Konstantin Pätsi 1934. aasta riigipööret on küll uuritud, kuid sellega seoses levib endiselt rida müüte, osutab Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö. Näiteks ei saa autoritaarses pöördes süüdistada üksnes poliitikavälist vabadussõjalaste liikumist. Ühtlasi olid seadustest tulenevad võimalused riigipöördeks olemas juba enne 1933. aasta põhiseaduse muudatusi.
"1930. aastate sündmused on ajalookirjandusest ja ajakirjanduse vahendusel inimestele üldjoontes teada. Detailidesse minnes on uuritud seda teemat aga veel väga vähe, mistõttu on käibesse läinud mitu müüti," ütleb Tartu Ülikooli värske ajaloodoktor Peeter Kenkmann.

Esiteks ringleb müüt, et 1934. aastal kavandasid riigipööret poliitikavälised vabadussõjalased ja see õigustas Pätsi võimuhaaramist alates 12. märtsist 1934. Teiseks levib Kenkmanni sõnul eksiarvamus, et vabadussõjalased on ise riigipöördes süüdi, kuna just nemad koostasid põhiseaduse eelnõu, mis andis riigivanemale ehk praeguses tähenduses presidendile liiga suure võimu.

​Oma hiljuti kaitstud doktoritöös lükkas Kenkmann need müüdid ümber. Täpsemalt otsis ta arhiiviallikate toel vastust küsimusele, milliste seaduste alusel 1934. aasta riigipööre korraldati. Samuti uuris ta riigipöörde tulemusena loodud ebademokraatliku valitsemiskorralduse seadusandlikku alust. Lisaks huvitas Kenkmanni, kuidas nägid 1930. aastate sündmusi Eestis resideerinud välisriikide diplomaadid, ja kuidas kirjeldati toimunut hiljem paguluses.

12. märtsil möödus 90 aastat Johan Laidoneri, Konstantin Pätsi ja August Rei poolt teostatud riigipöördest, mis jättis rusuva jälje Eesti omariikluse edasisele ajaloole. Objektiivi raadiosaates on külas 1934. aasta riigipöörde üks parimaid asjatundjaid, ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge. Vestlust juhib Markus Järvi.
1934. aasta sündmused on jaganud järeltulevad põlvkonnad eri leeridesse ning seda sündmust on üritatud looritatada ühelt poolt vaikiva ajastu propaganda ja teisalt riigivanem Pätsi rahvusliku mütoloogiaga. Seepärast pole tänini veel täiesti iseenesest mõistetav, et 1934. aasta märtsi sündmustest võiks rääkida ühemõtteliselt kui põhiseaduse vastasest riigipöördest.
Ometi seda see oli.
Objektiivi raadiosaates on külas 1934. aasta riigipöörde üks parimaid asjatundjaid, ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge. Vestlust juhib Markus Järvi.
Kuulake lisa saatest!

Uus raamat
Tarmo Pikner
"Põgenemine. Surm Echternachis"
Euromaja, 2023
352 lk.o edit.

Echternach on väike maaliline Luksemburgi linnake Saksamaa piiri ääres. Elanikke vaevalt 6000. 2. augustil 1937 suri seal üks eestlane, 36-aastane Artur Sirk, keda linnas omal ajal keegi ei tundnud ega praegugi seal ükski elav hing ei tea.
​Kui aga Eestis korraldataks konkurss kultuspoliitiku auhinnale, siis vististi oleks just Artur Sirk kõige kindlam pretendent. Kõik tingimused on täidetud: noore rahvamehe ülikiire tõus Eesti poliitiliste liidrite hulka või isegi populaarseimaks riigimeheks aastatel 1931-1933, ülekohtune poliitikast kõrvaldamine ja arreteerimine 12. märtsil 1934, põgenemine vanglast, emigratsioon ja surm 2. augustil 1937. Kellele nii kauge minevik seoseid ei tekita, kujutagu ette praegust Mart Laari kuvandit, kui ta oleks 1993. aastal Edgar Savisaare kehtestatud autoritaarrežiimi poolt kinnimajja suletud ja mõni aasta hiljem välismaale põgenenuna kahtlastel asjaoludel hukkunud (palun Savisaare sõpradelt-sugulastelt ja Mart Laarilt selle maitsetu paralleeli eest vabandust!).

Huvitav ja mahavaikitud raamat. Praegu seda eesti keeles saadaval kahjuks ei ole. Seega peab võõrkeelsega leppima. Kuid see tuleks kindlasti eesti keelde tõlkida!
               Hidden History: The Secret Origins of the First World War
                                   by Gerry Docherty, James MacGregor
Hidden History uniquely exposes those responsible for the First World War. It reveals how accounts of the war’s origins have been deliberately falsified to conceal the guilt of the secret cabal of very rich and powerful men in London responsible for the most heinous crime perpetrated on humanity. For ten years, they plotted the destruction of Germany as the first stage of their plan to take control of the world. The assassination of Archduke Franz Ferdinand was no chance happening. It lit a fuse that had been carefully set through a chain of command stretching from Sarajevo through Belgrade and St Petersburg to that cabal in London.

Our understanding of these events has been firmly trapped in a web of falsehood and duplicity carefully constructed by the victors at Versailles in 1919 and maintained by compliant historians ever since. The official version is fatally flawed, warped by the volume of evidence they destroyed or concealed from public view.

Hidden History poses a tantalising challenge. The authors ask only that you examine the evidence they lay before you . . .

25. september oli Amblas sügiseselt jahe ja tuuline, kui see ei seganud arvukaid pastoraadi aeda kogunenud inimesi avaldamast austust vabadussõjalaste ühele liidrile Artur Sirgule.

Avakõne pidas ja üritust juhtis ausamba rajamist korraldanud SA Mälestusselts “Artur Sirk” juhatuse liige Jaak Madison, kes meenutas, et 118 aastat tagasi sündis lähedal asuvas Sepa talus poisslaps, kelle ilmaletulekul ei teadnud keegi arvata sõjakangelase sündi. “Tema ja teiste vabadussõjalasteta poleks me täna siin,” nentis ta.

Madison lisas, et ausammas annab inimestele  teada sellest panusest, mille sõjasangar andis Eestile, sealhulgas ka üritusele tulnud Ambla kooli õpilastele, kes teavad ja hindavad naaberkülas sündinud Arturit. Ta tuletas eraldi meelde 1934. aasta 12. märtsisündmusi, mis tõid kaasa Artur Sirgu surma. “Tema surm oli seotud sel ajal Eestis tehtud poliitiliste otsustega,” märkis ta.

Meditsiin ei tunne veel terminit "pätsufiil", kuid kui selline diagnoos peaks kunagi pandama, siis auväärseks esimeseks "tiitli pretendendiks" sobiks kahtlematult Trivimi Velliste. Mis on tema haiglase Pätsi-maania põhjuseks, võib vaid oletada. Selleks oleks meil vaja Sigmund Freudi taoliste inimpsüühika keerdkäikude asjatundjaid. Kuid me võime oletada. Selle juured näivad peituvat Velliste vene päritolus. Sageli hakkavad end nö mitte täielikult "omana" tundvad kodanikud alateadlikult tõestama oma truudust ja patriotismi. Vellistel näikse selleks olevat pime usk Pätsi. Kuna usus heasse ja kangelaslikku Pätsi seisab tema Eesti patriotism, siis hoiab ta sellest usust "küünte ja hammastega" kinni. Kuid selline fanatism on ohtlik. Ohtlik just ausa ja objektiivse ajaloolise tõe väljaselgitamisel. Velliste on ajaloohuviline, kuid Jaak Valge see-eest ajaloolane. Kuid Vellistel on "oma tõde", mida ta ei lase muuta isegi lgp ajaloolase esitatud faktidel. Nuta või naera? Siin videos väitlevad mh Valge ja Velliste. Siin toob ajaloolane Valge "puust ja punaselt" esile kõik ajaloolised faktid, mis räägivad Velliste "ideaal-Pätsu" kuvandile vastu. Kuid siin oma vastuartiklis - "üllatus-üllatus" - jaurab Velliste oma vigaste ja ammu ajaloolaste poolt ümber lükatud Pätsi-valede korrutamist. Mida küll teha selliste uskmatute trivimidega? Ajaloolaseid nad ei kuula, faktid neid ei huvita, vaid neil on ainutõde jne - AGA SELLISTENA NAD ONGI IGATI OMA IIDOLI - VALETAJAST SULI PÄTSI - VÄÄRILISED JÄRGIJAD!
Toome siis omalt poolt kah välja need faktid ja järeldused, mille eest vellisted seisavad. Kas te tõesti kõike seda tahategi? Miks? Kelle huvides?

Päts legaliseeris riigireetmise ja nüüd seame ta endale eeskujuks?

Nagu teame, möödus augustis 80 aastat sellest, kui Artur Sirk sai ebaselgetes oludes surma (Toompea nägemus, vist) või mõrvati Pätsi/Pätsu tellimusel (usutav variant). Sel puhul on Soomes ilmunud postmark ja temaatiline ümbrik. Nende eesmärgiks on: 1. olla väikseks tänuks ja meeneks nendele, kes nn vapside teemat on ilusas valguses kajastanud. Nendele valitud ja lugupeetud isikutele saadetakse tooted tasuta koju - kui isik sellest ei keeldu. 2. kellel teeneid teadaolevalt pole, on võimalus tooteid osta - sellega see ettevõtmine kinni makstaksegi, loodetavasti. 3. eesmärk on margi ja ümbrikuga ka Toompea Sirgu-vastaseid tsipa raputada.

Tahaks loota, et meie aja kohta ei räägi midagi see, kui kiidetakse heaks riigipööre ja demokraatia hävitamine võimulolijate poolt, põhjendusega, et konkureeriv poliitiline jõud võiks kunagi tulevikus demokraatiale ohtlikuks saada, kirjutab ajaloolane Jaak Valge artiklis, mida Postimees ei soovinud avaldada.

Ajalooküsimuste üle arutavad kõik rahvad, sest minevik ei ole tänapäeva kujundamist lõpetanud. Olevikku mõistamegi ainult läbi suhte minevikuga. Nii on küpses demokraatlikus ühiskonnas ka eelmistel põlvkondadel hääleõigus, nagu on väitnud luuletaja ja filosoof Gilbert Keith Chesterton.

Eestis on ajaloodiskussioone pigem vähe, eriti arvestades meie ülimalt vaheldusrikast viimase sajandi ajalugu, mis teeb meid justkui Euroopa ajaloo hästivarustatud laboratooriumiks. Meiega tehtud katsed ei pruugi meile endile meeldida, ent tulemused võiksid pakkuda laiemat huvi. Kuid näiteks Nõukogude-aegse kollaboratsiooni teema on Eestis sisuliselt avamata.

Tänavu 12. märtsil möödub kaheksakümmend kolm aastat Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt toime pandud riigipöördest. Möödunud nädalasse jäi ka arutelu Riigikogu õiguskomisjonis Pätsi autoritaarrežiimi ja vabadussõjalaste teemal. Vahendame järgnevalt ajaloolase Jaak Valge ettekande õiguskomisjonis.

Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, mitte surma-aastapäeva, mil puhul tuleks lahkunust head kõnelda. Minu ja meie eesmärk ei ole rääkida Eesti Vabariigist halvasti, vaid rääkida võimalikult tõetruult, sest Eesti Vabariik on elus, see tähendab arenemas, elusa ühiskonna või riigi puhul pole aga minevikusündmused ilma tulevikutähenduseta.

Ajaloolastena on meie ülesanne tuua ühiskonna ette võimalikult tasakaalustatud faktograafia ja ajalooline analüüs – ning seda ka kaotajate seisukohalt, sest võitjate ajaloo kirjutab võitjate propagandamasin niigi. Me oleme ajaloolastena sõnumitoojad minevikust, aga meie informatsioon on ainult siis kasulik, kui ta on võimalikult täpne, ka ebamugavate sõnumite puhul. Seejärel saab ühiskond või ühiskonna esinduskogu otsustada, missugused järeldused ta teeb. Meie arvates ei ole küsimus ainult vabadussõjalastes, vaid kõikides autoritaarvõimu poolt alusetult tagakiusatutes, kelle hulgas, tõsi küll, oli vabadussõjalasi kõige rohkem.

T. Velliste: Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga


Konstantin Pätsi paradoks

Tänavu 18.jaanuaril – Konstantin Pätsi 60. surma-aastapäeval – tegid seitse ajaloomälule ja Eesti riikluse mõtestamisele pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku püstitada Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks mälestusmärk Konstantin Pätsile. Mõtte algatajad peavad silmas ennekõike Pätsi, kelle juhtimisel kuulutati Eesti riik välja ja kes oli pea- ning sõjaminister Vabadussõja puhkedes, selle kõige esimestel kriitilistel päevadel, nädalatel ja kuudel.

Kuna tegemist on Eesti riikluse lugu kõige otsesemalt puudutava algatusega, väärib see tõsist tähelepanu. Kas kujutame ette USA pealinna, kus pole mälestusmärki George Washingtonile? Aga kas Konstantin Päts on Eesti George Washington? Kas neid kaht meest saab omavahel võrrelda? Sama hästi võime küsida – kas saab võrrelda Eestit ja USA-d!

Kas diktatuur või kuldajastu?

Vapsid.weebly.com peab seda pikka aega kestnud (mitmendat põlve) vabadussõjalaste toetaja hr. Teinoneni represseerimist äärmiselt tülgastavaks ja alarmeerivaks õigusemõistmise vägistamiseks. Teinonen, kes juba nõukogude ajal aktiivselt toetas Eesti iseseisvumist, riskides kommunistidele vahele jäämisega, on Eesti iseseisvuse jaoks teinud kordades rohkem, kui paljudki tänased "eestimeelsed" poliitikud. Ta aitas üles ehitada Eesti skaudiliikumist, sai Eesti kodakondsuse ja Maarjamaa Risti. Kuid siis hakkasid välismaa ees pugevad, põhimõttelagedad, karjeristidest poliitikud teda represseerima. See on tänamatu, amoraalne ja nagu näeme, ka seadusevastane tegevus.
Teinonen ei ole varjanud oma tegelikke veendumusi. Tänapäeval seda (ausust) ei hinnata, soositud on vagatsejad, salatsejad, valetajad. Ta on rahvussotsialist, milles iseenesest pole midagi halba. Kui kommunistid võivad täna istuda Europarlamendis, nad ei ole keelatud ja keegi ei heida neile Stalini jt kommunistlike timukate kuritegusid ette, miks siis sõja kaotanud ja maa alla tambitud natsionaalsotsialistid peaksid ikka veel represseeritud olema? Olgu ikka võrdsus! Pealegi oli Hitler Stalini kõrval poisike. Poleks agressiivsele kommunismile vastukaaluks olnud rahvussotsialiste, oleks kogu Euroopa kommunismile allutataud. Rääkimata sellest, et Eestit oleks tabanud täielik hukatus, lakkamatud küüditamised, vangilaagrid, mõrvad. Ja üleüldiselt on kommunism tapnud kordades-kordades rohkem, kui rahvussotsialism. Samuti lastakse takistamatult islamistidel oma vihaideoloogiat propageerida. Neid ei julgeta puutuda, sest nad võivad kättemaksuks tappa. Kuid rahvuslasi ja rahvussotsialiste võib üha kottida ja mustata.

Tänavu oktoobris asutatud sihtasutus Mälestusselts “Artur Sirk”, mille eesmärgiks on vabadussõjalaste tegevuse teadvustamine, asub esimese tööna rajama ausammast Artur Sirgule.
Ausammas on kavas rajada Ambla kalmistule Vabadussõja ausamba vahetusse lähedusse. Avamine toimub kava kohaselt 2. augustil 2017. aastal ehk Sirgu 80. surma-aastapäeval.
Sihtasutuse asutajad ja juhatuse liikmed on Triin Kuusk ja Jaak Madison ning nõukogusse kuuluvad ajaloolane Jaak Valge, korporatsioon Sakala vilistlane Art Johanson ning ajaloohuviline Daniel Mereäär.
Juhatuse liige Triin Kuusk ütles, et ausamba rajamist Artur Sirgule on vahelduva eduga kavandatud kogu taasiseseisvumisajal.

Ajaloolane Jaak Valge vaatleb oma ettekandes, kuidas marksistid defineerisid mõistet “fašism” ning kuidas Eesti kommunistid ja sotsialistid rakendasid seda koduses poliitikas.

Selle üle, mis on fašism, hakati vaidlema veel varem, peaaegu sada aastat tagasi, isegi enne Benito Mussolini võimuletulekut Itaalias. Ning nagu paari kuu tagune nn natsiskandaal Eestis tõestas, pole teema oma teravust kaotanud senini, ning julgen arvata, et niipea ei kaota ka.
Kuidas defineerisid fašismi marksistlikud maailmaorganisatsioonid Komintern ja Sotsialistlik Töölisinternatsionaal, ning kuidas need määratlused kajastusid Eesti kommunistide ja sotsialistide poliitilistes rakendustes kohapeal Eestis? Keskendun 1930. aastate algusele, majandus- ja poliitilise kriisi ajajärgule, mil nende definitsioonide rakendamisel oli tõesti oluline sisepoliitiline tähtsus. Võrdluseks kasutan maailma ühe autoriteetsema fašismiuurija Stanley Payne’i määratlusi. Tema jagab autoritaarse natsionalismi poliitilise voolu kolmeks haruks: paremkonservatiivseks, paremradikaalseks ja fašistlikuks.

Tuleval aastal möödub Suurest Sõjast ehk Esimesest Maailmasõjast 100 aastat. Kuna selles sõjas osales üle 100 000 eestlase, ja selle otseseks tulemiks/jätkuks oli Eesti Vabadussõda ja riigi sünd, on meil põhjust seda sõda meenutada. Siia lisanduvad mõningad materjalid teksti ja video kujul. Mälestagem, meenutagem, õppigem!
Samas mõelgem ka sellele, et kui ligidal või kaugel on tänastel ärevatel aegadel meist III Maailmasõja algus?              ersterweltkrieg.bundesarchiv.de

KUULA! Jaan Leetsari loeng: Ühistegevuse rollist ühiskonnas (Vikerraadio, 2014)

Vaata ka neid ühistegevust ja õiglast majandusmudelit tutvustavaid videosid:

Mis aga saab siis, kui me toetame edasi vaid väliskapitali? Loe siit: Kallis, kallis Eesti: hinnad püsivad ja kosuvad

Ilmar Raamoti - kes oli Sirki koolikaaslane Reaalkoolis, sõdis temaga koos Vabadussõjas Soomusrongil Nr.2, ja kelle poeg oli Pagari vanglas valvur ning aitas Sirk'il põgenede (põgenedes ka ise Soome) - mälestused. Head lugemist!

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti Vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu Ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale.

Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: "Mälestused I" (Vaba Eesti, 1975) ja "Mälestused II" (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.

Sisukord:

„Valitsejate vastu" on Tiit Made kaheksas ajalooraamat ning räägib opositsioonidest ja valitsusvastastest aktsioonidest Eestis läbi aegade. Raamatus analüüsitakse riikliku korra vastast tegutsemist Eestis alates Mahtra sõja sündmustest kuni tänapäevani. Autor käsitleb põhjalikult ka vabadussõjalaste liikumist, dissidentlikku tegevust Eesti NSV-s, samuti taasiseseisvuseni viinud perestroikalikku opositsiooni kommunistlikele valitsejatele. Ka taasiseseisvuse tingimustes pole valitsusvastane hoiak Eestis kuskile kadunud. See püsib erakondadevahelises võitluses võimu pärast, on omane ühele osale Eestisse elama asunud umbkeelsest elanikkonnast ja oli teravalt esil jäägrikriisi päevadel.

Autor: Tiit Made Kirjastus: Argo TTP OÜ Ilmumisaasta: 2013 Lehekülgi: 592

Tiit Made on kirjutanud palju huvitavaid Eesti ajalooteemalisi mõtisklusteoseid. Tema vanaonu oli ohvitser Julius Made.

Konstantin Pätsi 1937. aasta põhiseadus lisas vaid 1934. aasta riigipöördele demokraatlikuma fassaadi, ei enamat, kirjutab ajaloolane Peeter Kenkmann ajakirjas Tuna. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli lühikokkuvõtte.

12.03.1934 riigipööre tähendas uue olukorra kujunemist Eesti sisepoliitikas. Kuigi riigipöörajad eesotsas riigivanem Konstantin Pätsiga olid 1933.aasta sügisel toimunud rahvahääletusel toetanud vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse muudatusi, hakkasid nad riigipöördele järgnenud kuudel rääkima põhiseaduse veelkordsest uuendamisest. Seda põhjendati eelkõige 1933. aasta põhiseaduses riigipeale väidetavalt diktaatorlikku valitsemist võimaldavate sätetega.

Pärast 02.10.1934 riigivanema korraldusel katkestatud riigikogu erakorralist istungjärku teatasid riigipöörajad, et riigikogu seda koosseisu enam kokku ei kutsuta, parlamendivalimised ei toimu aga enne põhiseaduse muutmist.