Huvitav ja mahavaikitud raamat. Praegu seda eesti keeles saadaval kahjuks ei ole. Seega peab võõrkeelsega leppima. Kuid see tuleks kindlasti eesti keelde tõlkida!
               Hidden History: The Secret Origins of the First World War
                                   by Gerry Docherty, James MacGregor
Hidden History uniquely exposes those responsible for the First World War. It reveals how accounts of the war’s origins have been deliberately falsified to conceal the guilt of the secret cabal of very rich and powerful men in London responsible for the most heinous crime perpetrated on humanity. For ten years, they plotted the destruction of Germany as the first stage of their plan to take control of the world. The assassination of Archduke Franz Ferdinand was no chance happening. It lit a fuse that had been carefully set through a chain of command stretching from Sarajevo through Belgrade and St Petersburg to that cabal in London.

Our understanding of these events has been firmly trapped in a web of falsehood and duplicity carefully constructed by the victors at Versailles in 1919 and maintained by compliant historians ever since. The official version is fatally flawed, warped by the volume of evidence they destroyed or concealed from public view.

Hidden History poses a tantalising challenge. The authors ask only that you examine the evidence they lay before you . . .

Meditsiin ei tunne veel terminit "pätsufiil", kuid kui selline diagnoos peaks kunagi pandama, siis auväärseks esimeseks "tiitli pretendendiks" sobiks kahtlematult Trivimi Velliste. Mis on tema haiglase Pätsi-maania põhjuseks, võib vaid oletada. Selleks oleks meil vaja Sigmund Freudi taoliste inimpsüühika keerdkäikude asjatundjaid. Kuid me võime oletada. Selle juured näivad peituvat Velliste vene päritolus. Sageli hakkavad end nö mitte täielikult "omana" tundvad kodanikud alateadlikult tõestama oma truudust ja patriotismi. Vellistel näikse selleks olevat pime usk Pätsi. Kuna usus heasse ja kangelaslikku Pätsi seisab tema Eesti patriotism, siis hoiab ta sellest usust "küünte ja hammastega" kinni. Kuid selline fanatism on ohtlik. Ohtlik just ausa ja objektiivse ajaloolise tõe väljaselgitamisel. Velliste on ajaloohuviline, kuid Jaak Valge see-eest ajaloolane. Kuid Vellistel on "oma tõde", mida ta ei lase muuta isegi lgp ajaloolase esitatud faktidel. Nuta või naera? Siin videos väitlevad mh Valge ja Velliste. Siin toob ajaloolane Valge "puust ja punaselt" esile kõik ajaloolised faktid, mis räägivad Velliste "ideaal-Pätsu" kuvandile vastu. Kuid siin oma vastuartiklis - "üllatus-üllatus" - jaurab Velliste oma vigaste ja ammu ajaloolaste poolt ümber lükatud Pätsi-valede korrutamist. Mida küll teha selliste uskmatute trivimidega? Ajaloolaseid nad ei kuula, faktid neid ei huvita, vaid neil on ainutõde jne - AGA SELLISTENA NAD ONGI IGATI OMA IIDOLI - VALETAJAST SULI PÄTSI - VÄÄRILISED JÄRGIJAD!
Toome siis omalt poolt kah välja need faktid ja järeldused, mille eest vellisted seisavad. Kas te tõesti kõike seda tahategi? Miks? Kelle huvides?

Päts legaliseeris riigireetmise ja nüüd seame ta endale eeskujuks?

Tahaks loota, et meie aja kohta ei räägi midagi see, kui kiidetakse heaks riigipööre ja demokraatia hävitamine võimulolijate poolt, põhjendusega, et konkureeriv poliitiline jõud võiks kunagi tulevikus demokraatiale ohtlikuks saada, kirjutab ajaloolane Jaak Valge artiklis, mida Postimees ei soovinud avaldada.

Ajalooküsimuste üle arutavad kõik rahvad, sest minevik ei ole tänapäeva kujundamist lõpetanud. Olevikku mõistamegi ainult läbi suhte minevikuga. Nii on küpses demokraatlikus ühiskonnas ka eelmistel põlvkondadel hääleõigus, nagu on väitnud luuletaja ja filosoof Gilbert Keith Chesterton.

Eestis on ajaloodiskussioone pigem vähe, eriti arvestades meie ülimalt vaheldusrikast viimase sajandi ajalugu, mis teeb meid justkui Euroopa ajaloo hästivarustatud laboratooriumiks. Meiega tehtud katsed ei pruugi meile endile meeldida, ent tulemused võiksid pakkuda laiemat huvi. Kuid näiteks Nõukogude-aegse kollaboratsiooni teema on Eestis sisuliselt avamata.

Tänavu 12. märtsil möödub kaheksakümmend kolm aastat Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt toime pandud riigipöördest. Möödunud nädalasse jäi ka arutelu Riigikogu õiguskomisjonis Pätsi autoritaarrežiimi ja vabadussõjalaste teemal. Vahendame järgnevalt ajaloolase Jaak Valge ettekande õiguskomisjonis.

Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, mitte surma-aastapäeva, mil puhul tuleks lahkunust head kõnelda. Minu ja meie eesmärk ei ole rääkida Eesti Vabariigist halvasti, vaid rääkida võimalikult tõetruult, sest Eesti Vabariik on elus, see tähendab arenemas, elusa ühiskonna või riigi puhul pole aga minevikusündmused ilma tulevikutähenduseta.

Ajaloolastena on meie ülesanne tuua ühiskonna ette võimalikult tasakaalustatud faktograafia ja ajalooline analüüs – ning seda ka kaotajate seisukohalt, sest võitjate ajaloo kirjutab võitjate propagandamasin niigi. Me oleme ajaloolastena sõnumitoojad minevikust, aga meie informatsioon on ainult siis kasulik, kui ta on võimalikult täpne, ka ebamugavate sõnumite puhul. Seejärel saab ühiskond või ühiskonna esinduskogu otsustada, missugused järeldused ta teeb. Meie arvates ei ole küsimus ainult vabadussõjalastes, vaid kõikides autoritaarvõimu poolt alusetult tagakiusatutes, kelle hulgas, tõsi küll, oli vabadussõjalasi kõige rohkem.

T. Velliste: Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga


Konstantin Pätsi paradoks

Tänavu 18.jaanuaril – Konstantin Pätsi 60. surma-aastapäeval – tegid seitse ajaloomälule ja Eesti riikluse mõtestamisele pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku püstitada Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks mälestusmärk Konstantin Pätsile. Mõtte algatajad peavad silmas ennekõike Pätsi, kelle juhtimisel kuulutati Eesti riik välja ja kes oli pea- ning sõjaminister Vabadussõja puhkedes, selle kõige esimestel kriitilistel päevadel, nädalatel ja kuudel.

Kuna tegemist on Eesti riikluse lugu kõige otsesemalt puudutava algatusega, väärib see tõsist tähelepanu. Kas kujutame ette USA pealinna, kus pole mälestusmärki George Washingtonile? Aga kas Konstantin Päts on Eesti George Washington? Kas neid kaht meest saab omavahel võrrelda? Sama hästi võime küsida – kas saab võrrelda Eestit ja USA-d!

Kas diktatuur või kuldajastu?

Tuleval aastal möödub Suurest Sõjast ehk Esimesest Maailmasõjast 100 aastat. Kuna selles sõjas osales üle 100 000 eestlase, ja selle otseseks tulemiks/jätkuks oli Eesti Vabadussõda ja riigi sünd, on meil põhjust seda sõda meenutada. Siia lisanduvad mõningad materjalid teksti ja video kujul. Mälestagem, meenutagem, õppigem!
Samas mõelgem ka sellele, et kui ligidal või kaugel on tänastel ärevatel aegadel meist III Maailmasõja algus?              ersterweltkrieg.bundesarchiv.de

Ilmar Raamoti - kes oli Sirki koolikaaslane Reaalkoolis, sõdis temaga koos Vabadussõjas Soomusrongil Nr.2, ja kelle poeg oli Pagari vanglas valvur ning aitas Sirk'il põgenede (põgenedes ka ise Soome) - mälestused. Head lugemist!

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti Vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu Ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale.

Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: "Mälestused I" (Vaba Eesti, 1975) ja "Mälestused II" (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.

Sisukord:

„Valitsejate vastu" on Tiit Made kaheksas ajalooraamat ning räägib opositsioonidest ja valitsusvastastest aktsioonidest Eestis läbi aegade. Raamatus analüüsitakse riikliku korra vastast tegutsemist Eestis alates Mahtra sõja sündmustest kuni tänapäevani. Autor käsitleb põhjalikult ka vabadussõjalaste liikumist, dissidentlikku tegevust Eesti NSV-s, samuti taasiseseisvuseni viinud perestroikalikku opositsiooni kommunistlikele valitsejatele. Ka taasiseseisvuse tingimustes pole valitsusvastane hoiak Eestis kuskile kadunud. See püsib erakondadevahelises võitluses võimu pärast, on omane ühele osale Eestisse elama asunud umbkeelsest elanikkonnast ja oli teravalt esil jäägrikriisi päevadel.

Autor: Tiit Made Kirjastus: Argo TTP OÜ Ilmumisaasta: 2013 Lehekülgi: 592

Tiit Made on kirjutanud palju huvitavaid Eesti ajalooteemalisi mõtisklusteoseid. Tema vanaonu oli ohvitser Julius Made.

Konstantin Pätsi 1937. aasta põhiseadus lisas vaid 1934. aasta riigipöördele demokraatlikuma fassaadi, ei enamat, kirjutab ajaloolane Peeter Kenkmann ajakirjas Tuna. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli lühikokkuvõtte.

12.03.1934 riigipööre tähendas uue olukorra kujunemist Eesti sisepoliitikas. Kuigi riigipöörajad eesotsas riigivanem Konstantin Pätsiga olid 1933.aasta sügisel toimunud rahvahääletusel toetanud vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse muudatusi, hakkasid nad riigipöördele järgnenud kuudel rääkima põhiseaduse veelkordsest uuendamisest. Seda põhjendati eelkõige 1933. aasta põhiseaduses riigipeale väidetavalt diktaatorlikku valitsemist võimaldavate sätetega.

Pärast 02.10.1934 riigivanema korraldusel katkestatud riigikogu erakorralist istungjärku teatasid riigipöörajad, et riigikogu seda koosseisu enam kokku ei kutsuta, parlamendivalimised ei toimu aga enne põhiseaduse muutmist.

Ajaloolane: 1940. aasta sündmused võivad korduda, kui me Eesti elu ümber ei mõtle ja idanaabrit ei valva
Eesti Ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel ütleb intervjuus Õhtulehele tänasel priiuse põlistumise  päeval, et Eesti Wabariigile lõpu toonu võib korduda ka Eesti Vabariigis, kui me ei mõtle oma elu ümber ja unustame iseenda kaitsmise.  VAATA VIDEOT!

Ajaloolase Mati Mandeli hinnangul võib Eestis veel kunagi korduda samasugune vabariigi lõpp nagu 63 aastat tagasi: „See ei ole sugugi võimatu ja ma leiangi, et tänapäeval tuleks päris palju asju ringi mõtelda."

Mees toob välja, mis võivad meie riigile saatuslikuks saada: „Näiteks mis mind väga häirib, on, et maalt on elanikkond ära kolinud. Maainimesed paljud töötavad Soomes ja ma olen rääkinud mitmete inimestega, kes on täiesti nõus kohe tagasi tulema, kui antakse kasvõi mingitki elamisväärset tööd ja palka." Hiljuti paika pandud uus regionaalpoliitika, mis peaks viima tõmbekeskuste Eestini on ajaloolase arvates samm õiges suunad.