Nagu teame, möödus augustis 80 aastat sellest, kui Artur Sirk sai ebaselgetes oludes surma (Toompea nägemus, vist) või mõrvati Pätsi/Pätsu tellimusel (usutav variant). Sel puhul on Soomes ilmunud postmark ja temaatiline ümbrik. Nende eesmärgiks on: 1. olla väikseks tänuks ja meeneks nendele, kes nn vapside teemat on ilusas valguses kajastanud. Nendele valitud ja lugupeetud isikutele saadetakse tooted tasuta koju - kui isik sellest ei keeldu. 2. kellel teeneid teadaolevalt pole, on võimalus tooteid osta - sellega see ettevõtmine kinni makstaksegi, loodetavasti. 3. eesmärk on margi ja ümbrikuga ka Toompea Sirgu-vastaseid tsipa raputada.

Tahaks loota, et meie aja kohta ei räägi midagi see, kui kiidetakse heaks riigipööre ja demokraatia hävitamine võimulolijate poolt, põhjendusega, et konkureeriv poliitiline jõud võiks kunagi tulevikus demokraatiale ohtlikuks saada, kirjutab ajaloolane Jaak Valge artiklis, mida Postimees ei soovinud avaldada.

Ajalooküsimuste üle arutavad kõik rahvad, sest minevik ei ole tänapäeva kujundamist lõpetanud. Olevikku mõistamegi ainult läbi suhte minevikuga. Nii on küpses demokraatlikus ühiskonnas ka eelmistel põlvkondadel hääleõigus, nagu on väitnud luuletaja ja filosoof Gilbert Keith Chesterton.

Eestis on ajaloodiskussioone pigem vähe, eriti arvestades meie ülimalt vaheldusrikast viimase sajandi ajalugu, mis teeb meid justkui Euroopa ajaloo hästivarustatud laboratooriumiks. Meiega tehtud katsed ei pruugi meile endile meeldida, ent tulemused võiksid pakkuda laiemat huvi. Kuid näiteks Nõukogude-aegse kollaboratsiooni teema on Eestis sisuliselt avamata.

Ilmar Raamoti - kes oli Sirki koolikaaslane Reaalkoolis, sõdis temaga koos Vabadussõjas Soomusrongil Nr.2, ja kelle poeg oli Pagari vanglas valvur ning aitas Sirk'il põgenede (põgenedes ka ise Soome) - mälestused. Head lugemist!

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti Vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu Ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale.

Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: "Mälestused I" (Vaba Eesti, 1975) ja "Mälestused II" (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.

Sisukord:

„Valitsejate vastu" on Tiit Made kaheksas ajalooraamat ning räägib opositsioonidest ja valitsusvastastest aktsioonidest Eestis läbi aegade. Raamatus analüüsitakse riikliku korra vastast tegutsemist Eestis alates Mahtra sõja sündmustest kuni tänapäevani. Autor käsitleb põhjalikult ka vabadussõjalaste liikumist, dissidentlikku tegevust Eesti NSV-s, samuti taasiseseisvuseni viinud perestroikalikku opositsiooni kommunistlikele valitsejatele. Ka taasiseseisvuse tingimustes pole valitsusvastane hoiak Eestis kuskile kadunud. See püsib erakondadevahelises võitluses võimu pärast, on omane ühele osale Eestisse elama asunud umbkeelsest elanikkonnast ja oli teravalt esil jäägrikriisi päevadel.

Autor: Tiit Made Kirjastus: Argo TTP OÜ Ilmumisaasta: 2013 Lehekülgi: 592

Tiit Made on kirjutanud palju huvitavaid Eesti ajalooteemalisi mõtisklusteoseid. Tema vanaonu oli ohvitser Julius Made.

Demokraatia on ka tasakaaluseisund, ütleb ajaloolane Jaak Valge. Kui tahame demokraatiat suurendada, peab Eesti olema parlamentaarne riik rahvaalgatuse võimaluse ja sagedate referendumitega. Vabakondades ajavad aktiivsed inimesed oma asju, kuid neil ei saa kunagi olema piisavat legitiimsust poliitiliste otsuste tegemiseks.

Kuskohast te pärit olete ja kuidas te oma identiteedist mõtlete?

Mul on eesti identiteet. Olen Kiviõlis sündinud ja koolis käinud, aga elanud Tallinnas, Tartus, Paldiskis, Sauel ja Viljandis, nüüd Saaremaal. Kõik need kohad on mulle väga omased olnud ja kui võimalik oleks, elaksin neis linnades veelgi ja lisaks veel ka näiteks Kärdlas, Narvas ja Elvas. Imetlen neid, kellel on kodukoha identiteet, aga mina tunnen ennast lihtsalt eestlasena. Varasematest rivaalitsemistest Tallinna ja Tartu ajaloolaste vahel pole mina kunagi aru saanud.

Parteide poolt pukki pandud, välismaiste suurkapitalide-salaseltside käsualune, karaiimide vere edasikandja, sotsialitist Eesti Vabariigi president Toomas-Hendrik Ilves asus valitsevat poliitkartelli kaitsma ja rahvast hirmutama, kui rahvas oli tulnud tänavale protestima ja ausat poliitikat nõudma. Protestilaine külmutamiseks kutsust ta tuntud pläralõugade juhtimisel valitud esindajad "Jääkeldrisse".

01.12.2012 "Postimehes" avaldatud intervjuus ütleb ta muuseas järgmist:

Huvitav kas president tunneb ikka meie ajalugu ja teab, kuidas vabadussõjalased soovisid vaid demokraatlikult võimule tulla ja kuidas siis neid, Vabadussõjas Eesti vabaks sõdinud mehi hakati jõhkralt ebaseaduslikult võimu haaranute poolt represseerima. Vaevalt! Seesama president on ju varem välismaal antud intervjuus nimetanud Kuperjanovit venelaseks, kui näidet venelaste suurest osast Eesti riigi sünnis. Selline on siis meie president...

Aga hirm vapside ees on meie valitsejatel tänaseni veres. Seda on lausa hea näha.

Loe ka: Kas teel saatana märgi all?