Kaitseliit meie riigikaitse elus
A. Balder, kolonel-leitnant.
Alates selle artikli kirjutamist saabuvad sõjasõnu-mid Ida-Aaifiikast. Räägivad jälle relvad. Ka nende kauge kõla kutsub meid ümber vaatama, tuletab meele riigikaitse vajadust.
Pärast maailmasõda on riigid oma riigikaitseküsi-musis elanud kahe suure liikumise tähe all. Neist on esimene — kõigi oma jõudude, nii füüsiliste kui ka vaimsete, organiseerimine riigikaitse otstarbeks ja teine — abinõude leidmine sõdade vältimiseks. Viimaseist on tähtsaimad: rahvasteliidu tegevus rahu säilitamiseks, 'Kellogi rahupakt ja palju teisi pakte ning lepinguid. Rahvasteliidu tegevusel ja rahupaktidel on olnud vaid ajutine ja suur moraalne mõju. Sõda ei ole nad suutnud siiski vältida. Võistlus ja võitlus mis on niisama vanad kui inimsugu, on nagu ennegi elu valitsevad tegurid. Ühiskonna seadused annavad inimesele õiguse isiklikult end kaitsta nende kallale'ungide vastu, kes ei tunnusta teiste seaduslikke õigusi. Samuti on rahval õigus kaitsta end nende vastu kes tema iseseisvust ja õigusi ähvardavad. Viimane argument riikidele enda õiguse maksmapanemiseks on relvad. Sõda on ikkagi ,ultimo ratio" - viimane otsustaja.
Meie iseseisvuse, kultuurilise ning majandusliku arenemise, ka isikliku elu hüved, tagab riigi julgeolek nii väliste kui ka sisemiste vaenlaste vastu. Rahvad, kes jätavad unustusse ja hooletusse oma julgeoleku organiseerimise, kaotavad hiljem või varem oma iseseisvuse ja vabaduse ning langevad teiste rahvaste meelevalla ja valitsemise alla. Tihti langevad kokku riigid ja rahvad ka sisemises jõuetuses. Need on ajaloolised tõsiasjad, mille tõestamine siin oleks liigne. Need ajaloo seadused maksavad aga iseäranis väikerahvaste kohta.
Kui nii — riigi ja rahva julgeolekust, kaitsevalmis olekust, oleneb rahva iseolemine, heakäik ja vaba arenemine, siis loomulikult rahva ja riigi elus riigikaitseküsimus peab omama esmajärgulise tähtsuse ja riigikaitse teenistusest osavõtmine on kodaniku esimeseks kohustuseks. Riigikaitseteenistuse kohuste kandmine on tehtud kodanikele seadustega sunduslikuks, kuid ikka rohkem ja rohkem vajavad riigikaitse huvid, et sundusliku teenistuse kõrval kodan.kud peavad neist, oma esimesist kodaniku kohuste täitmisist, võtma osa vabatahtlikult ja selleks organiseeruma vabatahtlikult. Neil motiividel tegutsevad paljudes riikides rahva vabatahtlikud omakaitse organisatsioonid: Eestis — kaitseliit, Soomes — Suojeluskunta, Lätis Aizsarg, Poolas — Küttide Liit, Leedus — Küttide Liit, Rootsis — 'Landstortnf or— bund, Tsehhosl ovakkias Sokol, Ungaris — Move, Nõukogude Venes — Osoa-viahim, Põhja-Ameerika Ühendi1 ikides — lahvus-kaardivägi ja paljudes teistes riikides samasisulised organisatsioonid, olgugi et nad on tekkinud teistel asjaoludel. Eestis, Soomes, Lätis ja Poolas on nende organisatsioonide tekkimine seoses võitlusega iseseisvuse ja vabaduse eest.
Milles seisab kaitseliidu tegevus ja millised on kaitseliidu ülesanded riigikaitses?
Toon siin kolm tähtsaimat ülesannet:
1. põhiseadusliku korra kaitse ja kodanike julgeoleku kindlustamine;
2. oma liikmeile sõjalise kasvatuse andmine;
3. oma liikmete ja üksuste riigikaitseks ettevalmistamine — võitlemiseks nii väerindel kui ka siseriigis.
Põhiseadusliku korra kaitse on meie kaitseorganisatsioonide — kaitseväe, politsei, kaitseliidu — tähtsaimaid ülesandeid, kindlustab ju seaduslik kord, seaduste täitmine ja austamine ühiskonna ja kodaniku vaba arenemise. Kui seadused kaotavad oma prestiiži ja riigis on neid kaitsemas nõrk võim, siis pole, kes kindlustab kodanikele ta isiku ja vara puutumatuse, kes lahendab kodanike omavahelised vahekorrad ja riik ning rahvas langeb anarhiasse.
Kaitseliit tekkis 1917. a. omakaitse nime all, et kindlustada kodanike isiku ja varanduse puutumatus, viia rahvas välja 1917. a. valitsevast anarhiast iseseisvale arenemisele. 1918. a. saksa okupatsioonivägede lahkumisel, pärast lühemat aega põranda all paos olemist, astus kaitseliit uuesti tegevusse, et ,olla reaalseks toeks valitsusele korra jalule seadmisel ja riigi loomisel. 1. dets. 1924. a. kaitseliit tõusis uuesti ellu, et pakkuda riigile oma relvastatud abi, kui kommunistid ähvardasid meie riiklikku korda ja iseseisvust. Nii on põhiseadusliku korra ja Eesti iseseisvuse kaitse kaitseliidu ajalooline ülesanne. Ja tänapäeval. Kommunism ei ole taandunud :oma vallutamistungidest ja maailma revolutsiooni provotseerimisest, olgugi et seda näiliselt öeldakse olevat, võivad tekkida uued voolud ja aktsioonid, mille lõpueesmärk on - sirutada välja käsi Eesti järgi. Kõigi nende kavatsuste ja aktsioonide vastu võitlemine ainult politseiliste abinõudega, kus kurjategija tabatakse ja tehakse kahjutuks, on vähe. Edasi, riigile vaenulikke elemente ainult siis maha suruda kui nad tulevad ilmavalgele, astuvad välja, on pinnapealne võitlus mis ei taba nende juuri. Organisatsioon, vastukaaluks kõigile võimalikele Eestile hädaohtlikele organisatsioonidele ja aktsioonidele, peab olema üleriiklik ja tungima rahva sekka, ülemaaline kaitseliidu üksuste võrk ja ta liikmete suur arv võtavad riigivastaseilt vabaduse kihutustöö tegemiseks. Kui kodanik ehk veel riigivastasest kihutustööst kuuldes on loid ja hoiab kõrvale, siis on kaitseliitlase kohus teatada oma pealikule või politseile igast teost või kavatsusest mis on sihitud Eesti vabariigi või tema põhiseadusliku korra vastu. Nii kõik riigivastane element teades ja tundes, et nende riigivastast tööd jälgib igal pool riigile ustav silm tõmbub tagasi aktiivsest tegevusest ja nende töö tagajärjed on halvatud Kaitseliidu üksused kogunedes õppusile ja rahvapidupäevadel paraadidele ning rongkäikudele avaldavad oma jõudu kogu rahvale. Sellane jõuavaldamine ja valmisolek relvastatud jõuga seaduslikku korda kaitsma tõendab riigivastaseile nende plaanide täitumise lootusetust ja mõjutab nendest loobumist. Relvastatud mässukatse korral kaitseliidu üksused võtavad endi alla riigi- ja rahvamajanduse seisukohalt tähtsad ehitused ja asutused lokaliseerivad iga katse ja suruvad ta idus maha ühtlasi hoides ära võimalikud kahjud rah vamajandusele Sellane kaitse garanteerib kodanikule rahuliku elu ja m ajandusliku arenemise. Kodanik on julge, et täna või homme ei taba teda ja tema majanduslikku ettevõtet üllatus riigivastaste oolt Sellel on määratu suur tähtsus meie riikliku ja majandusliku elu arenemisele.
Teine tähtsaim tööala kaitseliidus on riigikaitseline kasvatus — oma liikmeile ja rahvale sõjalise kasvatuse andmine.
Kaasaja lahing nõuab igalt võitlejalt kõrget moraali ja valmisolekut elu ohverdamiseks oma rahva ja isamaa eest. Teisest küljest, uued relvad ning tehnilised võitlusvahendid ja uued võitlusviisid teevad väljaõppe raskemaks ning nõuavad kõrget väljaõppe taset. Seda kasvatuslikku tööd ja väljaõpet, mis kujuneks kodanikule harjumuseks, ei suudeta teostada lühikese teenistusajaga kaitseväes. Aastase teenistusajaga jõuab veel kodanikule õpetada sõjalisi oskusi, teda ümber kasvatada aga mitte. Kasvatus nõuab mitmeaastast kavakindlat tööd, kus kodanikule sisendatakse need ideed ja omadused, mis tal aitab võita raskusi. Kui antiikses Kreekas ja Roomas kodanikest vägi täitis edukalt riigikaitse ülesandeid, siis oli see mitmeaastase kasvatuse vili. ''Magus on surra isamaa eest" - nõnda õpetas Rooma rahva mõte. Kui Sparta ema kuulis, et ta poeg on võitluses langenud, oli esimene asi, kuulata järele, kas haav oli rinnas või seljas. Surm ei pannud värisema antiikaja kodanikku. Veel tänapäeval ei peeta Jaapanis isamaa eest lahingus langenud poja surmapäeva leina- vaid pidupäevaks. Kaasajal on kaitsevägi sama demokraatlik kui vanal ajal. Kas ei peaks ka riigikaitsja- kodaniku kasvatamises - võtma eeskuju antiikajast.
Ajalooliselt meie ei või eestlasele heita ette ta mannetust ja tõrkumist riigikaitsetegevuses. Muistse iseseisvusaja võitluste kirjeldustes meie ei leia jälgi, mis laseks teha eestlasele etteheiteid arguses ja loiduses. Maakaitseks ettevõetavatele sõjakäikudele astuti välja oma vanemate kutsel ühel meelel ja võideldi vaprasti. Sama kangelaslikku ja vaprat võitlemist leiame ka vabadussõjas. Nii on eestlane iseloomult hea sõdur. (Siiski, aastasadade jooksul võõra valitsuse all elamine ja vastutahtmist võõra rahva huvides sõjaväeteenistusest osavõtmine on paljudele meie kodanikele sõjalise õppuse ja relva kandmise, kui mitte vastikuks, siis ka mitte armsaks teinud. Ka osa meie intelligentsemate kodanike juures tuleb veel ette, kus tööd kaitseliidus nähakse isiklike mõnude piiramisena ja takti-kalisist väljaõppusist võetakse osa mitte heameelel. Kuigi rahva mõtlemisviisis on sündinud pööre riigikaitse küsimusis, pole see pööie veel täieline ega ole haaranud ka kõiki kihte. Kasvatus nõuab sihikindlat tööd.
Kui meil tuleb riigikaitseks astuda välja, siis nõuab see kogu rahvalt võidutahet, üksmeelt, ühist jõupingutust, ohvrimeelsust ja enese üle valitsemist. Kardan siiski, et eestlane on liialt individualistlik, et kõik need omadused täiel määral esineksid. Peame palju arendama rahvustunnet, isamaa-armastust ja riiklikku kohusetunnet - need kõrged moraalsed omadused, seotud kindla distsipliini ja riikliku korraga, liidavad rahva ja annavad tugevuse. Rahvuslik iseteadvus seob üksikud isikud rahvaks, annab talle sisu, välimuse, loob rahva hinge. Rahvustunde kaudu saavad rahva rõõmud ja mured üksikute liikmete omaks, ta võimaldab inimesele tõusta kõrgemale oma egoistlikust minast ja kanda ohvreid rahva kasuks. Isamaa-armastus ühendab inimesi, teeb isamaa rõõmud kõikide omaks. Ta võimaldab ületada enesesäilitamise instinkti ja sunnib .ti kodanikku enese maad ja rahvast kaitsma. Riiklik kohusetunne kutsub kodanikke täitma seadusi ja oma riiklikke kohustusi mitte karistuse kartusel, vaid kaine arusaamise sunnil, välise surveta.
Need on rahva moraalsed omadused, mis on tarvilised kodanike liitmisel riigiks ja riigikaitse organisatsiooni loomiseks. Nende omaduste arendamine täiuseni nõuab tööd mitte ainult sõnaga vaid teoga. Kui on kodanikke-kaitseliitlasi, kes on ümbruskonnale eeskujuks kohusetäitmisega ja on valmis riigikaitseks välja astuma, kes austab ja teistes äratab rahva meele, keele, traditsioonide, kommete ja kultuuri austamist, siis tungib rahvustunne, isamaa-armastus ja riiklik kohusetunne laiematesse hulkadesse ja saab tugevaks organiseeritud jõuks. See on teine tähtsaim kaitseliidu tegevus ja ülesanne, mis peab seisma eesmärgina meie silmade ees.
Kolmas tähtsaim kaitseliidu tegevusala on — oma liikmete s õ j a 1 i n e ettevalmistus.
Riigikaitse tegevuses on tähtsaimad tegurid: elavjõudude arv, juhtimisoskus ja väljaõppe väärtus, teisest küljest relvastuse ja tehnilise varustuse arv ja väärtus. Kuigi elavjõudude arvuline suurus oleneb rahva arvust ja relvastuse ning tehnilise varustuse arv rahva majanduslikust jõukusest, ometi oleneb kaitsejõudude juhtimisoskus ja väljaõppe kõrgus rahva- ja kaitseväe juhtidest ja rahvast endast. Väljaõppe taset võib tõsta rahvas omal soovil ja seega vaenlase arvulise ülekaalu tähtsust vähendada. „Kõrge väljaõpe peab osutuma meie reservidena ... Meie üks mees peab suutma seista vastu ka kümnele vaenlasele." Neid ütlusi kuuleme tihti kaitsejõudude juhtidelt ja neid peame võtma väga tõsiselt. Puudub kriteerium, millega sõjalise väljaõppe kõrgust võiks mõõta, millega mõõta — kui kaua kodanik hoiab alal aastase teenistusega omandatud taktikalise tegutsemise ja relva käsitamise oskuse ning laskeosavuse. Kui kaua hoiab noorem juht, reservohvitser või allohvitser eraelus alal juhtimisoskuse ja juhtunde ning iseloomu. Reservväelased ei tohi unustada oma kaitseväelisi oskusi ja muutuda rahulikeks kodanikeks, kel kuskil minevikus on seljataga kaitseväeteenistus. Nende kohta ütleb Gerna: „Luua atakeeriv kolonn ainult sõduritest-rahulikkudest kodanikkudest on niisama imelik, kui formeerida klooster munkadega elurõõmsast husaari rügemendist." Kui kaitseliit suudab oma liikmeis säilitada ja täiendada sõjalisi oskusi ja laskeosavust, siis asendab ta osalt reservväelaste õppuse, ja riigikaitseks väljaastumise korral on meil kõrge väljaõppega kaitsejõud.
Esijoones peame pidama silmas reservohvitseride ja -allohvitseride oskuste säilitamist ja täiendamist. Kodanike massiline ettevalmistus riigikaitseks ja väikeste kaadrite pidamine rahu ajal loob olukorra, et suurem osa (8/4) ohvitseride koosseisu tuleb reservist. Sõja ajal see vahekord veelgi suureneb. Enne maailmasõda oli Prantsuse ohvitseride kaader 33.000, Vene armees 50.000. Sõja ajal tõusis Prantsusmaal ohvitseride arv 200.000-ni, Venemaal 300,0'00-ni. Ka tuleviku sõjas juhib reservohvitser rühma, kompaniid, ka pataljoni — nad asendavad tuleliinil kutselise ohvitseri. Kui maailmasõjas reservohvitseril oli puudulisi professionaalseid oskusi, siis nüüd neid kõrvaldades, antakse reservohvitserile rahu ajal soliidsem ettevalmistus. Raskem aga kui reservohvitseri ettevalmistamine on nende varem omandatud oskuste säilitamine ja juhitunde ning iseloomu kasvatamine. Reservohvitser on lahingu juht, seepärast tema tõsine kool on taktikalises tegevuses rühma ja kompanii juhtimine, sellega peab käima kaasas määrustike tundmine, sõjakirjanduse jälgimine ja populaarsete sõjateaduslike referaatide kuulamine. Viimased hoiavad reservohvitseri kursis sõjaasjanduse ja mõtteviisi arenemisega. Sellest mõttekäigust selgub, et reservohvitser peaks seisma kaitseliidus ja rivijuhi kohal. Jätan vastuse võlgu kui palju on kaitseliidus pealikute kohtadel reservohvitsere. Tähendan siiski, et pealikul kaitseliidu tegevuses oma üksuse juhtimiseks ja üksuse elu korraldamiseks kulub aega, meie vanematel reservohvitseridel, nende kurtmise järgi, puudub selleks aeg. Siiski asja tähtsuse pärast peaks selleks aega jätkuma.
Sama, mis on nõutav reservohvitseri kohta, et nad sõja korral seisaksid oma ülesande kõrgusel, on nõutav ka reservalLohvitseri kohta. Ja kaitseliidu tähtsaim ülesanne on — tõmmata endi ridadesse reservallohvitsere — kus neil on võimalus endi oskusi säilitada ja täiendada.
Nüüd väljaõppe alad. Siin on esikohal lahinguline (taktikaline) ettevalmistus ja laskmine. Lahinguline ettevalmistus on kui „i" tähel pea, milleta pole „i"-d. Ilma lahingulise ettevalmistuseta pole kodukaitsja ette valmistatud riigi kaitseks. Et sõja tehnika iga päevaga areneb ikka rohkem ja rohkem, siis riigikaitsja ettevalmistuse alal ka kaitseliidus peab väärika koha omama võitlus tehniliste vägede (tankide, tankettide, lennuväe, motomeh. osade jne.) vastu. Lahingulise ettevalmistuse alal peame veel märkima sisekaitse ülesannete täitmine — võitlus siserindel. Riigikaitseks väljaastumise korral peame võtma kaitse alla sõjaliselt ja rahvamajanduslikult tähtsad ehitused ja asutused. See on vanemate kaitseliitlaste-sisekaitsemeeste ülesanne. Saades aegsasti sellekohase ettevalmistuse, suudavad nad selle ülesande täita.
Teine tähtsaim ala on — laskeosavuse arendamine. Laskeosavusel pole ainuüksi see tähtsus, et ta võimaldab tabada osavasti märki, vaid ta kasvatab ka iseloomu ja enesedistsipliini. Laskmine kasvatab vaimu ja keha, tõstab tahtejõudu ja arendab rahulikkust. Kui kaitseliidus on 10.000 iklassilaskurit (iga kolmas kaitseliitlane on klassilaskur) ja 1000 täpsuskütti, siis see eeldab veel suuremat lasketaseme tõusu. Järgmine samm edasi — arendada need 10.000 meest osavateks lahingulaskureiks ja kütid — osavaiks snipereiks.
Loetelles veel ratsa-, suurtükiväe-, raskekuulip.-, side-, gaasikaitse-, suusk-ratturite- ja mereüksuste tegevusi ning operatiiviseloomuga töid, saame pildi kaitseliidu riigikaitse tööst. Esimese kümne aasta jooksul on see töö olnud suuremas määras organiseerimine, ning selle kõrval väljaõppe tegevus. Nüüd tundub, et organiseerimistöö on mööda ja seetõttu väljaõppe alal jätkub rohkem tööjõudu ning energiat, mille tõttu ka väljaõppe väärtus peaks tõusma.
Sõjasõnumid ja pilved poliitilises taevas tuletavad meele riigikaitseks valmisoleku vajadust, nad kutsuvad meid veel kindlamini organiseeruma, hoidma ühte ja valmistuma ette Eesti kaitseks, ükski kulutatud töötund, kulutatud energia pole siin liigne.
„Kaitse Kodu!" oma esimese kümne aasta elus on lahkesti ruumi lubanud meie riigikaitse küsimustele. Ta veergudel on valgustamist leidnud mitmekesised kaitseliidu ellu puutuvad küsimused. Teise aastakümne sisse astudes „Kaitse Kodu!" tahab jätkata sama rada, olles eestvõitleja meie riikliku julgeoleku mõtte selgitamisel, rahva kasvatamisel ja ettevalmistamisel Eesti kaitseks.
"Kaitse Kodu" 1935
Alates selle artikli kirjutamist saabuvad sõjasõnu-mid Ida-Aaifiikast. Räägivad jälle relvad. Ka nende kauge kõla kutsub meid ümber vaatama, tuletab meele riigikaitse vajadust.
Pärast maailmasõda on riigid oma riigikaitseküsi-musis elanud kahe suure liikumise tähe all. Neist on esimene — kõigi oma jõudude, nii füüsiliste kui ka vaimsete, organiseerimine riigikaitse otstarbeks ja teine — abinõude leidmine sõdade vältimiseks. Viimaseist on tähtsaimad: rahvasteliidu tegevus rahu säilitamiseks, 'Kellogi rahupakt ja palju teisi pakte ning lepinguid. Rahvasteliidu tegevusel ja rahupaktidel on olnud vaid ajutine ja suur moraalne mõju. Sõda ei ole nad suutnud siiski vältida. Võistlus ja võitlus mis on niisama vanad kui inimsugu, on nagu ennegi elu valitsevad tegurid. Ühiskonna seadused annavad inimesele õiguse isiklikult end kaitsta nende kallale'ungide vastu, kes ei tunnusta teiste seaduslikke õigusi. Samuti on rahval õigus kaitsta end nende vastu kes tema iseseisvust ja õigusi ähvardavad. Viimane argument riikidele enda õiguse maksmapanemiseks on relvad. Sõda on ikkagi ,ultimo ratio" - viimane otsustaja.
Meie iseseisvuse, kultuurilise ning majandusliku arenemise, ka isikliku elu hüved, tagab riigi julgeolek nii väliste kui ka sisemiste vaenlaste vastu. Rahvad, kes jätavad unustusse ja hooletusse oma julgeoleku organiseerimise, kaotavad hiljem või varem oma iseseisvuse ja vabaduse ning langevad teiste rahvaste meelevalla ja valitsemise alla. Tihti langevad kokku riigid ja rahvad ka sisemises jõuetuses. Need on ajaloolised tõsiasjad, mille tõestamine siin oleks liigne. Need ajaloo seadused maksavad aga iseäranis väikerahvaste kohta.
Kui nii — riigi ja rahva julgeolekust, kaitsevalmis olekust, oleneb rahva iseolemine, heakäik ja vaba arenemine, siis loomulikult rahva ja riigi elus riigikaitseküsimus peab omama esmajärgulise tähtsuse ja riigikaitse teenistusest osavõtmine on kodaniku esimeseks kohustuseks. Riigikaitseteenistuse kohuste kandmine on tehtud kodanikele seadustega sunduslikuks, kuid ikka rohkem ja rohkem vajavad riigikaitse huvid, et sundusliku teenistuse kõrval kodan.kud peavad neist, oma esimesist kodaniku kohuste täitmisist, võtma osa vabatahtlikult ja selleks organiseeruma vabatahtlikult. Neil motiividel tegutsevad paljudes riikides rahva vabatahtlikud omakaitse organisatsioonid: Eestis — kaitseliit, Soomes — Suojeluskunta, Lätis Aizsarg, Poolas — Küttide Liit, Leedus — Küttide Liit, Rootsis — 'Landstortnf or— bund, Tsehhosl ovakkias Sokol, Ungaris — Move, Nõukogude Venes — Osoa-viahim, Põhja-Ameerika Ühendi1 ikides — lahvus-kaardivägi ja paljudes teistes riikides samasisulised organisatsioonid, olgugi et nad on tekkinud teistel asjaoludel. Eestis, Soomes, Lätis ja Poolas on nende organisatsioonide tekkimine seoses võitlusega iseseisvuse ja vabaduse eest.
Milles seisab kaitseliidu tegevus ja millised on kaitseliidu ülesanded riigikaitses?
Toon siin kolm tähtsaimat ülesannet:
1. põhiseadusliku korra kaitse ja kodanike julgeoleku kindlustamine;
2. oma liikmeile sõjalise kasvatuse andmine;
3. oma liikmete ja üksuste riigikaitseks ettevalmistamine — võitlemiseks nii väerindel kui ka siseriigis.
Põhiseadusliku korra kaitse on meie kaitseorganisatsioonide — kaitseväe, politsei, kaitseliidu — tähtsaimaid ülesandeid, kindlustab ju seaduslik kord, seaduste täitmine ja austamine ühiskonna ja kodaniku vaba arenemise. Kui seadused kaotavad oma prestiiži ja riigis on neid kaitsemas nõrk võim, siis pole, kes kindlustab kodanikele ta isiku ja vara puutumatuse, kes lahendab kodanike omavahelised vahekorrad ja riik ning rahvas langeb anarhiasse.
Kaitseliit tekkis 1917. a. omakaitse nime all, et kindlustada kodanike isiku ja varanduse puutumatus, viia rahvas välja 1917. a. valitsevast anarhiast iseseisvale arenemisele. 1918. a. saksa okupatsioonivägede lahkumisel, pärast lühemat aega põranda all paos olemist, astus kaitseliit uuesti tegevusse, et ,olla reaalseks toeks valitsusele korra jalule seadmisel ja riigi loomisel. 1. dets. 1924. a. kaitseliit tõusis uuesti ellu, et pakkuda riigile oma relvastatud abi, kui kommunistid ähvardasid meie riiklikku korda ja iseseisvust. Nii on põhiseadusliku korra ja Eesti iseseisvuse kaitse kaitseliidu ajalooline ülesanne. Ja tänapäeval. Kommunism ei ole taandunud :oma vallutamistungidest ja maailma revolutsiooni provotseerimisest, olgugi et seda näiliselt öeldakse olevat, võivad tekkida uued voolud ja aktsioonid, mille lõpueesmärk on - sirutada välja käsi Eesti järgi. Kõigi nende kavatsuste ja aktsioonide vastu võitlemine ainult politseiliste abinõudega, kus kurjategija tabatakse ja tehakse kahjutuks, on vähe. Edasi, riigile vaenulikke elemente ainult siis maha suruda kui nad tulevad ilmavalgele, astuvad välja, on pinnapealne võitlus mis ei taba nende juuri. Organisatsioon, vastukaaluks kõigile võimalikele Eestile hädaohtlikele organisatsioonidele ja aktsioonidele, peab olema üleriiklik ja tungima rahva sekka, ülemaaline kaitseliidu üksuste võrk ja ta liikmete suur arv võtavad riigivastaseilt vabaduse kihutustöö tegemiseks. Kui kodanik ehk veel riigivastasest kihutustööst kuuldes on loid ja hoiab kõrvale, siis on kaitseliitlase kohus teatada oma pealikule või politseile igast teost või kavatsusest mis on sihitud Eesti vabariigi või tema põhiseadusliku korra vastu. Nii kõik riigivastane element teades ja tundes, et nende riigivastast tööd jälgib igal pool riigile ustav silm tõmbub tagasi aktiivsest tegevusest ja nende töö tagajärjed on halvatud Kaitseliidu üksused kogunedes õppusile ja rahvapidupäevadel paraadidele ning rongkäikudele avaldavad oma jõudu kogu rahvale. Sellane jõuavaldamine ja valmisolek relvastatud jõuga seaduslikku korda kaitsma tõendab riigivastaseile nende plaanide täitumise lootusetust ja mõjutab nendest loobumist. Relvastatud mässukatse korral kaitseliidu üksused võtavad endi alla riigi- ja rahvamajanduse seisukohalt tähtsad ehitused ja asutused lokaliseerivad iga katse ja suruvad ta idus maha ühtlasi hoides ära võimalikud kahjud rah vamajandusele Sellane kaitse garanteerib kodanikule rahuliku elu ja m ajandusliku arenemise. Kodanik on julge, et täna või homme ei taba teda ja tema majanduslikku ettevõtet üllatus riigivastaste oolt Sellel on määratu suur tähtsus meie riikliku ja majandusliku elu arenemisele.
Teine tähtsaim tööala kaitseliidus on riigikaitseline kasvatus — oma liikmeile ja rahvale sõjalise kasvatuse andmine.
Kaasaja lahing nõuab igalt võitlejalt kõrget moraali ja valmisolekut elu ohverdamiseks oma rahva ja isamaa eest. Teisest küljest, uued relvad ning tehnilised võitlusvahendid ja uued võitlusviisid teevad väljaõppe raskemaks ning nõuavad kõrget väljaõppe taset. Seda kasvatuslikku tööd ja väljaõpet, mis kujuneks kodanikule harjumuseks, ei suudeta teostada lühikese teenistusajaga kaitseväes. Aastase teenistusajaga jõuab veel kodanikule õpetada sõjalisi oskusi, teda ümber kasvatada aga mitte. Kasvatus nõuab mitmeaastast kavakindlat tööd, kus kodanikule sisendatakse need ideed ja omadused, mis tal aitab võita raskusi. Kui antiikses Kreekas ja Roomas kodanikest vägi täitis edukalt riigikaitse ülesandeid, siis oli see mitmeaastase kasvatuse vili. ''Magus on surra isamaa eest" - nõnda õpetas Rooma rahva mõte. Kui Sparta ema kuulis, et ta poeg on võitluses langenud, oli esimene asi, kuulata järele, kas haav oli rinnas või seljas. Surm ei pannud värisema antiikaja kodanikku. Veel tänapäeval ei peeta Jaapanis isamaa eest lahingus langenud poja surmapäeva leina- vaid pidupäevaks. Kaasajal on kaitsevägi sama demokraatlik kui vanal ajal. Kas ei peaks ka riigikaitsja- kodaniku kasvatamises - võtma eeskuju antiikajast.
Ajalooliselt meie ei või eestlasele heita ette ta mannetust ja tõrkumist riigikaitsetegevuses. Muistse iseseisvusaja võitluste kirjeldustes meie ei leia jälgi, mis laseks teha eestlasele etteheiteid arguses ja loiduses. Maakaitseks ettevõetavatele sõjakäikudele astuti välja oma vanemate kutsel ühel meelel ja võideldi vaprasti. Sama kangelaslikku ja vaprat võitlemist leiame ka vabadussõjas. Nii on eestlane iseloomult hea sõdur. (Siiski, aastasadade jooksul võõra valitsuse all elamine ja vastutahtmist võõra rahva huvides sõjaväeteenistusest osavõtmine on paljudele meie kodanikele sõjalise õppuse ja relva kandmise, kui mitte vastikuks, siis ka mitte armsaks teinud. Ka osa meie intelligentsemate kodanike juures tuleb veel ette, kus tööd kaitseliidus nähakse isiklike mõnude piiramisena ja takti-kalisist väljaõppusist võetakse osa mitte heameelel. Kuigi rahva mõtlemisviisis on sündinud pööre riigikaitse küsimusis, pole see pööie veel täieline ega ole haaranud ka kõiki kihte. Kasvatus nõuab sihikindlat tööd.
Kui meil tuleb riigikaitseks astuda välja, siis nõuab see kogu rahvalt võidutahet, üksmeelt, ühist jõupingutust, ohvrimeelsust ja enese üle valitsemist. Kardan siiski, et eestlane on liialt individualistlik, et kõik need omadused täiel määral esineksid. Peame palju arendama rahvustunnet, isamaa-armastust ja riiklikku kohusetunnet - need kõrged moraalsed omadused, seotud kindla distsipliini ja riikliku korraga, liidavad rahva ja annavad tugevuse. Rahvuslik iseteadvus seob üksikud isikud rahvaks, annab talle sisu, välimuse, loob rahva hinge. Rahvustunde kaudu saavad rahva rõõmud ja mured üksikute liikmete omaks, ta võimaldab inimesele tõusta kõrgemale oma egoistlikust minast ja kanda ohvreid rahva kasuks. Isamaa-armastus ühendab inimesi, teeb isamaa rõõmud kõikide omaks. Ta võimaldab ületada enesesäilitamise instinkti ja sunnib .ti kodanikku enese maad ja rahvast kaitsma. Riiklik kohusetunne kutsub kodanikke täitma seadusi ja oma riiklikke kohustusi mitte karistuse kartusel, vaid kaine arusaamise sunnil, välise surveta.
Need on rahva moraalsed omadused, mis on tarvilised kodanike liitmisel riigiks ja riigikaitse organisatsiooni loomiseks. Nende omaduste arendamine täiuseni nõuab tööd mitte ainult sõnaga vaid teoga. Kui on kodanikke-kaitseliitlasi, kes on ümbruskonnale eeskujuks kohusetäitmisega ja on valmis riigikaitseks välja astuma, kes austab ja teistes äratab rahva meele, keele, traditsioonide, kommete ja kultuuri austamist, siis tungib rahvustunne, isamaa-armastus ja riiklik kohusetunne laiematesse hulkadesse ja saab tugevaks organiseeritud jõuks. See on teine tähtsaim kaitseliidu tegevus ja ülesanne, mis peab seisma eesmärgina meie silmade ees.
Kolmas tähtsaim kaitseliidu tegevusala on — oma liikmete s õ j a 1 i n e ettevalmistus.
Riigikaitse tegevuses on tähtsaimad tegurid: elavjõudude arv, juhtimisoskus ja väljaõppe väärtus, teisest küljest relvastuse ja tehnilise varustuse arv ja väärtus. Kuigi elavjõudude arvuline suurus oleneb rahva arvust ja relvastuse ning tehnilise varustuse arv rahva majanduslikust jõukusest, ometi oleneb kaitsejõudude juhtimisoskus ja väljaõppe kõrgus rahva- ja kaitseväe juhtidest ja rahvast endast. Väljaõppe taset võib tõsta rahvas omal soovil ja seega vaenlase arvulise ülekaalu tähtsust vähendada. „Kõrge väljaõpe peab osutuma meie reservidena ... Meie üks mees peab suutma seista vastu ka kümnele vaenlasele." Neid ütlusi kuuleme tihti kaitsejõudude juhtidelt ja neid peame võtma väga tõsiselt. Puudub kriteerium, millega sõjalise väljaõppe kõrgust võiks mõõta, millega mõõta — kui kaua kodanik hoiab alal aastase teenistusega omandatud taktikalise tegutsemise ja relva käsitamise oskuse ning laskeosavuse. Kui kaua hoiab noorem juht, reservohvitser või allohvitser eraelus alal juhtimisoskuse ja juhtunde ning iseloomu. Reservväelased ei tohi unustada oma kaitseväelisi oskusi ja muutuda rahulikeks kodanikeks, kel kuskil minevikus on seljataga kaitseväeteenistus. Nende kohta ütleb Gerna: „Luua atakeeriv kolonn ainult sõduritest-rahulikkudest kodanikkudest on niisama imelik, kui formeerida klooster munkadega elurõõmsast husaari rügemendist." Kui kaitseliit suudab oma liikmeis säilitada ja täiendada sõjalisi oskusi ja laskeosavust, siis asendab ta osalt reservväelaste õppuse, ja riigikaitseks väljaastumise korral on meil kõrge väljaõppega kaitsejõud.
Esijoones peame pidama silmas reservohvitseride ja -allohvitseride oskuste säilitamist ja täiendamist. Kodanike massiline ettevalmistus riigikaitseks ja väikeste kaadrite pidamine rahu ajal loob olukorra, et suurem osa (8/4) ohvitseride koosseisu tuleb reservist. Sõja ajal see vahekord veelgi suureneb. Enne maailmasõda oli Prantsuse ohvitseride kaader 33.000, Vene armees 50.000. Sõja ajal tõusis Prantsusmaal ohvitseride arv 200.000-ni, Venemaal 300,0'00-ni. Ka tuleviku sõjas juhib reservohvitser rühma, kompaniid, ka pataljoni — nad asendavad tuleliinil kutselise ohvitseri. Kui maailmasõjas reservohvitseril oli puudulisi professionaalseid oskusi, siis nüüd neid kõrvaldades, antakse reservohvitserile rahu ajal soliidsem ettevalmistus. Raskem aga kui reservohvitseri ettevalmistamine on nende varem omandatud oskuste säilitamine ja juhitunde ning iseloomu kasvatamine. Reservohvitser on lahingu juht, seepärast tema tõsine kool on taktikalises tegevuses rühma ja kompanii juhtimine, sellega peab käima kaasas määrustike tundmine, sõjakirjanduse jälgimine ja populaarsete sõjateaduslike referaatide kuulamine. Viimased hoiavad reservohvitseri kursis sõjaasjanduse ja mõtteviisi arenemisega. Sellest mõttekäigust selgub, et reservohvitser peaks seisma kaitseliidus ja rivijuhi kohal. Jätan vastuse võlgu kui palju on kaitseliidus pealikute kohtadel reservohvitsere. Tähendan siiski, et pealikul kaitseliidu tegevuses oma üksuse juhtimiseks ja üksuse elu korraldamiseks kulub aega, meie vanematel reservohvitseridel, nende kurtmise järgi, puudub selleks aeg. Siiski asja tähtsuse pärast peaks selleks aega jätkuma.
Sama, mis on nõutav reservohvitseri kohta, et nad sõja korral seisaksid oma ülesande kõrgusel, on nõutav ka reservalLohvitseri kohta. Ja kaitseliidu tähtsaim ülesanne on — tõmmata endi ridadesse reservallohvitsere — kus neil on võimalus endi oskusi säilitada ja täiendada.
Nüüd väljaõppe alad. Siin on esikohal lahinguline (taktikaline) ettevalmistus ja laskmine. Lahinguline ettevalmistus on kui „i" tähel pea, milleta pole „i"-d. Ilma lahingulise ettevalmistuseta pole kodukaitsja ette valmistatud riigi kaitseks. Et sõja tehnika iga päevaga areneb ikka rohkem ja rohkem, siis riigikaitsja ettevalmistuse alal ka kaitseliidus peab väärika koha omama võitlus tehniliste vägede (tankide, tankettide, lennuväe, motomeh. osade jne.) vastu. Lahingulise ettevalmistuse alal peame veel märkima sisekaitse ülesannete täitmine — võitlus siserindel. Riigikaitseks väljaastumise korral peame võtma kaitse alla sõjaliselt ja rahvamajanduslikult tähtsad ehitused ja asutused. See on vanemate kaitseliitlaste-sisekaitsemeeste ülesanne. Saades aegsasti sellekohase ettevalmistuse, suudavad nad selle ülesande täita.
Teine tähtsaim ala on — laskeosavuse arendamine. Laskeosavusel pole ainuüksi see tähtsus, et ta võimaldab tabada osavasti märki, vaid ta kasvatab ka iseloomu ja enesedistsipliini. Laskmine kasvatab vaimu ja keha, tõstab tahtejõudu ja arendab rahulikkust. Kui kaitseliidus on 10.000 iklassilaskurit (iga kolmas kaitseliitlane on klassilaskur) ja 1000 täpsuskütti, siis see eeldab veel suuremat lasketaseme tõusu. Järgmine samm edasi — arendada need 10.000 meest osavateks lahingulaskureiks ja kütid — osavaiks snipereiks.
Loetelles veel ratsa-, suurtükiväe-, raskekuulip.-, side-, gaasikaitse-, suusk-ratturite- ja mereüksuste tegevusi ning operatiiviseloomuga töid, saame pildi kaitseliidu riigikaitse tööst. Esimese kümne aasta jooksul on see töö olnud suuremas määras organiseerimine, ning selle kõrval väljaõppe tegevus. Nüüd tundub, et organiseerimistöö on mööda ja seetõttu väljaõppe alal jätkub rohkem tööjõudu ning energiat, mille tõttu ka väljaõppe väärtus peaks tõusma.
Sõjasõnumid ja pilved poliitilises taevas tuletavad meele riigikaitseks valmisoleku vajadust, nad kutsuvad meid veel kindlamini organiseeruma, hoidma ühte ja valmistuma ette Eesti kaitseks, ükski kulutatud töötund, kulutatud energia pole siin liigne.
„Kaitse Kodu!" oma esimese kümne aasta elus on lahkesti ruumi lubanud meie riigikaitse küsimustele. Ta veergudel on valgustamist leidnud mitmekesised kaitseliidu ellu puutuvad küsimused. Teise aastakümne sisse astudes „Kaitse Kodu!" tahab jätkata sama rada, olles eestvõitleja meie riikliku julgeoleku mõtte selgitamisel, rahva kasvatamisel ja ettevalmistamisel Eesti kaitseks.
"Kaitse Kodu" 1935