Peatükid Hjalmar Mäe raamatust ""Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi".
Peatükid: Võitlus põhiseaduse ümber - 12.märts.1934 - 8.detsember 1935.aastal



Võitlus põhiseaduse ümber  

Nüüd pean vahepealseks sidemeks kirjeldama mõnda oma elust alates 1929.aastast. Nagu juba varem öeldud, asusin mina Nõmmel selle aasta suvest alates tegevusse linnanõunikuna ja linnakoolivalitsuse juhatajana. See tegevus on lugejale ebahuvitav ja ma alustan seepärast mälestusi ajastust, mil 1933.aastal asusin konflikti Rahvusliku Keskerakonnaga, astusin sellest välja, võtsin enda peale vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava kasuks propaganda tegemise ja juhtimise. Asjahuvist õppisin ülikoolis oma eriala kõrval psühhotehnikat, reklaamitehnikat, propagandatehnikat ja tutvusin valimiste teostamise praktikaga teistes riikides, eriti USA-s. Mind huvitas psühholoogia, kavatsesin ju kodumaal kunagi õpetajana jälle tegevusse astuda. Nüüd võisin neid oskusi rakendada tegelikkuses vabadussõjalaste propagandas, ma korraldasin kõnelejatele ja kohalikele propagandajuhtidele kursuseid ja tulemused andsid end üsna pea tunda: vabadussõjalaste propaganda oli vaid positiivne, mitte isiklik ega poriloopiv, nagu meie tavaline valimispropaganda oli. Vabadussõjalaste propaganda oli hoogne, kaasatõmbav, nii et lõpuks isegi Päts ütles, et olime teinud rahva haigeks. Pagulased USA-s teavad, et sealsed valimispropaganda võtted on veel tugevamad ja neid peetakse normaalseks. Vabadussõjalaste propaganda tulemusi kirjutan ilma mingi uhkustamiseta enda püüete tulemuseks.

Ma ei taha analüüsida vabadussõjalaste tegevust, jätan selle erapooletute asjatundjate hooleks, kes ise nende liikumisest osa ei võtnud ja seepärast päris erapooletut tõtt selgitada võivad ning minu teada on ühel noorel teadlasel see töö juba lõpul ja ilmub varsti. Mina piirdun seepärast oma mälestustes vaid miljöö kirjeldusega enda kogemustest.

Juba kodumaal, eriti aga paguluses, segas Sirgu haruldane isiksus ja tema võime mõjuda inimestesse ja massidele (ka pärast tema vägivaldset surma), neid ringkondi ja isikuid, kes olid ja on huvitatud vaid võimust ja materiaalsetest eelistest sedavõrd, et nad juba kodumaal, eriti aga paguluses, kasvava energiaga püüavad välja suretada meie ajaloost Sirgu mälestust ja vabadussõjalaste liikumist. Järjest suurenevad eksitused ja ka otsesed valesüüdistused ja kuulujutud vabadussõjalaste kohta. Avalikkusel, eriti aga järelkasvanud põlvedel, puudub võimalus tõega võrdlemiseks. Ma lisan seepärast selle raamatu lisasse koopia 1936.aastal põhjaliku politseilise ja kohaliku eeluurimise materjalina koostatud süüdistusaktist, mis oli Sõjaringkonnakohtus prokuröri poolt esitatud süüdistuse alus. Arusaadavalt sisaldas see maksimumi kõigist süüdistustest, mida üldse võis kohtualusele esitada. See originaalakt võimaldab igaühel tõde tundma õppida, hilisemad väljamõeldised kaotavad sellega oma sisu.

Pidasin tollal väga suure arvu kõnekoosolekuid kõigis maakondades ja mõnigi pagulasist oli ehk sellisest võtnud osa ja teab meelde tuletada tolleaegset õhkkonda. Karakteristlike momentidena märgiksin mõningaid üksikepisoode. Sirk ütles mulle kihutustöö ajal, et Põllumeeste Kogud on nõus andma meie kihutustöö jaoks materjali asunike ja sotside tegelaste kohta. Külastasin selleks Pikal tänaval hr.Oidermanni (hilisem Oidermaa), kes jagas oma tööruumi hr.Grossiga (hilisem Piirsalu). Oidermann andis mulle lahkesti asunike ja sotside tegelaste kohta kompromiteerivat materjali, mida hr.Gross kartoteegist välja otsis. Pean ütlema, et see matrjal oli vaid mustamismaterjal kihutustöö ajal vastastele poriloopimiseks. Sellega polnud minul midagi peale hakata, sest meie otsustasime tegutseda ilma poriloopimiseta, et sellega valijate ees end teistsugusena näidata.

Lühikest aega hiljem oli minul kõnekoosolek Simunas. Mingi eksituse tõttu oli samas saalis ja samaks ajaks välja kuulutatud ka Oidermaa kõnekoosolek. Leppisime siis omavahel kokku, et Oidermaa kõneleb saalitäie rahva ees esimesena ja lõpetab oma kõne hümniga, mina kõnelen teisena ja lõpetan „Mehemeelega”. Oidermaa kiitis peamiselt Pätsu ja ütles kohe alguses, et Päts kogenud riigimehena muutis esimese sammuna ära Tõnissoni poolt maksma pandud kaitseseisukorra. See oli teadlik vale, sest Tõnisson veel enne ametist lahkumist muutis ära enda poolt väljakuulutatud kaitseseisukorra. Kui Oidermaa lõpetas, tõusin mina esimesena püsti ja alustasin hümni laulmist. Kui mina oma kõne lõpetasin ja alustasin „Mehemeele” laulmist, tõusis püsti Oidermaa ja alustas hümni laulmist, et sellega segada „Mehemeele” laulmist. Mina katkestasin kohe publiku „Mehemeele” laulmise ja palusin enne laulda hümni kõik kolm salmi ning siis alles „Mehemeelt”. Nii ka toimus ja koosoleku lõpus mõistsin mina hukka meie hümni alandamist poliitiliste kõnekoosolekute võistluslaulu tasemele. Nõnda keerukad olid tollal olukorrad erakondade keskuste vahel ning üksteisele antud sõna pidamisega.

Riigivanema valimiste ettevalmistamiseks oli meie kihutustöö rajatud kuuele peakõnelejale, kes kõnelesid kõigis maakondades, kuna kõik teised pidid tegutsema vaid oma maakonna piirides. Peakõnelejad olid Sirk, Telg, mina ja kolm tööliste esindajat, Kreek, Tois ja Frank, kes eriti head menu omasid. Neile kuuele koostasin mina kõnekoosolekute kava kolmeks kuuks ette ja propaganda hakkas suure täpsusega käima. Kuna mitmeti sõiduplaan ei andnud sõiduks ots otsaga kokku, siis palkasime lisaks ka eralendur Brasche, kes üsna mõõduka tasu eest toimetas kõnelejaid pikemate maade taha. Brasche lennukist oli ka propagandalist kasu, sest lennuki maandumist vaatama tuli palju rahvast, kes siis ka kõnelejale koosolekule järgnesid.

Järva-Jaanis oli Telje kõnele organiseeritud vahelehüüdeid. Telg palus vahelehüüdjaid mitte segada ning lubas lõpus vastata kõigile nende küsimustele. Kõne lõppedes lahkus aga Telg märkamatult ning jättiski küsimused vastamata. See sõnamurdmine tekitas pahameelt ning lubati järgmisel päeval Telg Esnas koosolekul kotti ajada. Telg sai sellest kuulda ning sõitis otsekohe tagasi Tallinna ja läks Hirschi sanatooriumi närve parandama, kuna Narva maanteele telegrammiga teatas, et tema on haigestunud ja enam kõnesid pidada ei saa. Kuna meil tema asemele enam kedagi panna polnud, siis pidin Teljest tekkinud lünga täitma sel viisil, et lisasime need Sirgu ja minu programmi, kusjuures liiklushõlbustuse jaoks korraldasin ümber ettenähtud koosolekud nõnda, et ei oleks pikki sõitusid ühest kohast teise.

Pidin seega võtma üle Sirgu koosoleku Paldiskis. Hiljem selgus, et just seal oli organiseeritud Sirgu jaoks suurem koosoleku segamine, kohale oli kutsutud ka pressimehi, et sellest mürglist suurt numbrit teha. Ma imestasin väga leides Paldiskis ees täiskiilutud saali, mille tagumisse nurka oli midagi saunalava taolist ehitatud pinkidest, kus istus hulk noormehi. Vaevalt sain mõne sõna öelda, kui algas taga laval kisa, vilistamine ja vahelehüüded, milledele publik aplodeeris. Palusin esimeses reas istuvat konstaablit hoolitseda koosoleku rahu eest. Konstaabel tõusis püsti ja ütles mulle, et koosoleku korra eest hoolitsemine on koosoleku juhataja asi ning kui mul ei lähe korda rahu teha, siis sulgeb tema koosoleku.

Nüüd oli pilt selge, pidin kõik oma kõneosavuse kokku võtma ning katsetasin uuesti, kuid kisa tõusis uuesti ja tagant pilluti puuhalgusid ette lavale, mis mind aga ei tabanud. Kasutasin seda juhust ja käratasin noormeestele, et ärgu tulgu koosolekut segama, kui puuhaluga märkigi tabada ei oska – mina nende asemel oleks trehvanud! See meeldis rahvale ja kõik hakkasid naerma, tegin nüüd kiirelt veel mõne nalja, nii et publik jälle naeris ja esialgne vaenulik õhkkond oli nurjunud. Kuid võttis üsna tugevasti vaeva, kuni sain publiku enda poole võita ja publik segajate vastu aplodeerima hakkas. Siis aga läks ruttu, osa publikust saali tagaotsas pöördus äkki segajate noormeeste poole ja sundis neid otsekohe saalist lahkuma. Koosolek lõppes tugeva „Mehemeelega”, kuigi publik oli vastaste poolt organiseeritud meile „sauna” tegemiseks.

Kuna nüüd sellised organiseeritud mürglid olid ette teada, siis sai neid juba enne koosolekuid likvideerida. Ühel sotside vahelehüüdjal juhtus ka see äpardus, et kukkus käest maha sedel, millele olid märgitud vabadussõjalaste koosolekutel teha kästud vahelehüüded ja küsimused. Lasin need kohe paljundada ning kõigile osakondadele saata, nii et kõneleja esimese vahelehüüde puhul kohe võiks võtta taskust ja publikule ette lugeda, missugused küsimused segaja poolt veel järgnevad – segamised lõppesid nii publiku naeru saatel. Esimesena kasutasin seda võimalust ise Valgas (vist „Säde” saalis), seal olid sotsid end ka tugevasti organiseerinud, saal ja koda olid rahvast täis, esiridades istusid mehed „kahvel” (kolmeharuline rinnamärk) rinnas ja kui üks tagantpoolt mees tõusis püsti ja esitas mulle küsimuse, mis oli esimene sedelist, siis võtsin taskust sedeli ja lugesin ette, et tema sedelil on ju märgitud partei poolt veel järgmised küsimused, lugesin nad ette, küsisin, kas vastan kõik korraga, et tal edaspidi enam vaeva ei oleks. Rahvas pani naerma ja mul polnud esimeselegi vaja vastata, esireas istuvatel oli piinlik ja mind enam ei segatud, koosolek läks hästi korda. Rahvahääletuse kihutustöös polnud poliitiliste erakondadega erilist võitlust. Põllumeeste Kogud loobusid vastuvõitlusest ja poliitilise direktiivi andmiseks pidas Päts Keilas kõne, milles soovitas hääletada vabadussõjalaste põhiseaduse muutmiskava poolt. See sai pressi kaudu kõigile teatavaks. Keskerakonna mehed kõhklesid ja ei julgenud vastuväidetega rahva ette astuda. Tõnisson katsetas seda, kuid paukherned „Vanemuise” põrandal tema kõne ajal kohutasid teda sedavõrd, et ta katkestas koosoleku ja kuulutas välja kaitseseisukorra. Asunikud olid äraootaval seisukohal. Ainsa vastasena püüdis kihutustööd teha sotside erakond. See osutus neile väga raskeks, rahvas tegi nendega kohapeal nalja, mõnes kohas pisteti kõneleja kotti. Kohilas pidi kõnelema Piiskar. Tahtsin õppida tundma sotside argumente ja taktikat ning sõitsin Kohilasse Piiskarit kuulama. Rahva hoiak oli aga sotside juhid ära ehmatanud ja Piiskari asemel ilmus väiksem tegelane, üks poodnik Narva maanteelt. Ma ei saanud kahjuks kuulda sotside argumente, sest saalitäis rahvast hakkas kohe tegema nalja kõnelejaga. Ei aidanud ka minu palve lasta kõnelejat rahus öelda, mis tal öelda on, et siis hiljem võime selle üle vaielda. Publik segas sedavõrd kõnelejat, et tema teatas, et lõpetab koosoleku ja tahtis kõnetoolist lahkuda. Nüüd hakkas rahvas vastu ning nõudis, et kõneleja koosoleku lõpetuseks internatsionaali laulaks, ütelgu aga sõnad ette, küll laulame kaasa. Mees sattus väga kohmetusse ja ei osanud midagi muud ütelda, kui et internatsionaali sõnu ta ei tea. Siis küsisid mehed, kas ta „Mehemeele” sõnu tunneb. Tema jaatas ja kästi tal laulda „Mehemeelt”, mida kogu rahvas kaasa laulis. Nii olid meeleolud enne rahvahääletust.

Vabadussõjalaste rahvahääletuse suur võit lõi avalikkuses arvamuse, et nüüd läheb võim vabadussõjalaste kätte. Meie soovitasime Sirgul eelläbirääkimistega leppida Põllumeeste Kogudega, kes meid võitluses igapidi abistasid, kokku uue valitsuse loomiseks niipea, kui rahvahääletus õnnestub ja Tõnisson astub tagasi. Sirk ei pidanud seda õigeks, sest EVL oli keelustatud. Sirk oli aga rahva silmis vabadussõjalaste võitluse juht – ministrina Pätsu valitsuses oleks ta aga vaid Pätsu kaastööline. Sirk kavatses, et EVL alles pärast uue põhiseaduse maksmahakkamist organiseeruks uuesti, juba poliitilise erakonnana. Päts rajas oma lootused riigivanemaks saamiseks koostööle vabadussõjalastega. Ta järeldas nüüd ekslikult, et see lootus on luhtunud ja otsustas toetuda vaid vanadele erakondadele ja uustulnukat hoopis kõrvaldada, ning koostas vabadussõjalaste likvideerimise valitsuse. Ta kutsus prokurör Mülleri kohtuministri kohale ülesandega vabadussõjalaste likvideerimiseks süüdistuse koostamine nagu Müller seda Rootsis oma sünnipäeva intervjuus ise tunnistas. Esimese sammuna lubati EVL uuesti asutada, et selle kaudu hiljem tema sulgemiseks vajalikku materjali saada.

Päts ei lükanud aga ka teist võimalust kõrvale ning alustas vahemehe kaudu Sirguga läbirääkimisi riigivanema kandidaadi isiku suhtes. Siis polnud veel Larka kandidaadina üles seatud. Sirk oli väga suurte annete ja võimetega inimene, kes kõnelejana rahvast vaimustas. Temast oleks kindlasti kujunenud väärtuslik riigimees, kuid tollal võimsa rahvaliikumise etteotsa tõstetult oli ta veel noor ja vähese vilumusega inimeste tundmises. Ta oli puhas idealist ja seega poliitilises elus ning kulissidetaguses tegevuses veel eluvõõras. Sellepärast usaldas tema pahaaimamatult ka nõuandjaid, kes temale halba soovisid. Üks selliseid kahjulikke nõuandjaid oli Sirgule dr.Dunkel, kellel oli Sirgule suur mõju. Dr.Dunkelil oli palju isiklikke vaenuvahekordi ning tema tegi Sirgu oma vaenlaste vaenlaseks, mille tulemusena rida kasulikke isikuid jäid EVL-ist eemale. Ning asjade õnnetuseks määras Sirk just dr.Dunkeli läbirääkimisteks Pätsuga, kuna Dunkel oli Estica mees. Dr.Dunkel ei sallinud Pätsu, kas tal isiklikke põhjusi oli, ma ei tea, kuid neid oli tema isal, kes oli Allika koguduse juht. Dr.Dunkel pidas Pätsuga läbirääkimisi sedavõrd pilkavas ja haavavas toonis, et Päts haavus ja loobus edasistest kõnelustest. Sellega oli lõhe Sirgu ja Pätsu vahel lõplik. Parandada seda ka enam ei saanud, sest Päts oli hella enesetundega inimene.

Mäletan 1921.aastat, meie riigi de jure tunnustamise puhul rääkis proua Lender kellegagi telefoniga. Olin tollal Lenderi Gümnaasiumi õpetajaks ning juhuslikult proua Lenderi toas, kui tema ütles telefoni: „Päts on auahne inimene, tema ei anna Tõnissonile kunagi seda andeks, et ta valitsusest kõrvale lükkas ja nüüd ise de jure hiilguse omale võtab. Ta tegi seda ka tõesti suure paatosega, olin meie õpilastega ise „Estonia” kontsertsaalis kuulamas teda. Proua Lenderil oli õigus. Päts ei andnud seda valitsusemuutust Tõnissonile kunagi andeks, kuni Tõnisson lõpuks poliitilisest elust oli kõrvaldatud, professoriks tehtud ja „Postimees” sekvestrivalitsuse alla pandud. Peab aga ka tunnistama, et Tõnisson süüdi oli: de jure tunnustamine oli vaid Pätsu tegevuse ning temale välismaa usalduse võitmise tulemuseks, Tõnisson poleks tohtinud neid loorbereid Pätsult endale ära kiskuda.

Sirgu kergemeelne usaldus dr.Dunkeli vastu otsustas Pätsu kõrvaldamise vabadussõjalaste riigivanemakandidaadi kohalt. Ka Laidoneriga tekkis kõnelusi (palun lähemalt vaadata hr.I.Raamoti „Mälestused I”, kuna tema oli neis isiklikult kaastegev ja seega asjatundlik tunnistaja). Nendest ei tulnud aga midagi, kuna enamus EVL-i juhatusliikmeid oli tema vastu, osalt isiklikel põhjustel. Seega langes ka Laidoneri kandidatuur ära, EVL määras enda kandidaadiks riigivanema kohale kindral Larka.

Avalikkus neid telgitaguseid ei teadnud ja arvestas vabadussõjalastega kui tulevase jõuga. Veel rahvahääletuse viimase päeva õhtul ütles terve rida avalikke tegelasi, kes end seni olid vabadussõjalastest hoidnud eemale, õnnitlusi, nende hulgas ka pastor Tallmeister, kes veel kvoorumiseaduse puhul võitles ägedalt vabadussõjalaste vastu.

Rahvahääletuse järele tuli laviin tegelasi, kes vabadussõjalaste juures tahtsid kindlustada oma karjääri. Oli hea, et Tõnisson ametist lahkudes ei tühistanud Eesti Vabadussõjalaste Liitude sulgemise otsust, seepärast ei saanud kedagi liikmeks vastu võtta. Ma tulin iga päev pärast töö lõpetamist Nõmmelt Narva maanteele, kus tegin tööd hilisööni. See, et minu tuba asus Sirgu toa kõrval, oli mulle nuhtluseks. Kõik need poliitilise reveransi tegijad, kes ei pääsenud Sirgu jutule, tulid end vähemalt minu juurde teatama, paludes sellest ütelda edasi Sirgule. Ühel õhtul tuli üks lühike hallijuukseline härra, pistis mulle käe pihku nagu vanale tuttavale ning istus minu laua taha, nõjatas end küünarnukiga laua peale, vaatas siis altkulmu teravalt mulle otsa ja ütles: „Minu nimi on Oskar Angelus. Teie teate ju mind nimepidi, olen abidirektor siseministeeriumis. Ma olen alati vabadussõjalane olnud ja aitasin kogu ministeeriumi ja maavalitsuse ametkondades kaasa rahvahääletuse läbiminekule. Sirk tunneb mind hästi. Teie teate mind ka. Ameti poolest ma muidugi liidu liikmeks astuda ei või, kui teil aga mind tarvis on, siis teadke, et mina olen alati kindel teie mees. Palun ütelge Sirgule neid põhjusi, miks mina liidu liikmeks astuda ei või. Rääkis siis veel ilmast ja maailmast ning lahkus alles siis, kui mina juttu ajades hakkasin ühtlasi pabereid lugema. Hr.Eugen Maddisoo kirjutas mulle, et Angelus Eenpalule Maddisoo juuresolekul kinnitas kategooriliselt vastupidist.

Teist korda nägin mina hr.Angelust Tartus augusti keskpaigas 1941, kuhu tema Berliinist tuli, et Rosenbergi usaldusmehena võtta osa minu loodavast Eesti Omavalitsusest. Seekord oli tema Saksa riigi kodanik ning Saksa siseministeeriumi Regierungsrat, kes oli komandeeritud Rosenbergi käsutusse. Ma teadsin seda juba ette, kuna enne lahkumist Berliinist ametliku lennukiga 26.juunil 1941 käis üks Rosenbergi ametnik minu käest küsimas, kas mina oleksin nõus võtma Angelust oma loodavasse Omavalitsuse liikmeks. Rosenberg soovitas seda ning tuletades meelde oma kohtumist temaga Narva maanteel andsin omapoolse nõusoleku. Tema ametialase tegevusega ja oskustega olin mina väga rahul, ma siis kahjuks ei teadnud veel, et tema joomatõve all kannatab, mis mulle rohkesti pahandusi valmistas.

Ühel varasel õhtutunnil, kui veel vähe inimesi oli Narva maanteel EVL-i peastaabis, tuli minu juurde major Helk, kellega olime Nõmmelt tuttavad. Ta rääkis väga tasase häälega ning ütles minu küsimusele, millega teda abistada saan, et ta on minu juurde tulnud, et minu kaudu Sirgule teatada, et tema kuulub vabadussõjalaste pooldajate hulka, ta ei võivat aga liikmeks astuda, kuna ta on ohvitser. Lisas siis juurde, et on ka parem, kui keegi ei tea, et mina teie hulka kuulun, sest võib-olla tuleb mul ameti poolest teie üle kohut mõista ja siis on parem, kui keegi minu siinkäimisest ei tea. Ütelge Sirgule, et mina just sellepärast siin käima ei hakka. Ma hakkasin naerma, mis hullu juttu tema ajab. Helk ütles aga veelkord tõsiselt, et ega ei tea midagi ette, mis kõik juhtuda võib, võibolla pannakse mind siiski kohut mõistma teie üle. Helk lahkus ja järgmine kord nägin teda juba sõjakohtus, kus tema esimehena mõistis kohut meie üle. Holland nõutas minult vabadussõjalaste suurprotsessil, et ma selle juhtumi teeksin kohtus kohe alguses teatavaks ja nõuaksin Helgi taandumist kohtust erapoolikuse pärast. Mina keeldusin, kuna ei tahtnud ka sellises olukorras sõnamurdjaks olla.

Ma teatasin Sirgule Helgi reveransist ja tema sõnu. Sirk naeratas ja ütles, küll tahab ennast tähtsaks teha. Olime tollal mõlemad noored ja veel kogenematud ega mõistnud Helgi tuleku tähtsust. Alles hiljem hakkasin mõistma, et Päts sihilikult saatis seda oma sugulast just minu juurde, kuna teadis, et mina Helki tunnen ja minuga võib usalduslikult rääkida. Helgi kaudu öeldud sõnad pidid meile ütlema, et kui meie oma liini ei muuda ja Pätsuga kokku ei lepi, siis peame arvestama sellega, et Helk pannakse meie üle kohut mõistma. See külaskäik toimus pärast dr.Dunkeli kõnelusi Pätsuga. Oleksime targemad olnud, eeskätt panen seda endale süüks, et kohe ei mõistnud ja Sirgule ei selgitanud, oleks ehk asjad teisiti kujunenud. Päts tundis mind ju mitmest kokkupuutumisest varem ja Helk tundis mind samuti, kuna muud sillad Pätsu ja Sirgu vahel olid katkenud, siis nähtavasti Päts sel teel tahtis anda mõista, et tema siiski on arutlusteks nõus, kuid teiste isikute abil. Ega siis Helgil polnud vaja nii väga rõhutada, et tema vabadussõjalasi pooldab, neid pidi mõistma Pätsu sõnadena ning teatas, et kui meie mõistust pähe ei võta, siis pannakse meid Helgi kohtumõistmise alla, s.t. siis algab vaenuvahekord. See õppetund oli mulle elukooliks, sest sellest peale hakkasin õppima vihjeid analüüsima, diplomaatlikku keelt, mis mulle elus hiljem tuli kasuks.

1934.aasta veebruarist algas otsustav lahing. Mina alustasin seda sellega, et kutsusin Tallinna Jahimeeste Kodu ruumidesse funktsionääride kursuseks kokku kõik isikud, kes edaspidi kihutustööd korraldama ja tegema peavad. See kursus oli kinnine ning kahe päeva kestel andsime mitmesuguste loengute abil seletust ja õpetust endi edaspidiseks tegevuseks. Lõpuks pidas Sirk nn. näidiskõne. Selle kursusega sai pandud alus hoopis teistsugusele propagandale, kui rahvahääletuse propagandaks vaja oli. Vaatamata sellele, et kursus oli kinnine, tulid sellest osa võtma mõned meile tuntud poliitilise politsei ametnikud, sest meie ei tahtnud mitte jätta endast „vandeseltskonna” ilmet. Nemad imestasid kursuse sisu üle ja ütlesid, et meie tegutseme ju puhtteaduslikul alusel hoopis uutel teedel.

Üheaegselt hakkasin välja andma salajast informatsioonilehte EVL-i osakondadele ja propagandajuhtidele, milles tegin funktsionääridele jooksvalt teatavaks vajalikke juhtnööre. Juba mõni päev hiljem külastas mind Narva maanteel poliitilise politsei ametnik ja tõi mulle salajase informatsioonilehe fotokoopiast väljalõigatud tükikese ning ütles, et poliitiline politsei on saanud korralduse koguda vabadussõjalaste kohta kompromiteerivat materjali. Tema isiklikult oletab, et kavatsetakse vahistamiste aktsiooni ja kaitseseisukorra uuesti maksmapanemist nagu Tõnissoni ajal, kuid hoopis rängemalt. Informeerisin sellest Sirku, tema ei tahtnud uskuda ja ütles mulle, et ta ei usu, et Päts vastu rahva tahtmist julgeb välja kuulutada kaitseseisukorda. Kui ta ka kedagi vahistada laseb, see ei tee viga midagi, sest süüteotunnuste puudumisel peab jälle lahti laskma ja see on meile vaid reklaamiks. Ma ei olnud sellega nõus ning nädal hiljem sai ka kapten Klassmann poliitiliselt politseilt päris kindlaid andmeid, et koostatakse vabadussõjalaste nimestikke, keda vahistada. Nüüd oli asi tõsine, ka Sirk hakkas uskuma, kuid ei tahtnud ka nüüd mingit muudatust lubada, vaid tahtis alustatud teed minna edasi, tulgu mis tuleb, rahva suure enamuse tahtmine murrab end ikka läbi. Soovitasin seda informatsiooni otsekohe „Võitluse” lähemas numbris avalikult teada anda eelteatena, et valitsus sedaviisi kavatseb talitada – siis oleks valitsus piinlikku olukorda paigutatud ja ei saaks seda sammu ette võtta. Sirk keelas selle ära ja käskis veel oodata. Kui meil teatavaks sai, et esmaspäeval, 12.märtsil kavatsetakse kuulutada välja kaitseseisukord ning sulgeda EVL ja teostada vahistamisi, ka siis ei lubanud Sirk alustada vastuaktsiooni selle kava avalikult teadaandmisega. Ma pidin vaid piirduma sellega, et kõigile kõnelejatele, kes pühapäeval koosolekuid peavad, soovitasin kohe koosoleku lõppedes sõita koju tagasi, et nende vahistamine ei toimuks mitte provintsis eelmise päeva kuulajate silme ees. Ise kõnelesin ma pühapäeval Märjamaal ning ütlesin seal kõnes, et võitleme nüüd ja ka edaspidi tõe ja õiguse eest, kuigi meid peaks lähematel päevadel kurjategijatena vangi pandama. Olin teadlik, et politsei kannab neid sõnu ju kohe ette ja valitsus teaks, et meie polnud teadmatuses tulevaste sündmuste osas.

Juhtus nii, et 1934.aasta veebruaris oli esimesena Larkal 55.aasta sünnipäev, siis Laidoneril 50.aasta ning Pätsul 60.aasta sünnipäev. Kuna riigivanema kandidaatidele allkirja andmise esimene päev oli Larka sünnipäev, andsin mina üle kogu maa parooli: andke Larkale sünnipäevakingiks vajalikud 10 000 allkirja. Oli juba kesköö läbi, kui telefoni teel igalt poolt olid andmed koos ja Larkale oli esimesel päeval antud tõesti üle 15 000 allkirja.

Larka propagandas toimus nüüd pahandus, Laidoneri press süüdistas Larkat, et tema kindraliks ülendamisega pole kõik korras, kuna tema oli alampolkovnik, siis kindralmajor, aga tema ülendamisest polkovnikust ei tea keegi. Mina olin informatsioonilehes andnud laiali täpsed andmed venekeelsest teenistuskirjast, mida sain Larkalt. Seal oli polkovnikuks ülendamise kuupäev ja number sees ning teenistuskirjale olid alla kirjutanud kindral Tõnisson ja kapten Asmus. Sirk kutsus nüüd Larka enda juurde ja päris seletust. Larka seletas, et 1918.aastal, kui asjad veel selguseta olid, olid kõrgemad sõjaväelased igaks juhuks koostanud endile venekeelsed teenistuskirjad kõigi ülendamistega, et vajaduse korral võiksid sõjaväes edasi teenida. Ajutine valitsus oli Saksa okupatsiooniaja alates, mil eesti diviis veel oli koos ning Saksa sõjaväega suhtlemiseks vaja kõrgema aukraadiga ohvitsere, ülendanud Tõnissoni ja Larka kindralmajoriteks, kuigi Larka alles veel alampolkovnik oli. Mul läks korda kätte saada selle käskkirja originaal. Selles oli selge sõnaga öeldud, et alampolkovnik Larka ülendatakse Ajutise Valitsuse otsusega kindralmajoriks. Teisest küljest märkis Laidoneri komitee, et Laidoner oli samal ajal küll ka alampolkovnik, kuid Ajutine Valitsus saatis Laidonerile salaja Peterburi teate, et tema on ülendatud polkovnikuks, mille järel ta siis 1919.aastal ülendati kindralmajoriks, seega hoopis seaduspäraselt. 1918.aasta detsembris tuli Inglise laevastik Tallinna ning sel puhul vastuvõtul Pätsu juures tehtud fotol, kus admiral Covan, Päts ja Laidoner istuvad esireas kõrvuti, kannab Laidoner alampolkovniku õlakuid. 1919.aasta jaanuatris ülendati teda teenete eest kindralmajoriks. Mul läks korda saada ka see foto ja siis vaibus ka Larka edasine süüdistamine.

Sirk pahandas väga, et minu kätte sattus see ekslik teenistuskiri, oleks algusest peale kohe antud teada Larka ülendamisest alampolkovnikust kindralmajoriks, poleks neid pahandusi Laidoneri komiteega tekkinud. See teenistuskiri jäigi minu kätte.

Valimiste kihutustöö taktikas leppisime Sirguga kokku, et teeme tugevat kihutustööd meie kandidaadi kasuks ja ei tee mingit isiklikku kihutustööd teiste kandidaatide vastu. Rei suhtes meie üldse ei reageeri, tema on tähtsusetu ja on küsitav, kas ta vajaliku arvu allkirju saabki. Laidoneri ja Pätsu suhtes anname vaid üheainsa korra väga tugeva löögi, mis neid reast välja lööma peaks. Koostasin kummagi kohta faktiliselt tõele vastava materjali, mille avaldame ilma mingi seisukohavõtmiseta. Materjal peab olema nii täpne, et kumbki midagi õiendada ei saaks. Kuna Laidoner on tugevam kandidaat, siis Laidoneri materjali avaldame esimesena ja ei lisa enam ühtegi sõna, laseme materjali tükk aega valijaskonnas vajalikku mõju avaldada, nii et ta oleks „likvideeritud”. Nõnda avaldasin mina veebruaris meie ajalehes „Võitlus” ühe terve lehekülje pealkirjaga „J.Laidoner majandusmehena”. Selles olid andmed kõigi tema tegevuskohtade üle majanduses ja lõpus tema võlgade kustutamiste kohta Eesti Pangas ja Pikalaenupangas. Maksuinspektorilt sain mitme aasta Laidoneri enda käega kirjutatud tulumaksulehed ja nende lisad. Ühelt Eesti Panga direktorilt sain protokolliraamatu Laidoneri võlgade kustutamise kohta, kirjutasin need täpselt ise ära ning lasksin foto teha. Sama sain ühelt Pikalaenupanga direktorilt, millega toimisin samuti. Laidoner ei võinud mitte ühtegi sõna ümber lükata ja see lehekülg lõi rahva hulka nagu pikne. Seda lehte levis 150 000 eksemplari ja Laidoneri jalgealune oli põhjalikult põrutatud. Ma palusin Laidoneri mind võtta kohtulikult vastutusele, kui midagi peaks mitte tõele vastama, seda tema ei teinud, kandis mulle isiklikult aga arusaadavalt viha. Pärast 12.märtsi esitas Laidoner aga siiski, kui meie juba vangis viibisime, „Võitluse” vastutava toimetaja vastu süüdistuse valeandmete levitamise pärast, nimelt oli lehes, et tema oli juhatuse liige ühes paigas, kus ta tegelikult olevat olnud vaid nõukogu liige. Kohtus ei saanud tema siiski kindlat tõendust esitada ning asi lõppes kohtus poolte leppimisega, kumbki tasus poole kohtukuludest. Ma kuulsin seda Klassmannilt alles hiljem, kuid loobusime kohtusse minekust, sest mul olid ju Laidoneri oma käega kirjutatud tulumaksulisad ja neis oli tema oma käega kirjutatud seda, mis seisis „Võitluses”.

Materjal Pätsu kohta oli sama täpsusega koostatud ja seda oli ka küllaldaselt, kuna aga 12.märts tuli vahele, ei jõudnud seda veel avaldada. Meil oli ju kavas seda alles lühikest aega enne valimisi avaldada, siis oleks löök seda tugevam olnud. Mul oli vaid kahju, et minu Laidoneri lehekülje tagajärjel said kannatada kaks noort ametnikku, üks Eesti Pangast, teine Pikalaenupangast, keda vallandati, kuna neid kahtlustati, et nemad andmeid andnud on. Nagu öeldud, Laidoner kandis kaua viha. Seda Avinurme koosoleku pärast, kus teatasin, et mina olen selle lehekülje autor ja palun Laidoneri võtta mind vastutusele, kui selles valet sees on. Sõjakohus karistas mind aastase vangistusega, ei märkinud aga, et mina end seal tunnistasin Laidoneri lehekülje autoriks. Ning hiljem, 1940, takistas Laidoner valitsuse ümbermoodustamist vaid minu isiku pärast. Kõigi pahanduste ja takistuste kiuste kujunes allkirjade andmine Larkale just kui meeleavalduseks, allkirjade arv esimese nädala lõpuks oli kasvanud üle 100 000, Laidoneril 30 000 ja Pätsul polnud ikka veel vajalik 10 000 allkirja koos, kuigi ta nädala sees ütles, et teda valib maarahvas ja sellel pole argipäevadel aega, saavad alles pühapäeval tulla.



12.märts 1934  

Nii jõudis kätte 12.märts 1934.aastal. Kuidas saatuse määramine elu ja sündmusi suunata võib, selleks järgnev näide. Vahistamise ajaks jäin Narva maanteele, kuna Sirk sõitis Tallinna osakonda, mis asus Rotermanni tehase ruumides, kus pidi astuma kokku sel pealelõunal esimene korrapidajate üksus. Mina korraldasin oma kirjutuslauda, võtsin sahtlitest kõik kirjad välja, mis läbiotsimiseks jääda ei tohtinud ja panin nad portfelli. Tahtsin selle veel vaheajal ära viia, kuid juba tulid poliitilise politsei ametnikud, kes sulgesid uksed ja hakkasid üht isikut teise järel eesruumis nime järele küsitlema, vaatasid nimestikust järele, kas teda vahistama peab ning kui ta nimekirjas ei olnud, lasksid ära minna. Ametnikud olid väga viisakad ja ei tulnud ei minu, Klassmanni ega Sirgu tühja ruumi. Klassmann pidas terve rea kaugekõnesid, informeeris maakondade osakondi toimuvast vahistamisest. Kõigist tubadest kogunesid tegelased Sirgu tööruumi, kuna poliitilise politsei ametnikud aeglaselt ja viisakalt talitasid välises bürooruumis, pakkisid kokku trükitooteid ja Larka pilte ning ei tülitanud meid. Kõik võisid Sirgu ja minu toast telefoneerida ja teha kodudesse korraldusi. Hakkasid siis Sirgu toast lahkuma, et eesruumis näha, kas vahistakse või lastakse minna. Igaks juhuks puistas igaüks enne seda kõigist oma taskutest võimaliku kompromiteeriva materjali minu portfelli, kuna igaüks arvestas sellega, et mind ei vahistata, mina olin ju vaid toetajaliige ning polnud kusagil juhatuses. Minu tegevus peastaabis oli üldiselt tundmatu. Viimasena tuli Klassmann ja toppis minu portfelli nii palju pabereid, et seda enam sulgeda ei saanud. Võtsin seepärast kaelast salli ja sidusin selle portfelli ümber. Kui ma siis koos advokaat Pauli ja advokaat Hallikuga lahkuda tahtsin, siis naeratas poliitilise politsei ametnik Pipar ja ütles, et kahjuks peab ka meid vahistama. Olime seega viimased, keda Pagari tänavale toimetati. Väljas oli juba pime ning tänavale oli kogunenud rohkesti uuduishimulikke vaatama. Ka pressimehed olid seal ja tegid meist ülesvõtte, mis ainsa pressifotona sellest aktsioonist avaldati.

Jõudes poliitilisse politseisse olid seal kõik ruumid juba kiilutud täis. Advokaat Hallik hakkas pilkavalt suud pruukima, polpoli komissar kuulis seda ja pahandas. Kaks ametnikku tulid meie juurde, kutsusid meid kaasa ning viisid meid ümber majadebloki kriminaalpolitseisse, kus ruumid olid tühjad, vähesed ametnikud said korralduse meie järele valvata. Nüüd toimus imelik sündmus: kriminaalpolitsei arvas, et meid poliitilises politseis on juba läbi otsitud ning ei teostanud läbiotsimist. Poliitilises politseis aga arvati, et küll meid kriminaalpolitseis läbi otsitakse ning jätsid meid samuti läbi otsimata. Nii jäi minu portfellitäis puutumata. Mul oli eriti mure sellepärast, et tellisin Kluge ja Ströhmi kaudu Saksamaalt sealilmunud teoseid propagandatehnika kohta. Sain need just paar päeva varem, mul polnud veel aega neid vaadata ja nad olid mul lauasahtlis. Kui neid minu portfellist oleks leitud, siis oleks ajakirjandus sellest suure numbri teinud, et meie rahvussotsialistide eeskujul propagandat teeme. Istusin seepärast nurka, otsisin portfellist need kaks brošüüri välja ning läksin väljakäigukohta, kus ühe brošüüri lehtede kaupa hävitada sain, teine jäi tasku. Kiskusin selle siis pikkamisi kildudeks ning puistasin need paberikorvi. Viimane oli asjatu tegevus, sest hiljem oli see hoolikalt kokkukleebitud poliitilises politseis, kuid kuna ei saadud kindlaks teha, kes meist killud paberikorvi paigutas või kas üldse need meilt pärit olid, jäeti see materjal kõrvale.

Hilishommikul tuli jälle poliitiline politsei ning meid viidi politsei arestimajasse, kuhu tulime viimastena, vahepeal olid juba kõik Pagari tänavalt sinna toodud. Nüüd oli mul hirm, et võetakse portfell ära. Kuid arestimaja politseinik oli rahulik mees, laskis mul kõik väärtasjad samuti portfelli sisse panna ning sidus siis selle kõvasti kinni ja andis mulle allkirja. Arestimajas olles valutas süda kogu aeg, et võidakse asjad läbi vaadata ning siis satub politsei kätte kõik materjal, mille sisust ma polnud teadlikki. Kuid seda ei toimunud, umbes nädala pärast viidi meid Keskvanglasse, kus jällegi portfelli allkirja vastu pidin ära andma. Küsisin seal, mis portfelliga toimub, ametnik vastas, et ma võin saata koju volituse ning lasta kedagi portfelli ära viia. Saatsingi isale kohe volituse, tema tõi portfelli koju ning jutustas mulle hiljem, et kui portfelli avas, siis juuksed tõusnud püsti, ta viis portfellitäie kohe maale meie metsa ja peitnud selle ühte heinaküüni ära, kus ma pärast vabanemist ise näha sain, et seal leidus just see materjal, mida otsiti Sirgule protsessi tegemiseks, et süüdistada teda põhikirjast kõrvalekaldumises.

Pikkamööda hakati vahistatuid vabastama vanglast, kuna nende vastu süüdistust koostada ei saanud. Ainult väike arv juhatuseliikmeid Sirguga eesotsas jäeti vanglasse. Tõuke selleks andis ka nende tegelaste teguviis, kes kiirelt ja härdalt ruttasid andeks paluma ja valitsusele lubama, et nad enam kunagi vapsismiga tegemist ei tee. Politseiinspektorile olid sellised alandlikud palvekijad teretulnud, ta näitas neid nii sise- kui välispressi esindajatele, eriti kuna mitmed oma palvekirjades seletasid, et nad nüüd alles on ära tundnud, millised kurjategijad on vapsid ning nemad ei taha nendega midagi tegemist teha.

Valitsus lõpetas riigivanema kandidaatide allkirjade kogumise ja tühistas selle, hävitades kogu materjali. Ühtlasi lükati riigivanema ja Riigikogu valimised edasi määramatuks ajaks. Tegelikult oligi toimunud see, mida mina 1929.aastal ette kuulutasin. Päts teostas koos Laidoneriga riigipöörde, teostas valitsemist enda tahte järele, arvestamata põhiseaduse eeskirjadega ning kasutades vormiliselt vaid neid põhiseaduse eeskirju, mis temale õigusi andsid. Tegelikult valitses meil autoritaarne riigikord Primo de Rivera eeskujul. Kaitseseisukord võimaldas valitsemist erakordsete abinõudega ning politsei kaasabil.

Kuid olukord jäi ummikusse. Päts oli küll ütelnud, et rahvas on haige ja peab terveks saama, kuni valimisi teostada võib. Rahvas tundis end haavatud olevat ning oli äraootaval seisukohal, sest ka rahvas arvas, et ummik peab ükskord lahendust leidma. Kogu suur sensatsioon vabadussõjalaste ümber, kogu avalikkuses teadaantud süüdistus varises kokku ning kui Sirk vanglast Soome põgenes, siis naersid kõik ja valitsus oli sunnitud ka viimaseid vahialuseid laskma vabaks. Et mitte hoopis piinlikku olukorda sattuda, siis pani Päts dekreedi korras maksma uue sõjaväe karistusseaduse §112, mis nägi ette avaliku rahu rikkumise eest karistust kuni ühe aasta vangistuseni. See uus paragrahv hakkas maksma 1935.aasta kevadel ning selle järele seati 27 vabadussõjalast sõjakohtu ette süüdistusega tegude eest, mis sooritatud aasta enne selle paragrahvi avaldamist ja maksmapanemist. Selline samm oli vastu rahvusvahelistele õigusmõistmise alustele, mis nõuab, et ei või kedagi kohtus karistada teo eest, mis teo ajal polnud seadusega karistatav.

Vormiliselt võeti aga vabadussõjalased selle paragrahvi järele vastutusele. Kohus ei saanud ühtegi süütegu kindlaks teha, ometi aga määras sõjakohus karistusi 6 ja 12 kuu vangistuse vahel, kuid tingimisi. Minule määrati üks aasta vangistust tingimisi Avinurme koosoleku eest. Sisepoliitiline lahendus jäi ikkagi tulemata. Käisin koos Hollandiga ja Seimaniga salaja Soomes Sirguga nõu pidamas. Sõit sinna oli lihtne. Sõitsime Merivälja paadisillalt mootorpaadiga Viimsi ja Prangli saare vahele ja jäime ootama. Siis tuli Soome piirivalve kiirpaat, mis kandis tunnuseid M.V.25, võttis meid peale ning viis otse Helsingi sadamasse, kus asus piirivalve sild. Seal kutsuti taksiauto, mis viis meid Lohjale, kus Sirk elas dr.Helase suvilas.

Sirk pooldas igasuguse vägivalla asemel, mida temale alatasa Tallinnast soovitatakse, uut rahvaalgatust põhiseaduse muutmiseks, mis kirjutaks ette, et ametisolev valitsus peab võimu käest maha panema, kuni valimiste teostamiseni moodustaks Riigikogu juhatus endaga uue valitsuse. Kuna põhiseaduse ellurakendamise eeskirjad oleksid seega päris kategoorilised, ei saaks enam edasi kaitseseisukorda pikendada ja erakorraliste abinõudega valitseda.

Kuna ilm oli vahepeal halvenenud, siis tõi meid tagasi suur piirivalve mootorlaev. Kodus töötasin vastavalt Sirgu soovitustele välja põhiseaduse muutmise kava ning tegin sel puhul ka mõningaid täiendusi ja parandusi põhiseaduse teistes paragrahvides, mis mulle tundusid vajalikema, kirjutasin kõik masinal valmis ning rääkisin Larkaga läbi, et tema teatud päeval ja teatud tunnil ootab mind Saue vallamaja läheduses koos kaasallakirjutajatega, mina toon tema kätte muutmiskava eksemplarid, tema kirjutaks need oma kaaslastega alla ning laseks allkirjad Saue vallamajas kohe kinnitada ning sõidaks Tallinna ja esitaks selle Riigikogu esimehele. Nii see ka toimus. Kuid esitamisest ei antud midagi teada. Nüüd andis end jälle kibedalt tunda see, et Sirk ei olnud nõus informeerima Soome ringhäälingut muutmiskava esitamisest, sest teade Soome ringhäälingus ja pressis poleks võimaldanud esitamise mahasalgamist Tallinnas. Sirk oli muidugi sundolukorras, temal oli asüüliõigus Soomes tingimusega, et tema Soomes ei tee poliitikat. Selter jutustas mulle hiljem Saksamaal, et kõik ehmatasid, kui Eenpalu valitsuse koosolekul teatas Larka eelnõu esitamisest, kõik olid nõutud. Eenpalu lubas järele mõelda, kuidas sellest pahandusest välja pääseda. Eenpalul võttis hulga päevi aega, kuni leidis lahenduse ja organiseeris veel kaks eelnõu. Selle läbi said ka edaspidiseks kõik rahvaalgatused keelatud. Alles tükk aega hiljem teatas Eenpalu, et olevat esitatud kolm põhiseaduse muutmise kava, üks mingi joodikust hullumeelselt päris segase sisuga, teine ühelt ehituskümnikult rumalate ettepanekutega ning kolmas Larka poolt, kes olevat mõistnud, et vabadussõjalaste põhiseadus on puudulik ja nüüd parandanud rea paragrahve. Viimane oli minu süü, ma olin nii kergemeelne ja ei mõelnud sellisele vastusüüdistusele. Sellega tehti Larka esitatud kava naeruväärseks ning Päts otsustas oma dekreediga neid mitte käiku anda. Need kaks teist esitatud muutmiskava oli Eenpalu ise lasknud organiseerida, teha koomiliseks ka Larka esitust. Selter võttis sel puhul veel pressis sõna ja ütles, et Larka esituse järele tahetavat kõrvaldada valitsust, ilma et temale antaks võimalist ametit üle anda järglasele.

See põhiseaduse muutmiskava oli taktikaliselt valesamm, olen seda hiljem kahetsenud, sest sellega diskrediteerisid vabadussõjalased rahva silmis iseenda põhiseadust. Kuid ka see eksisamm ei päästnud välja sisepoliitilisest ummikust. Valitsusel oli midagi vapustavat vaja, mis rinded segi paiskas. Ning palju hiljem kuulsin, töötas selle välja poliitilise politsei ametnik Kirsimägi ning sama politsei inspektor Tuulse Eenpalu teadmisel. Kahtlesin kaua, et see toimus Pätsu teadmisel, kuid hiljem kinnitas Päts ise, et teda on viidud eksiteele ja tema tahaks vabadussõjalaste protsessi uuesti üles võtta ja neid rehabiliteerida.

Ma pean ütlema, et kogu see kava teostati suure osavuse ja hea lavastusega. Kõigepealt sai selleks võidetud vist kapten Holland. Kas tema oli pühendatud kavasse ning kogu seda provokatsiooni organiseeris teadlikult, see jäi selgusetuks, mitmed asjaolud räägivad selle vastu. Hollandil oli palju usaldust ning ta tõmbas paljusid kaasa, ka mind. Mis minule väga silma torkas, oli asjaolu, et temal oli palju raha, iga kord, kui tema juures käisin, pistis ta mulle ühe või kaks viiekümnekroonist tasku inimestega kokkupuutumise kuludeks.

Ning jälle kutsus ta mind kaasa Soome koos Seimani ja kapten Laamanniga. Sõit toimus jälle Soome piirivalve kiirpaadiga, millel oli kaks lennukimootorit ja arendas vee peal kuni 90 km tunnikiirust. Alles Srgu juures kuulsin kava. Selle järele olid meiega liidus kindral Brede ja mitmed sõjaväeüksuste ülemad, kes koos vabadussõjalaste juhtidega astuksid Pätsu ette ja nõuaksid kohest valitsusvõimu üleandmist vabadussõjalastele kuni valimiste läbiviimiseni. Ühe variandina pani kolonel Seiman ette Pätsu kinni võtta, kui ta läheb eraviisiliselt Kaarli puiesteele ning mitte enne lahti lasta, kui ta kirjutab alla ametist lahkumise teatele. See langes aga kohe ära. Tagasiastumisega ühenduses tuleb tänaval valjuhääldajate kaudu informeerida avalikkust toimunud muudatusest ning levitada lendlehti, mis Soomes valmis trükitud. Ühes lendlehes anti teada ka uue valitsuse koosseis.

Kuna minu ülesandeks oleks jälle kogu propagandaaktsiooni juhtimine, siis palusin mind mitte valitsusse paigutada. Kapten Holland teatas, et kõigi puudutatud isikutega on räägitud läbi ja saadud nende nõusolek. Mõnede uute nimede puhul jäi osalt Hollandi, osalt minu ülesandeks nende isikutega rääkida läbi ning saavutada nende nõusolek. Kui hiljem valmistrükitud lendlehed Tallinna tulid, nägin imestusega, et haridusministri kohal major Haberi asemel oli minu nimi ning minu nimi oli pealegi veel majandusministri asetäitjana, kuna Sirgul ei olnud veel teadet, kas majandusministriks ettenähtud Vaabel oma nõusoleku on juba andnud.

Ma kahtlesin väga kava reaalsuses ning soovitasin Sirgul kuulata ära kindral Tõrvandi arvamust, kelle tasakaalukusse oli mul usaldus. Ma rääkisin ka kindral Tõrvandiga, kellega sidus mind kauaaegne perekondlik tutvus. Ma palusin tal võtta jutule Hollandit ja ütelda temale oma arvamust. Tõrvand ütles Hollandile, et tema ei pea seda kava reaalseks, see võiks üle noatera õnnestuda, kuid tooks siis endaga kaasa aktiivsete väeosade võitluse üksteise vastu, seega kodusõda. Sellepärast soovitab tema kavast loobuda. Kas Holland Tõrvandi sõnu Sirgule teatas, seda ma ei tea. Selle minu ettevaatusabinõu tõttu aga vahistati hiljem Tõrvand ning sai süütult kannatada.

Nüüd ütles mulle Holland, et Sirk tahab kava ümber teha ja vajab selleks tungivalt 30 000 krooni raha. Kuna siis on nüüd juttu rahast, siis tahan ütelda ka rohkem vabadussõjalaste rahaallikatest. Põhiseaduse muutmise kihutustöö ajal ei olnud liidul raha peaaegu sugugi. Peamiseks rahaallikaks olid Akadeemilise Rahvusklubi liikmemaksud. Kõik tegid kihutustööd omal kulul, ka mina. Appi tuli asjaolu, et rahvas muutus meie vastu heldeks Tõnissoni valitsuse ja Riigikogu omavahelise võitluse pärast. Ilma, et me oleks raha korjanud, hakati kohapeal kõnelejatele raha andma, kas üksikisikud või korjandused. Minule juhtus see esmakordselt Viinistul, kus publikus olid peamiselt piiritusevedajad. Pärast koosolekut kutsus üks neist mind õhtusöögile ja seal andis üks rannamees mulle ümbriku, milles oli ligemale 300 krooni. Ütles, et teil on ju ka kulusid kihutustööga ning nad tahaksid aidata neid kanda. Naeratas siis ja ütles, et ega me seda raha asjata anna, olete ju ka meie vaenlaste vaenlased. Nii tõid kõnelejad mõnestki kohast kaasa koosolekutel neile antud raha. Hiljem riigivanema valimiste kihutustöös anti meile raha pea igal koosolekul, nii et kulud olid alati kaetud. Kõige liigutavam oli see Kohtla-Järve kaevanduses. Kuna ma jäin Tallinnas maha rongist, siis sõitsin sinna Brasche lennukiga ja maandusime otse rahvamaja ees kartulipõllul. Lennuki pärast kogunes rahvast palju ja saal oli täiskiilutud vaid töölistest. Nägin küll kõne ajal, et mehed omavahel päid kokku panid ja oletasin, et kavatsetakse mürglit teha. Koosolek lõppes aga rahus ning veel enne, kui sain lahkuda puldist, tulid minu juurde kolm töölist ja ütlesid kogu koosoleku kuuldes, et ega see lennukisõit odav ole, tegime siin vahepeal korjanduse, et teile osa kulusid tasuda. Enamasti peenraha oli koos üle 250 krooni, mis saalitäie tööliste kohta oli liigutav ja suur summa.

Kui rahvahääletus möödas oli, siis läks rahaga kergemaks. Ainuüksi Larka pildiga postkaartide müügist tuli lühikese ajaga ligemale 5000 krooni. Siis annetasid EVL-i laekuri kätte vahetult ning salaja Joakim Puhk ning Rotermann, kumbki 5000 krooni. Sama suure summa pakkus ka üks juudist suurärimees, kuid Sirk ei lasknud seda raha vastu võtta, et vastased sellest suurt numbrit ei teeks. Siis otsustasime „Võitluse” jaoks trükikoda soetada, eeskätt ostis Jalakas ühelt Soome frrmalt rotatsioonimasina, mis tegelikult asus Hamburgis. Seda masinat võis maksta vekslites ja sellepärast võttis Jalakas neilt tegelastelt, kel oli kinnisvara, vekslite žiirosid. Mina kirjutasin ka kahele vekslile žiiro peale. Hiljem, kui meid vahistati 12.märtsil ning valitsus võttis üle ka rotatsioonimasina oma uuele ajalehele „Uus Eesti”, siis võttis valitsus üle ka nende võla tasumise. Ometi aga said välja lunastatud vekslid kuidagi käiku, sest üks EVL-i kahtlasi tegelasi, Kingo, ilmus ajal, kui mina vangis olin, minu isa juurde veksli kinnitamist nõudma. Kuna minu isa tõsiolusid tundis, viskas ta selle mehe välja ja lubas politsei kutsuda, kui ta veelkord peaks tulema. Kingo ei tulnud kunagi ja ka vekslid ei tulnud enam nähtavale.

Kust Holland 1935.aastal raha sai, seda ma ei tea, tema kinnitas, et ärimehed on tema kätte andnud jooksvalt summasid, nimetas Tohverit, Siegelit jne. Kas see tõele vastas, seda ma ei tea. Nüüd oli aga 30 000 krooni vaja ja raha polnud kuskilt saada. Ma olen alati kogu hingega olnud asja juures, mida enda peale võtan ja nii olin ka tollal kogu hingega vabadussõjalaste asja küljes. Meil tuli meelde, et Riias asus rikas eestlane Falk, kes Sirgu põgenemist Eestist Soome abistas. Istusin järgmisel päeval lennukisse ja lendasin Riiga. Pidin otsima üles Falgi sõpra, kes oli Läti Lloydi direktor. Märgusõnaks pidin temale ütlema „viis kivi”, mille peale tema mind kohe viis kokku Falgiga, kellele pidin märgusõnaks ütlema „kümme kivi”, sest olin mõlemale tundmatu. Kõik sobis hästi, kuid Falk ütles mulle, et tema väga tahaks Sirku aidata, Läti valitsus on aga Sirgu abistamise pärast teda väga rängalt taga kiusanud, teda majanduslikult ruineerinud igasuguste maksude ja trahvidega ja lõpuks vahistanud. Nüüd viibib tema vabaduses 100 000 lati kautsjoni vastu. Ma kahetsesin väga tema olukorda ja kannatusi ja ütlesin, et Sirgul seda raha väga tungivalt vaja oli. Falk mõtles järele ja ütles, et üks võimalus temal on, tema läheb vangi tagasi, selleläbi vabaneb tema kautsjon, mille tema vend vastu võtaks ja see annaks mulle Sirgu jaoks 30 000 latti. Nõnda see ka toimus. Falk tõi sellega väga suure ohvri vaid Sirgu toetamiseks. Sõitsin koju tagasi ja kokkulepitud päeval sõitsin Riiga ühe sõbraga, kes oli raudteelane. Kuna oli võimalik, et mind piiril läbi otsitakse, andsin raha tema kätte, tema sõitis ühe rongiga hiljem ja tõi selle raha minu kätte Nõmmele.

Läti rahakurss oli aga odavam ning 10 000 krooni jäi puudu. Kuna ühtki teist lahendust ei olnud, siis kapten Klassmanni abiga, kelle naine oli Paide saksa ühispanga ametnik, pantisin sinna oma Pääsküla maja ning sain sealt 10 000 krooni vekslilaenu. Holland, Jalakas ja arstid kinnitasid mulle, et kui raha peaks kaduma minema, siis nemad aitavad mul selle tagasi maksata. Hiljem, kui raha tõesti kaduma läks, ei mõtelnud neist keegi, kes hästi teenisid, mul aidata seda võlga maksta. Ainult Klassmann tasus kord oma niigi väikesest pensionist ühe veerandaasta protsendid. Tasusin seda võlga kui surnud hobust kuni 1940.aasta suveni. Pidin ise seepärast väga kitsalt elama ning polnud mul võimalik naisele laulatuseks ühtki ehteasja kinkida.

Seega sai Sirk tema poolt nõutud rahasumma. Holland ütles mulle, et Sirk on teinud ettepaneku kasutada Isamaaliidu kokkutulekut „Estonias” selleks, et sõjaväega sulgeda uksed ning saalitäie ees esitada Pätsule ultimaatum Brede kaudu. Lõplik otsus tehakse aga nõupidamisel, mis toimub Kalmi korteris Kadaka teel, kuhu Sirk Soomest tuleb ning kuhu määratud kellaajaks tulema pean. Hollandi juurest lahkusime koos, ta elas kindralite majas, see oli väheseid päevi enne 8.detsembrit. Holland vaatas veel postkasti ja nägi selles kirja, avas postkasti ja võttis selle ja luges läbi ja andis mulle lugeda, ise pahaselt vandudes. Sedelil seisis: „Ärge arvestage minuga, soovitan sul loobuda sellest kavast. Major Stockeby.” Holland ütles resigneeritult, et see teade tõmbab kriipsu läbi päris olulisest kavast, nüüd jääb järele veel Laamann. Holland ütles, et ta peab kiiresti minema Väliga nõu pidama ning mina läksin koju.



8.detsember 1935.aastal  

Kokkulepitud päeval, see oli 7.detsembri õhtul, läksin Kadaka teele, kust leidsin eest kõik juhtivad vabadussõjalased. Kapten Laamann kandis ette Isamaaliidu koosoleku ründamiskava nagu tema selle Soomest Hollandi kaudu on saanud, tal oli kaasas mõned eksemplarid Soomest tulnud manifesti ja lendlehti. Tulime kõik otsusele, et see kava on liigselt fantastiline ja teeks au kriminaalromaanile, kuid pole läbiviidav tegelikkuses. Oleksime läinud kohe laiali, et otsusest teatada Sirgule. Holland teatas aga, et Sirk on juba merel ja tema tulekut olevat oodata iga silmapilk. Väli ootavat teda rannas ja palus meid jääda paigale, kuni Sirk tuleb. Kuna pidime ootama ja jutud olid räägitud, siis heitis Larka voodi magama, mõned hakkasid kaarte mängima, üks grupp, kuhu ka mina kuulusin, istus nurka juttu ajama. Klassmann istus minu kõrvale ja arutasime, kuidas meie koju pääseme, elasime mõlemad Nõmmel ja viimane rong kippus ära minema. Järsku ohkas Klassmann sügavalt ja ütles, et nii raske tunne on südamel, nagu istuks praegu keegi Pagari tänaval ja annaks meid üles, tõesti ei tahaks uuesti vangi minna. Sel momendil teatas Holland, et Väli on tulnud tagasi, Sirku pole ikka veel tulnud ja tema on sellepärast Väli ja Kalmu pannud valvuriteks tänavale, et keegi meid üllatada ei saaks. Kolonel Seimann ütles kindlalt, et tema enam ei oota ja läheb koju. Ta läks uksest välja, kuid tuli kohe tagasi ja teatas, et linna poolt tuleb pikk rida autiosid Kadaka teele. Nüüd panime kiirelt palitud selga, et minna ära, kuid juba oli maja sisse piiratud. Politseikooli õpilased kandsid sel puhul esimest korda politsei talvemütsi, mis meile oli tundmatu, arvasime seepärast sõjaväge meid piiravat, kuna neil püssid olid käes. Ning juba avati väljast majauks ning sisse astus abiprefekt Nyganen ja poliitilise politsei ametnikud, laskevalmis revolvrid käes, sihtides väriseva käega meie poole.

Hiljem sain kuulda, et Sirk soomlaste poolt kutsuti merelt tagasi, kuna Helsingisse olla tulnud teade politsei poolt autode mobiliseerimisest Pagari tänavale. Poliitilise politsei ametnikud teatasid meile, et ülemjuhataja on kuulutanud välja piiramisseisukorra ning on määranud tegevusse välikohtud, peame arvestama sellega, et veel enne hommikut meid lastakse maha. Minu kaaslased arvasid hiljem, et kui Sirk oleks tulnud Tallinna, siis oleks see ähvardus võinud tõeks saada, sest siis oleks ühe hoobiga likvideeritud kogu vabadussõjalaste liikumine. Kuna Sirk jäi välismaale, siis ei juletud Tallinnas rakendada välikohtuid.

Meid viidi üksikult Pagari tänavale, üks politseinik autos kõrval ja teine juhi kõrval laskevalmis revolvrid käes. Kapten Laamann oma alalise külmaverelisusega hoiatas ametnikke, et nad oleksid ettevaatlikud, et mitte värisevas käes pauk lahti ei läheks. Meid paigutati alul Pagari tänavale üldruumi, komissar Edesalu kabineti kõrvale. Ikka jälle helises uksekell ja tuli kõrgeid tegelasi komissari juurde informatsiooni saama. Ükskord tuli päris ehmunud kindral Orasmaa. Kapten Laamann hüüdis talle, kas nüüd on süda püksis ja lähed teiste poole üle! Orasmaa vaatas maha ja läks kiirelt Edesalu kabinetti.

Tagantjärele pean ütlema, et lavastus oli eeskujulik. Kadaka teel oli korteriperemehega, Kalmiga, kes samuti kuulus Hollandi kaaslaste hulka, tehtud kokkulepe, mille järele andis märku, millal kõik koos on. Maja välisukse võtme oli ju päeval andnud abiprefekt Nygase kätte, nagu see ise kohtus tunnistas. Väli, kes samuti tegeles politseiga kokkuleppel, valvas väljas tänaval ning lasti vabalt ära minna. Hiljem selgus ka, et temal oli veel teine ülesanne. Hiljem leiti tema näpunäidete järele kusagilt mahamaetult kaks kohvrit Soomest tulnud lendlehtedega. Nimelt, kui Kadaka teel asuvad eksemplarid oleks olnud hävitatud, siis oleks poliitiline politsei neid süüdistusdokumente „leidnud” neist kohvritest. Järgmisel ennelõunal võis aga Eenpalu teatada jahmunud Isamaaliidu avakoosolekul, millisest surmaohust nad vaevu olevat pääsenud ning kõik läks ühel häälel ja üksmeelel. Kogu rahvas pandi nende kohutavate teadetega – lugesin hiljem lehtedest kõiki neid valeteateid, mis olid osavalt segatud paari tõe terakesega – jahmuma ja vabadussõjalased tembeldati rahva ees mõrvariteks. Nüüd oli vajalik šokk teostatud ning rahvale esitati meeleolusid ära kasutades rahvahääletuseks otsus anda Pätsule volitus moodustada kogu uue põhiseaduse väljatöötamiseks ning anda temale õigus seda maksma panna. Rahvas nägi, et ummikust mingil viisil väljapääsu ei ole ja pingelises õhkkonnas võiks tekkida veel halvemat ning andis rahvahääletusel Pätsule soovitud volituse. Sellega oli teatud määral legaliseeritud Pätsu riigipööre ja leitud tee olukorda jälle normaalsetesse roobastesse juhtida. Vabadussõjalaste liikumise sisepoliitiline episood oli seega lõppenud ja oma sisu kaotanud, ükski võim ei ärataks teda enam uuesti ellu.

Meid viidi üksikult keskvangimajasse ja paigutati üksikkambritesse. Sellises üksikkambris veetsin kolm aastat, kogu aeg valguse käes, niipea kui algas hämarus, pöörati põlema laes elektrilamp, mis põles öö läbi. See kahjustas närve paljudel, suurimaks sooviks oli veidikenegi pimeduses olla võida. Minu silmad on tollest ajast kahjustatud ja tundlikud valguse suhtes, küll aga õppisin magama valges. Mõjutatult minu saatusest haigestus minu isa ja suri. Vangistusseaduse järele oli ka igal röövmõrtsukal õigus lähima omakse raske haiguse või surma puhul valve all külastada või matustest osa võtta. Minu vennale, kes käis prokurörilt luba küsimas, vastas see, et kuidas saate teie mulle garanteerida, et teda ära ei varastata. Seda ma pidasin Pätsu poolt suurimaks julmuseks, et mina oma isa enma ei elavalt ega surnult näha ei tohtinud.

Vangimajas oli mul suur mure oma raha pärast, kolm kuud oli varsti täis ja Paide ühispanka pidi laenatud 10 000 krooni protsendid ära maksma. Kui protsente ei tasuta, siis lähevad vekslid protesti ja see tähendaks, et maja läheb oksjonile. Ma ei saanud vangist isale sellest teatada, poliitiline politsei oleks seda ju kohe kuulda saanud. Äkki tuli valvur ja viis mind advokaadiga kokkusaamisele. Seal oli advokaat Paul, kes mulle esitas rea küsimusi, nagu oleks tema juurdlusametnik. Kuna mina neile ei vastanud, siis võttis ta rahakotist paberi ja andis selle mulle. See oli Paide panga kviitung tasutud protsentide kohta. Paul ütles, et protsendid olevat „kõrgemalt poolt” ära makstud ja minul pole vaja neid enam kellelegi tagasi maksta. Tegin hiljem kindlaks, et protsendid oli tasunud poliitiline politsei, raha ta pidi selleks aga saama mõnest riiklikust salafondist. Minule oli arusaamatu, miks need protsendid sedaviisi kinni maksti ning veel imelikum oli mulle Pauli palve ülekuulamisel sellest rahast mitte sõnagi rääkida.

Alles tagantjärele lehti lugedes sai mulle see selgeks. Meie kinnivõtmise ajal ütles mulle Holland, et Sirk ei ole minu raha mitte kasutanud ühele kõrgele isikule altkäemaksuks nagu algul teada oli, vaid relvade ostmiseks Danzigist. Need relvad ei jõudnud Tallinna, vaid jäid Soome. Hiljem Talvesõja ajal kinkisin need relvad tasuta soomlastele. Ajalehtedes seisis aga, et vapsid olevat sakslastelt raha saanud ja anti asjale niisugune pilt, nagu oleks vabadussõjalased kokkuleppel Saksa rahvussotsialistidega tahtnud teha Eestis riigipööret, sakslased on andnud raha ja relvad ning Eestis pidi saama teostatud fašistlik riigikord. Lehtedel oli kerge valetada, sest polnud kedagi, kes oleks valesid õiendanud. Ajalehed poleks ka õiendust ära trükkinud, mis ka tänapäeval on lihtsaim abinõu valetamiseks.

Kui nüüd oleks selgunud, et raha ei ole saadud sakslastelt, vaid Falgi ja minu käest, siis oleks kogu see valepropaganda meie rahva mõjutamiseks varisenud kokku. Sellepärast siis tasuti „kõrgemalt poolt” minu veksli protsendid, et neid ei protestitaks enne protsessi sõjakohtus, siis tuleks ju avalikkuse ette, kust raha saadud. Protsessil rahaküsimust ka enam ei puudutatud, valepropaganda oli vahepeal oma otstarbe täitnud. Kui protsess oli möödas ning kõigile kaebealustele kokku oli määratud üle 1200 aasta sunnitööd, sellest minule 20 aastat, siis ei peetud enam vajalikuks minu veksli protsente maksta, pidin neid ise tasuma. Ning väikese Paide panga auks pean ütlema, et nemad mulle tasumises pole teinud mingeid raskusi, nad usaldasid mind, et ma neid ei peta.

Olen mõtelnud, kust teadis poliitiline politsei minu laenust Paide pangas. Sellest olid teadlikud vaid kapten Klassmann, kapten Holland ja advokaat Jalakas. Viimast ei vahistatud ka 8.detsembri järel, kuigi tema oli Hollandi ja poliitilise politsei abikommissari Varsti vahel ühendusepidajaks. Kuigi Varst Kadaka tee aktsioonist teadis, ei hoiatanud tema meid Jalaka kaudu. Hiljem võimaldati temale Isamaaliidu kaasabil saada valitud Riigivolikogu liikmeks ning veel hiljem 1960.aastal lugesin siinsest kommunistlikust lehest tema seletusi minu kohta Tallinnas väga pahatahtlikult ka asjust, mis olid välja mõeldud.

1937.aasta sügisel sai Sirk surma Luksemburgis seni selgumata viisil. Meil teatati ajalehtedes, et Sirk sooritas enesetapu. Soomlaste uurimused koha peal ei lasknud kahelda, et teda mõrvati. Kuid Sirgu surm kaotas järsku tumeda pilve, mis ikka veel hõljus meie sisepoliitilisel taeval. Nüüd teostati sisemine reform kiirelt, ka keskvangimajas paranes järsku režiim ja toitlustus ning minu ema kirjutas mulle võõra isiku soovil, et peaksin esitama armuandmispalve, ma saaksin kohe vabastatud ning teatud eeltingimustel võiksin saada hea ametikoha. Vastasin emale, et mina mingil juhul armu paluma ei hakka ja olen veendumusel, et meid niikuinii varsti amnesteerima peab. Larka ja Tõrvand esitasid palve ja said kohe vangist vabaks. Neile ei või seda pahaks panna, kuna nende tervislik olukord seda nõudis. Vangla üksilduses on vist mõistus terasem ja suudab vähestest märkidest paljut välja lugeda. Ainsa teadeteallikana väljast, kuna mulle lehti ei lubatud, sain „Riigi Teatajat” ning sellest lugesin välja paljut. Väljas, vabaduses, oli isiksus massipsühhoosi all ja nii tuligi, et 1938.aasta märtsis kokkusaamisel, kus viibisid minu ema ja vend korraga, ütlesin neile, et see jääb meie viimaseks kokkusaamiseks vanglas. Minu vend ütles mulle, et vend, ära tee omale asjatuid illusioone, pärast on seda raskem. Kuid see jäigi viimaseks kohtumiseks vanglas, mais olin juba vaba. Huvitava dokumendina on mul alles vanglas peetud päevaraamat. Selle esilehele joonestasin tabelkalendri. See ulatus 1938.aasta mai alguseni. Kuna rohkem ruumi enam polnud, kirjutasin nurka mingil tuhinal „vaba”, ning tõesti sain sel tähtpäeval vabaks.

Ootamatult külastas mind vanglas katoliku preester Verling, kes ütles tulnud olevat katoliku peapiiskopi Profittlichi ülesandel, tõi mulle tema tervitusi ja teatas, et nemad on valmis mulle soetama kõike kirjandust, mida soovin, ning et külastab mind korrapäraselt. Seda ta ka tegi minu vangistusaja lõpuni. Minu ema kirjutas mulle, et sama preester külastas teda ning kutsus teda peapiiskopi juurde kohvile. Päeval sunnitööl – ümbrikute kleepimisel – olles ütlesin oma töökaaslasele Saarele, et meie poliitiline tulevik pole veel kindlasti läbi, või vähemalt minu oma, sest jesuiidid on väga targad poliitikud ja nende ordu suure poliitilise taibu juures ei teeks nemad tegemist minuga, kui ma oleksin poliitiliselt likvideeritud isik. Minu vanglast vabanedes suri peatselt paavst. Peapiiskop, kes oli ühtlasi Vatikani saadik Eestis, korraldas piduliku leinajumalateenistuse, millest oli kutsutud osa võtma diplomaatiline korpus, kogu valitsus presidendiga eesotsas ning tähtsamad riigitegelased. Sissepääs oli vaid kutsetega, milledel istekohad olid nummerdatud. Minu kutsel oli märgitud koht esimeses reas, mitte kaugel presidendist. See näis nagu demonstratsioon olema, ma külastasin peapiiskoppi, tänasin kutse eest ja palusin end vabandada, et mina ei tule. Tema ütles mulle naeratades, et tema teadis, et mina ei tule, kuid tahtis oma kutsega meie valitsusele näidata, kui väga tema minust lugu peab. Hiljem, kodumaalt põgenemisel veebruaris 1941 pidin olema peapiiskopi usaldusmeheks ja kulleriks. Kuna temal enam polnud võimalust salajast posti välismaale saata, tema aga väga olulisi asju paavstile teatada tahtis, siis jutustas ta mulle ja kordas minu mäluks mitu korda asjaolusid, mida mina Saksamaale pääsedes kirjutaksin üles ja viiksin selle sealsele nuntsiusele paavstile edasitoimetamiseks. Peapiiskop nägi ette enda peatset vahistamist ja tahtis mitmeid asjaolusid kiriklikul ja poliitilisel alal oma kirikupeale teatada. Jõudes Berliini täitsin ka tema soovi. Ta ise mõrvati venelaste poolt.

Niisiis olin 1938.aasta mais vaba ja läksin oma metsa tervist jalule seadma. Ühenädalase näljastreigiga vanglas enne vabakslaskmist olin mõneks ajaks rikkunud ära seedimise. Vanglast tõin kaasa parandamatu südamehaiguse, sinna jätsin oma silmade tervise. Läksin metsa, püüdsin kala ja parandasin tervise suuremaid rikkeid.

Tulen jälle tagasi 12.märtsi 1934.aasta juurde, et seda analüüsida ka veidi teisest vaatevinklist. Välispoliitiliselt polnud Eesti Vabariigil mingeid nähtavaid raskusi, valitses rahu, ühegi riigiga polnud tüliküsimust, ka teiste riikide vahel valitses rahu. Sisepoliitiliselt oli rahvahääletusaegne pinge juba haihtunud, uus põhiseadus astus jaanuari lõpul jõusse. Linnade omavalitsuste valimised möödusid rahulikult. Tallinnas, Tartus ja Narvas võitsid vabadussõjalased absoluutse enamuse, teistes linnades moodustasid nad tugeva erakonna. Valitsus ei lasknud uusi linnavolikogusid ja linnavalitsusi, arvestamata mõnd üksikut erandit, veel tegevusse astuda. Nähtavasti teostas Päts linnaomavalitsuste valimistega testi, kui tugevaks on vabadussõjalased valimisteks kujunenud. See ei häirinud aga kedagi. Uue põhiseaduse kohaselt hakkasid erakonnad riigivanema ja Riigikogu valimisi ette valmistama. Riigivanema kandidaadiks esitas EVL oma kongressi otsusega kindral Larka. Varem oli küll sondeerimisi nii Pätsu kui Laidoneriga, või vastupidi, neist ei tulnud mingit tulemust. Asunikud seadsid omalt poolt kandidaadiks kindral Laidoneri. Pätsu ei kippunud keegi üles seadma, seepärast organiseeris Loorits Tartus Pätsu kandidatuuri nimetamist n.ö. viimasel silmapilgul. Sellega ühines ka tema erakond. Sotsid esitasid Rei. Samuti valmistati ette kandidaatide nimekirju Riigikogu valimisteks. Minul olid need juba valmis ja pean ütlema, et meil mingit erilist tungi Riigikogu kandidaadiks polnud, enamus tundis huvi tegevuse vastu muudel aladel. Mul oli selle tagajärjel võimalus EVL kandidaatide nimestikku koostada enda valikul headest ja asjatundlikest meestest.

Siis määras valitsus riigivanema kandidaatide jaoks soovitusallkirjade kogumise tähtajad. Nüüd selgus juba vastuvõitlus: Tallinna linnavalitsuse poolt anti allkirjade andmiseks Laidonerile kõige suurem ruum – pritsimaja saal linna keskel. Pätsu jaoks, kui õieti mäletan, raekoja saal ning Larka jaoks Raekoja platsil asuva väikese kaalukoja hoone teine korrus, raske trepiga. Ometi ei lasknud rahvas end mõjutada, vaid käis selles väikeses, järsu trepiga ruumis suurimat hulka allkirju andmas, kuna suured ruumid hiilgasid tühjusega.

Õieti oli see riigivanema valimisseaduse viga, oleks pidanud allkirjade vastuvõtmist kandidaadile kohe lõpetama, kui tema seadusega nõutavad 10 000 allkirja saanud on. Nii aga tekkis allkirjade andmisest praktiline eelvalimine, mis asjatult ja enne valimisi juba tundeid liikvele pani.

Olgu kuidas tahes, polnud ju ette näha mingeid raskusi. Nii riigivanema kui ka Riigikogu valimised oleks sisepoliitilises rahus toimunud. Milles seisis siis raskus, et järsku pidi kaitseseisukorra kõigi tulemustega maksma panema? Larkal ja Laidoneril oli väljavaateid valitud saada, Larka oli küll allkirjade arvuga kaugel ees, kuid oli veel teadmata, kuidas Laidoneri valijate arv aja kestel veel kasvada võis. Üks neist oleks kindlasti valitud ja polnud kahtlust, et Päts kindlasti valimata jääb. Kellele oli 12.märtsi vaja? Larkal kindlasti mitte, sest tema omas kindlat väljavaadet valitud saada, tal polnud ju mingit vajadust seda väevõimuga omandada, nagu Päts süüdistas. Ka Laidoneril polnud seda vaja, sest temal oli häid väljavaateid hea propagandaga valitud saada. Pätsul oli selge, et tema jääb igal juhul valimata. Õieti oleks huvitav, kui keegi asjatundlik mees analüüsiks, miks Päts nii kuivale jäi. Tal oli juba suuri raskusi kandidaadiks ülesseatud saada, poleks Loorits seda korraldanud, siis oleks ta ehk üldse välja jäänud. Ometi oli tema palju kordi riigivanem olnud, oli populaarne mees, oli Päästekomitee liige ja Ajutise Valitsuse peaminister ja omas suuri poliitilisi teeneid. Nüüd kõige olulisemal momendil, kus ta isegi riigivanem oli, polnud tal poolehoidu, isegi mitte oma parteis – miks??? Põllumeeste kogud olid ometi suur jõud, ometi ei tulnud nad nädal otsa Pätsule massiliselt allkirju andma – miks?

Ja veel teine küsimus, Jaan Tõnisson, kõige populaarsem mees, läbi ja läbi aus mees, innustatud võitleja rahvuslike huvide eest juba Vene ajal – ja kogu Lõuna-Eesti ei esitanud teda isegi mitte riigivanema kandidaadiks! Miks? Just Tartus, n.ö. Tõnissoni pealinnas, esitati Päts kandidaadiks. Kui asetame kõrvuti Tõnissoni ja Pätsu – mõlemal polnud esimese riigipea valimisteks poolehoidu. Päts sai veel läbi häda kandidaadiks, Tõnissoni ei esitatudki, küll aga Rei. Siin peitub tõsine psühholoogiline ja poliitiline küsimus, mida selgitama peaks. Ja kes olid populaarsed? Larka ja Laidoner! Kumbki nendest polnud poliitik ega riigimees, riigipeaks peaks just riigimees olema. Kummalgi polnud ka kogemusi riigivalitsemiseks. Kas polnud küsimus selles, et rahvas juba tunnetas, et poliitikamehed on süüdi riigi raskustes, rahvas tunnetas, et riik pole küllaldaselt kindlustatud, et seda tegid aga Vabadussõjas just juhtivad sõjamehed. Võib-olla rääkis kaasa ka see, et poliitiline jõud, Riigikogu, oli kaotanud rahva usalduse ja Päts ja Tõnisson olid mõlemad Riigikogu liikmed ja riigivanemad olnud ja vabadussõjalased olid ainukesed, kes võitlesid uue põhiseaduse eest – nii pöördus rahva usaldus sõjameeste poole ja ta laskis poliitikuid langeda?

Tuleme jälle tagasi Pätsu juurde 12.märtsil 1934. Ei Larkal ega Laidoneril polnud läbikukkumist karta, küll aga Pätsul. Seega oli vaid Pätsul huvi kõrvaldada vabadussõjalasi ning katkestada valimised, s.t. seada sisse kaitseseisukord ja võtta enda kätte dikatuur. Seda poleks aga Laidoner lubanud, kuna ta lootis valimiste kaudu saada riigivanemaks. Järgnevalt oli Pätsul ainus võimalus diktatuuri sisse seada koostöös Laidoneriga ja temaga oli tal võimalik ka kõrgemat võimu jagada. Päts on vanem ja saab riigipeaks, Laidoner on noorem ja saab sõjavägede ülemjuhatajaks ja Pätsu võimu pärijaks. Aga ka Laidoneril polnud see veel sugugi päris kindel, et tema valitud saab, kergesti võib valitud saada ka Larka. Pätsu ettepanek oli temale seepärast igatepidi kindlam ja lihtsam. Ainult sellepärast, et Pätsul polnud üldse väljavaateid enda auahnuse rahuldamiseks, riigipeaks saamisel, pidi tema veelkord rikkuma maksvat põhiseadust ja teostama riigipöörde. See kolmas põhiseaduse rikkumine oligi meie riigi kirstunaelaks: nüüd nägid venelased Moskvas, et Eestis teostus mitte vaid põhiseaduse rikkumine, nagu see juba kaks korda toimunud, vaid puhtakujuline riigipööre – maksev põhiseadus, mis suure rahvaenamusega just oli vastu võetud, sai rikutud ja põhiseaduses ettenähtud riigikord mitte teostatud. Eesti režiim oli seega illegaalne, riigis oli tugevaid poliitilisi vastuolusid. Kuigi režiim sai sõjaväe ja politsei abil teoks, polnud rahva hulgas vastuolud aga kõrvaldatud. Seda ei parandanud ka asjaolu, et organiseeriti provokatsioon, mille läbi püüti vabadussõjalasi rahva silmis diskrediteerida, ei parandanud ka see, et seda provokatsiooni kasutati selleks, et rahva poolt sai enamusega vastu võetud uue põhiseaduse asemele koostada hoopis uue põhiseaduse, mida enam mitte rahvale rahvahääletusel kinnitamiseks ei esitatud. Riiki valitsesid tegelikult kaks meest, Päts ja Laidoner ning selles dualismis oli küll Päts tugevam pool, kes võis käskida, Laidoneril oli aga võim keelata, seega oli Päts iga küsimuse puhul seatud olukorda, et pidi Laidoneriga kokku leppima. Pätsul olid vormiliselt suuremad volitused, kuid lisaseadusega oli Laidonerile kindlustatud riigipea amet pärast Pätsu surma. Päts valiti presidendiks mitte rahva poolt, vaid seda valis valimiskogu, mis koosnes tema enda poolt ametisse nimetatud või temast sõltuvatest isikutest.

Venelastel oli nüüd selge, et kõigis kolmes Balti riigis valitses üks ja sama olukord: kõik kolm olid diktatuurid, viisakamalt öeldes – auroritaarse riigikorraga riigid, kus määrav oli vaid riigipea ainuvõim. Seega oli Moskval vaja vaid ära oodata Euroopas arenevat olukorda, et Balti riikide riigipead panna surve alla, neil poleks sisepoliitilist võimalust vastuhakkamiseks ja peaksid alistuma Moskvale soodsal momendil esitatud ultimaatumi nõuetele. Peame arvestama, et selle otsuse tegi Moskva juba 1938.aastal, sest kui punavägi Eestisse sisse tuli, siis oli sel kaasas juba venekeelsed kindralstaabi kaardid, millede üleval serval oli juba trükitud „Estonskaja SSR” ja Läti kohas samuti, all oli trükkimise aastana märgitud 1939. Nägin neid kaarte ise oma silmaga. Eks neid kaarte valmistati kindlasti ette juba aasta varem, trükkimisaasta oli vaid 1939 ja seegi aasta oli veel rahuaasta, vene väed marssisid meile sisse alles 1940.aasta suvel ja Estonskaja SSR loodi Moskvas alles 1940.aasta augustis!

Hjalmar Mäe