FAŠISMI DOKTRIIN

(Fašismi poliitiline ja sotsiaalne doktriin Mussolini kirjutises)


IV "Itaalia Entsüklopeedia" XIV köide avaldab sõna all "Fascismo" teises osas järgmise, B. Mussolini poolt kirjutatud artikli, mis pühendatud fašismi poliitilisele ja   sotsiaalsele   doktriinile.

Kui ma märtsis 1919. "Popolo d'Italia" veergudelt kutsusin kokku Milaanosse interventistide (kes soovlsid Itaalia astumist maailmasõtta) riismed, kes olid minule järgnenud alates revolutsiooniliste fascio'de aktsiooni loomisest saadik - mis sündis jaanuaris 1915. - polnud mu mõttes ühtki spetsiifilist doktrinaarset plaani. Ühest ainsast doktriinist oli mul elukogemusi: sotsialismist 1903—04 kuni talveni 1914., seega umbes kümneaastaku vältel. See oli reamehe ja juhi kogemus, mitte aga doktrinaarne. Minu doktriin oli tol perioodil teostamise doktriin. Üksmeelselt ning üldiselt vastuvõetud sotsialismi doktriini polnud enam olemas alates 1905. aastast, kui algas Saksamaal revisionistlik liikumine Bernsteiniga eesotsas, ja seile vastu kujunes radikaalsete püüete keerises pahempoolne revolutsiooniline liiku­mine, milline Itaalias ei astunud küll kunagi kaugemale fraaside väljalt, kuna vene sotsialismis oli ta eelmänguks bolševismile. Reformism, revolutsionism, tsentrlsm . . . sellest terminoloogiast on kadunud isegi kajad, sellal kui fašismi laias jöes leiate voolusid, mis lähtusid Sorel'ist, Peguy'st, Lagardelle'ist ja Itaalia sündikalistide rindest, kes Olivetti, Orano ja Enrico Leone'ga 1904. ja 1914. vahel tõid uudsuse noodi Itaalia sotsialistlikusse ringkonda, mis oli Giolitti poolt võimetustatud ja kloroformitud.

Benito Mussolini

Fašism a. 1919. Enne usk, siis doktriin.

1919. aastal, sõja lõppedes sotsialism kui doktriin oli juba surnud: ta oleles veel ainult kui viha, tal oli veel vaid üks võimalus, eriti Itaalias; teostada kattemaksu nende vastu, kes tahtsid sõda ja kes nüüd pidid seda kahetsedes tegerna heaks. "Popolo d'Italia" kandis alapealkirja "Söjakaasvõitlejate ja produtseerijate päevaleht." Sõna "produtseerija" oli juba teatud uue vaimse sihi väljenduseks. Fašism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta sündis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli a k t s i o o n; ta polnud erakond, kuid ta oli kahel esimesel aastal antipartei ja liiku­mine. Nimetus, mille ma andsin organisatsioonile, maäras ta iseloomujooned. Siiski, kes loeb üle tolle ajastu nüüd juba kolletanud lehekülgi, Itaalia vöitlusfascio'de asutamiskoosoleku protokolle, ei leia neis doktriini, küll aga rea lööklauseid, vihjeid, ennustusi; need, vabastatuna ja puhastatuna olukorrast tingitud kõrvalmaterjalist, pidid möne aasta pärast arenema doktrinaarsete seisukohtade reaks, mis tegid fašismist iseseisva poliitilise doktriini, võrreldes kõigi teiste, möödunud kui ka kaasaegsete doktriinidega. "Kui kodanlus arvab meis leidvat piksevardaid, siis eksib ta. Meie peame sammuma vastu tööle... Taha­me harjutada tööklasse juhtimisvõimetele ja samal ajal neid veenda, et pole kerge juhtida vabrikut vöi äriettevõtet . . . Me vöitleme tehnilise ja vaimse tagurluse vastu . . . Kui avaneb maksva reziimi pärimimine, ei tohi me olla arad ega kõhklejad. Peame jooksma; kui režiim on ületatud, oleme meie, kes peame astuma ta asemele. Pärimise öigus kuulub meile, sest meie olime need, kes tõukasid maa sõtta ja viisid ta võidule! Praegune politiline esindus (parlament)ei saa meid rahuldada, tahame huvide vahetut esindust. Meie programmi kohta võidakse õeida, et tahame tagasi korporatsioonideni. Pole tahtis! Seepärast tahaksin, et kongress võtaks omaks majanduslikus osas rahvusliku sündikalismi nõuded . . ."

Kas pole iseäralik, et alates esimesest päevast Piazza San Sepolcro'l kõlas jälle sõna "korporatsioon", mis pidi revolutsiooni kestel hakkama tähendama režiimi üht seaduseandlise ja sotsiaalse loomingu alust?


Aktsioon ja mõte.

Aastad, mis eelnesid Rooma rünnakule, olid seesugused, mis ei lubanud pikki juurdlemisi ja püsivat vaimutööd täieliku doktriini loomiseks. Võideldi linnas ja maal. Arutati, kuid ka - see on köige püham ja lihtsam - sureti". Osati surra. Viimistletud doktriin, jaotustega peatükkidesse ja pragrahvidesse ning ümbritsetud üküikasjaliku hoolika põhjendusega vöis puududa; kuid oli, millega seda puudumist asendada ja see "midagi" oli otsustavam: usk.

Siiski, kes võtab juurelda raamatuid, artikleid, kongresside otsuseid, suuremaid ja väiksemaid kõnesid, ning kes oskab süveneda ja otsida, see leiab, et doktriini alused olid pannud juba siis, kui löödi lahinguid. Ja just neil aastail fašistlik mõte relvastub, peeneneb ja sammub oma organisalsiooni poole.

Indiviidi ja riigi, autoriteedi ja vabaduse probleemid; politilised, sotsiaalsed ja puhtrahvuslikud prob­leemid; vöitlus liberaalsete, demokraatlikkude, sotsialistlikkude õpetiste    vastu - köik see toimus kaasaegselt "karistusekspeditsioonidega." Kuna puudus veel "süsteem", siis heideti pahatahtlikkude vastaste poolt ette fašismile igasugust doktriini loomise vöimetust. Tõelikult oli aga dok­triin kujunemas, ehkki tormikalt, alul ägeda ja dogmaatilise eitamise kujul, nagu alati jubtub tärkavate ideede puhul, hiljem positiivsel ülesehitamise kujul, mis leidis oma teosta­mise 1926., 1927. ja 1928. a. a. seadustes ja režiimi sisseseadudes.

 Tänapäev on fašism selgesti eraldatav mitte üksnes politilise korrana, vaid ka doktriinina. Viimast tuleb tõlgitseda ses mõttes, et tänapäeva fasism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismöödupuu - ja järelikult ka teostamise lähtekoha - kõikide probleemide ees, mis vaevavad maailma rahvaid nii asjades, kui mõtetes.

 Kõigepealt fašism, mis puutub tulevikku ja inimsoo arengusse, (kõrvale jättes aga tänapäeva erilise po­litilise seisundi), ei usu igavese rahu võimalust ega kasu. Järelikult hülgab ta patsifismi, mis endas peidab loobumist võitlusest ning argust, vastandi ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad maksimaalse tõusuni ja vajutab suursuguse pitseri rahvale, kes julgeb sõjale palgesse vaadata. Kõik teised katsed on aseained, mis ei aseta inimest kunagi enese ette, elu vöi surma alternatiivile: Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule (kuigi vasüvõetavad selle osalise hüve pärast, mis nad teatud poliitilistes situatsioonides võivad omada)kõik internatsionalistlikud ja sotsietaarsed konstruktsioonid, millised, nagu ajalugu seda on õpetanud, kaovad kui tuulest, kui tundelised, ideelised ja praktilised elemendid keerutavad tormi rahvaste südames. Seile patsifismivastase vaimu kannab fašism ka üksikindiviidide ellu. "Vilistan selle peale" see, fagistliku löökrühma motto, mis oli kirjutatud ühe haavamähiseie, on mitte üksnes stoilise filosoofia akt, on mitte üks­nes poliitilise doktriini kokkuvõte: ta on kasvatus võitluseks ja nende riskide vastuvõtt, mis see kaasa toob; see on Itaalia elu uus stiil. Sellaselt fašist võtab vastu elu, armastab elu, ignoreerib ja peab arguseks enesetapmise; ta mõistab elu kui kohustust, tõusu, saavutist; elu, mis peab olema kõrge ning täielik, mida elatakse endale, kuid peamiselt teistele, ligemestele ja kaugematele, praegustele ning tulevastele.

 Režiimi "demograafiline" probleem on nende eelduste järeldus. Ka fašism armastab oma ligemest, kuid see "ligemene" pole temale mingi umbkaudne ja haaramatu mõiste. Ligemisearmastus ei keela vajalikke, kasvatuslikke karmusi ja veel vähem differentseerumist ning distantse. Fašism hülgab universaalseid kaisutusi ja, muidugi elades kultuurrahvaste ühisuses, vaatleb neid aga valvsalt ja ettevaatusega, jälgib neid nende meeleolus ja nende huvide muutmises, ega lase end petta muutlikest ning petlikest näivusist.


Sotsialismi häving.

Säärane elu mõistmine viib fašismi eitama seda doktriini, mis moodustas n. n. teadusliku sotsialismi või marksismi aluse: ajaloolise materialismi, mille järgi inimkultuuri ajalugu seletuks ainult võitlusega erihuviliste ühiskondlikkude gruppide vahel ja tootmise vahendite ning riistade muutumisega.
Et majanduseelu muutused - uute algainete avastamised, uued töömeetodid, tea­duslikud leiutised - omavad oma tähtsuse, ei eita keegi, kuid et nad oleks küllaldased inimajaloo seletamiseks, välja sulgedes kõik teised tegurid, on absurdne: fašism usub ikka ja alati pühadust ja heroismi, s. t. sääraseid akte, milistes ükski majanduslik motiiv - kaugem vöi lähem - ei mõju.
Eitades ajaloolise materialismi, mille järgi inimesed pole muud kui ajaloo näitlejad, kes ilmuvad ja kaovad pinnale, kuna sügavuses teotsevad ja töötavad öiged juhtivad jõud, eitame ka muudetamatut ja paratamatut klassivõitlust, milline on loomulikus sõltuvuses ajaloo ökonoomilisest mõistmisest ning ülimalt eitame, et klassivõitlus on peamine ühiskondlikkude muutuste tegur.

Olles löödud sotsialism neis kahes ta doktriini põhipunktis, ei jää temast järele muud, kui sentimentaalne püüd - mis sama vana kui inimessugu - säärasele ühiskondlikule kooselamlsele, milles oleks kergendatud nõrgema inimese kannatused ja valud. Kuid siinkohal fašism hülgab majandusliku "õnnelikkuse" mõiste, mis teostuks sotsialistlikult ja peaaegu automaatselt majandusliku arengu teatud heikel, kindlustades igaühele maksimumi heaolu. Fašism eitab "önnelikkuse" materialistliku mõiste kui teostatava ja jätab ta 1700. esimese poole majanduseteadlastele; ta eitab võrrandit heaolu-õnnelikkus, mis muudaks inimesed loomadeks, kelle mõttes ainult üks asi: oila hästi söödetud ja nuumatud, olla seega redutseeritud lihtsale vegetatiivsele elule.


Demokraatlikkude müütide varisemine.

Pärast sotsialismi fašism tegi põrmuks kogu demokraatlikkude ideoloogiate kompleksi ja hülgas nad nii nende teoreetilistes eeldustes kui nende praktilistes rakendustes. Fašism ei­tab, et arv, lihtsalt selle fakti tõttu, et ta on arv, võib juhtida inimühiskonda; eitab, et see number võib valitseda perioodilise hääletamise kaudu; ta väidab inimeste parata­matut ja viljakat ebavõrdsust, mida ei saa invileerida mehhaanilise ja välise faktiga, nagu seda on üldine hääletamine. Demokraatlikke režiime vöib dehfineerida kui sääraseid, millistes vahetevahel luuakse rahvale illusioon, et ta on suveräan, sellal, kui tõeline ja tegelik suveräansus peitub teistes jõududes, mis sageli vastutamatud ja salajased. Demokraatia on režiim ilma kuningata, kuid paljude kuningatega, kes sageli palju ainuvõimulisemad, türannilisemad ja hukatuslikumad, kui üks türanniline kuningas.

See asjaolu seletab, miks fašism, mis enne 1922, aastet - aja nõudeist tingituna omas vabariikliku tendentsi - loobus sellest juba enne Rooma marssimist, olles veendunud, et riigi poliitilise välisvõimu küsimus pole tänapäev esmajärguline. Juureldes möödunud ja olevate monarhiate ning vabariikide katalooge, järeldub, et monarhiat ja vabariiki ei tule hinnata igaviku seisukohalt, vaid nad kujutavad endis vorme, milles väljendub teatud rahva ja maa poliitiline revolutsioon, ajalugu, traditsioon, pshüholoogia. Fašism ülatab antiteesi monarhia-vabariik, millele jäi rippuma demokratism, ajades esimiese turjale kõik puudused ja pahed ning ülistades teist kui täiuslikku režiimi. On ju nähtud reaktsionäärseid ning absolutistlikke vabariike ja monarhiaid, kes teostavad kõige julgemaid politilisi ning sotsiaalseid katsetusi.

 "Töde, teadus" - lausus ühes oma filosooflistest "Mõtiskeludest" Renan,kes omas eelfašistlikke illuminatsioone - "on inimessoo produktid, kuid tahta tõde otseselt rahva jaoks ja rahva kaudu, see on kimäär. Tõe olemasoluks pole vajaline, et kogu maaitm tunneks teda. Igatahes, kui peaks tehtama säärast algatust, siis tehtaks seda   mitte madala demokaatia kaudu, mis paistab viivat igasuguse sügava kultuuri ja kõrgema distsipliini hääbumisele. Põhimõte, et ühiskond oleleb ainult teda koostavate indiviidide heaoluks ja vabaduseks, ei näi olevat vastav looduse plaanidele, milles ai­nult liik (speies)üksi on tähtis ja indiviid näib toodavat ohvriks. On väga karta, et sellaselt mõistetuna (ruttan väitma, et demokraatiat võib ka teisiti mõista)demokraatia viimane sõna muutub sotsiaalseks seisundlks, milles degenereerunud massil pole muud huvi ja muret, kui nautida vulgaarse nimese mitteüllaid lõbusid." Seni Renan. Fašism hülgab demokraatias absurdset konventsionaalset valet poiitilisest ühetaolsusest, kollektiivsuse vastutamatust ja müüti õnnelikkusest ning määritlematust progressist. Ent kui demo­kraatiat vöib mõista teisiti s. t. kui demokraatia tähendab seda, et rahvas riigielu osavõtust mitte ei seisa väljaspool, siis võidi ailakirjutanu poolt defineerida fašismi "organiseeritud, sentraliseeritud, autoritaarseks demokraatiaks."


Liberalismi varajane loojang.

Liberaalsete doktriinide suhtes on fašismi absoluutses oppositsioonis nii politilisel kui ka majanduslikul väljal. Pole tarvis liialdada - lihtsalt aktuaalse poleemika põhjusel - liberalismi tähtsust möödunud sajandil ja teha ta kõigist sel sajandil puhkenud loendamatuist doktriineist inimessoo religiooniks kõigiks oleviku ja tuleviku aegadeks. Liberalism õitses vaid aastat viisteist. Ta sündis a. 1830. reaktsioonina Püha Liidule, mis tah­tis suruda Euroopat enne 1789. aja režiimi, ja ta hiilgeaastaks oli a. 1848., mil isegi Pius IX oli vabameelne. Peale selle algas kohe langus. Kui a. '48 oli valguse ja luule aasta, oli '49 varjude ja tragöödiate aasta. Rooma vabariik surmati Prantsuse vabariigi pooit. Samal aastal Marx ilmutäb sotsialismi usu evangeeliumi kuulsa kommunistliku manifestiga.
Aastal 1851. tegi Napoleon III mittevabameelse riigipöörde ja valitses Prantsusmaa üle kuni a. 1870, mil ta kukutati rahvaliikumisega kõige suurema sõjalise kaotuse tagajärjel, mida mäletab ajalugu. Võidukas on Bismarck, kes ei teadnud millalgi, kus asub vabaduse usu kodu ja millised on tema teenistuses seisvad prohvetid. On sümptoomiline, et kõrge kultuuriga rahval, nagu seda on sakslased, on tarve XIX sajandi jooksul taielikult lundmatu vabaduse re­ligioon.

 Olles esindatud n. n. "naeruväärse Frankfurdi parlamendi" läbi, mis vältas ainult ühe sesooni, Saksamaa jõudis oma rahvusliku ühtluseni väljaspool liberalismi, liberalismi vastu; doktriin, mis näib võõrana sakslase vaimule, mis oluliselt monarhiline, kuna liberalism on ajalooline ja loogiline eeskoda anarhismile. Saksamaa ühtluse kolm etaapi on '64., '66. ja '70. aastate sõjad, juhitud "liberaadidest", nagu Moltke ja Bismarck. Mis puutub Itaalia ühtlusse, siis oli liberalismi osa siin täiesti alam Mazzini ja Garibaldi teenetest, kes polnud vabameelsed. Mittevabameelse Napoleoni vaheleastumiseta me poleks saanud Lombardiat, mittevabameelse Bismarcki abita Sadovas ja Sedanis, väga võimalik, et me poleks saanud '65. a. Veneetsiat ja a. 1870. me poleks pääsenud Rooma.
Aastast 1870.- 1915. kestab ajajärk, mil uue usu preestrid ise konstanteerivad oma usundi loojangut: kirjanduses oli see põrmuks tehtud dekadentismi poolt, prantikas-aktivismi poolt, mis täh. natsionalismi, futurismi ja fašismi. "Liberaalne" sajand, olles kuhjanud lõpmatu palju Gordiaanuse umbsõlmi, katsub neid lahti päasta maailmasõja veresaunaga. Kunagi pole üks religioon nõudnud nii määramatut ohvrit. Kas liberalismi jumalad janunesid vere järele? Nüüd liberalism hakkab sulgema oma tühjade templite väravaid, sest rahvad tunnevad, et ta agnostitsism majanduslikus elus ja ükskõiksus politikas ning moraalis viiks riigid kindlale hävingule, nagu ta seda on juba teinud. Sellega on seletatav, et maailma kõik politilised katsetused on antiliberaalsed ning on äärmiselt naeruväärne neid paigutada valjaspool ajalugu; nagu oleks ajalugu liberalismile ja selle professoritele reserveeritud jahipark, nagu oleks liberalism kultuuri lõpusõna, mis ületamatu.    
Fašistliku doktriini allikad ja areng.

Kui fašism eitab demokratismi ja liberalismi, siis ärgu arvatagu, nagu tahaks fašism maailma tagasi tõugata selleni, mis oli enne 1789. a., millist märgitakse, kui demoliberaalse sajandi avamisaastat. Tagasipööramist ei ole. Fašistlik doktriin pole vaiinud oma prohvetiks De Maistre'i. Monarhiline absolutlsm oli, samuti nagu oli igasugune kiäkuvõimuvalitsus. Nii "olid" feodaalsed privileegid, suletud ja teineteisega mittesuhtlevad kastid. Fašistliku autoriteedi mõistel pole midagi ühist politseiriigiga. Erakond, kes täielikult valitseb natsiooni, on uus fakt ajaloos, võrdlused pole võimalikud.
Fašism võtab i liberaalsete, sotsialistlikkude, demokraatlikkude õpetiste rusude vahelt need elemendid, mil on veel elulist väärtust. Ta säilitab seda, mida võiks nimetada ajaloo saavutiseks, hülgab köik muu, s. t. kõikide aegade ja kõikide rahvaste jaoks kõlvulise õpetise mõiste. Möönates, et XIX sajand oli sotsialismi, liberalismi, demokraatia sajand, ei tähenda veel, et ka XX peaks olema soitsialismi, liberalismi ja demokraatia sajandiks. Politilised õpetised mööduvad, rahvad jäävad. Võib mõelda, et see on autoriteedi, „parempoolsuse", fašistlik sajand; kui XIX oli indiviidi sajand (liber-lism tähendab Individualismi), võib mõelda, et käesolev on kollektiivi, järelikult riigi sajand. On täiesti loogiline, et uus doktriin vöib kasustada teiste doktriinide veel elulised elemendid. Ükski doktriin pole sündinud täiesti uuena, läikivana, ennenägematuna, ükski doktriin ei saa hoobelda oma absoluutse "originaalsusega". Ta on seotud, võib olla ainult ajalooliselt, teiste doktriinidega, mis olnud ja doktriinidega, mis saavad olema. Nõnda Marxi teadusük sotsialism on seotud Fourier, Owen'i,' Saint-Simon'i utopistliku sotsialismiga ; nõnda 19. sajandi liberalism on seoses 18, sajandi valgustusliikumisega.

Nõnda demokraatlikud doktriiniid on seotud Entsüklopeediaga. Iga doktriin püüab inimeste teotsemise suunata teatud eesmärgile; ent inimeste teotsemine reageerib doktriinile, muudab teda, mugandab ta uutele vajadustele ja ületab ta. Järelikult doktriin peab olema mitte sõnade harjutus, vaid eIu akt. Selltes on fašismi pragmatitsistlik soonestik, ta võimutahe, ta olla-tahtmine, ta seisukoht "vägivaila" fakti ja ta väärtuse suhtes.
Fašistlik riik. Fašistliku doktriini peatuum seisab Riigi, ta olemuse, ta ülesannete ja eesmärkide mõistmises. Fašismi jaoks Riik on midagi absoluutset, mille ees indi-viidid ja rühmad on rel-tiivsed. Indiviidid ja rühmad on "mõeldavamad" ainult sedavõrd, kui nad on riigis. Liberaalne riik ei juhi kollektiivsuste mängu ja materiiaalselt ning spiriiuaalset arengut, vaid piirdub resultaatide registreerimisega; fašistlik riik evib oma teadvuse,   oma tahte  ja seepärast   hüütakse teda "eetiiiseks riigiks". 1929. aastal, režiimi viisaasta kongressil ütlesin: Fašismi jaoks Riik pole öövaht, kes hoolitseb ainult kodanike isikliku julgeoleku eest; ta pole ka organisatsioon puhtmaterjaalsete eesmärkide saavutamiseks, nagu teatud heaolu ja võrdlemisi rahuliku ühiselamise tagamiseks, mille saavutamiseks küilalt oleks valitsemise nõukogust; ta pole ka puhta politika looming, ilma liitumiseta üksikisikute ja rahvaste elu materjaalse ning keeruka reaalsusega.

Riik, nii nagu teda fašism mõistab ja teostab, on kõlbline ja vaimline fakt, sest ta on rahvuse politiline, juriidiline, moraalne ning konkreetne organisatsioon ja säärane organisatsioon on oma tekkimises ja arengus vaimu väljendus. Riik on sisemise ja välise julgeoleku tagatis, kuid ta on ka rahva vaimu, nagu see on sajandite jooksul keeles, kommetes, usus kujunenud, valvur ja edasikandja. Riik pole mitte ainult olevik, ta on ka minevik ja peamiselt tulevik. Riik on see, kes ületades indiviidide lühikese elupiiri, esindab rahvuse immanentset sisetunnet. Vahelduvad küll vormid, milles riigid väljenduvad, kuid vajalikkus püsib. Riik on see, kes kasvatab kodanikud kodaniku voorustele, teeb nad teadlikeks nende missioonist, virgutab neid ühtlusele; harmoneerib nende huvid öigustmöistmises; kannab edasi vaimlised saavutised teadustes, kunstides, õiguses, inimes-solidaarsuses; ta tõstab inimese suguharud primitiivsest elust kõrgemale võimu väljendusele, impeeriumini; pühendab igavikku nende nimed, kes on surnud ta puutumatuse eest vöi kuuletades ta seadusi; osutub suurtele eeskujudele ja soovitades näitab tulevastele põlvedele juhte, kes on riiki suurendanud territooriumilt ja vaime, kes on teda valgustanud aupaistega. Kui langeb Riigi tunne ja võimust võtavad indiviidide või rühmade ühiskonda lõhestvad ja keskepagevadn tsentrifugaalsed jõud, siis veerevad rahvus-ühiskonnad loojaku poole."

 1929. aastast kuni tänapaevani universaalne majandusepolitika areng on veel kõendanud need doktriinaarsed seisukohad. iik on hiiglane. Kes kapitalismi dramaatilisi vasturääkivusi  võib lahendada, on riik. Seda, mida hüütakse kriisiks, võib lahendada ainult riik ja riigi sees. Kus on Jules Simon'ide varjud, kes liberalismi aol proklameerisid, et "riik peab püüdma teha end kasutuks ja valmistama ette oma ametist lahkumisele" ? Mac Culloch'ide varjud, kes möödunud sajandi teisel poolel kinnitasid, et riik peab hoidma liiast valitsemisest? Mida küll ütleks riigi alatise, nõutud, möödapääsematute vahelesegamiste kohta majanduseellu inglane Bentham, kelle arvates tööndus oleks pidanud paluma riigilt rahulejätmist, ja sakslane Humboldt, keile järgi "puhkav", tegevuseta riik pidi ole­ma parim ? On tõsi, et liberaalsete majanduseteadlaste teine laine polnud nii äärmuslik ja juba Smith ise arvas - olgugi ettevaatlikult - riigile uksed vahilesegamiseks majandusellu. Kes ütleb liberalism, ütleb indiviid, kes ütleb fašlsm, ütleb riik. Ent fašistlik riik on ainuline ja on originaalne looming.

Ta pole reaktsionäärne, vaid on revolutsiooniline, sest ta on ette jõudnud universaalsete probleemide lahendamises, millised mujal on tõstetud politilisel väljal erakondliste fraktsioonide, par­lamentarismi ülevõimu, assambleede vastutamatuse poolt; majanduslikul väljal sündikaaisete funktsioonide poolt, mis on üha arvurikkamad ja võimsamad nii tööliskonna, kui töösturite poolel, nende võitluste ja kokkulepete poolt; morali väljal korra, distsipliini vajaduse, kuulekusega isamaa moraalsetele käskudele. Fašism tahab tugevat orgaanilist riiki, mis samal ajal rajatud iaiale rlahvalikule põhjale. Fašistlik riik on taotlenud omale ka majandusliku välja ja ta poolt looiud korporatiivsete, sotslaalsete, kasvatuslikkude sisseseadute läbi tungib riikluse tunne äärmise pinnani ja riigis tsirkuleerivad vastavaisse organisatsioonidesse rivistuna rahvuse kõik poliiti­lised, majanduslikud ja vaimsed jõud. Riik, kes tugineb miljonitele indiviididele, kes teda tunnustavad, teda tunnevad, valmis on teda teenima, pole keskaegse isanda türanniline riik. Ta pole midagi ühist absolutistlikkude riikidega enne ja pärast 1789. Fašistlikus riigis indi­viidid pole annuleeritud, vaid ennem paljundatud, samuti kui rügemendis sõdur pole vähendatud vaid, paljun­datud oma kadsvõitlejate arvuga. Fašistlik riik organiseerib rahva, kuid jätab indiviidile küllaldased piirid; ta on kitsendanud kasutud vöi kahjulikud vabadused ja on sailitanud olulised. Selle üie otsustajaks ei saa olla indiviid ise, vaid riik.


Võimsuse tahe.

Fašistlik riik ei jäe ükskõikseks religiooni suhtes üldse ja eriti seile positiivse religiooni ees, nagu seda on itaalia katolitsism. Riigil pole teoloogiat, kuid on moraal. Fašistlikus riigis vaadedakse religiooni kui vaimu sügavamat väljendust; järelikult teda mitte üksnes austatakse, vaid ka kaitstakse. Fašistlik riik ei loo ise omale "Jumala", nagu seda tegi ühel äärmise deliiriumi hetkel Robespierre; ei püüa teda asjata ajada välja inimhingedest, nagu seda teeb bolševism; fašism austab askeetide, pühikute, kangelaste Jumalat ja Jumalat, nagu ta on nähtud ning palutud rahva lihtsameelse ja primitiivse südamega. Fašistlik riik on võimsuse ja impeeriumi tahe. Rooma traditsioon on siin jõu idee. Fašismi doktriinis impeerium on mitte üksnes territoriaalne või militaarne või merkantiilne, vaid spirituaalne ja mo­raalne väljendus. Võib mõelda im­peeriumi, s. t. üht rahvust, kes otseselt või kaudselt juhib teisi rahvusi ilma, et tal tarvis oleks ruutki-omeetritki territooriumi juurde võita.

Fašismi jaoks impeeriui tendents on elulikkuse väljendus; sel­le vastand oma koduga piirdumine, on languse tunnus: rahvad, kes sünnivad või uuesti ärkavad, on imperiaialistid, rahvad, kes surevad, on loobujad. Fašism on doktriin, mis kõige kohasem esindama selle rahvuse püüdeid ja hingeelu, kes nagu Itaaliagi rahvas, pärast sajanditepikkust mahajäetust ja võõrast iket uuesti ärkab. Kuid impeerium nõuab distsipliini, jõudude koordineerimist, kohustustunnet ja ohvrimeelsust; see seletab reziimi praktilise teotamise paljuid külgi ja riigi paljude jõudude sihti ning möödapääsmatuid karmusi nende vastu, kes tahaks vastu töötada Itaalia sellele spontaansele ja saatuslikule liikumisele XX sajandil ning vastu töötada ideoloogiatega, mis pärit XIX sajandist ja nüüd juba ületatud ning hüljatud igal pool, kus on katsetatud politilisi ja sotsiaalseid transformatsioone: mitte kunagi nii, kui praegusel hetkel rahvad janunevad autoriteedi, direktiivide korra järele. Kui igal sajandil on oma doktriin, siis nähtub tuhandeist tunnuseist, et käesoleva sajandi doktriiniks on fašism. Et ta on elu doktriin, seda näitab see fakt, et ta on tekitanud usu; et see usk on vallutanud inimhinged, seda näitab fakt, et tal on olnud oma langenud ja oma kannatajad.
Fašism omab maailmas juba kõi­kide doktriinide universaalsuse, mis, teostudes, esitavad erimomendi inimvaimu ajaloos.

(Lõpp.)   
                   
Ilmunud "Võitlus" es 1933