|
_EVL-is olid esindatud kõige erinevamate elukutsete ja ühiskonnakihtide esindajad. Oli ju vabadussõjalaste üheks peamiseks sihiks moodustada parteide poolt killustatud eesti rahvast ühtne ja tugev rahvustervik!
|
|
Balduin Heinrich Dunkel - märter. EVL-i Korrakaitse üksuste looja ja juht
Eesti Vabadussõjalaste Liidu Tallinna Korrakaitse Rühmade juhataja ja organiseerija. Surnud 1934.a Keskvanglas.
B. H. Dunkel oli Vabadussõja veteran ja Vanadusristi kavaler.
Surm vanglas
Teatavasti vangistatud vabadussõjalased paigutati nii, et üks kamber ühe vabadussõjalasega, siis kamber kahe kommunistiga, siis jälle üks vabadussõjalasega jne. Pätsi Põhiseaduse rikkumist ja vabadussõjalaste vangistamist hukkamõistvaid lendlehti trükkinud ja levitanud, ja seetõttu 2,5 aastaks vanglasse mõistetud William Tomingas pidas Dunkeliga sidet kõrvalkambri kommunisti vahendusel. Hommikul oli Dunkel end halvasti tundnud ja palunud arsti. Seda ei toodud. Õhtuks oli ta surnud.
Korrakaitse Üksused olid Pätsi meeste silmis eriüksused, neist maailiti külmavereliste verevalajate pilt. Tegelikult moodustati need üksused erakonnameeste (eriti sotside ja Laidoneri bloki) korrarikkujate vaoshoidmiseks. Harvad polnud juhtumid, mil vastased vägivalda tarvitasid. Sotsid paugutasid isegi revolvreid. Ka Laidoneri pooldajadki ei piirdunud ainult sõnasõjaga. Võrumaal koostas Laidoneri valimismeeskond 21. veebruaril instruktsiooni, mis kutsus vajaduse korral vapside kihutuskoosolekul tarvitama vägivalda: "Oma toimkonna liigetest ja teistest kindral Johan Laidoneri pooldajatest moodustada löökrühmad, millest osa võtku kõik toimkonna liikmed ja viia need koosolekule ning nende koosolek ajada nurja. Üldiselt on soovitav juhul, kui Laidoneri hakatakse tõrvama, hakata trampima ja vilistama ning karjuma "välja" jne. Ei ole ka viga kui minnakse kokku päris käsitsi ja mõni mees peksa saab..."
Ähvardusi oli teisigi. Võitlus avaldas 10. märtsil kirjutise "Härra Laidoneri komitee mees lubab vere voolama panna", kus tsiteeritakse admiral Johan Pitka poja Andrease sõnu: "Kui Laidoner peaks valimistel kukkuma ja Larka võidab, siis saab verega võetud."
Enne Dunkeli surma olla temaga käinud kõnelemas väga kõrge Eesti sõjaväelane (olet. Laidoner), kelle küsimustele Dunkel polevat soovikohaselt vastanud. Sellest tõusis sõnavahetus, mis läks üle kergeks lööminguks. Sel põhjusel olevat tulnudki korraldus Dunkel (mürgitada) surmata. Igatahes tema arstist vend tegi hiljem lahkamise ja olevat avastanud surnu kehast jälgi arseenikumist, mis on teatavasti mürk. Kahjuks hävisid lahangu andmed 1944.a 8. märtsi anglo-vene terroripommitamise ajal Tallinnale.
Ka Artur Sirk'i tervis muutus kohe vanglasse sattudes kohutavalt halvaks. (Kuigi siin võib tegu olla ka osalise simuleerimisega, et haigla reziimile saada, sest sealt oli lihtsam põgeneda). See on uskumatu ühe äsjase terve ja noore mehe kohta, kes pakatas tervisest. (Kerged hädad - mille vastased suureks puhuvad - pole märkimist väärt.) Kui sirki laip Soome viidi, olla ka sealne arst Sirki juustest arseenikumi jälgi avastanud. Ehk aitaks asjasse selgust see, kui Sirk ümbermatmise käigus Soomest Eestisse (kui see plaan realiseerub kunagi) saab ka korraliku ja kaasaegse kohtumedistsiinilise läbivaatuse, mis tal pärast surma jäi saamata.
|
Politsei surnut teotav käitumine matustel
Dunkeli matuselisi jälgis politsei. Sirk tellis Soomest helistades pärja, mille lintide tekstid kõlasid nii: "Ksv. res. kpt. Heinrich Dunkel'ile" ja "Truuks jääme isamaale viimse vere tilgani". 9. jaanuaril aga helistas Sirk taas lilleärisse ja esitas uue linditeksti. Nii tuligi juba valmis tehtud teine lint välja vahetada. Uus tekst kõlas nii: "Sinu kangelaslik ohver ei jää tagajärgedeta". (Pärg läks maksma 300 marka ja 12 krooni). Sirk'i pärg koos lintidega viidi vaikselt lilleäri esindaja poolt Kaarli kirikusse kirstu kõrvale. Kui matuserong liikus kirikust surnuaeda, peatas politsei Vabaduse Väljaku juures matuserongi. Tuhniti pärgasid. Kui Sirki pärg oli leitud, lõikas politsei pärjalt kääridega lindid ära ja viis minema. Rahvas oli väga pahane ja nördinud sellise alatu ja surnut teotava toimingu pärast. Rahva seast kostis kellegi vihane hüüd: "Kostja (K. Päts) sai omale poomise nööri!". Hiljem surnuaias möödus kõik rahulikult. Poliitilisi avaldusi ei tehtud. Ainult pärgade asetamise ajal, mil öeldi vaikselt pärja tooja(te) nimed lintidelt, tekkis taas rahvas pahameelt see, et Sirk'i saadetud pärg asetati vaikides ja anonüümselt. Küsiti - kus on Sirk'i pärg? Taas kostis kellegi põlastav hüüd: "Kostja sai omale poomise nööri!". Sellega oli lühidalt, kuid täpselt antud sellele isevalitsejale õiglane hinnang. Hiljem politsei uuris välja isegi matustel mänginud muusikute tausta. Nii oluline oli riigi julgeolekule poliitikavaba matusetalitus. Poliitilise politsei agent Tallinnas kannab ette (matusejärgsetest sündmustest) nii: "Kannan ette, et mingisuguseid demonstratsiooni juhtumeid pole olnud... Viiibides hiljem Mereklubis, viibis seal ka vannutatud advokaadi abi Gustavson, kelle kontor Pikal tänaval. Tema, istudes kellegi tundmatu blondi härraga, tõstis üles klaasi ning lüües seda vastu lauda, ütles: "Üks vana vaps võtab ikka üks naps". |
 Järelhüüe H. Dunkel'i mälestuseks Soome IKL-i ajalehes 'Sinimusta' 1935. |
Hjalmar Mäe
Dr. Hjalmar Mäe
Hjalmar-Johannes Mäe (24. oktoober 1901 Harjumaa, Kuivajõe vald, Tuhala – 10. aprill 1978 Graz) oli Eesti poliitik ja 1941 – 1945 Eesti Omavalitsuse juht.
Haridus Mäe lõpetas keskkooli Tallinnas, ülikoolis õppis Berliini ülikooli, Viini ülikooli ja Innsbrucki ülikooliGrazi ülikooli õigusteaduskonnas. Ta promoveeriti 1927 Innsbruckis filosoofiadoktoriks (dr. phil.) kosmilise füüsika alal, 1930 promoveeriti Grazis riigiteaduste doktoriks (dr. rer. pol.) põhiseadusõiguse alal ning 1977 promoveeriti Innsbrucki ülikooli loodusteaduskonnas kulddiplomiga.
1901 – 1940 Hjalmar Mäe isa oli Mihkel Mäe ning ema Anna Maria Mäe (sündinud Oit). Vabadussõja ajal oli Mäe Nõmme kaitseliidus jaoskonnaülem. 1920 – 1921 töötas Hjalmar Mäe matemaatika-füüsika õpetajana Lenderi tütarlastegümnaasiumis Tallinna kolledžis, 1923 – 1924 matemaatika-füüsika õpetajana Rakvere tütarlastegümnaasiumis. 1929 – 1934 oli ta linnanõunik ja linnakoolivalitsuse juhataja Nõmmel, samal ajal ka Eesti Üleriikliku Raadio Ühingu esimees, ajalikirja "Raadio" toimetaja ja Ringhäälingu programmikomitee liige, Nõmme Rahvaülikooli juhataja, Hariduse- ja Rahvamajaseltsi esimees, Kaitseliidu propagandapealik, Noorte Kotkaste vanem, Noorseppade vanem.
1929. aastast alatest oli ta Kaupmeeste, töösturite, majaomanike ja teiste eraomandust pooldajate erakonna liige ja kandidaat 1929.a. Riigikogu valimistel. Nimetatud erakond ühines hiljem Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ja Tööerakonnaga Rahvuslikuks Keskerakonnaks. Mäe oli Rahvusliku Keskerakonna Harjumaa juhatuse liige ja kandidaat 1932.a. Riigikogu valimistel.
Astus Rahvuslikust Keskerakonnnast välja protestiks rahvahääletusseaduse ja põhiseaduse rikkumisele erakonna juhi, riigivanem Jaan Tõnisson poolt. Ning samal päeval asus Eesti Vabadussõjalaste Liidu propagandajuhiks. Mäe vangistati 12. märtsil 1934 ning hiljem saadeti asumisele. 1935 mõisteti ta sõjakohtu poolt aastaks tingimisi vangi. Vangistati uuesti 8. detsembril 1935 süüdistatuna mässu kavatsemises, mõisteti 1936 Kõrgema Sõjakohtu poolt kahekümneks aastaks sunnitööle. Vabanes 1938 amnestiaseaduse alusel. 1938 – 1940 oli kaubandusühingu "Dr. Hjalmar Mäe & Ko" omanik.
1940 – 1945 Põgenes 1940 sakslaste ümberasumise abil võltsitud dokumente kasutades Saksamaale. 1941 mai alul sõitis Helsingi, kus oli Eesti Vabastamise Komitee esimeheks. EVK poolt määrati ta Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis. Juuni alul pöördus Saksamaale tagasi. 22. juunil 1941 esitas Mäe Eesti Vabastamise Komitee esimehe ja Ajutise Valitsuse peaministrina Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja: esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr. Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel; teises märgukirjaga teatas, Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neil Saksa kätte vangilangemisel või Saksa rindesse ületulekul mitte arvestada sõjavangideks, vaid lasta vabaks ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.
Saksa-Nõukogude sõja puhkemise järel nimetati Mäe Saksa riigi nõuandjaks Eesti küsimustes. Ning 15. septembril 1941 nimetati ta Saksa tagalastaabi poolt ametisse Eesti Omavalitsuse juhina. 5. detsembril 1941 allutati Eesti Omavalitsus ametisse asunud Eesti kindralkomissariaadile.
Saksa tsiviilvalitsuse tegevus Eestis lõpetati 18. septembril 1944. Nõukogude vägede sissetungil 1944 lahkus Hjalmar Mäe laevaga Danzigi ning sealt asus ta hiljem Austriasse. 4. jaanuaril 1945 vabastati ta Eesti Omavalitsuse juhi ametikohalt.
Haridus Mäe lõpetas keskkooli Tallinnas, ülikoolis õppis Berliini ülikooli, Viini ülikooli ja Innsbrucki ülikooliGrazi ülikooli õigusteaduskonnas. Ta promoveeriti 1927 Innsbruckis filosoofiadoktoriks (dr. phil.) kosmilise füüsika alal, 1930 promoveeriti Grazis riigiteaduste doktoriks (dr. rer. pol.) põhiseadusõiguse alal ning 1977 promoveeriti Innsbrucki ülikooli loodusteaduskonnas kulddiplomiga.
1901 – 1940 Hjalmar Mäe isa oli Mihkel Mäe ning ema Anna Maria Mäe (sündinud Oit). Vabadussõja ajal oli Mäe Nõmme kaitseliidus jaoskonnaülem. 1920 – 1921 töötas Hjalmar Mäe matemaatika-füüsika õpetajana Lenderi tütarlastegümnaasiumis Tallinna kolledžis, 1923 – 1924 matemaatika-füüsika õpetajana Rakvere tütarlastegümnaasiumis. 1929 – 1934 oli ta linnanõunik ja linnakoolivalitsuse juhataja Nõmmel, samal ajal ka Eesti Üleriikliku Raadio Ühingu esimees, ajalikirja "Raadio" toimetaja ja Ringhäälingu programmikomitee liige, Nõmme Rahvaülikooli juhataja, Hariduse- ja Rahvamajaseltsi esimees, Kaitseliidu propagandapealik, Noorte Kotkaste vanem, Noorseppade vanem.
1929. aastast alatest oli ta Kaupmeeste, töösturite, majaomanike ja teiste eraomandust pooldajate erakonna liige ja kandidaat 1929.a. Riigikogu valimistel. Nimetatud erakond ühines hiljem Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ja Tööerakonnaga Rahvuslikuks Keskerakonnaks. Mäe oli Rahvusliku Keskerakonna Harjumaa juhatuse liige ja kandidaat 1932.a. Riigikogu valimistel.
Astus Rahvuslikust Keskerakonnnast välja protestiks rahvahääletusseaduse ja põhiseaduse rikkumisele erakonna juhi, riigivanem Jaan Tõnisson poolt. Ning samal päeval asus Eesti Vabadussõjalaste Liidu propagandajuhiks. Mäe vangistati 12. märtsil 1934 ning hiljem saadeti asumisele. 1935 mõisteti ta sõjakohtu poolt aastaks tingimisi vangi. Vangistati uuesti 8. detsembril 1935 süüdistatuna mässu kavatsemises, mõisteti 1936 Kõrgema Sõjakohtu poolt kahekümneks aastaks sunnitööle. Vabanes 1938 amnestiaseaduse alusel. 1938 – 1940 oli kaubandusühingu "Dr. Hjalmar Mäe & Ko" omanik.
1940 – 1945 Põgenes 1940 sakslaste ümberasumise abil võltsitud dokumente kasutades Saksamaale. 1941 mai alul sõitis Helsingi, kus oli Eesti Vabastamise Komitee esimeheks. EVK poolt määrati ta Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis. Juuni alul pöördus Saksamaale tagasi. 22. juunil 1941 esitas Mäe Eesti Vabastamise Komitee esimehe ja Ajutise Valitsuse peaministrina Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja: esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr. Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel; teises märgukirjaga teatas, Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neil Saksa kätte vangilangemisel või Saksa rindesse ületulekul mitte arvestada sõjavangideks, vaid lasta vabaks ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.
Saksa-Nõukogude sõja puhkemise järel nimetati Mäe Saksa riigi nõuandjaks Eesti küsimustes. Ning 15. septembril 1941 nimetati ta Saksa tagalastaabi poolt ametisse Eesti Omavalitsuse juhina. 5. detsembril 1941 allutati Eesti Omavalitsus ametisse asunud Eesti kindralkomissariaadile.
Saksa tsiviilvalitsuse tegevus Eestis lõpetati 18. septembril 1944. Nõukogude vägede sissetungil 1944 lahkus Hjalmar Mäe laevaga Danzigi ning sealt asus ta hiljem Austriasse. 4. jaanuaril 1945 vabastati ta Eesti Omavalitsuse juhi ametikohalt.
|
1945 – 1978 USA sõjaväe sissetungil mais 1945 sõitis Mäe kindral Pattoni peakorterisse Bambergis, kus esitas märgukirjad nõutades Saksamaal ja Austrias elavate eestlaste kaitse ja mitteväljaandmist Nõukogude Liidule ning Eesti sõdurite mittejälitamist lääneliitlaste poolt, kuna sõdurid olid tema poolt sundmobiliseeritud ja ametnikud täitsid vaid tema määrusi ja korraldusi - mõlema eest vastutab vaid tema üksi. Kindral Pattoni staap võttis tema märgukirjad vastu, Mäe ise aga vahistati. Ta oli sõjavangilaagris Freisingis, Moosburgis, Darmstadtis ja Ludwigsburgis, vabanes 1947 alul. Mäe osales Nürnbergi protsessil.
1948 – 1954 töötas ta ajakirjanikuna Austrias, seejärel 1954 – 1958 oli Omavalitsuste Liidu konsultant, 1958 – 1969 oli ametnik Steiermargi liidumaa valitsuses. Alates 1970 pensionil ning samas tegev ka ajakirjanikuna ja publitsistina. Tsitaat: "Nii nagu minu elu kuulub eesti rahvale, nii kuulub ka iga eestlase elu eeskätt eesti rahvale ja mitte temale endale. Need kohused on igal eestlasel täita, ja nõnda on ka minu kohuseks, hoolimata igasugustest isiklikest tunnetest, olla karm seal, kus see eesti rahva huvides on tarvilik, ja painduv seal, kus see eesti rahva huvides on kasulik." (Kõnest 22. juunil 1943 Tallinnas.) Hjalmar Mäe oli abielus Erica Uhlbergiga. Teosed Kokkuseadnud H. J. Mäe. Ilmade ettekuulutamine: teaduslised ja praktilised ilma ettekuulutamise tundemärgid, Tallinn 1921 Über die Temperatursprünge in der Ostsee: (mit 4 Textfiguren): vorgelegt in der Sitzung am 12. Jänner 1928, Viin–Leipzig 1928. Dritter Weltkrieg droht?: eine politische Analyse unserer Zeit, Graz. Drei Reden gegen den Kommunismus, Neuwied 1956. Kuidas kõik teostus: minu mälestusi, Stockholm 1993; Tallinn 2005, ISBN 9949-13-038-7 Hjalmar Mäe mälestusteos "Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi" käsitleb kõige huvipakkuvamat perioodi dr. H. Mäe tegevuses, nimelt iseseisvusaja lõppu ja Eesti Omavalitsuse aega. Tema tegevust Eesti Omavalitsuse juhina on hukka mõistetud nii Nõukogude Eestis kui ka paguluses. Tema mälestustest võib lugeda, kuidas vaatab oma tegevusele dr. Hjalmar Mäe ise. Autor kirjeldab kõike, oma parima teadmise ja arusaamise järele sooviga, et see oleks nendele generatsioonidele, mis järgnevad tema generatsioonile testamendisarnaseks manitsuseks - õppida tema põlvkonnaaegsetest kodumaa, Euroopa, maailma ja isiklikest vigadest ja eksitustest tuleviku rajamisel. Esmatrükk Kirjastus Välis-Eesti & EMP. Stockholm, 1993, ning teine trükk 2005. a. Eestis Matrix Kirjastus. PK, 312 lk Loe EVL-i puudutavaid peatükke SIIT! LOE KOGU RAAMATUT SIIT! Kirjandus Voldemar Pinn. Kahe mehe saatus: Johannes Vares, Hjalmar Mäe, Haapsalu 1994. Külli Niidassoo. Hjalmar Mäe ja Eesti Vabastamise Komitee. – Akadeemia, 1989, nr 12, lk 2512–2518. Vaatleja. Hjalmar Mäe "volitused". Teataja, 10. veebruar 1979, nr. 3, lk. 4. Välislingid Toomas Hiio, "Hjalmar Mäe mälestused Saksa okupatsioonist Eestis ja muust" Hjalmar Mäe'st Oru küla kodulehel |
 Dr. Hjalmar Mäe Eesti Omavalitsuse juhina.
 Eesti Omavalitsuse juht dr. Hj. Mäe, temast paremal Harald Riipalu.
 Eestimaa kindralkomissar Litzmann ja riigisekretär Hjalmar Mäe Punaarmeest ületulnud eestlaste laagris Viljandis 1943. a.
|
Paul Laaman - üks EVL-i asutajatest ja juhtidest, Vabadusristi kavaler, kapten
|
Mees, kes uskus võimatusse 20.11.2008 Margit-Mariann Koppel, ajaloolane Allikas: paber.maaleht.ee Eesti Vabariigis 1930. aastatel riigipöördekatse eest arreteeritud Vabadusristi kavaler Paul Laamann võitles admiral Pitka löögiüksuses Eesti vabaduse eest viimase võimaluseni. Paul Laamanni sünnist möödub tänavu 115 aastat. Tähtpäeva puhul ilmus Kaitseliidult raamat P. Laamanni elust, pealkirjaga “Valikute ees”. Paul Laamann abikaasa Ellaga 1918. aastal Haapsalus. Laamann koos oma võitluskaaslastega oli pärit põlvkonnast, kes uskus võimatusse – nimelt Eesti iseseisvusesse – ja elas Eestile. Admiral Pitka ja tema relvavendade tegutsemismoto kõlas: “Ausa tahtega isamaa heaks!” See tahe ja isamaa-armastus viisid Paul Laamanni Vabadussõtta ja 1944. aastal Vabadussõja võitu kaitsma. Paul Laamann aitas kaasa rahvusväeosade ja Kaitseliidu loomisele 1918. aastal. Vabadussõjas oli ta soomusrongide ülem, hiljem Tartumaa Kaitseliidu ülem ning Võru linna malevkonna pealik. "Riigipöördekatse" eest sunnitööle Laamanni USAs elav tütar Evy Laamann-Kalbus meenutab oma kirjas neid aegu: “Mäletan täpselt Kaitseliidu manöövreid Võrumaal. Olin alati isaga kaasas. Mäletan seda uhkust ja vaimustust, mis kaitseliitlastest hoovas. Mäletan pidulikke paraade Võru turuplatsil. Mäletan kõike seda uhkust ja kokkukuuluvustunnet selgelt, nagu oleks see kõik juhtunud eile.” Kaitseliidu Võrumaa malev annetas postuumselt kapten Paul Laamannile teeneteristi. 1930. aastate alguses oli Laamann vabadussõjalaste liikumise üks asutajaid ja juhte. Ta arreteeriti 12. märtsil 1934 Võrus, viidi Tallinna keskvanglasse ja hoiti seal kohtuotsuseta kinni, kuni sõjakohus 25. juunil 1935 otsuse langetas. Laamann mõisteti üheks aastaks tingimisi vangi. Pärast vanglast vabanemist saadeti Paul Laamann Kuressaarde asumisele, kust tal lubati sügisel 1935 asuda elama Tartusse, kus lapsed koolis käisid. Võrumaale ei olnud tal luba minna isegi külalisena mitte. 8. detsembril 1935 arreteeriti Paul Laamann uuesti ja teda süüdistati riigipöörde ettevalmistamises. Kohtus mõisteti ta 20 aastaks sunnitööle kõigi õiguste kaotamisega. Suurema osa vanglas veedetud ajast viibis ta üksikkongis Tallinna keskvanglas. Seal pani ta kirja ka oma sõjamälestused, mis on avaldatud Evy Laamann-Kalbuse mälestusteraamatus “Tõde ei põle tuleski”. 6. mail 1938 vastu võetud amnestiaseaduse alusel vabastati vanglast 73 vabadussõjalast ja 106 kommunisti. Saatuse irooniana figureerib viimastest ühe, Boriss Kummi nimi ka Paul Laamanni ülekuulamisprotokollis 1944. Sõtta kommunistide vastu 1944. aasta sügisel tehti viimane vastupanukatse Eesti omariikluse taastamiseks. Admiral Pitka oli asunud koostöös Eesti Rahvuskomiteega formeerima Eesti sõjaväge. Löögiüksuse staabiülem oli Paul Laamann. Admiral Pitka ja tema võitluskaaslased esindasid Eesti vastupanuliikumises kolmandat teed ehk Eesti teed. Pitka poistega liitus ka Elmar Samoson, kelle admiral Pitka nimetas oma adjutandiks, tema mälestusi saab lugeda eespool mainitud raamatust “Tõde ei põle tuleski”. Admiral Pitka staabi viimastest päevadest on jutustanud löögiüksuse sidemootorrattur Heino Jalakas (Kultuur ja Elu, nr 3/2004): “23. septembril 1944 ootasid mehed Pitkat staapi, mis oli selleks ajaks Tallinnast Kohilasse kolinud. Öösel tuli teade, et teda ei maksa oodata. Oli korraldus minna rohkem Haapsalu poole, et taganevale valitsusele kaitset organiseerida. Aga sellest ei tulnud enam midagi välja. Vene tankid olid juba meestele teele luureks ette pandud ning siis pidas Vabadussõja aegne ohvitser kapten Laamann isamaalise kõne ja soovitas meestel metsadesse laiali minna. Kapten Laamann lootis Virtsust paati saada ja Heino palus, et kas ta ei võiks kaasa minna. Rapla teest saadi üle, kuid järgmisest enam mitte. Masinad jäeti sinna maha. Vanamõisa juures, üks 15 kilomeetrit enne Virtsut mindi lõplikult lahku. Seal oli kitsarööpmeline raudtee, mehed läksid dresiinat otsima, et kiiremini Virtsu saada, kuid just siis sõitsid vene sõdurid kaupluse ette. Mehed olid juba erariietes ja hakati piki teed rahulikult minema. Punaarmee nägi neid ning kutsus, et tulge siia! Kapten Laamann ütles, et kui rahulikult läheme, ega nad laskma hakka, kuid nad tõmbasid meestele kuulipildujavalangu peale. Laamannil olid head närvid. Ta jäi maha, teistel olid väledamad jalad. Üks teejuhiks võetud Saaremaa poiss läks pabinasse ning viskas end lohku pikali. Aga tema käes oli suitsutasku ning kujutage ette, Laamannil oli veel aega need suitsud kotist ära tõmmata.” Võitlust jätkati metsavendadena Pitka poisid tegutsesid edasi oma südametunnistuse järgi. Paljud jätkasid võitlust metsavendadena. Laamann, Evald Karutoom ja Elmar Samoson jäid grupina kokku. Kanti erariideid. Päeval magati metsades ja küünides, öösel liiguti edasi, toitu saadi taludest, kus neid lahkelt ja südamlikult vastu võeti. Laamann otsustas end varjata Risti lähedal olevas dr Hjalmar Mäe ema talus. Juhtus nii, et Laamann arreteeriti teel randa. NKVD sõjatribunal määras kapten Paul Laamannile kodumaa reetmise eest surmanuhtluse ja ta lasti maha Tallinnas 25. jaanuaril 1946. 9. novembril avati Vabadusristi kavalerile, admiral Pitka löögiüksuse staabiülemale kapten Paul Laamannile Kõue vallas Alansil asuvas admiral Johan Pitka memoriaalis pronksist bareljeef. Loe: P. Lamanni elust lähemalt VALIKUTE EESPilk kapten Paul Laamanni eluteele |
  PAUL LAAMANN
• Sündis 1. jaanuaril 1893 Tartus • Hukati 25. jaanuaril 1946 Tallinnas Haridus • Tartu kubermangugümnaasium, 1912 • Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas aastatel 1912–1914 • Vladimiri sõjakool, 1916 Teenistus • 33. Siberi tagavarakütipolgu ohvitser 1916–1917 • Eesti polgu ohvitser 1917 • Eesti kitsarööpmeliste soomusrongide juhataja 1918–1919 • Vabadussõjalaste Keskliidu Võrumaa esimees 1930–1934 • Vabatahtlikuna Saksa sõjaväes 1941 • Eesti omavalitsuse ametnik 1942 • Eesti Leegioni sideohvitser 1943 • Johann Pitka nimelise löögiüksuse staabiülem 1944 Autasud • I liigi 3. järgu Vabadusrist • III klassi Valgerist • V klassi Kotkarist |
Ernst Põdder
Ernst Põdder (1879-1932) oli Eesti Vabadussõja üks legendaarsemaid väejuhte.
Põdder sündis 10. veebruaril 1879 Aleksandri vallas Võrumaal.
Peale kihelkonnakooli lõpetamist astus Vilno sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna 1900. aastal. Ülendati Vene-Jaapani sõjas rooduülemaks ja leitnantiks. Esimese maailmasõjas ülendati polkovnikuks. Astus 1917. aastal loodud Eesti rahvus- väeosadesse, olles määratud 1. ja 3. polgu ülemaks. Asutas Saksa okupatsiooni ajal koos admiral J. Pitka ja kindralite A. Tõnissoni ning A. Larka'ga põrandaaluse Eesti Kaitse Liidu. Ta oli esimene Kaitseliidu juht.
Vabadussõja algul oli E. Põdder esimene Eesti Sõjaväe Ülemjuhataja (vt Riigi Teataja 1918 nr 8, lk 4 ja nr 9, lk 7–8), etendades olulist rolli enamlaste mässukatsete mahasurumisel. 1919. aastal määrati Põdder 3. diviisi ülemaks, juhtides sõjategevust Landeswehri vastu ja lõi need tagasi Riia alla. Andis peale võidukat lahingut Landeswehri vägede üle Võnnu all välja käskkirja, mille alusel 1932. aastal nimetati 23. juuni ametlikult Võidupühaks.
Juhtis 1924. a. kommunistide 1. detsembri mässukatse mahasurumist. Oma rahvamehe olemuse ja rahvaliku kõneviisi tõttu omandas Ernst Põdder juba oma eluajal legendaarse kuulsuse.
Oli koos kindral Aleksander Tõnissoniga ainus EVL-i auliige.
1928-1931 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liige, Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees.
Ernst Põdder suri 24. juunil 1932. aastal.
Põdder sündis 10. veebruaril 1879 Aleksandri vallas Võrumaal.
Peale kihelkonnakooli lõpetamist astus Vilno sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna 1900. aastal. Ülendati Vene-Jaapani sõjas rooduülemaks ja leitnantiks. Esimese maailmasõjas ülendati polkovnikuks. Astus 1917. aastal loodud Eesti rahvus- väeosadesse, olles määratud 1. ja 3. polgu ülemaks. Asutas Saksa okupatsiooni ajal koos admiral J. Pitka ja kindralite A. Tõnissoni ning A. Larka'ga põrandaaluse Eesti Kaitse Liidu. Ta oli esimene Kaitseliidu juht.
Vabadussõja algul oli E. Põdder esimene Eesti Sõjaväe Ülemjuhataja (vt Riigi Teataja 1918 nr 8, lk 4 ja nr 9, lk 7–8), etendades olulist rolli enamlaste mässukatsete mahasurumisel. 1919. aastal määrati Põdder 3. diviisi ülemaks, juhtides sõjategevust Landeswehri vastu ja lõi need tagasi Riia alla. Andis peale võidukat lahingut Landeswehri vägede üle Võnnu all välja käskkirja, mille alusel 1932. aastal nimetati 23. juuni ametlikult Võidupühaks.
Juhtis 1924. a. kommunistide 1. detsembri mässukatse mahasurumist. Oma rahvamehe olemuse ja rahvaliku kõneviisi tõttu omandas Ernst Põdder juba oma eluajal legendaarse kuulsuse.
Oli koos kindral Aleksander Tõnissoniga ainus EVL-i auliige.
1928-1931 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liige, Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees.
Ernst Põdder suri 24. juunil 1932. aastal.
|
Juhan Tõrvand Kindralmajor Juhan Tõrvand sündis 1883. aastal Pärnumaal Laatres. Õppis Penuja kihelkonnakoolis ning Pärnu linnakoolis. Lõpetas Vilno junkrukooli 1906. aastal, mille järel teenis Viiburis. Võttis koos teiste ohvitseridega osa põrandaalusest revolutsioonilisest tegevusest ning oli sellega seoses sunnitud vahetama teenistuspaika. Kuni õppima asumiseni Kindralstaabi akadeemias (1910) teenis Tõrvand 36. Siberi kütipolgus Vladivostokis. 1914. aastal läks värskelt akadeemia lõpetanud Tõrvand koos oma polguga rindele. Hiljem teenis Tõrvand 9. Siberi kütidiviisi ja IV Siberi korpuse staapides. 14. 07. 1916 viidi Tõrvand üle kindralstaabi kutseliiki ning määrati 12. Siberi kütidiviisi vanemaks adjutandiks. Ühel luurekäigul 1916. aasta suvel sai Tõrvand raskesti haavata. Pärast paranemist teenis Tõrvand Edelarinde staabis operatiivosakonna ülema abina. 1917. aasta augustis määrati ta Vilno sõjakooli taktika ja topograafia lektoriks, millisel kohal tegutses kuni kooli sulgemiseni 1918. aasta jaanuaris. 1917. aasta sügisel ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks. Kindralstaabi kapten Juhan Tõrvandit autasustati Georgi ordeni 4. järguga. VP 03.11.1916: Täites ajutiselt 9. Siberi kütidiviisi staabiülema kohuseid lahingus 29.07.1915 Zambrowi küla juures, andis 12. Siberi kütidiviisi vanemadjutant staabikapten Tõrvand kriitilisel momendil diviisi reservile käsu rünnata peale tungiva vastase tiiba ja tagalat. Selle tagajärjel olid sakslased sunnitud tagasi tõmbuma. Vene kodusõjast võttis Tõrvand osa algul kindral Kornilovi, hiljem kindral Denikini armee koosseisus. Kornilovi staabis oli ta algul side- ja hiljem operatiivosakonna ülem. Denikini staabis vanem käsundusohvitser. Eestisse opteerumise järel teenis Tõrvand kaitseväes. 1925. aastal ülendati kindralmajoriks. 1925 kuni 1929 oli Kindralstaabi, alates 1929. a. kuni 1934 oli Kaitsevägede Staabi ülem. 1935. aastal saadeti Tõrvand erru. Arreteeriti seoses vapside protsessiga ning oli Patarei vanglas kuni 1937. a. jõuludeni, mil sai amnestia (koos kindral Larkaga). Tõrvandi sidemete tihedus vapsidega on tänaseni vaieldav. Ta figureeris vapside dokumentides, kuid arreteerimise põhjus võis olla ka muu, Pätsi-Laidoneri-Reegi isiklik vimm vms. 14. juunil 1941. aastal juuniküüditamise käigus arreteeriti ta uuesti juba kommunistide poolt. Mõisteti süüdi tribunali poolt §58-13 alusel. Tõrvand suri Vjatka laagris Kirovi oblastis 12. mail 1942. Loe lisaks: Võitlustest Esimeses maailmasõjas ja kindral Kornilovi väes. Päevaraamat Juhan Tõrvand Kindral Juhan Tõrvandi päevaraamat Esimesest maailmasõjast, Vene revolutsioonist ja võitlustest Vene kodusõjas kindral Kornilovi väes. Tänapäeval leidub kindlasti nii mõnigi, kes võib küsida: „Kes oli kindralmajor Juhan Tõrvand ja milline oli tema koht Eesti ajaloos?” Vastata küsimusele tema kohast Eesti ajaloos on lihtne, kuigi ta elusaatus sünnimaal kujunes üpris keeruliseks – ta oli kindralmajor, kuid pigem riigimees kui sõjaväelane, kes kolmteist aastat (1920–1934) juhtis katkematut protsessi, mille kestel ehitati üles rahuaegne Eesti riigikaitsesüsteem. Tulevase Eesti Vabariigi kindralmajori Juhan Tõrvandi (1883–1942) päevaraamat ei ole ainulaadne üksnes seepärast, et teada olevalt oli ta ainuke eestlasest ohvitser, kes Vene kodusõjas 1918. aastal Kornilovi sõjakäigu kaasa tegi; see on ainulaadne päevaraamat, mis sisaldab ühe 30-aastase eesti soost ohvitseri arutlusi, mõttemõlgutusi ja ülestähendusi Esimesest maailmasõjast, Vene revolutsioonist ja võitlustest Vene kodusõjas valgete väes ajal, mil vana maailm koos sajanditepikkuse monarhiaga äkki pragunema hakkas ja siis võimsa mürinaga kokku varises. Juhan Tõrvandit ei huvitanud esmajärjekorras lahingukirjeldusd ega rindevõitude või –kaotuste analüüs, vaid eelkõige inimene, ühiskond ja selles käärivad muutused. |
  |
 Alampolk. O. Luiga Vabadussõjas "Lr. Sr. Nr. 3" ülemana.
Oskar Luiga - kolme Vabadusristiga pärjatud märter VR II/2, II/3, I/2 (1894-1941) Laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülem kapten Oskar Luiga sündis 28. novembril 1894. aastal Tartumaal Pangodi mõisas metsavahi peres. Lõpetas Tartus linnakooli ja Parfino metsnikekooli Staraja Russa lähedal. Mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta reamehena 20. veebruaril 1915 ja määrati 176. tagavarapataljoni. Pärast õppekomando lõpetamist saadeti ta Petrogradi 2. lipnikekooli, mille lõpetas lipnikuna 15. juulil. Teenis Staraja Russas 178. tagavarapa-taljonis, kust määrati rindele. Alates 27. jaanuarist 1916 teenis Oskar Luiga 18. Siberi kütipolgu kuulipildujate komandos, kus võitles lahingutes sakslaste vastu kuni 1917. aasta juunini. Seejärel suundus Luiga 1. Eesti polku alamkapteni aukraadis, kus ta teenis algul noorema ohvitserina, hiljem rooduülemana kuni 5. aprillini 1918, mil ta demobiliseeriti ülendatuna kapteni aukraadi. Vabadussõja eelõhtul, 21. novembril 1918 ilmus Oskar Luiga Tallinna ja ta määrati ohvitseride reservi 1. Eesti polgu ohvitseride rühma ülemaks. 2. detsembril määrati ta Tallinna 1. jalaväepolgu 2. pataljoni ülemaks ja Tallinna löögipataljoni ülema abiks, mil ta täitis ühtlasi ka Tallinna sõjaväljakohtu eesistuja kohustusi. 27. detsembril 1918 suundus Oskar Luiga Tallinna löögipataljoniga rindele ning määrati äsjafor meeritud "Lr. Sr. Nr. 3" ülemaks, kellena võttis Vabadussõjast osa kuni selle lõpuni. 27. jaanuarist 1920 kuni 1. jaanuarini 1921 oli Oskar Luiga Kalevlaste maleva rügemendiülem. Oskar Luigat iseloomustab Kalevlaste maleva vabatahtlik Evald Matsbeck (Eesti Hääl, London, dets 1968) järgmiselt: "Polguülem kolonelleitnant Oskar Luiga saatus oli traagiline, kusjuures tema poliitiline tegevus eraelus (juhtivalt osavõtt Eesti Vabadussõjalaste Rahvaliikumisest kolmekümnendatel aastatel) leidis ebaõiget tõlgitsemist ja temal kui mitme Vabadusristi, Läti Karutapja ordeni ja teiste Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas ülesnäidatud vahvuse eest annetatud ordenite kandjal tuli kanda temale määratud täiesti ülekohtune ja alandav karistus." Legendaarne Rootsi kapten, Vabadussõja sangar ja kindral Umberto Nobile päästja Einar Lundborg, kes oli Vabadussõjas soomusauto Kalevipoeg komandör, ütleb oma mälestusteoses "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas" (lk 154): "Kapten Luiga oli oma meeskonna poolt jumaldatud oma kamraadlikkuse poolest lahinguolukorras, kuid tema rongil valitses ebaharilikult hea distsipliin." Oskar Luiga lahkus sõjaväeteenistusest kolonelleitnandina 27. juunil 1921. Vabadussõjas osutatud isikliku vapruse eest määrati talle VR II/2 ja VR II/3 ja sõjaliste teenete eest VR 1/2. (Vabadussõjalaste Rahvaliikumise ühe juhina kohtu alla antud, võeti Oskar Luigalt Vabadusristide kandmise õigus ja tema sõjaväeline aukraad). Omariikluse ajal teenis Oskar Luiga Avinurme metskonna ülemana. Ta arreteeriti NKVD jälitusvõimude poolt 1941. aastal ja hukati, enne seda metsikult piinatud juudist naisprokuröri Schliefsteini poolt, sama aasta kevadel Tallinna-Kosel. Tema laip leiti endise pankuri Scheeli krundilt aednikumaja talli põranda alt. Oskar Luigat iseloomustasid Vabadussõjas suur isiklik vaprus, rünnakutahe, algatusvõime, hoolitsus alluvate eest ja halastamatus vaenlase suhtes. Poliitilises tegevuses esines Oskar Luiga siira õigusliku paatosega ja erakondliku korruptsiooni taunijana. Kolme venda Luigat Vabadussõjas Kolmekordne Vabaduse Risti kavaler Oskar Luiga oli Vabadussõja ajal Laiarööpmelise Soomusrongi Nr. 3 ülemaks. Oskarist kaks aastat noorem vend, Aleksander, oli samal rongil telefonistiks. Kolmas vend, kõigest 14-aastane Johannes, teenis samuti Laiarööpmelisel Soomusrongil Nr. 3 ja tegutses luurajate komando koosseisus. Kõiki kolme venda autasustati peale Vabadussõda Vabaduse Ristidega. Johannes sai kahjuks oma autasu postuumselt, sest kolm nädalat peale selle ülesvõtte tegemist oli ta juba langenud. 
Oskar I/2, II/2 ja II/3 istub keskel, Aleksander II/3 istub tema kõrval ja 14-aastane Johannes II/3 seisab vasakul.
|
2016 varastati Eesti Sõjamuuseomist O. Luiga vabadusristid! Õnneks saadi varas peagi kätte. Varas oli keegi 1960.a sündinud Pärnu tibla nimega Peeter - ja tegemist olla tellimustööga.
Ristid saadi kätte selleltsamalt petsilt aga võimalikust tellijast ei tea politsei midagi. Varas oli kogujate ringkondades tuntud hangeldaja-vahendaja. |
|
Ain Mere - üks huvitava ja vastuolulise eluteega vabadussõjalane Ain(-Ervin) Mere (sünd. Ervin Markson) (22.II.1903 Vändra - 5.JV.1969 Leicester, GBR) Ta oli EVL-i lihtliige, Eesti sõjaväe major, II maailmasõja ajal Saksamaa sõjaväes kolonelleitnant (Obersturmbannführer). Vabadussõja puhkemisel õppis ta Tallinna II Reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste roodu (nagu ka Artur Sirk), mis hiljem formeerimisel sai nimetuse Tallinna Kooliõpilaste Pataljon. Saadeti selle koosseisust 30.12.1918 rindele, laiarööpalise soomusrongi nr.3 mehituse täienduseks. 1919.a. kevadel lõunarindel tegutsedes sai Lr. Sr. nr.3 see vagunitest , kus viibis ka Ain-Erwin Mere punaste patareist tulistatud granaadist täistabamuse. Granaat lõhkes vagunis ja tekkinud õhusurvest paisati Ain-Erwin Mere kuulipildujaluugist välja. Selle tulemusena sai hulga haavu, neist raskekujulised pähe ja näkku. Pärast mitmeid operatsioone, Tartu sõjaväehaiglas, kirurgaia professor Werner Maximilian Friedrich Zoege von Mannteufel'i poolt, lapiti Ain-Erwin Mere pea-, näo- ja muud haavad. Ta lõpetas Sõjaväe Tehnikakooli ja Lennukooli piloodina (1925) ja Kõrgemas Sõjakooli (kus tema diplomitöö oli kursuse parim). Ta oli Eesti esimese lennundusvõistluse võitja (1930), kuid peavigastuse tõttu pidi lenduri kutsest loobuma. Nõukogude okupatsiooni ajal viidi üle 22. Territoriaalkorpuse ühe üksuse ülemaks. õja puhkedes 1941 läks Ain-Erwin Mere Porhovi rindelõigus sakslaste poole üle, võttes kaasa kogu staabi kirjavahetuse ja kaardimateriali. Pärast seda asus juhtima Eesti Julgeolekupolitseid (SD). 1943.aastal siirdus Ain-Erwin Mere Eesti Leegionisse, kus määrati, siis juba ümber nimetatud Eesti Brigaadi 45.rügemendi I pataljoni ülemaks. Juhtis edukalt oma üksust Rossino, nn partisanide vabariigi, purustamisel. Samuti, hiljem, Neveli rindel. 1944.a. veebruaris Narva rindele siirdudes määrati Ain-Erwin Mere 46.rügemendi II pataljoni ülemaks. Mille ülemana viis edukalt, ja punaarmeele suuri kaotusi põhjustanuna, läbi 24.veebruaril punaste valduses oleva Riigiküla sillapea hävitamise. 1944.a. suvel määrati, vahepeal SS-Obersturmbannführeriks ülendatud Ain-Erwin Mere Eesti väeosade kindral-inspektorile, SS-Brigadeführer Johannes Soodlale, aluvasse Sõjaväe Ringkondade Peastaapi, staabiülemaks. Kindral-inspektori käsul evakueeriti Sõjaväe Ringkondade peastaap, kogu koosseisuga, septembris 1944 Saksamaale, kus see asutus tegutses edasi Ersatzkommando nime all. Pärast Saksamaa kapitulatsiooni 1945.a. langes Ain-Erwin Mere, nagu teisedki eestlaed, sõjavangi. Viibis mõnda aega Uklei vangilaagris, kuskohast vabanedes sai DP staatuse. Siirdus 1947.a. Inglismaale, kus kuni surmani töötas Leicesteris, ühes kohalikus tekstiilitööstuses. Võttis Inglismaal elatud aastate kestel innikalt osa eestlaste seltskondlikust tegevusest, olles aastaid ka Inglismaa Eestlaste Ühingu juhatuse liige. Oli surmani ka korp! Sakala Inglismaa koondise esimeheks. 1960.a. tehti Ain-Erwin Merele kurguvähi kõrvaldamise operatsioon, mille tulemusena kaotas normaalse kõnelemisvõime. Ain-Erwin Mere suri 05.04.1969 kopsupõletiku tagajärjel. Surma põhjusena on pakutud ka enesetappu või Mossaadi kättemaksu. Lahingutegevuses osutatud juhtimisvõime ja julguse tähistamiseks on teda autasustatud I ja II klassi Raudristidega. Pärast tema surma lahkus tema abikaasa, koos tütar Ainoga, Inglismaalt, Leicesterist. Uueks elupaigaks sai USA, kus nad elavad Lakewoodis, New Jerseys. Teda on süüdistatud NKVD agendiks olemises kui ka Eesti Julgeolekulpolitsei juhina juutide hävitamises. Loe lisaks: Kes kaitseks Eesti ohvitsere NKVD-KGB laimu eest? | SS-Obersturmbannführer Ain-Erwin Mere |
Korp! Sakala liikmena 1938.
Eesti Leegionis 1944.
Mere ja Litzmann ületulnud eesti sõjavangide vabastamisel Viljandis 1942.
|
William Tomingas - vabadussõjalaste toetaja, kaasvõitleja, paljastas paguluses Pätsi reziimi
_William Tomingas (1895-1978)
Eesti-Vene rahuläbirääkimistel osalenud ja Maksim Litvinovi Eestisse toonud William Tomingas sündis Tallinnas 30. jaanuaril 1895. aastal, õppis kaks aastat Tallinna Nikolski kirikukoolis ja 1907. aastast Tallinna Nikolai gümnaasiumis (hilisem Gustav Adolfi gümnaasium), mille lõpetas 1915. aasta kevadel. Astus sama aasta sügisel Aleksander III nimelisse elektrotehnika instituuti Peterburis. 1915. aasta sügisel William Tomingas mobiliseeriti ja saadeti Nikolai sõjaväeinseneride kooli ning sealt edasi Krimmis tegutsenud Jevpatoria sõjaväelendurite kooli. Teenis selle lõpetamise järel mitšmani-lendurina Balti mere laevastiku õhudiviisi 2. brigaadis Pirita lennubaasis Tallinna lähedal. Vabadussõja ajal teenis miini- ja raadioohvitserina miiniristlejal Lennuk. Laeva talvekorterisse minekul saadeti William Tomingas Eesti Londoni saatkonna juurde mereväeatašeeks. Sõjavägede ülemjuhataja korraldusel komandeeriti William Tomingas 1919. aastal juunis välisministri käsutusse.
Kui Eesti välisministeeriumi kujundamisel otsisid meie esimesed välisministrid Jaan Poska ja Jaan Tõnisson endale head ja energilist kaastöölist sekretäri näol, langes nende valik William Tomingasele, kelle hea keelteoskus ja läänelik orientatsioon olid omadused, mis vastasid ministrite nõudlustele. Eriti tähtis ja riskantne ülesanne langes William Tomingasele, kui ta Vabadussõja kibedaimate lahingute ajal suure saladuskatte all tõi Pihkva lõigul läbi rinde Nõukogude Vene väliskomissari abi Maksim Litvinovi rahu eelläbirääkimistele Tallinna. Eesti rahudelegatsiooni moodustamisel valis Eesti välisminister ja rahudelegatsiooni juht Jaan Poska William Tomingase nii oma isiklikuks kui ka delegatsiooni sekretäriks. William Tomingas on osa võtnud kõigist Eesti rahudelegatsiooni omavahelistest, salajastest ja avalikest koosolekutest ja nõupidamistest, samuti kõigist Eesti rahudelegatsiooni ning rahukonverentsi üldkoosolekutest ja mitmesuguste komisjonide tööst kuni rahulepingu allakirjutamiseni.
1917. aasta Eesti rahvusväeosade moodustamisel oli William Tomingas Tallinna Eesti Sõjaväelaste Büroo liige, oli juhtivalt tegev esimesel Eesti sõjaväelaste kongressil 30. juunist 2. juulini 1917 ja teenis hiljem Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimehe abina.
Pärast Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi rakendumist 1934. aastal arreteeriti William Tomingas põrandaaluses trükikojas trükitud lendlehe valmistamise pärast, milles ta kutsus üles Konstantin Pätsi režiimi ignoreerima. William Tomingas anti kohtu alla ja ta mõisteti neljaks aastaks vangi, kusjuures temalt võeti ära ka sõjaväeline aukraad. William Tomingas kandis määratud karistuse ära ning siirdus seejärel Soome. Kodumaale naasnud, oli ta lühemat aega riigi ringhäälingu välissaadete ja hiljem välisministeeriumi poolt väljaantava The Baltic Timesi toimetaja. Seejärel põgenes Tomingas Ameerika Ühendriikidesse, kus tegutses kirjaniku ja ajakirjanikuna. Muu hulgas üritas ta 1950. aastal New Yorgis käivitada Raadio Vaba Euroopa eestikeelsed saated, kuid paraku ei leidnud tol hetkel see idee raadio juhtkonna seas toetust ning eestikeelsete saadete edastamist alustati alles 1975. aastal, mil William Tomingas oli juba 80-aastane.
William Tomingas suri Ameerikas New Yorgis 7. veebruaril 1978. Ta on kirjutanud mitu suurt tähelepanu äratanud poliitilis-ajaloolist teost "Vaikiv ajastu Eestis" ja "Mälestused".
Eesti-Vene rahuläbirääkimistel osalenud ja Maksim Litvinovi Eestisse toonud William Tomingas sündis Tallinnas 30. jaanuaril 1895. aastal, õppis kaks aastat Tallinna Nikolski kirikukoolis ja 1907. aastast Tallinna Nikolai gümnaasiumis (hilisem Gustav Adolfi gümnaasium), mille lõpetas 1915. aasta kevadel. Astus sama aasta sügisel Aleksander III nimelisse elektrotehnika instituuti Peterburis. 1915. aasta sügisel William Tomingas mobiliseeriti ja saadeti Nikolai sõjaväeinseneride kooli ning sealt edasi Krimmis tegutsenud Jevpatoria sõjaväelendurite kooli. Teenis selle lõpetamise järel mitšmani-lendurina Balti mere laevastiku õhudiviisi 2. brigaadis Pirita lennubaasis Tallinna lähedal. Vabadussõja ajal teenis miini- ja raadioohvitserina miiniristlejal Lennuk. Laeva talvekorterisse minekul saadeti William Tomingas Eesti Londoni saatkonna juurde mereväeatašeeks. Sõjavägede ülemjuhataja korraldusel komandeeriti William Tomingas 1919. aastal juunis välisministri käsutusse.
Kui Eesti välisministeeriumi kujundamisel otsisid meie esimesed välisministrid Jaan Poska ja Jaan Tõnisson endale head ja energilist kaastöölist sekretäri näol, langes nende valik William Tomingasele, kelle hea keelteoskus ja läänelik orientatsioon olid omadused, mis vastasid ministrite nõudlustele. Eriti tähtis ja riskantne ülesanne langes William Tomingasele, kui ta Vabadussõja kibedaimate lahingute ajal suure saladuskatte all tõi Pihkva lõigul läbi rinde Nõukogude Vene väliskomissari abi Maksim Litvinovi rahu eelläbirääkimistele Tallinna. Eesti rahudelegatsiooni moodustamisel valis Eesti välisminister ja rahudelegatsiooni juht Jaan Poska William Tomingase nii oma isiklikuks kui ka delegatsiooni sekretäriks. William Tomingas on osa võtnud kõigist Eesti rahudelegatsiooni omavahelistest, salajastest ja avalikest koosolekutest ja nõupidamistest, samuti kõigist Eesti rahudelegatsiooni ning rahukonverentsi üldkoosolekutest ja mitmesuguste komisjonide tööst kuni rahulepingu allakirjutamiseni.
1917. aasta Eesti rahvusväeosade moodustamisel oli William Tomingas Tallinna Eesti Sõjaväelaste Büroo liige, oli juhtivalt tegev esimesel Eesti sõjaväelaste kongressil 30. juunist 2. juulini 1917 ja teenis hiljem Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimehe abina.
Pärast Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi rakendumist 1934. aastal arreteeriti William Tomingas põrandaaluses trükikojas trükitud lendlehe valmistamise pärast, milles ta kutsus üles Konstantin Pätsi režiimi ignoreerima. William Tomingas anti kohtu alla ja ta mõisteti neljaks aastaks vangi, kusjuures temalt võeti ära ka sõjaväeline aukraad. William Tomingas kandis määratud karistuse ära ning siirdus seejärel Soome. Kodumaale naasnud, oli ta lühemat aega riigi ringhäälingu välissaadete ja hiljem välisministeeriumi poolt väljaantava The Baltic Timesi toimetaja. Seejärel põgenes Tomingas Ameerika Ühendriikidesse, kus tegutses kirjaniku ja ajakirjanikuna. Muu hulgas üritas ta 1950. aastal New Yorgis käivitada Raadio Vaba Euroopa eestikeelsed saated, kuid paraku ei leidnud tol hetkel see idee raadio juhtkonna seas toetust ning eestikeelsete saadete edastamist alustati alles 1975. aastal, mil William Tomingas oli juba 80-aastane.
William Tomingas suri Ameerikas New Yorgis 7. veebruaril 1978. Ta on kirjutanud mitu suurt tähelepanu äratanud poliitilis-ajaloolist teost "Vaikiv ajastu Eestis" ja "Mälestused".
Arnold Jaago - I maailmasõja aegse Saksa (II kl) Raudristi ja Vabadusristi (II/3) kavaler
Arnold Jaago 1936. a. (Foto: Eesti Fotoarhiiv)
JAAGO, Arnold. (Sün. 7. IV. 1896 Tartumaal Vara v. - Surn. 7. IX. 1947 Magadanis)
Arnold Jaago elutee on üsnagi tüüpiline ühele Vabadussõjast osavõtnud mehele. Võitlus Vabadussõjas, hiljem liitumine EVL-ga, arreteerimine punaste poolt ja surm vangilaagris. Siiski teeb tema elutee huvitavaks fakt, et ta oli üks vähestest Eesti sõdureist, kes said 1918 aasta detsembril Joaorus koos Saksa armeega võideldes Raudristid. Narva all koos Saksa armeega peetud lahinguid võib pidada esimesteks Vabadussõjas.
Vabadussõjast võttis n.- allohvitser Jaago osa Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ridades vahemikus 18. XI. 1918 - 30. V.1920 esiti rühmaülemana ja hiljem maakuulajate komando ülemana.
Vabadusristi sai 24. VII. 1919 Uglöi küla hõivamisel ja tasuta maa aga Riia hõivamisel Rodempoisi lahingutes üles näidatud vahvuse eest.
Hiljem oli aktiivselt tegev EVL-is, mille eest sai ka karistada.
Vangistati NKVD poolt 27. XII 1944, tribunal toimus 31. III (paragrf. 58-1a), karistuseks 20+5 aastat laagrit ja asumist.
Muide ühe Vabadussõja kurioosumina oli üheks eestlasest Saksa (II kl) Raudristi ja Vabadusristi (I/1 ja II/3) kavaleriks Hans Kalm, kes sai oma Raudristi (Soome Vabadussõjas endanimelist pataljoni juhtides) hiljem Landeswehri sõjas kurikuulsaks saanud kindral Rüdiger von der Koltz'ilt endalt.
Kolonelleitnant Avingo juhtis Kaitseliidu Pärnumaa malevat 1925. aastast kuni pöördelise 1940. aastani, olles seega üks pikemalt malevapealiku ametit pidanud ohvitser Eesti Vabariigis.
Tõnis-August Avingo
(kuni 11. aprillini 1936 Tõnis Adamson; 13. august 1887 Vändra, Pärnumaa – 3. oktoober 1949 Kehtna) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant). Mees, kes päästis oma autasud. Pikemalt saab temast lugeda SIIT ja SIIT
Vanemad - taluomanik Tõnis Avingo ja Anna Avingo (s. Vichterstein). Õppis Uue-Vändra Juurikaru vallakoolis 1895-98, Vändra kihelkonnakoolis 1898 kuni 1901 ja Pärnu linnakoolis 1901-04. Hiljem õppis Eesti Aleksandrikooli põllutöökursuseil 2 aastat ja valmistas dr. Jaan Raamoti ja agronoom R. Allmanni juhtimisel ette Pihkva keskpõllutöökooli astumiseks, mis aga ebaõnnestus revolutsioonilise aja tõttu.
Tootas põllutöölisena isa talus 1914. aastani, mil mobiliseeriti Maailmasõtta. Lõpetas Gattšinas lipnikekooli ja võttis osa sõjategevuses Riia ja Galiitsia rinnetel, algul noorema ohvitserina, hiljem rooduülemana. Annetati Püha Anna ordeni 4. järk kirjaga "Vahvuse eest", Püha Stanislavi ordeni 3. järk ja Püha Anna 3. järgu orden lindi ja mõõkadega. Ülendati Vene sõjaväes nooremleitnandiks, leitnandiks ja staabikapteniks.
Rahvusväeosade asutamisel 1917. asus teenima 1. Eesti polku. Vangistati samal aastal Tartus enamlaste poolt, kuid mõisteti tribunalis õigeks. Saksa okupatsioonivägede saabumisel vangistati nende poolt uuesti ja saadeti Valka, kus aga vabanes.
Vabadussõjast võttis osa rooduülemana 2. jalaväepolgus ja Sakala partisanide polgus. Võttis osa lahinguist Aidu-Tartu-Petseri-Pihkva rindeil ja teenis peale Vabadussõja lõppu kuni 1921. aastani Valgas soomusautode kolonnis.
Aastatel 1921-23 oli põllutööministeeriumi ametnikuks Tartumaal Ahja ja Kiidjärve mõisades. 1923. aastast alates iseseisev põllumees isalt päritud talus Vändras. Samal ajal talupidamisega alustas tegevust Kaitseliidus, oli 1925. aastal lühemat aega Kaitseliidu Vändra malevkonna pealikuks, 15. märtsil 1925 kutsuti Pärnumaa maleva pealiku kohale. Oli sellel ametikohal kuni 1940. aastani, olles seega üks pikemalt malevapealiku ametit pidanud ohvitser Eesti Vabariigis.
Teenistuse eest Kaitseliidus sai Kotkaristi 3. ja 5. kl. aumärgid, Noorte Kotkaste Aitajamärgi, Naiskodukaitse Teenetemärgi ja Läti Kaitseliidu Teeneteristi.
1941. aastal õnnestus tal küüditamise eest varjuda, perekond viidi Siberisse. 1941. aasta suvel juhtis metsavendade tegevust Suurjõel ja Rõusas. Nõukogude okupatsiooni ajal töötas oma õige nime all sulasena Võru-, Viljandi- ja Pärnumaal.
Arreteeriti 3. oktoobril 1949 Harjumaal Kehtna vallas ja mõisteti kümneks aastaks laagrisse, kust vabanes 1956. aastal.
(kuni 11. aprillini 1936 Tõnis Adamson; 13. august 1887 Vändra, Pärnumaa – 3. oktoober 1949 Kehtna) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant). Mees, kes päästis oma autasud. Pikemalt saab temast lugeda SIIT ja SIIT
Vanemad - taluomanik Tõnis Avingo ja Anna Avingo (s. Vichterstein). Õppis Uue-Vändra Juurikaru vallakoolis 1895-98, Vändra kihelkonnakoolis 1898 kuni 1901 ja Pärnu linnakoolis 1901-04. Hiljem õppis Eesti Aleksandrikooli põllutöökursuseil 2 aastat ja valmistas dr. Jaan Raamoti ja agronoom R. Allmanni juhtimisel ette Pihkva keskpõllutöökooli astumiseks, mis aga ebaõnnestus revolutsioonilise aja tõttu.
Tootas põllutöölisena isa talus 1914. aastani, mil mobiliseeriti Maailmasõtta. Lõpetas Gattšinas lipnikekooli ja võttis osa sõjategevuses Riia ja Galiitsia rinnetel, algul noorema ohvitserina, hiljem rooduülemana. Annetati Püha Anna ordeni 4. järk kirjaga "Vahvuse eest", Püha Stanislavi ordeni 3. järk ja Püha Anna 3. järgu orden lindi ja mõõkadega. Ülendati Vene sõjaväes nooremleitnandiks, leitnandiks ja staabikapteniks.
Rahvusväeosade asutamisel 1917. asus teenima 1. Eesti polku. Vangistati samal aastal Tartus enamlaste poolt, kuid mõisteti tribunalis õigeks. Saksa okupatsioonivägede saabumisel vangistati nende poolt uuesti ja saadeti Valka, kus aga vabanes.
Vabadussõjast võttis osa rooduülemana 2. jalaväepolgus ja Sakala partisanide polgus. Võttis osa lahinguist Aidu-Tartu-Petseri-Pihkva rindeil ja teenis peale Vabadussõja lõppu kuni 1921. aastani Valgas soomusautode kolonnis.
Aastatel 1921-23 oli põllutööministeeriumi ametnikuks Tartumaal Ahja ja Kiidjärve mõisades. 1923. aastast alates iseseisev põllumees isalt päritud talus Vändras. Samal ajal talupidamisega alustas tegevust Kaitseliidus, oli 1925. aastal lühemat aega Kaitseliidu Vändra malevkonna pealikuks, 15. märtsil 1925 kutsuti Pärnumaa maleva pealiku kohale. Oli sellel ametikohal kuni 1940. aastani, olles seega üks pikemalt malevapealiku ametit pidanud ohvitser Eesti Vabariigis.
Teenistuse eest Kaitseliidus sai Kotkaristi 3. ja 5. kl. aumärgid, Noorte Kotkaste Aitajamärgi, Naiskodukaitse Teenetemärgi ja Läti Kaitseliidu Teeneteristi.
1941. aastal õnnestus tal küüditamise eest varjuda, perekond viidi Siberisse. 1941. aasta suvel juhtis metsavendade tegevust Suurjõel ja Rõusas. Nõukogude okupatsiooni ajal töötas oma õige nime all sulasena Võru-, Viljandi- ja Pärnumaal.
Arreteeriti 3. oktoobril 1949 Harjumaal Kehtna vallas ja mõisteti kümneks aastaks laagrisse, kust vabanes 1956. aastal.
 EVL-i lihtliige, soomusronglane-leitnant Georg Savi 1931 aastal Tapal.
NB! Tegu ei ole William Tomingas'ega, nagu mitmel pool ekslikult on kajastatud. |
 |
 |
Allikad: kaitseliit.ee, tallinn.ee, hot.ee/vabadussoda, saaga.ee, militaar.net, wermacht.pri.ee, "Eesti Ekspress", Wikipedia,
