Kaitseväe juht Ants Laaneots. Üks tõsine eesti mees. |
VIDEO: Eesti Vabariik 90. A. Laaneotsa kõne. 2008
|
Siber võttis Ants Laaneotsalt lapsepõlve
Ants Laaneots, kunagine Nõukogude armee ohvitser ja praegune Eesti kaitsejõudude peastaabi ülem, oli vaid aasta ja kolm kuud vana, kui ta 25. märtsil 1949 Pärnumaalt Siberisse küüditati. Kui vanalt te Siberit mäletate? Kuni neljanda eluaastani mäletan üksikuid episoode. On meeles, kuidas mind esimest korda jalgratta sadulasse tõsteti. Ja oma ema mäletan elusana... Ta suri jõululaupäeval 1952, mina polnud siis veel neljanegi. Teil küüditati kogu pere? Jah, kes kodutalust kätte saadi, läksid kõik. Ega äraviijad vaadanud, olid sa noor või vana. Rongile viidi ema, onu Elmar ja mind. Teisi kodus polnud ja kaks onu, kes kusagil väljas olid, jäidki küüditamata. Miks teid küüditati? Ametlik süüdistus oli kulaklikkus ja bandiitidele kaasa aitamine. Pere toetas metsavendi? Isa oli metsas! 1948. aasta sügisel kukkus tema kinni ja märtsis 1949 oli meil sõit. Kui kaua Siberis olite? Tagasi koju saime suvel 1958, pärast amnestiat, seega olime seal üheksa aastat. Algus oli onu Elmari jutu järgi väga raske. Õnneks jõudis ta kaasa võtta päris palju riidekompse, mida sai kohalike elanikega toidu vastu vahetada. Nii jäime alguses ellu. Paari-kolme aastaga ehitasime mingi osmiku ja sättisime elu sellisele rajale, et nälja- ja külmasurma polnud vaja enam karta. Onu Elmar oli tisler, tegi kõike asju akendest-ustest kuni regede ja vankriteni välja ning saavutas kiiresti lugupidamise. Aastatel 1950 ja 1951 surid paljud väljasaadetuist, kes ei pidanud karmile keskkonnale ja suhtumisele vastu. Üks minejaid oli minu ema. 1958. aastal olite... ... kümneaastane. Meil oli keelatud elada suurtes linnades, Tallinnas ja Tartus. Onu hakkas asju ajama, et saaks Pärnumaal Saarde vallas oma kodutalu tagasi osta. See oli vahepeal kolhoosile antud. Aasta aega käis kirjavahetus, kuni ministrite nõukoguni välja. Igasuguseid tõendeid oli vaja, et üks kulak võiks üldse midagi tagasi osta. Mina elasin ja õppisin sel ajal tädi juures Orajõel. 1959. aastal õnnestus kõiki oma rahasääste kokku pannes majad tagasi osta ja kolisime oma kodutalu hoonetesse uuesti elama. Läksin Kilingi-Nõmme keskkooli. Mis teie isast sai? Pärast seda, kui isa kinni võeti, polnud temast midagi kuulda. Alles 90. aastate alguses sain lõpuks tõendi, et isa suri vangilaagris 1953. aastal. Tal oli verevalum ajju. Kaitsepolitsei tõi teile küüditamise taas väga teravalt meelde, kui uurija kutsus teid Vassili Beskovi asjus ülekuulamisele? Jah... Uurija tutvustas materjale, mis olid seotud meie pere küüditamisega Siberisse, näitas kõiki õiendeid ja dokumente, osa neist Beskovi kirjutatud... Võibolla on minu õnn see, et olin siis nii väike ja minu hinge küüditamine teravat elamust ei jätnud, sest ma ei mõistnud toimunut. Oleksin ma juba ise aru saanud, mis 25. märtsil 1949 toimus, olnuks ka minu emotsioonid sootuks teravamad. Praegu on juba hilja reaküüditajate vastu viha pidada, nemad olid käsutäitjad, väikesed mutrid suures masinas. Kas neile peaks andestama? Nii päris mitte... Aga ma küsiksin hoopis, miks ei ole maailm andnud sovjetlikule punarezhiimile samasugust hinnangut nagu anti fashismile? Nagu NSV Liidus polekski alates 1917. aastast toimunud plaanipärane genotsiid oma rahva vastu ja hukkunud oluliselt rohkem miljoneid inimesi, kui neid tappis hitlerlik Saksamaa. Ei taha fashismi õigustada, aga hinnang peaks olema adekvaatne. Võitjate üle kohut ei mõisteta? See on poliitiline aspekt. Teine on aga inimlik aspekt, ja rezhiim kui niisugune peaks leidma hukkamõistu. Kas usute, et poliitikas on peale kaine arvestuse kohta ka inimlikkusel? Tean paljutki, mis poliitika kohta öeldakse ja kui räpane see kõik on. Aga siiski... Võibolla mõistis maailm hitlerismi sellepärast nii teravalt hukka, et Euroopa elas selle oma turjal üle. Tänu raudsele eesriidele aga ei teatud täpselt, mis toimus NSV Liidus, ja kümnete miljonite inimeste hukkumine Venemaa avarustes Euroopat otseselt ei puudutanud. Üks välisajakirjanik avaldas kord imestust, et miks need, keda küüditati, ei helistanud politseisse? Millisesse politseisse? Lääne inimesed olid nii kaugel kõigest, mis siin toimus, et nad ei suuda sellest aru saada. Nüüd nad esitavadki taolisi naiivseid küsimusi. Neile on mõeldamatu, et keegi tuleb öösel, koputab uksele ja ütleb, et kompsude kokkukorjamiseks on aega 20 minutit, istute veoauto kasti, siis rongi peale ja teid viiakse maailma teise otsa. Meie perele anti pool tundi, et asjad pakkida ja kodused majapidamistööd lõpetada. Kohalikud asjamehed - kolhoosi esindajad - ootasid kõrval, et meie talu siis kohe üle võtta. Kas olete hiljem neid kohalikke asjamehi näinud? Kui poisike olin, siis onu näitas kaugemalt kahte meest, et vaata, nemad olid sel öösel koos venelastega. Nüüd on mõlemad surnud. Miks te keeldusite esitamast süüdistust Vassili Beskovi vastu, kuigi tema oli üks teie perekonna küüditajatest? Ei, ma ütlesin, et ei tunne tema vastu viha. Esiteks on nii palju aega möödas. Teiseks pole teda kunagi isiklikult kohanud. Kolmandaks pean Beskovi pisikeseks mutriks totalitarismi vägivallamasinas. Muidugi, tegelikult oli ka tollal inimestel võimalik teha oma valik ja kes ei tahtnud julgeolekus töötada, võis sealt ära minna. Beskov ei läinud, ilmselt talle meeldis seal. Eks kohus nüüd langetab õiglase otsuse. Kas tingimisi karistus on küüditajale õiglane karistus? See on kohtu otsustada, kohus mõistab õigust. Mida saab minevikust andestada ja mida mitte? Andestada ei saa teadlikke inimsusevastaseid kuritegusid. Mida te tunnete, kui vaatate oma koduarhiivis Siberis tehtud väikseid mustvalgeid fotosid? Üsna raske vastata... Laps on laps ja temal on ju oma maailm. Kui hakkasin juba jalgadele tõusma ja mõistus pähe tuli, tekkisid sõbrad ning erilist vahet ei tehtud, olid sa eestlane või venelane. Kohalikud lapsevanemad püüdsid oma poegi-tütreid küll eesti lastest eemal hoida, et meie olevat fashistide perekondadest. Äsja oli ränk sõda lõppenud, kõigis peredes keegi sõtta jäänud, eks sealt see viha. Aga ometi ei mõista ma pimedat viha laste vastu, meie olime ju pärast sõda sündinud... Kuivõrd on need kümme aastat teisse oma jälje vajutanud? Jälg on see, et mul pole olnud korralikku lapsepõlve. Kaotasin mõlemad vanemad, onu pidi hommikust õhtuni töötama, ta püüdis mulle küll igati pere eest olla, aga paljut ta üksinda suutis... Lugema õppisin piibli järgi. See oli ainus eestikeelne raamat, mille onu kodust kaasa võttis. Kui tahtsin välja kolama minna, siis enne pidin pool tundi valjul häälel piiblit ette lugema. Oli õudne vaev lugeda vanas gooti tähestikus, aga tänu sellele sain eesti keele selgeks. Ja piiblit teadsin päris hästi. Sealt siis see andestamise noot? Püüan lähtuda rohkem kainest mõistusest. Nii arvangi, et praegu on juba hilja õiendada arveid vanameestega, kes ise aasta-kahe pärast hinge vaaguvad. Aga nende tegudele tuleb hinnang anda, et üldsus sellest teaks. Kuid mis on tegemata? Pole rahvusvahelist hinnangut NSV Liidus toimunud massikuritegudele. Kas küüditamine ja kümme aastat Siberis ei sundinud teid kõhklema, kui 60. aastate keskpaigas NSV Liidu ohvitseri elukutse valisite? See oli pikk mõtisklus ja arutelu iseendaga, et mis on olnud ja mis tuleb. Sõjaväelase elukutse huvitas mind ja sõjakooli astumine oli unistuste täitumiseks ainus võimalus. Pealegi, olin siis 18 aastat vana ja poliitikale oma elu korraldamisel selles eas tavaliselt ei mõeldud. ARVAMUS Vassili Beskov perekond Laaneotsa küüditaja Kolm aastat kriminaalhooldaja järelevalve all on väga karm karistus inimesele, kes pole kellelegi midagi halba teinud. 1949. aastal NKVDs töötades andsin ma Kilingi-Nõmmel küll mingitele õienditele allkirju. Sain oma ülemuselt Nazarovilt käsu ja täitsin seda. Olin käsutäitja. Kuidas andmeid inimeste kohta koguti, ma ei tea. Arvasin, et on vaja statistika jaoks. Mina pole ühtki inimest Eestist välja saatnud. Küüditamisest ei teadnud ma midagi. Kuulsin sellest pool tundi enne esheloni väljumist. Olen vana mees, mul on närvivalud. Häbi, et teie, ajakirjanikud, mind rahule ei jäta. Mati Hint keeleteadlane Märtsiküüditamine on Eesti rahva ajaloos aktsioon, mille kestel Eesti rahvastik kandis paari päevaga oma ajaloo kõige suuremaid kaotusi. See kohustab. Kõik Eesti maakonnad ja linnad väärivad oma märtsiküüditamise koguteost. /…/ Loodetavasti aitab vabariigi presidendi algatus - Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvahelise komisjoni ellukutsumine - kaasa ka küüditamisraamatute süstemaatilise seeria koostamisele. Jaan Sootak Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Oluline on anda riiklik hinnang, et inimene on süüdi. Aga karistuse rangust ei ole mõtet taga ajada. Näiteks sakslased on hakanud süüdi mõistma omaaegseid kohtunikke, prokuröre ja piirisõdureid, kes tulistasid põgenejaid, aga karistused ei ole kuigi ranged. Verejanuliseks minna on alusetu. Allikas: TOOMAS SILDAM (Tartu PM, 24.03.99) |
Ennem Laaneots presidendiks, kui uus Päts/Simm! Riigikaitse olgu prioriteet! Tugevat riigikaitset läheb meil ehk juba homme praktikas vaja. Riigikaitse pole naljaasi!
Hinnanguid Laaneotsale Mõni heidab Laaneotsale ette seda, et ta vabatahtlikult teenis okupantide armees. Armees, mis levitas vägivaldselt kommunismi ja ikestas paljusid rahvaid. Tõsi ta on, kuid meetutagem eesti Vabadussõda ja küsigem endalt, kust tulid need sõjakogemusega ohvitserid, kes viisid eeti Vabadussõjas võidule? Vastus on - nad tulid Vene Impeeriumi imprialistlikust armeest. Amet meest ei riku. Loevad üksnes mehe teod. Ega see poleks parem olnud, kui kõik eesti mehed oleksid botaanikuteks või pagariteks hakanud. LeoKunnas.ee Leo Kunnase romaan «Sõdurjumala teener» võitis 2000. aasta romaanivõistlusel 2. auhinna. Varem ilmunud «Kustumatu valguse maailm» sai 1991. aastal ajakirja «Looming» aastapreemia. Mõlemad lood viivad lugeja keskkonda, kus ei kehti meie harjumuspärase tavaelu reeglid, vaid toimub halastamatu võitlus nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.
Iga poisike peaks selle raamatu kohustuslikus korras läbi lugema! |
Kõike, mis endal oli, jagati teistega

Hendrik Laaneots 1867 - 1943 (enne eestistamist Langholz), rahvavalgustaja, vennastekoguduse eestseisja.
Kuus jalga pikk, suur, vägeva habemega mees Hendrik Langholz lõi talu peretoa nurka seatud väikesele orelile hääled sisse ja laulis koraali: „Oh mu vaene süda...“.
„Kui vanamees seda mängis, oli tal vesi silmas,“ kõneleb Hendrik Langholzi lapselaps Heino Laaneots, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Montreali koguduse õpetaja.
Vanamees laulis, tütred ja pojad laulsid kaasa. Teinekord puhusid nad koos pilli ja tegid näitemängu.
Hendrik Langholz (pärast eestistamist Laaneots) oli küla sool, rahvavalgustaja. Ta muretses oma pere pärast, aga vennastekoguduse vaimus jagas ta oma Kilingi-Nõmme lähedase ligi 50-hektarise Kauoja (ametlikus kirjas Mesipuu-Peks III) talu ande vennalikult ka abivajajatega.
Hendriku suurest perest võtsid kaks poega, Aleksander ja Elmar, osa Vabadussõjast, Elmar sai veel Limbaži all haavata.
Omamoodi lahingud jätkusid Kilingi-Nõmme kandis pärast sõja lõppugi – lahingud Tammsaare laadis, talupoegade ja maa vahel.
Vabadussõjast osavõtnutele jagati sealkandis talusid, aga kuhu!
„Mis mehed riigi käest vastu võtsid, oli kõlbmatu: sood, rabad,“ kõneleb Heino Laaneots. „Abi tuldi otsima Kauojale. Vanaisa andis puid, vanaisa laenas hobuseid, vanaisa pidi süüa ka andma. Kristlase kohustus: igale anda, kes küsib.“
„Vana oli nii helde, et üle valla joosti tema juurde.“ Nii rääkis väikesele Antsule tema vanaisast onu Elmar, kui nad väljasaadetutena Siberis olid.
Kolm korda oli Kauoja koht oksjoniohus, aga lapsed aitasid ning võlad said makstud.
Hendrik Laaneots suri 1943. aastal, Ants Laaneots sündis viis aastat hiljem ja oma vanaisa ei näinudki. 1958. aastal, kui Ants ja onu Elmar Siberist Kauojale viimaks tagasi said, oli kapisuurune orel peretoas alles, aga puust ja tinast viled olid välja kistud.
Kauoja talu tulevasele pärijale Antsule meeldis nendega vilistada. „Mis sa tirtsutad, pane ära,“ keelas poisi kasvataja, onu Elmar.
Võimuvahetus oli pööranud Pärnumaa Kilingi-Nõmme jõuka ning iseseisvusmeelse kandi justkui pea peale. Talude lõhkumised, metsavendade vastupanu, küüditamine, viimased meeleheitlikud tulistamised.
„Kuidas see ometi on: Jumal on hea, aga inimesed on kurjad,“ oli Hendrik Laaneots sellesinase maailma kohta nõutult küsinud.
„Minule andis vanaisa inimeseks olemise alguse kätte,“ sõnab Heino Laaneots. „Elu läheb edasi, mitte nuiaga võitlemise poole, vaid inimsuse, sõnadega jutuajamise poole. Vanaisal oli aimdus sellest olemas.“
„See on see, mida saab praegu õppida ajast, mil elati vaesemalt, aga ka teiste jaoks leiti midagi,“ ütleb Heino Laaneotsa tädipoeg, Eesti kaitseväe juhataja Ants Laaneots. „Ehk tuleb see jõukuse kasvuga tagasi, aga sinna on pikk maa.“
Kauoja tare, kus kunagi mängis orel, on kahjuks hävinud, aga maja ees kasvanud tammepuu püsib alles ning kasvatab tõrusid.
Eesti90.ee
Venemaa geopoliitilised huvid Baltikumis

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise eel on väikesed Balti riigid langenud oma idanaabri räige poliitilise, majandusliku ja propagandistliku rünnaku alla. Venemaa jätkuv ebasõbralik tegevus tekitab vajaduse tulla uuesti tagasi nende põhjuste juurde, millest selline käitumine tingitud on.
Suure naabri pikaajalistel erihuvidel Balti regioonis on mitmeid poliitilisi, majanduslikke ja sõjalis-strateegilisi põhjusi.
Poliitilistest põhjustest on tähtsamad:
• Soov taasallutada oma ülemvõimule 1991. aastal kaotatud, Vene impeeriumile teatud vaheaegadega ligi kolmsada aastat kuulunud alad ja säilitada nii Peeter I raiutud «Balti aken Euroopasse».
• Suurvene ekspansionism – ajalooline tung riigi tugevnemise ajajärkudel vallutada ja alistada naaberrahvaid. Venemaa teaduslikes ja poliitilistes ringkondades on kõlanud ka idee, mille kohaselt võiks eesmärgiks olla «ökoloogiliselt puhta Baltikumi» asustamine venelastega elanikkonna migratsiooni teel, mis võimaldaks «Balti riikide probleemi lõplikult lahendada».
• NATO ja Euroopa Liidu laienemise tõkestamine itta, kuna nad ohustavad Venemaa suurriiklikke huvisid. Soov tekitada «hall tsoon», mille taasallutamise juurde võiks sobival ajal tulevikus uuesti tulla. Märkida tuleb ka võitlust lääneliku demokraatia ja tsivilisatsiooni mõjude levimisega Ida-Euroopasse ja Venemaale.
Majanduslikud põhjused:
• Balti riikide, nende raudteede, heade sadamate ja merekommunikatsiooniliinide strateegiline tähtsus Venemaale idast läände liikuvate kaupade transiidi jaoks. NSV Liidu sadamate 1980. aastate käibestatistika näitab, et läänesuunalistel kaubavedudel tehti ligi 30% kõikide laevade vedudest läbi Leningradi, 70% vedusid toimusid aga läbi Balti riikide ning Kaliningradi oblasti sadamate.
Juba praegu on Euroopa Liidu osakaal Venemaa väliskaubavahetuses lähenemas 50 protsendile ja võib selle tulevikus isegi ületada, kusjuures lõviosa kaupadest liigub Balti riikide kaudu. Veoste maht suureneb pidevalt.
Nii moodustas Eesti tuleviku-uuringute instituudi andmetel transiitkauba vedu ainult läbi Eesti sadamate 2002. aastal 33626 tuhat tonni, 1994. aastal näiteks 8788 tuhat tonni.
• Eesti, Läti ja Leedu kui arenenud tööstus- ja põllumajandusregiooni majanduslik tähtsus.
Sõjalis-strateegilised kaalutlused:
• riigipiiri nihutamine piki Läänemerd kulgevale joonele parandaks oluliselt Venemaa julgeoleku keskkonda loode suunal ja välistaks igasuguse kallaletungi võimaluse sellelt;
• Venemaa õhukaitsesüsteemi paiknemine Balti riikides tõstaks Vene sõjaväe juhtkonna arvates oluliselt tema efektiivsust;
• Balti riikide valdamine annaks Venemaale võimaluse opereerida oma sõjalaevastikuga avamerel ja kontrollida kogu Läänemere basseini. Balti regioon on alati olnud hea strateegiline lähtepositsioon Venemaale tegutsemiseks Lääne- ja Põhja-Euroopa suunas;
• kartus, et NATO võib kasutada Balti riike kui sillapead kallaletungiks Venemaale;
• Eesti läheduses asuva Venemaa «teise pealinna», strateegiliselt ja majanduslikult tähtsa Sankt-Peterburgi piirkonna julgeoleku tagamine. Meenutame siin, et just seda argumenti kasutas NSV Liit ettekäändena kallaletungiks Soomele 1939. aastal.
Meie hiiglasliku idanaabri enam kui tuhandeaastases ajaloos on olnud mitmeid hiilguse ja languse perioode.
Ühel viimastest, pärast inglastele, prantslastele ja türklastele kaotatud 1853.–1856. aasta Krimmi sõda, sellele järgnenud revolutsioonilisi sündmusi Venemaal, mis kulmineerusid pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal, olid impeeriumi autoriteet ja mõju Euroopas nullilähedased.
Otsides teed riigi võimsuse taastamiseks, küsis tsaar Aleksander II oma riigikantslerilt vürst Aleksandr Gortðakovilt, milline peaks olema Venemaa poliitika tema nõrkuse perioodil. Riigikantsleri soovitused, mis hiljem said nimetuse Gortðakovi doktriin, olid põhimõtteliselt järgmised:
• hoida Venemaa eemal igasugustest välistest komplikatsioonidest, mis võiksid kas või osaliseltki tõmmata ära jõud riigi majanduslike ja sisepoliitiliste probleemide lahendamiselt;
• teha kõik võimalik, et Euroopas ei toimuks Venemaale kahjulikke muudatusi jõudude ja mõjusfääride jagunemises;
• hoida impeeriumi poolt varem saavutatud poliitilisi ja territoriaalseid positsioone;
• stabiliseerida riigis sisepoliitiline olukord, taastada jõud ning ressursid ja tagada Venemaa tugevnemine;
• kriisist välja tulles jätkata oma rahvuslike (loe imperialistlike – A. L.) huvide realiseerimist.
Vene endine välisminister Igor Ivanov kinnitab oma raamatus «Novaja rossiiskaja diplomatija», et targa vürsti pooleteise sajandi tagused soovitused on olnud Vene Föderatsiooni välis- ja sisepoliitika kontseptuaalseks aluseks viimase aastakümne jooksul. Idanaabri käitumise analüüs näitab, et sellel kinnitusel on tõepõhi all.
Venemaa on välja tulemas pikaajalisest poliitilisest ja majanduslikust kriisist, millesse ta langes pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal.
Aastavahetusel 2002/2003 määras Venemaa president Vladimir Putin valitsusele kolm kõige tähtsamat ülesannet: 1) kahekordistada lähima kümne aasta jooksul riigi sisemajanduse kogutoodang; 2) kiiresti taastada Venemaa sõjaline võimsus; 3) parandada elanikkonna sotsiaalset heaolu.
Stabiliseerinud sisepoliitilise olukorra ja saavutanud positiivse arengu oma majanduses (Venemaa sisemajanduse koguprodukt kasvas Izvestija andmetel aastatel 1999–2003 35,7% ehk keskmiselt 6,3% aastas), muudab meie idanaaber oma poliitikat üha enam neoimperialistlikuks.
Seda on näha Vene poliitilise eliidi poolt laialt toetatud postnõukogude ruumis «liberaalse impeeriumi» loomise idees; möödunud aasta oktoobris avalikustatud uues (nn Ivanovi) sõjalises doktriinis; sõjalise eelarve kiires tõusus (üksi kaitseministeeriumile on 2004. aastaks eraldatud 2,7% SKPst ehk 411,4 miljardit rubla, s.o 15,5 miljardit USD, võrreldes 344,5 miljardi rubla ehk 11 miljardi USDga 2003. aastal).
Samuti venelaste püüdes säilitada oma sõjaväebaasid Transnistrias, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning luua isegi uusi – nagu õhujõudude baas Kantis, Kirgiisias; Ukrainale esitatud territoriaalsetes pretensioonides Musta mere Kertði väinas asuva Tuzla saare suhtes; Kremli püüdes saavutada riigis kontroll massimeedia ja suurettevõtluse üle; hiljutistes Riigiduuma valimistes, mis tõid Venemaal võimule natsionaalðovinistlikud poliitilised jõud.
Erilise rahutuse Venemaaga piirnevates riikides on kutsunud esile tema uues sõjalises doktriinis väljendatud nn ennetava löögi võimalus naabrite pihta.
Kaitseminister Sergei Ivanovi selgituste kohaselt võib vägivaldne sekkumine teiste riikide asjadesse toimuda kolmel juhul:
• kui naaberriigi territooriumilt lähtub mingi oht Venemaale;
• kui rikutakse Vene kodanike õigusi ja vabadusi;
• kui naaberriigis on ebastabiilsuse oht ja keskvõim pole suuteline kontrollima oma territooriumi.
Öeldust pole raske mõista, et ettekääne jõu kasutamiseks on vajadusel üpriski kergesti leitav.
President Putini eesmärk on taastada Venemaa kui tugeva majanduse ja tsentraliseeritud võimuga, võimsate relvajõududega suurriik, mis oleks võimeline nn multipolaarse maailma teooria kohaselt võrdselt teiste suurriikidega kaasa rääkima maailma probleemide lahendamisel.
Vene poliitikud ei varja, et järgneva arenguetapi eesmärgid näevad ette Venemaa mõjusfääri taastamise kõikides tema jaoks geostrateegilise huvi objektideks olevates regioonides, eelkõige aga endise NSV Liidu aladel.
Sellest tulenevalt peavad Balti riigid nende vastu juba läbiviidava infosõja ning üha suureneva rahvusvahelise terrorismiohu kõrval lähitulevikus arvestama veel järgmiste julgeolekuriskidega:
• ettearvamatus Venemaa arengus, milles on võimu juurde tulnud poliitilised jõud, kes püüavad taastada impeeriumi;
• Venemaa jätkuv pretendeerimine erilistele õigustele ning juhtivale rollile endise NSV Liidu territooriumil;
• naaberriikidesse investeeritava Vene kapitali ärakasutamine Moskvat huvitavatel poliitilistel eesmärkidel;
• Vene Föderatsiooni vastuseis NATO ja Euroopa Liidu laienemisele endisesse nõukogude ruumi, mis võib saada ettekäändeks jõuvõtete kasutamisele endiste nõukogude vabariikide vastu;
• idanaabri jätkuv soov võtta endale nn rahuvalvaja roll endise NSV Liidu aladel, sh näiteks ka venekeelse kogukonna kaitse ettekäändel;
• Balti riikides asuva vene kogukonna suurvenemeelsete liikmete Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust, destabiliseerida sisepoliitilist olukorda, suruda peale kakskeelsus, lõhkuda riikide terviklikkus ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile.
Eesti poliitiline juhtkond on muutmas riigi julgeolekupoliitikat ja riigikaitsesüsteemi. Kuid peame alati silmas pidama, et ka NATO ja Euroopa Liidu liikmena jääme veel pikaks ajaks nende organisatsioonide piiririigiks, vahetusse kokkupuuteasendisse meie vastu ebasõbraliku naabriga, mis peab leidma sügavat kajastamist ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
Allikas:www.virumaa.ee Ants Laaneots, 17.03.2004
Kindral Laaneotsa hunta tulekul?

Järgnev lõik pärineb muutmata kujul meediaväljaannetele laialisaadetust:
„Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja vaenulikule propagandale. „Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,” ütles kindralleitnant Laaneots.”
Esiteks on kindrali arvates rahvas haige, sest ei tunne ära vaenulikku propagandat. Samasuguse rahva haiguse diagnoosiga esinesid 1934. aastal riigipöörde toime pannud Konstantin Päts ja tema tagalat kindlustanud kindral Johannes Laidoner. Lootsime siiani, et tänu integreerumisele Euroopa ja üleatlandiliste ametkondadega on Eestis demokraatia end võidukalt kinnistanud, kuid võta näpust, kindralil on haigus välja peilitud.
Ja see, mida Laaneots pakub rohuks, on lausa peadpööritav. „Igasuguste Lotilate tegevust tuleb võtta otsese klassikalise rünnakuna.” Kes või mis on Lotilad? Siin ei saa olla kahtlust. Üldises kategoorias on Lotilad järelikult näiteks Eestisse teatava kriitilisusega suhtuvad Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kodanikud. Kas nüüd hakatakse neid kahuritega pooleks laskma või nende avaldamist kindrali päevakäskudega keelama? Rahva haiguse varasem ravija Laidoner harrastas viimasena öeldut lõdva randmega.
Kus on tsiviilkontroll?
Demokraatlikus õigusriigis, mis räägib endast kui Euroopa Liidu ja NATO riikide jagatud väärtuste eest seisjast, pole kindralil kohta ähvardada ja kärkida kodanikuvabadusi puudutavatel teemadel. Laaneotsa sõnad käivad aga otseselt sõna- ja arvamusvabaduse pihta. See on kohatu, maitsetu, taktitu, õõvastav.
Et 2010. aastal saab Eesti Vabariigis, mida peaks juhtima demokraatlikult valitud ja volitatud esindajad, kõige kõrgem kindral sellise avaldusega esineda, näitab lisaks ikka veel lonkavat tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Poliitikat seab Eestis vabariigi valitsus ning kaitseväel on kindel ja limiteeritud roll selle elluviimisel. Pole võimalik välja peilida ühtegi valitsuse sõnastatud poliitilist suunist Laaneotsale hakata tegelema „Lotilatega”. Veel vähem nendele vastuhakkamisega klassikaliste lahinguharjutuste vormis.
Küll aga on valitsus ja riigikogu andnud kaitseväele näiteks ülesande sõdida Afganistanis. Ja muuseas väga konkreetselt selleks, et kaitsta Eesti, nagu ka teiste NATO ja EL-i riikide, kodanike vabadusi ja õigusi. Sealhulgas igasuguste Lotilate ja Ojade õigust avaldada vabalt arvamust selle kohta, mis parasjagu meelel on.
Laaneotsa väärtussüsteemi ei paista aga demokraatia ning selle aluseks olevate kodanikuvabaduste ja -õiguste süsteem olevat jõudnud ka pärast kahe aastakümne möödumist otsustavast selja pööramisest totalitaarsusele. Kui valitsus võtab tsiviilkontrolli tõsiselt, siis tuleb kindrali kontrolli alt väljunud käitumist otse ja avalikult korrigeerida.
Kommentaariks: kas nutta või naerda? Tegelikult oleks Laaneotsa "hunta" palju parem, kui preagune pugejate ja eesti rahva väljasuretavate parteide diktatuur.
Ants Laaneots: mina küll ei käi Moskvas "Ameerikat avastamas"

Olete kogenud ja karastunud sõjaväelane. Mis tunne teil on, kui 20 aastat nooremad kolleegid räägivad uutest julgeolekuohtudest, nagu terrorism, küberkaitse jne?
Uued ohud on reaalsed ning vanus ja arusaamad ei mängi rolli. Tegelikult ei olegi terrorioht, organiseeritud kuritegevus, narkokaubandus ega massihävitusrelvade levik nii uued, praegu on nad lihtsalt kilbile tõstetud.
Julgeolekuolukord maailmas on murettekitav ja ilmselt halveneb veelgi. Muide, NATO riikide kaitsevägede juhatajad on enam-vähem ühevanused, enamik on umbes 55aastased või pisut vanemad. Mõni üksik on alla 50, türklane on 66.
Eesti riik peab plaani, kuidas end nende uute ohtude eest kaitsta.
Pärast pikka kemplemist oleme totaalkaitse idee juures tagasi. Viimase aja sündmused, nagu näiteks Gruusia sõda, on poliitikute ja rahva suhtumist oma riigikaitsesse oluliselt muutnud. Helesinine unistus, nagu oleks meie julgeolek NATOs muretult tagatud ja me ei peaks enam midagi tegema, ei täitu.
Uus riigikaitsestrateegia ütleb, et meie eesmärk on säilitada iseseisvus ja otsustusõigus Eestis toimuva üle. Aga mõnes valdkonnas võib selles juba praegu kahelda, näiteks rahanduses või panganduses.
Kui ühinesime NATO või Euroopa Liiduga, pidime paratamatult osa oma otsustusvabadusest loovutama. Küüniliselt öeldes oli meil valida halva ja veel halvema variandi vahel. Kui oleksime jäänud üksi ripakile, oleks palju hullem olnud. Meie idanaaber on alates 2000. aastast järjekindlalt tegutsenud, et taastada kontroll endise Nõukogude Liidu piirides.
Kas Rootsi pankade domineerimine ja eurole üleminek meie majandusjulgeolekut ohustab, selle üle võib vaielda. Kui meie oma pankurid andsid ohjad ära, oli see äri. Rootslased on aastasadu olnud Eesti rahva suhtes sõbralikud ja mina neis ohtu ei näe. Kroon oli ilus raha, aga olgem pragmaatilised - eestlased on väike rahvas väikese, teistest riikidest vägagi sõltuva majandusega. Globaliseeruvas maailmas ei ole ühtegi täielikult suveräänset riiki. Isegi Põhja-Korea sõltub Hiinast.
Teie jutust järeldan, et käsitlete julgeolekut eelkõige sõjalisest aspektist.
Eesti kaitsedoktriini aluseid välja töötades vaatlesime kõiki võimalikke ohuliike: looduslikke, tehnogeenseid, majanduslikke, sõjalisi, asümmeetrilisi. Sõjalised ohud panevad tihti kaalule riigi ja rahva eksistentsi. Ohud on muutunud tänapäeva maailmas laiapõhjaliseks. Nende tõrjumiseks on vaja riigisiseseid ja riikidevahelisi ühiseid jõupingutusi. NATO ja Euroopa Liidu vaimustuses unustasime endalt vahepeal küsida, mida peavad meie riiklikud institutsioonid tegema suure kriisi või sõja olukorras. Näiteks Padaoru lumetorm, kus ligi kuussada inimest autodes hangedes kinni olid. Politsei, päästeameti, kaitseväe ja kaitseliidu ühiste pingutustega sai probleem lahendatud.
Eesti julgeolekumure eripära on see, et oleme Euroopa Liidu ja NATO piiririik, seega täidame teatud mõttes nende piirivalve rolli.
Mis ohustab teie arvates Eestit enim lähema kümne aasta jooksul?
Ennekõike näen majanduslikke ohte, kus püütakse oma kätesse saada Eesti ettevõtted, mis võimaldab tugevdada mõju ka poliitilise võimu üle.
Meil ei ole vene kapitali mõju väga suur, kuid see on oluline näiteks Lätis või Moskva jaoks võtmeriigis Ukrainas, kus äri ja poliitika kaudu käib riigi strateegiliste majandusharude - gaasitorustiku, rasketööstuse ja sõjatööstuse ülevõtmine. Ukrainlased on küll vastu punninud, kuid kerge see pole.
Sõltuvus on ka Eestile ohtlik. Maagaasi saame ühest riigist, kes mängib hinnaga vastavalt sellele, kuidas talle meeldib või ei meeldi meie käitumine. Gaas maksab Eestis rohkem kui Lääne-Euroopas.
Aga lisaks majanduslikele ohtudele?
On veel küberrünnakute oht, mingil määral ripub õhus ka sõjalise agressiooni võimalus. Häiriv on meie idanaabri kahepalgelisus. Ühelt poolt rahustav ja koostööle kutsuv välispoliitiline retoorika, teiselt poolt aga jõuline oma vägede arvukuse suurendamine Soome ja Balti riikide piiride läheduses. Just siin, viimastel aastakümnetel kõige rahulikumas Läänemere regioonis.
Terrorism on ettearvamatu ohuliik, kuid ma usun, et Läänemere piirkond jääb terroristide peamisest huvisfäärist välja. Pigem ohustab meid narkokaubandus ja organiseeritud kuritegevus. Selles osas on Eesti transiitmaa.
Vähetähtsaks ei saa pidada aga looduslike ega tehnogeensete suurõnnetuste
ohtu. Üsna lähedal Narvale asub teatud elektrijaam - mis seisus need reaktorid seal on? Need on mitu korda avarii tõttu seiskunud. Teiseks - Läänemeri. Naftavedu läbi Soome lahe suureneb. Nüüd lisandub veel strateegilise tähtsusega gaasitoru Nord Stream. Kui merel peaks midagi tõsist juhtuma mõne suure tankeriga, oleks see ökoloogiline katastroof!
Mainisite Gruusia sõda.Mida see teile isiklikult õpetas?
Seda, et Venemaa võib olla ohtlik ja ettearvamatu riik, kelle järgmist käiku on raske aimata. Minna kallale oma partnerile SRÜs - see on sama, kui üks riik NATOs läheks teisele kallale! Venemaa on viimase tuhande aasta jooksul sõltumata oma nimest alati tugevnedes muutunud agressiivseks ja ekspansionistlikuks. Kuidas käitub ta nüüd kriisist välja tulles?
Vene Föderatsiooni pindala on 17,1 miljonit ruutkilomeetrit. Mõni aasta tagasi tellis Venemaa majandusarenguministeerium uuringu, mille kohaselt läheb sellise ala edukaks majandamiseks tarvis vähemalt miljardit inimest! Venemaal elab aga vaid 141 miljonit inimest. Nad ei ole suutelised isegi oma territooriumi rahuldavalt majandama, aga ahmivad muudkui juurde.
Kuidas vältida seda, et vene oht meid skisofreeniliseks ei muudaks?
Vene propagandatalitused on välja mõelnud sõna „russofoob", millega püütakse sildistada iga inimest, kes väljendub Venemaa suhtes kriitiliselt. Eesmärk on välistada igasugune Vene juhtkonna arvustamine.
Teenisin aastaid Nõukogude armees. Minu endisi teenistuskaaslasi oli ja on siiani Vene relvajõududes kõrgetel ametikohtadel. Arvan end tundvat Venemaa sõjalise juhtkonna mõttemaailma päris hästi. Seetõttu, kui keegi meist siin käib Moskvas „Ameerikat avastamas", siis mina ei avasta sealt midagi uut - Venemaal on olnud tõusud ja mõõnad, kuid riik ajab järjekindlat suurvõimu, või nagu nad ise ütlevad, „deržava" taastamise poliitikat.
Kuidas hindate meie naabrite üleminekut palgaarmeele ja tõsiasja, et seda kaalub ka näiteks Saksamaa?
Saksamaa ega ka Rootsi ei ole vahetus kontaktis potentsiaalse sõjalise ohuallikaga. Seepärast ehitavad nad niinimetatud missiooniarmeed, mis on ette nähtud peamiselt osalemiseks rahvusvahelistes operatsioonides. Aga Eesti - vaadake kaarti! Oleme NATO ja Euroopa Liidu
piiririik, lääne ja põhja poolt Euroopast merega eraldatud saareke. NATO-l on meid keeruline kaitsta, sest siia on raske tuua vägesid ja rasketehnikat.
Millist kutselist sõjaväge suudaksime ülal pidada 280 miljoni eurose eelarvega? Meie ainuke võimalus on omada segasüsteemi - mõningaid professionaalseid üksusi ja suurt reservarmeed. NATO sõjalises juhtkonnas nõustuvad kõik, et teisi valikuid meil ei ole.
Palgaarmeega on kurb kogemus Lätist ja Leedust. Kui Eesti on tunnistatud alliansis Balti riikidest kõige võimekamaks, ütleb see ka midagi. Meil kulub kaitse-eelarvest 35 protsenti töötasudeks kaitseministeeriumi haldusalas. Lätis ja Leedus on see 60-65 protsenti. Kui arvestada ka Afganistani missioonile kuluvat raha, on meie lõunanaabrite riigikaitse arengul pidur peal. Meie aga ostsime mullu 81 soomukit.
Silmas tuleb pidada ka kaitseväe sotsiaalset rolli. Kõik noored ei saa kõrgkooli või tööle. Selle asemel, et tänavale hängima minna, on neil võimalus täita oma kohustus riigi ees nii-öelda riigi kulu ja kirjadega. Ja ei ole paremat kohta meie suure muulaste kogukonna integreerimiseks Eesti ühiskonda kui kaitsevägi. Seal pole vahet, kas sõduri nimi on Ivan või Rein, kõik rassivad ühtmoodi.
Koolist tulevad poisid ei ole ju veel täismehed, vaid
pigem ulakad „põdravasikad". Aasta kaitseväes annab neile juurde iseseisvust, vastutustunnet, distsipliini, oskust kaaslastega arvestada ja mehelikkust. Viimase küsitluse kohaselt toetab ajateenistust 93% elanikest.
Mida on Eesti sõduritel Afganistanis ja Iraagis õpitust kasutada hoopis teistes oludes Võru- või Valgamaal, kui peaks sõjaks minema?
Üks asi on maastik, teine asi sõjakogemus - pikka aega ohu tingimustes elamine keskkonnast sõltumata.
Mehed peavad oskama lahinguolukorras otstarbekalt ja reflektoorselt tegutseda, et kõik rahuajal õpitu esimese kuulivilina või mürsu peale peast välja ei lendaks.
Teise maailmasõja ja hilisemate sõdade kogemus on näidanud, et värsked rindeüksused kandsid suurimaid kaotusi esimese kolme-viie lahingupäeva jooksul. Kes meeskonnas selle aja vastu pidas, elas veel kaua.
Te ei pea väga tõsiseks ohtu, et mõni islamist keset Viru Keskust ennast õhku laseb, kättemaksuks „vendade" nottimise eest Afganistanis? Paljude arvates on see siiski aja küsimus.
Selline oht pole väga suur. Suurem probleem on see, et meil on palju igasuguseid „ennustajaid" ja meedia võimendab neid mõõdutundetult.
Ei saa nii olla, et Eestis on kõik kehvasti ja valesti, eestlased on lollid ja see riik läheb põhja. Aga mõnikord teed ajalehe lahti ja üks igavene hädaldamine ning enesehaletsus, alaväärsuskompleks vaatab igalt leheküljelt vastu.
Eestlased on väike paljukannatanud rahvas ja meie psühholoogilises vastupanuvõimes on nõrku kohti. Ilmselt kulub põlvkondi enne, kui meil tekib täisväärtuslik kodanikumentaliteet.
Kuid rahvana pole meil midagi häbeneda. Oleme viimase 19 aastaga teinud sisuliselt imet, ehitanud tühjalt kohalt normaalse toimiva riigi. Meil on olnud ja tuleb veel tõuse ja mõõnu, nagu igal teiselgi riigil, kuid see on loomulik. Kui lääs ütleb, et oleme imelapsed, ja ka ida poolt käiakse meid imetlemas, mida me siis veel põeme?
Kuidas seista vastu vene propagandarünnakule?
■Ants Laaneotsa hinnangul tuleks Eestis Rootsi eeskujul luua psühholoogilise kaitse ametkond, mis tegeleks rahuajal elanike nõustamisega, kuid aitaks ka tõsta kaitsetahet ning kodanike enesekindlust. Kui esimese näitaja osas pole Eestis seis sugugi halb, siis enesekindlus jätab kõvasti soovida.
■Praegu mängib Venemaa Eesti infosõjas selgelt üle, sest kulutab sellele suuri summasid. „Mullu raiskas meie idanaaber info- ja mõjutusoperatsioonideks 1,6 miljardit dollarit. Kõik need telekanalid ja ajalehed, mis läänes on ostetud, peavad Vene huve propageerima," ütleb Laaneots.
Toivo Tänavsuu Eesti Ekspress 27. veebruar 2011
Ants Laaneots: II maailmasõja kaks ajalugu

Teise maailmasõja kohta on maailmale esitatud kaks nägemust. Üks on demokraatliku maailma oma, enam-vähem realistlik, dokumentaalsele alusele tuginev, mis paneb süü sõja vallapäästmises kahele Euroopa totalitaarriigile, hitlerlikule Saksamaale ja stalinlikule Nõukogude Liidule, sest mõlemal olid ambitsioonid saada maailma- või vähemalt Euroopa valitsejaks.
Teine on stalinistlik ja tänapäevalgi Venemaal populaarne ajalootõlgendus, kus NSV Liit oli ohver ja Saksamaa agressor. Moskva on lääneriike, eriti Baltimaid järjekindlalt süüdistanud ajaloo võltsimises. Viimasel aastakümnel on see muutunud juba hüsteeriliseks. Õnneks pääses 1990ndate esimesel poolel grupp vene ajaloolasi lühikeseks ajaks avatud arhiivimaterjalide juurde, kust saame teada tõe.
20. mail 2009 kirjutas Vene president Dmitri Medvedev alla ukaasile «Vene Föderatsiooni presidendi komisjonist vastutegevuseks katsetele falsifitseerida Venemaa ajalugu tema huvisid kahjustavalt». Komisjoni ülesandeks oli «… suundade väljatöötamine tõe ja reaalsete ajalooliste faktide edastamiseks avalikkusele ning vastutegevus nende faktide politiseeritud interpreteerimisele».
See päästis valla uue propagandakampaania II maailmasõja ajaloo stalinistliku käsitluse toetuseks. Selle peamised teesid on järgmised:
1. Rahuarmastav NSV Liit pole kunagi plaaninud sotsialistliku revolutsiooni «eksporti» Euroopasse Punaarmee, hiljem Nõukogude armee tääkide toel. Jõu kasutamine naaberriikide vastu ja nende okupeerimine tulenes vajadusest kindlustada julgeolekut.
2. Stalin polnud sõja üks arhitekt, vaid püüdis seda ära hoida.
3. Stalini ja Hitleri Poola sõjakäik ei olnud NSV Liidu poolelt sõda, vaid «Punaarmee vabastusretk Poola ikke all kannatavate Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene elanike taasühendamiseks suure ja sõbraliku nõukogude rahvaste perega».
4. kallaletung Soomele novembris 1939 oli «lokaalne relvastatud konflikt NSV Liidu ja Soome vahel», mis ei olnud II maailmasõja osa.
5. Nõukogude Liit ei okupeerinud Eestit, Lätit ja Leedut, vaid need soovisid ise astuda NSV Liitu.
6. NSV Liit ei osalenud II maailmasõjas, vaid võitles Suures Isamaasõjas teda ootamatult rünnanud hitlerliku Saksamaa vastu.
7. Stalin ja Punaarmee kindralstaap ei kavandanud 1941. aastal strateegilist pealetungi Saksamaa vastu, vaid püüdsid tugevdada NSV Liidu kaitsevõimet.
8. Punaarmee oli 1941. aastal oluliselt nõrgem kui Wehrmacht ning polnud valmis ootamatu kallaletungi tõrjumiseks, sellest ka tohutud kaotused esimesel etapil.
9. Punaarmee ja NKVD ei saatnud Suures Isamaasõjas korda mingeid inimsusvastaseid kuritegusid, vaid olid õilsad Euroopa vabastajad.
II maailmasõda kasvas välja I maailmasõja tagajärgedest, kui Venemaal haarasid võimu sotsialistlikust maailmarevolutsioonist ja ülemaailmsest Nõukogude Liidust unistavad bolševikud. 1918. aastal selgitas Vladimir Lenin oma ambitsioone: «Nüüdsest saab Venemaa esimeseks juba kehtestatud sotsialistliku korraga riigiks. /…/ See on ainult etapp, mida me läbime teel maailma revolutsiooni poole.»
Sama aasta juulis kinnitas V ülevenemaaline nõukogude kongress riigi konstitutsiooni, milles öeldakse: «Lugeda oma põhiülesandeks /…/ sotsialistliku orientatsiooni kehtestamise ühiskonnas ja sotsialismi võidu kõikides riikides.» Ülemaailmse Nõukogude Liidu loomiseks ja revolutsiooni «eksportimiseks» moodustati Moskvast juhitav rahvusvaheline kommunistlike parteide ühendus – Kommunistlik Internatsionaal (Komintern), mis korraldas näiteks 1924. aasta riigipöördekatse Eestis.
Stalin oli maailmarevolutsiooni ja üleilmse Nõukogude Liidu ideede järgija. Kolmekümnendatel aastatel jõudis ta selgusele oma strateegias järgnevaks perioodiks: II maailmasõda on kommunistliku maailmarevolutsiooni eeltingimus ning sõda lääneriikide vahel peab kestma osaliste kurnamiseks võimalikult kaua, siis astub sõtta Punaarmee.
Natside kreedot väljendas Adolf Hitler raamatus «Mein Kampf»: «Kui me täna räägime uutest maadest ja territooriumitest Euroopas, pöörame oma pilgu Venemaa poole, aga ka temaga naabruses olevatele ja temast sõltuvatele riikidele.»
Mõlemad diktaatorid asusid oma riike palavikuliselt militariseerima. Orjalaagriks muudetud Nõukogude Liit oli edukam. 1939. aastal oli Punaarmee koosseisus juba 1,9 miljonit sõdurit, 10 362 lennukit ja 21 110 tanki. Sõjaks Poolaga valmistuva Wehrmachti saavutused olid tagasihoidlikumad: 1,3 miljonit sõdurit, 4288 lennukit ja 3419 tanki.
1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. Hitler kartis I maailmasõja aegse kurva kogemuse kordumist ehk sõda kahel rindel. Kuid tiivustatuna lääneriikide passiivsusest Sudeedimaa afääri läbiviimisel, oli ta kindel, et Inglismaa ja Prantsusmaa ei alusta Poola pärast sõda. Tunnistajate ütluste kohaselt olid Hitler ja tema lähikondlased šokeeritud ja masendatud, kui Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale 3. septembril sõja kuulutasid.
Stalin ühines Poola kampaaniaga 17. septembril. Punaarmee 620 000-line väegrupp 4800 tanki toetusel lõi noa selga meeleheitlikult Wehrmachtiga võitlevale Poola armeele. Eredaks näiteks sellest «relvavendlusest» oli Saksa ja Punaarmee üksuste ühine võiduparaad 22. septembril 1939 Poolalt äsja vallutatud Bresti linnas, kus Saksa 19. motoriseeritud korpuse ülem kindral Heinz Guderian ja Punaarmee 29. tankibrigaadi ülem Semjon Krivošein seisid ühisparaadi vastuvõtjatena koos tribüünil.
Kaks kiskja-riiki jagasid vennalikult saagi. Sakslased võtsid vangi 420 000 ja Punaarmee 454 700 Poola sõjaväelast. Kui selgus, et enamikku vangilangenud Poola ohvitsere ei saa NSV Liidu huvides ära kasutada, laskis NKVD 15 131 neist 1940. aasta kevadel maha.
Hitleri ja Stalini ühist ettevõtmist iseloomustab kõige paremini NSV Liidu välisministri Molotovi kõne NSV Liidu ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939: «Poola valitsevad ringkonnad hooplesid oma riigi kindluse ja oma armee võimsusega. Kuid piisas väikesest löögist, kõigepealt Saksa ja siis Punaarmee poolt ning sellest Versailles’ lepingu äbarikust sünnitisest ei jäänud midagi järele /…/ Poolat ei aidanud Inglise ega Prantsuse garantiid. Siiani on teadmata, mida need garantiid endast üldse kujutasid.»
Molotovi kahjurõõm oli õigustatud. Lääneriikide tegevusetus oli enam kui kummaline. See oli reeturlik Poola suhtes. Poola riik kadus maailmakaardilt. Stalin aga märkis oma «relvavennast» füüreri kohta novembris 1939: «Majanduslikult sõltub Hitler ainult meist ja me suuname tema majanduse nii, et sõdivad riigid jõuavad revolutsioonini. /…/ Sõda teeb Euroopa jõuetuks ja ta saab olema meile kerge saak. Rahvad võtavad vastu igasuguse režiimi, mis tuleb pärast sõda.»
Stalini plaani järgmine etapp eeldas Saksamaa kallaletungi Prantsusmaale ja Suurbritanniale. Sõda pidi viima nende omavahelisele pikaajalisele kurnavale võitlusele, millele oleks järgnenud Punaarmee Euroopa «vabastusretk» ning nõukogude võimu kehtestamine kontinendil. Stalin asus oma plaani järjekindlalt ellu viima.
Kreml kiirustas Hitlerilt välja kaubeldud saagi ülevõtmisega. Septembris 1939 jõudis kord Balti riikide kätte. Kremli esimeseks sihtmärgiks sai Eesti, sest Punaarmee vajas läbipääsu Soome lahest Balti merele. Seda sai lukustada Soome ja Eesti rannakaitse patareide abil.
Esialgu nõudis NSVLi välisminister Molotov ultimatiivselt õigust paigutada Eesti, Läti ja Leedu territooriumile oma baasid ja 25 000-mehelised väekontingendid: «Nõukogude Liidul on vaja laiendada oma riigi julgeolekusüsteemi ja selleks on vajalik väljapääs Balti merele.
Kui te ei soovi sõlmida meiega vastastikuse abistamise lepingut, siis peame otsima oma julgeoleku garanteerimiseks teisi teid, võib-olla palju järsemaid ja keerulisemaid.
Palun teid, ärge sundige mind kasutama Eesti suhtes vägivalda.» Nõudmist toetati võimsa väegrupi koondamisega Balti riikide piiridele. Eesti vastu olid valmis tegutsema: Narva suunal nn Kingissepa laskurkorpus – 35 448 meest, 243 tanki; Petseri-Tartu suunal 8. armee – 100 797 meest, 1075 tanki. Läti piiril seisis 7. armee – 169 738 meest, 759 tanki; Leedu vastas oli 3. armee – 193 859 meest, 1078 tanki.
Eesti suunal tegutsevatele punavägedele oli püstitatud ülesanne «anda Eesti vägedele võimas ja otsustav löök», seejuures teha järgmist: 1. Kingissepa grupeeringul tungida kiiresti Rakvere, Tapa ja Tallinna peale. 2. 8. armeel tungida Tartu suunas ning edasi koos Kingissepa grupeeringuga Tallinna ja Pärnu suunas. Kui Läti väed asuvad abistama Eesti armeed, eraldada oma vasaku tiiva katteks Valga suunal üks tankibrigaad ja 25. ratsaväediviis.
Neil arendada pealetungi Valga-Riia suunal. 3. 7. armeel julgestada Leningradi sõjaväeringkonna operatsioone Läti piiri suunas. Kui Läti armee asub abistama Eesti armeed, anda kiire löök piki Daugava jõe kaldaid ja tungida peale üldsuunaga Riiale.
Balti riigid kapituleerusid vastupanuta, nõustudes baaside lepinguga. Eestile langes veel alandus ja süü soomlaste ees, kui Nõukogude lennuvägi, rikkudes jämedalt baaside lepingut, pommitas Talvesõja käigus Soome linnu siinsetelt lennuväljadelt. Juunis 1940 okupeeriti Balti riigid tankide ja püssitorude ähvardusel lõplikult ja nad «astusid vabatahtlikult» Nõukogude Liitu augustis 1940.
Stalini süsteemi kõige iseloomulikum tunnus oli terror.
See jõudis üsna varsti ka Balti riikidesse, kui NKVD viis 14. juuni 1941 varahommikul kõigis kolmes riigis läbi «rahvavaenlaste» massküüditamise, mille käigus saadeti Eestist Siberisse 10 000, Lätist 15 000 ja Leedust 18 000 süütut inimest. Paljud neist ei näinud enam kunagi kodumaad.
Edust Poolas, Balti riikides ja Bessaraabias tiivustatud Stalin otsustas lõpule viia Hitlerilt MRPga saadud Soome okupeerimise. Selleks rakendati neli armeed, kus oli 425 640 punaväelast, 24 diviisi, 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit. Soomel oli vastu panna 265 000 sõdurit, 534 suurtükki, 26 tanki ja 270 lennukit.
Plaani kohaselt pidi 30. novembril 1939 alanud Punaarmee operatsioon lõppema Soome vallutamisega kolm nädalat hiljem ja algama Soome kohene sovetiseerimine. Selleks loodi Terijokis pro-nõukogude marionetlik «rahvavalitsus» eesotsas Kominterni täitevkomitee sekretäri Otto Kuusineniga.
Kuid 3,7-miljoniline rahvas hakkas 172-miljonilise Nõukogude impeeriumi vägedele külmavereliselt ja visalt vastu. Punaarmee pealetung peatati ja sõda hakkas venima. Meeleheitlikus võitluses suutsid soomlased 105 ööpäeva kestnud Talvesõjas oma iseseisvust kaitsta.
Punaarmee kaotused olid fantastilised. Sõjaajaloolase Meltjuhhovi arvestuste kohaselt olid need Talvesõjas järgmised: surnuid, langenuid ja kadunuid 131 476, haavatuid ja haigeid 264 908, sõjavangis 6116 inimest. Taastamisele mittekuuluvast relvastusest ja tehnikast kaotas Punaarmee 406 lennukit, 653 tanki ja 422 suurtükki.
Soome kaotuse suuruse kohta kinnitab Mannerheim oma mälestustes, et kaotusarvud olid 24 923 langenut, kadunut ja haavadesse surnut ning 43 557 haavatut. Ajaloolaste Leskineni ja Juutilaineni järgi on hukkunute arv suurem – 26 662 inimest. Neile lisanduvad ka sõja jooksul punavägede kätte vangi langenud 876 soome võitlejat. Seega olid Soome kaotused ligi viiendik kogu väliarmee koosseisust.
Suurim müüt, milles pregusaegsed neostalinistid püüavad maailma üldsust veenda, on see, et Punaarmee tegevusel enne sõja algust 1941. aasta juunis oli kaitseiseloom. Teadlased on välja selgitanud, et Nõukogude relvajõudude kindralstaap alustas sõja planeerimist Saksamaa vastu juba oktoobris 1939 ja see protsess toimus kuni 1941. aasta juuni keskpaigani.
Hitler teatavasti andis käsu NSV Liidu vastase operatsiooni plaani «Barbarossa» koostamiseks 21. juulil 1940.
Punaarmee kindralstaap töötas välja Saksamaa-vastase pealetungioperatsiooni plaani viis varianti. Ajaloolastele on neist kättesaadavaks osutunud mitte siiani rangelt salastatud operatiivdokumendid, vaid ainult ettekanded Stalinile ja Molotovile, mis õnneks sisaldasid sõjaliste plaanide tähtsamaid seisukohti. Sõjaplaani koostamine ise oli ülimalt salastatud ja sellega tegeles väike grupp kindralstaabi operatiivvalitsuse juhtivaid ohvitsere.
Erilise intensiivsuse saavutas töö 1940. aasta teisel poolel. Esimene plaan nägi ette pealetungi põhisuundadena Valgevene – Varssavi ja Ida-Preisimaa suunda. Väidetakse, et kaitse rahvakomissar, NSVLi marssal Timošenko ei olnud rahul vägede pealöögi suuna valikuga Valgevene kaudu Varssavile ja nõudis täiendavat analüüsi ning pealöögi üleviimist Ukrainasse.
18. septembriks 1940 oli valmis plaani uus variant. See nägi ette Punaarmee peajõudude rakendamise võimaluse nii põhja (Valgevene) kui lõuna (Ukraina) suunal.
Neid hakati kutsuma vastavalt «põhjavariant» ja «lõunavariant». Plaan kanti 5. oktoobril ette Stalinile ja Molotovile. Pärast arutelu kinnitati operatsiooni pealöögi suunaks lõuna ehk Ukraina suund. 14. oktoobril kinnitati parandatud «lõunavariandi» plaan kui peamine, kuid otsustati siiski korralikult valmistada ette ka «põhjavariant». Mõlema plaani täpsustatud dokumentide pakett pidi valmima 1. maiks 1941.
Sõjaplaani mõlemad variandid mängiti läbi Punaarmee kindralstaabis 1941. aasta jaanuaris. Esimeses sõjamängus toimus Punaarmee pealetung Valgevenest loode ehk Ida-Preisimaa suunal. Teises sõjamängus oli strateegilise pealetungi põhisuund Ukrainast Lõuna-Poolasse ja seejärel Ungarisse ning Rumeeniasse, et lõigata Saksamaa ära tooraine- ja kütuseallikatest. Mingit kaitsetegevust vägedele tulevases sõjas ette ei nähtud.
Sõjamängude käigus kukkus Punaarmee pealetung Ida-Preisimaale läbi, samal ajal aga saavutati edu loode suunal. Selle tulemusena kinnitati pealetungi põhisuunaks lõplikult «lõuna» variant. Operatiivplaani täpsustamist vastavalt sõjamängude tulemustele hakkas juhtima uus, veebruaris ametisse määratud kindralstaabi ülem armeekindral Georgi Žukov.
Sõjakäigu lõplik plaan valmis 15. maiks 1941. Plaan nägi Punaarmee «esimese» strateegilise ülesandena ette pealetungi kuni 300 km sügavusele Poola territooriumile, Wehrmachti peajõudude purustamise ning Poola ja Ida-Preisimaa vallutamise. Operatsiooni kestuseks plaaniti 30 ööpäeva. Sellele pidi järgnema Saksamaa vallutamine.
Arhiividokumentidele juurde pääsenud ajaloolaste kinnitusel olid kõik 1940.–1941. aastatel kindralstaabis väljatöötatud plaanid mitte kaitse-, vaid pealetungioperatsioonide plaanid. Mingit strateegilise või operatiivtasandi kaitse planeerimist ei olnud. Selle väljatöötamise küsimust kuni sõja alguseni isegi ei tõstatatud.
Nõukogude vägede juurdevool ja hargnemine pealetungi lähtealadele Ukrainas ja Valgevenes toimus ülima saladuse katte all. Üksused liikusid riigipiirile öösiti. Stalin nõudis, et peamine vägede transpordivahend – raudtee – töötaks oma tavalises režiimis, kuid selle tõttu hakkas venima üksuste juurdevedu. Punaarmee pidi lõpetama ettevalmistused hiljemalt 15. juuliks 1941, et sõda võiks alata juuli lõpus või augusti alguses.
Punaarmee ettevalmistumist strateegiliseks pealetungiks ja kaitseettevalmistuste puudumist kinnitas kõige veenvamalt Nõukogude vägede paigutus 22. juunil. Operatsioonis pidid osalema viis rahuaja sõjaväeringkondade baasil moodustatavat rinnet: põhjarinne (22 diviisi) Soome vastu; looderinne Balti riikides (23 diviisi) Ida-Preisimaa vastu; läänerinne Valgevenes (53 diviisi) Poola ja Ida-Preisimaa lõunaosa vastu.
Kõige võimsam, Ukrainas paiknev edelarinne (123 diviisi) tegutses operatsiooni pealöögi suunal. Rumeenia vastas seisev Lõuna rinne (27 diviisi) pidi ainsana oma ligi 700 km laiuses vastutusalas viima läbi kaitseoperatsiooni Rumeenia ja Saksa vägede vastu.
Kahe peategelase, lääne- ja edelarinde põhijõud olid koondatud kahte võimsasse löögirusikasse: põhjapoolne asus Valgevenes nn Belostoki sarves, lõunapoolne Ukrainas Lvovi piirkonnas. Esimese strateegilise ešeloni taha paigutus veel teine 77 diviisist koosnev vägede strateegiline ešelon. Kuid esimeseks sõjapäevaks oli neist vaid 17–20 kohal. Terved armeed teisest strateegilisest ešelonist olid alles teel.
Kuigi stalinlik ajalugu räägib Saksa vägede ülekaalust 1941. aasta juunis, faktid seda ei kinnita. 22. juuni seisuga oli Punaarmeel läänerindel 190 diviisi ja suur ülekaal Wehrmachti üle raskerelvades ja tehnikas: 15 687 tanki Saksa 4171 vastu; suurtükke 59 787 Saksa 42 601 vastu; lennukeid 10 743 Saksa 4846 vastu. Ainult isikkoosseisu oli Punaarmeel vähem: 3 289 851 Wehrmachti 4 306 800 mehe vastu.
Punaarmee suur ülekaal raskerelvades ja sõjalennukites seletab ilmselt ka Stalini šokki 22. juunil, mis lõi ta mitmeks päevaks rivist välja. Ta oli kindel, et Hitler, teades Nõukogude vägede suurt tehnilist üleolekut, ei julge esimesena rünnata. Füürer aga tundis nii luureandmetele tuginedes kui ka vaistlikult, et kui tema ei löö esimesena, siis teeb seda varsti Stalin. Hitler lihtsalt ennetas 22. juunil Stalinit.
Tekkinud olukorras olid täiesti ebaadekvaatsed Punaarmee juhtkonna katsed rakendada olemasolevat pealetungiplaani ning korraldada oma suurte mehhaniseeritud ja tankiväekoondistega vasturünnakuid Saksa pealetungile. Kõik need kukkusid läbi.
Nõukogude propaganda on palju rääkinud impeeriumisse kuuluvate rahvaste patriotismist ja isamaa-armastusest. Suvel 1941 Saksa vägede vastu seisvate punaarmeelaste käitumisest ilmnes, et neil puudus motivatsioon koonduslaagriks muudetud kodumaad kaitsta. Terved Punaarmee üksused andsid end vangi või jooksid laiali.
Vene ajaloolase Gurkini andmetel olid poolte kaotused ajavahemikus 22. juuni – 31. detsember 1941 järgmised. Punaarmee: tapetud 802 191; haavatud 1 269 978; teadmata kadunud 3 906 965; Saksa väed: tapetud 273 816; haavatud 802 705; teadmata kadunud 57 245.
Esimeste võitude eufoorias andis Hitler käsu Wehrmachti reorganiseerimiseks, eesmärgiga valmistada see pärast NSV Liidu purustamist ette sõjaks Inglismaa ja USAga. Hullunud füürer ei mõistnud ikka veel oma suurimat viga – kallaletungi NSV Liidule.
Ka operatsiooni «Barbarossa» õnneliku lõpu korral ei oleks isegi 150–160 Saksa diviisi olnud suutelised okupeerima hiigelriiki. Reich’i sõjakäigu kriis saabus juba 1941. aasta sügisel. Detsembris said Saksa väed Moskva all lüüa. «Ida sõjakäik» kukkus läbi.
Aprillis 1945 seisis hiiglaslik Punaarmee juba Elbe ja Doonau kallastel. Võime vaid oletada, mis oleks juhtunud siis, kui Stalinil oleks 1941. aastal õnnestunud esimesena üle minna pealetungile. Võib-olla oleks NSV Liidu läänepiir siis kulgenud piki Atlandi ookeani idarannikut.
Teine maailmasõda viis ligi 50 miljoni inimese elu. Üle poole neist – 27 miljonit – olid NSV Liidu elanikud. Selle katastroofi peakorraldajad olid kaks maailma valitsemise ambitsiooni põdenud diktaatorit: Hitler ja Stalin. Kõigele, mida need kaks sõja vallapäästmiseks tegid, aitas kaasa lääneriikide mädahõnguline «mittesekkumise» ja «rahustamise» poliitika.
Kui natsid said rahvusvahelises kohtus õiglase hinnangu, siis kohus stalinistide üle on veel pidamata. Puudub ka sõjas kõige suuremaid ohvreid kandnud vene rahva õiglane hinnang Stalini kuritegudele.
Vaadates aga autoritaarset, kiiresti relvastuvat ja impeeriumi taastada püüdvat Venemaad ning argimuredesse uppuvat ja kaitsevõimet kaotavat Lääne-Euroopat, tekib küsimus, kas II maailmasõjaga seotud sündmused võiksid korduda. Kas tulevikus võib olla München 2, MRP 2 või Jalta 2?
Postimees.ee 30.08.2013 12:27