Meditsiin ei tunne veel terminit "pätsufiil", kuid kui selline diagnoos peaks kunagi pandama, siis auväärseks esimeseks "tiitli pretendendiks" sobiks kahtlematult Trivimi Velliste. Mis on tema haiglase Pätsi-maania põhjuseks, võib vaid oletada. Selleks oleks meil vaja Sigmund Freudi taoliste inimpsüühika keerdkäikude asjatundjaid. Kuid me võime oletada. Selle juured näivad peituvat Velliste vene päritolus. Sageli hakkavad end nö mitte täielikult "omana" tundvad kodanikud alateadlikult tõestama oma truudust ja patriotismi. Vellistel näikse selleks olevat pime usk Pätsi. Kuna usus heasse ja kangelaslikku Pätsi seisab tema Eesti patriotism, siis hoiab ta sellest usust "küünte ja hammastega" kinni. Kuid selline fanatism on ohtlik. Ohtlik just ausa ja objektiivse ajaloolise tõe väljaselgitamisel. Velliste on ajaloohuviline, kuid Jaak Valge see-eest ajaloolane. Kuid Vellistel on "oma tõde", mida ta ei lase muuta isegi lgp ajaloolase esitatud faktidel. Nuta või naera? Siin videos väitlevad mh Valge ja Velliste. Siin toob ajaloolane Valge "puust ja punaselt" esile kõik ajaloolised faktid, mis räägivad Velliste "ideaal-Pätsu" kuvandile vastu. Kuid siin oma vastuartiklis - "üllatus-üllatus" - jaurab Velliste oma vigaste ja ammu ajaloolaste poolt ümber lükatud Pätsi-valede korrutamist. Mida küll teha selliste uskmatute trivimidega? Ajaloolaseid nad ei kuula, faktid neid ei huvita, vaid neil on ainutõde jne - AGA SELLISTENA NAD ONGI IGATI OMA IIDOLI - VALETAJAST SULI PÄTSI - VÄÄRILISED JÄRGIJAD!
Toome siis omalt poolt kah välja need faktid ja järeldused, mille eest vellisted seisavad. Kas te tõesti kõike seda tahategi? Miks? Kelle huvides?

Päts legaliseeris riigireetmise ja nüüd seame ta endale eeskujuks?

Tänavu 12. märtsil möödub kaheksakümmend kolm aastat Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt toime pandud riigipöördest. Möödunud nädalasse jäi ka arutelu Riigikogu õiguskomisjonis Pätsi autoritaarrežiimi ja vabadussõjalaste teemal. Vahendame järgnevalt ajaloolase Jaak Valge ettekande õiguskomisjonis.

Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, mitte surma-aastapäeva, mil puhul tuleks lahkunust head kõnelda. Minu ja meie eesmärk ei ole rääkida Eesti Vabariigist halvasti, vaid rääkida võimalikult tõetruult, sest Eesti Vabariik on elus, see tähendab arenemas, elusa ühiskonna või riigi puhul pole aga minevikusündmused ilma tulevikutähenduseta.

Ajaloolastena on meie ülesanne tuua ühiskonna ette võimalikult tasakaalustatud faktograafia ja ajalooline analüüs – ning seda ka kaotajate seisukohalt, sest võitjate ajaloo kirjutab võitjate propagandamasin niigi. Me oleme ajaloolastena sõnumitoojad minevikust, aga meie informatsioon on ainult siis kasulik, kui ta on võimalikult täpne, ka ebamugavate sõnumite puhul. Seejärel saab ühiskond või ühiskonna esinduskogu otsustada, missugused järeldused ta teeb. Meie arvates ei ole küsimus ainult vabadussõjalastes, vaid kõikides autoritaarvõimu poolt alusetult tagakiusatutes, kelle hulgas, tõsi küll, oli vabadussõjalasi kõige rohkem.

T. Velliste: Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga


Konstantin Pätsi paradoks

Tänavu 18.jaanuaril – Konstantin Pätsi 60. surma-aastapäeval – tegid seitse ajaloomälule ja Eesti riikluse mõtestamisele pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku püstitada Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks mälestusmärk Konstantin Pätsile. Mõtte algatajad peavad silmas ennekõike Pätsi, kelle juhtimisel kuulutati Eesti riik välja ja kes oli pea- ning sõjaminister Vabadussõja puhkedes, selle kõige esimestel kriitilistel päevadel, nädalatel ja kuudel.

Kuna tegemist on Eesti riikluse lugu kõige otsesemalt puudutava algatusega, väärib see tõsist tähelepanu. Kas kujutame ette USA pealinna, kus pole mälestusmärki George Washingtonile? Aga kas Konstantin Päts on Eesti George Washington? Kas neid kaht meest saab omavahel võrrelda? Sama hästi võime küsida – kas saab võrrelda Eestit ja USA-d!

Kas diktatuur või kuldajastu?