|
Mannerheimi tähendus eestlastele ja Eestile põhineb sellel, et tema valmistas Soomet ette tuleviku sõdadeks (mis olid etteaimatavd), juhatas neid Soome iseseisvuse kaitseks peetavaid sõdu, tänu milledele lõppkokkuvõttes säilus Soome iseseisvus - ja see ongi peamine. Lisaks on huvitav tõmmata paralleele Mannerheimi ja "Eesti Mannerheimiks" kutsutud kindral Laidoneri eludeedel: mõlemad mittevenelased alustasid oma sõjaväekarjääri Tsaari-Venemaa relvajõududes, mõlemad juhatasid oma maa väed võidule Vabadussõjas, mõlemad seisid oma maa relvajõudude eesotsas. Kuid suur, traagiline ja fataalne erinevus tuleb nende meeste ellu 1939, mil üks otsustas lootusetuna näiva vastuhaku valida, teine aga alistus. Selle tulemusena suri üks Soome Marssalina rahulikult vanadusse, teine heitis hinge (või tapeti) pärast pikki aastaid kestnud vintsutusi Nõukogude vangilaagris...
2008 vastas Laaneots Maalehe küsimusele enda võimaliku tegevuse kohta 1939. aastal järgmiselt: “Ühemõtteliselt, nii nagu tegi Mannerheim. Mobilisatsioon, vastuhakk. Mida me võitsime, kui lasksime end nagu lambakarja tapale viia? Soomlased hakkasid vastu, nende kaotused olid suhtarvult väiksemad." Mannerheim on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule, mõnekümne meetri kaugusel Artur Sirk'ist! Soome marssali Mannerheimi õpetussõnad Kirjastuselt Olion on ilmunud väärt raamat - soomlaste poolt oma ajaloo suurmeheks number üks valitud marssal Gustaf Mannerheim'i “Soome marssali mälestused”. Teos on nauditav oma intelligentsuses, sõjamehelikus täpsuses ning aristokraatlikus elegantsuses. Ent mitte see pole kõige olulisem. Määrav Mannerheimi mälestustes on tõsiasi, et raamat kõneleb ka tänapäevas. Enamgi veel. Tükati näib, nagu oleks autor oma elutarku mõtteid paberile pannes teadnud, et varem või hiljem muutub palju tema poolt öeldust taas aktuaalseks, kohati koguni programmiliseks. Siinkohal pole mõtet ega õigupoolest võimalikki marssalist paremini tema mõtteid esitada. Seepärast laseme valitud tsitaatide abil kõneleda Carl Gustaf Mannerheimil endal. Ja et mitte olla laialivalguv, siis üksnes peatükist “Kaheksa aastat võidujooksu tormiga”, mis kirjeldab tema pingutusi Soome ettevalmistamiseks vältimatult lähenevaks sõjaks. Mannerheim tegutses sel perioodil president Svinhufvudi poolt ellu kutsutud Kaitsenõukogu esimehena. 1931. aastal, kui marssal sellele postile asus, leidis ta eest riigi, mis puhkas sügavalt Vabadussõjas saavutatud võidu loorberitel, mis eelkõige asetas oma lootused Rahvasteliidu poolt pakutavale kollektiivsele julgeolekule ning mille valmisolek uueks võimalikuks jõukatsumiseks, et iseseisva riigina püsima jääda, oli enam kui nõrk. Lugemisel soovitan tõmmata pidevalt paralleele praeguse Eestiga. Tegelikult ongi lausa võimatu seda mitte teha. Niivõrd aktuaalsed tunduvad paljud marssali mõtted ja tema poolt kogetu meie praeguses olukorras. Ent - mida räägib meile siis marssal? “Riigikaitseliselt seisukohalt olid eriti problemaatilised mobilisatsiooni ja vägede koondamiseks vajaliku süsteemi nõrkused... Soome armee mobiliseerimiseks ja koondamiseks oli arvestatud kaks nädalat, samal ajal kui oletatav ründaja, kellel Peterburis ja selle lähiümbruses olid suurlinna garnison ning märkimisväärsed tehnilised ja materiaalsed ressursid, võinuks mõne päevaga jõuda Kannasele ja rünnata meie kaitset ülivõimsate formeeringutega.” “Hoolimatut suhtumist kaitse-eelarvesse julgustasid ilmselt naiivsed lootused, mida mõned ringkonnad panid käimasolevatele rahvusvahelistele desarmeerimispüüdlustele. Need elukauged arutelud... ja asjatud püüded, mille eesmärgiks oli tugevdada Rahvasteliidu poolt pakutud kehvi julgeolekugarantiisid, ei sobinud asendama tõhusat kaitsevalmidust.” Ja ühest marssali märgukirjast valitsusele: “Soome tegevarmee tuleb saata vaenlasele vastu täiesti ilma tanki- ja õhutõrjeta, kvaliteedilt ja arvult vähese kahurväe toetusel ning suures osas ilma isikliku relvastuse ja varustuseta. Kui lisaks arvestada, missugune varustus ja relvad on meie oletataval vaenlasel, muutub meie armee abitu olukord üha ilmsemaks. Sama lugu on mere- ja õhujõududega. Lühidalt: praegu tuleb meie kaitsevägesid pidada täiesti võitlusvõimetuks... Kuigi valmisolekut püütakse lisada põhihangetega, läheb see nii aeglaselt - nagu teistegi kaitsevalmidusega liituvate küsimuste arutamine - , et võiks arvata, nagu oleks meil aega piiramatult... Sündmused näitavad siiski, et ooteaeg võib lõppeda mis tahes hetkel.” Kõikjal kaitse alal eelkõige sotsiaaldemokraatide survel viljeldavast koonerdamisest: “Laskurid said aastas välja tulistada vaid 97 padrunit 250 asemel, mida peeti normiks teistes riikides, ja Kaitseliidule jagati vaid 41 padrunit mehe kohta aastas. Märkisin, et kui kellegi eesmärgiks on pidada laskeharjutusi suuremalt jaolt lahinguväljal, tuleb selle eest maksta veriste kaotustega.” Pärast edukaid sõjaväemanöövreid korraldatud pidulikust paraadist: “Sellises paraadimeeleolus pidasin vajalikuks hoiatada ähvardava ohu ja niisuguse kaitsevaimustuse eest, mis seisis vaid katteta sõnadel. Aga päev hiljem õnnitles peaminister Cajander oma kõnes armeed selle puhul, et eelnevatel aastatel polnud seda varustatud relvastusega, sest see oleks nüüd vaid roostetanud ja vananenud!” Lootusest toetusele lääneriikidelt: “Lääne ebakindel toetus oleks võib-olla muutunud kindlaks toetuseks, kui meie kaitsevägi oleks olnud paremas korras; see oleks võinud mõjutada ka Rootsi suhtumist. Kehva kaitseväega riigid ei leia liitlasi!” Soome diplomaatide ja poliitikute põhjendamatust enesekindlusest: “Sõjaväeline luure teatas suurtest vägede ümberpaiknemistest eri piirkondades ja teede ehitamisest... Välisministeeriumi käsutuses olevad andmed ei olnud nii ärevusttekitavad ja teatasid, et välisriikide poliitilistes ja diplomaatilistes ringkondades peeti avalikku kokkupõrget ebatõenäoliseks... Ma ei varjanud riigi juhtkonna ees, et mul olid suured kartused lähema tuleviku suhtes ja ma ei suutnud ära imestada, et valitsus ja Eduskund suhtus nii vastumeelselt minu viimastel nädalatel tehtud ettepanekutesse raha eraldamiseks, kuigi sõda paistis olevat juba ukse ees.” Niipalju siis marssali tsitaate üksnes Talvesõjale eelnenud perioodist. Lõpetuseks mõned ka raamatu lõpulehekülgedelt. Rahvusvahelise olukorra ebapüsivusest: “Kõigepealt just maailmapoliitiliste jõudude tasakaalu purunemise tagajärg oligi see, et ka Soome kisti sõtta, ja mitte ainult ühte, vaid koguni kahte.” Ja võtmest raskuste võitmiseks: “Õpetussõnad, mis ma tahaksin jätta tulevaste põlvede teadvusesse, on järgmised: lahkhelid omade vahel tabavad valusamini kui vaenlase mõõk, ja sisetülid avavad ukse sissetungijale.” Mida on sellele kõigele lisada? Kel mõistust on mõistmaks, see mõistab. Suursaadik Mart Helme Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=1837&lang=est  |
 Soome Vbadussõja juhina  Mannerheimi-lingid:
www.mannerheim.fi www.mannerheim-museo.fi/ Mannerheim Rahvusbiografias Peastaabi Kool Mannerheim www.marskinmaja.net/ www.mil.fi/perustietoa/historia wiki/Mannerheim-risti Mannerheim Mikkelis Mannerheimi Lastekaitse Liit Mannerheim-naljad Mannerheim jahimehena YLE suured soomlased: Mannerheim VirtualFinland: Mannerheim Mannerheimi kõne 4.8.1944 [real audio] Veikko Laihaneni Mannerheim film [real video] Mannerheim, Gustaf (1867 - 1951). Biograafia (FIN) 
 Mannerheimide suguvõsa vapp.
 Staabikapten G. Mannerheim Peterburi Ohvitseride Ratsaväekooli juhatajana 1904. On teada, et hiljem kui Mannerheim juhatas oma rügementi, armastas ta sinna kutsuda ka eestlasi (näit. Jaan Soots), sest soomlastel ei olnud sõjaväekohustust.
Марш Кавалергардского полка
| ||
Mannerheim oli Vene Impeeriumi Tema Majesteedi Maria Feodorovna Ratsakaardiväe (Cavaliere) Polgu ohvitser
|
Chevalier Guard regiment История кавалергардского полка. Кавалергардского полка. МАРШ КАВАЛЕРГАРДСКОГО ПОЛКА Polgu moto: "Мы не стремимся быть первыми, но не допустим никого быть лучше нас". Генерал-адъютант граф А.И. Мусин-Пушкин, кавалергард. Selle polgu (Кавалергардский Её Величества Государыни Императрицы Марии Феодоровны полк) ohvitserina osales ta 1896 aastal Venemaa keiser Nikolai II Romanovi kroonimise protsessioonil. |
|
Vene kaardiväe paraadmundrid. Vasakult esimene Kavaleerkaardive paraadmunder.
 Mannerheim 1892. a. Tema Majesteedi Maria Feodorovna Kavaleerkaardi Polgu ohvitseri paraadmundris. |
 |
|
Mannerheimi meenutused Nikolai II troonimispidustustest
"Meeldejääv sündmus, mida sattusin pealt nägema, olid Nikolai II ja keisrinna Aleksandra Fjodorovna kroonimispidustused Moskvas mai lõpus-juuni alguses 1896. Aga sellele hiilgavas raamistuses etendusele langes sünge traagikavari: lõppvaatus oli ränk, makstes paljude inimeste elu. Kui valitsejapaar saabus mõned päevad enne kroonimist Krem lisse, ratsutas protsessiooni eesotsas ratsakaardiväe esimene eskad-ron, kuhu mina kuulusin selle esimese jao komandöri asetäitjana. Sellele järgnesid ratsahobustel tsaar ja tema hiilgav saatjaskond, ning mõlemad keisrinnad, kumbki uhkes kaheksahobusetõllas. Tänavaid ääristavatel publikupoodiumidel tungles päikesepaistel piduriietuses rahvas. Kõik oli sõnulseletamatult värvikas ja ülev. Kroonimine iseenesest oli kõige väsitavam tseremoonia, milles ma olen osalenud. Neli ratsakaardiväe ohvitseri, kes koos riigi kõr geimate aukandjatega moodustasid Uspenski katedraalis auspaleeri, pidid seisma liikumatult kella poole üheksast hommikul poole kaheni päeval, ühes käes raske mõõk ja teises keiserlik kahepäise kotkaga kaunistatud kiiver. Kui kroonimine lõppes ja rongkäik suundus keisripalee poole, kõndis Tema Majesteet oma hermeliiniga kaunistatud kuldbrokaadist kroonimisrüüs, kroon peas, baldahhiini all, mida kandsid riigi kindraladjutandid, ja nende ees ning järel marssisid paarikaupa ning paljastatud mõõkadega need neli ratsa kaardiväe ohvitseri. Kroonimise järel pakutud pidusöögil teenisid keisripaari ja leskkeisrinnat õukonna kõrgeimad, enamasti juba eakad aukandjad. Vabisevate kätega kandsid nad keiserlikule lauale roogasid ja jooke, kummalgi pool ratsakaardiväe ohvitser paljastatud mõõgaga. Väljuma pidid kõik selg ees - ja see ei olnud libedal parketil kerge. Paar päeva hiljem leidis aset kroonimispidustuste lõppvaatus, mis tagantjärele tundus Nikolai II valitsusaja ähvardava endena. Ratsa-kaardivägi sai ühtäkki häire ja pidi täies galopis suunduma läbi Moskva Bresti raudteejaama linna lääneservas. Vaevalt sai käsk täidetud ja eskadronid üles rivistatud, hobused veel täies vahus pika kapaku järel, kui nägime paarisrakendiga tõllas ja keiserliku eskordi saatel möödumas tsaari ja tsaarinnat, kes kahvatuina ja tõsistena sõitsid tagasi sama teed pidi, mida mööda oli kulgenud muinasjutu lises hiilguses kroonimisrongkäik. Me ei teadnud veel, milles oli asi. Kuid otsustades ehmatuse järgi, mis peegeldus vaikiva publiku nägudelt, pidi olema juhtunud midagi saatuslikku. Samas järgnes seletus. Meist möödus lahtiste veovankrite rodu, mille koormakatete alt ripnes elutuid käsi ja jalgu. Lähedal asuval Hodõnka harjutusväljakul oli juhtunud kole õnnetus, mille ohvreid nüüd vankritega minema veeti. Rahvas oli tormanud nende kioskite poole, kust jagati maiustusi ja pisikesi suveniire. Puhkes paanika, mille käigus osa inimesi suruti lahtiste laudadega kaetud laske-pesadesse ja trambiti surnuks. Kõneldi paarist tuhandest ohvrist." |
 Mannerheim (paremal) Vene tsaari Nikolai II kroonimisprotsessioonil 1896. Vasakul Eestist pärit baltisakslane , tulevane Venemaa kindralmajor, staabi-rittmeister Johan Vladimir von Knorring .
Pärast veriselt lõppenud kroonimispidustusi hakati tsaari kutsuma lisanimega Verine. |
Vene Kesisririigi suurvapp. Ülal paremalt teisel vapikilbil on Eesti, Liivi, Läti ja Karjala vapid. Soome vapp on alt paremalt teine.
1942. a. juunis külastas Saksa riigikanstler Adolf Hitler Soomet, et õnnitleda Mannerheimi tema 75. sünnipäeval. Kuu lõpus tegi mannerheim Hitlerile vastuvisiidi Ida-Preisimaale, Hitleri peakorterisse
|
Hitler'i vahemaandumine Ülemistel? Hitleri Soomes käimise ajast on pärit ja salapärane jutt sellest, nagu oleks Hitleri lennuk teinud vahemaandumise Tallinnas, täpsemalt Ülemiste lennuväljal. Mimgeid tõestusi selle jutu tõelevastamisest ei ole leitud. Kõige tõenäolisemalt tulid sellised jutud sellest, et nii tähtsa mehe nagu Saksamaa führeri lennu marsuudile valmistati sobivaid maandumisplatse, kuhu siis vajadusel oleks saadud maanduda. Tõenäoliselt oli üheks selliseks ka Ülemiste lennuväli, mis siis Hitleri lennuajal hoiti valve all, et vajadusel võimaldada Hitleri lennukil maanduda. Teadaolevalt seda võimalust kasutada vaja ei olnud. Soomes lindistati salaja Hitleri kõnet Hitleri vestlust (ebamasti monoloogi) Mannerheimiga lindistati salaja. See umbes 18 minutiline helisalvestus on anuke teadaolev Hitleri kõnelemise jäädvustus, kus ta räägib rahulikult, lõõgastunult, sest ta ei teadnud, et tema juttu salvestatakse. See salvestus avastati alles aastakümneid YLE raadio arhiivist. Seda salvestust on kasutanud ka paljud näitlejad, kes on pidanud Hitlerit kehastama, et õppida tema tavalist kõnemaneeri, mis on hoopis erinev tema masside ees esinemise kõnestiilist. Hitlerin salaa tallennettu keskustelu Suomessa (4.6.1942) Salvestise ingliskeelne ärakiri. Mannerheim Hitleri juures Ida-Preisimaal.1942.07.08.Die Deutsche Wochenschau Nr.618
|
 Soome Marssal parun Gustaf Mannerheim 75. aastaselt 1942.
|
Manneheim Eesti meedias
Mannerheim ja Laidoner Soomes 1936.
Laidoner ja Mannerheim kohtusid esmakordselt siiski 1935 Soomes, Laidoneri visiidi ajal.
Carl Gustaf Mannerheimi eessõna oma mälestusteraamatule
See eessõna jäi esmaväljaandes ilmumata, et mitte ärritada Nõukogude Liitu ja Soomele ebamugavusi valmistada.
Juba enne seda, kui Soome rahvas oli ülemaailmse tulekahju käigus sunnitud väikese vaheajaga maha pidama kaks teineteisele järgnenud lühikest sõda, olid mu sõbrad õhutanud mind kirja panema mälestusi oma pikast ja sündmusterohkest elust. Nad osutasid sellele, kuivõrd palju oli mu teenistusaeg keiserlikus Vene armees (mille jooksul ma muuhulgas võtsin osa kahest sõjast - Vene-Jaapani sõjast ja Esimesest maailmasõjast) ja samuti kaks aastat kestnud Aasia ekspeditsioon olnud ettevalmistuseks minu tegevusele isamaa teenistuses. Samuti oleks ka noortel huvitav heita pilk nendesse minu elu varasematesse, vähem tuntud ajajärkudesse.
Samuti rõhutasid mu sõbrad, et nii meie vabadusvõitlus, minu diplomaatiline missioon Esimese maailmasõja võitnud riikides kui ka minu riigipeaks olemise periood aastail 1918-1919 on saanud põhjalike uurimuste aineks. Seega võiksid minu isiklikud vaated neile sündmustele ja minu enda panusele Soomes järgnenud murranguajal heita nii mõnelegi küsimusele uut valgust.
Kuigi ma tunnistasin need vaatepunktid õigeks, ei tundnud ma suuremat tahtmist üleskutset järgida. Aasia ratsaretk välja arvatud, olid ju Vene aja kohta minu käsutuses üksnes fragmentaarsed ülestähendused ning ei Vabadussõja ajal ega pärast seda polnud ma pidanud päevikut ja üleüldse olin säilitanud üksnes väheseid märkmeid, mis oleksid võinud olla aluseks igas suhtes asjalikule kirjeldusele. Aga eelkõige puudus mul selleks aeg, sest olin täielikult hõivatud oma tööga Kaitsenõukogu esimehena - ametikohal, mille president Svinhufvud oli 1931. a mulle usaldanud ja mis tähendas sõja korral ka ülemjuhataja kohustuste täitmist. Mitte üksnes iseenda ja kaitseväe, vaid kogu maa ettevalmistamine sõjaraskusteks oli ülesanne, mis nõudis jäägitut pühendumist, kuna seda tuli sageli teha väga rasketes tingimustes.
Pärast viimaste sõdade katsumusi, mis meie rahval tuli läbi teha, ja pärast seda, kui ma aastal 1944 olin veel kord enda kanda võtnud riigipea ameti, et tuua maa sõjast välja, on mälestuste avaldamine hakanud mulle tunduma kohustusena. Enda arvates olen ma teinud kõik, mis oli minu võimuses, et oma rahvast sõdadest säästa. Kui see ei õnnestunud, langes minu osaks Soome armee eesotsas pidada meie õiglase eesmärgi eest ebavõrdset võitlust.
Kas ei peaks ma nüüd seda jätkama ja sulge võitlusvahendina kasutades võtma sõna Soome kaitseks läänemaailma ees, mis võitluste tuhinas on kaotanud silmist ühe väikese vapra rahva ja selle rolli tsivilisatsiooni eelpostina Põhjalas? Kas ei ole liiatigi minu kohus selgitada oma rihvale ning selle sõpradele lähedal ja kaugel, kuidas ja miks ka meie oleme verd valanud ja kannatanud nende viimase kümne raske aasta jooksul ning mis on selle põhjuseks, et me oleme jõudnud sinna, kus me praegu oleme?
Kui inimene vaatab tagasi oma elule, võib ta kergesti kindlaks teha, kus ta valis vale tee ja kuivõrd ta ise on oma edu või lüüasaamise eest vastutav.
Tervel rahval mis koosneb heterogeensetest elementidest, on tunduvalt raskem seesugust enesevaatlust läbi viia ning on arusaadav, et põhjuslikkuse printsiip on tundmatu mõiste suuremale osale rahvast, kes ilma juurdlemata triivib vooluga kaasa ja allub asjade arengule, küsimata, mispärast see eile katkes ja mida toob endaga tulevik- Ja ometi peame püüdma seda muuta, et ka laiemad kihid õpiksid täielikult tundma vastutust ja kohustusi, mis uus poliitiline ja sotsiaalne asend nende õlgadele paneb. Haridustase ja elukvaliteet on tõusnud ning ühiskonnaklasse üksteisele lähendanud. Keskmise vanuse tõusmisega on ka soome rahvas vanemaks muutunud, mistõttu mitu põlvkonda võivad omandatud kogemusi vahetada ning ühineda ühise eesmärgi nimel: rahva heaolu, riigi julgeolek ja au. Hoolimata sellest, et üksikisikuil ja rahval kui tervikul ei ole sugugi meeldiv tehtud eksisamme tunnistada, tuleks meil kõigil ühineda püüdluses vaadata minevikku ja teha kindlaks, mis selles oli meile hukutav. Areng ei peatu meie generatsiooniga, vaid tulevik on meie ees kõigi oma nõudmistega, millega tuleb silmitsi seista, et suudaksime rahvana püsima jääda. Meie valusad kogemused õpetagu tulevasi sugupõlvi mõistma, kuidas vältida seda, mis meid õnnetusse viis. Niisiis on igaühe kohus, seega ka minu kohus, nendele oma elutarkust vahendada. Eelkõige sellele mõeldes pidasin vajalikuks kirja panna oma elulugu, mis samal ajal on ka osa Soome ajaloost. Eeskätt olen tahtnud rõhutada seda, kui otsustavalt on suurriikide poliitika minu maa saatusesse sekkunud, aga ka seda, mis oli selle põhjuseks.
Suurimaks rahulduseks oma elus pean ma seda, et meie rahva saatuslik lõhenemine, mis 1918. a viis maa kuristiku äärele, aastate jooksul vähehaaval tasandus ning võimaldas kogu rahval tihedasti ühtekoondunult vastu astuda suurele katsumusele: kahele verisele sõjale ning vahepealsele relvastatud rahule, mis oli niisama pingutav kui sõda ise. Kuid minu korduvaid hoiatusi, et meie puudulik materiaalne valmisolek on sama ohtlik kui lahkhelid oma leeris, pandi tähele alles siis, kui sõja kõuekõmin magajad äratas. Mure riigikaitse pärast jõudis rahva kui tervikuni liiga hilja. Et me ei suutnud tõsta kaitseküsimust parteipoliitikast kõrgemale, osutus hukatuslikuks ja seepärast puudus meie riigi valitsusel see ainus, mis oleks võimaldanud iseseisvat välispoliitikat - tugev kaitsevägi. Olime liiga nõrgad, et oma neutraliteeti kaitsta, ning usaldasime liialt illusioone ja lubadusi. Kuna polnud puudust häältest, kes süüdistasid soome rahvast naiivsuses välispoliitiliste küsimuste käsitlemisel, siis oleks ehk omal kohal märkida, et ka sajanditepikkuste poliitiliste traditsioonidega suurriigid langesid selles valdkonnas vähemalt niisama suurel määral eksituste ja valehinnangute ohvriks, eeskätt sellega, et jätsid hooletusse oma riigikaitse väljaarendamise.
Kahel korral olen ma oma silmaga näinud Venemaa ettevalmistamata sõttaastumise katastroofilisi tagajärgi. Sedasama olen näinud kordumas, kui Rumeenia 1916. a, samuti vajalikul määral selleks valmistumata, liitus Ententeigz, et ülekaalukalt vastaselt peagi lüüa saada. Ma tahtsin ära hoida Soome samasugust saatust, sest olin veendunud, et varem või hiljem meid rünnatakse. Kui mul alates 1931. aastast võimaldati tegutseda kaitseväe ülesehitamisel, algas kaheksaaastane võidujooks tormiga, mille torm võitis, aga mitte ülekaalukalt. Veel praegugi olen ma veendunud, et kui meie riigikaitsega oleks olnud kõik korras (tegemist oli ka majanduslike eeldustega), oleks meil 1939. a olnud väljavaateid vältida nii Talvesõda kui ka seda õnnetut arengut, mis viis selleni, et 1941. a tõmmati Soome suurriikide sõtta Saksamaa poolel. Talvesõda ei olnud ju mitte üksnes jõumõõtmine olemasolevate ressursside baasil, vaid konflikt, mida tuleb vaadelda toile ajahetke suurpoliitiliste konstellalsioonide taustal.
Peale minu püüdluse luua kaitsetahe ja saavutada ühtsus, millele oli pühendatud ka minu sotsiaalne tegevus, leiab lugeja veel kaks teist juhtmõtet, mis punaste niitidena minu ülestähendusi läbivad: tihe koostöö Skandinaaviaga, eelkõige Rootsiga ja minu kindel antibolše-vistlik hoiak.
Hoolimata sellest, et Vabadussõja ajal üritas Rootsi röövida meilt osa meie ajaloolisest territooriumist - Ahvenamaad - ning veel pärast sõdagi püüüdles selle poole diplomaatilisel teel, ei lasknud ma sellel takistada ennast tegutsemast Rootsi ja Soome vastastikuse lähendamise nimel. Minu arvates oli Ahvenamaa küsimuse otstarbekohane lahendus esimene samm Soome ja Rootsi vahelise solidaarsuse suunas, mille praktiliseks tagajärjeks oleks olnud Botnia lahe sulgemine mõlema maa neutraliteedi säilitamiseks. Kulus kakskümmend aastat, enne kui mul oli rõõm näha Rootsi nõustumist Ahvenamaa saarestiku ühise kaitsega ning ühes sellega ka nende kindlustuste taastamisega, mis Rootsi nõudmisel 1918. a lammutati. Aga ma pidin läbi elama ka pettumuse, kui nägin, kuidas Rootsi seisukoht NSV Liidu vastuseisu tõttu murdus ning kuidas Soome isolatsioon seeläbi nii NSV Liidule kui ka ülejäänud maailmale nähtavaks sai.
Mõistes juba üsna varakult kollektiivse julgeoleku kasinat väärtust, otsisin ma sellele kompensatsiooni Skandinaavia polütilise koostöö uutest vormidest, arvates, et see veenab ka NSV Liitu meie neutraliteeditahtes. Sel eesmärgil esitasin ametliku avalduse Soome Põhjala-orientatsioonist, mis 1935. a minu rõõmuks parlamendis ühel häälel heaks küdeti. Minu lootus, et see pöördumine saavutab Põhjalas, eeskätt Rootsis, vastukaja ning viib Rahvasteliidu raames sõlmitava regionaalse vastastikuse abistamise lepinguni, läks aga siiski luhta. Nn jäi 1939. a Soome osaks võtta üksinda vastu Vene hüglase rünnak ja taas võidelda kogu Põhjala eest. Olen veendunud, et Põhjala, jah, isegi üksnes Soome ja Rootsi ühiskaitse leping oleks võimaldanud Talvesõda ära hoida ja et üks mõjuv Soomet toetav avaldus Kremli läbirääkimistel 1939. a sügisel oleks kaasa toonud sama tulemuse. Sellise mõtte õigsust kinnitab muide ka see, et NSV Liit - kindlalt otsustanud Soome nii kiiresti kui võimalik alla neelata - seisis 1940. a jooksul kahel korral kangekaelselt vastu Skandinaavia ühiskaitse plaanidele, ehkki selline leping oleks garanteerinud kärbitud territooriumiga Soome neutraliteedi ja piirid. Samal ajal ei maksa unustada, et oma puuduliku materiaalse valmisoleku tõttu ei võinudki me arvestada Põhjala sõprade efektiivse toetusega, teiselt poolt julgustas aga meie nõrkus kallaletungijat.
Need suurriikide konflikti keerdkäigud Põhjalas on välismaailmale vähe tuntud. Ka meie Skandinaavia ringkondades ei ole diskussioonid neis küsimustes jõudnud asja tuumani, kuna probleemide omavahelisi seoseid ei ole piisavalt ja igakülgselt valgustatud. Seepärast võiks ehk olla huvipakkuv mälus sündmuste arengu taastamine, et lugeja võiks endale luua pildi, kuidas NSV Liit, seistes vastu planeeritavale kaitsealliansile, aitas kaasa sellele, et kui Saksamaa ründas Norrat, ei kohanud ta Põhjala ühendatud vastupanu - Soome kaasa arvatud - ning Saksa väed võisid kinnitada kanda Põhja-Norras, kust nad peagi hakkasid ähvardama ühtaegu nii meie neutraliteeti kui ka Murmanskit. Kuidas Soome selles täiesti muutunud poliitilises, strateegilises ja majanduslikus olukorras sattus sõtta Saksamaa poolel, näib kuuluvat suurriikide konflikti vähem tuntud mõjude hulka, mida ma järgnevalt käsitlen. Kuid me pole kannatanud mitte üksnes oma, vaid ka teiste vigade pärast. Sellel, et Rootsi Norm unioon 1905. lõpetati, asendamata seda kaitsealliansiga, olid tunduvalt kaugemale ulatuvad tagajärjed, kui seda osati ette naha. On tõenäoline, et Norrat ei oleks rünnatud, kui Saksamaa õieks teadnud, et ühes sellega pöördub tema vastu ka Rootsi. Sel juhul ci oleks olnud sakslasi 1940. a suvel ka Kirkenesis ja poleks purunenud meie võimalused oma neutraliteeti kaitsta.
Minu kogemused Vene revolutsioonist ja selle tagajärgedest olid mind veennud, et boi sevism kujutab endast ülemaailmset hädaohtu, millega võitlemiseks oleks tulnud mobiliseerida kõik jõud Revolutsioonijärgsetel aastatel katsusin ma oma veendumust praktikas rakendada Mis Soomesse puutub, siis täitis tema oma ajaloolise missiooni Vabadussõjas, mis pani alu se Soome iseseisvusele ning kujutab endast nii nüüd kui ka tulevikus soome rahva jõuallikat. Harva on alustatud võitlust nii rasketes oludes, kus puudust tunti kõigest peale vapruse ja ohvrimeele. Et võideldi tingimustes, mis paljuski viis mõtted Ameerika iseseisvussõjale, võiks see huvi pakkuda ka meie sõpradele Ameerika Ühendriikides. Aga meil on täielik õigus rõhutada meie vabadusvõitluse euroopalikku tähendust. Soome oli esimene maa, mis pidurdas bolsevike pealetungi, ja selle asjaolu kaal peaks nüüdseks olema tajutav vähemalt Skandinaavias. Ilma selleta ei oleks sündinud vaba Baltikumi ja kui täbar oleks olnud Rootsi ja Norra olukord 1920. ja 1930. aastatel, kui NSV Liit oleks olnud positsioonidel Ahvenamaal, lornio orus ja Norra piiri ääres Petsamos. Kui suurel määral oleks seesugune asjade seis muutnud uue maailmakonf likti lähteolukorda! Milliseks Stalini ja Uit lori kauplemise objektiks oleks sel juhul muutunud Skandinaavia! Kas meie läänepoolsete naabrite tänu võlg Soome ees ei oleks pidanud õigel ajal väljenduma aktiivsete abinõude tarvituselevõtmises kogu Põhjala kasuks?
Aga Skandinaavia (nagu ka võitjariigid aastal 1918) vaatas välispoliitikat läbi sisepoliiti kast varjutatud prillide ja võib-oi la peitubki selles kogu selle õnnetu arengu peamine põh jus, mille tunnistajateks me viimased kolm aastakümmet oleme olnud. Kas ei oleks olnud lääneriikide kohus - pärast kõike seda, mida nad võlgnesid Venemaale tema osavõtu eest keskriikide alistamises - aidata kaasa rahu ja korra jaluleseadmisele ka Ida-Euroopas ning demokraatliku Venemaa sünnile tema rahvuspiirides? Selle asemel piirdusid lääneriikide abinõud aastail 1918-1919 halvasti koordineeritud sammudega, mis ainult pikendasid Vene kodusõda. Ehkki sobiv hetk Venemaa saneerimiseks jäeti kahe silma vahele, oleksid kui tuurrahvad ometigi pidanud hoolitsema selle eest, et bolscvismilainele ehitataks ette tugev tamm ja ennetataks NSV Liidu kasutamist Euroopa konfliktide tasakaalufaktorimt Ainult väga vähesed mõtlesid tol ajal EUROOPA tulevikule ja maailmarahu ähvardavale ohule, mis peagi tuli ilmsiks Kominterni tegevuses ning - pärast Rapallo lepingut ja 1926. a mittekal laletungipakti - Saksamaa ja NSV Liidu koostöös. Ajaloolise möödapääsmatusena pidi tee viima uue Poola abieluni (mariage par la Pologne) ja Euroopa võimutasakaalu rikkumiseni, mille tagajärjel ka Soome sõtta tõmmati - ja mitte üksnes ühte, vaid kahte sõtta.
Meie kaks viimast sõda NSV Liidu vastu - lühike taivekampaania ning pikem sõda läbi nelja suve ja kolme talve - olid meie sõjad, kus me kaitsesime kõike seda, mida üks rahvas pühak» peab. Täiesti üksi oleks Soome olnud siiski kadunud. Talvesõja ajal toetasid meid lääneriigid ja Saksamaa töötas meie vastu. Oma teises kaitsesõjas leidsime toetust Saksa maalt, kui enamik meie sõpru meile selja pöörasid. Aga me ei võidelnud Saksamaa eest ning hoidusime sihiteadlikult ühisoperaUioonidest Murmanski, Untograd,-Murmanski raudtee ja Leningradi vastu, kuna meie võitlust oleks võidud ühendada Saksa sõjaga. Ajal, mil Saksamaa oli veel võimas ja meie olime temast majanduslikus sõltuvuses, oli kõike muud kui kerge selliseid ettepanekuid tagasi tõrjuda.
Kuid meie võiüesime ka oma teises kaitsesõjas nagu esimeseski nende kõrgete eesmärkide nimel, mida Lääs omaks peab. Ka meie valasime verd nelja vabaduse nimel, nagu seda pidulikult on kuulutanud Atlandi Harta, ka meie võitlesime rõhumise ja türannia vastu. Mida lähemale jõudis maailmasõja lõpp, seda rohkem mõistmist lootsime leida oma ettevõtmisele, mida 1939. a peeti õiglaseks ja mille pärast NSV Liit oli vabade rahvaste liidust välja heidetud. Me ei osanud kujutleda, et lastakse tekkida uuel, kaugelt ohtlikumal ebastabiilsusel kui see, mis oli viinud sõjani, sest nüüd oli ju küsimus ka Aasia stabiilsuses. Me ei suutnud uskuda, et Lääs, samal ajal kui ta oli võitnud sõja, juba ette kaotab rahu. Me ei tahtnud uskuda, et NSV Liidul, vaatamata kõigele, mis oli juhtunud, õnnestub oma liitlasi ninapidi vedada.
Sajandeid oli Euroopa võimutasakaalu hoidjaks olnud Suurbritannia. See oli Briti välispoliitika vanim traditsioon ja vastavalt sellele oli Albion alati asunud koalitsioonide etteotsa vallutajate vastu, kes ähvardasid Euroopa kontinenti oma valitsuskepi alla heita, olgu nende nimi süs Louis XIV, Napoleon, Wilhelm II vms. Aga rahuläbirääkimistelgi oli Suurbritannia osanud takistada tasakaalu rikkumist vastupidises suunas. Kui Hispaania pärilussõja ajal näis, et Habsburgid, Inglismaa liitlased, on saavutamas hegemooniat, mis tänu Marlborough' ja prints Eugene'i võitudele oli õnnestunud Louis XIV käest ära kiskuda, sõlmis tollal kõigest 34-aastane peaminister ja tooride juht Bolingbroke oma liitlaste seljataga vaenlasega lepingu ja Utrechti rahu 1713. a jäi Suurbritannia ja Prantsusmaa teha. Sada aastat hiljem oli samuti Suurbritannia teene see, et Prantsusmaa 1789. a staatus nii esimese kui ka teise Pariisi rahu tulemusena säilis. Ja kui koalitsiooniriikidest kõige tugevam, Venemaa, Viini kongressi ajal paljastas oma kavatsused muuta Poola Venemaale alluvaks vasallriigiks, oli see taas Suurbritannia, kes Austriaga ja äsja alistatud Prantsusmaaga liitu astudes pidurdas Venemaa pealetungi Kesk-Euroopale, võttes Vene satelliidilt ära Poznani, Toruni ja Krakowi.
Maailmasõja lõpul olime lootnud, et anglosakside juhtkond ilmutab riigimehelikku tarkust, mida ta oli alati üles näidanud, ja et ka nüüd luuakse võitjate ja lüüasaanute vahel talutavad suhted nagu võitjate suurriikide endi vahel. Meile näis möödapääsmatu, et valitsused Londonis ja Washingtonis leiavad end sunnitud olevat ühes või teises vormis oma poliitikat täpsustama, kuni veel on aega. Nende eelteadmised oma muutliku meelega liitlase kaugeleulatuvatest plaanidest oleksid võimaldanud neil ju aegsasti ette näha sõja lõpul puhkevaid konflikte, kui demokraatiate nõrkus võrreldes bolševistliku diktatuuri raudse distsipliiniga ilmeksimatult pidi päevavalgele tulema. Nad ei võinud ka silmi kinni pigistada aksioomi ees, et võit lõhub koalitsiooni niisama efektiivselt nagu kaotus. Lääneriikidel ei võinud otti teadmata ka NSV Liidu väljavaated tänu oma madalale elustandardile ja kõrgele sündivusele koguda kiiremini uut jõudu kui kultuurrahvad Euroopa südames. Ja lõpuks ei oleks ju pidanud olema raske ette näha kommunistliku ekspansiooni ohtu, mis pidi parast sõda välja kurnatud Läänt ähvardama.
Juba 1939. a olid NSV Liidu taotlused selgelt ilmnenud laial rindel, mis ulatus Jäämerest Dardanellideni. Talvesõda ja selle poliitilised mõjud olid Moskvat sundinud taganema oma lähimast eesmärgist Põhjalas: Nõukogude Soomest, milleks valmistuti juba nukuvalitsuse loomisega, millega NSV Liit oleks kiirustanud vastastikuse abistamise pakti sõlmima. Niisama selgelt ilmnesid need eesmärgid juba enne maailmasõja puhkemist Balkanil ja Dardanel Iide ääres, kus Moskva (nii nagu vanasti tsaariajalgi) ähvardas Vahemerd Türgi ja Rumeenia kaudu, ehkki lääneriigid olid garanteerinud nende riikide puutumatuse. Ja lõpuks sai ju käimasoleva sõja õige varajases staadiumis selgeks, et NSV Liidul on ühtlasi kavas luua Nõukogude Poola, analoog vasallriigiga, mida kavandas juba Aleksander I, ainult selle erinevusega, et nüüd oleksid piirimärgid nihkunud veel kaugemale lääne poole.
Keset sõjalõõma ühe suurriigi poliitikat järsult muuta ei ole muidugi kerge ülesanne, rääkimata juba terve koalitsiooni poliitikast. Ja siiski oleks selleks olnud eeldusi. Suurbritannias olid valitsusohjad maailmamõõtu riigimehe käes, kes oma kuulsusrikast esiisa Marlboroughd meenutades tegutses sihiteadlikult ja osavalt niihästi strateegi kui ka diplomaadina ja kes oli ka sisepoliitikas vaieldamatu autoriteet Tema koostöö Ameerika Ühendriikide presidendiga, kes põhiseaduse toel oli varustatud erakorraliste volitustega, paistis olevat tihe ja harmooniline. Seepärast näis olevat loomulik oodata neilt kahelt mehelt Euroopa päästmist.
Ei puudunud ka ümberorienteerumise psühholoogilised eeldused. Stalin ja Hitler jagasid võrdselt vastutust maailmakonflikti tekkimise, Poola jagamise, Baltikumi annekteerimise ning Soome vastu suunatud agressiooni eest. Samasugusel määral, nagu Stalini pakt Saksa maaga tegi võimalikuks sõja puhkemise Euroopas, andis NSV Liidu sõprus- ja mittekallale tungileping Jaapaniga viimasele vabad käed Aasias ning Vaikse ookeani ääres. Sõja esimesel perioodil varustas NSV Liit teenistusvalmilt Saksamaad sõjaliselt tähtsate toorainetega, kah justades niiviisi Kolmanda Riigi vastase blokaadi efektiivsust. Moskva korraldusel avaldasid kõikide maade kommunistlikud parteid energiliselt Saksamaale toetust. NSV Liidu kavatsus provotseerida maailmasõda, et seeläbi õõnestada Lääne vastupanuvõimet lõppeesmärgi, tulevase maailmarevolutsiooni nimel, oli päevselge. Kas ei oleks siis lääneriikidel kõige selle põhjal olnud moraalset õigust oma poliitikas pööret teha - võrreldamatult suuremat õigust kui Bolingbroke'il, kes XVIII sajandi algul oma liitlased hülgas? Propagandal, mille ülesan deks oleks olnud töödelda avalikku arvamust sellise poliitilise kannapöörde kasuks - kui selle avalikukstulek oleks osutunud möödapääsmatuks -, oleksid olnud käepärast märksa paremad ja drastilisemad argumendid kui need, millega Bolingbroke valas üle oma tollaseid relvavendi.
Seesuguse ümberorienteerumise läbiviimiseks ei oleks olnud vajalik Bolingbroke*! kombel vaenlasega otseselt kontakti astuda. Eelkõige oleks tulnud langetada otsus lasta Saksamaal siduda idas võimalikult suuri jõudusid ning lasta mõlemal diktatuuril jätkuvalt teineteist kurnata, üritades samal ajal Hitlerit saksa rahvast eraldada, et niiviisi luua esimene eeltingimus tulevaseks kompromissiks Saksamaaga ning hilisemateks abinõudeks NSV Liidu vastu. Selli ne poliitika oleks ühtlasi tähendanud seda, et NSV Liidu positsiooni ei oleks tugevdatud va-rustusetarnetega, eelkõige mitte sellistega, mis soodustasid tema edasiliikumist. Samuti oleks tulnud julgustada ja toetada kõiki neid riike - Soomet, Ungarit ja Rumeeniat kes võitlesid oma elu eest ja Euroopa tasakaalu säilitamise nimel. Neid printsiipe rakendudes oleks suudetud pidurdada NSV Liidu pealetung hiljemalt 1944. a kevadeks joonele, mis 1939. a märkis selle läänepiiri ja jooksis umbkaudu piki Soome rinnet üle Soome lahe ja Peipsi järve kuni
reni - laane loodusliku kaitsepiirini idas. See joon kaitses ka Poolat, kelle puutumatust olid lääneriigid garanteerinud ja kelle pärast sõda oli alanud.
Kahjuks oli lääneriikidel hoopis teistsugune vaatepunkt olukorrale. Samal ajal kui dessan dioht sundis Saksamaad siduma olulisi jõudusid läänes, toideti NSV Uitu varustusega, muuhulgas rohkem kui 100 000 Ameerika maastikuautoga, vedurite, vagunite ja raudtee rööbastega, ilma milleta Vene väed aastail 1943-1944 ei oleks olnud võimelised kiiresti edasi liikuma Ukraina ja Poola põhjatutel teedel ning purustatud raudteeliinidel. Mis puutub Soomesse, siis avaldas USA just 1944. a kevadel meile korduvalt survet kiireks rahusõlmimiseks.
Lääneriigid ei pääse tulevikus ajaloo kriitikast oma sõjapidamise kohta Saksamaaga, sealhulgas ka psühholoogilise sõja kohta. Olemasolevad võimalused kontaktideks Saksa opositsiooniga ja saksa rahvaga jäeti kasutamata, samuti ei toetatud mingit režiimimuutust ega tehtud ühtegi katset midagi niisugust esile kutsuda. Millised maailmakriisi lahendamise ja Euroopa võimutasakaalu taastamise perspektiivid oleks võinud avada Hitleri võimult tõukamine!
Aeg ei töötanud Saksamaa kasuks, aga ta poleks töötanud ka selle teise diktatuuri kasuks, kui lääneriigid oleksid nii soovinud. Aeg töötas lääneriikide kasuks, kes - mida enam oleks õhutatud diktatuure teineteist välja kurnama - oleksid olnud võimelised esinema Euroopa vahekohtunikena. Nüüd, kui on teada, et aatomi katsetused andsid juba 1943. a suveJ paljulubavaid tulemusi ja et 1944. a tehti suuri edusamme, on raske mõista, mispärast pidasid lääneriigid vajalikuks võitluse lõpuperioodil oma dessantide ja õhurünnakutega tekitada Lääne- ja Lõuna-Euroopale määratuid sõjakahjustusi, soodustades sellega ühtaegu NSV Liidu edasitungi. Aatomirelvaga, mis veelgi rõhutas lääneriikide kasvavat tehnilist üleolekut, oleksid nad vaadanud tulevikku kindla veendumusega, et neil on olemas kõik võimalused sõja kiireks lõpetamiseks niihästi Euroopas kui ka Aasias, luues samal ajal püsivaks rahuks vajalikud eeltingimused. Kas poleks olnud nende kohus hõlmata ka Ida-Euroopa rahvad vabade rahvaste koostöösse - mida ei tehtud pärast Esimest maailmasõda - ning vabastada türanniast vene rahvas, kes kahes sõjas oli lääneriikide eest nii raskeid ohvreid kandnud? Juhul kui meie lootused, et lääneriikide strateegia juhindub murest Euroopa võimutasakaa iu taastamise pärast, oleksid täide läinud, oleks Soome võinud sõja lõpuperioodil võidelda suurte demokraatiatega külg külje kõrval.
Geograafilised tegurid ja suurriikide poliitika on, nii nagu varemgi rõhutatud, otsustavalt sekkunud ka Soome saatusesse, määrates selle ajaloolise missiooni Lääne eelpostina põhjas - missioon, millest eelmine ega praegune sugupõlv ei ole võinud kõrvale hoida. Juba XVIII sajandil kisti Soome Prantsusmaa ja Venemaa vaheliste vastuolude tõttu mitmesse sõtta. Ka Soome sõda aastail 1808-1809, mis lõhkus meie 600 aastase uniooni Rootsiga ning muutis Soome Vene ülemvõimu all olevaks suurvürstiriigiks, oli ühe Euroopa konflikti mõju, mis hämmastava sarnasusega kordus 1939. a, kui Hitler - samuti nagu Napoleon 1807. a Tikiti - andis Moskvale Soome suhtes vabad käed. Asjaolude mõjul kujunesid meie toeks Venemaaga sõdinud riigid, ilma et meil endil oleks olnud võimalust otsustada, kust ebavõrdses võitluses abi hankida. Siiski näitab Soome ajalugu, et enamasti on meil tulnud võidelda ja verd valada üksinda.
Viimaste aastakümnete sündmuste taustal ilmneb alles nüüd täie selgusega, mida oleks tähendanud poliitiline ja sõjaline koostöö Skandinaavia naabritega nii Põhjala kui ka kogu Euroopa jaoks. Ühtekoondunud Skandinaavial oleksid olnud parimad väljavaated maksma panna oma neutraliteet, mille kaitsmiseks me - igaüks üksikult - olime liiga nõrgad. Vastutus asjade õnnetu arengu eest viimasel kümnendil, mis ei ole veel lõppenud, langeb nendele jõududele, kes on olnud takistuseks Põhjala ühistegevusele.
Kui veel 1920. ja 1930. aastatel olid meie väljavaated iseseisvaks välispoliitikaks äärmiselt püratud, süs maailmakonflikti käigus oli sellise poliitika ajamine veelgi vähem meie võimuses. Juba üsna varases staadiumis mõistsin ma, et Saksamaa on oma šansid kaotanud ja Soome peab otsima rahulikku lahendust. Seda oli aga kergem mõelda kui teha. Meie olukord oli üldjoontes samasugune nagu enne Saksa-Vene sõja puhkemist juunis 1941. Kompromiss NSV Liiduga oleks kaasa toonud sõja Saksamaaga, kes viivitamatult oleks okupeerinud kogu Põhja-Soome ning rünnanud meid lõunast üle Soome lahe. Sellele lisandus meie täielik majanduslik sõltuvus Saksamaast. Kompromissi sõlmimine oleks tähendanud väravate avamist Punaarmeele, sisemist lõhenemist, majanduslikku laostumist ja näljahäda. Meil oli vaja aega võita ja oodata sobivat silmapilku polntiliseks pöördeks. Selle eest, et see hiljem suudeti teostada ilma iseseisvust kaotamata, tuleb tänada meie kaitseväge. See oli taastanud meie ajaloolised piirid ja viinud riigi kaitsmise üle vaenlase territooriumile, kus kolme aasta jooksul tõrjuti kõik rünnakud tagasi. Hoolimata sellest, et vaenlane lõpuks ülivõimsate jõududega murdis meie positsioonidest läbi, tõusis Soome armee uuesti, pidurdades tormijooksu kindlustamata liinidel ja andes võimaluse diplomaatiale. Selles situatsioonis võtsin ma 1944. aasta augustis teist korda vastu riigipea ameti elu raskeima ülesandega - viia oma maa sõjast välja.
|
Loe ka: Eesti Vabadussõjalaste Liit ja Soome
Allikad: Wikipedia, K.G.Mannerheim "Soome marssali mälestused", livejournal.com, |
 |
