Martti Turtola "Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940" (2008). Katkendid raamatust:

Johan Laidoner

LANGETATUD OTSUS JA EESTI VABARIIGI HUKK 1939-1940
- Visiidid ja välispoliitika kurss alates 1939. aastast -

2006. aastal avaldas toonane Soome välisminister, riigiteaduse dok­tor Erkki Tuomioja oma vanaema Hella Wuolijoe eluloo “Häivandys punaista. Hella Wuolijoki ja hänen sisarensa Salme Pekkala vallan kumouksen palveluksessa (eesti keeles “Õrnroosa. Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses”. Varrak, 2006). Suurt tähelepanu äratanud teos sai 2006. aasta Tieto-Finlandia preemia, mis on Soome kõrgeim teaduskirjanduse auhind. Üllatavalt vähe tähelepanu pälvis siiski Tuomiojal leiduv usaldusväärne teade Jaan Tõnissonist, mis põhineb Eesti Riigiarhiivis asuval KGB välisluure kogul. Raporti KGB-le Tõnissoni ja Wuolijoe vestlustest oli and­nud agent nimega “Poet”, kes Tuomioja järgi oli Hella Wuolijoki ise. Mida Tõnisson siis rääkis? Alljärgnevalt on tsiteeritud kahte katken­dit Tuomioja uurimusest:

“Tõnisson käis 1939. aasta jaanuaris Helsingis ja kohtus pre­sident Kallio, peaminister Cajanderi ja ka Hella Wuolijoega. Pärast kohtumist Tõnissoniga kirjutas Wuolijoki sellest otsekohe pika ette­kande Jartsev/Rõbkinile. Selles jutustas ta Tõnissoni pessimismist Baltimaade julgeoleku suhtes, kuna Saksamaa avaldas Leedule sur­vet, et see annaks ekspansionistliku Reich’i käsutusse rohkem kui vaid Meemeli (Klaipeda). “Valitsevad olud ja Saksamaa suurenenud mõju Eestis on tekitanud Eesti valitsusringkondades hirmu, et Eesti võib iseseisvuse kaotada. Ajendatuna oma vaadetest poliitilistele sünd­mustele, otsustas Tõnisson uurida võimalusi Nõukogude Liidult Sak­samaa agressiooni suhtes abi ja kaitset saada.” (“Õrnroosa”, lk 193)

Tuomioja jätkab:

“Soome kavatses säärase N Liidu abi ja kaitse pakkumise tagasi lükata – ehkki Cajander oli jätnud Tõnissonile mulje positiivsemast hoiakust – just sellal, kui Tõnisson Eestile niisugust abi ja garantiid nõutas. Ta oli mitteametlik opositsioonijuht, kuid jäi mulje, et ta räägib ka president Pätsi ja Eesti kaitseväe mõjuka juhi kindral Laido­neri nimel.” (Sealsamas) (215)

Edasi ilmneb raportist, et Tõnisson oli palunud Wuolijoel sõita Moskvasse, et uurida Eesti ja N Liidu nõupidamise võimalust. Tema andmetel oli Eesti valmis üürima N Liidule Soome lahes asuva Vilsandi saare. See saar asub Saaremaa läänerannikul, Läänemere poo­lel, umbes penikoorma kaugusel Kihelkonna alevikust. Saar on viis kilomeetrit pikk ja mõni kilomeeter lai. Raske on ette kujutada, mida punalaevastik sellel saarel teinud oleks. Maaühendust mööda on sin­na pääsemine küllaltki keeruline. Tuomioja arutleb oma raamatus, kas pakutud mõtted kuulusid Tõnissonile “või oli Wuolijoki /—/ Nõukogude Liidu õhutusel või siis ilma selleta aidanud neid talle sisendada.” (Sealsamas, lk 194) Wuolijoele olid hästi teada Soome ja N Liidu vahel peetavad nn Jartsevi läbirääkimised. (216)

Tuomioja järgi käis Wuolijoki omakorda 1939. aastal Eestis ja kohtus seal Tõnissoniga. Tagasi Helsingis, tegi ta räägitust ettekande Jartsev/Rõbkinile. Selle järgi oli Tõnisson oma Helsingi-vestlustest rääkinud Laidonerile. “Laidoner oli kahelnud Nõukogude Liidu või­mes Eestit aidata, kuid olnud valmis ka Moskvaga mitteametlikke läbirääkimisi alustama.” (Sealsamas, lk 194)

Pean siiski võimalikuks, et ta arendas küsimust N Liidu toest. Tuomioja tõdeb, et Tõnisson jätkas Eestis oma tegevust “Tehes

poolavalikke ettepanekuid koostööks Nõukogude Liiduga, kuid ei saavutanud erilist toetust.” (Sealsamas, lk 194) Viimane tähelepanek on täiesti loomulik ja mõistetav, sest eesti rahvast oli läbi kogu ise­seisvuse aja ja eriti alates 1934. aasta Pätsi ja Laidoneri diktatuurist kasvatatud riigikaitse tahte vaimus, mille järgi vaenlane oli N Liit. Ka Saksa-vastasus elas eestlastes, kaasa arvatud armeeringkondades, jõuliselt edasi, nagu tõdeb Tuomioja.

Tuomioja Wuolijoe-eluloos käsitletud Tõnissoni külaskäiku ja sellest välja kasvanud järgnenud läbirääkimisi on juba 1998. aastal avalikkusele kirjeldanud ajaloolane Kaupo Deemant oma artiklis “Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest” ajakirjas Akadeemia 9/1998. (217) Deemanti huvitavad selles artiklis – nagu pealkirjastki näha – eeskätt rahvuskangelase ja suurmehe suhted Nõukogude luure ja spionaiga. Ta jõuab järeldusele, et pärast Tõnissoni vangistamist peetud ülekuulamistest ja nendest järele jäänud protokollidest ilmneb vastuvaidlematult tema süütus: “Val­javõtted J. Tõnissoni toimikust peaksid hajutama väiksemagi kaht­lusevarju selle kohta, et Tõnisson oleks võinud olla N Liidu salajane kaastööline:” (218) See küsimus on muidugi tähtis Eesti oma ajaloo ja suurmeestemüütide seisukohalt. Poliitilise ajaloo seisukohalt on Tõnissoni antud informatsioon ja peetud vestlused oma tähtsuselt hoopis teisest kategooriast. Selles asjas pole oluline, kas ta oli Nõu­kogude agent või mitte. Aumehena ta tõenäoliselt seda ei olnud.

Kaupo Deemantil on Tõnissoni tegevusest ja tema kontaktidest soomlastega 1939. aasta kevadel ja suvel pisut enam teavet kui Tuo­miojal. Deemanti järgi kiitis Päts koostöö N Liiduga heaks ja eriti Laidoner rõhutas “konkreetsemalt tiheda koostöö loomise vajadust”. Kui ta oli palunud Soomelt sõjalist abi Saksamaa rünnakute vastu, polnud ta saanud selget vastust ei president Kalliolt ega peaminister Cajanderilt. See on enam kui mõistetav, sest Soomes oli suhtumi­ne sakslastesse ajaloolistel põhjustel hoopis teistsugune kui Eestis.1939. aasta talvel oleksid Kallio ja Cajander vaevalt osanud ettekujutada sõda Soome ja Saksamaa vahel!

Kaupo Deemanti artiklist selgub ka, kuidas levis teave Tõnisso­ni kontaktivõtmistest. Nõukogude juhtkond pidas saadud informat­siooni väga oluliseks. Siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria saatis raporti koopiad peaaegu sellistena Stalinile, Molotivile, Vorošilovile ja Mikojanile. (219)

Pärast jaanuarikuiseid kohtumisi koostas Wuolijoki ehk Poet oma kokkusaamistest Tõnissoniga üksikasjalikuma seletuse. Selle järgi oli Laidoner – Tõnissoni meelest – ainuke poliitik Eestis, kes mingil määral orienteerus rahvusvahelises poliitikas ja olukorras. Laidoneri kahtlused Punaarmee jõus tulenesid hiljutistest kohtu­protsessidest, kus paljudele ohvitserkonna liikmetele oli mõistetud surmanuhtlus. Laidoneri arvates nõrgestas see Punaarmeed. Laido­ner pooldas mitteametlike läbirääkimiste alustamist N Liiduga. Ta mõistis Saksamaa ohtu Eestile. Tõnisson oli valmis omal vastutusel ja isetegevuslikult alustama läbirääkimisi N Liidu esindajaga Helsin­gis või Stockholmis, et selgitada välja võimaliku abi vorm ja suurus. Tõnissoni meelest oleks Eesti pidanud ostma N Liidult relvi, sest raha relvade ostmiseks oli sel ajal tervelt 26 miljonit krooni. Rapor­tist sai N Liit teada, et Eesti ostab relvi Saksamaalt ja need tuuakse kohale aasta jooksul. Tegemist oli niisiis sõjasaladusega. Vestluses oli Tõnisson kurtnud, et relvi hangitakse Saksamaalt ja et Saksamaal on mõju Eesti ohvitserkonnale ja välisminister Karl Selterile. Pätsi ta aga ei pidanud täielikuks germanofiiliks. (220)

Huvitav on märkida, et 1998. aastal oli Kaupo Deemantil raske uskuda eelkirjeldatud, dokumentidest selguvaid asjaolusid: “Need andmed toovad uues valguses esile peale J. Tõnissoni ka J. Laido­neri, sest nende sellist soovi saada abi N Liidult on raske uskuda.” Deemant kahtleb Wuolijoe edastatud teadetes. Teisalt möönab Dee­mant, et memuaarikirjanduses on varemgi esinenud samalaadseid Tõnissoni puudutavaid andmeid. Tahtis on Eesti diplomaadi Oskar Mamersi (Oskar Öpiku) mälestusteraamat “Häda võidetuile”, mil­les on juttu ka Tõnissoni reisidest Soome 1939. aasta suve lõpus. Mamersi andmetel kohtus Tõnisson ka tookord Hella Wuolijoega viimase korteris. Kohale oli kutsutud Nõukogude saatkonna esin­daja, kellelt Tõnisson oli “palunud Eestile Punaarmee kaitset Sak­samaa vastu”. Ametlikult oli Tõnisson 30.07.-04.08.1939 Helsingis peetud karskuskonverentsil Eesti delegatsiooni juht. Mamersi väitel oli Tõnisson rääkinud Wuolijoe korteris Nõukogude esindajatele, et eesti rahva enamik loodab Punaarmeelt kaitset Saksamaa vallutus­katsete vastu. Soomest tagasi tulnud, läks Tõnisson kohe Kadrioru lossi, et kohtuda president Pätsiga. Projektist oli teadlik ka peaminis­ter Kaarel Eenpalu. Teistel Deemantil olevatel andmetel oli Wuolijoe korteris peetud vestlustes puudutatud N Liidule Eesti territooriumil vajalike baaside küsimust.) (221)

Arno Raag kirjutab 1974. aastal Rootsis ilmunud raamatus “Saatuslikus kolmnurgas”, et Jaan Tõnisson tõesti kartiski Saksa­maa rünnakut. Elukogenud mehena ei pidanud ta aga ka Venemaad Eestile ohutuks. (222)

Ilmselt idanes vähemalt alates 1938.-1939. aasta talvest Eesti juhtide, täpsemalt öeldes Pätsi ja Laidoneri peas mõte võimalusest kuuluda teatud olukordades N Liidu sõjalise julgeoleku piirkon­da. Soomele oli selline võimalus täiesti välistatud, nagu näitasid ka 1938. aasta Jartsevi läbirääkimised.* Oleks huvitav teada, kas Wuolijoki rääkis eestlastele, et Jartsevi läbirääkimised soomlastega

* 14. aprillil 1938 kohtus N Liidu Helsingi saatkonna teine sekretär Boriss Jartsev omal algatusel Soome välisminister Rudolf Holstiga. Koh­tumine oli diplomaatilise protokolli seisukohalt ebatavaline, sekretär palus audientsi ilma oma ülemuse vahenduseta ja palus ka, et Iäbirääkimised oleksid salajased — neist ei tohtinud rääkida isegi N Liidu suursaadikule. Kohtumisel väitis Jartsev, et toob tähtsa teate Moskvast, kust ta on saanud volitused läbirääkimisteks Soome valitsusega.kukkusid läbi. N Liit üritas veel 1939. aasta kevadel viimast korda nõupidamisi käivitada. Tookord ei olnud läbirääkijaks enam Jart­sev/Rõbkin, vaid saadik Boris Stein. Nagu eelkäija, nii ei saavuta­nud temagi edu. Soomlastel läks pikaajalise ettevalmistava töö järel hästi Põhjamaade suunas, kui 1938. aasta kevadest peale peetud Ahvenamaa ühist kaitsmist puudutavates Soome-Rootsi läbirää­kimistes jõuti sõjaväeliselt tasandilt diplomaatilisele. Neid läbirää­kimisi peeti edukalt samal ajal, kui Jartsev esitas oma ettepanekud. Soomlased ei tahtnud mingi hinna eest riskida Põhjamaade suu­naga, hakates ajama “kahepaikset poliitikat” ehk pidama samaaeg­selt ka konkreetseid läbirääkimisi Moskva esindajaga. 1939. aasta jaanuaris kulmineerusid läbirääkimised Soome-Rootsi lepingu ehk

Jartsev teatas, et N Liidu valitsus on kindel Saksamaa kavatsetavas rün­nakus N Liidule ja et rünnakuplaani kuulub ründamine küljelt, Soome kau­du. Seetõttu on Soome suhtumine sakslaste dessanti N Liidule oluline. Kui Soome lubab sakslastel teha dessanti, ei jää Punaarmee Rajajõele ootama. Aga kui Soome seda ei luba, annaks N Liit Soomele nii sõjalist kui ka majan­duslikku abi, sest N Liidus arvati, et Soome ei suuda oma jõududega Saksa dessanti peatada.

Mingeid konkreetseid ettepanekuid Jartsevil ei olnud. Järgmise vüe kuu jooksul pidas Jartsev mitmel korral kõnelusi nii Cajanderi kui ka Tanneriga. Alles siis, kui Soome esitas oma ettepaneku 1938. aasta augustis, esitas Jartsev esimese konkreetse N Liidu valitsuse ettepaneku. Soome ettepanekust, mis põhines sellel, et Soome ei luba oma territoriaalse puutumatuse rikkumist või seda, et Soome kaudu rünnataks N Liitu, viimasele ei piisanud. Soome ettepanek sisaldas ka N Liidult kinnituse saamist, et viimane austab Soome territoriaalset puutumatust ja nõustub Ahvenamaa kindlustamisega.

N Liit nägi ära, et Soome ettepaneku järgi saaks Soome palju eesõigu­si ja N Liit mitte midagi. N Liidule ei piisanud ka Soome kinnitusest mitte lubada sakslastel oma territooriumile dessanti teha. N Liit pani ette sõlmida salajane leping, mis oleks võimaldanud N Liidu osalemise Soome ja eelkõige selle merepiiri kaitsmisel juhul, kui Saksamaa peaks ründama. N Liit oleks tahtnud osaleda ka Ahvenamaa kindlustustöödes ja saada kindlustatud õhu- ja mereväebaase Suursaarele. Soome sellega ei nõustunud ja 1938. aasta augustis jooksid läbirääkimised praktiliselt hiva. (Tlk)

nn Stockholmi lepingu allkirjastamisega. Leping nägi ette Ahvena­maa ühist kaitsmist. Tekkinud olukorra võib sõnastada järgmiselt: Soome ei tahtnud saada Moskva-keskse, vaid Stockholmi-keskse julgeolekusüsteemi osaks.

Nagu eespool juba märgitud, suundus Eesti välispoliitika Laidoneri juhtimisel (nn Pagari tänava poliitika) 1930. aastate kes­kelt alates üha jõulisemalt Saksamaa poole. Balti riikide koostöö, Balti Antant, ei olnud andnud loodetud tulemusi ja Eesti-Läti kait­sealane liit oli peaaegu unustatud. Kõige viimased ühismanöövrid maal ja merel toimusid 1931 ja 1934. Jari Leskise järgi polnud Läti huvitatud allveelaevade ühistegevusest, Läti merejõududel oli kaks suurt ja suhteliselt moodsat Prantsusmaal valmistatud laeva Spido­la ja Ronis.

Eesti suhtus kevadel ja suvel 1939 peetud lääneriikide ning N Liidu vaheliste läbirääkimiste ajal totaalselt eitavalt ideesse N Liidu garantiidest ja võimalikust läbimarsist Eesti territooriumil juhul, kui puhkeb sõda Saksamaa ja N Liidu vahel. Sellest hoolimata idanes juhtkonnal mõte mingist liidust N Liiduga, see ilmnes kas või nt Tõnissoni avaldusest.

Soome sõjaline juhtkond sai kindlasti president Kallio – presi­dent oli ju ka sõjaväe ülemjuhataja – ja peaminister Cajanderi kaudu teada Tõnissoni poolt välja öeldud Eesti kavatsustest muuta suhtu­mist N Liitu. See oli tõenäoliselt jahmatav kui mitte lausa cakeeriv informatsioon, mis pani kõikuma aastaid toiminud Soome-Eesti merekaitsealase koostöö alused. Oli ju kogu nn sulustrateegia raja­tud sellele, et tulevane vaenlane on N Liit. Ent mis saab nüüd, kus eestlased, mis siis, et esialgu ehk vaid omas mõttes, hakkasid kavan­dama koostööd vaenlase N Liiduga? Võib arvata, et Soome peastaa­bis kõlas häirekell. Peaaegu samal ajal, 1939. aasta jaanuaris, toimus ülemjuhataja Laidoneri esinduslik Soome visiit, kus ta andis pidu­likus kõnes pateetiliselt tõotuse Soome-Eesti relvavendluse nimel.

Soomlastel oli pealetükkiva vennastumiskinnituse pärast silmnäh­tavalt piinlik.

Tõnissoni antud teabel olid konkreetsed tagajärjed. Pärast Eesti riigijuhtide poolt sügisel tehtud otsust hakati teadlikult koostama Soome “paturegistrit”. Üks mõjuvamaid põhjendusi Pätsi valtsuse allaandmisotsusele oli see, et Soome jättis vennasrahva reeturlikult hätta. Eelmänguks sellele olid olnud juba 1939. aasta suvised sünd­mused: Soome ei kutsunud enam 1939. aasta suvel Laidoneri uuele visiidile, kuigi visüt oli põhimõtteliselt kokku lepitud. Teiseks, Soo­me ei kutsunud sama aasta augustis Eesti sõjaväeateed vaatlema suuri sõjalisi manöövreid Karjala kannasel (maakitsusel). Seegi oli soomlaste petukäik. Tõnissoni kontaktivõtmistest jaanuaris 1939 ja uutest kontaktivõtmistest pärast seda selgub, et baaside lepingu plaan oli saanud kõva põhja alla talvel, kevadel ja suvel 1939. Eesti juhtkond, ennekõike selle kõrgeim tipp Päts, Laidoner ja opositsioo­ni vaimne juht Tõnisson, olid kokku leppinud tingimusteta heaks kiita sellegi, et sõjalist tuge otsitakse, vajadusel ka aktiivselt, N Lii­du suunast.

Nagu eespool mainitud, selgus Jartsevi läbirääkimistel, et Soo­me poliitiline juhtkond on igasuguse julgeolekualase koostöö suhtes N Liiduga kategooriliselt eitaval seisukohal. Koostöö ei mahtunud isegi võimalikkuse piiridesse. Tegelik põhjus oli soomlaste tradit­siooniline kahtlustav hoiak venelaste suhtes, “ryssänviha” (tibla­viha). “Annad kuradile väikese sõrme, võtab terve käe” Soomlased ei jäänud lihtsalt uskuma, et venelased, kui nad juba oma kanna Soo­mes kinnitavad, ainult sellega lõplikult lepiksid. Sedamööda, kuidas nõudmised jätkuksid, nad ka kasvaksid. Sellepärast oli kõige õigem lõpetada läbirääkimised juba enne nende algamist. Soomlastel pol­nud ajaloolistel põhjustel ka sellist sakslaste-viha, mis Eestis kõigis ühiskonnakihtides mõistetavalt ette tuli. Soomlaste jaoks olid saks­lased sõbrad ja abimehed. Selles mõttes olid erandiks ainult mõned

1918. aasta punasoomlased, aga ka nende vastu olid saksa sõdurid olnud humaansemad kui omad valged kaasmaalased. Ent tõenäo­liselt oli Soome poliitilise juhtkonna eitava suhtumise kõige täht­sam põhjus kiiresti arenev suund Põhjamaadele, eelkõige kaitsealane koostöö Rootsiga ja selle esimese sammuna Ahvenamaa ühise kaits­mise alane kokkulepe. Seda ei tahetud Soomes mingil juhul ohtu seada. Tulevikule mõeldes nähti selles elu ja surma küsimust.

Kaupo Deemanti artikli andmetel toimus Tõnissoni külaskäik Soome päris 1939. aasta jaanuari alguses. Ametlikult läks ta Hel­singisse loengut pidama. (223) Teema pole teada ja ega see olegi tähtis. Tahtis oli tema külaskäigu salajane külg. Tõnissoni jutuaja­mistest tehtud raportitest ei selgu, kas jutuajamised olid seotud kindral Johan Laidoneri läheneva visiidiga Soome. Igal juhul oli Tõnisson saanud teele kaasa nii president Pätsi kui ka ülemjuha­taja Laidoneri juhised – nagu ta teatas vestluses president Kallio ja peaminister Cajanderiga. Kas Tõnisson tegutses N Liidu agendina, sellele on võimatu vastata. Selliseid kahtlusi on väljendatud, nagu ilmneb Deemanti artiklist. Siis tuleks asja näha nii, et Tõnisson üritas omalt poolt – võib-olla, et N Liidu soovil – suunata Soomet N Liiduga koostöö joonele. Sel juhul oleks tema sõit olnud osalt seotud Jartsevi läbirääkimistega. Sellele on aga võimatu lõplikku vastust anda.

Ainult kolm nädalat pärast Tõnissoni külaskäiku, 28. jaanua­ril, algas kindral Laidoneri väga esinduslik visiit Soome. Ta kasu­tas Soomet foorumina, et teha kõlavaid avaldusi Eesti ja Soome koostööst ning eestlaste kaitsevalmidusest. Soome kaitseminis­teeriumi pressibüroo saatis pärast visiiti kindralile võrdlemisi täiusliku valiku külaskäiku puudutavaid ajaleheväljalõikeid, mida välisministeeriumi pressibüroo oli kokku kogunud. See oli adres­seeritud “Kindral Laidonerile mälestuseks külaskäigust Soome

28.-31.01.1939″. (224)

Uusi Suomi 29. jaanuaril 1939:

“EESTIS KÄINUTE 20. AASTAPÄEV”

“Eesti külalised saabusid eile”

“Kindral Laidoner: Kinnitan, et kaitsetahe on meil Eestis sama tugev nagu siin vennasmaal.”

“Eile täpselt kell 16 sildus Helsingi Eteläsatama kai äärde Eesti riigijäälõhkuja Tasuja, tuues kaasa meie vennasrahva kõrged esinda­jad Eesti vabastamislahingutes osalenud soomlaste nn Eestis käinute 20. aastapanvale.”

“Eestlaste delegatsioon oli esinduslik ja sinna kuulusid lisaks J. Laidonerile kindralid A. Tõnisson ja J. Orasmaa, kolonel R. Maasing ja kolonelleitnandid J. Soodla, O. Kurvits ja J. Lepp ning Kuperja­novi pataljoni komandör kolonel E. Liibus. Delegatsiooni kuulu­sid ka välisministeeriumi esindaja ning Tallinna ja Narva linnapea. Proua Laidoneri kaaskonnas olid Naiskodukaitse juht proua Män­nik ning prouad Kuperjanov ja Raamot. Külalistel oli vastas kindral Hugo Österman ja kaitsejõudude kõrgem juhtkond, VM-i esinda­jad ja Helsingi linna juhid. Muidugi olid kohal ka Eesti Vabadussõja veteranide esindajad. Pärast majutust tegi Laidoner visiidi vabariigi presidendile lossi ja sõjamarssal Mannerheimile.”

Uudis lõpeb järgnevalt: “Ühtlasi külastas ta õhtupoolikul oma vana tuttavat välisminister Erkkot.”

Oma vastukõnes kaitseminister Juho Niukkasele samal õhtul kindral Östermani antud õhtusöögil ütles Laidoner Uusi Suomi and­metel muu hulgas järgmist:

“Ta ütles, et on imetlusväärne, et ajal, kui rahvusvahelised suh­ted muutuvad üha rahutumaks, on rahvaid, kelle suhted on kõige soojemad, kuigi mingeid lepinguid ega liite ei ole. Oleme nüüd ela­nud kokku 20 aastat iseseisvana ja meie suhted paranevad iga päe­vaga. See võib osalt olla tingitud meie keelte sarnasusest, aga kõige tähtsam on siiski, et oleme hakanud teineteist õigesti mõistma. Kind­ral Laidoner kinnitas, et kui tema kaasmaalased tulevad Soome, siis tunnevad nad alati, et on tulnud sõprade ja vendade hulka. Ta andis seejärel sõna kindral Östermanile, soovides, et koostöö vennasrah­vaste vahel jätkuks. Lõpuks viitas ta tänasele peole ja ütles, et usub, et relvakaaslus, mis sündis Eesti Vabadussõjas Eestis käinute ja eestlaste ühises võitluses, on meie relvavendluse tähtsaim nurgakivi.”

Pressikonverentsil ütles Laidoner muu hulgas järgmist:

“Oleme oma vabaduse ja iseseisvuse ostnud kalli hinnaga ja kui keegi tahab neid meilt röövida, siis saame me neid relvadega kaits­ma. Ja selle jaoks panustame me Eestis samamoodi nagu siin. Meie Eestis oleme ka veendunud selles, et nüüd suudamegi ennast kaitsta hoopis teiste vahendite ja teiste jõududega kui meie Vabadussõjas. On ju nii, et kui riik on hästi relvastatud, ei hakka vaenlane teda nii lihtsalt ahistama. Kuigi Soome positsioon väljastpoolt tuleva rün­naku vastu on mõnevõrra parem kui Eestil – teie riigis on ju rohkem rahvast ja ta on rikkam siis meie oleme Vabadussõjas, kus meie positsioon oli palju nõrgem kui praegu, juba saanud selle kogemuse, et meil on võimalused ennast kaitsta. Meie rahvas ei ole muutunud kehvemaks, vaid on edenenud kõikidel aladel ja noores põlvkonnas elab edasi sama vaim, mis Vabadussõja sangarites. Kinnitan, et kait­setahe on meil Eestis sama tugev nagu siin vennasmaal.”

Rahvusteatris peetud aktusel saavutas kindral Laidoneri kõne oma haripunkti järgmiste sõnadega: “Soome on meid abistanud. Meie maksta jääb tänulikkuse auvõlg, ja me tahame maksta seda sellega, et sammume lojaalses üksteisemõistmises koos soome rah­va ja riigiga nii rahu ajal kui ka sõja süttides. Teadkem: kui saatus peaks nõudma meie rahvastelt taas eneste kaitsmist vaenlase vastu, saab Eesti võitlema kõrvuti Soomega. (Kiiduavaldused.) Ja see tahe püsib kindlana niikaua, kui püsivad Soome ja Eesti riik, soome ja eesti rahvas.”

Laidoner viitas ka ühistele veresidemetele: “Vanasõ na ütleb, et veri on paksem kui vesi. Mina lisaksin, et veri on paksem ja kindlam kui tint, s.o mingi liiduleping ei suudaks asendada tundeid ja side­meid, mis iseendast säilivad meie vahel ja teineteise vastu.” (22s)

Jari Leskinen kommenteerib Laidoneri kõnele Soomes osaks saanud vastuvõttu nii, et teist avalikku kõnet vere paksusest ei soovi­nud Soome sõjaline juhtkond enam kuulata. Pärast Laidoneri visii­ti tahtis sõjaline juhtkond käia selgelt ja nähtavalt välja oma joone. Sõjaväe juht Hugo Österman lükkas 1939. aasta juunis ajapuuduse­le ja isegi abikaasa halvale tervisele viidates tagasi Laidoneri palve uuesti Soomet külastada. (226) Leskinen leiab, et Soome sõjalise juht­konna poolse pidurite tõmbamise põhjus oli Laidoneri visiidi sil­matorkav avalikkus. Eelmisest korrast oli möödas ainult pool aastat. Põhjus võis ka tõesti selles olla, sest just samal ajal oli Soome välis­poliitiline juhtkond allkirjastanud eelnimetatud Stockholmi lepingu Rootsiga Ahvenamaa kaitsmise ja mereterritooriumi mineerimise kohta. Ent, nagu öeldud, võis pidurdamise põhjus olla ka Tõnissoni poolt president Kalliole ja peaminister Cajanderile toodud informat­sioon Pätsilt ja Laidonerilt – see ei julgustanud Soome poolt Soome ja Eesti sõjaliseks koostööks. Teisisõnu – Eesti polnud enam usal­dusväärne koostööpartner, sest ta võib teatud olukorras pooli vahe­tada ja asuda osalt N Lüdu poolt ka Soomele Jartsevi läbirääkimistel esitatud Moskva-keskse julgeolekusüsteemi taha.

Tõsi küll, nende asjade pärast ei katkestanud Soome pool veel hoogsalt kulgevat koostööd, nagu tõdeb ka Jari Leskinen. Leskinen lükkab ka õigustatult tagasi mõtte, et Laidoneri suveks kavanda­tud visiidi ärajätmises või Eesti sõjalise vaatleja Karjala maakitsuse manöövritele kutsumata jätmises tuleks näha midagi dramaatilist. Mitmed teised kõrgel tasemel visiidid ikkagi toimusid, nagu näiteks Eesti suurtükiväe kontrolöri kindral Kauleri visiit Perkjärvi suur­tükilaagrisse kuu aega enne Kannase manöövreid. Juulis-augustis toimusid Soome lahe sulu juures pidevalt Soome ja Eesti allveelae­vade õppused. Siiski ei saa välistada kahtlust, et kõik polnud päris korras. Foonil mõjusid kindlasti ka Tõnissoni jaanuaris toodud tea­ted. Lisaks tegi ta Soome uusi külaskäike, viimati just manöövrite eelõhtul. Kõigest sellest oli Soome sõjaline juhtkond ilmselt teadlik. Pealegi küpses Pätsi ja Laidoneri peas üha edasi mõte Eesti lähene­misest N Liidule.

Oma pöördelises artiklis “Riigijuhid ajaloo ees” (Looming 3/1990) (n7) on ajaloolane Evald Laasi kimbatuses, püüdes sele­tada Pätsi ja Laidoneri käitumist: “Märkigem lisaks sellele, et pea­aegu kõik K. Pätsi ja J. Laidoneri pärast 1934. aastat peetud kõned olid kantud uhketest deklaratsioonidest kaitsta isamaad igasuguste kallaletungide eest. Eriti silmapaistev oli selles suhtes K. Pätsi kõne tema monumendi avamisel Tahkurannas 25. juunil 1939. K. Päts ütles seal muuseas järgmist: “Siin samba küljel on sõnad, mida meie tulevased põlved peavad alati meeles pidama. Meie ei ole vaba ega iseseisev riik kellegi teise rahva armust, vaid oleme oma vabaduse ise endile kätte võidelnud Eesti parimate poegade verega!” (Kestvad

duavaldused.) “Ja kui see meie vabadus on verehinnaga lunastatud, siis ei lase meie ka seda vabadust oma käest libiseda, nii nagu mõned teised on teinud. Eesti rahvas kaitseb oma vabadust ja kui tarvis, siis on ta ka alati valmis oma vabaduse eest verd valama ja seda verehin­naga kaitsma!” (Vaimustatud kiiduavaldused.) (228)

Ka Laidoner pidas kevadel ja suvel 1939 mitu kaitsetahtest pul­bitsevat kõnet, milles viidati näiteks Tšehhoslovakkia halvale ees­kujule riigi puutumatuse kaitsmata jätmisel. Laidoner pidas kaitse­jõudude kõrgemale juhtkonnale 28. märtsil 1939 kõne, kus ta rääkis pikalt Euroopa olukorrast ja eriti Tšehhoslovakkia saatusest. Kõne on avameelne ja selge seisukohavõtt selles, et Eesti kõikides olukordades – ka siis, kui ta jäetakse üksi – kaitseb ennast relvaga ka ülekaaluka vaenlase rünnakute eest. Tšehhidesse suhtus ta alandavalt, peaaeguhalvustavalt, öeldes muu hulgas: “Just samal päeval, kui Münchenis algas nõupidamine, oli minul kõnelus ühe välismaa diplomaatilise esindajaga sündmuste käigu üle. Tema kui endine ohvitser avaldas sama kartust, mis tekkis minulgi, s.o Müncheni nõupidamine on juba hiljaks jäänud, sest kuidas suudab Tsehhi sõjaväejuhatus tagasi tõmmata oma jõude piirilt, kindlustatud rajoonidest. Kui mu sõber minult küsis, kas mina võiksin anda sellise käsu, pidin avameelselt tunnistama, et ei, sest mind võidakse siis lugeda äraandjaks. Isegi juhul, kui selline käsk antakse, tekib küsimus: kas seda täidetakse? Kas ei teki siis vastuhakkamine, mäss?” (229)

Laidoner tahtis ohvitserkonda rahustada, sest ta ei pidanud sõjaohtu Euroopas vältimatuks. Ta rääkis “hüsteerilisest hirmust”, mida eelkõige levitas nn vaba ajakirjandus. Ta tahtis süü sõjahirmu levitamise eest veeretada just ja nimelt kapitalistide poolt juhitud vabale ajakirjandusele. Nii kaitses ta Eestis kehtivat korda, mis ei sal­linud sõnavabadust ja kus tsensuur kammitses informatsiooni levi­kut. See kord hakkas mängima tähelepanuväärset rolli 1939. aasta sügisel ja 1940. aasta suvel tekkinud oludes. Diktatuur andis Pätsile ja Laidonerile vabad käed juhtida arvamust soovitud suunas ning avalikustada fakte niikaua, kuni see oli nende meelest vajalik.

Kõne üldine tonaalsus oli oodatult saksameelne. Kaldus ju Ees­ti välispoliitika kogu Laidoneri võimuloleku aja üha enam Saksamaa suunas. Otsesed viited N Liidule olid napid, kuigi oli selgesti aru saada, et kaitsetahte kinnitused on suunatud eeskätt itta. Tšehhoslovakkia allaandmine tekitas Laidonerile peavalu ja pani teda väga imestama ning ta tundis vajadust rõhutada, et Eesti ega eesti rahvas ei annaks iial samamoodi alla: “… nüüd tuli ootamatu sündmus – vabatahlik alistumine Saksamaale. Mis sundis tehhe astuma seda sammu, on raske ütelda.”

Pärast esimest hämmeldust asus Laidoner uurima, mida ütle­vad tehhid ise selle kohta oma raadios. “Tulemused olid otse öeldes

jahmatavad. Rahvast kutsuti üles säilitama üldist korda, koolilastel kästi minna kooli, töölistel minna tööle ja sõjaväel jääda kasarmu­tesse. Hiljem selgus, et oli juhtumeid, kus ohvitserid murdsid oma mõõgad. See on otse hale komöödia. Mõõk ei ole ohvitseril murdmi­seks, vaid võitlemiseks. Meie arusaamise järgi oleksid nad pidanud mõõga murdmise asemel kohe kasutama seda vastupanu osutami­seks. Isegi sakslased imestasid hiljem, kuidas Tšehhimaa vallutati ilma ühegi lasuta. See oli isegi neile üllatus.” (23°)

Laidoner küsis, mis võiks olla sellise võitluseta allaandmise ja ise­seisvusest loobumise põhjus. Ta arvas, et selle poolt pidi olema rahva enamus, mitte ainult valitsus ja juhid. Ta arvas, et ka sõjaväe enamus oli alistumise poolt, sest vastasel korral oleksid sündmused arenenud teisiti. Asja üle arutledes tuli Laidoner järgmisele järeldusele:

“Rahvas, kes ei ole võidelnud oma olemasolu eest ja sõlminud ise lepinguid, ei suuda säilitada oma iseseisvust. Lepingud, mida rah­vad ja riigid sõlmivad oma vastastega ilma vahemeesteta, on kõige kindlamad ja neid austatakse rohkem kui igasuguste rahvusvahelis­te kombinatsioonide tulemusena sündinud lepinguid. Meie tegime Venemaaga rahulepingu läbirääkimiste põhjal. Ükski venelane ei saa ütelda, et Eesti dikteeris Venemaale lepingu, samuti ei ütle ka meie, et olime sunnitud sõlmima Venemaaga lepingu, tegime seda oma tahtmise järgi. Selline leping on hoopis teine asi kui rahvusvaheline kombinatsioon. See on suur moraalne jõud, mis kandub edasi järgmisele sugupõlvele.” (231)

Tšehhoslovakkia saatus näitas Laidonerile ka seda, et kui ennast ise ei kaitsta, ei aita ka tehnika kõrge tase. (232)

“Rahvas peab ise võitlema oma iseseisvuse eest. Ta peab saavu­tama iseseisvuse võitluse ja ohvrite hinnaga. Sellest areneb tulevikus tugev ja vastupidav moraalne alus, millele toetub vankumatu tahe ennast kaitsta, võidelda oma saavutuste eest. Selles mõttes on meie Vabadussõda meie tohutu suur moraalne kapital. TSehhoslovakkiakadumine iseseisvate riikide hulgast on selle teooria kõige tüüpili­semaks ja kõige süngemaks tõestuseks.” (233)

Laidoner rõhutas jätkuvalt ise oma riigi kaitsmise tähtsust: “Siiski on selge, et kui sa ennast ise ei kaitse, siis ei aita sind ka kee­gi teine. Pärast on hilja hädaldada, kui õigel hetkel on vastupanust loobutud. Kõige selle taga tundub olevat olukord, et jõu osa on üle hinnatud. Meile sõjameestele on selge, et ennast ei tohi alahinnata, aga ka vastast ei tohi ülehinnata. Olgu need faktid meil alati silme ees, kui analüüsime sündmusi meie seisukohalt.” (234)

Analüüsides suhteid kahe lähema suurriigi, N Liidu ja Saksa­maaga, tegi Laidoner järgmised järeldused: “Oma naabritega tahame säilitada siiani püsinud heanaaberlikke ja korrektseid suhteid. Rahu­lepingut Venemaaga on kõige tähtsamates paragrahvides rangelt jõus hoitud. Suhted Venemaaga on täiesti korrektsed. Suhted Saksamaa­ga olid esialgu halvemad. Selle taga olid suuremalt osalt ajaloolised tegurid, nimelt viha ja eelarvamus sakslaste, eriti baltisakslaste suh­tes. Aga praegu on suhted head ja korrektsed ka Saksamaaga.” (235)

Laidoner hoiatas siiski, et väikeriik ei saa olla suure naabriga hea sõber. Ajaloos oli selle kohta hoiatavaid näiteid. Eesti tõlgendas neutraliteedi ideed nii, et tuleb olla heades suhetes naaberriikidega, aga ei pea ennast ühegi suure naabriga liigselt siduma. (236)

Laidoner arutles ka, kas olukord oli viimaste Kesk-Euroopa sündmuste tõttu halvenenud. Laidoner rahustas ega uskunud, et erilisi muudatusi oleks sündinud. Tema avalduses väljendub lausa mõistetamatu rahulikkus ja teatud hoolimatus rahvusvaheliste aren­gute suhtes. Muidugi võib seda tõlgendada ka kui külmaverelisust. Evald Laasi imestab sellise suhtumise üle. Laidoner ei paistnud usku­vat ka välksõja võimalusse. Selleks pidas ta kaasaegseid sõjainstitut­sioone jäikadeks ja aeglasteks. (237)

Laidoner oli seisukohal, et Saksamaa ja Venemaa vahelise sõja puhkemisel Eesti positsioon halveneb. Veel halvemaks läheks see siis, kui sõdima hakkaksid Saksamaa ja Inglismaa, sest see sulgeks Läänemere ja Eestit ähvardaks majanduslik lämbumine. Laidone­ri järeldused olukorra võimalikust arengust olid rahustavad. Tema arvates tasakaalustas olukorda sõjatehnika areng. Tundus, et Inglis­maa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa ei tahtnud omavahel sõdi­da. (238) Kuigi hiljutised sündmused Kesk-Euroopas tekitasid pingeid ja kahtlusi, polnud olukord põhimõtteliselt muutunud. (239) Ka teo­reetiliselt ei olnud sõjakollet veel näha.

Mis siis, kui olukord muutub? Eesti pidi tegema vastavaid otsu­seid sedamööda, kuidas olukord arenes ja olema valmis tegutsema olukorrale vastavalt. “Esmajoones on tähtis säilitada külma verd ja rahulikku, tasakaalukat mõtlemist.” Seejärel tuli võidelda igasuguse hüsteerilise hirmu vastu, mida mõnes riigis oli kohatud: “Meie ees­märk on hoida oma kindlat välispoliitilist suunda:” (240) “Me ei saa lasta oma maad ära vallutada ja siis hakata murdma mõõka. Öeldakse, et meid võidakse lüüa mõne päevaga, aga see on täielik absurd.” (241) Laidoner jätkas kõrgema sõjalise juhtkonna julgustamist: “Meie paneme välja tugeva sõjaväe. /—/ Eestis on meeleolu alati olnud palju rahulikum kui kusagil mujal.” (242)

Lõpuks ütles Laidoner, et kõrgem sõjaline juhtkond on eesku­juks, sest nad on rahva jaoks autoriteedid. Polnud ju mingit garan­tiid, et sõda siiski kuskil ei puhke. Sellepärast tuli Eestil valmis olla halvimaks olukorraks. “Tühjade kätega ei saa meie siiski midagi ära teha, kuigi moraal on tugev. Peame üha enam relvastuma ja taga­varasid soetama.

Peame olema valmis:

moraalselt;

organisatoorselt;

relvastuselt ja tagavarade poolest.”

Laidoneri ettekanne kõrgemale sõjalisele juhtkonnale 28. märt­sil 1939 lõpeb järgmise tõusuga:ei tohi aga hinnata üksnesarvulist suurust, vaid ka julgust, mehisust ja tahet. Kui oleks ainult arv tähtis, siis ajalugu ei tunneks üldse väikeriike. Halb on, kui üle­hinnatakse vastast, halvem on, kui keegi ennast alahindab. Need olid Kesk-Euroopa kurbade sündmuste arengus peamisiks põhjusiks ja neid peame meie alati vältima. Ei saa ennast tunnistada lööduks, kui sind tegelikult ei ole veel löödud.

Mis puutub sõpradesse ja abisaamise võimalusse, siis pidagem meeles vana tõde, et julgel on alati rohkem sõpru kui aral, ja sõjas aidatakse ainult seda rahvast ja riiki, kes ise on valmis ennast kindlalt ja julgesti kaitsma, ja seda mitte ainult sõnades, vaid tegudes, relvaga käes – ja seda me teeme.” (243)

Kindral Johan Laidoneri kõne kõrgematele sõjaväelastele 28. märtsil 1939 on Eesti hilisemaid sündmusi silmas pidades äärmi­selt huvitav. Kõigepealt valitud aeg 28. märts. Kõne peeti päevapealt pool aastat enne seda, kui Eesti esindajad 28. septembril 1939 kiitsid heaks ja allkirjastasid baaside lepingu N Liiduga. Molotovi-Ribbent­ropi pakti allkirjastamise ja avaldamiseni 23. augustil 1939 oli jää­nud aega napilt viis kuud. Laidoneri märtsi lõpus peetud kõnet võib niisüs põhjusega pidada ajakohaseks ja tegelikkusele ning olukorrale vastavaks. Teine huvitav moment on sihtauditoorium, kõrgem sõja­väeline juhtkond. Võib arvata, et selline suletud ringis kitsale ja püra­tud isikute hulgale peetud ettekanne on usaldusväärsem kui näiteks avalik suurele publikule mõeldud kõne, mis võib olla ka propagan­distlik. Laidoner kõneles oma lähimatele töökaaslastele ja kolleegi­dele, kellega tal tuli vajadusel tegutseda ka kriisi- ja sõjaolukordades. Võiks arvata, et just neile tuleb kõnelda tõtt, kirjeldada olukorda võimalikult realistlikult ja rääkida ka riigikaitse põhimõtetest. Olu­line on ka see, et esineja oli Eesti vabaduskangelane, ülemjuhataja, kindral ja Pätsi juhitud diktatuuri teine mees, riigikaitse ja ka välis­poliitika suveräänne liider. Laidoneri otsustest selles diktatuuris sõltus suuresti kogu riigi ja rahva saatus. Valitsus või rahvas oma saadikute kaudu seda ei teeks. Sellepärast oli Laidoneri vastutus selle eest, mis ta ütles, tegi või tegemata jättis, eestlaste jaoks tohutu.

Laidoner ja eriti president Päts pidasid kevade ja suve jooksul veel mitu avalikku kõnet. Avaliku kõne juurde kuulub alati olulise osana avalikkuse moment. Diktaator peab saavutama – olgu või vägi­si – rahva üksmeele. Laidoneri märtsikuus peetud kõnel oli teist­sugune tähendus. Kas kindral Laidoner rääkis märtsis kõrgematele sõjaväelastele tõtt? Bluffis? Kas ta juhtis kõrgeid ohvitsere meelega eksiteele ja kui, siis miks?

Laidoner kõneles 1939. aasta märtsi lõpus sõjajõudude kõrge­matele ohvitseridele julgelt ja sirgjooneliselt. Pärast Tšehhoslovak­kia sündmusi tahtis ta tulevikku silmas pidades ohvitsere julgustada. Kui võrrelda seda Laidoneri varasemate avalike esinemistega, siis selle, kinnisele grupile peetud kõne sisu ei olnud nendega kuidagi vastuolus. Laidoner oli alati esile tõstnud aktiivset kaitsetahet. Eesti kaitsejõud ja kogu rahvas pidid otsustavalt ning julgelt kaitsma maa iseseisvust ja vabadust. Selles asjas ei olnud Laidoner kunagi järele­andmisi teinud.

Kõne auditoorium oli, nagu öeldud, selline, et neile peetud kõnesse ei sobinud odav demagoogia või poliitiline propaganda. Tegemist oli tulevikku silmas pidades selgete juhtnööride ja tegevus­suundade andmisega kõrgemale ohvitserkonnale. Niisiis oli Laido­neri kõne tõsiseltvõetav ja riigikaitse peajoone tõsine sõnastamine. Kui mõni selle joonega ei nõustuks, ei oleks tal enam Eesti Vabariigis asu. Tal tuleks – Laidoneri sõnutsi – otsida teine riik.

Kuidas siis Laidoner suvel ja sügisel 1939, ainult umbes viis kuud hiljem, ise neid oma märtsikuus esitatud põhimõtteid järgis? Vastus on: nõrgalt või üldse mitte. Vaadelgem erinevaid momente pisut üksikasjalikumalt.

Laidoneri hävitav kriitika oli suunatud Tšehhoslovakkiale, selle rah­vale ja juhtidele ning ohvitserkonnale: “Eesti rahvas ja riik ei tali­taks kunagi nii.” Tegelikkuses andsid Eesti kaitsejõud ja Kaitseliit alla ilma ühegi lasuta. Laidoner arvestas armee truudust valesti: see kuuletus ülemjuhatajale täielikult nii 1939. aasta sügisel kui ka 1940. aasta suvel okupeerimise ajal ega tõstnud mässu. Punaarmee võeti 1940. aasta suvel vastu “nagu liitlasarmee nagu Laidoner oli oma käskkirjas rõhutanud.

Väga oluline ametlik ja riigi juhtkonna poolt levitatud põhjen­dus sellele, et Eesti kirjutas 28. septembril 1939 alla baaside lepin­gule N Liiduga oli see, et Eesti oli jäänud üksi. Petlikud naaberrii­gid, eeskätt Soome ja Läti, vedasid Eestit alt ega olnud, vaatamata palvetele, valmis osutama sõjalist abi. Sama aasta märtsis oli Laido­ner ometi kinnitanud hoopis muud: Eesti võitleb igal juhul ja abi võib oodata vaid see, kes kõigepealt ise ennast aitab. Tegelikkuses ei otsinud Eesti 1939. aasta sügisel tekkinud olukorras mingit sõja­list abi ei Soomelt, Lätilt ega kuskilt mujalt, ehkki valitsus levitas edukalt just vastupidist informatsiooni. Ametliku versiooni järgi oleks Eesti võidelnud “viimse meheni”, kui Soome ja Läti oleksid appi tulnud.

Laidoneri järgi oli Eesti valmis võitlema ka ülekaalukate jõu­dudega. Laidoner polnud idioot ega tema lähemad abilised ruma­lad. Nad olid professionaalsed sõdurid ja hästi koolitatud ohvitse­rid. Nii ülemjuhataja, iga ohvitser kui ka rügi tsiviiljuhtkond teadsid, et tulevases sõjas oleks vastas mitmekordne jõudude ülekaal. 1939. aasta sügisel rõhutati just seda, kui ülekaalukad jõud olid ootel Ees­ti piiri taga. Tegelikkuses polnud selles midagi üllatavat. Sellega oli arvestatud. Kõikides kaitseplaanides lähtuti sellest, et võidelda tuleb ülekaaluka vastasega. Laidoneri järgi hinnati kvantitatiivse jõu osa pealegi üle. Eestlased võitleksid “elu ja surma peale”, mistõttu neil oleks kõrgem moraal ja võitlustahe kui vaenlasel.

Sügisel taheti aga seda ülekaalu veel rõhutada, võrreldes Eesti rahu­aegse sõjaväe vaenlase jõududega. Eesti ei olnud läbi viinud mobilisat­siooni, kuigi Laidoner oli rõhutanud: mobiliseerida tuleb mitte ainult annee ja Kaitseliit, vaid kogu rahvas. (Mobiliseerimata jätmist põhj endati N Liidu võimaliku vaenuliku reaktsiooniga. Läti ja Leedu viisid läbi osali­se mobilisatsiooni ja Soome üldmobilisatsiooni, ilma et N Liit oleks vae­nulikult reageerinud. Mobiliseerimata jätmisel olid omad põhjused.)

Tuleb jääda külmavereliseks, nõudis Laidoner. Ilmselt ta ise tegutses ja käitus nii, aga sama ei saanud öelda Eesti valitsuse kohta (välja arvatud Päts), kes tundus tegutsevat Eriti läks paa­nikasse välisminister Karl Selter.

Väikeriik nagu Eesti ei tohiks liigselt sõbrustada suure riigiga, oli Laidoner nõu andnud. Ometi tehti baaside ajal just seda. Pärast baaside lepingu sõlmimist heitis Eesti ennast täielikult ja ilma mingi reservatsiooni ja takistuseta N Liidu kaenlasse. Tegelikult mindi sõp­rusavaldustega kaugemale, kui N Liit oodatagi oskas, näiteks Oktoob­rirevolutsiooni aastapäeva pidulik tähistamine 1939. aasta sügisel.

Laidoner ise ja Eesti pohitiline juhtkond rahustasid 1940. aastal okupatsiooni alguses rahvast täpselt samade sõnadega nagu Tšeh- hoslovakkia juhtkond 1939. aastal: olge rahulikud, minge kooli ja tööle nagu ennegi ja armee olgu passiivne. Nagu tehhidel, nii oli ka Laidoneri eesmärgiks seoses okupatsiooniga see, et kõik ettevõt­mised sujuksid võimalikult libedalt ja rahulikult. Ta kasutas selleks täpipealt tehhide meetodeid.

Laidoneri järgi kaitseksid eestlased oma vabadust ja iseseisvust kõikides olukordades, kui vaja, relvaga käes. Mõõku ei murtaks, vaid nendega võideldaks julgelt mitmekordse vaenlase vastu, sest mitte arv ei ole otsustav, vaid vaim ja tahe. Ent üks otsustav põhjendus sügisesele allaandmisele oli just vaenlaste potentsiaalne arvukus. Laidoner ise võttis eesti rahval relvad käest, kui ta andis 1940. aasta juunis kaitseliitlastele käsu loovutada relvad 48 tunni jooksul.

Laidoneri ja Eesti riigijuhtide tegevuses on arvatavasti mit­meid muidki vastuolusid, kui võrrelda varasemaid avalikke kõne­sid ja salajasi plaane sellega, kuidas 1939. aasta suve lõ pu olukorras tegelikult tegutseti ja käituti. Eespool on loetletud vaid olulisemad nendest. Seda võimaldas suurepäraselt Laidoneri pikk suunaandev kõne 1939. aasta märtsi lõpus.

Sellel varasema käitumise foonil on Laidoneri – ja ka Pätsi – tegevus sügisel jäänud mitmetele kriitilistele ajaloolastele täiesti aru­saamatuks. Mitte ükski vastutav inimene – sõdur, ohvitser, kindral ega ülemjuhataja – ei saa ju viie kuu jooksul tegelikkuses nii kardi­naalselt muuta oma põhiarusaamu, kogu oma elu ja tegevuse põhi­mõtteid. Kas ta oli augustis-septembris sunnitud oma veendumuste vastaselt tegutsema?

Eespool on juba viidatud neile põhjendustele ja seletustele, mida riigivõim ning ennekõike Päts ja Laidoner andsid rahvale ning välismaale kohe pärast baaside lepingule alla kirjutamist. Tuleme nende juurde veel hiljem tagasi. Aga juba siinkohal tuleb veel kord tõdeda, et Pätsi ja Laidoneri seletused ja nende asjade üle laotatud “uduloor” oli nende poliitilise tegevuse hiilgavamaid saavutusi! Olen valmis andma Konstantin Pätsile geniaalsuse eest “poliitilise häma­mise meistri” aunimetuse. Euroopa ajaloos vaevalt et midagi võrd­väärset leidub. Hiilgavaks saavutuseks võib pidada juba 1934. aasta märtsi riigipööret kõigi oma põhjendustega ja kogu diktatuurikorra süstemaatilist loomist. Osa eesti rahvast imetleb ikka veel seda “lee­bet diktatuuri” ja “kuldset aega”.

Veel paremini õnnestunud hämamine on seotud 1939. aasta sügise sündmustega. Tookord rahvale pakutud “tõde” sündmustest on veel praegugi elu ja tervise juures, kuigi seda on mitme kandi pealt kriitiliste teaduslike ajaloouuringute jõuga kõigutatud. Tegemist on rahvusliku müüdiga, mille abil on tahetud kaitsta Eesti ajaloo märgi­lise tähendusega isiksusi Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri.

- Kaitsevalmidus 1939 -

Eesti riigijuhtide ja eelkõige Pätsi ning Laidoneri poliitilised otsused augustis-septembris on tekitanud palju küsimusi kriitiliste ajaloo­laste seas nii Eestis kui ka mujal. Eriti nende hulgas, kes ei ole riigi juhtkonna selgitusi kriitikata omaks võtnud. See on viinud selleni, et mõned ajaloolased on katsunud põhjalikult välja selgitada Eesti riigikaitse olukorda Teise maailmasõja eelõhtul. Millised olid saa­vutused, milline oli relvastuse ja väljaõppe tase? Kus olid suuremad puudused ja miks neid läheneva sõja olukorras ei kõrvaldatud? Jari Leskinen on oma väitekirjas “Vendade riigisaladus” põhjalikult käsit­lenud Eesti ja Soome vahelist “sulustrateegiat” ja selle rakendamisega seotud relvastumist. Magnus Ilmjärv on nende küsimustega tegel­nud oma teedrajavas väitekirjas “Hääletu alistumine” ja ajaloolased Urmas Salo, Ago Pajur ja Toe Nõmm on seda usaldusväärselt selgi­tanud oma artiklites kogumikus “Sõja ja rahu vahel”.

Kaitsevalmiduse uurijaid on süüdistatud ka oletamises. Kas Eesti oleks 1939. aasta sügisel suutnud N Liidu nõudmistele sõjali­selt vastu seista? Missugused oleksid olnud Eesti võimalused ja kui kaua oleks suudetud maad kaitsta? Juhtkonna poolt valitud joone kaitsjad on sõjalise valiku kaitsjaid arututeks tembeldanud. Sõjaline vastupanu ei oleks tähendanud mitte ainult Eesti riigi, vaid ka kogurahva hävingut. Linnad ja külad oleksid maa pealt pühitud ja ter­ve eesti rahvas küüditatud kaugetesse N Liidu karukolgastesse. Sel­lest kohutavast saatusest päästis eestlased Konstantin Päts (ja vähe­mal määral ka Johan Laidoner). Nii mõnegi silmis on Päts peaaegu “päästjana” tõusnud Eesti ajaloo suurmeheks. Ants Oras kirjutab oma raamatus “Eesti saatuslikud aastad”: “Kõige järgi otsustades arvas ta (Päts), et ainus võimalik moodus Eestit päästa on aja võit­mine. Vastuhakk oleks ilmselt tähendanud kogu rahva väljasuremist ning loorberid rahva haual oleksid olnud liiga kallis hind, mida rii­gipea oleks tahtnud taotleda.” (244) See mõte levis laialt ja väljendit “loorberitest” kasutati ohtrasti. Tegelikult ei põhjenda Oras mingil moel oma väljaütlemist eesti rahva täielikust väljasuremisest. See on lihtsalt fraas, mida on hiljem palju korratud, sest see sobib hästi Pätsi ja Laidoneri loodud propagandakuvandi ja seletustega.

Siiski on huvitav heita pilk Eesti riigikaitse olukorrale Teise maailmasõja eelõhtul. Seda eriti sellepärast, et allaandmisotsust põhjendati ametlikult suures osas just Eesti riigikaitse nõrkusega. Tagantjärele on kujunenud lausa tavaks vähendada võimalikult kõi­ke, mis puudutab Eesti riigikaitset. Kõigepealt, võrreldes vägede hul­ka, on Eesti puhul alati toodud kaitsejõudude rahuaegne koosseis. Kaitseliitu pole muidugi arvestatud, kuigi oma 1939. aasta märtsi kõnes oli Laidoner selle endastmõistetavalt lisanud Eesti riigikaitse­kapatsiteeti. Kaitseliit oli sees ka kõigis riigi ametlikes kaitseplaani­des. Tavaliselt on Eesti rahuaegse armee suuruseks pakutud 14 000 kuni 16 000 meest. Ants Oras tahab aga veel sedagi vähendada, pak­kudes oma teoses “Eesti saatuslikud aastad” välja “… armee, kes oli vaid 8000-meheline ja halvasti varustatud”. (245) Oras jätkab: “Ülem­juhataja kindral Laidoner, kelle juhatusel Eesti oli võidelnud kätte vabaduse ja kes sellel hetkel oli teine mees riigis, nõudis vastuhak­kamist. Keegi ei võinud paremini teada kui tema, et me ei olnud või­melised kaua vastu pidama, pealegi kui meil ei olnud mingit lootust

väljaspoolsele abile. Tema – nagu meie kõik – nõudis, et meil tuleb ükskõik millise hinnaga tahes näidata otsusekindlust, püsimaks vaba. Armee ohverdataks, linnad purustataks või muudetaks ahervare­meiks ning surma saaksid tuhanded eraisikud, kuid maailm teaks siis meie seisukohta.” (246)

Ants Orase raamat levis külma sõja ajal läänes – nii see mõel­dud oligi. Pikka aega oli see ka Soomes ainuke põhjalikum selgitus sellest, mis Eestis Teise maailmasõja ajal juhtus. Selle tähtsust ei tasu vähendada. See on üks neid vundamente, mille peale moonutatud pilt Eesti sündmustest kahjuks Soomeski toetub. Veel 1989. aastal, laulva revolutsiooni ajal, ilmus Soomes raamatu järjekordne kordus­trükk.

Ants Oras jätkab lennukalt: “Kuni selle hetkeni (lepingule alla­kirjutamiseni – M. T.) oli Eesti olnud valmis alustama lootusetut võitlust. Rannapatareid ootasid tulistamiskäsku Vene sõjalaeva­de pihta, mis tulid ähvardades üha lähemale Eesti territoriaalvete­le. Õhutõrjepatareide meeskonnad suunasid kahurid Nõukogude pommituslennukitele, mis tiirutasid kõikide Eesti linnade kohal ja eriti tähtsamate hoonete ning arhitektuurimälestiste kohal, näiteks Tartu Vanemuise teatrimaja peal. Nägin kahte neist laskuvat peaaegu Eesti näitekunsti hälli katuse kõrgusele. Kõik vähesed rügemendid olid kogutud piiri lähedusse ootama Nõukogude rünnakut. Oli eriti sünge sügisilm ja inimesed püsisid ärkvel varase hommikutunnini, oodates eriteadaannet.” (247)

Asjakohaselt dramatiseerib Oras olukorda. Laidoner kindlustas ise oma tagalat, kui andis 27. septembril 1939 välja käskkirja nr 1, milles vihjati võimalikule sõjale. Magnus Ilmjärve järgi polnud käsk­kiri mõeldud päris tõsiselt. Eesti riigijuhid, Päts ja Laidoner, olid otsustanud igal juhul baaside lepingule alla kirjutada.

Ka Toivo U. Raun rõhutab oma läänes ilmunud “Eesti ajaloos”, et Punaarmee oli koondanud Eesti piirile 160 000 meest, mis olikümme korda rohkem kui Eesti rahuaegne sõjavägi. Eesti Vabariigil oleks olnud kuu aega, et läbi vüa astmelist mobilisatsiooni. Soome tegi seda ja kutsus vähemalt hiljuti demobiliseeritud mehed uues­ti teenistusse ning lõpuks kogu sõjaväekohustusliku elanikkonna. Nõnda kasvatati armee kümnekordseks, 30 000 mehelt rohkem kui 300 000 meheni. Soome hakkas ka kindlustama laevastikku ja võttis kasutusele, varustas ning relvastas võimalust mööda nn reservalu­sed, mis olid ennekõike piirivalveameti ja merelaevanduse valitsuse kõik alused, millest tähtsamad olid jäälõhkujad ja mitmed eskordiks ning teisteks sõjalisteks ettevõtmisteks kohandatavad tsiviilalused. Ka Eestil oleks olnud sellist laevastikku suhteliselt palju, nagu väidab Mati Õun oma raamatus “Suur Tõll ja teised Eesti jäämurdjad”. (248) Kuigi õhutõrjerelvastust nappis, oleks võidud need alused varusta­da ladudes leiduvate laevasuurtükkidega. Pealveelaevade hulk Eesti laevastikus oleks seeläbi mitmekordistunud. Seda võimalust ei kasu­tatud üldse. Varustamata jäeti ka Peipsi järvel reservis olevad laevad. Ometi oleks saanud Peipsi nappe laevaressursse selliste vahenditega mitmekordistada. (249) Abi oleks olnud ka Eesti paarikümne tsivül­lennuki mobiliseerimisest õhujõudude käsutusse. Ka seda ei tehtud. Eeskätt oleksid tulnud kõne alla luure- ja transportlennukid (PTO-4 ja Junkers JU 52). (250)

Kui palju mehi oleks Eesti 1939. aasta sügisel suutnud rel­vastada? Seda on uurinud oma artiklis “Eesti kaitsejõudude areng 1939-1940″ raamatus “Sõja ja rahu vahel” ajaloolane Urmas Salo. (251) Urmas Salo arvestuste kohaselt polnud Eesti piiri taha koondatud Punaarmee jõud mitte 160 000 vaid 136 400 sõdurit. Vahe on mär­gatav – 24 000 meest. See näitab, kuidas Punaarmee suurust on omal ajal ja ka pärast sõda püütud üle hinnata. Mida suuremaks kergitati Punaarmee sõdurite arv, seda “targem” paistis Pätsi ja Laidoneri alis­tumisotsus. Eesti armee tugevuseks arvestab Salo 104 364 meest, siia ei ole arvestatud nelja Eesti reservrügementi. Ja muidugi mitte

väljaspoolsele abile. Tema – nagu meie kõik – nõudis, et meil tuleb ükskõik millise hinnaga tahes näidata otsusekindlust, püsimaks vaba. Armee ohverdataks, linnad purustataks või muudetaks ahervare­meiks ning surma saaksid tuhanded eraisikud, kuid maailm teaks siis meie seisukohta.” (246)

Ants Orase raamat levis külma sõja ajal läänes – nii see mõel­dud oligi. Pikka aega oli see ka Soomes ainuke põhjalikum selgitus sellest, mis Eestis Teise maailmasõja ajal juhtus. Selle tähtsust ei tasu vähendada. See on üks neid vundamente, mille peale moonutatud pilt Eesti sündmustest kahjuks Soomeski toetub. Veel 1989. aastal, laulva revolutsiooni ajal, ilmus Soomes raamatu järjekordne kordus­trükk.

Ants Oras jätkab lennukalt: “Kuni selle hetkeni (lepingule alla­kirjutamiseni – M. T.) oli Eesti olnud valmis alustama lootusetut võitlust. Rannapatareid ootasid tulistamiskäsku Vene sõjalaeva­de pihta, mis tulid ähvardades üha lähemale Eesti territoriaalvete­le. Õhutõrjepatareide meeskonnad suunasid kahurid Nõukogude pommituslennukitele, mis tiirutasid kõikide Eesti linnade kohal ja eriti tähtsamate hoonete ning arhitektuurimälestiste kohal, näiteks Tartu Vanemuise teatrimaja peal. Nägin kahte neist laskuvat peaaegu Eesti näitekunsti hälli katuse kõrgusele. Kõik vähesed rügemendid olid kogutud piiri lähedusse ootama Nõukogude rünnakut. Oli eriti sünge sügisilm ja inimesed püsisid ärkvel varase hommikutunnini, oodates eriteadaannet.” (247)

Asjakohaselt dramatiseerib Oras olukorda. Laidoner kindlustas ise oma tagalat, kui andis 27. septembril 1939 välja käskkirja nr 1, milles vihjati võimalikule sõjale. Magnus Ilmjärve järgi polnud käsk­kiri mõeldud päris tõsiselt. Eesti riigijuhid, Päts ja Laidoner, olid otsustanud igal juhul baaside lepingule alla kirjutada.

Ka Toivo U. Raun rõhutab oma läänes ilmunud “Eesti ajaloos”, et Punaarmee oli koondanud Eesti piirile 160 000 meest, mis olikümme korda rohkem kui Eesti rahuaegne sõjavägi. Eesti Vabariigil oleks olnud kuu aega, et läbi viia astmelist mobilisatsiooni. Soome tegi seda ja kutsus vähemalt hiljuti demobiliseeritud mehed uues­ti teenistusse ning lõpuks kogu sõjaväekohustusliku elanikkonna. Nõnda kasvatati armee kümnekordseks, 30 000 mehelt rohkem kui 300 000 meheni. Soome hakkas ka kindlustama laevastikku ja võttis kasutusele, varustas ning relvastas võimalust mööda nn reservalu­sed, mis olid ennekõike piirivalveameti ja merelaevanduse valitsuse kõik alused, millest tähtsamad olid jäälõhkujad ja mitmed eskordiks ning teisteks sõjalisteks ettevõtmisteks kohandatavad tsiviilalused. Ka Eestil oleks olnud sellist laevastikku suhteliselt palju, nagu väidab Mati Õun oma raamatus “Suur Tõll ja teised Eesti jäämurdjad”. (248) Kuigi õhutõrjerelvastust nappis, oleks võidud need alused varusta­da ladudes leiduvate laevasuurtükkidega. Pealveelaevade hulk Eesti laevastikus oleks seeläbi mitmekordistunud. Seda võimalust ei kasu­tatud üldse. Varustamata jäeti ka Peipsi järvel reservis olevad laevad. Ometi oleks saanud Peipsi nappe laevaressursse selliste vahenditega mitmekordistada. (249) Abi oleks olnud ka Eesti paarikümne

lennuki mobiliseerimisest õhujõudude käsutusse. Ka seda ei tehtud. Eeskätt oleksid tulnud kõne alla luure- ja transportlennukid (PTO-4 ja Junkers JU 52). (250)

Kui palju mehi oleks Eesti 1939. aasta sügisel suutnud rel­vastada? Seda on uurinud oma artiklis “Eesti kaitsejõudude areng 1939-1940″ raamatus “Sõja ja rahu vahel” ajaloolane Urmas Salo. (251) Urmas Salo arvestuste kohaselt polnud Eesti piiri taha koondatud Punaarmee jõud mitte 160 000 vaid 136 400 sõdurit. Vahe on mär­gatav – 24 000 meest. See näitab, kuidas Punaarmee suurust on omal ajal ja ka pärast sõda püütud üle hinnata. Mida suuremaks kergitati Punaarmee sõdurite arv, seda “targem” paistis Pätsi ja Laidoneri alis­tumisotsus. Eesti armee tugevuseks arvestab Salo 104 364 meest, siia ei ole arvestatud nelja Eesti reservrügementi. Ja muidugi mitte

ka Kaitseliitu. Selle arvestuse järgi oleks Eesti armee ja Punaarmee suhe olnud 1 : 1,3, nii et mitte just hävitav ülekaal. Mis puutub soo­musveokitesse, siis siin oli suhtarv eestlaste seisukohalt palju nuk­ram. Laevastiku ja õhujõudude osas oli N Liidu ülekaal 1 : 14 ja 1

16. (252) Aga ülemjuhataja Laidoner oli ju ette ja taha rõhutanud, et ega arvud veel kõike otsusta. Tahtis on võitlusvaim. Tasub silmas pidada ka seda, et laevastikku puudutavate arvude puhul ei ole arves­tatud võimalike reservidega. Inglismaalt oli tellitud torpeedopaate, mis kindlasti vastavalt esialgsele lepingule oleksid ka ära saadetud, kui Eesti oleks ilmutanud tahtmist vastu hakata. Sama käib ka tel­litud ja juba välja makstud hävitajate Spitfire kohta. Arusaadavalt ei tahtnud Inglismaa kujunenud olukorras, kus Eesti oli sõlminud N Liiduga liitlassuhted, et tema moodsad laevad ja hävituslennukid võiksid sattuda Saksamaa liitlase kätte.

Laidoneri plaanidesse kuulus iseenesest üpris uudne mõte “rahvuse aatest”. See tähendas seda, et Eesti kaitsekapatsiteet ei koosnenud ainult tegevväest ja teenistusse kutsutud reservväelas­test. Selle moodustas kogu rahvas. Kaitseliidus oli üle 42 000 mehe ja nende relvastus, kaasa arvatud raskerelvad, oli kõrgel tasemel. Tõsi, oluline osa kaitseliitlastest oleks mobilisatsiooni käigus sattu­nud põhivägede allüksustesse. Oletatavalt oleksid Kaitseliidu kõige raskemad relvad, kuulipildujad, kahurid jne samuti läinud kaitse­jõudude käsutusse. Soome Talvesõjas andis kaitseliitude organisat­sioon kogu oma sõjamaterjali kaitsejõududele. Sellel materjalil oli riigikaitse seisukohalt hindamatu väärtus. Naiskodukaitse ja Kodu­tütred muidugi relvi ei kandnud, aga nemad oleksid saanud tegutse­da erinevates hooldus-, õhujõudude ja teistes ülesannetes, nagu seda tegid nende soomlannadest õed. Selle naistööjõu ja noorkotkaste abiga oleks saanud tuhandeid mehi rinde jaoks vabaks teha. Pealegi oli Pätsi diktatuuri ajal alustatud õpilaste ja üliõpilaste riigikaitse­õpetusega. Nii et peaaegu igal noorel olid vähemalt riigikaitsealasedalgteadmised ja poisid olid saanud ka mõningast väljaõpet püssi­laskmises. Rinde võimalikul läbimurdel Eestis oli – Laidoneri jär­gi – kavas kasutada seda “relvil rahvas”-süsteemi. Kaitse läheks üle partisanisõjaks ja varjuks suurtes metsades. Teatud mõttes tegid­ki seda hiljem 1941 ja alates 1944. aastast eesti metsavennad. See osutus tõhusaks, aga ei toimunud kindral Laidoneri soovil ja käsul. Vastupidi, tema oli kokkuleppel N Liiduga 1940. aasta juunis Kait­seliidult relvad ära võtnud.

Vaino Kalda ja Mati Õuna järgi (teoses “Kahe sõja vahel”) oli Kaitseliidu liikmete arv 1939. aasta sügisel ligi sada tuhat, otseseid kaitseliitlasi oli 42 000 meest, naiskodukaitsjaid 16 000, noorkotkaid 15 360 ja kodutütreid 17 070.

Arvulisele vähemusele lisaks on allaandmise teise põhjusena nimetatud laskemoona nappust. Kuidas saab võidelda sõjavägi, kus ühe vintpüssi jaoks on ainult kümme padrunit? Või kui laskemoona jätkub üldse ainult viieks päevaks? (253) Vastupanu osutamine oleks ju meeletus, selge enesetapp. Hjalmar Mäe on oma mälestustes väl­jendanud imestust, kuuldes kelleltki riigikoguliikmelt, et Laidoner on jaganud sellist informatsiooni. Mäe küsib õigustatult: “See tõsiasi ei võinud ju alles viimastel päevadel selgunud olla – see pidi kõrge­male sõjaväejuhile juba aastaid teada olema!” (254)

Teated “kümnest padrunist ühe vintpüssi kohta” ei peagi tegeli­kult paika. Toe Nõmme järgi oli Vabadussõja-aegsest padrunite hul­gast 1933. aastaks kasvatatud 66 miljoni padruni suurune tagavara. Kümnendi alguses telliti siiski Soomest ja Inglismaalt padruneid ja kuule ning lisaks püssirohtu, et valmistada padruneid kodumaal. 1937. aastal osteti veel 32 miljonit padrunit. Arsenalis valmistati ja parandati kümneid miljoneid padruneid ning kümneid tuhandeid suurtükimürske, mistõttu olukord laskemoonaga hakkas aastatel 1933-1934 järjest paranema. Uute masinate abiga oleks Arsenal suut- nud toota 1,8 miljonit uut padrunit ja 22 000 kahurikuuli kuus. (2ss)

Otsest padrunipuudust Eesti armeel ei olnud. Muidugi oleks sõja ajal suurte kadude tõttu tulnud korraldada varude täiendamist. Olgu öeldud, et kuigi Soome armeel oli Talvesõjas puudus peaaegu iga­sugusest varustusest, polnud vintpüssikaliibriga padrunite hankimi­sega tõsiseid probleeme. Seevastu kahurväel oli laskemoonast suur puudus. Kalda ja Õuna järgi oli Eesti armeel 1939. aastal tekkinud olukorras valmis kokku sada miljonit padrunit. Lisaks loodeti nii kodumaisele tööstusele kui ka välismaa abile. (236)

Ent oli veel teisigi põhjusi, miks Eesti 1939. aasta sügisel ei saa­nud alustada sõjalise vastupanuga. Üks neist oli piirikindlustuste puudumine. Näiteks on major Tiivel põhjendanud alistumist Kalju Torni artiklis “Major Ernst Tiivel selgitab, miks meie valitsus alistus N Vene baaside nõudmisele”: “Eestil puudusid piirikindlustused ja strateegiline tagala.” (257) Võib muidugi küsida, kust tekkis järsku see vajadus strateegilise tagala järele. Kas seda ei teatud siis juba 1918. aastast alates? On öeldud, et “geograafia vastu me ei saa”, aga kuidas oli olukord kindlustustega aastal 1939? Kas nende puudumine sai Eestile saatuslikuks? Et kui kindlustused oleksid olnud, oleks Eesti osutanud relvastatud vastupanu. Kas see oli nii?

Laidoneril tundus esiotsa olevat enam-vähem samasugune suh­tumine tulevasse vaenlasse nagu tema ohvitseridest kolleegidel Soo­mes, kus 1920. aastate keskel karjääri teinud noored jäägriohvitse­rid ei hoolinud eriti kaitseliinidest, mida mingil määral oli rajatud näiteks Karjala maakitsusele (Kannasele). Nad lähtusid sellest, et aktiivse tegevusega lüüakse vaenlast liikuvas sõjas. Sama kavandas ülemjuhatajaks nimetatud kindral Laidoner juba 1934. aasta augus­tis. Ta rõhutas aktiivse kaitse osa ja vajadusel kaitse üleviimist vaen­lase aladele. Nagu öeldud, nõudis Laidoner 1934. aastal kaitsepõhi­mõtete täielikku uuendamist ja ümbervaatamist, leides, et passiivsus peab kaduma, kuna Eesti territoorium on väike, mistõttu vaenlasele ei tohi võitluseta loovutada jalatäitki maad. (258)

“Kõik meie ettevalmistused, juhtide ja KS-i ohvitseride kas­vatus peavad lähtuma sellest, et nimetatud operatiivjoonest tuleb hammastega kinni hoida. Kaitse ise aga olgu aktiivne.” (259)

Kindlustusi siiski ehitati. Vaid nädal hiljem, 28. augustil 1934, andes ehitatavat punkrit puudutavaid juhiseid, tõdes Laidoner, et Narva jõe kaitset ei saa rajada ainult betoonpunkritele (kaponniiri­dele), põhiliseks kaitseks jäävad ikkagi liikuvad relvajõud ja kindlus­tused on neile toeks. Punkrite (kaponniirid) ehitamisel ei saa kasu­tada ainult ühte tüüpi, igal pool peab jälgima maastiku ja tule mõju eraldi ning vastavalt sellele paigutama kaponniirid. (260)

Ülemjuhataja tuleb oma aastatest 1934-1938 pärit päevikus ikka ja jälle tagasi ühelt poolt Narva jõe liini ning teiselt poolt Pet­seri alade kaitsmise juurde. Arusaadavalt valmistas Narva jõe liini kaitsmine ülemjuhatajale kõige enam peavalu, sest sealt oli ju lühike maa riigi pealinna. Igatahes rõhutas ta lõpuni Iiini aktiivse kaitsmise olulisust kindlustuste toel.

Käsitledes 1935. aasta jaanuaris mobilisatsiooni ja sellele järg­nevate operatsioonidega seotud küsimusi, rõhutas Laidoner Narva jõe ja Petseri liini tähtsust: “Üldpõhimõte: ei tohi ära anda Narva jõe ja Petseri kõrgustike liini. Territooriumi jaotus sõja algul võib meile muutuda katastroofiks.” (261)

Sama aasta mais arutles Laidoner oma päevikus pikemalt põhi­kindlustuste tähtsuse üle. Ta ei eitanud nende vajalikkust, aga tal tek­kis küsimus, kas ei oleks kallite kaponniiride ehitamise asemel õigem osta liikuvaid relvi, näiteks kuulipildujaid. Kui punkreid ehitataksegi, tuleb need paigutada sinna, kust vaenlase rünnak on kindel. Punkrite kurjemad vaenlased on Laidoneri arvates suurtükituli ja snaiperid. “Meie kaitse organiseerimisel tuleb võtta aluseks liikuv relv, hea tak­tikaline väljaõpe ja hea maastiku tundmine. Eriti tuleb just viimast rõhutada. Iga ohvitser peab tundma meie piiriäärset maa-ala, siia juurde on arvatud ka Saaremaa.” (262)

Käsitledes õhkimistööde ettevalmistusi Narva rindel suvel 1935, kirjutas ülemjuhataja, et vaenlast ei tohi lasta üle Narva jõe. Sellele peaks keskenduma kogu Narva rinde kaitsesüsteem ja seda tuleks silmas pidada ka õhkimist alustades. Kindlustustööde ees­märk Narva jõel peaks olema Narva jõe liini kaitsmine. Ülemjuhataja soovitas mõelda vähem taganemisele, pigem sellele, et vaenlast saab võita ainult rünnates. (263)

1935. aasta septembris käis Laidoner koos kõrgemate ohvitse­ridega 1. diviisi kaitsepiirkonnas. Selle tulemusena valminud kokku­võttes kirjutati: “Narva rinnet ennast on kõige kergem kaitsta just jõel. Kuid meie peame mõtlema kaugemale, kuidas Narva jõest üle minna. Ja üleminekuid peame otsima igal võimalikul juhul, andes teravaid tor­keid vastastele. Narva jõe ülekäike peame hoidma igal juhul.” (264)

Laidoneri järgi ei tohtinud unustada seda, et maastik nii Narva kui ka Petseri rindel oli tankitõrje organiseerimiseks küllalt soodne: väeosad pidid vaid hästi oma maastikku tundma ja oskama seda tanki­de vastu ära kasutada. Tuli siiski arvestada aastaaegade vaheldumisega. Seoses sõjaliste manöövritega rõhutas Laidoner ikka ja jälle peale­tungi tähtsust: “Mitte passiivne kaitse, vaid aktiivne pealetung otsus­tab sõja ka meie oludes. Kaitse ja pealetung peavad alati käima käsi­käes ning viimane peab olema ka meie sõjaväe peaülesanne.” (265)

1936. aasta novembris kirjutas Laidoner 2. diviisi manöövritega seoses oma päevikusse mõtte, et tuleks loobuda tagasitõmbumise ja taganemise taktikast ning et kindlaks määratud positsiooni kaitsmi­ne on töö, mis tuleb ära teha ja sellest tööst loobumine on kuritegu. Laidoner lisab, et räägitakse küll “võitlusest viimse veretilgani”, aga tegelikel sõjaväemanöövritel käitutakse just vastupidiselt. Algatus on tähtis. Julgus, aktiivsus ja algatusvõime on sõjas suurimad hüved, aga neid peab oskama kasutada ka rahuaaja õppustel. (266)

1937. aasta jaanuaris tuleb Laidoner taas Narva kaitseliini küsi­muse juurde, korrates, et ei tohi unustada Narva aktiivset kaitsmist,mis tähendab seda, et Narva sillapead tuleb kaitsta Narva jõe ida­kaldalt. Laidoner leiab, et see on tegelikult üks Narva sõjaringkonna ülema tähtsamaid iilesandeid. Ta on seisukohal, et piirikindlustus­töid tuleks lähiaastatel teha sellises mahus, nagu lubavad materiaal­sed võimalused, ja selleks käib ta välja kindlustusvööndi arendamise kava:

Narva sillapea kindlustused Narvast ida pool, loomulikult Nar­va jõe idakaldal on kindlustussiisteemi aktiivne osa;

kindlustused Narva jõe läänekaldal Jõesuust Popovkani ning samuti ka Piimanina ja Kriusa aladel;

kindlustused Gorodenka Permisküla–Vasknarva aladel ka jõe läänekaldal.

Ta soovitab arendada Eesti poolel välja teedevõrgustiku rinde­le pääsemiseks. Kõige olulisemaks kaitseliiniks Narva rindel peab Laidoner Narva jõge, mis on liin, mida ei tohi loovutada ja mille kaitsmiseks tuleks rakendada kaitsepositsiooni aktiivsemat osa, Nar­va sillapead. “Narva sillapea peab jääma meile.” Nii oli see ju olnud ka kogu Vabadussõja aja pärast esimest taganemist.

Laidoner ei väsi kordamast, et Narva sillapea kaitsmine on üks Narva sõjaväeringkonna ülema tähtsamaid iilesandeid ja sillapea kindlustamine lähemas tulevikus piirikindlustustööde kõige täht­sam lõik. (267)

1939. aastast on säilinud nii Laidoneri tegevusvaldkonna kui ka diplomaatilise tegevusega seotud mustandmärkmed, kus on samuti rõhutatud aktiivse kaitse tähtsust ja julgust kaitsta ennast ka üksijäe­tuna. Mais, Vabadusristi vennaskonna (Vendade Ühenduse) 20. aas­tapäeval, käsitles Laidoner ka kaitsepoliitilisi küsimusi. Tema arvates meenutas hetkeolukord Vabadussõja-aegset: “Sama julge ja kindel vaim peab meis ka nüüd valitsema. Peame kindlad olema kõigepealt oma jõule. Abistajatesse peame alati ettevaatlikult suhtuma, kuna abistaja parajal juhul meid okupeerida võib tahta.” (268)

“Sageli kuuleb küsimusi: kellega tuleb meil koos minna? See on kõhklejate ja kartlikkude inimeste rääkimine, kellede koht ei ole Eestis. Meie võime vaid küsida: kelle vastu tuleb minna, kes on meie vaenlane? Ja seda on igaüks, kes püüab meie riigi maa-ala puutuda. Meie sõjavägi on küllalt tugev, et selleks välja astuda. Nagu teate, pai­sub sõja korral meie armee kümnekordseks. Meie paneme välja iga pataljoni peale ühe patarei, mida isegi suurriigid ei suuda. Me uuen­dame relvastust. Alles hiljuti andsime ära tellimise (5,5 mln krooni) lennukite peale, samuti tellime uusi suurtükke. Suur ja tugev orga­nisatsioon on Kaitseliit kui sõjaliselt suure väärtusega, kuna kaitse­Iiitlaste kogemused on suured. Praegusel ajal on palju juttu nn õhu­dessandi tegemisest vaenlase maale. Ei kujuta ette, et seda saaks teha näiteks kuskil meie territooriumil, kuna meie igas külas on Kaitse­liidu üksus olemas. Meie oma kindel tahe on meie parim kaitse­jõud. Arv ei ole kunagi ainuüksi otsustaja.”

Laidoner jälgis Narva kindlustamist suure hoolega. Veel mais, kui ta külastas Narva esitas ta arvamusi lausa iga üksiku kapon­niiri paigutuse ja relvastuse kohta. Samas käskis ta Narva sõjaväe­ringkonna ülemal välja selgitada, kui palju on Narvas maa-aluseid käike, millised neist on pommikindlad ja milliseid saaks selliseks muuta. (269)

Milline oli siis tegelik olukord piirialadel? Toe Nõmme artik­lis antakse selle kohta üksikasjalik selgitus. (270) Aastatel 1920-1921 ehitati Eesti idapiirile nii tugev kindlustussüsteem, et samas mahus ei kindlustatud piiri hiljem enam kunagi. Juba 1933. aasta lõpuks, pisut enam kui kümne aastaga, olid kindlustused lagunenud. Uus kind­lustusperiood algas aastal 1938. Enne seda pöörati suurt tähelepanu õhkimis- ja lõhkamistöödele piirialadel. Nende tööde jaoks oli varu­tud piisavalt lõhkeaineid. Vaenlase edasitungi oleks suudetud tõsi­selt aeglustada. 1938. aastal, kindlustustööde käivitudes, arvati kaitse hulka suur osa vanu kindlusesuurtükke. Need olid vanad mudelid,küllalt aeglased, aga ajasid siiski asja ära. Kindluse- ja raskeid suur­tükke oli 25, neile jätkus ka laskemoona. Nõmm kirjutab: “Ka pärast suurt relvamüüki jäi alles veerandsada igivana jäiga lafetiga raskesuur­tükki koos laskemoonaga. Nüüd otsustati need piiri kindlustamiseks ära kasutada. 1938. aastal ehitati Narva, Jaanilinna ja Narva-Jõesuus­se paiksed suurtükipositsioonid (betoon- ja puitalused) koos raud­betoonist laskemoonavarjenditega 14 vanale raskesuurtükile (küm­me 152 mm kahurit, 1877. aasta mudel, ja neli 229 mm mortiiri, 1878. aasta mudel) ja kergetele 76 mm kahuritele.” (27)

Nende kahurite laskekaugus oli 8 km. Nii oleks nendega suude­tud valitseda peaaegu kogu Narva jõe idapoolseid alasid kuni piirini välja. Kindlustustööde tulemuslikkust mõjutas siiski kahetsusväärsel kombel Eesti armee kapteni Konstantin-Nikolai Trankmani spioo­nitegevus ja reetmine, kes miiüs kindlustuste joonised venelastele. 1939. aasta sügise saabudes olid kindlustustööd täies hoos. Nõmme järgi jõuti 1939. aasta septembriks ehitada Narva-Jõesuu sektorisse 21 betoonist tulepesa, millest seitse pärinesid aastatest 1931-1938, kümme olid päris uued, ja neli suurtükkide laskemoonapunkrit ning suurtükipositsioonid vanadele kindlusesuurtükkidele. (272)

Vaino Kallas kordab teoses “Kahe sõja vahel” seisukohta, et nõrk õhutõrje sai 1939. aasta sügisel alistumisotsusele määravaks: “Enne 1939. aastat oli Eestil vajalik arv õhutõrjesuurtükke küll tel­litud, kuid alanud sõja tõttu jäid need saamata. Õhutõrje nõrkus vaenlase tohutu lennuväe vastu oli ka üks põhjusi, miks 1939. aasta septembris alistuti.” (273)

Tegelikult on päris huvitav fakt, et Eesti relvade hulka kokku arvates ei ole üldiselt tahetud arvestada nn Grimardi lasti. Tegemist oli 1939. aasta kevadel Eestisse saabunud relvalaevaga, mis oli Eestis kinni peetud. See last, mis hiljem, sügisel 1940, langes Punaarmee sõjasaagiks, sisaldas muu hulgas 12 Rootsi 40 mm õhutõrjekahurit, üle 1200 kuulipilduja, 40 000 Mauseri vintpüssi ja kakskümmend kolm 114 mm haubitsat koos laskemoonaga. Lisaks oli seal ka len­nukipomme ja lõhkeainet. (274) Kas või ainult õhutõrjele oleks sellest olnud suur kasu, samuti kahurväele, rääkimata jalaväest.

Siinkohal pole mõtet üles lugeda Eesti kaitsejõudude kogu varustuse hulka. Osa relvadest ja varustusest oli suhteliselt vana, aga samamoodi olid asjad ka teistes riikides. Kindlustustööd olid pooleli nagu ka mujal. Mitte kuskil – ka suurriikides – ei olnud kõik valmis. Hitleri Saksamaa kõrgem sõjaline ülemjuhatus oli sõja vastu, sest kõik varustusprogrammid olid lootusetult pooleli. Samamoodi oli Soomes, kus 1938. aasta põhihankeseadust jõuti täita ainult lühikest aega. Pealegi oli Soome hea näide sellest, et ka vananenud tehnika ja relvadega võis imet teha. Eks öelnud oma kõrgematele ohvitseridele sedasama ju ka Laidoner, kui ta 1939. aastal kommenteeris Tšehhi sündmusi: tehnika kõrge tase üksi ei Ioe.

Nagu öeldud, on Eesti kaitsejõudude relvastuse ja varustuse ning kindlustuste hulga kohta olemas vaid teoreetilised hinnangud ja seda lihtsal põhjusel, et 1939. aasta olukorras polnud kõige vähematki kavatsust kaitsejõude ära kasutada, relvi haarata. Olen siinkohal esita­nud mõningaid andmeid ainult sellepärast, et kaasaegsetele käidi alis­tumise põhjusena välja just need seigad. Küsimus oli ainult ettekääne­tes, aga nagu on võinud täheldada, on need ettekäänded hiilgavalt läbi löönud, kui Vaino Kallas veel 2007. aastal ilmunud raamatus kirjutab, et õhutõrje tase otsustas Eesti saatuse ja alistumise sügisel 1939.

Huvitav küsimus – millel, tõsi küll, on ainult teoreetiline väär­tus – on see, kui palju õhutõrjekahureid oleks Eestil pidanud olema, et oleks otsustatud kaitsta oma isamaa iseseisvust ja rahvuslikku ole­masolu. Kui suur oleks pidanud olema Eesti armee? Kui mitu padru­nit ühe vintpüssi kohta ja kui mitu kranaati kahuritoru kohta oleks pidanud olema, et oleks tasunud asuda isamaa kaitsmisele? Kui mitu meest oleksid Soome ja Läti pidanud Eestile abiks andma? Selline küsimuste loetelu on iseenesest absurdne.

Tegelikult on ülemjuhataja kindral Laidoner andnud vastused kõigile nendele küsimustele, nagu eespool toodud tsitaatidest näh­tub. Eesti kaitsejõudlus oli 1939. aastal riigikaitse vajadusteks piisav. Laidoner ei sulgenud silmi puuduste eest, aga ükski neist ei oleks mingil juhul takistanud edukat kaitset. Kui oligi puudusi, siis need korvas eestlaste võitlusvaim ja kõrge moraal. Eesti sõduri tahe kaitsta oma isamaa vabadust ja iseseisvust oleks tasakaalustanud vaenlase (venelaste) suurt ülekaalu. Pealegi oleks Eesti suutnud mobilisee­rida ja korralikult relvastada 160 000-mehelise armee! Küsimus ei olnud pisiasjades. Ründaja oleks pidanud kokku ajama mitmekord­selt enam mehi, et suuta Eesti alasid vallutada. Ja isegi sellest ei oleks piisanud, sest viimases hädas oleksid eestlased Kaitseliidu pealiku kindral Johannes Orasmaa juhtimisel astunud tervet riiki haaravasse partisanisõtta, “metsavendadeks”. Kogu rahvas oleks mobiliseerunud vastupanuks. Samas oleks viidud ellu laialdased plahvatus- ja hävi­tusplaanid, mis raskendaksid vaenlase pealetungi. Kui välismaalt abi ei oleks tulnud, ei oleks see mõjutanud eestlaste otsustavust oma maa kaitsmisel. Ühtki jalatäit maad ei loovutataks vaenlasele võit­luseta. Eesti ei alistuks iial.

- Filosoofi tõlgendus vastupanule -

Soome filosoofiaprofessor akadeemik Oiva Ketonen (1913-2000) oli oma arvukate populaarteaduslike ja rahvuslikult tähtsaid tee­masid käsitlevate teostega aktiivne sõnavõtja kultuuri teemadel. Ketonen kuulus sõjaveteranide põlvkonda. Filosoofiakandidaadiks jõudis ta saada enne sõda, 1938. aastal, ja läks siis õppereisile Sak­samaale. 1961. aastal ilmus talt suure populaarsuse võitnud teos “Eurooppalaisen ihmisen maailmankatsomus” (“Euroopa inime­se maailmanägemus”), kus ta – vahest ehk üllatuslikult – käsitleb Soome sattumist Talvesõtta kui teatud kriitilist vastasnäidet Locke”i kasumoraalile.

Inglast John Locke”i (1632-1704) peetakse empirismi peami­seks põhjendajaks filosoofias. Locke ei pea “ühtki propositsiooni tõeseks suurema kindlusega kui mida annavad need tõestused, millel propositsioon põhineb”: Hiljem vormis inglise matemaatik ja filosoof William Kingdon Clifford (1845-1879) sellest “uskumuse eetika põhiteesi”, sõnastades asja pisut teisiti: “Alati ja kõikjal on vale usku­da millessegi ilma piisavate põhjendusteta.”

Akadeemik Ketonen kritiseeris seda Locke-Cliffordi teesi: “Selle mõistusliku normi tähendus on põhjapanev. Aga siiski ei ole see ise­enesest küllaldane ega seleta kõiki asju. On olemas teatud positiivsedmoraalsed kohustused, mis sellele eelnevad ja mille täitmisel sellest (mõistuslikust normist) meie tegude juhtimiseks ei piisa”

Ja nüüd tuleb akadeemik Ketonen Soome Talvesõda puudutava probleemi juurde: “Kui indiviidil või rahval tuleb nt kaitsta oma vaba­dust, siis ei saa moraalselt õigustatud uskvabaduse säilimisse põhine­da piisava põhjendatuse kaalutlustel, vaid kohustusel, mis on vabadu­seusus endas. Kui oleksime Talvesõja saatuslikel päevadel oodanud ratsionaalselt piisavaid põhjendusi, s.o midagi muud, mida usk vaba­dusse iseendast oli, oleks meie saatus olnud teistsugune.” (275)

Ketonen mõtleb siin lihtsalt seda, et rahvuse vabaduse ja ise­seisvuse kaitsmine oli soomlastele tähtsam kui “arukas” käitumine. Kahtlemata ähvardas tohutu jõudude ülekaal 1939. aasta oludes ka Soomet. Mõttetu on väita, et “Soome oli suur ja rikas”, aga “Ees­ti väike ja vaene”, nagu üks ajalooprofessor kevadel 2002 Tallinnas väitis. (276) Nagu Ketonen tõdeb, on küsimus milleski muus, nimelt väärtuste valikus. Just väärtuste valiku põhjal hakkas Soome relva­ga käes kaitsma oma iseseisvust ja vabadust materialistlikult võttes täiesti lootusetus olukorras.

Kui analüüsida eespool pikalt esitatud nii ülemjuhataja Laidoneri avalikke kui ka sisemiseks kasutamiseks mõeldud esinemisi, siis ei eri­ne need mingil määral Ketose esitatud soome rahva väärtuste valikust. Ka Laidoner oli valmis kaitsma oma riiki tohutu jõudude ülekaalu vas­tu olukorras, mis näis lootusetu. Talvel ja kevadel ei vihjanud Laido­ner sõnagagi, et Eesti ei suudaks relvadega kaitsta oma iseseisvust või ei tahaks seda teha. Esinemistes väljendus kahtlemata seegi, et ülem­juhataja oli täiesti teadlik kaitse kriitilistest kohtadest, tanki- ja õhu­tõrje nõrkustest, kindlustustööde lõpetamatusest ja hävituslennukite vähesusest. Need puudused ei mõjutanud aga üldse Laidoneri väljen­datud kaitsetahet. Nii et kõik oli nagu korras. Miks ei puhkenud siis “Eesti Talvesõda”, nagu 30. novembril 1939 süttis Soome Talvesõda? Mis läks viltu, mis ebaõnnestus? Või kas üldse midagi ebaõnnestus?

- “Tants vanakuradi vanaemaga” -

Miks ei kaitstud siis isamaa vabadust ja sõltumatust, relv käes, nagu kõik plaanid eeldasid? Lihtsalt sellepärast, et seda polnud kavaski! Pätsi ja Laidoneri plaanides oli kindlasti alates 1939. aasta jaanua­rist, aga arvatavasti juba 1938. aasta lõpust välispoliitika “teine või­malus”:

Ka Soomele pakuti Moskvast võimalust minna vabatahtlikult kaasa N Liidu juhitud turvasüsteemiga. Sellepärast alustas saatkonna sekretär Boriss Jartsev/Rõbkin vestlusi Soome valitsuse liikmetega. Jartsevi läbirääkimised jätkusid soomlaste eitavale hoiakule vaata­mata 1939. aasta talveni ja mõnda aega jätkas neid veel Nõukogude diplomat Boriss Stein. Tulemusi neil polnud, sest Soome otsis jul­geolekut Skandinaaviast, eeskätt Rootsist. Selle koostöö taga seisis Suurbritannia impeerium. Skandinaavia-suunale oli Inglismaa välis­poliitiline juhtkond andnud oma õnnistuse. (277)

Eesti olukord oli raskem. Oli küll valitud Saksa orientatsioon, aga Saksamaa oli ohtlik partner. Ajaloolistel põhjustel võõristati Ees­tis, erinevalt Soomest, Saksamaad ja sakslasi. Riigis elas ka saksa vähemus, kelle poliitiline tegevus oli suurelt osalt kaldunud natsio­naalsotsialistide poole. N Liit oli Eestile, erinevalt Soomest, reaalne alternatiiv. Ilmselt just president Konstantin Päts nägi Venemaadvõimaliku ja täiesti reaalse liitlase variandina. Päts oli 1920. aastatest peale praktiseerinud majanduslikku koostööd venelastega. Magnus Ilmjärve uurimuste põhjal võiks öelda, et Pätsil olid lausa “agendi­suhted” N Liidu suunas. Ta võttis venelastelt vastu raha.

Päts oli oma loomult poliitiline ja majanduslik mängur, keda eetilised ja moraalsed kammitsad suurt ei seganud. Ta oli valmis sooritama oma kodumaal riigipööret, lämmatama opositsiooni ja lõpetama parlamentarismi ning kõik poliitilised parteid. Küllap oli ta ka majanduslikult äraostetav. Vähemalt sattus ta majanduslikku sõltuvusse venelastest või taotles seda. Päts andis mõista, et vajadu­sel oleks ta valmis kas või “tantsima vanakuradi vanaemaga”, nagu ta ise väljendus, ja sellist tantsu liitlassuhe N Liiduga just tähendaski. Tuli unustada kõik varasemad põhimõtted ja poliitilised liinid. Tuli julgeda olla sõltuv N Liidu armust. Tuli julgeda liituda “ürgvaenlase­ga”. See oleks nutikas. Nii tegutseks Kaval-Ants. Pätsi koostöövalmidust venelastega soodustas tema tugevalt veneortodoksne päritolu ja kultuuritaust.

Laidoneri on huvitav võrrelda mõne tsaari-Venemaal koolituse saanud ja kõrgele positsioonile jõudnud ohvitseriga Eesti naaber­riikides. Nendest omaette nähtus on Soome marssal Mannerheim. Paremat võrdlusmaterjali pakuvad mõned teised soome ohvitserid, nt kindralleitnant Oscar Enckell või läti kindral Krijanis Berkis. 1920. aastatel Soome kaitsepoliitikale suurt mõju avaldanud kindral­staabi esimees Oscar Enckell esindas selgelt defensiivsemat, kaitsele suunatumat mõtteviisi kui Laidoner. Sama kehtib soomlastest tsaari­ohvitseride kohta üldse. Berkisel oli aktiivseid mõtteid muu hulgas tegutsemisest Punaarmee baaside vastu, nagu selgub Jukka Rislakki biograafilisest teosest. Eestlane Laidoner esindab selgelt aktiivsemat liini, ofensiivsust, ka kaitses olles. Sellega erineb ta üldiselt tsaari­ohvitseridest. Mannerheim kui ratsaväeohvitser oli küll nt Talvesõja kaitseväelahingutest peale väga ofensiivne, nõudes aktiivset kaitset

isegi kitsukesel Karjala Kannasel, rääkimata suurte metsadega kae­tud territooriumist Laadoga Karjalas ja sellest põhja pool.

Johan Laidoner ei saanud võimalust näidata oma lõviküüsi aktiivse kaitse juhina. Miks siis nii läks, miks temast ei saanud “Eesti Talvesõja” suurt sangarit, rahvusvahelise kuulsuse saavutanud suurt patriooti, kelle nimi oleks igaveseks ajaks jäädvustatud suurte sõja­meeste nimekirja? Mannerheimiga ju läks just nõnda. Ta on suur soomlane ja samas tänapäevani üks kuulsamaid soomlasi välismaal. Nagu korduvalt rõhutatud, otsustas Laidoneri saatuse poliitika, mitte sõjalised tegurid.

TEE KOOSTÖÖLE NÕUKOGUDE LIIDUGA
- Koostöö taust -

Eesti välispoliitika orienteerus kindral Laidoneri juhtimisel 1930. aastatel iiha enam Saksamaale. Traditsiooniline anglosaksi-kurss muutus aina kahvatumaks ja suhted Suurbritanniaga nõrgenesid mõnedele sõjalistele hangetele vaatamata. Kursimuutuse taga sei­sis reaalne sõjalis-poliitiline areng. Merede valitseja Suurbritannia andis rahustamispoliitika tõttu 1930. aastate keskel sõlmitud Saksa­Briti laevastikulepinguga Saksamaale Läänemere piirkonnas prakti­liselt vabad käed. Eestlastel polnud enam põhjust loota, et kordub see, mis juhtus 1918. aastal, kui Briti laevastik purjetas Lääne­merele aitama boRevistliku N Venemaa poolt ohustatud noori väi­kesi Balti vabariike. Samal ajal kasvas Laidoneri juhtimisel armee mõju välispoliitika kursile. 1934. aasta riigipöördega olid Päts ja Laidoner murdnud demokraatia. Esialgu jäi välisministri portfell siiski professionaalsete poliitikute kätte. Kümnendi lõpus hakka­sid aga Kaarel Eenpalu valitsuse välisministrid üha enam sõltuma armeest. Ametisse otsiti tublit Saksa-sõpra, kelleks oli muuhulgas ka välisminister Karl Selter.

Opositsiooni juht Jaan Tõnisson nõudis kontaktide uuenda­mist Suurbritannia ja lääneriikidega üldse ning Skandinaaviamaade­ga — nii nagu tegi Soome. Sõjalis-poliitilises mõttes oligi Rootsi Balti

riikidest natuke huvitatud. Ent nagu elu näitas, ei tahetud ennast Balti riikide saatusega siduda, isegi mitte nii palju kui Soomega.

Väljapoole paistis, et Eesti on võtnud üha selgema ja jõulise­ma kursi ainult ühele välispoliitilisele suunale. Saksamaale ei olnud alternatiivi. Ent Saksamaa oli siiski problemaatiline välismaine part­ner, arvestades kas või Saksamaa ajalooliselt kujunenud asendit eest­laste mõttemaailmas. Raske oli ette kujutada liitu sakslastega, eri­ti olukorras, kus riigis elas oma, osalt natsimeelne, saksa vähemus. Natsionaalsotsialismi toetas Eestis üldiselt suhteliselt väike osa ela­nikkonnast.

Kas üldse oli teisi võimalusi? Läbi kogu 1920.-30. aastate olid väikesed Balti riigid minimaalse eduga kavandanud koostööd, ise­gi sõjalist ühistegevust. Eesti ja Läti vahel kehtiski kaitseleping, ent konkreetsele tasemele liidu ja koostööga ei jõutud. Samas kujuta­sid Balti riikide armeed üheskoos endast märkimisväärset sõjalist jõudu.

Soomet oli püütud ääreriikide koostöösse kaasata juba 1920. aastate algusest saadik. Välispoliitiliselt oli Soome siiski 1930. aas­tatel Eestist kaugenenud. Osalt oli selles süüdi Eesti Saksa-orientat­sioon, aga veel rohkem mõjutas asja Eesti sisepoliitiline olukord – Pätsi ja Laidoneri diktatuur. Siiski hoiti üleval vanu hõimusuhteid ja visiitide ajal oli see teema alati esil. Ent suure saladuskatte all aren­dati Soome ja Eesti vahelist sõjalist koostööd ehk “sulustrateegiat” N Liidu pealetungi vastu. Süsteem oli kohe-kohe valmis saamas.

Eestil oli aga tagataskus selline trump, mida Soomes ei osatud ette kujutadagi. Hoolimata oma Saksa-orientatsioonist, Balti-kursist ja Soomega koostööst, jäi Eesti poliitilis-sõjalisele juhtkonnale alati võimalus kasutada “Moskva kaarti”! Sama vähe nagu soomlased said aru eestlaste Saksa-vihast, niisama vähe suutsid nad ette kujutada liitu N Liiduga. Tõsi, Soomele ju pakuti seda võimalust 1938 Jart­sevi läbirääkimistel, aga nagu öeldud, tõrjus Soome välispoliitilinejuhtkond selle idee juba eos. See ei tulnud lihtsalt kõne allagi! Seda ei suutnud keegi üldse ette kujutada. Põhjus oli selge – venelasi, ja eriti N Liidu omi, ei usaldatud. Pealegi oli Soome saavutanud teatud edu Rootsi suunal ja seal oli loota täiendavaidki samme – vähemalt uskus seda välisminister Eljas Erkko ja Soome sõjaline juhtkond.

Mõte liitlusest või mingitest lepingutest Venemaaga ei olnud aga Eesti juhtidele sama võõras. Seda pooldas teatud olukorras ise­gi opositsiooni juht Jaan Tõnisson. Ikkagi oli see parem variant kui natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Pealegi, küllap venelastega kuidagi hakkama saadakse. Sakslased oleksid keerulisemad partnerid, see oli ajaloolistest kogemustest teada. Mõte hakkas küpsema ilmselt 1938. aastal, mis langeb kokku N Liidu poolt Soomega käivitatud Jartsevi läbirääkimiste algusajaga.

Soome rahvas ei oleks aastatel 1938-1939 suutnud alla neela­ta mõtet liitlusest N Liiduga. Poliitikutele oleks turja karanud kogu vaba ajakirjandus ja teabevahendid, kogu demokraatlik kodaniku­ühiskond. Ka Eestis oli rahva suhtumine probleemiks, aga võrreldes Soomega oli seal võimas “paremus”: range diktatuur ja tsensuur ning piiratud sõnavabadus. Puudus vaba kodanikuühiskond ja arvamus­te kujunemine, oli olemas ainult Pätsi-Laidoneri diktaatorlik kord. Parlament ei saanud seal valitsust kukutada. Valitsus istus niikaua, kuni see meeldis Pätsile ja Laidonerile.

Kas Eesti ja Soome ees seisis 1938.-1939. aastal valik? Kas Soo­mel oleks olnud nt võimalik valida välispoliitiliselt teine tee ja vältida nii Talvesõda? Selle üle on Soomes pärast Teist maailmasõda palju vaieldud. Idee vastased on sageli viidanud Eesti ja teiste Balti riikide saatusele: “*.. nad valisid 1939. aasta sügisel teise tee ja me nägime, mis juhtus. Kõikidest riikidest said Nõukogude liiduvabariigid.” Tõsi on ka see, et 1939. aasta sügisel oli sellist saatust raske ette näha.

Soomes isegi ei arutletud tõsiselt võimaluse üle nõustuda Mosk­va ettepanekutega 1938. aasta kevadest 1939. aasta kevadeni. Kas

siis üldse eksisteeris võimalus valida mõni muu Iiin? Tookord seda avalikult ei arutatud, kuna Jartsevi läbirääkimisi või õigemini koh­tumisi temaga – sest nõupidamislaua äärde ei jõutud – peeti suure saladuskatte all. Selge on aga see, et valitsus ei oleks saanud parla­mendi ja kodanike toetust, kui ta oleks hakanud Soome alade pärast Moskvaga kauplema. “Soome riigi territoorium on jagamatu”, nagu seisab põhiseaduses.

Tõelise, eksisteerinud võimalusena tõi Jartsevi ettekanded päe­vavalgele president Urho Kekkonen 1973. aasta kevadel, kui suure­jooneliselt tähistati Soome ja N Liidu vahelise sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu 25. aastapäeva. Tsiteerin alljärgnevalt oma väitekirja “Tornijoelt Rajajoele” aastast 1984: (278)

“Viimaste vestlusteemade seas tõusis siis, kui tähistati Nõuko­gude Liiduga sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistami­se lepingu veerandsajandat aastapäeva, päevakorda Talvesõja taga­põhja küsimus, Soome välispoliitika 1920.-1930. aastatel. Noorem põlvkond, kes ei olnud üle elanud sõda või sellele eelnenud aega, küsis minu arvates õigustatult, miks sellise lepinguni ei jõutud juba varem.”

“Eelpool kirjeldatud diskussioon sai hoogu juurde, kui presi­dent teatas, et selline võimalus oli eksisteerinud. Jutt oli nn Jartsevi läbirääkimiste käigus Nõukogude Liidu poolt tehtud ettepanekust turvakokkuleppe sõlmimiseks. President tõdes, et kohtumised, mis toimusid 1938. aasta kevadest kuni järgmise aasta aprillini, katkesid, sest Soome ei ilmutanud asja vastu huvi.”

“President Kekkose kõne see osa, mis puudutas YYA-(SKVA) lepingu ajaloolist tausta, kujunes omamoodi väljakutseks ajaloo­uurimusele ja ajaloolastele: “Olen eespool YYA-lepingust rääkides esitanud seisukohti, mis võivad, kui suhtuda asjadesse eelarvamuseta ja uurida neid laiemaid ajaloolisi kokkupuuteid silmas pidades, pan­na aluse meie ajaloo ühe otsustavama hetke uuele käsitlusele. Selleotsimist ja esiletoomist ei pea tõrjuma sellepärast, et see ei vasta meil tänini valitsenud käsitlustele ja seletustele.”"

“1970. aastate lõpus toimus Talvesõja ümber häälekaid arut­elusid. Selleks oli kaks põhjust: 1979. aasta sügisel möödus 40 aas­tat Moskva läbirääkimistest ja Talvesõja puhkemisest. Rahva huvi nende sündmuste vastu oli aidanud üles kruvida vahetult enne seda Soome televisioonis näidatud re˛issöör Martti Tapio suurteos “Sõja ja rahu mehed”. Seriaal põhines poliitilise ajaloo uuematel uurimis­tulemustel ja elulises dramatiseeringus tegi see Talvesõja ning sellele eelnenud poliitilised sündmused vaatajale hästi nähtavaks. Vaatajal tekkisid küsimused, miks Soome poliitiline juhtkond ei suutnud osa­vamalt läbi rääkida, miks juhiti riik järeleandmatu poliitikaga sõtta? Kas kompromissivõimalused oleksid olnud reaalsed?”

Mitmed soome ja ka eesti televaatajad mäletavad veel seda Mart­ti Tapio vapustavat teleseriaali “Sõja ja rahu mehed”, kus justkui ela­vatena esinesid Stalin, Molotov, Paasikivi, Tanner ja Mannerheim, kui nimetada tähtsamaid tegelasi. Teleseriaal kandis selgelt Kekkose ajastu õhkkonna pitserit. Soome poliitiline juhtkond oli kamp täielik­ke tohmaneid, kui mitte lausa idioote, kes ei saanud aru N Liidu juht­konna hästimõeldud koostööettepanekutest. Vaatajatele taoti otsekui nuiaga pähe, kuidas Soome oleks pidanud N Liidu pakutud võimalu­sest kinni haarama ja lepinguni jõudma. Alati aktiivsusest pakatavad noored toimetajad küsisid, kuidas on võimalik, et Soome poliitiline ladvik oli nii saamatu ja juhm. Kui N Liidu pakutud käest oleks kin­ni haaratud ja juba 1938. aastal oleks sõlmitud YYA-lepingu taoline kokkulepe, milleni jõuti alles kümme aastat hiljem, 1948. aastal, oleks Soome saanud vältida nii Talve- kui ka Jätkusõda. Mõelda, ei ainsatki sõda ega sõja-aastat, kui oleks vaid osatud ajusid liigutada!

1930. aastate lõpu poliitikat käsitledes tõi president Kekkonen esile teatud “saamatuse teooria”: Soome lükati Talvesõtta oma ruma­luse tõttu, sest ei nõustunud N Liidu pakutud lepinguvõimalusega.

Seda Kekkose nägemust toetas omakorda 1973. aastal ilmunud Juha­ni Suomi (hilisema Kekkose biograafi) väitekiri “Talvisodan tausta. Neuvostoliitto Suomen ulk opolitiikassa 1937-1939. Osa I Holstista Erkkoon” (“Talvesõja taust. Nõukogude Liit Soome välispoliitikas 1937-1939. I osa Holstist Erkkoni”). (II osa ei ilmunud kunagi.) Juhani Suomi väitekirja võib kokkuvõttes pidada suureks süüdistu­seks Soome 1930. aastate välispoliitilise juhtkonna vastu. Lugedes seda nüüd, 35 aastat pärast ilmumist, võib öelda, et Juhani Suomi ei jätnud esitamata ühtki süüdistust, mida vähegi on võimalik esita­da: “Soome poolelt iseloomustas neid vestluskontakte (mõeldud on Jartsevi läbirääkimisi – M. T.) paindumatu ja kokkuleppimist tõrjuv suhtumine ning peaaegu passiivne algatusvõime puudumine.” (279) Kusjuures, nagu arvab Juhani Suomi, tegi N Liit kõik, et luua Soo­mega rahuarmastavad, leplikud, sõprusel ja usaldusel põhinevad suhted. Nood põhjamaised konkapead aga ei taibanud, mis neile hea on, ja nii kisti Soome oma kangekaelse poliitilise juhtkonna tõttu Talves õ tta.

Kekkoslikku mõtteviisi kandva ja samas vaimus kokku kirju­tatud uurimuse suund 1970. aastatel oli klaar ja selge: Soome oleks pidanud ära pöörama “Skandinaavia kursilt” ja orienteeruma Mosk­vale. See oleks taganud rahu ja ära hoidnud Talvesõja. Soomel oleks tulnud valida Eesti lahendus, loosungiks oleks võinud olla: “Pätsi ja Laidoneri tee on meie tee.” (Väidetavalt olevat pärast sõda, 1948. aastal, kommunistlik rahvasaadik ja O. W. Kuusise tütar Hertta Kuusinen kuulutanud Helsingi messihallis: “Tšehhoslovakkia tee on meie tee!”)

Nagu selgus Jaan Tõnissoni Soomes käigust, oli N Liidu agent Boriss Jartsev/Rõbkin samal ajal, kui ta tegi Soome valitsusliikme­tele koostööettepanekuid, kontaktis ka eestlastega. Eesti ei olnud algavas diplomaatilises mängus nii tähtis nupp, et oleks pidanud pöörduma selle kõrgema juhtkonna poole. Nii või teisiti, igatahes olisama protsess käivitunud mõlema riigi suunas. Soome ja Eesti aset­sesid N Liidu seisukohalt julgeolekupoliitiliselt strateegilises paigas nii geograafilises kui ka sõjalis-geograafilises mõttes. Nad paiknesid Leningradi lähedal ja ennekõike olid nad julgenud ehitada Porkkala ja Naissaare vahele “Soome lahe sulu”. N Liidu jaoks oli see ohtlik ja alandav. Sellele viitas 1939. aasta sügisel peetud läbirääkimistel ka Molotov. Soome ja Eesti kaitsealast suundumust tuli 180 kraadi võrra pöörata – idast läände. Samaaegselt pöörduks ju ka Soome lahe sulg ja sellest saaks algsele Peeter Suure merekindluse mõttele vastav kaitsepositsioon Leningradile. Küsimus oli ainult selles, kui­das saada otsustajad Soomes ja Eestis selle idee taha.

1939. aasta suve saabudes olid Soome ja Eesti jõudnud “templi harjale”. Tuli langetada suur otsus. Rahvusvaheline poliitiline olu­kord arenes Balti riikide seisukohalt ohtlikus suunas. 1939. aasta märtsi keskel lakkas rsehhoslovakkia riik olemast. Edasi nõudis Sak­samaa Leedult Meemeli tagasiandmist ja liitmist Ida-Preisimaaga. Meemeli loovutamise lepingule kirjutati alla 22. märtsil 1939. 28. märtsil sai Eesti saadik Moskvas August Rei välisminister Litvinovilt noodi, milles kinnitati, et N Liidule on tähtis Balti riikide iseseisvuse säilimine. Lähtuvalt sellest ei saa N Liit leppida olukorraga, kus Ees­ti vabatahtlikult või väljastpoolt tulnud surve all sõlmiks lepinguid, mille tulemusena Eesti Vabariigi sõltumatus ja iseseisvus nõrgeneks või osutuks piiratuks, samuti ei lepi N Liit poliitilise, majandusliku või muud laadi ülemvõimu loovutamisega kolmandale riigile, erand­like õiguste andmisega sellele Eesti territooriumil või sadamates. N Liit ei saa jääda tegevusetuks pealtvaatajaks, kui üritatakse kaotada Eesti iseseisvust ja sõltumatust. Litvinov andis sama sisuga noodi üle ka Läti esindajale. Osmo Hyytiä kirjutab: “Eesti ja Läti kuulutati seeläbi ühepoolselt N Liidu kaitse all seisvateks.” (280)

Eesti välispoliitiline juhtkond üritas pidada suhted N Liidu ja Saksamaaga tasakaalus. Litvinovi “lähenemisnoot” oli varasema poliitika loogiline jätk. Eesti välispoliitika juhid Laidoner ja välisminister Karl Selter olid siiski Saksa-kursi pooldajad. Välisminister Selter omakorda muretses sellepärast, et Eesti seotakse Inglismaa, Prantsusmaa ja N Liidu vahelise julgeolekuorganisatsiooniga. See olukord sünnitas Eesti- Saksa mittekallaletungilepingu idee. Sak­samaa juhtivad välispoliitikud haarasid sellest kinni ja laiendasid seda, küsides ametlikus korras kõigilt Põhjamaadelt ning Eestilt ja Lätilt, kas need on valmis sõlmima Saksamaaga mittekallaletungi­pakti. (2″)

Eesti, Läti ja Taani olid lepinguga nõus. Seevastu Soome jär­gis Rootsi ja Norra eeskuju ning keeldus. Saksamaaga tehtud leping sisaldas ainult kahte artiklit, mille järgi Saksamaa ja Eesti mingil juhul ei hakka omavahel sõdima või teineteise suhtes ükskõik mil­liseid vägivallaakte sooritama. Kui seda teeb mõni kolmas riik, siis üks lepingupooltest ei toeta seda mingil viisil. Lepingu kehtivus oli kümme aastat. Leping kutsus esile Eesti opositsiooniringkondade kriitika. Seda arvustasid hilisem välisminister Ants Piip ja oposit­siooni juhtfiguur Jaan Tõnisson, kelle arvates Eesti eemaldus selle lepingu tõttu neutraalsetest Põhjamaadest. Oma neutraliteedi hoid­miseks peaks Eesti pidama sidet Inglismaaga. Eesti peaks arvestama inglaste seisukohti. (282)

Eesti ja Saksamaa ning Läti ja Saksamaa vaheline mittekalla­letungileping allkirjastati Berliinis 7. juunil 1939. Riigikogus kriti­seeriti seda lepingut. Hyytiä kirjutab: “Kuigi opositsioonil polnud piisavalt jõudu lepingu tagasilükkamiseks, kritiseeris ta nüüd esimest korda Pätsi valitsemise ajal teravalt valitsuse välispoliitikat.” (283) Ent peagi leidsid opositsioon ja riigijuhid teineteist ühise välispoliitika kursil. Selleks ei läinud kolme kuudki. Kui Päts ja Laidoner lootsid sellele, et tänu Saksamaaga sõlmitud lepingule pääseb riik Saksamaa “vihmavarju alla”, siis nad eksisid. Arvatavasti polnud nad nii naiiv­sed. Kuid “Saksa kaardiga” taheti siiski lõpuni mängida.

Juunis-juulis 1939 tegi Eesti silmnähtavalt koostööd Saksa sõjajõududega. Juuni lõpus käis sakslaste soovil Eestis kindral­staabi ülem kindral Franz Halder. Palju on arutletud selle üle, kas visiit Eestisse ja Soome tehti vastukaaluks samal ajal Moskvas käimas­olevatele Inglise-Prantsuse-Vene läbirääkimistele. Igatahes võeti Hal­der Tallinnas suurepäraselt vastu. Ta käis oma kaaskonnaga presi­dent Pätsi, ülemjuhataja Laidoneri, kindralstaabi ülema Nikolai Ree­gi ja teiste kõrgemate ohvitseride vastuvõttudel. Vastupidi väidetule peeti visiidi käigus ka poliitilisi vestlusi. Magnus Ilmjärv viitab saksa ajaloolasele Rolf Ahmannile: “Saksa sõjalised planeerijad soovisid Halderi abil saada selgust, millises ulatuses on Eesti ja Soome suu­telised osutama Nõukogude Liidu rünnaku korral sõjalist vastupanu ja kas nad on võimelised blokeerima Soome lahte.” (284)

Vaid paar nädalat pärast Halderi külaskäiku näitas Saksamaa Eesti territoriaalvetes avalikult oma sõjalist jõudu, saates Tallinna visiidile soomusristleja Admiral Hipperi. Visiit kestis tervelt viis päe­va – 12.07.-17.07.1939 – ja selle aja jooksul ümbritseti laeva ohvit­sere ja meeskonda asja juurde kuuluva tähelepanuga, aga linnas tek­kisid kokkupõrged saksa madruste ja eesti noorte vahel.

Hyytiä arutleb oma raamatus “Eesti saatuse tee 1933 …1939 … 1940″, kas Eesti sai Saksamaalt abistamislubadusi. Sellega seoses vii­tab ta kolonel Maasingu palju käsitletud avaldusele, mille viimane tegi abivälisminister Oskar Öpikule, väites, et niipea, kui Nõukogude Liit alustab midagi meie vastu, ilmub Saksa laevastik Tallinna laius­kraadile. (2″)

Mõte sellest, et Saksamaa valiks tillukese Eesti pärast sõja ja rahu vahel, on kohatu. Eesti iseseisvus kui selline oli Saksamaa sei­sukohalt tühine asi, nagu selguski viis nädalat hiljem, pärast Molo­tovi-Ribbentropi pakti allakirjutamist. Hitler oli valmis silma pilgu­tamata loovutama Eesti ja teised Balti riigid, aga ka suurema riigi – Soome – N Liidu mõjusfääri. Maasing oli üks saksameelsemaid

ohvitsere Eesti ohvitserkonnas ja võib-olla, et sakslased andsid tal­le sellist informatsiooni, mis talle meeldis ja mida ta tahtiski kuulda. Maasingu seisukoht ei kajasta tingimata kogu Eesti ohvitserkonna arvamust, sest seal oli ka neid, kes suhtusid endisse okupanti tugeva eelarvamusega.

Eesti välispoliitikale vahetult enne Molotovi-Ribbentropi pakti oli iseloomulik see, et silmnähtavale Saksamaa-kursile vaatamata olid eriti just Päts ja Laidoner opositsiooni juhi Tõnissoni toel arendanud “tagaukse välispoliitikat” ehk N Liidu suunda, mistõttu Eesti ei jääks mingil juhul üksi, ilma mõne suurriigi toeta. Julgeolekupoliitikat ei ehitataks neutraliteedile ega ka suhetele Läti või Soomega. Eesti oli – nagu Soomegi – saanud vihjeid võimalusele sõlmida suhteid N Lii­duga ja hankida endale julgeolekut N Liidu abiga. Neist võrsuvatest kontaktidest võis arendada ja luua lepingul põhinevad suhted N Lii­duga. Eestis teati, et Soome lükkas 1938. aastal ja 1939. aasta kevadel N Liidu vastavad ettepanekud tagasi.- Leping Nõukogude Liiduga -

Eesti välispoliitilise kursi probleemid lahendasid suuremad tegijad. 23. augustil 1939 kirjutasid Saksa välisminister Joachim von Rib­bentrop ja N Liidu välisminister Vjateslav Molotov alla mittekal­laletungipaktile. Ootamatult, ainult mõne päeva jooksul, said Eesti riigijuhid teada, et riik kuulub N Liidu huvisfääri. Nüüd oli tähtis asjas täielik kindlus saada ja seejärel nende faktide põhjal tegutseda. Kui Saksamaa oli tõesti “müünud” Eesti ja teised Balti riigid ning Soome N Liidu mõjusfääri, tuli Eestil kiiresti ümber orienteeruda ja võtta kasutusele “plaan B”. Tagataskus oli see ju olemas.

Magnus Ilmjärv selgitas välja, millal Eestis saadi teada Saksa­maa ja N Liidu vahelise lepingu salajastest lisaprotokollidest ning sellest, et Eesti on arvatud N Liidu huvisfaäri. Eesti saadik Londonis August Torma kirjutas juba 25. augustil 1939 Tallinna oma jutuaja­mistest Foreign Office”i ametnikega. Neis oli avaldunud mõte Eesti võimalikust kuulumisest lepingu sfaäri. Järgmisel päeval vestles Tor­ma Soome Londoni-saadiku G. A. Gripenbergiga, kes ütles talle, et Saksamaa tunnustab Venemaa erilisse huvisfääri kuuluvatena Eestit, Lätit, Bulgaariat, Türgit ja tõenäoliselt ka Soomet. (286)

Kolonel Richard Maasing meenutas hiljem oma Rootsis ilmunud teoses “Eesti rükja rahvas II maailmasõjas”, et Eesti Sõjavägede Staap

sai juba 21. augustil 1939 esimesed teated sellest, et Balti riigid on jäetud N Liidu huvisfääri. Oma väitekirjas ei kahtle Ilmjärv Maasingu antud informatsioonis, sest Saksa pressiatee Helsingis Hans Metzger kinnitab oma mälestustes sedasama. Tema andmetel rääkis Maasing oma 26. augustil peetud ettekandes, et Baltimaad on Saksamaa ja N Liidu mittekallaletungipaktiga antud N Liidu huvisfääri. (287)

Niisiis ei ole mingit kahtlust, et nii president Päts kui ka ülem­juhataja Laidoner said paari päeva jooksul teada Eesti kuulumisest N Liidu huvisfääri. Tagantjärele võib arutleda nii: kui Eesti sõjaline juhtkond ehk kindral Laidoner oleks tõsiselt kavatsenud alustada võitlust N Liidu võimaliku agressiooni vastu, oleks ettevalmistus­teks ja varustamiseks jäänud tubli kuu aega. Vastavalt N Liidu juht­konna dikteeritud ajakavale kirjutas Eesti baaside lepingule alla 28. septembril. Vaevalt oleks N Liit saanud ajagraafikuga kiirustada, sest käis sõda Poola ja Saksamaa vahel, kus ka N Liidul oli huvi poola­kaid riinnata. Eestis küll kohendati valmisolekut, aga mingeid tege­likke sõjalisi ettevalmistusi ei käivitatud.

Seevastu Soomes alustati juba 1939. aasta suvel laialdaste vaba­tahtlike kindlustustöödega, mida tehti peamiselt tulevases otsusta­vas piirkonnas Karjala Kannasel. Eestis ei tehtud midagi selletao­list ei riigivõimu poolt ega muidugi mitte ka vabatahtlikul algatusel. Diktatuuri puhul on vabatahtlikud kodanikualgatused tavaliselt ras­kendatud, isegi kui need teenivad riigi julgeoleku huve. Soomes oli kindlustustööde algatajaks Akadeemiline Karjala Selts. Tegelikud korraldustööd võttis enda peale Kaitseliit. Toitlustuse ja transpordi eest kohapeal hoolitses Lotta Svärd. Talvesõja ametlikus ajalooraa­matus, mis kannabki pealkirja “Talvesõja ajalugu” on kirjas: “Vaba­tahtlikud kindlustustööd laienesid lausa spontaanseteks rahvaliiku­misteks. Kohe alguses andis ennast üles nii palju vabatahtlikke, et kõik soovijad lihtsalt ei mahtunud töökohtadele ära. Eriti üllatav oli, et tööle pürgisid mehed kõikidest ühiskonna kihtidest ja vägapaljud ka väljastpoolt Kaitseliidu organisatsioone. Ligi 70 000 mehe ja üle 2500 lotta kindlustustele ohverdatud töönädal räägib kodani­ke murest riigi tuleviku pärast ja suurepärasest talguvaimust.” (288) Vabatahtlikud kindlustustööd jätkusid sügiseni välja, kuni mobili­satsioonini. Pärast seda hakkasid väliarmee väeosad ise oma kaitse­positsioone kindlustama. Mobilisatsiooni algusest oktoobri algu­ses kuni sõja puhkemiseni 30. novembril 1939 jäi aega umbes kaks kuud. Selle ajaga parandati otsustavalt nii Karjala maakitsuse kui ka Laadoga Karjala kindlustusvöönde ja põhjapool paiknevate riiki viivate teede suunal olevaid kindlustusi.

Ähvardava sõja ja algavate läbirääkimiste tõttu oli kaitsevalmi­duse tõstmine eriti tähtis, see oli otsekui riigijuhtide ja kogu rahva poolt N Liidule antud signaal, mis rääkis selget keelt sellest, et terve Soome riik ja rahvas on äärmuslikus olukorras valmis võitlema isa­maa iseseisvuse ja vabaduse eest.

Lisaks kindlustamisele käivitas kaitsejõudude juhtkond augus­tis ettevalmistava tegevuse sellega, et tühistas Soome kaitse- ja pii­rivalvejõudude põhikaadri puhkused. Sõjamarssal Mannerheim otsustas 1. septembril 1939, kui Saksamaa ründas Poolat, alustada valmisoleku tõstmiseks järgmiste ettevõtmistega:

kutsuti erakordsetele kordusõppustele Ahvenamaa kaitsmiseks mõeldud väeosad;

viidi läbi rannakaitselaevastiku ja -kindlustuste neutraliteedi­meeskonna komplekteerimine;

1939. aasta augustis desarmeeritud sõjaväekohuslased kutsuti tagasi teenistusse;

jõustus üldine puhkusekeeld;

merejõud võtsid Ahvenamaa piirkonna oma seire alla; õhujõud võtsid oma seire alla maa- ja mereterritooriumid; maapiiride valvamist tugevdati, viies kaitseväeosi Karjala maa‑

kitsusele seal paiknevate väeosade tugevdamiseks;

tugevdati ladude ja sõjaväeringkondade ladude valvet.

Kui Soome valitsus sai 5. oktoobril 1939 kutse läbirääkijate Moskvasse saatmiseks, kiideti heaks Mannerheimi ettepanek kutsuda kaitseliitlased relvile. Samal ajal käivitati ka üldmobilisatsioon erakor­raliste õppuste (“Ylimääräiset Harjoituset” – YH) nimetuse all. (289)

Kõige tähtsam oli selles nimekirjas just YH, mis sisuliselt tähen­das üldmobilisatsiooni ja rahva kõigi jõuvarude koondamist sõjali­seks kaitseks. Samas andis see Stalinile ja Molotovile märku sellest, et Soomel on tõsi taga. Ka oli N Liidult võetud võimalus üllatusrün­nakuks. Soomlaste mobilisatsioon muutis Moskva läbirääkimistel Stalini meele mõruks. Ta küsis läbirääkijatelt Juho Kusti Paasikivilt ja minister Väinö Tannerilt rõhutatult ja kaks korda: “Miks Soome mobiliseeris?” N Liidu diktaatorile ei paistnud see sugugi ükskõik olevat.

Laidoner otsustas küll tõsta valmidust, aga ei nõudnud mobi­lisatsiooni läbiviimist. See oleks tähendanud Eesti rahuaegse armee peaaegu kümnekordistumist. Kõvasti üle saja tuhande hambuni rel­vastatud mehe koondamine Eesti-Vene piirile oleks muutnud läbi­rääkimiste õhkkonna hoopis teiseks, kui seda oleks tahetud. Eesti mobiliseerimata jätmist on seletatud sellega, et see oleks ärritanud N Liitu. See põhjendus ei pea paika. Mobilisatsioon Soomes ja osa­line mobilisatsioon Lätis ja Leedus ei kutsunud esile N Liidu mingit otsest vastureaktsiooni. Olukorda iseloomustab hästi välisminister Selteri ja Stalini sõnavahetus 27. septembri õhtul, kui nad vaidlesid Eestisse paigutatavate Punaarmee väeosade hulga üle.

“Stalin: Seda arvu veel vähendada ei pea mina võimalikuks. Eestil enesel võib olla 150 000 meest sõjaväes. 25 000 punaarmee­last on miinimum.

Selter: Isegi Vabadussõjas polnud Eestil 150 000 meest sõja­väes, vaid palju vähem. Praegu, kus armee mobiliseerimata, pole jut­tugi 150 000-st.

Stalin: Teie olete ju mobiliseerinud meie vastu?

Selter: Ei ole. Me pole pidanud meie vahekorda N Liiduga sää­raseks, et peaksime mobiliseerima.

Rei kinnitab seda omalt poolt.

Stalin: Kui suur on siis praegu teie armee?

Selter: Mul pole selle kohta andmeid, kuid igatahes 35 000 võõ­rast sõdurit oleks liiga suur.

Stalin: Hea küll, vähendame seda arvu 25 000 meheni. Selter: Ka see on liiga suur.

Stalin: See on miinimum.” (290)

Välisminister Selteri vastus ja Eesti suursaadiku Moskvas Au t

gus

Rei kinnitus räägivad selget keelt sellest, milline oli Eesti riigijuhti­de, eeskätt Pätsi ja Laidoneri, valitud välispoliitiline suund. Nõustun Magnus Ilmjärvega, et hiljemalt 28. augustil ehk enam-vähem täp­selt kuu aega enne kirjeldatud nõupidamist oli Laidoner otsustanud mobilisatsiooni mitte läbi viia, vaatamata sellele, et Soome, Läti ja Leedu olid hakanud kutsuma vanuserühmi teenistusse ja valmisole­kut tõstma.

Aastakümneid on see autorile tundunud imeliku minnalask­misena.

On täiesti aruaamatu, et Eesti ei mobiliseerinud, sest see oleks parandanud sõjalist valmisolekut, riigi julgeolekut ja ühtlasi Eesti­poolsete läbirääkijate positsiooni Moskvas. Kas Laidoner oli siiski selline argpüks, et ta oma varasematele julgetele sõnadele vaatamata kartis N Liidu vastuabinõusid?

Passiivsuse ja mobilisatsioonist loobumise peapõhjus ei olnud julguse puudus, argus. Tegemist oli Pätsi ja Laidoneri poolt 28. sep­tembril 1939 valitud suunaga. See, et Eestis ei viidud läbi mobili­satsiooni, oli selge signaal N Liidu juhtidele. Oli ju Selter vastanud Stalinile täiesti ausalt, et Eesti juhid ei pidanud suhteid N Liiduga sellisteks, et mobilisatsioon oleks olnud vajalik. Päts ja Laidoner ei

tahtnud muidugi mobiliseerida, sest Eesti eesmärk oli kokkulepe, teatud liitlassuhe N Liiduga. Kes hakkaks hambuni relvastuma, kui on kavas sõlmida kõnealuse riigiga kaitsekokkulepe? See oleks usal­duslike liitlassuhete seisukohalt vilets algus.

Stalini teadmatus ja Selterile esitatud küsimused mobilisatsioo­ni kohta Eestis mõjuvad peaaegu koomiliselt! Stalin teadis täpselt, et Eestis mobilisatsiooni läbi ei viidud. Punaõhujõud jälgisid toona, Eesti õhupiiri rängalt rikkudes, hoolega maanteid ja raudteid ning kindlasti teatasid nad, et vaadeldaval territooriumil ei toimu vägede koondamist ega transporti. Hiljem Soomega peetud läbirääkimistest ilmneb, et Stalin oli sellistes asjades eriti täpne. Teatavasti ei puudu­nud Stalinil omapärane huumorimeel, mida võib aimata ka Selterile esitatud küsimustest. Teisisõnu, Eesti poliitikute ja sõjalise juhtkon­na roomav allaheitlikkus ei avaldanud talle mõju.

Rõhutan veel kord, et Laidoneril ja Pätsil ei olnud mingit kavat­sustki Eestis iildmobilisatsiooni läbi viia, ja seda eelkõige välis­poliitilistel põhjustel. N Liidule taheti märku anda koostöövalmidu­sest. Pätsi ja Laidoneri loodud diktatuurisüsteemi seisukohalt kät­kes mobilisatsioon endas teatud riski. Päts ei soovinud mobiliseeri­da ei sõdureid ega üldist arvamust. Tulevase arengu seisukohalt oli äärmiselt oluline, et rahvas saaks võimalikult vähe teada sellest, mis sünnib. Tervet rahvast, isegi rahvasaadikuid ja osasid ministreid hoiti lihtsalt teadmatuses.

Kui Päts ja Laidoner oleksid tõesti tahtnud mobilisatsiooni läbi viia, siis aega selleks oleks tõesti piisanud. Juba 30. augustil sai sõjavägede staap informatsiooni, et Leningradi sõjaväeringkonnas tehakse sõjalisi ettevalmistusi. Luurelt saadud teadete põhjal saabu­sid Punaarmee täiendavad väeosad Kingissepa ( Jaama) linna terri­tooriumile ja Pihkva poolt tuli samasuguseid teateid. Lätis saadi tea­teid Punaarmee koondamisest Läti piirile. (291) Ilmjärve järgi olid N Liidu sõjalised ettevalmistused Balti riikide ja Soome vastu alanudjuba 1939. aasta kevadel ning seda teadsid ka nende riikide sõjali­sed juhid. (292)

Magnus Ilmjärv kirjutab, et Eesti oli ainuke Balti riik, kus ei alustatud sõjaliste ettevalmistustega, et turvata oma neutraliteeti. Ilmjärv viitab Maasingu informatsioonile, et 28. augustil toimus sõjavägede staabis koosolek, kus otsustati hakata intensiivselt

ma Eesti idapiiri. Maasing räägib ka 1. septembril peetud kõrgema sõjaväejuhtkonna koosolekust, mis korraldati Laidoneri algatusel ja kus oli juttu mobilisatsiooni väljakuulutamisest. Koosolekul otsus­tati mobilisatsiooni mitte teostada järgmistel põhjustel: (293)

Eesti väiksus, asukoht ja demokraatlik riigikord ei võimalda mobilisatsiooni väljakuulutamist;

mobilisatsioon võib põhjustada ettearvamatuid tagajärgi;

N Liit võib arvata, et see on suunatud tema vastu ja kasutada mobilisatsiooni rünnaku ettekäändeks;

Eestil ei ole vajadust mobiliseerida, sest seda ei kavatse ka Soo­me ja Läti.

Tegelikult ei langetatud mobilisatsiooni ärajätmise otsust üldse sellisel mitme inimese osavõtul toimunud sõjaväelisel koosolekul. Kõik neli punkti olid lihtsalt ettekäänded. Kui võrrelda seda loet­elu jutuga, mida Laidoner oli kõrgematele sõjaväelastele rääkinud ainult viis kuud tagasi, on see nagu öö ja päev. Märtsi lõpus peetud ettekandest õhkus kaitsetahet ja otsustavust. Ei olnud märkigi sellest ettevaatlikkusest, mis iseloomustas septembri koosolekut. Septemb­ri alguse koosolek kuulus juba poliitiliste hämamiste seeriasse, mis pidi andma sõjalisele juhtkonnale väärastunud ettekujutuse, nagu oleks tõelist vastupanu kaalutud. Tegelikult seda ei tehtud. Ühinen Magnus Ilmjärve põhjendatud järeldusega, et “otsus Nõukogude Liidule alistuda langetati 28. augusti koosolekul või septembri esi­mestel päevadel”. Pean esimest kuupäeva tõenäolisemaks, sest Päts ja Laidoner olid liidu võimalusi arutanud juba pikemat aega, nagu selgus Tõnissoni talvistest kontaktivõttudest soomlastega. llmjärve teine järeldus on eriti kõnekas: “Kõik järgnevalt toimunu oli vaid üritada vältida iga hinna eest sõjalist kokkupõrget Nõukogude Liiduga.” (294)

On tõenäoline, kuigi selle kohta ei ole ühtki säilinud dokumenti (ja vaevalt, et kohtumist üldse dokumenteeriti), et president Päts ja ülemjuhataja Laidoner leppisid oma tegevussuundades kokku nelja silma all peetud nõupidamisel kas 28. augustil või paar päeva varem. Olen eespool juba viidanud “plaan B” võimalusele. Päts ja Laidoner arvestasid võimalusega püüda läheneda N Liidule. Selle tagajärjeks võisid olla julgeolekualased läbirääkimised ja korraldused baaside osas, nagu ilmneb Tõnissoni talvistest avaldustest.

See, kui kergelt Päts n-ö rida vahetas, ei pane imestama, sest kui üldse keegi, siis just tema oli kõrgemat klassi poliitiline mängur. Vae­valt et teda ka ideoloogilised seigad suuremat segasid. Päts oli harju­nud N Liiduga kaupa tegema ja selle eest rahalist hüvitist saama. Eesti rahva arvamus ei läinud talle korda, sest eks olnud ju tema see, kes Ees­tit poliitiliselt juhtis. Laidoneri puhul olid asjad natuke teisiti. Temagi oli võimuhaaraja ja mingi piirini ka mängur, kuid kaugeltki mitte Pätsi kaliibriga. Ka olid tema suhted venelaste ja venelusega teistsugused. Päts oli pooleldi venelane nii vere, usu kui ka kultuuritausta poolest, Laidoneri puhul see nii ei olnud. Magnus Ilmjärv kirjutab: “Laidoneri suhtumine idanaabrisse oli äärmiselt vaenulik.” (295)

Laidoneri ühinemine Pätsi seisukohaga ja tegelikult alistumine on mõistatuslik. Konstantin Päts oli sündinud 1874. aastal, Laidoner täpselt kümme aastat hiljem, aastal 1884. Esmapilgul tundus vanu­sevahe veelgi suurem kui aastad näitasid. Laidoner oli heas füüsilises vormis, terve ja tugev. Päts seevastu põdes palju ja nägi juba pikemat aega oma east vanem välja. Oligi kombeks rääkida “vanast Pätsist” või lihtsalt “vanast”, kuigi mees oli alles kuuekümnendates aastates* Haigus oli aga Pätsi kurnanud ja ka muidu oli ta omaenda loodudpresidentluses üha üksildasem. Teda ümbritsesid vaid pojad, poja pere ja teised sugulased.

Võiks mängida mõtetega: miks Laidoner ei nõudnud rangelt mobilisatsiooni läbiviimist? See oleks olnud täiesti mõistetavja loo­giline, kui meenutada tema alles samal kevadel väljakäidud kavasid. Võrreldes kevadiste esinemistega, oli Laidoneri sügisene suhtumine N Liitu ja selle nõudmistesse otsekui teisest maailmast. Riigikogu komisjoni 26. septembri koosoleku protokollis seisab, et Laidone­ri ütlust mööda ei olnud N Liit esitanud Eestile ultimaatumit või ähvardavaid nõudmisi. “Meiega on seni viisakalt käitutud.” Laido­neri arusaam viisakusest on aga vähemasti iseäralik. Selteri ja Rei raportite põhjal kujunes nt kas või Molotovi käitumisest hoopis teistsugune pilt, milles viisakusest polnud juttugi!

Mida siis Laidoner dokumentide järgi Eesti kaitsevõimaluste kohta täpselt ütles? Imelik küll, selles asjas on olnud erimeelsusi, kuigi dokumendid on juba pikemat aega avalikud ja arhiivis kätte­saadavad ning lisaks kõigele ilmus veel nõukogude ajal, 1989. aastal, väärikas dokumendikogumik “Molotovi-Ribbentropi paktist baasi­de lepinguni”. (296)

Laidoner ei lükanud sugugi ümber vastuhaku ideed ega öelnud, et see on võimatu, vastupidi: “Kindlasti võime vastu panna teatava aja.” (297) Seejärel ta arutles, kui pikk see “teatav aeg” võiks olla. Kuigi täpset vastust polnud kerge anda, arvas ta, et vastupanu võib kesta “võib-olla mõni kuu või kauem”. Seda võib nendes oludes pidada vägagi optimistlikuks ennustuseks! Mõne kuu jooksul oleks maa­ilma toonast olukorda arvestades võinud juhtuda ükskõik mida. Rahvusvaheline areng oleks võinud pöörduda Eestile soodsamasse suunda, eriti kui Eesti oleks hakanud tõelise aktiivsusega välismaalt abi otsima.

1939. aasta sügisel ülemjuhatajaks nimetatud sõjamarssal Man­nerheim ennustas, et Soome peab vastu kolm nädalat, aga ometi ei kõhelnud ta hetkegi, vaid alustas lootusetuna näivat kaitsevõitlust, kui N Liit ilma sõda kuulutamata 30. novembril 1939 ründas Soo­met nii maalt, merelt kui ka õhust. Soome pidas vastu “105 austus­väärset päeva” ja oleks ilmselt lääneriikide, Prantsusmaa ja Suurbri­tannia toetusel suutnud sõda veel mõnda aega jätkata. Soome kaotas rahu sõlmimisel oma alasid, kuid lõi kallaletungi tagasi ja jäi iseseis­vaks. Sellel oli ja sai olema rahva eneseväärikusele suur tähtsus.

Laidoneri järgi oleksid eestlased saanud maajõudude osas hakkama, aga nõrgem oli olukord õhujõududega. Relvatäiendused välismaalt olid alles pooleli. Välismaise abi suhtes oli Laidoner üld­se pessimistlik. Ent seda abi ju ei otsitudki. Ülemjuhatajale mõjus masendavalt 35-miljonilise elanikkonnaga riigi (Poola) kokkuvari­semine lühikese aja jooksul. Laidoneril olid Poolaga traditsioonili­selt head suhted, pealegi oli tema abikaasa poolatar. Poola kokku­varisemine vapustas Laidoneri. Tuleks aga siiski pöörata tähelepanu sündmuste ajagraafikule. Koosoleku ajal, 26. septembril, oli selge, et Poola on kaotnud, aga vastupanust loobumise otsus oli langeta­tud juba enne Saksa-Poola sõja algust. Nii et tegelikult Poola kao­tus otsust ei mõjutanud, kuigi võis kinnitada Laidoneri ja Pätsi usku valitud tee õigsusse.

Lõpuks ütleb Laidoner tegelikult välja tõe selle kohta, miks Eesti ei hakanud N Liidule sõjaliselt vastu: “Peale kõige muu on raske alustada sõda, kui sulle pakutakse abistamise lepingut.” (298) Siinkohal jätab Laidoner – muidugi tarkusest – mainimata, et Eesti juhid, tema ise ja president Päts, olid juba varem liitluse N Liiduga ära otsustanud.

Poola interneeritud allveelaeva Orzel põgenemise tõttu 18. septembril oli punalaevastik Eesti territoriaalveed oma “kaitse” alla võtnud. 19. septembri õhtupoolikul tulid Vene sõjalaevad Tallinna lähistele, Aegna ja Naissaare vahelisele merealale, samal ajal tiirlesid Tallinna lahe kohal punaõhujõudude lennukid. Eesti merejõududeülem küsis juhtnööre punalaevastiku tegevusele reageerimiseks. Küsimus võeti arutlusele ülemjuhataja juures peetud koosolekul. Siis oli kõne all ka plaan mineerida Eesti territoriaalvetes asuvad reidid ja teatada mineerimisest avalikult, et hoida nii Nõukogude laevastik kaldast kaugemal. (299)

Ülemjuhataja arvas, “et me ei tohi midagi sellist ette võtta, mis võiks veel rohkem häirida või provotseerida Nõuko ude Liitu”. Laidoneri põhjendus tundub iseseisva riigi kaitsejõudude ülem­juhataja suust täiesti arusaamatu. Uskumatu on seegi, et Eesti kõr­gemad ohvitserid selle põhjenduse alla neelasid: “Kui asetame mii­nid oma vetesse ja kui siis mõni Nõukogude Liidu laev jookseb

otsa, tuleb Moskvast kohe süüdistus, et oleme nende laeva põhja lasknud ning kohe võib järgneda kättemaks, nii nagu aastate eest piirivalvedraama puhul Peipsi järvel.” (“°) Kas tõesti rääkis nõnda Eesti Vabadussõja sangar, kartmatu Laidoner, kes alles viie kuu eest oli pulbitsenud järeleandmatust kaitsetahtest?

Kui see, mida Laidoner ohvitseridele ütles, oleks olnud tõsi, oleks teda võidud süüdistada arguses, lausa reeturlikkuses, aga seda ei juhtunud. Oma tegevusega tasandas Laidoner teed koostööalasele kokkuleppele, “abistamislepingule” N Liiduga, nagu ta oma ohvitse­ridele ausalt tunnistas. Magnus Ilmjärv on oma väitekirjas olukorda päris õigesti tõlgendanud. Augusti lõpus ja septembri alguses tegid Päts ja Laidoner kõik, et sõlmida leping N Liiduga ja vältida kõige väiksemaidki vastuolusid. Vene laevade leplik lubamine Eesti terri­toriaalvetesse ja õhuruumi avamine punajõududele ilma ühegi pro­testita olid N Liidu juhtidele adresseeritud läbimõeldud teadaanded sellest, et Eesti juhid tahtsid nende riigi asetumist N Liidu sõjajõu­dude kaitse alla. Ja nii ju tegelikult ka läks. Sealtpeale valvas puna­laevastik Eesti territoriaalvett ja vajadusel ka õhuruumi vastastikuses mõistmises ülemjuhataja Laidonerile alluvate Eesti sõjajõududega. See oli hea algus kavandatavale sõjalisele liidule.

Aga küsigem taas, kuidas oli Laidoneri enda veendumustega? Nagu Ilmjärv täiesti õigesti mainib, oli Laidoneri suhtumine N Liitu vaenulik. Eesti kaitsealased ettevalmistused 1934-1939 olid täieli­kult suunatud idast tuleva ohu tõrjumisele. Kümnendi lõpul alus­tati uuesti ka Narva jõe liini ja Petseri suuna kindlustamist. Ja nagu juba öeldud, oli “Pagari tänava välispoliitika” võtnud orientatsiooni Saksamaale.

Kui see nii oli, siis miks ei haaranud Laidoner võimalusest kin­ni? Soovi korral oleks ta võinud mõne ustava ohvitseri saatel mars­sida president Pätsi juurde Kadrioru presidendilossi, et esitada talle nõudmine tagasi astuda. Päts oli “vana” ja igal juhul haige, sellele oleks avalikkuses saanud hästi viidata. Laidoner oli nii või teisiti tei­ne mees riigis ja kõrgema võimu üleminekut tema kätte raskes krii­siolukorras oleks üldiselt mõistetud. Päts oli 1939. aastal poliitiliselt juba nii eraklik, et keegi ei oleks tema heaks ka väikest sõrme liigu­tanud. See ilmnes juba järgmisel aastal, eriti 1940. aasta kevadel, kui Päts oli täiesti üksi. Vaevalt et võimu üleandmise seaduslikkus­ki oleks probleemiks kujunenud ja Laidoneri südametunnistusele koputanud. Oli ju viimane osalenud ka 1934. aasta kevade ebasea­duslikus riigipöördes.

Esitatud kiisimusele on raske vastata. Oletan, et Laidoneri, kõike eelnevat arvestades, üllatava käitumise motiivid peituvad tahtes säi­litada võim. Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist oli Eesti välispoliitika kriisis. Absoluutne orienteerumine Saksamaale oli eba­õnnestunud. Demokraatias viib ebaõnnestunud poliitika poliitiliste juhtide väljavahetamisele, poliitiline vastutus läheb uutele meeste­le. Diktatuuris ei saa seda juhtuda või kui, siis vägivaldselt. Dikta­tuuris peavad juhid küünte ja hammastega oma positsioonist kinni hoidma, oma juhiks olemist kindlustama. Kahtlemata ei olnud Pätsil ega Laidoneril kõige vähematki soovi võimust loobuda. Tubli poole aastakümnega olid nad oma elu mugavaks teinud, kehvadest oludesttõusnud mehed olid jõudnud haljale oksale, pääsenud lausa rikku­se ja luksuse juurde. Süsteem oli üles ehitatud nõnda, et nendest oli rahvale loodud pilt kui rahvuslikest ikoonidest, kangelastest. Nende sünnipaikadesse olid pidulikult püstitatud pompöössed mälestus­märgid, neid ümbritses imetlejate hulk, kes sisendasid neile, et nad on asendamatud. See on ju ainult inimlik.Kes loobuks sellisel puhul joo­vastavast võimust? Laidoneri perekond oli väike, aga Pätsist sõltusid ka suguvõsa teised liikmed: lapsed, poja perekond, vennad peredega jt olenesid kõik diktaatori heatahtlikkusest, sugulasarmastusest ja ka jõukusest. Olukorda võib kirjeldada ühe sõnaga: nepotism.

Võimu üleminek ainuisikuliselt Laidonerile ja tema sõltumatu kaitsepoliitika, mis oleks väljendunud mobilisatsioonikäsu andmi­ses, sisaldas võimu püsimajäämise seisukohalt ohtlikke momente. Sellises olukorras oli liit Stalini N Liiduga võimu säilitamise mõttes kõige kindlam võimalus. Liitluse “pakkumine” ehk nõupidamislaua äärde kippumine ja ükskõik millise lepingu heakskiitmine oli parem variant kui katse kutsuda rahvas relvile. Mobilisatsioonis peitus ju ka selle ebaõnnestumise oht. Kas rahvas tuleks? Kas ta seisaks oma juhtide Pätsi ja Laidoneri taga või nõuaks tä kriisiolukorrale viidates kodanikuõiguste taastamist, poliitilisi õigusi ja parteide seaduslikuks muutmist? See kõik oleks Pätsi ja Laidoneri võimulpüsimise seisu­kohalt äärmiselt ohtlik. Seda tuli iga hinna eest takistada.

Eesti pidi tegutsema nõnda, et enne lepingu sõlmimist miski ei häiriks asjade ladusat käiku. Mobilisatsioon oleks võinud rahvas äratada nõudmise vastu hakata. Tõenäolised oleksid olnud vahejuh­tumid maa- ja merepiiril, aga kõigest taolisest tuli ükskõik mis hin­naga hoiduda. N Liidu suunas ei tohtinud teha ainsatki ähvardavat liigutust, rääkimata mingitest ettevõtmistest. Kui see tänu karmidele käskudele korda läheks, oleks see juba pool võitu.

Ajaloolastest kritiseerivad eelkõige eestlane Magnus Ilmjärv ja soomlane Osmo Hyytiä kinnistunud müüti, nagu oleks baaside nõudmised tulnud välisminister Karl Selterile Moskvas täiesti oota­matu üllatusena. Hyytiä kirjutab oma uurimuses “Eesti saatuse tee 1933… 1939 …1940″: “Üldlevinud käsitluse kohaselt läks Eesti välisminister Moskvasse kaubanduskokkulepet allkirjastama, aga seal esitati talle tema suureks jahmatuseks baaside nõudmised. Sel­ter ise on aga oma mälestustes juba 195S. aastal seletanud, et tema reisi peeti teretulnud võimaluseks saada kontakti Moskva juhtide­ga, et kuulda, kuhu nad oma üha ägeneva Eesti aladele tungimisega õieti tüürivad.” (301)

Tasub tähele panna, et mitte ainult sõjaline juhtkond ei suhtu­nud enesevalitsusega Eesti mere- ja õhupiiri rikkumistesse N Liidu poolt, vaid ennast hoidis selles asjas tagasi ka Eesti diplomaatiline esindus, kes kahtlemata peegeldas poliitilise juhtkonna seisukoh­ti. Ilmjärv tõdeb oma väitekirjas, et suursaadik August Rei ei pro­testeerinud N Liidu merejõudude Eesti territoriaalvetesse toomise vastu: “Nagu näha, protesti ei esitatud ja Eesti valitsus ei pidanud Nõukogude laevastiku sisenemist Eesti territoriaalvetesse neutrali­teedi rikkumiseks.” (302) Vastupidi, Rei rõhutas, et Nõukogude valit­sus on otsustanud kasutada oma laevastikku allveelaeva otsimiseks, kindlustades seeläbi julgeolekut. Viitan siinkohal oma varem esita­tud järeldusele, et Rei käitumise taga ei olnud ainult alandlikkus N Liidu ees, vaid tegemist oli ennekõike teadaandega: Eesti on valmis andma ennast N Liidu sõjajõudude kaitse alla. Et asi oli nii, oli ka asjatu esitada mingeid proteste, sest need oleksid võinud suhet pin­gestada ja lepinguni jõudmist raskendada. Nõnda ka umbes kümme päeva hiljem juhtuski. Eesti mereühendus välismaailmaga oli alates 19. septembrist 1939 Nõukogude laevastiku valve all. (303)

Magnus Ilmjärv arutleb pikalt välisminister Selteri Moskva “välkvisiidi” ja selle kohta antud seletuste teemal. Ta tõdeb, et roh­kem kui pool sajandit on pagulasmälestustes ja -kirjutistes loodud pilt, et venelased kutsusid Eesti välisministri Moskvasse. Tõsi, läänestegutsenud ajaloolane Evald Uustalu ei uskunud Selteri seletusi, järgi olevat visiit ette võetud Moskvast saadud kutsest tingituna. (304) Uustalu imestab täiesti õigesti, kuidas oleks vabariigi välisminis­ter nii kriitlisel momendil – kohe pärast Orzeli põgenemisest tin­gitud vahejuhtumit – lihtsalt võtnud kätte ja läinud alla kirjutama kaubanduslepingule, mille allkirjastamisvolitused olidba jõutud ju anda välisministeeriumi ametnikele. Ilmjärv kasutab allikana muu hulgas N Liidu saadiku Tallinnas Kuzma Nikitini päevikuid, millest selgub, et Selter ise tahtis Moskvasse sõita. Ilmjärv kirjutab: “Nagu eeltoodust selgub, ei olnud kaubanduslepingu allkirjastamine Selteri Moskva visiidi peaeesmärk.” (3″)

Oluline tähelepanek on ka see, et “initsiatiiv vahekordade korraldamiseks Nõukogude Liiduga tuli Eesti valitsuselt”. (306) Sõi­du teema polnud Selterile mingi üllatus. Ta kutsus 22. septembri pärastlõunal enda juurde Läti suursaadiku Vilis Sumansi ja rääkis tollele oma eelseisvast Moskva reisist ja kaubandusläbirääkimis­test. Üllatatud saadiku kahtlustele, milliseid oletusi sõidust või­dakse teha, olevat Selter raporti järgi vastanud, et ilmselt ei saa olema puudu kõnedest ja kirjutistest Eestist Nõukogude Venemaa protektoraadina, aga kõik mõistavad hiljem, et see protektoraat on oma iseloomult selline, et teisedki tahavad veel endale samasugust. Meile on kasulik, eriti just niiüd, hoida Venemaaga parimaid suh­teid ja näidata maailmale, et Eesti sadamad ei sulge mingil viisil Venemaa pääsu merele. (307)

Selteri avaldus näitab selgesti, et 22. septembril ei olnud isegi enam mõttes kasutada aastakümneid koos Soomega kavandatud ja ehitatud Soome lahe sulgu. Eesti valitsuse ja ülemjuhataja Laido­neri eesmärk oli lasta punalaevastik just nimelt Eesti sadamates­se, mitte takistada seda nt laevade põhjalaskmisega. Punalaevasti­ku lubamine Eesti territoriaalvetesse ja punaõhuväe lennukite vaba lendamine Eesti õhuruumis tähendas seda, et Eesti andis ilma ühegi diplomaatilise protesti, ühegi hoiatuslasu või hävitajate õhkutõusmi­seta ning ilma meremiinide asetamiseta oma mere- ja õhuruumi N Liidu kaitse alla. See oli Laidoneri poolt täiesti läbimõeldud samm ja suuna valik. Normaalsete neutraalsus- ja puutumatusmäärangu­te nõudmine ei oleks üldse olnud võimatu, seda enam, et sõjalise okupatsiooni alustamine keset läbirääkimisprotsessi oleks vaevalt olnud tõenäoline. Vastasel juhul oleks Eesti vabalt saanud mobili­seerida – aga just seda ei tahetud. Liidulepingut N Liiduga taotleti “iga hinna eest”. (Ilmjärv)

Aga välismaine abi? Kas Laidoner mitte ei kaalunud tõsiselt sõjalist vastupanu? Eestlased oleksid võidelnud kas või viimse mehe­ni, kui oleks saadud või vähemalt lubatud välismaist abi – kas pole? Mõned ajaloolased, eeskätt Magnus Ilmjärv, on selle sõjalist abi puu­dutava müüdi juba põhja lasknud. Sellegipoolest elab müüt jõuliselt edasi, sest ta on kangesti kasutamiskõlblik. Selle abiga võib vastutuse liidust N Liiduga lükata väljapoole Eestit ning anda Pätsile ja Laido­nerile nende patud andeks: “Me oleksime võidelnud, aga …”

Eriti just Laidoner levitas arusaama, nagu oleks Soome kavalalt ja isekalt Eesti hätta jätnud. 1. jaanuaril 1940 pidas Laidoner kõne Eesti sõjaväe juhtkonnale ilmselt selleks, et jahutada Eesti ohvitser­konna hulgas Talvesõja tõttu tekkinud tugevat Soome-sümpaatiat. Legendi “Soome reetlikkusest” levitati väga jõuliselt ja see seeme langes viljakasse mulda. See oli tähtis Pätsi ja Laidoneri valitud välis­poliitilise liini seisukohalt. Oli ju palju kergem põhjendada eesti rah­vale sõlmitud sõljalis-poliitilist lepingut, kui võidi viidata kavanda­tud vastupanule, mida aga isekas naaberriik Soome saboteeris.

Juba päris tavalise auto-tanki rügemendis teeninud autojuhi Väino Edermaa (1917-1945) tulevastele põlvedele säilinud päeviku meenutustes viidatakse sellele Soome “süüle”. Peab ütlema, et Eder­maa järgis oma sõjaväelase karjääris Laidoneri kätte näidatud teed ja jätkas ustavalt teenistust Punaarmee 22. territoriaalarmeekonnas,milleks iseseisva Eesti Vabariigi armee muudeti – “ümber kujundati”, pärast seda, kui riik liideti N Liiduga. Edermaa võitles punase Eesti eest ja langes Kuramaal Eesti laskurkorpuse ridades aprillis 1945, pisut enne rahu saabumist. (308) Langes ka Edermaa ülemus, Harju sõjaväeringkonna ülem polkovnik Juhan Järver. Temagi teenis 22. territoriaalarmeekonnas ja langes lahingutes Staraja Russa all. (309)

Ainult rohkem kui nädal pärast baaside lepingu sõlmimist kir­jutas Edermaa oma päevikus:

“7. oktoober

Meie elanikkonna meeleolu on väga ärevil. Käivad igasugused kuulujutud ja seda on aidanud veel suurendada linnas ringi liiku­vad venelased. Kõigil kisub käsi rusikasse, kui mõni “tibla” kuskil liigub.

Kui meie välisminister sõitis esimest korda Moskvasse, siis nõu­ti, et Eesti andku end N Liidu kaitse alla ja Eesti lubagu “tibladel” asutada siia aerodroome ja merekindlusi. Ja kui Eesti seda ei taha, siis N Liit vallutab Eesti, et saada omale siin baase ja aerodroome ning kinnitada korda Läänemere rannikul.

Muidugi Eestile seesugused plaanid ei meeldinud ja meie valit­sus pöördus Soome valitsuse poole, et kas Soome on nõus Eestit aitama, kui Venemaa peaks meid ründama. Kuid soomlased olid nii häbematud, et jätsid meie saadiku ukse taha ja vastasid, et Soomel pole midagi Eestiga pistmist. Tema end Balti riikide asjadesse ei sega. Ja lätlasest ju suurt kamba- ega sõjameest ole – lätlane ikka lätlane. Nii et Eesti oli täiesti üksi oma muredega. Ja nii pidi Eesti sõlmima Venega lepingu, jäädes lootma, et venelane oma sõna peab.

Rahva seas levib jutt, et venelane ainult ettekäändel saadab väed oma baasidesse, tegelikult okupeerib terve Eesti ja meie saame Vene­maa osaks.” (310)

Läänes ilmunud meenutustes on palju kirjeldatud üle piiri mars­sivate punaarmeelaste viletsat taset. Ants Oras kirjutab oma raamatus

“Eesti saatuslikud aastad”: “Nad nägid sõdureid mundrites, mis paist­sid meie omadega võrreldes räbalatena. Juba füüsiliselt paistsid uued liitlased viletsamana: nad olid lühikesed ja kehalt armetud – ilmselt aastakiimneid kestnud alatoitlusest.” (311)

Samalaadseid muljeid vahendas kolonel Alfred Luts oma mälestusteraamatus “Heitluste keerises”. Vaino Edermaa kirjutab 18. oktoobril oma päevikusse:

“Hommikul sõitsin ringüliga ja tema staabi ülemaga Jägalasse, kus pidi peatuma esimene punaväe ešelon. Esimene mulje, mis jäi venelaste väeosadest, oli küll võrdlemisi kehv. Mehed kui takukoon­lad, ära tulega ligemale mine, lähevad veel põlema. Ei mingit dist­sipliini ega korda – nii kui loomakari. Paistis nii, et meie reamees on saanud ka parema väljaõppe kui nende ohvitserid. Ning meie rea­mehe riietus ja esinemine on parem kui punaväe ohvitseril. Ja liht punaväe sõdurit ei saa üldse võrrelda meie sõduritega. On täiesti õige jutt, et me oleksime võinud Vene vastu hakata “aga ei ole, kuhu pärast surnud tiblasid matta”.

Sõitsin nende eeloniga kaasa ja nägin nende korraldusi ning edasi liikumise võimet. See oli nii nigel, et kole oli näha.”

Kas saab sellele vastata teisiti kui kindral Laidoneri pool aas­tat varem lausutud sõnadega: “Kuid on selge, et kui sa ise ennast ei kaitse, siis ei aita sind ka keegi teine. Hiljem on asjatu kurjustada, kui õigel ajal oled loobunud vastuhakkamisest.” (312)

Aga kuidas asjad ikkagi tegelikult on? Kas Soome välisminister Eljas Erkko ämma haigus otsustas tõesti 50 aastaks Eesti saatuse? On ju väidetud, et Erkko keeldus kahel korral kohtumast Eesti suur­saadikuga Helsingis Rudolf Möllersoniga. Esimene kord polnud tal aega ja teine kord oli tema “ämm” haigestunud.

Ent mis siis Helsingis juhtus? Mida Eesti tahtis? Andmed on väga vastuolulised. Eesti kindralstaabi operatiivosakonna ülem kolo­nel Alfred Luts lükkab oma mälestustes 1975 ümber väite, naguoleks Soomelt oodatud sõjalist tuge: “Me ei oodanud tookord Soo­melt mingit materiaalset abi. Tundsime Soome olukorda ja suunit­lust juba varasemast, aga moraalne tugi vennasmaa valitsuselt oleks meile olnud väga väärtuslik.” (313)

Väide tundub kummaline, sest Luts pidi ju päris täpselt teadma ja tundma Soome lahe sulu strateegiat ja sellega seotud konkreetseid ettevalmistusi. Ühine kaitseplaan oli olemas ja seda oleks olnud või­malik ükskõik millal tehniliselt käivitada, kui selleks oleks leidunud poliitilist tahet. Mitte mingeid vihjeid sellele, et see küsimus oleks 1939. aasta sügiseks tekkinud olukorras üles võetud, ei ole leidunud. Ilmne seletus, miks sulustrateegia läbirääkimiste teemana 1939. aas­ta septembris kõrvale jäeti, oli Eesti poolel see, et riigi juhtkond oli otsustanud sellest loobuda. Päts ja Laidoner olid teinud selge valiku N Liidu kasuks. See, et Soome sõjalised esindajad asja päevakorda ei võtnud, tuli lihtsalt sellest, et informatsioon Eesti valikust oli Soome läbi tilkunud. Sõjaline koostöö ei olnud vajalik ega isegi mitte soovi­tav riigiga, kes oli liikumas “vaenlase poolele”. Eesti oli kiiresti valmis haarama seda “sõbrakätt”, mis talle Moskvast ulatati ja millest Soome juhid olid kord juba keeldunud ning keeldusid ka tulevikus.

Magnus Ilmjärv selgitab oma väitekirjas iiksikasjalikult Soo­me abi küsimust. (314) Tema uuritud materjalidest ei ilmne, et Eesti oleks palunud Soomelt diplomaatilist või koguni sõjalist abi. Eesti läbirääkijad püüdsid kogu aeg salata oma nõupidamiste käiku. Soo­met informeeriti N Liidu nõudmistest alles siis, kui otsus nõudmis­tega leppimiseks oli juba tehtud. Ilmjärv tõdeb, et hiljem sügisel 1939 levisid süüdistused, nagu oleks Soome raskel hetkel keeldu­nud Eestit aitamast. Neid väiteid on – Ilmjärve järgi – korratud isegi teaduslikus kirjanduses. Ilmjärv kirjutab: “Kahe maa suhted kriiti­listel septembripäevadel põhjustasid eriti Talvesõja ajal vastastiku­seid süüdistusi ja mitmesuguseid kuulujutte, mida levitati eelkõige Eestis.” (315) Nendest juttudest on mitu versiooni. Ilmjärv seletab

juttude levitamist minu arvates täiesti õigesti: “Kuulujuttude abil püüti õigustada baaside lepingu sõlmimist ja kujundada välisdip­lomaatide ning eesti rahva seas arvamust, nagu oleks Eesti valitsus teinud kõik abi ja toetuse otsimiseks.” (316)

Neid väiteid levitati ilmselt tahtlikult ka Eesti ja Balti riikide esin­duste kaudu. Kuulujutukampaania sai nii suured mõõtmed, et see võis kahjustada Soome mainet. Talvesõja ajal 1940. aasta jaanuaris nõudis tolleaegne Soome välisminister Väinö Tanner oma eelkäijalt Eljas Erk­kolt ja poliitilise osakonna juhatajalt Aaro Pakaslahtilt selgitust. Nad andsid nõutud seletuse ja ütlesid, et neid pani imestama, et Eesti ei olnud teinud ühtki vihjet, mis oleks näidanud, et ta loodab Soomelt abi. Vastupidi, Erkko palus Pakaslahtil Möllersonilt küsida, kas Soome saaks kuidagi Eestit aidata. Pakaslahti ja Möllersoni vestlusest koosta­tud memost selgub, et oma valitsus ei olnud Eesti suursaadikut isegi korralikult informeerinud. Vestlus oli toimunud 27. septembril 1939 ehk päev pärast seda, kui Eesti valitsus oli N Liidu tingimused juba vas­tu võtnud. Ilmjärv kirjutab: “Memorandumis pole sõnagi juttu Eesti soovist saada Soomelt diplomaatilist või sõjalist abi.” (317) Ilmjärv tuleb järeldusele, et “Eesti ei esitanud mingeid abipalveid.” (318)

Teine tähelepanuväärne ja laialt levinud müüt puudutab Läti sõjalist abi. Selle legendi järgi oleks Laidoner tahtnud ühise kaitse üle nõu pidada Läti sõjaliste esindajatega, aga lätlased keeldusid. Nii võib siis süü Eesti kurvast saatusest veeretada ka alati reeturlike lät­laste kaela. Nagu Hyytiä juba varem oli esitanud, aga just nimelt Ilm­järv usutavalt osutas, polnud sellel väitel põhja all. Ilmjärv kahtlustab N Liidu luureallikatele toetudes, et välisministritest kolleegid, Eesti Selter ja Läti Munters, olid juba enne Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist kavandanud välispoliitilise kursi muutmist ehk orientee­rumist N Liidule. (319) Minu meelest on see järeldus päris usutav, sest Tõnissoni poolt Soome reisidel tõstatatud küsimused viitavad samuti sellele. Paktile allakirjutamine 23. augustil pani välispoliitilisejuhtkonna nii Eestis kui ka Lätis aktiivselt otsima vahendeid ja viise, kuidas N Liidule läheneda.(320)

Ilmjärve järeldus on šokeeriv. Pätsi–Laidoneri süsteemi loodud müüdist, nagu oleks Eesti olnud kui saatuse lainetel trüviv puu, ei jää midagi järele: “Nii nagu Eesti välisminister, muretses ka Läti välis­minister ise kutse Moskvasse, et alustada kõnelusi protektoraadi­lepingu sõlmimiseks.” Sarkastilise huumoriga märgib Ilmjärv, et tegelikult oleks Läti Munters pidanud olema esimesena Moskvas lepingut sõlmimas, aga Selter jõudis ette: “Selter osutus aga lätlasest kiiremaks ja lätlased said sõita Moskvasse alles pärast teda.» (320

Kuidas siis nii? On ju kõik need aastad tõestatud, et Eesti oli valmis lootusetuks võitluseks. Nagu oma raamatus “Eesti saatuslikud aastad” kirjutab Ants Oras: “Kuni selle hetkeni oli Eesti olnud valmis alustama lootusetut võitlust. Rannapatareid ootasid tulistamiskäsku Vene sõjalaevade pihta, mis tulid ähvardades üha lähemale Eesti ter­ritoriaalvetele.” (322) Ja kui Orase tekst kahtlusi äratab, tasub lugeda kinnituseks Laidoneri käskkirja 28. septembrist 1939:

“Kui meie idanaaber peaks algama sõjalist tegevust meie vastu, siis diviisidel, merejõududel ja õhukaitsel tegutseda üldjoontes kat­tekavade “Idavariandi” kohaselt, meeles pidades, et kohe sõja algul võib katkeda mitmel pool side.

Sellepärast nõuan, et diviisid ja merejõud ning õhukaitse side katkemise peale vaatamata tegutseksid julgelt oma algatusel üldiste meil juba kõigil selgete ülesannete täitmisel – kaitsta oma maad, riiki ja rahvast igaüks omal rindel.

Nõuan kõigilt julget algatust oma ülesannete täitmisel. Tuletan veel kord meelde: meie sõda ei alga, aga kui vastane peaks sissetun­gima meie maa-alale siis julgelt vastu, aga mobilisatsiooni ja sõja­tegevuse algamine – siiski ainult minu käsul:” (323)

Pean enesekriitika korras märkima, et oma raamatus “President­ti Konstantin Päts. Viro ja Suomi eri teillä” (eesti keeles President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed”. Tallinn, Tänapäev, 2003) uskusin veel viimase hetke kaitselegendi: “Siiski sisaldab Laido­neri samal päeval kirjutatud operatiivkäsk viimase võimaluse vas­tupanuks.” Lõpuks tõden veel: “Operatiivkäsu lõpusõnades säh­vatab otsekui Eesti Vabadussõja aegset terast.” (324) Tõsi, osundan oma tekstis Ilmjärvele, kes väidab, et operatiivkäsk oli “poliitiline manööver”. Ka selles on tal õigus. Tegemist oli poliitilise aktiga, aga samas oli see ka ettevaatusabinõu. Tasub tähele panna käsu viima­seid sõnu: “… aga mobilisatsiooni ja sõjategevuse algatamine – siiski ainult minu käsul.” Kõigepealt sisendab ülemjuhataja sellise käsuga oma alluvatesse julgust ja ärgitab algatusvõimet, aga viimase lausega võtab ohjad ikkagi kõvasti oma kätte. Ükski väeosa ega kaitseharu ei oleks nagunii saanud alustada kaitsevõitlust ilma ülemjuhataja vas­tava käsuta – ja seda ei tulekski. Selle käsuga tahtis Laidoner veel viimasel hetkel kindlustada, et miski viltu ei läheks. Nüüd, kus läbi­rääkimised olid jõudnud lahenduse lävele, oleks olnud õnnetus, kui mõni üliinnukas diviisiülem või sõjalaeva kapten oleks vägivaldselt hakanud takistama Punaarmee või punalaevastiku allüksuste tege­vust. Päts ja Laidoner olid isekeskis ära otsustanud, et liiduleping Moskvaga tuleb sõlmida iga hinna eest.


Allikas: http://laidoner.wordpress.com/2008/05/18/laidoner-turtola-loik-raamatust-2/

---