Eesti Vabariigi presidendi vanne: Kus aga oli see rahvast viimse veretilgani kaitsta lubanud sõjavägi, kui eesti rahvast tapeti ja küüditati? Õigus ju on, et see armee pandi Pätsi kaasabil selliste loosungite all nagu "Elagu kuulsusrikas Punaarmee" ja "Elagu suur juht Stalin" Punaarmee kooseisu. Lõpuks kaitsesid need mehed suurelt osalt Nõukogude Venemaad ja Stalinit, mitte aga oma peret ja rahvast. Päts sai omale ka igati diktaatori väärilise, üliuhke ja kalli Oru lossi, kus oli isegi isiklik mudaravila jms. Pilte sellest võib vaadata näiteks SIIT. Väärib märkimist, et õigeusklik Päts lasi Oru lossi juures olnud väikese kuid ilusa (endisele karahvile kuulunud era-)õigeusu kiriku lammutada. Eks seegi näita midagi tema põhimõtetest. |
Väidetav kindral J. Laidoneri kiri Vladimiri vanglast „"Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. (Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid). Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii"). Mind nimetati ,,bezpodannõi" — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda." Aamen. J. L. 26/IX 1944. Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: "Estonia, with all thy faults I love thee stiil". J. L. Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi. (Kirjutatud Kirovi vanglas)""“ Lääs reetis Eesti 1939-1945? Jalta, Potsdam, Tehran - need on lepped, milledega ka meid - Eestit - müüdi kommunistlikule Venemaale maha. Tõesti, nii see ka oli. Alates 1939. aastast olime me kaunis armetus seisus oma hädise neutraliteedi poliitikaga. Pärast II Maailmasõda olime sisuliselt kadunud riik. Ka Otto Tief'i valitsust ei pannud keegi tähele. Me olime unustatud, mahamüüdud, reedetud jne... Kuid oluline on vaadata, kust see reetmine alguse sai. Vastus võib olla ehmatav ja me ei tahaks seda tunnistada, sest palju mugavam on alati kõiges halvas teisi süüdistada. Esimesed reetjad olid meie Eesti Vabariigi juhid ise! Kui juba oma juhtkond oma riigist ja rahvast ei hooli, miks siis teised peaksid seda tegema? Hitler vs Päts - inimeste ja reziimide lühivõrdlus Võrreldes Pätsi kaasaegse Euroopa suurima diktaatoriga, tuleb tunnistada, et Päts ületab Hitlerit diktaatorluses kohati päris tublisti. Hitler tuli Saksamaal võimule läbi demokraatlike valimiste. Päts võttis võimu vägivaldselt, seadusevastaselt! Hitler jäi oma juhi kohustuste juurde viimase minutini, kaitstes oma riiki. Päts tegi vaid suuri sõnu, kuid kui riigil ja rahval oli häda käes, asus Päts süüdimatult vaenlastega koostöösse ja täitis kõik nende korraldused, ilma vähimagi vastuhakuta. Selle tulemusel algas peagi eesti rahvas plaanijärgne hävitamine. Üksnes Suur-Saksamaa ennetav sõjaline löök päästis Eesti Stalini plaanitud hävingust. Samas teame me kõik, et 1939. a. Molotovi-Rippendropi paktiga (MRP) andis seesama Hitler Eesti Venemaa meelevalda. Nii Hitlerile kui ka Stalinile oli "kusi pähe löönud". Mõlemad tahtsid maailmavalitsejaks saada. Stalin juhindus kommunismist, klassivõitlusest. Hitler natsionaalsotsialismist (sots!) ja rassiteooriast. Ennetav löök tõi kõik trumbit Hitleri kätte, paraku suunas ta Guderiani tankiarmee Moskva asemel Lõuna-Venemaale. Sellega oli sõja saatus otsustatud. Sõda mitmel rindel, juutide ja teiste "alamrahvastega" tegelemine, alistatud rahvaste umbusaldamine, uhkus-ülbus, - kõik see määras Hitleri-Saksamaa paratamatule hävingule. Kogu Euroopa ja ka maailm sai Hitlerilt päranduseks viha kõigi rahvuslaste vastu. Tänu sellistele meestele, kellele on "kusi pähe löönud", on paljud ausad rahvuslased pidanud kannatama. Midagi sarnast toimus ju ka meil siin Eestis Pätsi rezhiimi ajal. Samas võib ju väita ka, et Hitler oli MRP sõlmimise ajal lihtsalt sundolukorras, kuna ta teadis Stalini plaanitavast löögist Euroopa suubas. Olid ju Euroopa äärsed N. Liidu laod täis naksaapaid sõduritele, millega Euroopas võiduparaadil osaleda. Millele kõigele ei mõeldud... Võib ka õelda, et MRP-ga andis Hitler küll Baltimad, Soome ja Bessaraabia Stalini mõjusfääri, kuid juhiseid ta Stalinile nende maade rahvaste represseerimiseks ei andnud. Kuid sellise väitega me teeksime Hitleri lihtsalt lolliks, nagu ta ei oleks teadnud, mida Stalini reziim endast kujutab, - tedis küll ja väga hästi! Kuid siiski, on tõenäoline, et meid ohverdades valmistus ta MRP kattevarjus Euroopat tegelikult päästma. Kellegile ei meeldi olla ohverdatu rollis. Kuid me ei tea, milline oleks Euroopa, kui Stalin oleks esimesena ennetava löögi andnud? Oleks on ajaloos "paha poiss" ja seda ei saa võtta mingi tõsise argumendina. Samas tuleb tunnistada, et Hitlerit on tänaseni liig emotsionaalselt ja ühehülbaliselt kujutatud. Muidugi on Hitleri-Saksamaa aegne propaganda suuresti samasugune võlts kiidulaul, nagu igalpool mujal totalitaarsetes riikides. Kuid tuleb tunnistada, et Hitleri Saksamaal oli ka palju positiivset. natsi-Saksamaad käsitledes ei tohiks "last pesuveega välja visata" ehk tuleks tasakaalustatult ja ausalt kajastada selle riigi üldist ülesehitust ja positiivne osa selt kasutusele võtta, kui sobilik on. Liig palju on sel teemal emotsioone ja hüsteeriat. Nagu pole vaja ega saagi natsireziimi kiita, ei saa ka seda üdini "kurjuse riigina" käsitleda. Lõppude-lõpuks oli Hitler reziimi kuritegelikkus Stalini kõrval poisike. Stalin oli juba nooruses tuntud Pangaröövel Kaukaasias. Soome marssali Mannergeimi arhiivis on dokumendid Stalini Euroopa vastasest vallutusplaanist "Groza", mis nägi ette Venemaa poolset rünnakut Euroopale ajal, mil Hitler sõdiks Euroopa riikidega. Kui see oleks teoks saanud, poleks venelasi naljalt keegi peatada suutnud... Punane terror sai sakslaste tulekuni Eestis tegutseda vaid ühe aasta, kuid selle ühe aastaga suudeti seda, et eesti rahvas unustas kõik eelnevad kannatused. Midagi nii kohutavat polnud siin enne nähtud, mida tegid Nõukogude Venemaa kommunistid. Olgu kuidas on, kuid vaba Eesti rahvas ei võlgne ei Hitlerile ega veelvähem Stalinile midagi. Eestlased pole kunagi ühtki sõda alustanud ega tahtnud muud, kui olla vabad ja peremehed oma maal. Kes selle vastu on olnud, meilt vabaduse võtnud - orjastanud, represseerinud ja "peenrahana" kasutanud, ei vääri mingit austust! |
Katkend Elmar Tambeti mälestusteraamatust "Tõus ja mõõn. 1. raamat : mälestusi kodumaalt":
"Eenpalu asemele uue peaministri leidmine ei olnud Presidendil kerge. Ei olnud ühtki sobivat isikut. Omaaegsete „lehmakauplejate‘‘ võimed olid teada. Pealegi oli aeg väga raske ning kes tahtis siis võtta endale suurt töökoormat ja tänamatut vastutust.
Noori energilisi ja entusiastlikke poliitikuid ei olnud veel. Kõik nooremad jõud ministritoolidel, Riigikogus ja omavalitsuseasutustes olid tulnud kas ametnike ridadest või oma kitsastelt kutsealadelt ning ei sobinud seepärast või nad olid alles liiga „rohelised“ ja tundmatud.
Ainuke mees, kes minu arvates oleks sobinud Eenpalu järglaseks, oli kahjuks surnud. See oli Artur Sirk.
Kui President uut peaministrit otsides pöördus minu poole: „Andke mulle, hr. Tambek, uus peaminister!“ avaldasin Presidendile oma arvamist Sirgu kohta.
„Teil on õigus,“ vastas President. „Sirk oleks sobinud. Nüüd on vaja meest, kes suudab tõmmata endaga kaasa kogu rahva. Kel on veel fanaatilist usku Eesti tulevikku ja kes suudab seda sisendada ka rahvale. Nende aastate jooksul Sirk oleks küpsenud niisuguseks meheks. Aga kahjuks teda ei ole enam. Peame leidma teise mehe.“
President tõusis oma laua tagant üles, astus akna alla, vaatas välja ja küsis siis ümber pöörates; „Mida te arvate Selterist?“
„Peaga sobib, südamega mitte!“ oli minu kiire vastus.
„Jah, ka see on õige,“ nõustus President. „Pea poolest ta on mitu korda teistest üle, aga keegi ei sümpatiseeri temale. Ta oskab ka oma sõpradest endale vaenlased teha. Ei, Selter ei sobi.“
President seisis tüki aega akna all, vaadates Peetri maja poole. Lõpuks ta pöördus ohates ringi, istus tagasi oma laua taha ja ütles: „Pole muud valikut Jüri (Uluots) peab Valitsuse moodustama. Ta pole küll millegagi ära teeninud seda rasket katsumust."

Hinnang Pätsile ja Laidonerile
Emotsionaalselt on väga kerge anda neile hinnangut - reeturid! Kui vaadata nende käitumist oma maa ja rahva kaitsmisel 1939-1940, siis faktidele tuginedes võib sellist ränka süüdistust esitada küll. On ju iga iseseisva riigi eesmärk säilitada iseseisvus ja rahva-kultuuri püsimine. Andes riigi ja rahva verivaenlase kätte (Stalin oli tol ajal verisem diktaator maailmas, ja seda teadsid ka meie juhid!) lootuses, et ehk nii läheb õnneks rahvas säilitada, - selline käitumine on vastutustundetu ja rahvaga "vene ruleti" mängimine. Kusjuures rahvas (aremee) oli valmis oma eksistentsi eest sõdima ja vajadusel ka langema.
Samas tuleb tunnistada ka Vabadussõja aegse Eesti vägede teise juhi (esimene vägede juht oli E. Põdder) J. Laidoneri sõjalisi teeneid Vabadussõja ajal. Asendamatuid inimesi ei ole, kuid teened on teened. Selle eest tuleb tõesti Laidoneri tunnustada. Kuid kahjuks tema ei jätkanud hiljem Vabadussõja vaimus töötamist. Milline Sõjavägede ülemjuhataja oleks valmis oma endisi ja praegusi relvavendi seinaäärde panema ainult selle eest, et nad ei võtnud teda oma presidendi kandidaadiks? Paraku selline verehimuline soov oli Laidoneril vabadussõjalaste juhtide suhtes 1934. a. ja hiljemgi (selle eest arvati ta korp! Sakalast 1934. a välja). See ja hilisem rahvalt relvade ära korjamine, vaikne alistumine, - kõik see ei luba näha Laidoneris sellist kangelaskuju, nagu soomlased võivad täie uhkusega näha marssal Mannerheimis.
Vaikival ajastul (sageli isegi teenimatult) ülistatud Pätsi ja Laidoneri kultus elab kohati veel tänapäevalgi edasi. See on ka mõistetav. Teiste teeneid sageli pisendati, kirjutati oma arvele või neist vaikiti sootuks. Selline toimimisviis on omane igale diktatuurile. Polnud ka Pätsi-Laidoneri "juhitav demokraatia" siinjuures erand, kuigi totaalseid jooni see Eestis ei võtnud.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et arvestades Laidoneri ja ka Pätsi teeneid Eesti riigi tekke juures, kuid ka nende aktiivset tegevust Eesti riigi hävitamise juures, tuleb tunnistada, et üks ei saa õigustada teist. Ei saa ju lapsevanem õigustada oma lapse tapmist sellega, et ta on sellele kunagi elu andnud! Nii ei saa õigustada ka "riigimõrtsukaid" Pätsi ja Laidoneri sellega, et nad olid teiste seas tegevad Eesti riigi loomise juures. Justnimelt teiste seas, sest paljud teisedki olid väga aktiivselt tegevad Eesti riigi sünni juures. Seda kippusid nad paraku unustama...
Pätsile ja Laidonerile hinnangut andes võiks äärmisel juhul piirduda neutraalse hinnanguna. Üks heategu (Riigi sünnile kaasaaitamine) ja üks halb tegu (riigi hukule kaasaaitamine) annavad kokku nulli. Loodi Eesti riik Venemaa koosseisust väljaastumisega, kuid 22. aasta pärast lõpetati taas Venemaa rüpes, kusjuures riigijuhtideks olid samad mehed. 1-1=0!
Kaasaegsete hinnanguid Laidonerile:
Poetess Aino Kallas: “Nagu paljudele teistelegi egotsentrilistele inimestele, oli temalegi tähtsaim olla ise kogu aja hääles ja kerida oma mõtteid teistele kuulda. Mingisuguseid vastuväiteid ta seejuures ei sallinud, sest need ilmselt ärritasid ja vihastasidki teda. Temal olid ennakult valmis ja kindlad arvamised kõigest ja neid ei võinud miski kõigutada.” (Kallas, A. Mu saatuse maa. Vadstena, 1947, lk 170.)
Kas Laidoner oli vaimselt ebastabiilseks muutunud?
Mis puutub Laidoneri ja tema ettepanekusse Sirk ja teised juhtivad vabadussõjalased maha lasta, siis siin on tegu ka tema halvenenud psüühilise seisundiga. Nimelt muutis Laidoneri ainsa lapse - poja enesetapp 1930 (kas teadlik tegu või õnnetus) isa relvast, - ta psüühiliselt ebastabiilseks ja kergesti ärrituvaks. Laidoner ei olnud enam see, kes ta oli Vabadussõja ajal (kuigi ka siis mõistis ta kohati väga kergekäeliselt karistuseks mahalaskmisi). Näiteks lasi Laidoner peale poja surma maha ka oma valge lemmikhobuse. Selle kohta tegi rahvas ka anekdoodi: Miks kindral Laidoner lasi maha oma valge hobuse? Kindral Laidoner sõitis hobusega koju, hobune läks sammu: vaps, vaps, vaps... Kindral Laidoner jäi kuulama ja siis andis hobusele piitsa, hobune kiirendas sam- mu: larka, larka, larka... Kindral Laidoner andis veelkord tugevasti piitsa ning ho- bune pistis jooksma: sirk-sirk, sirk-sirk. ...Siis kindral Laidoneril sai süda täis ning ta lasi hobuse maha.
Vabadussõjalaste peale hakkas ta viha kandma pärast seda, kui nad pärast algset lubadust siiki loobusid Laidoneri oma presidendikandidaadiks seadmast. Sirk oli seda talle lubanud, kuid vapside juhatus oli selle vastu, sest tulid välja Laidoneri kahtlased rahamahhinatsioonid.
_"Iga võõras jõud, kes tahaks meid vallutada, peab teadma, et astume välja
mitte ainult mees mehe vastu, vaid kui vaja, siis ka mees kümne mehe
vastu."
Pätsi diktatuur Pätsi iskukultusest võib tuua tohutult näiteid. Kõik see onupojapoliitika, laste ja kogu rahva ajupesu, ajaloovõltsimine, toetustelegrammide ja kirjade laviin presidendile asutustelt ja eraisikutelt tähtpäevade ja muude sündmuste puhul (kasvõi vapside arreteerimise) puhul, mis ilmusid lehtedes. Kuni Pätsi nimeliste tänavate ja tema ausammasteni välja. Tänava nimed ja ausambad elavale juhile on kõige räigema isikukultuse imalad ilmingud. Pätsi isikukultus: 1939.a. avati Tahkurannas Pätsi sünnikohas talle suur ausammas. See on ülimalt kurioosne ühe veel elava presidendi kohta, kuid diktaatori puhul loomulik. Video avamisest
|
Pätsi "uhkeim töövili" - pilte Eesti Vabariigi hävitamisest
|
Päts ja Laidoner vahendasid Vene kulda ja olid seotud GRU-ga
Eesti ajalugu see on endiselt suur must auk. Isegi pärast kommunistliku okupatsiooni kokkuvarisemist on meil tegemist sageli ilustatud, idealiseeritud, valeliku ajalooga. Meie ajaloolased ja ajakirjanikud ei suuda reageerida isegi faktile, et laulva revolutsiooni ajal tiirlesid Savisaare ümber eranditult kagebeelased. See aga tundub meie viletsusajaloolastele nii suur probleem, et parem on sellest vaikida. Nõukogude Liidu sõjaväeluure GRU residendi Pariisis Voldemars Ozolsi side Johan Laidoneriga on üks neid teemasid, mis edeneda ei taha. Laidoner põgenes 1918. aastal sakslaste okupatsiooni eest Petrogradi. Enam kui aasta tegutses Venemaa impeeriumi kindralstaabi alampolkovnik seal Vetšekaa tähelepaneliku kontrolli all. Igaüks, kes seda olukorda ette kujutab, saab aru kuidas see sai toimuda. Põhjuseks, miks kõik võimalik oli, on tegelikult lihtne. Vetšekaa üks ninamehi Peters otsustas balti natsionaliste ära kasutada sakslaste vastases võitluses. Peale Laidoneri asus Petrogradis ka teine Venemaa impeeriumi kindralstaabi alampolkovnik Voldermars Ozols. Ozolsil olid aga bolševikega väga tihedad sidemed, oli ta ju noorpõlves astunud sotsiaaldemokraatide partei ridadesse. Ozols oli ka Laidoneri vana tuttav. 1918 aasta lõpul on mõlemad mehed juba tegevuses kodumail. Ometi ei usaldanud lätlased Ozolsit, mistõttu ta mõne aja pärast sõitis Eestisse, kus ta mängis olulist rolli Eesti Vabadussõjas Laidoneri juhtimisel. Ozolsi karjääris on nii kindrali roll Hispaania kodusõjas, loomulikult punaste poolel, kui ka GRU residentuuri juht Pariisis sakslaste okupatsiooni ajal. Ajalooraamatutesse on ta jõudnud eeskätt lugudega, mis seotud "Punase kapelliga". Pole kahtlust , et Stalini ootamatult heatahtlik suhtumine Laidonerisse, kes pidi ju tema silmis olema veel hullem kui mingi valgesoomlane, oli tingitud sellest, mida Stalinile oli teada 1918 aastast ning sellest, et nõukogude agendil Ozolsil on temaga suhe. Raske öelda, kas oli mingil plaan Laidoneri jaoks pärast Eesti okupeerimist. Igal juhul teoks need plaanid ei saanud, kui nad olidki, Laidoner osutus mittevajalikuks. Seda enam, et tema meelsus oli üheselt selge. Ma ei näe mingit põhjust, mis peaks kartma Laidoneri minevikust Petrogradi episoodi või sidet Ozolsiga. Laidoneri roll Eesti Vabariigi sünnis on tähtsam kui need keeruliste aegade keerdkäigud.
Jossif Stalin oskas talle osutatud teeneid hinnata. Nii K. Päts, kui ka J. Laidoner elasid kauem, kui Stalin ise. See on haruldane vastutulek okupeeritud riigi juhtidele.
Suurimaks teeneks Pätsu poolt oli ta enda poolt antud vande unustamine, relvade ära korjamine ja kolloborandiks hakkamine.
Ajalugu muuta ei saa, kuid me saame sellest õppida. Kuid selleks tuleb meil ennem neid tõdesid ja fakte tunnistada, mis meile ei pruugi meelejärele olla. Ilma selleta pole me ajaloost midagi õppinud.
Laidoner 1939.a Kremlis Stalinil külas
Voldemar Kures'e mälestuste järgi
Nagu Kremlis tavaks, hakati vastu ööd Eesti delegatsioonile Kremli kinos filme näitame. Esimene film oli "Tšapajev" ehk võidukast kodusõjast. Kui see läbi sai, pandi Stalini korraldusel peale uus film, nimega "Traktoristid". See on film endisest tankistist, kes saabub tagasi N Liidu - Jaapani sõjast Hassani järve ääres. Kodus saab ta tööd traktoristina. Toimub riigi ülesehitamine, kerkivad tehased ja kolhoosid. Lõpukaadrites muutuvad traktorid tankideks ja sööstavad uljalt edasi. Aga kõige huvitavam ehk isegi prohvetlik on kolmas film - "Kui homme hakkaks sõda". Selles filmis tungib Saksamaa N Liidule kallale, kuid lõpuks purustab võidukas Punaarmee Saksa aremee. Ja sellist filmi tehti 1937-38, ammu enne seda, kui Saksamaa Venemaale kallale tungis! Teada on, et Stalinil oli Euroopa vallutusplaan "Groza", mida Hitleril õnnestus napilt ennetada. Kui Stalin oleks esimesena rünnanud, poleks Punaarmeed enam keegi peatanud. Aga lähema tagasi Kremli kinosaali.
Kui kolmas film on näidatud, olid käes hommikutunnid. Nüüd Laidoner küsis Stalinilt, et kuidas sellist filmi näidatakse, kui NLiidu ja Saksamaa vahel on sõlmitud sõpruspakt. Stalin vastas:"Saksamaa on ja jääb Venemaa kõige suuremaks vaenlaseks!".
Seejärel pakuti suupisteid ja jälle napsi. Budjonnõi oli juba paraja auru all ja hakkas tõstma toosti Eesti sõjaväe terviseks, kuid siis järsku ehmus oma sõnadest ja hakkas kokutama. Seepeale lausus toosti Stalin; "Ja pju za vseh voennõh, budj one kommunistõ ili fašistõ, tshtob toljko horosho dralis!" (Ma joon kõigi sõjaväelaste terviseks, olgu nad kommunistid või fašistid, peaasi, et nad vapralt võitleks!"). Stalin olevat ka Laidonerile lubanud, et kui baaside lepingu täitmisega ilmneb mingeid raskusi, siis sõitku ta kohe Moskva, ja kõik lahendatakse silmapilkselt. On liikvel ka jutud, et Laidoner olla Pätsi soovitusel püüdnud ääri-veeri sondeerida Soome-NLiidu relvarahu võimalust. Seda polevat Stalin aga kuulmagi teinud.
Vabariigi huku aegseid välispoliitilisi arenguid
Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt. 28. märtsil NLiidu ettepanek Eestile abi andmiseks Saksamaa vastu.
1939. aasta aprillis pakkus Jaan Tõnisson NLiidule sõjaväebaase Eestis.
1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule ja selle salaprotokollile, mis kohustas Eestit koordineerima NLiidu vastaste kaitserajatiste ehitamise Saksamaaga.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas. Need lõppesid 1. juulil kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.
Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Euroopa suurriigid said Londonist salastatud teate: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." (vt. Documents on British Foreign Polici 1919-1939, Vol.VI, ss. 764-782.)
1939. aasta 15. – 18. august: NLiidu, Prantsusmaa ja Inglismaa sõjaväesinduste kohtumine Moskvas. Arutati olukorda, mida teha, et vältida Saksamaa kallaletungi NLiidule läbi Poola ja Baltikumi.
Pidu läbi...
Konstantin Päts NKVD vanglas Venemaal, kus ta 1956.a suri.
Isehakanud president, kes represseeris jõhkralt Vabadussõjas Eestile vabaduse toonud vabadussõjalasi. See mees, kes oli haige võimu järele, kuulutas eesti rahva haigeks, kuid suri ise kinnises vaimuhaiglas. |
Johan Laidoner NKVD vanglas Venemaal, kus ta 1953.a suri.
Vabadussõjas positiivset rolli mänginud mees muutus isklike tragöödiate ja eneseimetluse tõttu paranoiliseks, kättemaksuhimuliseks isevalitseja Pätsi paarimeheks. |
Päts: Kuni viimse veretilgani...
Laidoner: ...astume välja mitte ainult mees mehe vastu, vaid kui vaja, siis ka mees kümne mehe vastu...
V. Siilatsi dokfilm K. Pätsist: "TANTS VANAKURADI VANAEMAGA" (2015)
|
Film võtab kokku nukra tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri «mängudest» noateral. Film vaatleb nende tegevust nii sisepoliitikas kui ka suhetes Nõukogude Liiduga, mis lõppesid nii mõlemale mehele kui ka Eesti rahvale väga õnnetult. Filmi autor Viktor Siilats on öelnud: «Ikkagi see Pätsi kreedo, et kui vaja, siis tantsin ka vanakuradi vanaemaga, võib viia põrgusse. Kes loovutab kolm tilka verd, sellele võidakse järele tulla.» |
Loe lisaks:
* Olev Kasak: ”Tänu Pätsile läks elu rappa!“
* M. Turtola "Kindral laidoner ja EW hukk" Katkendid raamatust
* Laidoner - kas isamaa mahamüüja?
* Kuidas Laidoner püüdis rahvast rahustada (ehk siis valetas)
* Laidoner Soome tule all. Martti Turtula raamat Laidonerist.
* Ajalooprotsessi pinnavirvendused ehk lahtirakendumine Venemaast.
* Andres Larka ja Johan Laidoner. (Võitlus).
* Kibe tõde Konstantin Pätsist ja Johan Laidonerist. Kuula: 1 osa. 2 osa.
PS! Eesti prohvetid Karl Reits ja Matvei Kaarep hoiatasid Pätsi-Laidoneri eelseisvate hädade eest, nood pidasid neid aga hulludeks. Loe siit edasi...
Allikad: Riigiarhiiv, Postimees, Koguteos "K.Päts", V. Raudsepp "Ja seda nimetati demokraatiaks...", wehrmacht.pri.ee,