Meditsiin ei tunne veel terminit "pätsufiil", kuid kui selline diagnoos peaks kunagi pandama, siis auväärseks esimeseks "tiitli pretendendiks" sobiks kahtlematult Trivimi Velliste. Mis on tema haiglase Pätsi-maania põhjuseks, võib vaid oletada. Selleks oleks meil vaja Sigmund Freudi taoliste inimpsüühika keerdkäikude asjatundjaid. Kuid me võime oletada. Selle juured näivad peituvat Velliste vene päritolus. Sageli hakkavad end nö mitte täielikult "omana" tundvad kodanikud alateadlikult tõestama oma truudust ja patriotismi. Vellistel näikse selleks olevat pime usk Pätsi. Kuna usus heasse ja kangelaslikku Pätsi seisab tema Eesti patriotism, siis hoiab ta sellest usust "küünte ja hammastega" kinni. Kuid selline fanatism on ohtlik. Ohtlik just ausa ja objektiivse ajaloolise tõe väljaselgitamisel. Velliste on ajaloohuviline, kuid Jaak Valge see-eest ajaloolane. Kuid Vellistel on "oma tõde", mida ta ei lase muuta isegi lgp ajaloolase esitatud faktidel. Nuta või naera? Siin videos väitlevad mh Valge ja Velliste. Siin toob ajaloolane Valge "puust ja punaselt" esile kõik ajaloolised faktid, mis räägivad Velliste "ideaal-Pätsu" kuvandile vastu. Kuid siin oma vastuartiklis - "üllatus-üllatus" - jaurab Velliste oma vigaste ja ammu ajaloolaste poolt ümber lükatud Pätsi-valede korrutamist. Mida küll teha selliste uskmatute trivimidega? Ajaloolaseid nad ei kuula, faktid neid ei huvita, vaid neil on ainutõde jne - AGA SELLISTENA NAD ONGI IGATI OMA IIDOLI - VALETAJAST SULI PÄTSI - VÄÄRILISED JÄRGIJAD!
Toome siis omalt poolt kah välja need faktid ja järeldused, mille eest vellisted seisavad. Kas te tõesti kõike seda tahategi? Miks? Kelle huvides?

Päts legaliseeris riigireetmise ja nüüd seame ta endale eeskujuks?

Tahaks loota, et meie aja kohta ei räägi midagi see, kui kiidetakse heaks riigipööre ja demokraatia hävitamine võimulolijate poolt, põhjendusega, et konkureeriv poliitiline jõud võiks kunagi tulevikus demokraatiale ohtlikuks saada, kirjutab ajaloolane Jaak Valge artiklis, mida Postimees ei soovinud avaldada.

Ajalooküsimuste üle arutavad kõik rahvad, sest minevik ei ole tänapäeva kujundamist lõpetanud. Olevikku mõistamegi ainult läbi suhte minevikuga. Nii on küpses demokraatlikus ühiskonnas ka eelmistel põlvkondadel hääleõigus, nagu on väitnud luuletaja ja filosoof Gilbert Keith Chesterton.

Eestis on ajaloodiskussioone pigem vähe, eriti arvestades meie ülimalt vaheldusrikast viimase sajandi ajalugu, mis teeb meid justkui Euroopa ajaloo hästivarustatud laboratooriumiks. Meiega tehtud katsed ei pruugi meile endile meeldida, ent tulemused võiksid pakkuda laiemat huvi. Kuid näiteks Nõukogude-aegse kollaboratsiooni teema on Eestis sisuliselt avamata.

Tänavu 12. märtsil möödub kaheksakümmend kolm aastat Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt toime pandud riigipöördest. Möödunud nädalasse jäi ka arutelu Riigikogu õiguskomisjonis Pätsi autoritaarrežiimi ja vabadussõjalaste teemal. Vahendame järgnevalt ajaloolase Jaak Valge ettekande õiguskomisjonis.

Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, mitte surma-aastapäeva, mil puhul tuleks lahkunust head kõnelda. Minu ja meie eesmärk ei ole rääkida Eesti Vabariigist halvasti, vaid rääkida võimalikult tõetruult, sest Eesti Vabariik on elus, see tähendab arenemas, elusa ühiskonna või riigi puhul pole aga minevikusündmused ilma tulevikutähenduseta.

Ajaloolastena on meie ülesanne tuua ühiskonna ette võimalikult tasakaalustatud faktograafia ja ajalooline analüüs – ning seda ka kaotajate seisukohalt, sest võitjate ajaloo kirjutab võitjate propagandamasin niigi. Me oleme ajaloolastena sõnumitoojad minevikust, aga meie informatsioon on ainult siis kasulik, kui ta on võimalikult täpne, ka ebamugavate sõnumite puhul. Seejärel saab ühiskond või ühiskonna esinduskogu otsustada, missugused järeldused ta teeb. Meie arvates ei ole küsimus ainult vabadussõjalastes, vaid kõikides autoritaarvõimu poolt alusetult tagakiusatutes, kelle hulgas, tõsi küll, oli vabadussõjalasi kõige rohkem.

Demokraatia on ka tasakaaluseisund, ütleb ajaloolane Jaak Valge. Kui tahame demokraatiat suurendada, peab Eesti olema parlamentaarne riik rahvaalgatuse võimaluse ja sagedate referendumitega. Vabakondades ajavad aktiivsed inimesed oma asju, kuid neil ei saa kunagi olema piisavat legitiimsust poliitiliste otsuste tegemiseks.

Kuskohast te pärit olete ja kuidas te oma identiteedist mõtlete?

Mul on eesti identiteet. Olen Kiviõlis sündinud ja koolis käinud, aga elanud Tallinnas, Tartus, Paldiskis, Sauel ja Viljandis, nüüd Saaremaal. Kõik need kohad on mulle väga omased olnud ja kui võimalik oleks, elaksin neis linnades veelgi ja lisaks veel ka näiteks Kärdlas, Narvas ja Elvas. Imetlen neid, kellel on kodukoha identiteet, aga mina tunnen ennast lihtsalt eestlasena. Varasematest rivaalitsemistest Tallinna ja Tartu ajaloolaste vahel pole mina kunagi aru saanud.