida?
Kui midagi üldse kommenteerida, siis kuju väga ebaõnnestunud teostust. Pitka näeb siin välja nagu pidalitõbine. Tundub, et tegu oleks justkui kunstniku pooleli oleva tööga. Kummaline on ka, et kuju esmasel variandil oli näu palju siledam. Selline - vabandust aga käkk - on pigem Pitka mõnitamine. Vähemalt kunstiliselt ja Eesti skulptuurile see au ei tee. Tuleb vaid tõdeda, et Amandus Adamson oli viimane tõeliselt andekas skulptor Eestis. Kahjuks... |
Collar worn by a Knight or Dame Grand Cross.
