25. september oli Amblas sügiseselt jahe ja tuuline, kui see ei seganud arvukaid pastoraadi aeda kogunenud inimesi avaldamast austust vabadussõjalaste ühele liidrile Artur Sirgule.

Avakõne pidas ja üritust juhtis ausamba rajamist korraldanud SA Mälestusselts “Artur Sirk” juhatuse liige Jaak Madison, kes meenutas, et 118 aastat tagasi sündis lähedal asuvas Sepa talus poisslaps, kelle ilmaletulekul ei teadnud keegi arvata sõjakangelase sündi. “Tema ja teiste vabadussõjalasteta poleks me täna siin,” nentis ta.

Madison lisas, et ausammas annab inimestele  teada sellest panusest, mille sõjasangar andis Eestile, sealhulgas ka üritusele tulnud Ambla kooli õpilastele, kes teavad ja hindavad naaberkülas sündinud Arturit. Ta tuletas eraldi meelde 1934. aasta 12. märtsisündmusi, mis tõid kaasa Artur Sirgu surma. “Tema surm oli seotud sel ajal Eestis tehtud poliitiliste otsustega,” märkis ta.

Nagu teame, möödus augustis 80 aastat sellest, kui Artur Sirk sai ebaselgetes oludes surma (Toompea nägemus, vist) või mõrvati Pätsi/Pätsu tellimusel (usutav variant). Sel puhul on Soomes ilmunud postmark ja temaatiline ümbrik. Nende eesmärgiks on: 1. olla väikseks tänuks ja meeneks nendele, kes nn vapside teemat on ilusas valguses kajastanud. Nendele valitud ja lugupeetud isikutele saadetakse tooted tasuta koju - kui isik sellest ei keeldu. 2. kellel teeneid teadaolevalt pole, on võimalus tooteid osta - sellega see ettevõtmine kinni makstaksegi, loodetavasti. 3. eesmärk on margi ja ümbrikuga ka Toompea Sirgu-vastaseid tsipa raputada.

Tänavu 12. märtsil möödub kaheksakümmend kolm aastat Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt toime pandud riigipöördest. Möödunud nädalasse jäi ka arutelu Riigikogu õiguskomisjonis Pätsi autoritaarrežiimi ja vabadussõjalaste teemal. Vahendame järgnevalt ajaloolase Jaak Valge ettekande õiguskomisjonis.

Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, mitte surma-aastapäeva, mil puhul tuleks lahkunust head kõnelda. Minu ja meie eesmärk ei ole rääkida Eesti Vabariigist halvasti, vaid rääkida võimalikult tõetruult, sest Eesti Vabariik on elus, see tähendab arenemas, elusa ühiskonna või riigi puhul pole aga minevikusündmused ilma tulevikutähenduseta.

Ajaloolastena on meie ülesanne tuua ühiskonna ette võimalikult tasakaalustatud faktograafia ja ajalooline analüüs – ning seda ka kaotajate seisukohalt, sest võitjate ajaloo kirjutab võitjate propagandamasin niigi. Me oleme ajaloolastena sõnumitoojad minevikust, aga meie informatsioon on ainult siis kasulik, kui ta on võimalikult täpne, ka ebamugavate sõnumite puhul. Seejärel saab ühiskond või ühiskonna esinduskogu otsustada, missugused järeldused ta teeb. Meie arvates ei ole küsimus ainult vabadussõjalastes, vaid kõikides autoritaarvõimu poolt alusetult tagakiusatutes, kelle hulgas, tõsi küll, oli vabadussõjalasi kõige rohkem.