Konstantin Pätsi 1934. aasta riigipööret on küll uuritud, kuid sellega seoses levib endiselt rida müüte, osutab Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö. Näiteks ei saa autoritaarses pöördes süüdistada üksnes poliitikavälist vabadussõjalaste liikumist. Ühtlasi olid seadustest tulenevad võimalused riigipöördeks olemas juba enne 1933. aasta põhiseaduse muudatusi.
"1930. aastate sündmused on ajalookirjandusest ja ajakirjanduse vahendusel inimestele üldjoontes teada. Detailidesse minnes on uuritud seda teemat aga veel väga vähe, mistõttu on käibesse läinud mitu müüti," ütleb Tartu Ülikooli värske ajaloodoktor Peeter Kenkmann. Esiteks ringleb müüt, et 1934. aastal kavandasid riigipööret poliitikavälised vabadussõjalased ja see õigustas Pätsi võimuhaaramist alates 12. märtsist 1934. Teiseks levib Kenkmanni sõnul eksiarvamus, et vabadussõjalased on ise riigipöördes süüdi, kuna just nemad koostasid põhiseaduse eelnõu, mis andis riigivanemale ehk praeguses tähenduses presidendile liiga suure võimu. Oma hiljuti kaitstud doktoritöös lükkas Kenkmann need müüdid ümber. Täpsemalt otsis ta arhiiviallikate toel vastust küsimusele, milliste seaduste alusel 1934. aasta riigipööre korraldati. Samuti uuris ta riigipöörde tulemusena loodud ebademokraatliku valitsemiskorralduse seadusandlikku alust. Lisaks huvitas Kenkmanni, kuidas nägid 1930. aastate sündmusi Eestis resideerinud välisriikide diplomaadid, ja kuidas kirjeldati toimunut hiljem paguluses.
0 Comments
12. märtsil möödus 90 aastat Johan Laidoneri, Konstantin Pätsi ja August Rei poolt teostatud riigipöördest, mis jättis rusuva jälje Eesti omariikluse edasisele ajaloole. Objektiivi raadiosaates on külas 1934. aasta riigipöörde üks parimaid asjatundjaid, ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge. Vestlust juhib Markus Järvi.
1934. aasta sündmused on jaganud järeltulevad põlvkonnad eri leeridesse ning seda sündmust on üritatud looritatada ühelt poolt vaikiva ajastu propaganda ja teisalt riigivanem Pätsi rahvusliku mütoloogiaga. Seepärast pole tänini veel täiesti iseenesest mõistetav, et 1934. aasta märtsi sündmustest võiks rääkida ühemõtteliselt kui põhiseaduse vastasest riigipöördest. Ometi seda see oli. Objektiivi raadiosaates on külas 1934. aasta riigipöörde üks parimaid asjatundjaid, ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge. Vestlust juhib Markus Järvi. Kuulake lisa saatest! Uus raamat Tarmo Pikner "Põgenemine. Surm Echternachis" Euromaja, 2023 352 lk.o edit. Echternach on väike maaliline Luksemburgi linnake Saksamaa piiri ääres. Elanikke vaevalt 6000. 2. augustil 1937 suri seal üks eestlane, 36-aastane Artur Sirk, keda linnas omal ajal keegi ei tundnud ega praegugi seal ükski elav hing ei tea. Kui aga Eestis korraldataks konkurss kultuspoliitiku auhinnale, siis vististi oleks just Artur Sirk kõige kindlam pretendent. Kõik tingimused on täidetud: noore rahvamehe ülikiire tõus Eesti poliitiliste liidrite hulka või isegi populaarseimaks riigimeheks aastatel 1931-1933, ülekohtune poliitikast kõrvaldamine ja arreteerimine 12. märtsil 1934, põgenemine vanglast, emigratsioon ja surm 2. augustil 1937. Kellele nii kauge minevik seoseid ei tekita, kujutagu ette praegust Mart Laari kuvandit, kui ta oleks 1993. aastal Edgar Savisaare kehtestatud autoritaarrežiimi poolt kinnimajja suletud ja mõni aasta hiljem välismaale põgenenuna kahtlastel asjaoludel hukkunud (palun Savisaare sõpradelt-sugulastelt ja Mart Laarilt selle maitsetu paralleeli eest vabandust!). Huvitav ja mahavaikitud raamat. Praegu seda eesti keeles saadaval kahjuks ei ole. Seega peab võõrkeelsega leppima. Kuid see tuleks kindlasti eesti keelde tõlkida! Hidden History: The Secret Origins of the First World War by Gerry Docherty, James MacGregor Hidden History uniquely exposes those responsible for the First World War. It reveals how accounts of the war’s origins have been deliberately falsified to conceal the guilt of the secret cabal of very rich and powerful men in London responsible for the most heinous crime perpetrated on humanity. For ten years, they plotted the destruction of Germany as the first stage of their plan to take control of the world. The assassination of Archduke Franz Ferdinand was no chance happening. It lit a fuse that had been carefully set through a chain of command stretching from Sarajevo through Belgrade and St Petersburg to that cabal in London. Our understanding of these events has been firmly trapped in a web of falsehood and duplicity carefully constructed by the victors at Versailles in 1919 and maintained by compliant historians ever since. The official version is fatally flawed, warped by the volume of evidence they destroyed or concealed from public view. Hidden History poses a tantalising challenge. The authors ask only that you examine the evidence they lay before you . . .
25. september oli Amblas sügiseselt jahe ja tuuline, kui see ei seganud arvukaid pastoraadi aeda kogunenud inimesi avaldamast austust vabadussõjalaste ühele liidrile Artur Sirgule.
Avakõne pidas ja üritust juhtis ausamba rajamist korraldanud SA Mälestusselts “Artur Sirk” juhatuse liige Jaak Madison, kes meenutas, et 118 aastat tagasi sündis lähedal asuvas Sepa talus poisslaps, kelle ilmaletulekul ei teadnud keegi arvata sõjakangelase sündi. “Tema ja teiste vabadussõjalasteta poleks me täna siin,” nentis ta. Madison lisas, et ausammas annab inimestele teada sellest panusest, mille sõjasangar andis Eestile, sealhulgas ka üritusele tulnud Ambla kooli õpilastele, kes teavad ja hindavad naaberkülas sündinud Arturit. Ta tuletas eraldi meelde 1934. aasta 12. märtsisündmusi, mis tõid kaasa Artur Sirgu surma. “Tema surm oli seotud sel ajal Eestis tehtud poliitiliste otsustega,” märkis ta. Meditsiin ei tunne veel terminit "pätsufiil", kuid kui selline diagnoos peaks kunagi pandama, siis auväärseks esimeseks "tiitli pretendendiks" sobiks kahtlematult Trivimi Velliste. Mis on tema haiglase Pätsi-maania põhjuseks, võib vaid oletada. Selleks oleks meil vaja Sigmund Freudi taoliste inimpsüühika keerdkäikude asjatundjaid. Kuid me võime oletada. Selle juured näivad peituvat Velliste vene päritolus. Sageli hakkavad end nö mitte täielikult "omana" tundvad kodanikud alateadlikult tõestama oma truudust ja patriotismi. Vellistel näikse selleks olevat pime usk Pätsi. Kuna usus heasse ja kangelaslikku Pätsi seisab tema Eesti patriotism, siis hoiab ta sellest usust "küünte ja hammastega" kinni. Kuid selline fanatism on ohtlik. Ohtlik just ausa ja objektiivse ajaloolise tõe väljaselgitamisel. Velliste on ajaloohuviline, kuid Jaak Valge see-eest ajaloolane. Kuid Vellistel on "oma tõde", mida ta ei lase muuta isegi lgp ajaloolase esitatud faktidel. Nuta või naera? Siin videos väitlevad mh Valge ja Velliste. Siin toob ajaloolane Valge "puust ja punaselt" esile kõik ajaloolised faktid, mis räägivad Velliste "ideaal-Pätsu" kuvandile vastu. Kuid siin oma vastuartiklis - "üllatus-üllatus" - jaurab Velliste oma vigaste ja ammu ajaloolaste poolt ümber lükatud Pätsi-valede korrutamist. Mida küll teha selliste uskmatute trivimidega? Ajaloolaseid nad ei kuula, faktid neid ei huvita, vaid neil on ainutõde jne - AGA SELLISTENA NAD ONGI IGATI OMA IIDOLI - VALETAJAST SULI PÄTSI - VÄÄRILISED JÄRGIJAD! Toome siis omalt poolt kah välja need faktid ja järeldused, mille eest vellisted seisavad. Kas te tõesti kõike seda tahategi? Miks? Kelle huvides? Päts legaliseeris riigireetmise ja nüüd seame ta endale eeskujuks? Nagu teame, möödus augustis 80 aastat sellest, kui Artur Sirk sai ebaselgetes oludes surma (Toompea nägemus, vist) või mõrvati Pätsi/Pätsu tellimusel (usutav variant). Sel puhul on Soomes ilmunud postmark ja temaatiline ümbrik. Nende eesmärgiks on: 1. olla väikseks tänuks ja meeneks nendele, kes nn vapside teemat on ilusas valguses kajastanud. Nendele valitud ja lugupeetud isikutele saadetakse tooted tasuta koju - kui isik sellest ei keeldu. 2. kellel teeneid teadaolevalt pole, on võimalus tooteid osta - sellega see ettevõtmine kinni makstaksegi, loodetavasti. 3. eesmärk on margi ja ümbrikuga ka Toompea Sirgu-vastaseid tsipa raputada. Tahaks loota, et meie aja kohta ei räägi midagi see, kui kiidetakse heaks riigipööre ja demokraatia hävitamine võimulolijate poolt, põhjendusega, et konkureeriv poliitiline jõud võiks kunagi tulevikus demokraatiale ohtlikuks saada, kirjutab ajaloolane Jaak Valge artiklis, mida Postimees ei soovinud avaldada. Ajalooküsimuste üle arutavad kõik rahvad, sest minevik ei ole tänapäeva kujundamist lõpetanud. Olevikku mõistamegi ainult läbi suhte minevikuga. Nii on küpses demokraatlikus ühiskonnas ka eelmistel põlvkondadel hääleõigus, nagu on väitnud luuletaja ja filosoof Gilbert Keith Chesterton. Eestis on ajaloodiskussioone pigem vähe, eriti arvestades meie ülimalt vaheldusrikast viimase sajandi ajalugu, mis teeb meid justkui Euroopa ajaloo hästivarustatud laboratooriumiks. Meiega tehtud katsed ei pruugi meile endile meeldida, ent tulemused võiksid pakkuda laiemat huvi. Kuid näiteks Nõukogude-aegse kollaboratsiooni teema on Eestis sisuliselt avamata. Tänavu 12. märtsil möödub kaheksakümmend kolm aastat Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt toime pandud riigipöördest. Möödunud nädalasse jäi ka arutelu Riigikogu õiguskomisjonis Pätsi autoritaarrežiimi ja vabadussõjalaste teemal. Vahendame järgnevalt ajaloolase Jaak Valge ettekande õiguskomisjonis. Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, mitte surma-aastapäeva, mil puhul tuleks lahkunust head kõnelda. Minu ja meie eesmärk ei ole rääkida Eesti Vabariigist halvasti, vaid rääkida võimalikult tõetruult, sest Eesti Vabariik on elus, see tähendab arenemas, elusa ühiskonna või riigi puhul pole aga minevikusündmused ilma tulevikutähenduseta. Ajaloolastena on meie ülesanne tuua ühiskonna ette võimalikult tasakaalustatud faktograafia ja ajalooline analüüs – ning seda ka kaotajate seisukohalt, sest võitjate ajaloo kirjutab võitjate propagandamasin niigi. Me oleme ajaloolastena sõnumitoojad minevikust, aga meie informatsioon on ainult siis kasulik, kui ta on võimalikult täpne, ka ebamugavate sõnumite puhul. Seejärel saab ühiskond või ühiskonna esinduskogu otsustada, missugused järeldused ta teeb. Meie arvates ei ole küsimus ainult vabadussõjalastes, vaid kõikides autoritaarvõimu poolt alusetult tagakiusatutes, kelle hulgas, tõsi küll, oli vabadussõjalasi kõige rohkem. T. Velliste: Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga Konstantin Pätsi paradoks Tänavu 18.jaanuaril – Konstantin Pätsi 60. surma-aastapäeval – tegid seitse ajaloomälule ja Eesti riikluse mõtestamisele pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku püstitada Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks mälestusmärk Konstantin Pätsile. Mõtte algatajad peavad silmas ennekõike Pätsi, kelle juhtimisel kuulutati Eesti riik välja ja kes oli pea- ning sõjaminister Vabadussõja puhkedes, selle kõige esimestel kriitilistel päevadel, nädalatel ja kuudel. Kuna tegemist on Eesti riikluse lugu kõige otsesemalt puudutava algatusega, väärib see tõsist tähelepanu. Kas kujutame ette USA pealinna, kus pole mälestusmärki George Washingtonile? Aga kas Konstantin Päts on Eesti George Washington? Kas neid kaht meest saab omavahel võrrelda? Sama hästi võime küsida – kas saab võrrelda Eestit ja USA-d! Kas diktatuur või kuldajastu? Vapsid.weebly.com peab seda pikka aega kestnud (mitmendat põlve) vabadussõjalaste toetaja hr. Teinoneni represseerimist äärmiselt tülgastavaks ja alarmeerivaks õigusemõistmise vägistamiseks. Teinonen, kes juba nõukogude ajal aktiivselt toetas Eesti iseseisvumist, riskides kommunistidele vahele jäämisega, on Eesti iseseisvuse jaoks teinud kordades rohkem, kui paljudki tänased "eestimeelsed" poliitikud. Ta aitas üles ehitada Eesti skaudiliikumist, sai Eesti kodakondsuse ja Maarjamaa Risti. Kuid siis hakkasid välismaa ees pugevad, põhimõttelagedad, karjeristidest poliitikud teda represseerima. See on tänamatu, amoraalne ja nagu näeme, ka seadusevastane tegevus. Teinonen ei ole varjanud oma tegelikke veendumusi. Tänapäeval seda (ausust) ei hinnata, soositud on vagatsejad, salatsejad, valetajad. Ta on rahvussotsialist, milles iseenesest pole midagi halba. Kui kommunistid võivad täna istuda Europarlamendis, nad ei ole keelatud ja keegi ei heida neile Stalini jt kommunistlike timukate kuritegusid ette, miks siis sõja kaotanud ja maa alla tambitud natsionaalsotsialistid peaksid ikka veel represseeritud olema? Olgu ikka võrdsus! Pealegi oli Hitler Stalini kõrval poisike. Poleks agressiivsele kommunismile vastukaaluks olnud rahvussotsialiste, oleks kogu Euroopa kommunismile allutataud. Rääkimata sellest, et Eestit oleks tabanud täielik hukatus, lakkamatud küüditamised, vangilaagrid, mõrvad. Ja üleüldiselt on kommunism tapnud kordades-kordades rohkem, kui rahvussotsialism. Samuti lastakse takistamatult islamistidel oma vihaideoloogiat propageerida. Neid ei julgeta puutuda, sest nad võivad kättemaksuks tappa. Kuid rahvuslasi ja rahvussotsialiste võib üha kottida ja mustata. Tänavu oktoobris asutatud sihtasutus Mälestusselts “Artur Sirk”, mille eesmärgiks on vabadussõjalaste tegevuse teadvustamine, asub esimese tööna rajama ausammast Artur Sirgule. Ausammas on kavas rajada Ambla kalmistule Vabadussõja ausamba vahetusse lähedusse. Avamine toimub kava kohaselt 2. augustil 2017. aastal ehk Sirgu 80. surma-aastapäeval. Sihtasutuse asutajad ja juhatuse liikmed on Triin Kuusk ja Jaak Madison ning nõukogusse kuuluvad ajaloolane Jaak Valge, korporatsioon Sakala vilistlane Art Johanson ning ajaloohuviline Daniel Mereäär. Juhatuse liige Triin Kuusk ütles, et ausamba rajamist Artur Sirgule on vahelduva eduga kavandatud kogu taasiseseisvumisajal.
Ajaloolane Jaak Valge vaatleb oma ettekandes, kuidas marksistid defineerisid mõistet “fašism” ning kuidas Eesti kommunistid ja sotsialistid rakendasid seda koduses poliitikas. Selle üle, mis on fašism, hakati vaidlema veel varem, peaaegu sada aastat tagasi, isegi enne Benito Mussolini võimuletulekut Itaalias. Ning nagu paari kuu tagune nn natsiskandaal Eestis tõestas, pole teema oma teravust kaotanud senini, ning julgen arvata, et niipea ei kaota ka. Kuidas defineerisid fašismi marksistlikud maailmaorganisatsioonid Komintern ja Sotsialistlik Töölisinternatsionaal, ning kuidas need määratlused kajastusid Eesti kommunistide ja sotsialistide poliitilistes rakendustes kohapeal Eestis? Keskendun 1930. aastate algusele, majandus- ja poliitilise kriisi ajajärgule, mil nende definitsioonide rakendamisel oli tõesti oluline sisepoliitiline tähtsus. Võrdluseks kasutan maailma ühe autoriteetsema fašismiuurija Stanley Payne’i määratlusi. Tema jagab autoritaarse natsionalismi poliitilise voolu kolmeks haruks: paremkonservatiivseks, paremradikaalseks ja fašistlikuks. Võib julgelt öelda, et tegu on ajaloolise sündmusega. Taasiseseisvumisest alates pole Riigikogus olnud nii julgeid jõude, kes oleks soovinud palju mustatud vabadussõjalaste maine taastamise tööle asuda. Nüüd siis on 8. mail asutatud Riigikogus Vabadussõjalaste Rehabiliteerimise toetusrühm, mille esimees on Jaanus Karilaid ning liikmed Mart Helme, Martin Helme, Heimar Lenk, Aadu Must, Henn Põlluaas ja Märt Sults. On lausa piinlik, et ennast isamaaliseks erakonnaks nimetavas IRL-is ei leidunud ainsat, kes oleks julgenud toetusrühmaga liituda. Teistest muidugi rääkimata. Eriti sotsidel on pikad traditsioonid vabadussõjalaste mustamises ja valetamises. Eks püsi tänaseni paljudes veel sotside, Pätsi ja ka nõukogude aegne massiline vabadussõjalaste mustamine, nende vägivaldne seostamine natside ja fašistidega. Mõeldakse ikka, et mis teised küll meist mõtlevad. Kergem on jätta vanad valed jõusse, kui asuda neid kummutama. Muidu vaat et muutud natsismi-fašismi rehabiliteerijaks. Eks see jää igaühe oma südametunnistusele, kuidas ta suhtub Vabadussõjas Eestile iseseisvuse kätte võidelnud meestesse. Ja kohe toodi vasturünnakule võimutruu peavooluajaloolane: Kasekamp: vapside rehabiliteerimine on pseudoprobleem Kasekamp unustab (teadlikult?) ära, et kuigi kurjategija Päts andis tõesti vabadussõjalastele (nagu ka kommunistidele-tulevastele riigikukutajatele!) 1938 amnestia, jäi organisatsioon endiselt kõigis talle esitatud valesüüdistustes süüdi. Neid pole tänaseni ükski kohus tühistanud. Seepärast vabadussõjalased just vajavadki postuumset rehabiliteerimist ja Pätsi-Laidoneri-sotside kuriteod ja laim hukka- ja süüdimõistmist!. Tallinna TV-s on valminud doksari vabadussõjalastest. Saatejuht Peetr Võsa. Sõna saavad ajaloolased ja teemat uurinud inimesed. Seetõttu võib soovitada. Tallinna TV võib küll küsimusi valmistada, kuid kahjuks Vabariigi tasemel välditakse tänaseni vapside teemat. Püütakse olla poliitkorrektne. Kahju, et tehtud ülekohut tänaseni ei püütagi korvata. Tallinna TV puudutab igasuguseid teemasid seinast-seina, püüdes peavoolust erineda. Paljut sellest ei kannata vaadata, kuid sekka eksib ka asjalikke saateid, nagu näha.
Esimene saade räägib Artur Sirkist ja vabadussõjalaste liikumise tekkest; majanduskriisist ja pettunud rindemeestest, kes moodustasid erinevaid veteranide ühendusi, et oma huve paremini kaitsta. Saates saavad sõna eestlastest sõjamehed, ajaloolased ning oma ala parimad asjatundjad. Saade on illustreeritud ajaloolise foto- ja videomaterjaliga, viited ajaloolistele paikadele aitavad vaatajal leida seoseid möödaniku ja tänase vahel. Teine saade räägib Jaan Pitkast ja vapside teisest kongressist. Põhjustest, miks Pitka otsustas vapside seast lahkuda. Samuti puudutatakse organisatsiooni muutumist niiöelda sõdurite ametiühingust poliitiliseks survegrupiks. Kolmas saade räägib Theodor Rõugust ja vapside põhiseaduseelnõu ettevalmistamisest ning vabadussõjalaste liidu laienemisest. Neljas saade keskendub vabadussõjalaste põhiseaduseelnõu ettevalmistamisele. Saates võrdleme erinevatel aegadel kehtinud põhiseaduseid ja vaagime selle üle, kas Päts varastas vapside põhiseaduse idee või oli see siiski tema enda varasem kuid läbikukkunud põhiseaduseelnõu, mille ta vaikival ajastul maksma pani. Viies.1934. aastaga lõppes Eesti Vabadussõjalaste Liidu legaalne eksistents. Pärast 12. märtsi Pätsi- Laidoneri riigipööret asus liikumine põranda alla. Enamus liikumise juhte olid vahistatud ja mõisteti 1935. aasta detsembris toimunud kohtuprotsessil süüdi väidetavas riigivastases tegevuses. Osa endisi vabadussõjalasi hakkasid tegema koostööd uue valitseva režiimiga. Kuues. Vabadussõjalased olid surutud põranda alla. Kuid käed rüpes ei istutud. Salaja hakati taastama korrapidajate üksuste struktuure. Ees ootas Artur Sirgu põgenemine Keskvanglast. Vabadussõjalaste tegevust hakkasid Tallinnas organiseerima Johannes Holland ja Hjalmar Mäe. Seitsmes saade räägib sel korral vangistusest vabanenud vabadussõjalaste põrandaalusest tegevusest, 8. detsembri mässukatsest, 1936. aasta kohtuprotsessist ja Artur Sirgu salapärasest surmast. Kaheksandas ehk viimases osas võtame vabadussõjalaste teema kokku ja mõtiskleme selle üle, milliseks oleks kujunenud Eesti saatus, kui vapsid oleksid Eestis võimule saanud ja arutame ka selle üle, millist mõju nad tervikuna Eesti riigile aja jooksul on avaldanud. Sotsidest sai kolmekümnendate algul toore jõu sünonüüm Eesti poliitikas. Üks Eesti ajalooga seotud müüte on, et toore jõu tõid poliitikasse mustade barettidega vabadussõjalased ehk vapsid. Tegelikult kuulub see au hoopis sotsidele, kes asutasid 1930. aastal nii linnade kui ka alevite parteirakukeste juurde võimlemisrühmad. Nende eeskujuks oli Austria sotside paramilitaarne organisatsioon Republikanischer Schutzbund. Need sõjaväelise distsipliiniga üksused olid eraldi meestele, naistele ja noortele. Pole teada, et sotside praegune ikoon A. H. Tammsaare oleks kunagi toetanud vägivalda. Aga partei, mille õigusjärglased ja aadete jätkajad tänased sotsid on, jõukasutamist poliitikas just soosis. Vabadussõjalased tembeldati natsideks Nõukogude Liidu propaganda abiga, selgub vestlusest ajaloolase Jaak Valgega. "Info vapside soovist riiki pöörata oli Nõukogude saatkonna vale," lausub Valge, kelle sõnul on vabadussõjalased meie ajaloos nagu kummituslikud tondid, kes tuleks rehabiliteerida. Esimesena keelas vabadussõjalaste keskorganisatsiooni ära Jaan Tõnissoni valitsus 1933. aasta augustis seoses kaitseseisukorra kehtestamisega. Mida siis õieti kardeti meeste poolt, kes olid relvaga käes Eestile vabaduse välja võidelnud? Eks see poliitiline võitlus oli tol ajal niisugune kirglik nagu kogu tolleaegne ühiskond, mida ei saa võrrelda tänase suhteliselt rahuliku ja keskmiselt vanema Eesti ühiskonnaga. Jaan Tõnissoni valitsust provotseeris seda sammu astuma Eesti sotsialistide ajalehe Rahva Sõna esiküljel ilmunud lugu, milles väideti, et vabadussõjalasi finantseerivad Saksa natsionaalsotsialistid ja vabadussõjalastel on plaanis riigipööre. Tänaseks on ajaloolased välja selgitatud, et kogu informatsioon, mis seal ilmus, oli tegelikult otsast lõpuni vale. Selle info andis ajalehele Nõukogude Liidu saatkonna esimene sekretär Janis Kljavin. Need isikud, kes seal infos figureerisid, ja organisatsioonid, kelle kaudu oleks pidanud see raha liikuma, olid tegelikult välja mõeldud. Selle tegi kindlaks juba ajaloolane Rein Marandi, kes on olnud kõige põhjalikum vabadussõjalaste uurija. Aga selle, et see materjal oli pärit NSV Liidu saatkonnast ja söödeti ette Eesti sotsialistidele, avastasin Moskvas mina. Päts hävitas vabadussõjalaste liikumise riigipöördega, rääkides, et rahvas, kes neid toetab, on haige. Kas me oleme seniajani Pätsi propaganda kammitsates, kui seostame neid natsismiga? "Eesti rahva ajaloo kaks suuremat fenomeni on olnud Rahvarinne ja vabadussõjalaste liikumine," ütleb Haapsalu volikogu esimees Jaanus Karilaid, kes soovib puhastada ajaloo võltsingutest – nii nagu ka Rahvarinne peab praegu võitlema mahavaikimisega Laari poolt.
Just teie idee oli teha suur vabadussõjalaste näitus Haapsalus, kuhu kutsusite ajalootõde taastama ka ajaloolase Jaak Valge. Millest selline missioon? Kandev motiiv selle algatuse juures on ikkagi ajalooline ebaõiglus. Vabadussõjalaste liikumise likvideerimine Pätsi poolt 1934. aasta 12. märtsil ei olnud kantud isamaalisest või vabast vaimust, vaid lihtsalt poliitilisest konkurentsist ja armukadedusest. Päts hävitas meie demokraatia kahjuks juba ammu enne, kui venelased siia tulid. Selle võrra oligi meid ilmselt ka lihtsam anastada – Pätsu võim polnud iseenesest enam seaduslik. Eestis rahva ajaloos on olnud kaks suurimat ja võimast rahvaliikumist – üks on Rahvarinne ja teine vabadussõjalaste liikumine. Mõelge ise – ligi 417 000 eestlast toetas vapside põhiseaduse projekti ja seega soovis näha neid sisuliselt ka tegelikult riiki juhtimas. Nad suutsid ajastul, kus polnud internetti, saavutada sellise rahva austuse ja armastuse. Aga Päts sülitas Eesti rahva tahteavalduse peale. Meie ülesanne on teha praegu nii, et ajalugu ei saaks korduda, sest seni on ajaloost rebitud paar lehekülge välja ja peidetud. Kui raske oli vapside teemat käsitleda, see on justkui tänapäevani tabu? Huvitav tähelepanek tuli rahvusarhiivist, kes aitas näitust kokku panna. Vabadussõjalaste kohta ei ole olemas ühtegi filmiülesvõtet ja on näha, et kellegi nähtamatu käsi on materjale hävitamas käinud, tahtes seda mälu meilt ära võtta. See näitus on igati positiivne nähtus taasiseseisvunud Eestis. Loodame, et selline rahva harimine jätkub ja kasvab. Meedias püüti seda aga pahatahtlikult presenteerida kui keskerakondlase Karilaiu ja vaat et koguni Keskerakonna enda üritust. Kommentaariumis mindi seetõttu isegi nii pööraseks, et seostati seda Putini plaaniga organiseerida Eestis fašistlikku liikumist. Ohjah! Kuid meenutame, et selle initsiaatoriteks olid Haapsalu aukodanik Heino Noor, Kaitseliidu Lääne Maleva ülem Arnold Juhans ja Haapsalu volikogu esimees Jaanus Karilaid. Vabadussõjalaste näitus avab unustatud ajalooleheküljed Täna Haapsalu kultuurikeskuses avatud näitus Eesti Vabadussõjalaste lühikeseks jäänud liikumisest annab ülevaate organisatsioonist, mis on näituse korraldajate hinnangul teenimatult halvakspanu osaliseks saanud. Stendinäitus, mis jääb kultuurikeskuse fuajees avatuks kuuks ajaks, annab ülevaate nii vabadussõjalaste organisatsiooni loomisest, selle juhtidest Artur Sirgist ja Andres Larkast, vabadussõjalaste poliitilisest tegevusest, organisatsiooni,likvideerimisest kui ka oponentide süüdistustest vapside vastu. Näitusel on koha leidnud ka vabadussõjalaste Läänemaa organisatsioon ja selle tegevus.
Tuleval aastal möödub Suurest Sõjast ehk Esimesest Maailmasõjast 100 aastat. Kuna selles sõjas osales üle 100 000 eestlase, ja selle otseseks tulemiks/jätkuks oli Eesti Vabadussõda ja riigi sünd, on meil põhjust seda sõda meenutada. Siia lisanduvad mõningad materjalid teksti ja video kujul. Mälestagem, meenutagem, õppigem!
Samas mõelgem ka sellele, et kui ligidal või kaugel on tänastel ärevatel aegadel meist III Maailmasõja algus? ersterweltkrieg.bundesarchiv.de
KUULA! Jaan Leetsari loeng: Ühistegevuse rollist ühiskonnas (Vikerraadio, 2014) Vaata ka neid ühistegevust ja õiglast majandusmudelit tutvustavaid videosid: Mis aga saab siis, kui me toetame edasi vaid väliskapitali? Loe siit: Kallis, kallis Eesti: hinnad püsivad ja kosuvad
Ilmar Raamoti - kes oli Sirki koolikaaslane Reaalkoolis, sõdis temaga koos Vabadussõjas Soomusrongil Nr.2, ja kelle poeg oli Pagari vanglas valvur ning aitas Sirk'il põgenede (põgenedes ka ise Soome) - mälestused. Head lugemist! Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti Vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu Ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale. Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: "Mälestused I" (Vaba Eesti, 1975) ja "Mälestused II" (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda. Sisukord: „Valitsejate vastu" on Tiit Made kaheksas ajalooraamat ning räägib opositsioonidest ja valitsusvastastest aktsioonidest Eestis läbi aegade. Raamatus analüüsitakse riikliku korra vastast tegutsemist Eestis alates Mahtra sõja sündmustest kuni tänapäevani. Autor käsitleb põhjalikult ka vabadussõjalaste liikumist, dissidentlikku tegevust Eesti NSV-s, samuti taasiseseisvuseni viinud perestroikalikku opositsiooni kommunistlikele valitsejatele. Ka taasiseseisvuse tingimustes pole valitsusvastane hoiak Eestis kuskile kadunud. See püsib erakondadevahelises võitluses võimu pärast, on omane ühele osale Eestisse elama asunud umbkeelsest elanikkonnast ja oli teravalt esil jäägrikriisi päevadel. Autor: Tiit Made Kirjastus: Argo TTP OÜ Ilmumisaasta: 2013 Lehekülgi: 592 Tiit Made on kirjutanud palju huvitavaid Eesti ajalooteemalisi mõtisklusteoseid. Tema vanaonu oli ohvitser Julius Made. Konstantin Pätsi 1937. aasta põhiseadus lisas vaid 1934. aasta riigipöördele demokraatlikuma fassaadi, ei enamat, kirjutab ajaloolane Peeter Kenkmann ajakirjas Tuna. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli lühikokkuvõtte. 12.03.1934 riigipööre tähendas uue olukorra kujunemist Eesti sisepoliitikas. Kuigi riigipöörajad eesotsas riigivanem Konstantin Pätsiga olid 1933.aasta sügisel toimunud rahvahääletusel toetanud vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse muudatusi, hakkasid nad riigipöördele järgnenud kuudel rääkima põhiseaduse veelkordsest uuendamisest. Seda põhjendati eelkõige 1933. aasta põhiseaduses riigipeale väidetavalt diktaatorlikku valitsemist võimaldavate sätetega. Pärast 02.10.1934 riigivanema korraldusel katkestatud riigikogu erakorralist istungjärku teatasid riigipöörajad, et riigikogu seda koosseisu enam kokku ei kutsuta, parlamendivalimised ei toimu aga enne põhiseaduse muutmist. |
AutorUudised - VapsBlog Arhiiv
March 2024
Kategooriad
All
|