|
Vabadussõja sangar Julius Kuperjanov (X.11.(v.k.IX.29) 1894 - II.02.1919)
"Vennad, ma soovin teil võitlust ja võitu, Soovin teile kõrgemat ajaloosõitu! Edasi! Edasi murdke ja püüdke, Võidule jõudke!" Lõpusalm J.Kuperjanovi luuletusest "Soov" (1912) Tema esiisa kutsuti Kupperi (talu) Jaaniks. Vene ametnikud panid selle järgi perekonnanimeks Kuperjanov! I maailmasõjas tõusis ta ülemleitnandiks. Leitnandina juhatas ta lühiajaliselt isegi pataljoni! Ta esitati kapteni aukraadi ning uute vene ja ka liitlaste autasude saamiseks, kuid alanud revolutsiooni keerises jäid need tal saamata. Sellegipoolest oli ta silmapaistva karjääriga noor rindeohvitser, keda autasustati harukordse 7 autasuga, teiste hulgas hinnalisema Georgi Ristiga. Kuperjanovi vanemad ohverdasid vaba Eesti eest kaks poega. Kolmas poeg haigestus sõja ajal tiisikusse. Kuna sõja ajal unustati see fikseerimata, ei saanud ta ka mingisugust ravitoetust ega pensioni. Ravi oli aga vägagi kallis. Edasine elu kehva ja kivise mullaga talus polnud kerge. Ränk hoop oli 1926.a. tulekahju, milles põlesid maani maha elumaja ja ait. Tulle jäi kõik, ka loomi. Päästa jõuti vaid kulduur ja jahipüss. Selles põlengus hävis pea kogu Juliuse materiaalne pärand, mis tast talus hoiul oli. Kummaline oli see, et majades polnud keegi mitmeid päevi tuld teinud. Kas tule süütas mõni kättemaksuhimuline punane? Kes teab, kuid niigi vaesele talule oli see ränk hoop. Eesti Wabariigi ajal (!) 1932 pandi Kuperjanovi vanemate talu võlgade katteks oksjonile, kuid tänu Eesti Vabadussõjalaste Liidu (eesotsas admiral Johan Pitka'ga) korjatud rahale osteti talu ära. Kahjuks vana isa suri vintsutuste tagajärjel vahetult enne oksjonit ja vana emake müüs talu ise hiljem ära, sest oli nüüd üksik. Nii tänas politikaanide Eesti Wabariik sangari vanematele! Julius Kuperjanov asus juba Saksa okupatsiooni ajal põrandaaluselt organiseerima mehi ja varuma relvi, seda põhiliselt oma initsiatiivil ja raha eest. Ettenägelikult nägi see andekas I maailmasõja rindesõduri kogemusega mees ette aega, mil sakslased lähevad ja enamlased asuvad taas Eestit vallutama. Tänu tema organiseerimisvõimele oli eesti pea olematul kaitseväel olemas esialgu väga vajalik lõõgiüksus - Kuperjanovi loodud ja juhitud partisanide pataljon. On raske selle üksuse vajalikkust tol hetkel üle hinnata - tol ajal ju paljud ei pidanud sõda Venemaa vastu võimalikuks, vastuhakkajaid oli väga vähe. Seda enam mõjus partisanide aktiivne ja edukas tegevus rahvale innustavaks. Kuperjanovist ja ka tema partisanidest sai juba ta eluajal legend - nii oma rahva seas, kui ka vastaste - punaste - keskel. Viimased kutsusid kuperjanovlasi "Kuperjanovi kuraditeks" - nii ebamaiselt, justkui põrgusigitise kaasabil tegutsesid partisanid! Julius Kuperjanov langes ränkraskes ja igtpidi valesti organiseeritud Paju lahingus. Valesti oli kasvõi see, et rindelõiku ja ka rünnakut pandi juhtima soomlased, kes kohalikke olusid ei tundnud. Lisaks mõtles "Põhja Poegade" juht Kalm (sünnilt küll eestlane, kuid kaua Soomes elanud) eesootavale saagile, mida lootis Valgast saada. See väide, et Kuperjanov juhtis Paju lahingus vägesid, ei vasta tõele. Tema täitis vaid käsku. Ei ole tema süüdi suurtes kaotustes. Tema tahtis alustada rünnakut varahommikul hämaras, suurtükkide kaasabil. Paraku soomlased venitasid ja rünnak algas päevavalguses, lagedal maal. Ja meie soomusrongid viibisid lähikonnas koos 300 sõduriga, kuid Paju lä hedale sel päeval ei ilmunudki! Selle asemel tegutsesid agaralt punaste 2 soomusrongi ja 1 soomusauto, mis said takistamatult eestlaste positsioonide kaitsetut vasakut tiiba tulistada. Suure tõenäosusega tabaski Kuperjanovit punaste soomusrongilt lastud kuulipilduja "Maksim"ist lastud kuul. Kui Kuperjanov oli haavata saanud, pidi ta veel 8 tundi transporti ootama. Ta suri 2 päeva pärast 2. veebruaril. 1919. Matustele kogunes kogu Tartu linn. Oma tegudega rahva hinge läinud mehena hakati kohe organiseerima tema mälestuse jäädvustamist, kui kõige vahvamale sõjas langenud eesti sõjamehele. Kõik arvamused, et Kuperjanovist tehti kunstlikult kuulsus ja kangelane alles palju aastaid pärast tema surma, et eesti rahval oleks innustav märter, ikoon jne. Kõik see on vale! Piisab vaid lugeda surmajärgseid artikleid, et veenduda - ta oli legend juba eluajal ja rahvas hakkas tema mälestust jäädvustama kohe peale surma. tehti ettepanekuid luua Kuperjanovi nimeline hariduskapital (oli ta ju ametilt õpetaja), püstitada talle mälestussammas Tartu linna jne. Paraku just poliitiline ladvik ei tahtnud siin eriti vedu võtta. Ausammas ja palju muud jäid üldse teostamata. See on hea, et Eesti riik teda mälestas, kuid rahvas tegi seda kohe ja seda siiralt. Kahtlemata ei oleks Kuperjanovi elu iseseisvas Eestis, kus algas kohe erakondade ja poliitikute kisklemine riigipiruka pärast, kerge olnud. Oma otsekohese, julge, kompromissitu ja teotahtelise olekuga ei oleks ta toimuvat kahtlemata suutnud käed rüpes pealt vaadata. Kindlasti ta oleks organiseerinud oma endisi kasvõitlejaid ka sellel uuel lahingutandril - poliitilisel. Iseenesestkimõista oleks ta olnud aktiivne juhtfiguur vabadussõjalaste liikumises, kui ainsas reaalses ja suureimas, alternatiivses, ja mis olulisim - sõjaveteranide - organisatsioonis. Paraku saatus määras talle veel olulisema ja igavikulisema staatuse - saada Eesti Vabadussõja ja kogu vabadusvõitluse sümbolika. Käidi ju tema haual kogu nõukogude karmi okupatsiooni vältel. Kuigi punased pidasid haua ümber luuret, et haua külastajaid kinni nabida. Eestis moodustati ka põrandaaluseid Kuperjanovlaste organisatsioone, eriti koolides. Vabadussõjaaegse Kuperjanovi Partisani Pataljoni lühiajalugu Pärast Tartu vallutamist Punaarmee poolt 21. detsembril 1918 taandus leitnant Kuperjanov oma kaitseliitlastega Puurmanni mõisa, kus moodustas 23. detsembril 1918 partisanide salga. Ametlikult kandis salk Tartu Maakonna Kaitsepataljoni nime. 25. jaanuarist 1919 Tartu Partisanide Pataljon. Pärast leitnant Kuperjanovi surma Paju lahingus saadud haavade tagajärjel, nimetati 3. veebruarist 1919 pataljon ümber Kuperjanovi Partisanide Pataljoniks. Pataljoni ülemaks määrati leitnant Unt. Pataljon viibis Soomusrongide Diviisi koosseisus pidevalt Lõunarindel võttes osa lahingutest Tartu-Valga-Petseri ja Pihkva piirkonnas. Juunis 1919 suunati pataljon Landeswehri vastu, kust ta pärast Landeswehri purustamist ja mõnepäevast puhkust Tartus, suunati uuesti Pihkva alla. Järgnevalt võideldi Viru rindel ning 1919. aasta novembris jõuti tagasi Tartusse, kus pataljonist formeeriti samanimeline polk. 20. novembrist kuni 6. detsembrini 1919 viibis polk teistkordselt Viru rindel reservväena Jõhvi ja Auvere ümbruses, kust ta 7. detsembril 1919 asus rindele Irboska ümbruses. Pärast sõjategevuse lõppemist koondati polk Valka. Polk loeti likvideerituks 16. märtsil 1921, koosseis viidi üle 6. Jalaväepolku. Kuperjanovi jalaväepataljon tänapäeval Alljärgnevalt on ära toodud mõned Julius Kuperjanovi'st kohe peale tema kangelassurma ilmuma hakanud artiklid ajakirjandusest: 
 
J.Soodla mälestused kuperjanovlaste Valga oper. 1 Vaba Sõna 2. veebruar 1934.
J.Soodla mälestused kuperjanovlaste Valga oper. 2 Vaba Sõna 3. veebruar 1934.
J.Soodla mälestused kuperjanovlaste Valga oper. 3 Vaba Sõna 4. veebruar 1934.
J.Soodla mälestused kuperjanovlaste Valga oper. 43 Vaba Sõna 6. veebruar 1934.
 Julius Kuperjanovi vapper naine lasti maha 1941.a. NKVD vangilaagris Venemaal. Puhaku ta rahus.
|
 20. aastane kooliõpetaja Julius Kuperjanov.
 Lehekülg J. Kuperjanovi kirjast sõbrale, ajast, mil ta õppis Tartu Õpetajate Seminaris. 1911.a.
 Värskelt mobiliseeritud nekrut J. Kuperjanov kirjutab postkaardil sõbrale oma saatusest. 17.II.1915.a.
Ta saadeti Peterhofi tagavarapataljoni õppekomandosse, kust tal õnnestuski pääseda lipnike kooli (4-я Петергофская школа прапорщиков), mille lõpetamise järel määrati ta polku nimega: Киевский 5-й гренадерский Его Императорского Высочества Наследника Цесаревича Алексея Николаевича полк Kummalisel kombel määras saatus ta sinna polku, mille 1812.a. Isamaasõjas kordasaadetud kangelastegudest pajatavad raamatud olid ta lemmikud. Täpsemalt P. Schdanovi teosed 5. Kiievi grenaderipolgu ratsa-maakuulajate komando ja partisanide salga legendaarse juhi, ühekäelise rittmeistri Rõhlajevi ja tema partisanide sõjast Napoleoni vägede vastu okupeeritud Venemaal. Hämmastav, et täpselt sama polgu, sama luurega tegeleva üksuse juhiks sai ka Kuperjanov, mida 100 aastat varem oli kangelaslikult juhtinud ühekäeline rittmeister Rõhljaev. Just selle mehe ja tema partisanide tegevus oli ka üheks eeskujuks J. Kuperjanovile, kui ta okupeeritud Eestis asus moodustama oma partisaniüksust. 5. Kiievi Grenaderipolgu marss.
 5. Kiievi Tema Imperaatorliku Kõrguse Tsaareipoeg Aleksei Nikolai poja nimelise grenaderipolgu lipp.
 5. Kiievi grenaderipolgu rinnamärk.
 Julius Kuperjanovi koolipõlv ja sõduriaeg - ehk siis enamus tema lühikeseks jäänud noorest elust - mõõdus Vene keisri Nikolai II Romanovi valitsemise all. Keisrit nägi ta ka kahel korral isiklikult - smakordselt koolipoisina Riias Peeter I kuju avamisel, teine kord Vene sõjaväes 5. Kiievi grenaderide polgus teenides. Sellest kohtumisest kirjutab ta sõbrale nii:
"Sõjaväljal 21 dets. 1915... Täna käis meil Keiser Majesteet võersil. Ma tulin vastuvõtmise kohale hiljem, kui paraad lõppenud oli. Majesteet maitses soldatite pudru ja suppi, heitis ohvitseridega nalja ja ajas juttu, ei olnud midagi sici, kõik lihtne, kodune. Lõpuks soovis meile tervist ja jõudu võitlemiseks, kuni viimane vaenlase sõjamees üle raja pole aetud. Jäi väga hää mulje järele..." Tsaari tapsid koos perekonnaga jõhkralt kommunistid 1918.a. Jekateringurgis.  J. Kuperjanov 1917.a. tsaariarmee mundris, täiskomplektis ordenitega.
 J. Kuperjanovi Saksa okupatsiooni aegne "Ausweis", mil ta organiseeris põrandaalust Omakaitset (Kaitseliitu).
 Julius ja abikaasa Alice, kes meest Vabadussõja ajal truult saatis ja abistas. Alice mõrvati NKVD vangilaagris 1941.
Kuperjanovi Partisanide Patajoni embleem.
 J. Kuperjanov lõi oma partisani pataljoni Vene I maailma- ja kodusõja aegsete surmapataljonide eeskujul. Pildil Vene surmapataljonlased on surnupealuu embleemiga. Nende motoks oli: Ennem surm kui häbi!
Saksa feldmarssal August von Mackensen. Ka keiserliku Saksa husaarid kandsid surnupealuu sümbolit, mille võttis hiljem üle kurikuulus Hitleri SS.
 J. Kuperjanov puusärgis "Villa Margaretha"s Tartus.
 Julius Kuperjanow'i matuste laululeht. 1919.
 Skulptor Jaan Koort'i valmistatud Saaremaa dolomiidist hauamonument. Skulptor kirjutas sellest oma päevikusse järgmist:
"Tallinnas, 17. mail, 1925. Sain ühe priske otsa. Julius Kuperjanovi hauale pannakse püsti mälestussammas. Pika arupidamise järgi otsustati see minu käest tellida. Ma tegin juba eelarve ära - saaremaa kivist monument tuleb 356 tuhat maksma. Valmis saab sügiseks. Mälestussamba kapitalist on veel 150 tuhat puudu, aga eks see ka kuskilt leitakse. Mäletan veel Kuperjanovit, kui ta 1919. aastal Tartu komandandiks määrati. Kõva käega mees oli!" Oli küll kõva käega mees, sest teisiti korda majja ei saagi. Mida saavutasid aga "pehme käe ja peaga" mehed, seda nägi kogu Eesti aastal 1940. (Pilt: delfi.ee) Kuperjanovi haud, mis kummalisel kombel jäi nõukogude okupatsiooni ajal hävitamata, kujunes vabadust ihkavale rahvale palverännaku kohaks. Eriti käidu hauale küünlaid süütamas jõulude, J. Kuperjanovi sünnipäeva ja Eesti Vabariigi aastapäeva puhul. KGB muidugi kasutas seda hauda, kui kärbsepaberit kärbestele, et rahvuslikult meelestatud inimesi igatpidi kimbutada. Kuid vabaduseiha ei suutnud nemadki lämmatada.   Võru Salajase Kuperjanovlaste Organisatsiooni (1949-1956) okupatsioonivastane lendleht.
Kuperjanovi nime kasutanud vastupanuliikumisi tekkis mitmeid, eriti koolides. Paljud said selle tegevuse tõttu vangilaagri kibedat elu maitsta, või pidid okupatsiooni võimude poolt rikutud elu elama. Kuid nende võitlus tasus end ära - meil on nüüd vaba Eesti (mida kahjuks liiga vähe hinnatakse)!  Postmark J. Kuperjanovi ja Paju lahingu mälestuseks.
|
Allikad: Riigiarhiiv, E.Grosschmitd "Surnupealuu märgi all", O.Teder "Kutsar", kuperjanov.ee, E.Hanko "Leitnant Julius Kuperjanov", eha.ee, Postimees, Päewaleht, militaar.net, okupatsioon.ee, post.ee,
