Krediitkassa keldri massimõrv
 Mõrvatud Krediitkassa keldris.
Pärast Tartu bolševikele loovutamist 21. detsembril 1918 jäi linn paariks päevaks peremeheta: punaväed jõudsid Tartusse alles paar päeva hiljem ja kohalikud bolševikud polnud veel mingit võimu suutnud organiseerida. Kuid kohe pärast punaväe Tartusse jõudmist moodustati niinimetatud kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komitee, mille esimeheks oli keegi Kulli nimeline kommunist, abiesimeesteks Ots ja Otter ja sekretäriks Rätsepa nimeline isik. Nimetatud komitee oli isand inimeste elu, varanduse ja surma üle ja alustas oma tööd kohe massiliste vahistamiste ja hukkamistega. Endised kaitseliitlased, Eesti rahvaväest Tartusse maha jäänud Eesti sõdurid ja ohvitserid, jõukamad kodanikud ja majaomanikud, saksa soost kodanikud ja vaimulikud kuulusid esijoones vahistatavate hulka. Ajapikku hakati vangistama ka talumehi, kooliõpilasi ja inimesi madalamatest sotsiaalsetest gruppidest. Sageli võeti vahistamisi ette röövimise ja varanduse omastamise motiividel.
Pärast esialgset ja vormilist ülekuulamist paigutati vahistatud endisesse politseihoonesse Gildi 12 ja hiljem Kompanii tänaval asetsenud endisesse Krediitkassa keldrisse. Kommunistliku süsteemi tava kohaselt toimusid arreteerimised öösiti. Suurim arreteerimine toimus ööl vastu 2. jaanuari 1919. Paralleelselt vahistamistega toimusid ka hukkamised. Hukkamispaigaks oli Emajõe-äärne või Emajõe jää. Pärast mahalaskmist aeti laibad jääauku. Kuid kommunistide suurima metsikusena Eesti Vabadussõja ajal on läinud ajalukku ja maailma teadvusse niinimetatud Krediitkassa keldri massimõrv, kui tapeti 33 süütut inimest. Esimese maailmasõja veristustest küllastunud maailmale olid teated ja fotod sellest mõrvast masendavaks tülgastuseks, informatsiooni ja fotosid sellest ilmus kõikjal maailma ajakirjanduses. Mõrv toimus 14. jaanuaril 1919, mõni tund enne vabastavate Eesti rahvaväeüksuste - soomusronglaste ja kuperjanovlaste Tartusse jõudmist. Hukatute hulgas oli ka esimene Eesti apostliku õigeusu piiskop Platon (Paul Kulbusch), preestrid Bežanitski ja Bleive ning õpetajad Hahn ning Schwarz, lisaks nendele veel rida teisi Eesti ja Tartu avalikkuses tuntud inimesi. Kõigi hukatute pead ja kehad olid metsikult purustatud. Juba varemalt olid hukatud Tartu juudi soost ärimees Kaplan, sakslastest vanakesed Samson von Himmelstiernad, 16-aastased kaksikvennad koolipoisid Ottased, Kippasto-nimeline isik, kes lasti konvoeerimisel maha, ja mitmed teised. Mahalaskmisest pääses põgenema lipnik Orro, kes sai põgenedes järeletulistamisel haavata. Krediitkassa keldris toimunud massimõrva peamiseks timukaks oli Tartus raskejõustiklasena tuntud Teppani-nimeline isik. Paar-kolm mõrva kaasosalist langes hiljem lõunarindel vangi ja nad hukati meie sõdurite poolt. Emajõe-äärsed hukkamised viidi täide Vene punaväelaste poolt eestlastest ninameeste käsundamisel. Metsikuid ja massilisi hukkamisi teostati ka mujal bolševike poolt vallutatud aladel. Lenin ütles: "On õigem likvideerida sada süütut, kui et lasta ühel süüdlasel joosta. Bolševistlik kohus ei tohi osutada kunagi mingit halastust, see oleks rumalus. On vaja kõhklemata tarvitada terrorit, mis on meie sihiks. Meie võitluses võimu pärast ei tohi meie lasta endid takistada mingist printsiibist. Peame olema valmis ükspuha milliseks seadusvastasuseks, võltsuseks, kavaluseks või valeks. Ka siis, kui meie kommunismi teostamiseks peaksime likvideerima üheksa kümnendikku inimkonnast, ei tohiks see meid sellest tagasi kohutada." Lenini õpetuse kohaselt hakkasid Eesti kommunistid juba 1918. aastal looma Õnnelikku inimkonda, jätkasid seda Eestis 1940.-1941. aastal ja ka hiljem inimeste massiliste küüditamiste ja vangilaagritesse saatmisega.
|
